Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

  (Jooni W. Dilthey filosoofilisest mõttestikust)   1 Tunneta iseennast – see on filosoofilise antropoloogia igavene teema. Iga enam või vähem selgesti piiritletud vaimuajalooline ajastu on püüdnud seda teemat omal viisil vastata. Tohiks olla üldtunnustatud tõsiasjaks, et just kaasaegset vaimset maailma iseloomustavad inimese olemuse otsingud. Võiksime kõnelda täie õigusega ka inimese kriisist. Ja see kriis […]

  O. Lutsu kirjandusliku tegevuse alguseks on märgitud ühelt poolt 1904. a., teiselt poolt 1912. a., mil ilmus tema jutustus „Kevade” I. Need ajatähistused pole täpselt õiged kumbki. On tõsi, et Luts hakkas kirjanduse alal katsetama juba varases nooruses: esimesed sellekohased sepitsused sündisid Palamuse kihelkonnakoolis ja jätkusid Tartu reaalkoolis. Kuid need jäid enesele ja ei […]

    Meie rahvas, seltskond ja üliõpilased ei ole rahul enesega ja oma praeguse seisukorraga. Rahulolematus on vaimne pinge, mis paneb elujõulise isiku liikuma, otsima paranemist. Kus on täielik rahul­olemine oleva olukorraga, või kus puu­dub jõud loomiseks, sealt pole oodata algatusi uuteks ettevõtmisteks. Ülikool annab teadmisi üldhariduseks ja teadmisi ning oskust kutsetööks sel määral, et suurem […]

    Kaugelt suurim osa tervest meie kultuurvarandusest – meie teadus, meie usk, meie moraalsed vaated, meie kunst, meie tehnika – on tuhandete läinud põlvede pärandus. Mis igaüks meist, kui reamees ühise kultuurtöö alal, sellele omalt poolt juure jõuab lisada on võrreldes tervega kaduvväike. Ainult aeg-ajalt tõusevad meie keskelt üksikud vaimukangelased, kellele antud on meid teataval […]

  I RAHVA elu koosneb ta igapäevastest muredest, väi­kestest, mööduvatest küsimustest. Kuid ta olemasolu tunnusteks on pööranguid toovad sündmused, mis nagu kõikide „igapäevaste” tegude kogud avavad uusi ajajärke rahva elus. Sagedamini osutuvad julge vähemuse otsuste tulemused kogu rahva omandustena, olles talle ajalooli­selt või ka lihtsalt mälestustena väärtuslikud. Antud põlve püüded: töö, lootused ja kaotused sulguvad […]

  (Praktilisest seisukohast).   Tihti tuleb seltskonnas psühholoogia ehk hingeteaduse kohta mitmesuguseid lahkuminevaid arvamusi kuuldavale. Neid arvamusi võib üldiselt kahte liiki jaotada. Ühed vaatavad psühholoogia peale suurte lootustega ning usuvad, et põhjalik tutvumine selle teaduse saavutustega avab kõik enese ja teiste inimeste hingeelu saladused, selgitab ja heidab valgust neile „igavestele küsi­mustele”, mis võõrad ei ole […]

  1. Meie populaarsema rahva- ja noorsookirjaniku Oskar Lutsu käidud elutee ja kirjanduslik looming on teineteisega lähedases seoses. Memuaariline külg on ta tuntumais teoseis niivõrd tugevasti esitatud, et tihtipeale raske on mõistatada, kus lõpeb tõsielu ja algab kirjaniku mõttekujutuslik maailm. Juba veerandsada aastat on eesti lugejaskond olnud huvitatud Tootsi-lugude algkujudest ja tõelisist juhtumusist. Nagu Luts […]

