Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

         „Haaratud mõõtmatust aplusest, tantsib rahvaste alasti enesearmastus joobunud ja hullumeelset tantsu kurisevate mõõkade ja uluvate kättemaksuhümnide saatel” – see on kuulsa hindu poeedi Rabindranath Tagore mulje Euroopa ühiskonnast käesoleva sajandi algul. Sama poeet ennustas katastroofi Euroopale ja uue päikese tõusu idamailt. Ta ei jõua küllalt ülistada jaapanlaste leebust, hiinlaste ja hindulaste […]

  I. Põhjasõda on Baltimaade ajaloos üheks tähtsamaks pöördepunktiks, mille käsitlusel tekkivad ja tekkinud küsimused on saanud erihuvide ja eri vaidlussuundade tänuväärseks pinnaks. Seda ajajärku käsitlevat uurimistööd on suutnud mõjutada poliitilised päevaküsimused ja orientatsiooni probleemid. Ning aktiivseist päevahuvidest rakendatud arvamusavaldused on pea igale uurimusele andnud erilise värvingu. Eriti on liialt vähe objektiivsust ja põhjalikkust seni […]

  1. Noor kirjanduse ajaloolane Tõnu Sander nimetas omas Eesti kirjandusloo kavandis ajajärku pärast 1890 aastat „epigooniliseks” ajaks. Kui ta oma kavandi natuke hiljem oleks kokku seadnud, ei oleks ta ajajärku 1890-1905 enam nii nime­tanud. Sest öeldagu meie realistlikust voolust mis tahes, kuid see oli meie kirjanduses õieti esimene katse, sõna elule lähendada, elu mahla […]

  MÄRKUSED  10-AASTASEST  NOOR-EESTIST JA 25-AASTASEST NUORI SUOMIST.   Kas olid meie „noored” iialgi noored! Nad olid uued, ei nad olnud noored. Uudset tõid, puudutasid koguni uuemaid küsimusi mõneski suhtes, ei toonud noo­rust : ei idusid ega kasvu. Uudne vananeb kiiresti hoo­aegadega; „noored” on juba nüüd vanemaks jäänud kui vanad ise. Hingeline loov noorus ei […]

  1. Dewey [djuui] pedagoogina ja filosoofina. 2. Dewey pragmatistlik tunnetusteooria; reflektiivse mõtlemise analüüs ja Herbart’i „formaalsete astmete” teooria kriitika. 3. Dewey pedagoogika eetilised alused. 4. Dewey pedagoogika psühholoogilised alused.   1. Euroopas viimaseil aastakümneil toimunud kooliuuenduslik töö moo­dustab küll enamvähem piiriteldud terviku, mis on arenenud oma siseseaduste mõjul, kuigi ei tohi salata, et paljudki […]

  Juba mitu korda on Penklubide kongresse peetud maades, mille kultuuriline elu vajab senisest rohkem rahvusvahelist propagandat – maades, mis kas oma väiksuse tõttu või muudel põhjustel veel pole jõudnud oma keelepiiridesse sulet kultuurvarandusi maailmale küllaldaselt teatavaks teha. See käib Hollandi, Ungari, Jugoslaavia, isegi Poola kohta. Neil mail toetas riigivalitsus kongressi korraldamist kultuurireklaami huvides. Šoti, […]

                Parikaste fotografia Tallinnas.   Anton Õunapuu. 7. nov. 1887 – 2. apr. 1919.   Α. Õunapuu sündis 1887. a. Vändras, Liivoja talus peremehe pojana. Nooreea ja esimesed kooliaastad Vändra algkoolis saatis ta mööda vanemate hoole all. Kuid 14 aastaselt kaotas ta isa, ja edasihari­misele tuli raske vaenlane kallale […]

  Igasugune liikumine areneb ja kasvab ainult siis, kui ta on võr­sunud olukorra tarvetest ja kui tal mingisugune eluline ülesanne täita on. Juhuslikult tekkinud nähtus võib väikese vastumõju tõttu sama kiiresti kaduda. Edasi on tähtis asjaolu, kas ta arenemine sünnib õiges suunas. Vastasel korral võib tekkida seisukord, kus ta eluõigus jällegi küsitavaks saab. Karskusliikumise eluõigust […]

