August Jakobson: Joonatan Hingemaa eksirännakud Novellid. Noor-Eesti kirjastus August Jakobson tegi endale andeka kirjaniku nime „Looduse” esimeselt romaanide võistluselt toodud esimese auhinnaga kroonitud romaaniga Vaeste patuste alev. Sellele romaanile võis heita ette igasuguseid stiili- ja kompositsiooni puudusi, ühte ei võidud aga mitte öelda, et noorel kirjanikul puuduks and! Vaeste patuste alev on senini […]
Jaan Kärner: Tormilüüra Eesti Kirjanike Liidu kirjastus 1929 Jaan Kärneri luule ei ole stiililiste otsingute luule — see tahab nähtavasti olla ja sageli on meeleolude, mõtete, muljete valang võimalikult sulavasse vormi. Just nimelt sulavasse! Võiks tarvitada ka lihtsalt sõna „sorav”, kui arvestada Kärneri luule keskmist tasapinda, kuid sel on kahtlemata momente, mil sorav […]
Kaheksakümne viie aastane Robert Bridges, praegune inglise kuningakoja poeet, Wordsworthi ja Tennysoni traditsioonide jätkaja poeetilise hiilge andjana õueelule, — omapärane kuju, kangekaelne valgepää, kelle keeldumine kirjutamast konventsionaalseid õnnesooviriime ja sõjaoode on ajand marru isegi inglise parlamendi —, oli seni tuntud peenima inglise meetrikuna ja õrna, lakoonilise väga hingestet ja vaimse lüürika tootjana. Boar’s Hilli […]
Saksa pealekasvanud kirjanikest on arvustus silmapaistvamaiks märkind Josef Rothi, kelle romaanis Rechts und Links kujutatakse peamiselt kaht tänapäeva tüüpi, Paul Bernheimi paremast seltskonnast ja tõusikut Brandeiši, kelle vastusead teineteisele huvitavaid tulemusi annab, seda enam, et Rothi stiil on äärmiselt selge, läbipaistev ja asjalik, ta pilk ja närvid „kardetavalt valvel”, nagu ütleb St. Zweig; siis […]
Meil Eestis ei või küllalt korrutada teatavaid mõtteid, tarbeks meele terutada mõningaid otse baanalseks kulunud mõisteid. Siin kõige endastmõistetavamad tõed nõuavad veel pikki arutlusi, põhjendusi, seletusi. Muude seas ka keele ja kirjanduse vahekord. Ma olen sest kirjutanud, ma kirjutan sest veel. See on tarvilik. Sest ikkagi tekivad selle puhul kõiksugu vääritimõistmised, väärseisukohad ning ülekohtused […]
Suur näljaaeg Eestis, milleks tavaliselt loetakse aastaid 1695—1697, ei ole huvitav uurimisainena üksi seetõttu, et näitab, milliste olusuhete pärast suri rahvast kümnete tuhandete viisi, läbi elades traagilisi meeleheite silmapilke, vaid ta aitab selgitada küsimust ka ses mõttes, millise kandevõimega läks Eesti ala ja selle rahvastik peale suhteliselt pikemat aega kestnud rahuaegset olundit meie ajaloos […]
I Sotsiaalne ja riiklik-poliitiline tellimus on mitte üksi mujal, vaid ka meil andnud nii kirjandusele kui kunstidele uusi ja eriülesandeid. Kui see ühelt poolt tähendaks ülesannete mitmekesistamist, siis teiselt poolt andudes turunõuete vastutulelikule ja hoolsale täitmisele on unustatud kirjanduse ja kunstide ürgsed ja primaarsed ülesanded. Aga et meie sotsiaalne ja riiklik-poliitiline tellimus on saanud […]
A. Uurimise raskusi. Vaadeldes esteetilist meeldimust ja otsustust — kunstiteose maitsemist, märkisime, et need küsimused tulevad esteetikas asetada etteotsa, sest iga kunstiline looming eeldab eeskätt maitsemist oma loojalt ja sihib selle poole, et publikus maitsemist äratada. Need küsimused olid meile pealegi ligidasemad, sest me kõik oleme enam-vähem kunstimaitsemisvõimelised ja võime seepärast, tuginedes enesevaatlusele, […]
Me pole endile ülesandeks võtnud anda täielik pilt mõlemast kirjanduslikust voolust, mis on nii tüüpilised 19. sajandile. Meil oli vaid tähtis näidata, et nad polnud mitte ainult kirjanduslikud suunad, kaks erivat, paljus isegi üksteist eitavat esteetilist doktriini. Kõigepealt nad olid euroopa mõtte kaks võimsat voolu, kaks maailmamõistmist, kaks vastandlikku programmi. Tuletagem ainult üldistes […]
Riik on rahvas „vormis“. Siin on jutt riigist suures stiilis, nagu see tekib koos kultuuri, koos ürgseisustega. Mingisugust riiki lihtsaimas mõttes omavad juba üksikud loomaliigid. Riigi teguvõimsus ei baseeru mitte kirjutatud põhiseadusele, vaid hästi töötavale valitsusele. Kirjutatud põhiseadus omab ikka vähest tähendust tegeliku vormisolemise kõrval, mis kujuneb ajakogemustest ning natsiooni omadustest. Mida tugevam on […]
K. A. Hindrey: Kaldaru kirikumõis. Näidend 3 vaatuses. Noor-Eesti kirjastus. Tartus, 1935. Näib, nagu ollakse ikka veel selles ajajärgus, kus kirjanduse kaudu lavale kippuv moraalitung leiab lihtsameelselt tänuliku tegevuspaiga kirikumõisa perekondades. Seda õhustikku on kasutanud M. Metsanurk oma Talupoja pojas ja nüüd K. A. Hindrey Raidalu kirikumõisas. Nähtavasti seepärast juhtubki mõlemate pastoritest peategelaste […]
Eduard Visnapuu: Südame veski. Luuletusi. Noor-Eesti kirjastus 1934. On raamatuid nagu tagasihoidlikult, aga piinlik-korralikult rõivastatud ja käituvaid inimesi. Järjekindel puhasriim (ainsa erandita!), ka pikemates luuletustes lõpuni välja hoitud stroofiskeem, mille vastu ei eksita ainsagi värsijala võrra, mõõtupidamine pateetikaga, millega välditakse ohtlikke maitsevaesuse karisid, kõik see sunnib rakendama mainitud võrdlust vaatlusaluse kogu kohta. Siin […]
1905 a. andis meie rahva poliitilisele mõtlemisele ja tegutsemisele suurt hoogu, hakati poliitilisest elust osa võtma, alustati poliitilist võitlust ja propagandat ex-Vene valitsuse vastu, ühtlasi tehti selgitustööd Eesti iseseisvustamise suunas. Millist võitlust tuli neil aastail pidada, selleks olgu siinkohal esitatud mõningaid näiteid Jüri Vilmsi tegevusest, mida pole seni veel avalikult valgustatud. Algul vaatleme […]
Hispaania kodusõda on ootamatult elustanud ja õitsele viinud põliselt hispaanialiku rahvaluuleliigi — romansi. Seda vormi viljeldakse agaralt mõlemal võitleval poolel. F. Keljin annab ajakirjas Lit. Kritik (nr. 5 ja 7, 1937) asjatundliku ülevaate selle luuleliigi taaselustamisest tänapäeval. Mis on romanss? Lühike lüürilis-eepiline rahvalaul, mille vanimad näited on säilinud kuni XIV sajandist. See koosneb […]
Tavaliselt mõeldakse kõige ameerikalikuks kutsutava all midagi ebamääraselt mänglevat ning ekstsentrilist; ka „ameerikaliku“ kasvatuse suhtes ei tehta selles mõttes erandit. On mõeldud sellest kui ebasüstemaatilisest kõiksugu äärmustega katsetamisest, millel puudub kindlam põhitoon ja vastavalt ka kindlam iseloom ja teaduslik väärtus. Kuid viimasel ajal on Ühendriikides kasvatusteaduse kui teaduse väljakujundamiseks õige palju tööd tehtud. […]
(The Dalton Laboratiory plan) Helsingöri „Uue Kasvatuse (New Education Fellowship) kongressil, augustis 1929. a., oli korraldatud muude loengute ja kursuste seas ka kursus daltoni plaani selgitamiseks, mida juhatas daltoni plaani looja ise — Miss Helen Parkhurst P.-A. Ü. Nimetatud kursusele oli määratud 9 päeva — hommikuti kl. 9—10.15, kuid Miss Parkhurst juhatas […]
