Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

  Lucien Muhlfeld’ile Me ei saa täpselt esile manada seda, mida pole enam olemas. See, mida nimetame lokaalkoloriidiks, on unelm. Kui mõtleme, et üks maalija näeb suurimat vaeva, püüdes ligi­kaudu tõenäoliselt kujutada mõnd stseeni Louis Philippe’i ajast, siis kaotame lootuse, et ta võiks anda meile vähimatki kujutlust mõnest Louis Püha või Augustuse-aegsest sündmusest. Näeme õige […]

  Loomulikult pole jätnud mõjutamata ka uut Poolat kogu maailmas pärast maailmasõda värske jõuga esile puhkenud pingutus kas­vatuse ja kooliuuenduse alal. Ei olda ka siin rahul senise kooliga. Ajakirjandus kubiseb osalt õigustatud kaebustest koolide, kavade ja õpetajaskonna kohta, mis ei aita aga palju kaasa positiivseks asja sel­gitamiseks. Õpetajaskond seevastu tunneb veel selgemalt ja valusamalt, et […]

  Peamiselt armastusest jutustab „Ekke Moor” — kõik muu on kõrvalise tähtsu­sega; isegi nimikangelase rännakute sihiks pole niivõrd eneseleidmine kui tee otsimine tagasi oma armastatu juurde. Armastust kõige mitmekesisemal kujul kirjeldab „Ekke Moor”, armastust üha uutes ja vahelduvais väljendumisvormides. Romaani võtmeks on selle naiskujud; nende varal ütleb autor, mis tal armastuse kohta ütelda on. Armastus […]

  Sõnad „rahvuslik“ ja „natsionaalne“ on mõnele dogmaatikule nagu punane rätik härjale. Kohe lööb pea alla, pistab puhkima ning tõstab sarvedele kogu nähtuse kompleksi, mis on nimetatud rahvuslikuks. Tõs­tab sarvedele, puistab segi ning tallab jalgade alla. Säärase kompleksi kujunemine võib sündida mitmel teel. Esiteks alaealises ajus võrsuma hakanud võõridee kasvajast, mis võtab võima­luse reaalselt mõelda. […]

  Juhan Liiv   „Kurbus, valu ja ahastus on kaunis, kui ta on meist kaugel. Kui ta on kaotanud kõik selle, mis temas oli isiklikku, erainimlikku. Kui ta on muutunud kurbmänguks, maastikuks või sümfooniaks. Kui ta on muutunud selleks, mida nimetame kunstitööks.” Nii on lausu­nud Fr. Tuglas ühes mälestusartiklis Juhan Liivist. Ja tõesti lugedes Liivi […]

  Vaadeldes kunstiloomingu motiivide osa kunstivoolude tekkimises nimetasime mitut kunstivoolu, milliseid oleme teisal kuulnud seoses mõistega ,,Stiil“ (gooti stiil, sümbolistlik stiil, impressionistlik stiil jne.). Seega oleme tuttavad stiili mõiste kõige laiema tarvitusviisiga (kunstivool) ja järelikult teame ka, et kunstiloomingu motiividel on stiili kujunemises tähtis osa. Et stiili mõistet tarvitatakse ka kitsamas mõttes, — Michelangelo stiil, […]

  Betti Alver: Tuulearmuke. K.-ü. „Looduse” 1927. a. romaanivõistlusel II auhinna saanud romaan. K.-ü. „Loodus” Tartus 1927. 255 lk. Hind 360 mk. Kaas Peet Aren’ilt.   See raamat mõjub nagu värske tuulepuhang. Mäherdune tujukas hoog, määrane nooruslik-jõurikas vallatus! Missugune võrratu spontaansus! Enne kui mingisuguseid kunstitoote tehnilise küljega seotud assotsiatsioone, mingisuguseid puhtvormilisse külge puutuvaid tähelepanekuid saab […]

Keegi vaga mees õpetas meid kord laulma: „Nüüd olen mina põhja leidnud, mis minu ankru kinnitab” Neis sõnades on väljendatud õieti kogu inimelu mõte: inimene polegi muud teinud, kui otsinud põhja, kuhu kinnitada oma ankur — hingeliselt ja vaimselt muidugi. Veel praegu peetakse suureks või suurimaks kultuurisammuks asjaolu, et inimene avastas oma kindlaks ankrupõhjaks Jumala, […]