  Kogemusi võõrsilt.   Nagu iga rahvuslik ärkamine on kõigepealt suur vaimne, ideeline murrang vastavas ühiskonnas, nii jätkub ka rahvuslik edasielu oma edasikantavate ja uutena esilekerkivate taotluste ja unistustega ideeliselt sisustatult. Rahvusliku elu vaimse sisus­tuse osa, mida tavatseme nimetada rahvuslikuks ideo­loogiaks, mõistes sellena teatavate juhtmõtete või mõistete kogumit, pole mingi jõudetunni ajaviiteline nikerdus, vaid on […]

  Suur ajavahemik lahutab nüüdisaegset eestlast muistsest eestla­sest, suur ajavahemik, mis sisaldab nii palju ajaloolisi suursündmusi ja lainetusi, korduvaid sõdu ja sõdade perioode, kus oli öelda sõna relval, näljal ja katkul ning teistel tõbedel. Need kõik on äärmiselt mõjuta­nud eesti rahva arvu, detsimeerides kodust verd, tuues sisse võõrast verd. Esijoones mõjusid selles mõttes just laastavad […]

  Murranguaegadel, nagu praegu, tõstab igaüks silmad oma igapäevsest tööst üles ja küsib: mis saab edasi? Eriti küsib seda harit­lane, kellel nagu ametikohuseks on tulevikku ette näha. Sest siin ja seal kuuleb ta saatuslikku sõna: „Das Ende der Intellektuellen” – „haritlase ots”. Murranguajad tähendavad eeskätt murrangut juhtkondades. Juhiriigid tekivad, kui juhtkonnad on nõrgenenud. Nii oli see […]

   Veste.   Allakirjutanu, kui „annikundlane” kunagi, on muidugi filoloog ja poliitikas võhik ja saamatu kui kajakas kuival maal. Temalt nõutakse, et ta „uuriks luulet vepsa ja mordva” või loeks ja arvustaks mõne meie klassiku selle ja selle teose tähti või kontrolliks, mis sõi Juhan Liiv sel päeval, kui ta kirjutas „Varju” selle ja selle […]

  Maa vaim? Rahva vaim, aja vaim, ilma vaim; aga maa vaim – kas ei ole see tagasipööre sinna aega, kus arvati igal puul, põõsal oma vaim, haldjas, olevat? Läinud aegade kujudele ei saa enam hinge sisse ajada. Küll aga võib sealt, kuhu endise põlve kuju­tused seisatama jäänud, nüüdse aja arusaamise sihis edasi mõtelda. – […]

  1 Pole see olnud tasane, sujuv tee, mida mööda meie kirjandus on käinud paarkümmend viimast aastat. Sõit mööda künklikku pinda – tervet teed ei näe kunagi, horisonti näed vahetevahel – seda on ta. Aeg on inimest pildunud vahetpidamata lootustest pettumustesse, aju on pidanud olema erk ja järjest valvel uueks tasakaaluks. Mõeldagu ainult, mis vintsutusi […]

  Sissejuhatuseks. Tänapäevane kultuuriline maailm meie ümber on saanud rahvusteadlikumaks kui vahest kunagi varem. Iga rahvus on püüdnud või püüdleb endale vastavat kultuuri luua ning ennast ja omakohast olustikku kõigekülgselt välja arendada ja kaitsta. Sajandi kestusel kujunenud rahvuse mõiste on saanud sisukaks printsiibiks. Rahvusliku eluavalduse ekspan­siivset laineliikumist kandub meilegi, rahvusliku elu intensiivsus muis mais kehutab […]

  (Jooni W. Dilthey filosoofilisest mõttestikust)   1 Tunneta iseennast – see on filosoofilise antropoloogia igavene teema. Iga enam või vähem selgesti piiritletud vaimuajalooline ajastu on püüdnud seda teemat omal viisil vastata. Tohiks olla üldtunnustatud tõsiasjaks, et just kaasaegset vaimset maailma iseloomustavad inimese olemuse otsingud. Võiksime kõnelda täie õigusega ka inimese kriisist. Ja see kriis […]