Kasvatuse eesmärgiks on (üldse) kasvandiku individualiteedi arendamine. Nagu teada, seab käesoleva aja pedagoogika kasvatuse lõppsihiks teatava arenemisastme — isiksuse (Persönlichkeit) — saavutamise kasvandikus. Seda arendamist on võimalik mõista mitmeti. Üheks äärmuseks oleks püüe luua kasvandikust teatav kindel inimtüüp, vähe hoolides sellest, mis peitub kasvandikus tegelikult omaduste poolest. Sellega kaasas käib mõnigi kord karmide […]
ene poeesia esimene õitseng, mis kestis Deržavinist Puškinini, toetus valgustatud vene ülemaadlile. Kuid dekabristide mässu ebaõnnestumine hävitas selle vaimueliidi võimu. Nikolai I aegse Venemaa bürokraatlikus kasarmuõhkkonnas kadus luule. Kui algas kodanlustunud intelligentsi äge põrandaalune võitlus tsarismi vastu, ei hoolitud ka värssidest. Säärane luulekunsti langus kestis XIX sajandi lõpuni, millal sündis vene sümbolism, täis […]
G. Antonini on Mercure de France’is (15. V 34) andnud ülevaate itaalia tänapäeva lüürikast. Siin lühike kokkuvõte sellest. Kolm luuletajat tõid XIX saj. lõpul itaalia luulekunsti hiilgust ja äratasid vastukaja : Carducci, Pascoli ja d’A nnunzio. Sajandiga lõppes nende mõju, eriti oli aga läbi elatud d’Annunzio suuresõnaline sangarluspoeesia. Uus luulekunsti järk tekkis reaktsioonina […]
Koolikorraldust on vaja reformida, kui elu on liikunud edasi ja kooli õppekavades fikseeritud mõtted ja sihtjooned ei vasta elu muutunud nõuetele. Murrangud poliitilisel, majanduslikul ja vaimuelu alal on alati toonud kaasa koolireformi, sest mainitud alad on kooliga kõige lähemas seoses. Seab ju kool üheks oma sihiks, et tuleb õppida elu, aga mitte kooli […]
Weise erdenken die neuen Gedanken und Narren verbreiten sie. Heine. Kord oli hea komme, et püüdlik õpilane ja hardunud imetleja kõndis ka iseseisvaks saamisel oma õpetaja, meistri jälgedes. See ilus seadus kestis pikki aegu, kuni maailma Vaimuelu hakkasid vedama diislid ja muud mootorid ja iga kaksaastak pidi tooma oma uue „koolkonna“ ja […]
ALDOUS HUXLEY — RICHARD GREENOW JANTLIK LUGU. DAVID GARNETT — DAAM REBASEKS. Üleminekuaegseks on mitmedki inglise kriitikud püüdnud määratleda kaasaegset kirjandust. Koos sellega tavaliselt mainitakse enne kõike James Joyce’i ja D. H. Lawrence’i. Ja ka Aldous Huxley nime, rääkimata arvurikkaist kaasajooksikuist. Aeg, otsinguist mitmepalgne ja -ilmeline, osutab paljuid ühiseid jooni. Inimesed, kaasa […]
Üks ühtepidi oma kirjatarkuses, teine teistpidi — kas me siis koomale ei sobi? Lähedas vastastikuses kokkupuutes töötavad tänapäev juba soome ja eesti keeleteadlased, rahvateadlased, muinsusteadlased. Nende uurimisteed on ikka tihedamalt kohtunud ja ühtinud. Keelelisi sugulussuhteid või primitiivse rahvaloomingu pärimusi jälgides on nad õppinud võrdlevat pilguheitmist üle läänemeresoomlaste ruumiliste ja ajaliste erinevuste. Mitte küllalt […]
Eelnevas lõikes tutvusime üldiselt esteetilise meeldimusega. Kriipsutasime alla, et inimese minateadvus suhtumisel kunstiteosesse ehk, teise sõnaga, kunstimaitsmisel erineb praktilisest välismaailma suhtumisest seepoolest, et kunstimaitsmisel on tema teadvuse tulipunktis elamus, mina seisund, mitte mõni praktilisele alale või tegevusele suunatud mõte, nagu suhtumisel välismaailma. Seejuures jäi meil aga ligemalt puudutamata seda elamust tingivate sisude erinevus […]
Anatole France’i peamine tegevus arvustajana piirdub aastatega 1886—93, mil ta Temps’i kroonika osa toimetas. Neil aegadel ajalehe veergudel kirjanduslike kui ka muude küsimuste üle järjekordselt ilmund artiklid paisusid lõpuks eri raamatuks, avaldet ühise pealkirja all La vie littéraire. Need La vie littéraire i köited — arvult neli — ongi peaaegu kõik, mis France […]
Prantsuse romantismi esteetilise teooria oli kirjutanud Hugo juba mainitud eessõnas Cromwell’ile; see sai romantilise kooli manifestiks. Realistlikus voolus täitis selle ülesande kuulus prantsuse romaanikirjanik Emile Zola (emiil zolaa). Tema elukäik tuletab meelde Balzac’i oma. Ka tema loomingu käsitöölik laad tuletab meelde Balzac’i toodangut. Kuid ta on süsteemsem oma püüetes, ta lähendas kunstilise loometöö […]
Kultuur ei ole mingi eriline suurus omaette, ta ei ole mõni uus jumalus, keda tuleb teenida ja austada ta enese pärast, ta on ikkagi mõeldav ainult ühenduses inimesega ja inimkonnaga, on õieti üksiku inimese või inimkonna või selle osa saatenähtus. Kultuuris näeme kõike seda, mis inimene on teinud ja teeb kõigepealt iseenese ning […]
Rahva mõistet on tarvitatud senini romantilises tähenduses. Kui kuskil esineb mingi uus religioon, ornamentika, ehitusviis, riik või suur laastaminegi, siis küsib uurija ikka: misnimeline rahvas tegi seda. Rahvas oleks seega midagi ürgset. Tema teeb ajalugu. Ajalugu on rahvaste ajalugu, kõik muu, kultuur, keel, kunstid, religioon, on rahva loodud. Riik on rahva vorm. See […]
sõjaka aja karmus ja tüse raskus; kindluskirik. Seniste stiilide kodu oli Vana-Rooma riigi pärisalal, Vahemere-äärseis maades. Ajaliselt järgmine stiil sündis juba põhja pool Alpisid, Rooma riigi endistes provintsides. Suur rahvasterändamine oli avanud IV-nda sajandiga p. Kr. segaduste ja sõdade ajastu. Frankide kuningal Karl Suurel õnnestus 800. aasta ümber koondada suure osa Lääne-Euroopast […]
In memoriam. Kirjaniku murdumine surmas puudutab küll valuliselt tema lähedasi ja ta rahvast, kuid viimast siiski tihti ainult inimeselu traagilise üldsaatusena. Sest kirjanikku nähakse tema teostes; need tundeniidid, mis ühendavad südameid kirjanikuga, on laias rahvaringis idanenud teoste kaudu ja elavad teostes edasi. Ning nood jäävad. Eduard Vilde maise elutee viimne tähis on küll […]
30. juunil 1881. a., nii siis 55 a. eest, ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi poolt Suomalaisen Kirjallisuuden Seurale tema 50. juubelipäevaks pühendatud „Eesti luuletuste” 38. leheküljel eestikeelne sonett — M. J. Eiseni „Õnnesoov isamaale”. Sellest ajast peale võime lugeda eesti soneti algust. Soneti jälgimine eesti keele piirides ei võimalda aga vaadelda kuigi pikka aega […]
K. A. Hindrey: Armastuskiri. Novellid. Kirjastus „Hea Novell” Tartus, 1933. K. A. Hindrey huvitavalt alustet tegevus novelli alal jätkub õige kiires tempos, kui arvestada, et praegu ilmund novellikogu ei sisaldagi kõike, mis tal viimasel ajal jutustava proosa alal ilmund või pooleli ilmund. Selle nobedasulgse kirjaniku eelmisel aastal avaldet novellid osutasid võimet mitmesuguste […]
Sõnad „omakultuur“, „rahvuslik kultuur“, „rahvuslik omapära“ jne. esinevad meie avalikkuses viimaseil aastail ikka sagedamini ja leiavad ka laiades kodanike ringkondades kuulavamaid kõrvu ja soojemat suhtumist kui kunagi varem. Nagu igal maailmavaatel ja inimliku tegevuse alal on omad kõrg- ja madalseisud, tõusud ja langused, nii on see ka rahvusliku omapära küsimustes: kord hinnatakse teda […]
