Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

     On mälestusi ja meeldimusi, mis aktuaalsest ajalähedusest ki­suvad tagasi. Peaks olema halb mälu, kui seda ei tunneks eilse kaaslase aastate ümmardumise puhul. See on elukäik, mida 1905 saadik on saatnud luuleläik: Mööda lõpmata teed       lähevad reed             kuu kahvatul kumal,                    eha punal                         kaugele. On veel kord tõsi kirjanduslikkude saavutuste vahekorrast: […]

     Kui hinnatakse mõjuvõimsate isikute teeneid oma rahva või ka kogu inimkonna arenemisloos, siis jälitakse tava­lisesti seda kontrasti, mis avaldub mainitud, isikute töö alguse ja lõpu vahel: niisugune oli olukord enne, kui teatavad suurmõjurid veel teotsema polnud hakanud, ja niisugune oli see siis, kui olid nad töötanud nii- ja nii­kaua aega. Hoopis erinev sellest […]

     Minu esimese käiguga Eestisse suvel 1883 on lahutamata seotud tänutunne mu esimese eesti sõbra, selleaegse üliõpilase M. J. Eiseni vastu.   Kohe mu Tartusse jõudmisel nägi ta vaeva mulle hea pansioni muretsemisega ja hoolitses ka hiljemini ikka kogu aja mu heaolu eest. Ja ometi – need nädalad, mis veetsin siis Eestis, olid üheks raskeimaks […]

     Y. Virula (= J. Tilk) avaldab Eesti Kirjanduses nr. 10 s. a. õienduse R. Hanssoni kirjutuse puhul M. J. Eiseni karskustegevuse kohta E. K. nr. 9 s. a., seletades, et karskustööd tehtud Eestis juba varemalt kui 40 aasta eest, selle väite tõendamiseks muu seas „Meelejahutajat” ja „0levikku” tsiteerides. Y. Virula väidete kontrollimiseks on […]

      1. Nagu on rõõmustav heita pilk kuhilaterohkele viljaväljale, nii on rõõmustav teha ülevaadet ka rikkast vaimsest lõikusväljast. Möödunud aasta eesti jutustava proosa lõikus on aga rikas. Sest sel aastal on ilmunud ligi veerandsada algupärast romaani, pike­mat jutustust või ilukirjandusliku ilmega memuaarilist teost. Kuid küsimus pole muidugi ainult arvulisest paljusest. Ka mõnikord varem on […]

See on omapärane maailm, kuhu Vallak meid seekord oma neljas ju­tustuses viib. See on küll meie tänapäeva küla, meie pärast-sõjaaegne talu, aga mitte tüüpiline, mitte see, mis elab kaasa kultuurilistele ja sotsiaalseile üritusile. Vallaku taludes ei kõnelda seltsielust, rahvamajadest, polii­tikast, ajakirjandusest, raadiost jne. jne. – kõigest sellest, mis ühendab üksikut inimest ja leibkonda riigi ja rahva tervikuga või selle osagagi. Vallaku inimesed elavad enamasti kõik asotsiaalset elu. või on muu maa­ilmaga koguni vaenujalal. Meie talupoja individualistlikud kalduvused tu­levad siin negatiivsel kujul nähtavale. Seal on näit. pankrottimineva Ta­gametsa Tõnis („Neli tuult jalge all”) – külas hõõrutakse heameele pärast käsi ja parastatakse, et ta endale „risti kaela” saanud. Tõnis ise on küla vastu uhke ja upsakas olnud; on surnuks tahtnud puretada naabrite sead ja kanad; on igale talvisele teele, mis õgu üle nurmeotsa aeti, kohe löönud laua ette ähvardavate keelumärkustega.

     Kuigi teoreetiliselt filosofeeritakse, et kirjanduslikus teoses on vorm ja sisu üks ning et ainult kokkukõlalises ühistoimes nad an­navad meile edasi selle, mis tarvis on anda, ometi tegelikult võime märgata suuri kõrvalekaldumisi. Muu seas just luules on vormil kalduvust asuda juhtivale kohale. Enamikul juhtudel on vist nii, et luuletajat haarab mingi kujutlus, mingi meeleolu, […]