  O. Lutsu kirjandusliku tegevuse alguseks on märgitud ühelt poolt 1904. a., teiselt poolt 1912. a., mil ilmus tema jutustus „Kevade” I. Need ajatähistused pole täpselt õiged kumbki. On tõsi, et Luts hakkas kirjanduse alal katsetama juba varases nooruses: esimesed sellekohased sepitsused sündisid Palamuse kihelkonnakoolis ja jätkusid Tartu reaalkoolis. Kuid need jäid enesele ja ei […]

    Meie rahvas, seltskond ja üliõpilased ei ole rahul enesega ja oma praeguse seisukorraga. Rahulolematus on vaimne pinge, mis paneb elujõulise isiku liikuma, otsima paranemist. Kus on täielik rahul­olemine oleva olukorraga, või kus puu­dub jõud loomiseks, sealt pole oodata algatusi uuteks ettevõtmisteks. Ülikool annab teadmisi üldhariduseks ja teadmisi ning oskust kutsetööks sel määral, et suurem […]

    Kaugelt suurim osa tervest meie kultuurvarandusest – meie teadus, meie usk, meie moraalsed vaated, meie kunst, meie tehnika – on tuhandete läinud põlvede pärandus. Mis igaüks meist, kui reamees ühise kultuurtöö alal, sellele omalt poolt juure jõuab lisada on võrreldes tervega kaduvväike. Ainult aeg-ajalt tõusevad meie keskelt üksikud vaimukangelased, kellele antud on meid teataval […]

  I RAHVA elu koosneb ta igapäevastest muredest, väi­kestest, mööduvatest küsimustest. Kuid ta olemasolu tunnusteks on pööranguid toovad sündmused, mis nagu kõikide „igapäevaste” tegude kogud avavad uusi ajajärke rahva elus. Sagedamini osutuvad julge vähemuse otsuste tulemused kogu rahva omandustena, olles talle ajalooli­selt või ka lihtsalt mälestustena väärtuslikud. Antud põlve püüded: töö, lootused ja kaotused sulguvad […]

  (Praktilisest seisukohast).   Tihti tuleb seltskonnas psühholoogia ehk hingeteaduse kohta mitmesuguseid lahkuminevaid arvamusi kuuldavale. Neid arvamusi võib üldiselt kahte liiki jaotada. Ühed vaatavad psühholoogia peale suurte lootustega ning usuvad, et põhjalik tutvumine selle teaduse saavutustega avab kõik enese ja teiste inimeste hingeelu saladused, selgitab ja heidab valgust neile „igavestele küsi­mustele”, mis võõrad ei ole […]

  1. Meie populaarsema rahva- ja noorsookirjaniku Oskar Lutsu käidud elutee ja kirjanduslik looming on teineteisega lähedases seoses. Memuaariline külg on ta tuntumais teoseis niivõrd tugevasti esitatud, et tihtipeale raske on mõistatada, kus lõpeb tõsielu ja algab kirjaniku mõttekujutuslik maailm. Juba veerandsada aastat on eesti lugejaskond olnud huvitatud Tootsi-lugude algkujudest ja tõelisist juhtumusist. Nagu Luts […]

  MAIT METSANURGA „ORJADE”  JA E. VILDE „TABAMATA IME” VALGUSTUSEL.   Missugust hirmsat seltskonda kirjeldab arvustades Leo Tolstoi oma „Pimeduse võimuses”, missugune jäle sünd­mustik. Aga kirjatöö on siiski külgetõmbav, rahuldav – alguskõla pärast, mis kogu teosest läbi kajab nagu fuuga­motiiv Bachi sonaadis: sa pead südamega elama. Tolstoi ise on oma tööd südamega kirjutanud. Süga­valt inimlik […]

Põhjasõda tõi Eesti alale väga suuri raskusi, eriti aastail 1701-1704, kui maa kannatas korduvalt vaenuvägede laastamise tõttu. See rüüstamine oli seda raskem, et kannatada said enamasustatud ja majanduslikult tootvamad alad. Rüüstatud aladel hävis palju külasid, üksiktalusid ja mõisu. 1701.-1703. a. vene rüüstetegevus tabas praegust Võru- ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad, seega siis Lõuna-Eestit peaaegu täies […]