irjanduslik sügis algab Pariisis oktoobri lõpul tagasitulekuga suvituselt, on täies hoos novembri teisel poolel ja jõuab haripunktile detsembri algul, et varsti laiali valguda jõulumeeleoludesse. Sel hooajal aga muutsid rahvusvahelised sündmused kirjandusmaailmagi tavalist ilmet sel määral, et traditsioonilisest elevusest võiks küll kõnelda alles novembri lõpu poole. Kirjanduslikud ajakirjad pühendasid oma juhtartikleid poliitilistele probleemidele, kirjanduslikel […]
Kui see sõna veel on seotud oma algupäraga, siis küll õige peenikese niidikesega. Fanaticus oli autiitel; ta tähendas ühe templi heategijat või hooldajat. Vanaaja uurijad, nagu ütleb „Trévoux sõnastik“, on leidnud raidkirju, kus silmapaistvamad roomlased on võtnud endale tiitli fanaticus. Cicero kõnes pro domo sua leidub passaaž, kus sõna fanaticus tundub mulle raskesti […]
Valgustusaeg algas „salongides“. Valgustatud mõtte kandjail, filosoofidel, õnnestus oma esimesi pooldajaid võita aristokraatlikust seltskonnast. Paljud aristokraadid ise algatasid niiviisi võitluse, mis hävitas lõpuks neid endid. Galantses seltskonnas ärkas ühiskondlik südametunnistus, teadvus üldinimlikust kõlblusest, mis mõistis kohut selle seltskonna enda üle. See seltskond oli ise vabastunud juba igast sundusest ja oli nüüd valmis sama […]
REVOLUTSIOON 150-NDA AASTAPÄEVA PUHUL Revolutsioonid kui ühiskondliku olustiku järsud ja murrangulised ümberkujundused mõjutavad sügavasti riiginduse arengut ja rahvaste mentaliteeti. Tavaliselt siirdub nende puhul poliitiline võim ühelt sotsiaalselt klassilt teisele ja senistes omandisuhetes toimuvad kardinaalsed ümberpaigutused. Sageli kerkivad nendega seoses esile uued vaimsed väärtustesüsteemid, mille seisukohalt hinnatakse ja reformitakse konkreetset tegelikkust. Revolutsioonid raiuvad järsu […]
Viimane aastakümme kodumaa muinasteaduslikku ja ajaloolist uurimist on viinud Eesti muinaslinnade küsimust ainult suhteliselt vähe edasi. Muinaslinnad pole nimetatud ajavahemikul olnud kahjuks kuigi intensiivselt uuritavaiks. 1923. a-st peale, millal allakirjutanu avaldas kokkuvõtte Eesti muinaslinnadest seekordse ainestiku najal, on vähemaulatuslikke kaevamisi toimetatud ainult kahel muinaslinnal, nimelt allakirjutanu poolt Irboska linnamäel 1924 ja prof. H. […]
Prantsusmaa andis ka selle mõtleja, keda võiks nimetada realistiks filosoofias. See filosoof on Auguste Comte (ogü’st koo(n)t), 1798—1857. Tema lõi n. n. positivistliku filosoofia, mis astus järsult vastu romantikute ilmavaate aluseks olevale müstilisele filosoofiale. Positivism loobub tunnetamast mingit kõrgemat tahet, mis valitseb maailma; ta loobub ka oletusest, nagu elaksid maistes asjades endis mingid […]
August Mälk: Taeva palge all. Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1937. 357 lk. Hind 4 kr. 50 s. Jakobsoni „Vaeste-patuste alevi” suur menu andis hoogsa tõuke meie moodsa olustikuromaani elustamiseks. Ühed tõttasid Jakobsoni otseselt jäljendama, teised avastasid tema eeskujul uusi keskkondi. Kui seda kaldumist uude realismi ja naturalismi tähistada eluläheduse suunana, siis tähendas […]
Ürginimene on rändloom, kodutu ning kartlik, alatiselt valvel, et võita midagi vaenulikult looduselt. Sügava muutuse toob üleminek põlluharimisele. Istutada, seemendada tähendab mitte võtta, vaid kasvatada. Sellega muutub aga inimene ise taimeks, talupojaks. Tekib eriline side maaga. Vaenulik loodus muutub sõbraks, emakeseks-maaks. Külvi ja sigitamise, lõikuse ja surma vahel tekib sügav side. Tekib eriline […]
Küsimust psühholoogia suhteist ajaloosse (ja teistesse nn. vaimuteadustesse), nimelt, kas ajalool tuleb põhineda teaduslikul psühholoogial ja pidada seda oma „põhiteaduseks” — umbes samas mõttes, nagu matemaatikat loetakse füüsika põhiteaduseks — seda küsimust on enam või vähem üksikasjalikult juba korduvalt arutatud ja on selles korduvalt vastupidistele vaateile jõutud. Nii loeme näit. Lamprechtil: „Siin on […]
Tõstes esteetika põhiküsimustest esimesena üles esteetilise meeldimuse ning otsustuse ja kunstiteose maitsmise probleemi, paistab esialgu, nagu poleks see küllalt loomulik, sest enne kui rääkida kunsti maitsmisest, tuleks vaadelda kunsti loomingulist külge. Enne peaks olema antud midagi, kui saab rääkida selle maitsmisest. Seda pealiskaudselt loogilisena näivat asja arutamiskäiku ei saa siiski tarvitada käesoleval korral. […]
1. Maailmapilt üldiselt. Ümbrusega kohandumise tarbest tingitud võime vastu võtta muljeid, samuti inimese hingemehhanismi iseärasus ikka jälgida mingit eesmärki, viivad meid mõttele, et inimese maailmapilt ja ideaalne juhtjoon tekib lapse hinges juba väga vara. See pole veel selgesti kujundatud või ühte väljendusse haaratav, aga see kuidagi hõljub neis hingesfäärides, mis tunduvad meile tuttavad, mõistetavad […]
Gustav Suits: Kogutud luuletused. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu, 1938. 349 lk. Ikka enam hakkab meie kirjanduses arenema kalduvus tagasivaadeteks, pilguheideteks sellele, mis on juba saavutatud. See, mis hiljuti oli kääriv, elav elu, millest oldi kaasa kistud, mille voolus liiguti, ilma et iga kord täpsemalt teati, kuhu see viib, esineb lõpetatuna, kanoniseerituna, oma kindla […]
Eduard Brunberg-Bornhöhel on ajalooliste ainete käsitlejana ja kunstipärasema ajaloolise jutustuse rajajana meie kirjandusloos silmapaistev koht. Tema „Tasuja” ja „Villu võitlused”, kuigi tänapäeva nõudlik kirjanduskriitika näeb neis olulisi puudusi, on meid noores eas ometi vaimustanud, sügavasti mõjutanud ja hiljem unustamatult meeles püsinud. Nagu teame, on Eduard Bornhöhe maine elukäik olnud väga vahelduv ja mitmekesine. Oma […]
Eesti maakondadest on Saaremaa oma eksponeeritud asendi poolest kõige enam avatud võõrastele läänest tulevatele mõjutustele, ja seda juba kõige varasemast ajast alates. Eriti märgatavaid jälgi on saarlaste kultuurilistesse pärimustesse, nii folkloori, keele kui rahvateaduse alal ja isegi saarlaste antropoloogilisse koostisse vajutanud rootslased. Osalt on need välismõjud kahtlemata tingitud saarlaste ja Rootsi elanike tihedast omavahelisest […]
Eesti haridusolude võrdlemisel Lääne-Euroopa vanemate kultuurriikide omaga paistab eeskätt üllatava asjaoluna meie kesk- ja kõrgema hariduse väga laialdane levik. Lääne-Euroopas selles mõttes esirinnas sammuv riik oli juba enne Maailmasõda pikemat aega Saksamaa, mida on seletatud muuseas saksa rahva teoretiseerimisele ja igasugustele „vaimsetele harrastustele” kalduva iseloomuga. Igatahes omandas hariduse traditsioon seal sellise ulatuse, et see […]