  MAIT METSANURGA „ORJADE”  JA E. VILDE „TABAMATA IME” VALGUSTUSEL.   Missugust hirmsat seltskonda kirjeldab arvustades Leo Tolstoi oma „Pimeduse võimuses”, missugune jäle sünd­mustik. Aga kirjatöö on siiski külgetõmbav, rahuldav – alguskõla pärast, mis kogu teosest läbi kajab nagu fuuga­motiiv Bachi sonaadis: sa pead südamega elama. Tolstoi ise on oma tööd südamega kirjutanud. Süga­valt inimlik […]

Põhjasõda tõi Eesti alale väga suuri raskusi, eriti aastail 1701-1704, kui maa kannatas korduvalt vaenuvägede laastamise tõttu. See rüüstamine oli seda raskem, et kannatada said enamasustatud ja majanduslikult tootvamad alad. Rüüstatud aladel hävis palju külasid, üksiktalusid ja mõisu. 1701.-1703. a. vene rüüstetegevus tabas praegust Võru- ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad, seega siis Lõuna-Eestit peaaegu täies […]

  (Luigi Pirandello puhul)   Nobeli tänavune laureaat kuulub nende vaimsete loojate hulka, keda läbi kogu elu ja toodangu vaevab üks kinnisidee, üks tundmustekompleks. Muutugu ta novellide ja draamade miljöö ja tegelased, ikka nagu viirastus keerutab ennast vahele see sundmõte. Selleks sundmõtteks on – viirastus ise, küsimused: kus lõpeb reaalsus, kust algab viirastus? kus on […]

  Nõue tüsedama kirjandusliku toidu järele püsib Prantsusmaal juba mõnda aega. Auhinnatudki teoste hulgas märkad palju vähem selliseid, mis ainult säravad ja on üles kobrutet, või milles autor ilutseb, edvistab, haletseb või stiilitseb, palju enam aga romaane värskemate ainetega ja jõulisema käsitlusega. Mõne A. de Saint-Exupéry dramaatilise lendurromaani menu, L.-F. Céline’i jõhkralt satiirilise romaani Teekond […]

  Rääkides poliitilisest juhtkonnast kerkib tänapäeva kodanikul paratamatult silmade ette autoritaarne riigikord. Ometi ei ole poliiti­lisel juhtkonnal tähtsust mitte üksnes autoritaarseis riikides, vaid ka demokraatlikes. Veel rohkem, demokraatlikud riigid vajavad palju suuremat ja paremini ettevalmistatud poliitilist juhtkonda kui auto­ritaarne riik. Et meie poliitiline juhtkond on suuremal määral rekruteeritud akadeemilisest haritlaskonnast, peatume käesolevas kirju­tises ka ainult […]

  Allpool puudutame üht osa didakti­kast, nimelt vaatleme seda, mis osa mängib tundmus õpetuses, see tähen­dab, mis tähtsus on tundeil, mis teki­vad õpilasel õppetöö kestel, meeleolul, üldse õpilase tundmussuhtumisel õpe­tusse, kooli ja õpetajasse. See küsimus on seega didaktiline probleem ja sellest tuleb lahus hoida üks teine peatükk pe­dagoogikast, mis teeb ka tegemist tund­musega, s. o. […]

  Jooni inglise uusluule ajaloost.   „Väljendusvorm, mis sarnaneb jaapani omaga, milles kuju on delikaatse hetke kajahtuvaks südameks.” F. S. Flint, The History of Imagism (The Egoist, 1. mai 1915).   Inglise kirjandusele – nii luulele kui proosale – on sageli ette heidet, see olevat laialivalguv, ebaproportsionaalne, ebaökonoomne. Hippolyte Taine leidis inglaste temperamendil omal ajal […]

  Visand. I. TAGASIVAADE. 1.   Eesti rahvuslikke peatunnuseid on, et ta on 1. väike, 2. noor, 3. nõrk. Seepärast on olnud väike, noor ja nõrk ka ta omakohane kultuuritahe. Euroopa kodanluse revolutsioonist (1800 ümber) saabusid need esi­mesed lained, mis lõid vähe värelema juba meiegi eneseteadvuse seisvaid masse, külvasid sigitava seemne ootavasse mulda. Võime kõnelda […]