Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

  A. Hint: Tulemees (Trimmer). Romaan. Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1939.   Kuidagi vägivaldne tundus A. Hint oma senistes teostes, tundub ajuti Tulemeheski, kus üldiselt siiski on palju rohkem veendatahtmist kui oma veendumuste pealesurumist. Lugejat mõjutada püüdis A. Hint oma senistes teostes peamiselt naturalistliku tõetruudusega. Ülimat ja viimset tõetruudust taga ajades läks ta mõnigi kord üle […]

  enrik Visnapuud tunneb üldsus niivõrd luuletajana, et tema nimega kuigi tuge­vasti ega pidevalt ei ole liitunud näitekirjaniku tiitel. Sealjuures on ometi kogu ta lavatoodang publikule esitamist leidnud meie tähtsamates teatrites ja suurimate lavade kaudu: Töölisteatri, Vanemuise, E. Draamateatri ja laulupeo-vabaõhu etenduste näol, ning ta uusim teos „Keisri usk“ figureerib Es­tonia mängukavas — nii siis […]

  1 Õppigu nad vähemasti tundma, missugune on see usund, mille vastu nad võitlevad, enne kui nad astuvad ta vastu. Kui see usund kiitleks, et tal on Jumalast selge arusaam ja et ta on tal katmatult ja looritamatult käes, siis tähendaks tema vastu võitlemist, kui öeldaks, et maa­ilmas ei leidu midagi, mis näitaks teda selle […]

  Et ühe rahvuse keelel pole tema antropoloogilise koosseisuga sageli peaaegu mingit ühist, on meie päe­vil juba vana tõde. Vaevalt leiduks kedagi, kes võtaks omale julguse tõendada, et valdavalt slaaviverelised ru­meenlased oleksid sugulased prantslaste, hispaanlaste ja ammugi veel Lõuna-Ameerika kreoolide ja punanah­kadega. Mis puutub eestlastesse, siis, kuigi mõned balti saksa uurijad juba kauemat aega olid […]

      Ühiskond asetab hulga nõudeid ja mõjutab sellega kõiki meie elu vorme ning norme, nii ka mõtteorgani arengut. Ka see on orgaaniliselt põhjendatud. Lähte­punktid ühiskonnaks asuvad juba inimese kahesooli­suses, alles ühiskond, mitte eraldumine, suudab rahul­dada üksiku elutungi, pakkuda talle kindlust ja elu­rõõmu. Vaadeldes lapse pikaldast arengut, võib nen­tida, et inimelu arenemine on võimalik […]