  L. Tolstoi 25. surmapäeva puhul kirjutab N. Gudzij Liter. Gas. 65. n-ris huvitava artikli selle suure vene kirjaniku tööviisidest. Harva leidub, ütleb ta, maailmakirjanduses kirjanikke, kes nii pinevalt on töötanud ja tööd armastanud kui L. Tolstoi. Kogu tema kirjanduslikku loomingut saatis alati intensiivne mõttetöö ja vaimne enesekontroll. Väliselt see töö fikseerus kõigepealt ta päevikuis, […]

  Richard Roht: Kuldsed päevad. Romaan. Kirjastus-Osaühing „Kultuurkoondis”. Tallinn, 1939. Käesolevas romaanis kujutatakse ühe meie tuntud kirjaniku suviseid matkaelamusi maal. Teose romantilises käsitluslaadis peitub nii voorusi kui ka nõrkusi. See võimaldab hõlpsasti liita kompositsiooniliseks tervikuks üksikseigad, mis esinevad matkadel juhuslikus järjekorras, kusjuures kooshoidvaks raamistikuks on matkaja, kes näeb asju ja sündmusi läbi oma meeleoluprillide, kuna […]

  Küsimusele, millised on kriitikukutse tähtsaimad omadused ja pearaskused, vastavad mõned prantsuse nimekamad arvustajad Marianne’is järgmiselt: Fortunat Strowski, kuulus kirjandusteadlane ja arvustaja, teeb kõigepealt vahet teatri- ja kirjandusekriitiika vahel. Näidend mõjub publi­kule kollektiivselt ja nõnda saadud mulje on ühteaegu otsekohene ja peagu lõplik. Raamat aga pöördub üksikolendi poole, kellel on täielik vabadus an­duda mõtiskelule, moodustada […]

  Kõrvalseisjana-vaatlejana sattudes meie täna­päeva tehnilise hariduse kõrgküsimuse pinnal tehnika- ja humanitaarteaduste suhete piiri­maile, jääd esialgu kinni mõttele, et need kaks kultuurisfääri on midagi vastastikku sõltuma­tut. Midagi suurt, kuid teineteisele väga kau­get. Sest sa võid samal hetkel küsida — mis ühist on Kanti krititsismil raudkonstruktsioonidega või katusekiviga. Ja tahab olla raske tuua neid asju ühise […]

  Näib olevat meil Eestis praegu (ja on põhjustetki) hommikusse hämariku silmehõõrumise aeg. Kolm aastat juba on saadud väliselt segamatult tegutseda ülesehitava töö kallal, poolootamatult sülle langenud suurte õiguste ja neist järgnevate veel suuremate kohustuste tasakaalu toimetamise kallal. Kuid nii see vist on, et kui mõnes kohas ollaksegi jõutud juba sarikateni, teistes siiski haigutab veel […]

  „Üliõpilaslehe“ toimetuse ettepanekul panen kirja mõned read oma tähelepanekuist inglise üli­õpilaskonna tegeluse kohta poliitikaga. Minu ko­gemused piirduvad kahjuks peamiselt Oxfordi ülikooliga, ega olnud mul õige pingutet väitekirjatöö kõrval võimalik sellesse üliõpilaselu külge süveneda kuigi tõhusalt, kuid mõningaid muljeid minule siiski on jäänud, päälegi õige elavaid. Nagu teada, on kogu inglise kasvatuse üheks peamiseks eesmärgiks […]

  Terrorile järgnes Direktoorium, mis ei suutnud veel üldist kaost korraldada, kui vabariiklik kindral Napoleon ilma pingutuseta haaras kogu riigivõimu enda kätte. Maa oli väsinud ja võttis selle dikta­tuuri vastu rahulikult. Oleks olnud arusaadav isegi tagasipöördumine „vana korra“ juurde (mida Bourbon’id tegidki pärast Napoleoni langust), kuid Napo­leon nägi selle asjatust. „Vana kord“ oli sama surnud […]