Eesti kool astub alles esimesi korraldavaid samme. Vanades kultuurmaades on koolil juba pikk Jajalugu seljataga. Ehk küll iga rahvas peab omale looma kooli, mis on tingitud tema üldisest arenemisest ja vastab rahva laadile, on meil siiski huvitav tähele panna, missugused on koolikorraldused teiste vanade kultuurrahvaste juures. Sellepärast lubatagu mul vähe peatada inglise koolikorralduse juures. […]
iegmund Freudi näol, kes käesoleva aasta septembri lõpus lahkus elavate hulgast pärast pikki kannatusi ja kaugel oma harilikust tegevuskohast Viinist, kaotab kultuuriline inimkond kaugelt enam kui vaid maailmakuulsa psühhiaatri ja palju vastuvaidlusi tekitanud psühholoogi, Kelle peaõpetusi ühes poolt- ja vastuvalgustusega alles äsja siin kohal prof. K. Ramul suure selgusega resümeeris ja kriitilise ettevaatlikkusega hindas. […]
Kunsti, kunstnike ja seltskonna vahekord on alati niisugune olnud, et kunstiarmastajate ringkonnad selle hindamiseks tihti küllalt kibedaid sõnu ei leia. Rahulikul, objektiivsel vaatlemisel, silmas pidades domineeriva kihi piiratud vaimseid huvisid ja selle kõrval otse laiutavat ainelise omakasu isu, mis suurema osa inimeste iga mõttekillukest iseloomustab, võiks ehk üsna rahulikult tähendada, et niisugune vahekord päris […]
Et esteetiline eluavaldus on nii tihedate sidemetega inimese olemisega seotud, siis on loomulik, et mõtlev inimene, niipea kui selle eluavalduse külg iseäranis õitsele lõi, püüdis jõuda ka teaduslikule seisukohale kogu nähtuse alal. Esimesed seisukohavõtud esteetilise eluavalduse üle ilmuvad Vanas-Kreekas, kus loodi veel tänapäevgi ületamatuid kunstiteoseid. Juba siin tõusevad küsimuse tulipunkti probleemid, millised pole sealt […]
raeguse eesti keele suurimaks halbuseks ja puuduseks on eriti see, et temas on viimasel aastakümnel tarvitusele tulnud ja üha edasi järjest tarvitusele tuleb palju halbu sõnu ja sõnade tähendusi. Selliseid sõnu on juba sajuti, kui mitte üle tuhande, ja need rikuvad eesti keelt, vähendades ta väärtust ja ilu ning tehes vastumeelseks temas kirjutatud raamatute […]
Kuid määratusuur pööre tuli neil aegadel toime ka kõigis ühiskondlikes vahekordades ja ühiskondlikus maailmavaates. Selle pöörde tõi masinatööstuse areng. Suurtööstus kasvas eriti kiirendatud tempos pärast masinate leiutamist 18. sajandi lõpul ja viis lood nii kaugele, et aegamisi hakkas kõigis riikides väiketööstus asenduma suurtööstusega; need, kes olid seni tootnud väikesel viisil, kuid iseseisvalt, iseendi peremeestena, […]
Iga kõrgem religioon vajab pingelist ja ärksat valvsust vere ja elu tungide üle, mis alati varitsevad inimese sügavuses, et oma ürgset õigust maksma panna. „Valvake ja paluge, et te kiusatusse ei lange.“ Lunastamine on sellest hoolimata kõikide religioonide põhimõte ja iga teadliku olendi sooviks. Ta tähendab tungi vabaneda teadlikkuse hirmudest ja piinadest, vabanemist pingest. […]
XVII sajand oli ainuvalitsuslik, kiriklik, korda loov, see oli reeglipärase, isikut siduva kultuuri sajand. Järgnev, XVIII sajand oli aga isikut vabastav. Ta oli kirikuvastane, isegi usuvastane, ta oli kõigil aladel kriitiline, äratav, väljakutsuv. Ta kutsus esile vastuvoolu liiga rõhuvaks muutunud sundusele, ta oli rohkem lõhkuv kui ülesehitav, kuigi lõhkuv uue, õiglasema korra heaks, ta […]
enrik Visnapuu luuletajahinge põhimustris on väga tähtis koht just armastusel. Ta peab ikka millessegi väga kiindunud olema, alles siis avanevad voolama ta tõelise luule lätted. Tal ei õnnestu hästi mõistuslik konstrueerimine. Mõtteluule osa tema loomingus ei ole küll väikese tähtsusega, kuid parimad tema sellelaadilistest luuletustest on ikkagi need, kus mõttest kiirgab läbi tugev tunne, […]
See, mida keegi oma ümber näeb, kuuleb, tunneb, haistab, maitseb, pole mitte täpipeat samane teise inimese vastuvõtte, tundmise ega arusaamisega. Seda vähem on ühist tõeelust arusaamises inimesel näit. loomaga, kellel seal, kus inimesel mõistus on välja arenenud elu alalhoiuks ja ülespidamiseks, instinkt neidsamu ülesandeid täidab. Ja nii võib inimene ainult oletada loomadel teatud reaalsuse […]
Orduriigi langusele järgnenud sõdadekeerisest killustatult pääsenud Eesti saatuse otsustamiseks sirgus XVI sajandi lõpuks kaks suurvõimu — Rootsi ja Poola. Neist oli agressiivne Rootsi alles lähenemas oma hiilgeaegadele, olles leidnud omale vaimse aluse reformatsioonist, mis Gustav Vasale ning ta järglastele andis võimaluse riigi sisekorda kindlustada ja organiseerida vastuminekuks suurvõimule. Teisal elas Poola oma „kuldset sajandit”, […]
1 ii rõõmustav kui meie kirjanduse areng iseseisvuse aastail on olnudki, avaldab ta ometi rahutukstegevat rahulolu ja enesessetõmbumise tendentsi. Meie kontakt vaimse välismaailmaga pole enam kaugeltki nii elav kui aastakümnete eest. Meie kirjanduslike ajakirjade tegelemist väliskirjanduse probleemidega on korduvalt rünnatud. Ja kui koos meie lugeva publiku kasvamisega ka meie tõlkeimport on mitmekordistunud, siis on […]
Inimese võitlus olemise eest seisab majanduslikult tulutoovas töös. Selles majanduslikult tulutoovas töös eneses ja selle kõrval näeme aga veel teist, ligikaudu sama laialdast tegevust, millel pole märgata otsest praktilist kasu, näiteks: ilustatakse tarbeasju, lauldakse, mängitakse, „tehakse kunsti ja nauditakse kunsti“, nagu öeldakse. Kõige laiemas mõttes see kõik on inimese esteetiline ehk ilutundeline tegevus. […]
Jaan Tõnissoni 70-nda sünnipäeva puhul. ahvus, majandus ja haridus kujundavad Jaan Tõnissoni tegevuse esimese ja kõige tähtsama sektori. Selles sektoris piirjoonestuvad ja korrastuvad kõik tema põhilised taotlused vankumatu järjekindlusega algusest lõpuni. Rahvuslik poliitika, rahvuslik majandus ja rahvuslik haridus on alad, mida Jaan Tõnisson on viljelenud suunakindla ja sihiteadliku rahvajuhina. Käesolevas kirjutuses puudutame J. […]
(Meie kaastööliselt Belgias). „Mir wele bleiwen wat mer sinn“. Luksemburi kirjanike Dicks’i ja Lentz’i ausamba sõnad Luksemburgi linnas. Luksemburi suurhertsogkond, mis oma 2586 ruutkilomeetrilise pindala ja 260 000 elanikuga moodustab ühe Euroopa vähematest maadest, on eriti huvitav selle poolest, et tema rahvus jaguneb kahe suurrahva (sakslaste ja prantslaste) kildudeks. Prantsuse keelt kõnelejate arv […]
Lõpmatus. Ei miski. — Meie hing on heidetud kehasse, kus ta leiab arvu, aja, mõõted. Ta arutleb selle üle ja nimetab seda looduseks, paratamatuseks, ega saa uskuda muud. Lõpmatusele liidetud ühik ei suurenda teda millegagi, sama vähe kui ühele lõpmatule mõõdule lisatud jalg. Lõplik tühistub lõpmatuse ees ja muutub puhtaks olematuseks. Nii meie vaim […]