  (Luigi Pirandello puhul)   Nobeli tänavune laureaat kuulub nende vaimsete loojate hulka, keda läbi kogu elu ja toodangu vaevab üks kinnisidee, üks tundmustekompleks. Muutugu ta novellide ja draamade miljöö ja tegelased, ikka nagu viirastus keerutab ennast vahele see sundmõte. Selleks sundmõtteks on – viirastus ise, küsimused: kus lõpeb reaalsus, kust algab viirastus? kus on […]

  Nõue tüsedama kirjandusliku toidu järele püsib Prantsusmaal juba mõnda aega. Auhinnatudki teoste hulgas märkad palju vähem selliseid, mis ainult säravad ja on üles kobrutet, või milles autor ilutseb, edvistab, haletseb või stiilitseb, palju enam aga romaane värskemate ainetega ja jõulisema käsitlusega. Mõne A. de Saint-Exupéry dramaatilise lendurromaani menu, L.-F. Céline’i jõhkralt satiirilise romaani Teekond […]

  Rääkides poliitilisest juhtkonnast kerkib tänapäeva kodanikul paratamatult silmade ette autoritaarne riigikord. Ometi ei ole poliiti­lisel juhtkonnal tähtsust mitte üksnes autoritaarseis riikides, vaid ka demokraatlikes. Veel rohkem, demokraatlikud riigid vajavad palju suuremat ja paremini ettevalmistatud poliitilist juhtkonda kui auto­ritaarne riik. Et meie poliitiline juhtkond on suuremal määral rekruteeritud akadeemilisest haritlaskonnast, peatume käesolevas kirju­tises ka ainult […]

  Allpool puudutame üht osa didakti­kast, nimelt vaatleme seda, mis osa mängib tundmus õpetuses, see tähen­dab, mis tähtsus on tundeil, mis teki­vad õpilasel õppetöö kestel, meeleolul, üldse õpilase tundmussuhtumisel õpe­tusse, kooli ja õpetajasse. See küsimus on seega didaktiline probleem ja sellest tuleb lahus hoida üks teine peatükk pe­dagoogikast, mis teeb ka tegemist tund­musega, s. o. […]

  Jooni inglise uusluule ajaloost.   „Väljendusvorm, mis sarnaneb jaapani omaga, milles kuju on delikaatse hetke kajahtuvaks südameks.” F. S. Flint, The History of Imagism (The Egoist, 1. mai 1915).   Inglise kirjandusele – nii luulele kui proosale – on sageli ette heidet, see olevat laialivalguv, ebaproportsionaalne, ebaökonoomne. Hippolyte Taine leidis inglaste temperamendil omal ajal […]

  Visand. I. TAGASIVAADE. 1.   Eesti rahvuslikke peatunnuseid on, et ta on 1. väike, 2. noor, 3. nõrk. Seepärast on olnud väike, noor ja nõrk ka ta omakohane kultuuritahe. Euroopa kodanluse revolutsioonist (1800 ümber) saabusid need esi­mesed lained, mis lõid vähe värelema juba meiegi eneseteadvuse seisvaid masse, külvasid sigitava seemne ootavasse mulda. Võime kõnelda […]

  eatavasti on prantsuse teatris juba ligemale kümmekond aastat süvenemas uus vool, mis püüab teatrit välja juhtida ühelt poolt realistliku draama sünguseõhkkonnast ja raskest materiaalsusest, ning teiselt poolt bulvaardraama triviaalsusest. Poeesia… võlumäng … hingestatud maailm… teritatud tõed… kauged rannad … – need on nimetused, mis korduvad kõige sagedamini teatriinimeste sõnavõttudes ja arvustustes. Teosele, kirjanduslikule tekstile, […]

