Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

       Valitud luuletusi 1900-1930.   Noor-Eesti kirjastus Tartus, 1933.    Üsna erilise huviga ostad tavaliselt Gustav Suitsu luuletuste uusi välja­andeid, sest Suits on neid vaime, kes harva maldavad midagi jätta nii, nagu see oli neil varemalt kirjutet. Parandamis- ja ümbertöötamiskirg on tal sel määral sees, et ta muudab oma õnnestunuimadki tööd, sageli nähtavasti vaid selleks, […]

    Mälestusi ühenduses G. Suitsuga    Noor-Eesti kesksemaid ja mõjukamaid juhte Gustav Suitsu leiame poliitilise inimesena pöördekuudel 1917 sotsialistide-revolutsionäaride leerist. Jüri Vilmsile tuli Suitsu selline parteiline orienteerumine nii­võrd üllatavana, et pani ta poleemiliselt „muigama”. Sugugi oota­matuna ja võõrastavana polnud see meile, s.-r-idele. Sotsiaal-revolutsionäärse ideoloogia ja Noor-Eesti vaimsete ot­singute vahel oli küllaltki kokkupuute-punkte, milledest mõningaid jooni […]

     Huvi lahetaguse vennasmaa vastu on Gustav Suitsul juba õige varakult olemas olnud, kuigi see esialgu ei saanud avalduda teisiti kui koolipoisi vabatahtlikes soome keele õpinguis Mihkel Veske 1881-1883 ilmunud soome keele õpetuse järgi. Kuid 1901 aastal teeb Suits oma esimese suvevaheaja õpireisi Soome, millele juba järgmisel suvel järgneb teine matk. Soome vene­vastane ning iseteadlik […]

        Kujutavale kunstile avalike tellimuste võimaldamine on muidugi väga tervitatav. Kunstiliselt häid tulemusi on see andnud siiski kaugemas minevikus, – möödunud sajandil aga on tehtud nii mõnigi viga, mille korrigeerimine on raske, samuti meil kui mujalgi. Süüdi on mõlemad: tellija ja tellimise täitja. Kui aga esimene piirdub vaid töö tasumisega, siis on juba täisvastutus […]

        Viimaste, meile lähedalseisvate aastakümnete teaduslik uurimine pakub ajaloolasele suuri, sagedasti ülepääsematuid raskusi. Et arhiivid suletud ja juhtivate tegelaste memuaarid alles avaldamata, liigub uurija pahatihti ainult oletuste vallas ja lan­geb, objektiivseteks vaatlusteks tarvilise perspektiivi puududes, kergesti pinnapealsesse publitsistikasse: „see on rändamine ürg­metsas arvrikaste väärkasvudega ja takistatud väljavaadetega” (Kjellen). Ainult suured sotsiaalpoliitilised pöördepunktid, mil seni […]

        Ikka enam hakkab meie kultuuri ja kunstide alal teostuma tagasipöörang oma kodu, oma rahva juurde. Meie senine intelligentsi arengutee oli suunat lahtihargumisele oma rahvast ja maast. Meie senine kultuurilise järelejõudmise aeg vanule kultuurrahvaile möödus otsekui hasartses tormamises kuhugi võõrasse maailma, hoopis teise õhustikku, mis ei võinud sarnaneda selle kesk­konnaga, kust ise põlvneti. Meie […]

        Kuigi aineline kultuur – põlluharimine, tööstus, kau­bandus, transport – on tarviliseks eeltingimuseks vaimlise kultuuri tekkimiseks, arenemiseks ja õitsenguks, on vaimline kultuur rahvuse ja ka kogu inimkonna seisu­kohalt siiski kaugelt kõrgemat ja peenemat liiki ja suurema tähtsusega, seda enam, et see ka ainelisse kultuuri, oma tagasimõju avaldab. Mingi rahvuse vaimlises kultuuris on kirjandusel, […]

   Filosoofia tähtsamaiks ülesandeks on alati olnud kindlaks teha, mis siis õieti on olemas. Et midagi on, võidaks kõige paremini ära tähendada sõnaga „olev”. Iseäranis filosoofia tähtsaim osa, metafüü­sika, on oma algusest peale tegelnud olemisprobleemiga ja on katsunud tungida oleva struktuurisse. Kas võiksime nüüd peaaegu kahe ja poole tuhande aastase uurimistulemuste järele, mille euroopa filosoofia […]

     1 Raudsepast kui filosoofist? Kas võib sellest kõnelda, sattumata sekeldustesse spetsidega? Arvan, et võib. Igatahes on Raudsepa filosoofilised, s. o. tervikut haarata püüdvad huvid olnud elavad nagu vähestel meie kirja­nikel. Sellest ei kõnele mitte ainult ta mitmed näidendid, vaid ka hulk kriitilis-teoreetilisi sõnavõtte (Mait Metsanurgas, Olionis 1930 nr. 9-10, Põhjakaares, Loomingus 1932, nr. 9 […]

         1 Goethe on öelnud, et tal puudub organ filosoofia jaoks. Ta on püüdnud eemale hoiduda filosoofidest, „sellest klassist”, kes küll võib oma käsitööd hästi tunda, kuid „empiirikul ja realistil”, milliseks, ta ennast peab, mõnikord ka kontsepti segi paisata. Ta tegelemine filosoofiaga on olnud juhuslik. Tutvub korra ühe, korra teise filo­soofiaga; tõlgendab seda enda, […]

     1. Ilmasõja agoonia ning sellele järgnev ühiskondlik maavärise­mine, mille järelkajana veel nüüdki perioodilised maa-alused tõuked valuhoodena kogu inimkonna palavikun tuksatavaid liikmeid aeg­ajalt raputavad, on meie noored kirjanikud ja kunstnikud kodu­maalise provintsi õhkkonda kokku surund. Meie noored, kes on pidand tallama aastate kesten suurlinnade tänavaid ja omil rännakuil poolitama välisilmade avarusi, tulid tagasi suurrahvaste […]