„Relv ühes, raamat teises käes“ — nii kuuldub see ilus importloosung, millega algateti meie Raamatuaastate veel ilusam seeria. Kuid nüüdishetkel, mil maailm lõõmab sõjas mitmest otsast korraga, oli võidurelvastuse tuhin viinud relvahinnad nii kõrgele, et väikerahvail neid pole kerge saada ja niisiis mitmegi eestlase relvakäsi kipub tühjaks jääma meie sõjatärinastel päevadel. Raamat on meile […]
enrik Visnapuu viiekümnenda eluaasta täissaamist pühitsedes oleme kõigepealt huvitatud muidugi ta luuletaja aastatest, nende ilmest ja arvustki. Selgub, et neid on täis saamas oma kolmkümmend kuus, või — kui pidada poeediks vaid trükitud poeeti, — siis kolmkümmend kaks. Visnapuu nimelt on õige varakult alustanud oma „luuletegu“. Alustama aga oli 14-aastane koolipoiss otse sunnitud, sest […]
Inglismaal polnud olemas romantilist kooli ses mõttes kui Saksa- ja Prantsusmaal; tähendab, polnud olemas kirjanike rühma, mis oleks üles seadnud kindla kirjandusliku lipukirja. Ometi on romantilised meeleolud ja püüded inglise kirjanduses 19. sajandi esimestel aastakümnetel vägagi mõõduandvad. Armastus vana-aja vastu, romantilise keskaja rüütlilike sajandite, unustatud legendide ja imeliste seikluste eelistamine väljendus Walter Scott’i (1771— […]
Õhtumaa inimesel on raske enesele ette kujutada maagilise hinge suhtumist maailma vastavate mõistete ja sõnade puudumisel. Maagilisele teadvusele paistab maailm ulatusena, mida L. Frobeniuse järgi võib nimetada koopalikuks. Ärkvelolemine, mikrokosmose ja makrokosmose vaheline pinge, tingib igas kultuuris erinevad sümboolse tähendusega vastandmõisted. Antiikses maailmas olid sellisteks mateeria ja vorm, Õhtumaal mass ja jõud. Maagiline teadvus […]
A. Hint: Tulemees (Trimmer). Romaan. Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1939. Kuidagi vägivaldne tundus A. Hint oma senistes teostes, tundub ajuti Tulemeheski, kus üldiselt siiski on palju rohkem veendatahtmist kui oma veendumuste pealesurumist. Lugejat mõjutada püüdis A. Hint oma senistes teostes peamiselt naturalistliku tõetruudusega. Ülimat ja viimset tõetruudust taga ajades läks ta mõnigi kord üle […]
enrik Visnapuud tunneb üldsus niivõrd luuletajana, et tema nimega kuigi tugevasti ega pidevalt ei ole liitunud näitekirjaniku tiitel. Sealjuures on ometi kogu ta lavatoodang publikule esitamist leidnud meie tähtsamates teatrites ja suurimate lavade kaudu: Töölisteatri, Vanemuise, E. Draamateatri ja laulupeo-vabaõhu etenduste näol, ning ta uusim teos „Keisri usk“ figureerib Estonia mängukavas — nii siis […]
1 Õppigu nad vähemasti tundma, missugune on see usund, mille vastu nad võitlevad, enne kui nad astuvad ta vastu. Kui see usund kiitleks, et tal on Jumalast selge arusaam ja et ta on tal katmatult ja looritamatult käes, siis tähendaks tema vastu võitlemist, kui öeldaks, et maailmas ei leidu midagi, mis näitaks teda selle […]
Et ühe rahvuse keelel pole tema antropoloogilise koosseisuga sageli peaaegu mingit ühist, on meie päevil juba vana tõde. Vaevalt leiduks kedagi, kes võtaks omale julguse tõendada, et valdavalt slaaviverelised rumeenlased oleksid sugulased prantslaste, hispaanlaste ja ammugi veel Lõuna-Ameerika kreoolide ja punanahkadega. Mis puutub eestlastesse, siis, kuigi mõned balti saksa uurijad juba kauemat aega olid […]
Ühiskond asetab hulga nõudeid ja mõjutab sellega kõiki meie elu vorme ning norme, nii ka mõtteorgani arengut. Ka see on orgaaniliselt põhjendatud. Lähtepunktid ühiskonnaks asuvad juba inimese kahesoolisuses, alles ühiskond, mitte eraldumine, suudab rahuldada üksiku elutungi, pakkuda talle kindlust ja elurõõmu. Vaadeldes lapse pikaldast arengut, võib nentida, et inimelu arenemine on võimalik […]
Jaan Kärner: Merihärg & Ko ajab Venemaaga äri. Komöödia kolmes vaatuses. Noor-Eesti Kirjastus, Tartus, 1932. Tõusikute probleem meie kirjanduses pole enam ammugi mitte mingi haruldane asi, see on koguni samasuguseks äraaetud hobuseks saamas, kui jõukate talude allakäigu küsimus. Sellepärast jõuavadki uuemad tõusikute elu käsitlejad järjest suuremate ja suuremate raskuste […]
rõhutud koopatunne, rõhtloodis edasitung; karm usuind, katakomb ja kohtusaal. Rooma hiiglariigi sisemine raugemine algas juba peale vallutussõdade lõppu II sajandil p. Kr. Orjapidamisel põhinev majandus, mis elas sõjasaagina saadud orjade odavast tööjõust, hakkas orjaturu kahanemisega aegapidi lagunema. Samal ajal kuhjusid linnadesse suured vabade talupoegade hulgad, kes ei suutnud enam võistelda […]
Juba paar aastat enne praegust sõda ütles keegi itaallane (Corradini): „Rahu on korraldav ja alalhoidev, sõda aga uuendav jõud . . . Sõda täiendab rahu ja mõlemad vahelduvad jõud esitavad elurütmi . . . Sõda on jõud, mis meie sotsiaalset organismi uuendab, kuna see kestval rahul langemisele ja surmale kaldub. . . […]
Kurtmine haritlaskonna rahvavõõrsuse üle ei ole meil Eestis vist kunagi täiesti vaibunud. Oli aeg, kus iga kõrgema hariduse lätteile pääsenud eesti noor oma rahvale otseselt kaduma läks ja kus haritlaskonda eraldasid rahvast mitte ainult seisuslikud ja klassilised, vaid ka rahvuslikud vaheseinad. Viimasel ajal on hakatud idealiseerivalt kõnelema haritlaskonna, vähemalt üliõpilaskonna ja rahva vahekorrast […]
Iga ühiskondliku elu arengujärk tunneb vastuolusid — kord on nad suuremad, kord väiksemad. Kaasaja üheks mõtlemapanevamaks vastuoluks Eestis on nähe, et kõrgemate õppeasutuste lõpetanute arvu kiire suurenemisega ei käi kaasas sama akadeemilise haritlaskonna osatähtsuse tõus rahva kasvatuse mõjutamisel. Olukord on isegi täiesti vastupidine: akadeemilise haritlaskonna osatähtsus rahva ideoloogilise ja vaimse kasvatuse suunamisel […]
Elule lähemale tuli teine suur romantik, keda humaansusetunne ja kaastundmus inimsoo õnnetuma osaga aitas tõusta suureks sotsiaalseks luuletajaks, rakendada oma võimsat romantilist fantaasiat sajandi tähtsamate ülesannete teenistusse. Ta omas suurt luuletaja-annet, ta oskas vapustada südameid inimlike kannatuste piltidega ja kütkestada üldsuse tähelepanu tähtsate sotsiaalsete probleemide külge. Kuigi ta programm piirdus usuga haridusse ja […]
Araabia (ka maagiline, selle sõna araabia tähenduses) kultuuri terviklust ei ole Õhtumaa ajaloolased taibanud, kuigi hilisaraabia ajaloolased selles teadlikud olid. Isegi head nimetust ei ole sellele antud. Selle põhjustas araabia kultuuri olemasolu ja seisukord teiste kultuuride keskel. Siin on tegemist pseudomorfoosiga. Mineraloogias nimetatakse pseudomorfoosiks nähtust, kus mingi kiviliik on võtnud endale […]
K. A. Hindrey: Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka. Suvejutt. Noor-Eesti Kirjastas Tartus, 1939. Hindreyle on ette heidetud kompositsioonilist laialivalguvust osalt põhjendatult, sageli ka põhjendamatult. Nagu teame, on ta aga üks sääraseid autoreid, kellele tavalised kompositsioonireeglid võibolla ülekohut teeksid. Tal on jutustamises omad seadused, ja kui ta südametunnistus on puhas […]