  Tallinna ja Rakvere majanduslikku vahekorda võime XVII sajandil ainuvalitseva merkantilistliku majandussüsteemi taustal vaadelda kui laokoha- ja sisemaalinna vahekorda. Sisuliselt tähendas see, et Tallinna kodanikel oli õigus harrastada väliskaubandust, kuna rakverelased olid kohustatud oma väljaveokaubad müüma Tallinna kodanikele ning ostma neilt ka oma ümbruskonna varustamiseks vajalikud väliskaubad. Väliskaubanduse suhtes olid Rakvere kodanikud seega seatud ühele […]

  „Alguses oli sõna”. Tõepoolest sõna s. o. keel (või täpsemini: kõnend) kuulub kultuuri elementide hulka. Igatahes meil tänapäeva inimestel on raske kujutella kultuuri, tsivilisatsiooni, läbipõimelist ühiskondlikku kujunditki ilma kõnendi vahendita. Küll teame kõrgel tsivilisatsiooni astmel seisvaist elusolendeist, kes ei näi vajavat kõnendit häälikute moodustamise mõttes kõri ja suu abil: sipelgaid ja eriti troopilisi termiite, […]

     Dr. JAKOB HURT 22. VII 1839 – 13. I 1907   „Keiser, usk ja isamaa” oli olnud J. V. Jannseni lipukirjaks. Võib öelda, et oma mõjuvuse poolest ka samas järjekorras. Et keiser asus kaugel ja Jumal kõrgel, oli keisri asemikuks kohapealne valitsev võim, mõisnikkond, ja Jumala asemikuks kohapealne kirikuvalitsus, kirikuõpetajaskond. Kuivõrd lubas hea […]

  Nõukogude Vene luuletajate seast paistab silma huvitava kujuna Boris Pasternaki luuleisiksus. Ilmselt erineb ta teistest kirjanikest sotsiaalse närvi puudumise tõttu oma töis. Hoolimata sellest on ta mõju vene ja isegi välismaa luuletajaisse kaunis suur. Osalt on see seletatav ta luule vormilise kujundamisega, kuid kahtlemata on siin otsustavamaks teist liiki tegurid. Tema ümber valitseb imelik […]

  Meie haritlaskond – eriti noorem – on viimase aastakümne kestes ikka enam ja enam ära pöördund Saksamaast. Olime tõesti ülemäära pidand hingama seda keskpärast õhustikku, mida meile olid vahendand eeskätt baltisakslased oma võrdlemisi vähe valgustet vaimuga. Lutheri, Bismarcki, Goethe ja Schilleri nimed suus, püüti meile sisendada kõigepäält ainult kahe esimese, või õigemini ainult Bismarcki […]

  Aleksander Suure suurejooneliste sõdade tagajärjel IV a. s. e. Kr. sattus Egiptus uue dünastia, Ptolemaioste võimu alla. Seega seati maa uutele valitsejatele suured ülesanded. Kuna maa vallutamine oli sündinud Kreeka-Makedoonia sõjaväe läbi, kes Egiptusse ka edaspidiseks asuma jäi ja kellele Ptolemaioste võim paratamatult pidi tugima, siis oli tarvis leida modus vivendi, mis oleks rahuldanud […]

  I.  NELI AUHINNATUD ROMAANI – KIDUNEVAST EESTIST. Mulluses kirjandustoodangus vähemalt romaani alal teenivad pea­tähelepanu kahtlemata neli „Looduse” võistlusteost. Ja mitte üksi auhinna ning muidu suure reklaami tõttu, vaid neis uudisteostes avalduvad kord jälle ka uudisinimesed, mitte ainult vanade, noor-eestlaste ja siurukeste klišeid tarvitavad reprodutseerijad, vaid enam-vähem kõik endast kõ­nelda oskavad kirjanikud. Kuigi nende puhtkunstiline […]

                      ui küsida, millisena iseloomus­tada pikemalt järele mõtle­mata Eduard Hubelit, alias Mait Metsanurka näitekirja­nikuna, siis oleks vastus: ajaviitekirjanik ega armastus­väärne lõbustustükkide looja ei ole ta iial ega iganes. Järgmine, täiendav, positiivses vormis üteldud iseloomustus oleks: lähiselt idee- ning probleemikirjanik. Lodevama mõtlemisviisiga ning otsus­tustes kindlusetu vastaja ütleb […]

  Vist küll teatud uhkusega võime tunnustada, et meie kirjandus on täisealine ja kunstiküps, et ta on oskuslikult küllaltki vormi- ja stiili­kindel, et ta on mitmekesine ja suudab (teatavas mõõdus muidugi!) ra­huldada juba erinevaidki maitseid ja nõudeid. Vaadates kas või ainult mõne viimase aasta toodangut, peame märkima rõõmustava asjaolu: meie kirjandustoodete hulk paljuneb jõudsasti. Kuid […]

             (Stokholmi ülikooli Balti Sektsiooni sekr. dr. Schück’i intervjuu)        Rootsi asub Euroopa rahulikumas osas. Tema areng on olnud pidev-rahulik ja harmooniline. Alates 1830. aastast ei ole siin toimunud mingisuguseid mainimisväärseid sisemisi vapustusi ega revolutsioone. Üle 100 aasta stabiliseerunud kindlustunne ei taga aga tänapäeval, et sõjahädaohtu karta ei oleks. Rootsi […]

  (TÄNAPÄEVA RUMEENIA KIRJANDUSEST)   Verstapostideks kirjanduse tee ääres on suurte loojate teosed. Kui aga kirjanduse uurimisel tähelepanu juhtida ainult kiirgavaile episoodidele, siis võib enamail korril pidevusniit sootuks kaotsi minna. Voolu ehk kooli mõiste on küll ühes suhtes avar, kuna see sisaldab eneses ka üksikmanifestatsioone, teiselt poolt aga kitsas, kuna need üksikmanifestatsioonid elavad teiste vahel […]

               Kui „Dünamis” I poleks mitte ajutiselt surnud „moraali-aatesõjas” saadud kriimustuste kätte, oleksin ise tahtnud võtta käärid ja seda lõigata. Oleksin tahtnud välja lõigata üksikuid lehekülgi, et võiks segamatult lugeda päris „Dünamist”, viimaste aastate hoogsamaid ja huvitavamaid teoseid. „Eksitus, mis pingutab end elava tõe poole, on viljakam ja püham kui […]

  TEMA 50-AASTASE SÜNNIPÄEVA PUHUL.   Perekonnaajakirjas „Linda” nr. 36-37 ilmus septembris 1904 muu materjali hulgas vaevalt tähelepanu köitev lühike jutustus „Laenamas”, milles kirjeldet rahahädas üliõpilase Arndti ebaõnnestunud laenamiskatset. Rahahädas üliõpilane polnud tol ajal tundmatuks tüübiks kirjanduses, veel vähem haruldane oli ta elus. Omaaegse Tartu saksa ülikooli üliõpilaselu oli avalikkusele märksa silmahakkavam kui praegu. Tänapäevase […]

  KATKE MONOGRAAFIAST.   1. VÄIKE-MAARJAS.   Nagu tihti, nii olenes ka Juhan Liivi iseseisev elluastumine juhuslikest asjaoludest. Kuid nagu niisama tihti, määrasid need juhuslikud algsammud kogu tema tulevase elu suuna. Tema vend Jakob oli pärast Kodavere kihelkonnakooli lõpetamist ja õpetajaeksami õiendamist saanud a. 1879 Kavastu Varujas abikooliõpetaja koha, kust siirdus järgmisel aastal Virumaale Väike-Maarjasse […]

  Väike lisa Johann Daniel Grubeni poolt tarvitatud käsikirja ajaloole.   Nagu Hildebrand oma uurimuses on näidanud, kirjutas Läti Hendrik oma tuntud kroonika arvatavasti a. 1225 ja 1227 vahel. Kõige vanem Chronicon Lyvoniae käsikiri, mis meie päevini säilinud, põlveneb arvatavasti vähemalt terve aastasaja hiljemalt ajalt, – see on nimelt Codex Zamoscianus ipatsayiensis, mis arvatakse olevat […]