Richard Roht: Ummiktänav. Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, 1937. Ummiktänavasse satub Rohu uusimas romaanis peategelane Kuslap, üliõpilane Tartust, kes majanduslikel põhjustel on sunnitud Järvesuu-nimelise väikelinna tarvitajateühingus raamatupidajana leiba teenima hakkama. Sündmustekäigu algul ei tähenda Ummiktänav muud kui kitsast ja räpast tänavasoppi, milles Kuslap endale odava korteri leiab; hiljem sümboliseerib aga ummiktänava nimetus kogu ümbruskonna umbset õhkkonda, […]
Poliitiliste suhete ning riigielu ümberorienteerumise kõrval pulbitsevad juba aastaid majanduslikud küsimused nagu põrgukatlas. Tööstus, kaubanduseksport, import, tööpuudus… — need on tänapäeva tulipunktid, mille lahendamisele näikse koondatud olevat kogu inimenergia. Eraalgatuslik põhimõte üksi pole enam võimeline pehmendama neid ristteravusi. Kõikjal nõutakse keskvõimude reguleerivat abi. Riik annab juurdemakse muna-, või- ja peekoniekspordile, preemiaid metsaväljaveole, annab […]
MAIT METSANURK: KOGUTUD TEOSED V. ENNÄE INIMEST! ROMAAN. NOOR-EESTI KIRJASTUS, TARTUS. Mait Metsanurga viiekümnenda sünnipäeva puhul on ilmunud kogutud teostest, järjekorras teisena, viies anne, aastate eest müügilt lõppenud romaan Ennäe immest! Kuna Metsanurk on meil tuntud meistrina, kes igal võimalikul juhul oma tehtud tööd ümber vormib ja parandab, sageli tundmatuseni […]
MATS MÕTSLANE: LIBLIKA LEND. JÄMEDAID JOONI IGAPÄEVASEST ELUST. NOOR-EESTI KIRJASTUS, 1927. Viimasel ajal esineb kirjanduses kaunis tihti üliõpilane: ta on juba igal pool ja ta on väga mitmesugune. „Liblika lend” haarab jälle üliõpilaselusse ja nimelt viimaste aastate tagaseinal, kuigi pole võetud ülesandeks anda iseloomukat kujutlust sellest elust laiemas ulatuses […]
Kosmos ja selles voogav ning pulbitsev mitmepalgeline elu moodustavad suure mõistatuse, mida inimkond muistseist ürgaegadest alates püüab lahendada. Lakkamatu visadusega on inimese juurdlev ja uuriv mõistus taotlenud maailma ja elu varjatud seoste mõistmist, et sel teel omandatud teadmiste kaudu looduse ja elu üle valitseda ning neid juhtida. Ent kosmos ei anna nii kergesti […]
1922. aastal maksmapandud Avalike keskkoolide seaduse järgi loodi meil väga mitmesugust laadi gümnaasiume. Lääne- Euroopas üldtunnustatud humanitaar- ja reaalgümnaasiumi kõrval tekkisid meil erilaadilised gümnaasiumid, nagu kommerts-, majapidamis-, tehnika, põllumajandus-, sotsiaal- jne. gümnaasiumid. Viimaste hulgast olid kommertsgümnaasiumid (kommertskoolid) tuntud juba veneaegses koolisüsteemis, teised erilaadilised keskkooliharud olid uudiseks. Kuigi need erilaadilised harud kandsid väga mitmesuguseid […]
Viimastel aastatel on haridusküsimused eriti teravalt päevakorrale kerkinud, kuna elu on sel alal esile tõstnud nähtusi, mis nõuavad mõneski suhtes senise suuna revideerimist. Võib üldiselt ütelda, et ligikaudu kuni iseseisvuse aja teise aastakümne alguseni valitses meil hariduse alal üsna ühtlane vaade ja suund: selles nähti kõige tähtsamat ja kindlamat alust meie rahva […]
monumentaalsus, keskendus, võim. Kui roomlased 146. a. e. Kr. vallutasid lõplikult Kreekamaa, olid nad oma kunstiloomingus vastu võtnud juba tunduvaid mõjutusi Kreekast. Poliitiline vallutamine avas täielikult tee kreeka vaimsele mõjule: oma usundivormidki pärisid roomlased helleenidelt. Selles võitja alistumises võidetu kultuurivormidele tohiksime näha lähedat sugulust mõlema rahva elulaadi ja elutunde vahel, mis on […]
a) Shakespeare’i draamade ainestikust ja temaatikast. Shakespeare algas dramaatikutegevust vanade näidendite kohendamise ja ümbertöötamisega. Mitte ainult alguses, vaid ka hiljem, paremategi draamade puhul pole aine tema enda leitud. See on laenatud kas kaasaegsete kirjanike töist, võetud vanadest kroonikatest või koguni ladina kirjandusest. Nii on tema poolt kasustamist leidnud küll Plutarchos, küll Boccaccio […]
Loomulikes oludes algab kasvatus perekonnas, kus kasvatajaina esinevad vanemad, varemail eluaastail peamiselt ema. Kuna mõjud, mis saadud lapsena, jäävad püsima kõige tugevamaina, siis on tähtis, et kasvatus oleks seatud õigele alusele juba perekonnas lapse kõige varasemas eas. Seega esitab kasvatus oma esimesed ning suuremad nõuded emale. Ühes füüsilise […]
Käesoleva aasta algul, uue ü l i k o o l i d e seaduse kehtimahakkamisel, kui üliõpilasorganisatsioonid pidid ümber registreeruma ja endi nimedki muutma, asusid meie vanemad üliõpilasorganisatsioonid otsustavalt oma ajalooliste nimede kaitsmisele. See aktsioon, mis leidis vastavates instantsides arvestamist, ei olnud ainult romantiline, välispidise vormi entusiastlik säilitamistung, vaid pigem valmisolek seista […]
Balti saksluse ideoloogia kauaseks traditsiooniks on oma erikoha rõhutamine Baltimaade ajaloos, mis olevat saavutatud tänu siinsete sakslaste kokkuhoiule, eraldumisele muudest rahvastiku kihtidest, oma valitud ülesande — maa valitsemise — tähtsuse õigele äratundmisele, soo puhtusele, sitkusele ja vastupidavusele, võitlustes omandatud eesõigustele ja muudele rüütellikele omadustele. Alles kõige viimasel ajal hakkab ikka enam […]
Turu ülikooli rektor, tuntud Soome ajaloouurija A. H. Wirkkunen lubas oma eluajal mitmel korral meie „Ajaloolist Ajakirja” oma kaastööga toetada, kuid kahjuks takistas äkiline surm nende austavate lubaduste teostamist Nüüd on dots. A. Korhonen meile kadunu järgijäänud käsikirjest lahkesti käesoleva artikli avaldamiseks saatnud, millega prof. Wirkkuse soov osaliseltki täide läheb. […]
Inimese mõistmiseks on tarvilik vaatlusele võtta ta suhtumine kaasinimestesse. Inimestevahelised suhted on osalt määratud looduse poolt ja sellistena muutustele alluvad, osalt siit võrsuvad plaanikindlad suhted, nagu neid võime näha eriti rahvaste poliitilises elus, riikide kujunemises, ühiskonnas. Inimese hingeelu ei saa mõista ilma, et samaaegselt vaatleksime neid seoseid. 1. „Absoluutne tõde“. Inimese hingeelu […]
Märkmeid. Kujuteldav oleks riik, milles elu on energiline, herk, tasakaalukas ja terve. Vaevalt leidub kohta, millele need epiteedid oleksid igal pool ja igati iseloomustavad. Siiski on võib-olla üksikuid, kus üldolukord vähemalt laiemates ühiskonnakihtides läheneb sellele ideaalile. Ja kui seda ei ole, võib selle kujutleda. Reaalsus annab viiteid, millest saab […]
Eelkõige meenutagem, et „Noor-Eestit“ on meil üldiselt nimetatud impressionistlikuks, uusromantiliseks, sümbolistlikuks, individualistlikuks, dekadentlikuks, modernistlikuks jne. stiilivooluks. Nimede rohkus on tingitud sellest, et „Noor-Eestil“ polnud, nagu nägime eespool, ühiseid seisukohti. Sageli olid ühe kirjaniku tõekspidamised teise omadest tunduvalt erinevad. Veel „Noor-Eesti“ ajakirja teises numbris küsib Joh. Aavik arvustustele vastu vaieldes: „Kas aga […]
Et riiki luua ja hoida, on tarvis ühistunnet, ühiskondlikku patriotismi. Et Eesti riik loodi ja et ta püsib, siis järeldame, et eestlusel on vajalikku ühistunnet, solidarismi. Selle solidarismi areng on pika ajaloolise käigu tulemus, areng tõusude ja mõõnadega, mitte alati pidev, mitte üha tõusvas tendentsis. Küsimus iseenesest on juba poliitilise ja kultuuriajaloo […]
19. saj. kahekümnendate aastate algul kogunesid kirjanik Charles Nodier (šarl nodjee) korterisse pühapäeviti noored inimesed, kes armastasid kirjandust. Nad tõttasid raamatuturu iga vähegi silmapaistvama uudise kallale, arvustasid seda ning töötasid ühiselt välja uued vaated luule, tema ülesannete ja vormide kohta. See kuulus ring (Cénacle — senakl) oligi keskuseks, millest kujunes romantiline […]
Igal kultuuril on oma hing, mis avaldub ta usus, kunstis, teaduses, riigikorras jne. Antiikkultuuri hinge võib nimetada Nietzsche järgi apolloniliseks, ta idealiseerib ruumiliselt piiratut, meeltega haaratavat üksikkeha. Õhtumaa kultuuri, mille hinge ürgsümboliks on aga piiritu ruum, on sobiv nimetada faustilikuks, kuna ta esindavaimaks kujuks on Faust. Apollonilised on alasti inimese kuju, mehaaniline staatika, […]
K. A. Hindrey: Sündmusteta suvi. Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, 1937. Kui K. A. Hindrey oma uue romaani pealkirjas juba ette juhib tähelepanu teose sündmustikuvaesusele, siis ei kergita ta sellega esile kaugeltki mitte mõnd säärast eesti romaani iseloomuomadust, mis seni oleks olnud meil hoopis võõras. Intriigilõtvus meie paljuviljeldud romaanis on […]
August Alle: Karmid rütmid Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastus. 1934. Pärast mitmeaastast vaheaega esitab August Alle lugevale publikule jälle vihu oma huvitavat luulet. Päälkiri toonitab värsside mehist, provotseerivat ilmet nagu omal ajal Carmina barbata. Kuid lugemist alustades satud tunde- ja muljemaailma, mis on kõike muud kui karm. Pehmete, ainult vahel harva sekka […]
„Nep’i“ maksmahakkamine mõjus Nõukogude Venemaal nagu õhuakna avamine lämbunud ruumis: aasta-paariga hakkas maa jälle elama. Ikaldusest hoolimata tuli linnadesse küllalt toiduaineid. Linnadest põgenemise asemel — Petrograd oli kord sõjakommunismi aegu 2 miljonist tühjenenud juba peaaegu poole miljoni elanikuni — hakkas rahvas jälle linnadesse voolama. Korteripuudus andis seal varsti end tunda. Eriti kiiresti arenes […]
— lihtsus ja tasakaal, jõud ja harmoonia. Antiikkunsti all mõeldakse harilikult Kreeka-Rooma kultuuripiirkonnas väljakujunenud kunstilaadi, mis ümmarguselt võttes valitses 1000 aastat (aastast 600 enne Kr. kuni 400 peale Kr.) Vahemeremaade kunstiloomingus ja Rooma vallutuste tagajärjel tungis välja oma algupärasest kodust ka kaugele Aafrikasse, Väike-Aasiasse ja Lääne-Euroopasse. Säilinud rohkearvulised mälestusmärgid sellest rikkast kunstiringist lubavad […]
Uueaja pedagoogika seab esikohale lapse individuaalsete omaduste arendamise. Selles sihis on siiaajani peaasjalikult lapse mõistuslikku (inte- lektuaalset) külge rõhutud, kuna tunded (emotsioonid) unustusse on jäetud ehk viimase kohale asetatud. Kasvataja ülesanne oleks lapses kõiki vaimlseid ja hingelisi omadusi arendades neid täielikku kokkukõlasse viia. Praegune kool on üheteistkümnendal tunnil unest ärganud ja […]
Tänapäeval kõneldakse ja kirjutatakse sageli, et igale poliitilisele pöördele uuendused järgnevad haridustöö alal. Mil määral need uuenduspüüded ise ühiskondlike uudsuste saavutamiseks kaasa on mõjunud, jätame siinkohal selgitamata. Asume otseteed selle metoodilise voolu vaatlemisele, mis aegamööda arenenud on viimase 50 aasta jooksul; alles viimane poliitiline revolutsioon tõi ta meie vaatepiirkonda. Uute püüete sihiks […]
Die liter. Welt’i Inglismaale pühendet erinumber (2. sept.) sisaldab mõningaid tähelepanu väärivaid artikleid. Herberth E. Herlitschka heidab seal pilgu inglise kirjanduse viimasele aastakümnele ja leiab, et inglise kirjanik ei karda kunagi seotust minevikuga ja traditsioonidega, nagu sakslasest noorkirjanik, kes haavuks, kui teda ühendusse seataks Fontanega või mõne teise klassikuga jutustuskunsti alal. Kui […]
Need allikad, mida eelajalooline muinasteadus oma uurimises tarvitab, on osalt lahtised muinasriistad, osalt liikumata ehk kinnised muinasjäänused. Mõlemaid uuritakse üksikult ja rühmade kaupa, et kätte saada see, mis teatud alale, n. n. kultuurprovintsile on tüüpiline ja iseloomustav, mis seal on rahvuslik. Rikas ja hästi läbitöötatud materjal võimaldab saada pildi rahva muistsest kultuurist, usust, […]
Ameerika filosoofi George Santayana teos Egotism in German Philosophy, mis esmakordselt ilmus juba 1916. a., on nüüd ilmunud uues väljaandes ja leiab laialdast tähelepanu, sest viimaste aastate sündmused asetavad selles kahekümne kolme aasta eest väljendet vaated uude valgustusse. Santayana peab keskendumist mina-küsimusele ja selle erilist tähtsustamist iseloomustavaks saksa mõttelaadi kohta üldse, […]
TEMA SURMA PUHUL. 1 On tõsi, mida kirjutab Thomas Hardy surma puhul „Berliner Tageblatti“ Londoni kaastööline, et iga harit inglane oleks üllatet, kuuldes nimetetavat praegu mandril populaarse kombe järele Inglismaa suurima kaasaegse romaanikirjanikuna John Galsworthy’t ja mitte Thomas Hardy’t. Ta oleks veel enam üllatet. Ta vaatleks kõnelejat teatava tumma, […]
1. Mõni aasta tagasi kõnelesin inimesega, kes „kõige kindlamaist allikaist“ saadud andmeil teadis, et meil olevat lähemal ajal oodata uuesti oma aadliseisuse sisseseadmist. Mis saavad selle seisuse aunimedeks, kas endised parun, paruness, krahv jne. või midagi muud, seda ta küll ei teadnud. Kuid seltskonnas, kus sellest samuti kõneldi, väitsid kurjad keeled, et […]
Kui rahvas oma riigikorraga hästi ei sobi, siis kalduvad juristid varsti arvamusele, et süüdi on rahvas: miks ta ei kasuta õieti oma põhiseadust? Miks ei arenda ta seda vajalikult välja? Juristi seisukoht on ka arusaadav: keegi ei tohi ju end vabandada seega, et ta ei tunne seadust. Nii on igal kurtmisel lühike […]
Tarvitan siin meelega sihilikult sõna „t e m p e I” , kuna see sõna on sügavalt juurdunud rahvahulkade teadvusse. Nimetades seda sõna on igaühel kujutlus mingist suurest ja puutumatust ning pühast kohast või ehitisest, mille vastu on aukartust ja lugupidamist. See tunne on seotud küll usuliste mõistetega, aga kas poleks […]
Shakespeare’i ajal draamasid ei trükitud, sest neid ei peetud kirjanduseks tavalises mõttes. Tollal näidend ei olnud lugemiseks, vaid teatris nägemiseks. Ja käsikirjana see müüdi teatrile, mis puhul siis näitlejad said draama ainukesteks omanikeks. Teater paljundas teatavat lavatükki muidugi ainult enda vajaduste järgi. Selle trükkiminekut oli näitlejail (resp. teatri osanikel) põhjus takistada, sest vastasel […]
Gootika ajajärgul oli Prantsusmaa Euroopa vaimseks juhiks, XV ja XVI sajandi renessanss aga andis juhi õigused Itaaliale. XV saj. nõrgestasid 100-aastase sõja segadused tugevasti Prantsuse kultuurielu, mis ei suutnud enam sammu pidada Itaalia otsustava pöördega antikaja pärimuste poole. Antiikmälestuste lõplik uuestiäratus jäi niiviisi Itaalia eesõiguseks, kuigi Prantsusmaa juba XIII sajandil oli teel selle […]
1. Õppe- ja kasvatustöö lähendamine õpilasele on praktilise pedagoogika põhiprobleeme. Selle probleemi lahendamisele on peamiselt suunatud otsingud ja uurimused ka kõigil teoreetilise pedagoogika aladel, sest selle probleemi õige püstitamise ja mõistmise kaudu avame ukse produktiivseks tööks pedagoogilisel tööpõllul. Iga samm, iga algatus kasvatuses ja õpetuses, mis ei käi selle ukse kaudu, s.o. mis […]
Realismi valitsusaeg eesti kirjanduses kestis ainult kümmekond aastat. Tema kaudu kõneles ühiskonna protestimeeleolu otsekui tuha alt. Kuid selle meeleolu ilmsi lõkkeleplahvatamisel pidi realism kirjanduses jälle maad andma romantikale. See areng andis end tunda uue sajandi esimesist aastaist peale ja tõusis tipule 1905. a. revolutsioonis. Ilma välisolude muutuseta oleks eesti rahvas pidanud küll […]
Oleme lähemalt tutvunud „Noor-Eesti“ liikumise kujunemise üksikute faasidega ja ülesseatud programmiga, asugem vaatama ka selle sisustamist. Peame juba alguses avameelselt tunnustama: „Eesti koja“ ehitamiseks kokkukantud „ained“ pole küllaldased koja valmistamiseks loodud plaanide järgi. See on jäänud igal arenemisastmel palju vähesemaks, kui nõudis seda ülesseatud programm. Kordus jällegi nooruse igavene traagika: teod tegelikus elus […]
l. Kirjandusteose lõpetamise all võime mõista teoses midagi niisugust, mida kirjanik peab leidma, avastama või välja mõtlema n.-ö. viimse juhtumusena enne tavalist sõnakest: lõpp. On soovitav, et sündmustik laheneks kõigi teoses ettetoodud asjaolude ja tegelaste iseloomude põhjal paratamatult, ja et tegevustik vaibuks loomulikult, kui kõik, mis öelda, on öeldud ja kui teose ideeline […]
1 ui eesti proosakirjandust käsitledes on kõneldud stiilist, otsides selles ilu, reljeefsust, nõtkust, sära ja muid voorusi, siis endastmõistetavalt on toodud nn. head stiili esindava näitena ikka Tuglas, küllap vist ka Gailit, võib-olla ka Aino Kallas oma loomingu eestipoolses osas, ning lõpuks kahtlemata Joh. Semper. Seejuures on stiili all tavaliselt mõistetud […]
1 On olemas kaht liiki vaime, üks on geomeetriline ja teist võiks nimetada peenuse vaimuks. Esimesele on omased aeglased, ranged ja paindumatud arusaamad; viimasele aga on omane mõtte nõtkus, mida ta üheaegselt rakendab talle meeldiva olendi mitmesuguseil meelepäraseil osadel. Ta läheb silmade kaudu südameni ja väliste liigutuste kaudu tunneb ta ära, mis sünnib sees. […]
30. I 1878 — 1. III 1940. A. H. Tammsaare elutee lõppes põrutavalt äkki ja ükski poolehoid ei suuda tema maise mina saatuses midagi enam muuta, ehk küll pikal, pikal ajal oli see võimalik. Ent sügav poolehoid võib nüüdki veel suuresti kaasa aidata A. H. Tammsaare vaimse mina sügavamale ning laiemale mõjulepääsule. Ja nii […]
ui käesolevas kirjutises tahame äsja meie keskelt lahkunud suurt vaimuinimest mälestada ta loomingu vaatlusega mõnel leheküljel, siis küll toimime mitte sugugi kiiduväärt julgusega. Mitmete kohta Tammsaare romaanidest on arvustajad ütelnud, et läheb raskeks ühegi antud teose ülenägemine ja sisurikkuste seletamine, koguni läbilugemine „ühe sõõmuga“. Ja mõnes väikeseski Tammsaare „laastus” on mõtete arendus liiga […]
„Terves mu olemises ei olnud ju süsteemi, kuis võibki olla seda mu töös, — le style c’est l’homme”, ütleb A. Kitzbergoma „Mälestuste” I jao algul ja avaldab sellega kõik oma „tuuletallamise” kalduvused. Tal on selleks liiga elav temperament, liiga õrn väliste muljete vastuvõtlikkus, liiga suur liikuvus ja ageerimistahe, et „süsteemi” pidada. Ta ei ole suutnud […]
1. Hingeelu mõiste ja eeldus. Hingestatuks peame ainult liikuvaid, elavaid organisme. Hing seisab tihedaimas suhtes vaba liikumisega. Paigalseisvail organismidel vaevalt on hingeelu, see oleks neile ka täiesti ülearune. Oleks veider oletada, et juurduval taimel on tunded ja mõtted, kuna ta samas näiteks peaks ootama valu, mida ette näeb, kuid mille eest ta liikumisvõime puudusel […]
Saksamaal anti romantilisele tundmusele sügavaim kuju. Maa, kus puudus poliitiline elu, kus selle eest aga oli palju mahti mõelda ja unistada üksinduses, — selline maa oli heades tingimustes romantiliste ideaalide arendamiseks. Just selle tõttu oli saksa romantism oma iseloomult nii abstraktne ja elutu. Teisiti arenesid lood naabruses, Prantsusmaal, kus 18. sajandi lõppu ja 19-nda […]
Vaadelgem õhtul lilli, kuidas nad loojeneva päikese ajal sulgevad oma õied. Mingi salapärane kartus tekib meis, midagi seletamatut on selles maaga seotud olemises. Tummalt seisab mets, vaikivad aasad, puu ega põõsas ei liiguta end. Ainult sääseke on vaba, ta tantsib õhtuvalguses, liigub, kuhu soovib. Taim on iseenesest eimiski. Ta on osa maastikust, millesse juhus […]
Reisija, kes esmakordselt näeb võõrtõulist rahvast, ei suuda algul kergesti eraldada ühte isikut teisest. Üks neeger näeb välja nagu teine, üks hiinlane või mandšu samuti. Euroopas on palju kõneldud ja kirjutatud — ja tehakse seda tänapäeval üha edasi —, et ühte rahvast eraldavad teisest ülesaadamatud erinevused: hiinlasele peab suure vaevaga selgeks tegema, et üldse […]
Käesoleva aasta jaanuarikuul, mil peeti ära Tartus rahvusliku kasvatuse kongress, leidis avalikku hindamist ja käsitust üks meie aja elulisemaist küsimustest — rahvuslik kasvatus. On selge, et saades iseseisvaks rahvaks peame lahendama rahvusliku kasvatuse probleemi; tahtes püsida ajaloo näitelaval rahvana, peame looma omapärase kultuuri, milline oleks lisaks üldinimkultuurile. Seni oli takistatud rahva omapärane areng, kusjuures […]
1. Tean, et see küsimus, eriti praegusel ümberkujunemise ajajärgul, on liiga raske ja keeruline, et temale kõigekülgset ja püsimajäävat vastust võiksin anda mina või ka keegi teine. Arvan ometi, et see küsimus on ka katkendlike mõtete avaldamise õigustamiseks küllalt tähtis, ja et just sarnase küsimuse kujul kõige kohasem on ligineda niihästi üksikute ühingute siseelule […]
Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)
Bookmark & Share