Mis on ilutunne? Kui suur on ta eluline väärtus? Kuidas saavu­tada esteetilist kasvatust? Need on küsimused, mis mind praegu huvitavad. Süvenedes mõttega esteetilistesse läbielamistesse, leiame neli iseloomulist joont, mis selgesti eraldavad esteetilisi läbielamisi teistest. Siia kuuluvad: 1) meeldiv toon, lõbutunne, mis alati ilutundega ühenduses on, 2) juba Plato ja Aristotelese ajast saadik tähelepandud esteetilise emotsiooni […]

Küsimust krooniku Hendriku päritolu kohta on ajalookirjanduses mitmeti sõelutud, ilma et kriitika oleks tulnud lõplikule otsusele. Kuna vanematel uurijatel – Gruberist kuni Hansenini – mingit kahtlust ei olnud ta Läti rahvuse kohta, on Jordanist ja Hildebrandtist alates ikka rohkem arvamine maad võtnud, et ta Alam-Saksamaalt pärit on – vähemalt mõõduandvates Saksa käsiraamatutes. Nüüd on kahe […]

  Mõne hää aasta eest kirjutas T. S. Eliot Percy Wyndham Lewise modernistlikus kunstiajakirjas The Tyro lühikese artikli „Kolmest provintslusest”, milles liigub praegune ingliskeelne kirjandus. On selge, et enam ei ole võimalik kõnelda inglise kirjandusest, vaid et see langeb vähemalt inglise, iiri ja ameerika kirjandušiks, mis tarvitavad sama keelt, kuid lähetuvad hoopis eri tagapõhjadest ja […]

    I. Kuni ligema minevikuni oli meie koolides ainuvalitsejaks deduktiivne meetod. Eukleidese süsteem oli määravaks mitte üksi matemaatikas, vaid suuremalt osalt ka teistes õppeainetes, samuti ka kasvatuses. Usuõpetuse tun­didel, näiteks, seati laps kohe lunastuse probleemi ette, hakati seda tõestama. Kasvatuses mindi välja käsust ning kõi­ge paremaks mõjutajaks peeti noomi­mist ning manitsemist. Samuti oli lugu ka […]

  Vastuseks eelmistele   Minu lühike aastavahetuse artikkel „Akadeemias” on äratanud õige rohkesti erinevaid arvamisi. See on rõõmustav, sest selliseks mõtteäratuseks ja seisukohaväljenduste provotseerimiseks ta oli ju peaasjalikult mõeldudki. Olen rõõmus ka nentides, et nii palju kui olen võinud tähele panna, paljude teistegi arvamised p e a a s j u s ühtuvad minu omadega […]

       A. Annisti huvitav sõnavõtt uutest sihtjoontest meie ühiskondlikus arengus („Akadeemia” 1939, nr. 8) paneb vägisi mõttelõnga edasi jätkama, – kuigi minagi „ei asu lähedal otsustavaile keskusile” ega oma erateatejaamu. Aga ma arvan, et meie haritlased, kes sel ettekäändel ühiskondlike küsimuste arutamisest eemale hoiavad, väga halvasti oma ühiskondlikke kohuseid täidavad. Just kaugemalseisja näeb sagedasti […]

    ERITLUSI JA ISELOOMUSTUSI „ORJADE” AJAJÄRGUST.     1 Kahekümnenda sajandi nooruse esimene lend kujundab ajaomase tüübi: loitev aktiivne vaim passiivse, eluvõõra ja ebatulusa karakteri paelus. „Noor-Eesti” peres selle traagilise tüübi kõige kujukamaks näiteks on Gustav Suits, ta deklameerib oma võimutahte „Elu tule” sõjalauludes. Ent uue sugupõlve vaimlise väejuhi sarve puhudes ta iseloomul puuduvad täiesti – […]

       as üldse on sobiv või tasuvgi Mait Metsanurga loomingu kallale asuda ta stiili kül­jelt? Kas pakub kuigi palju huvitavat kõige „välise koo­re” ja „käsitöö” poolest sää­rase robustse realisti toodang, kes pole õieti kunagi hoolinud nikerdamise pisitööst, kes on end otse kuulutanud igasugu ele­vandiluust tornide ründajaks, kelle teoseid kannab kaasaeg ja tema valusaimad prob­leemid, […]

    „TULENKANTAJAT” Möödunud aasta on selles põlvedevahelises võistluses väliselt tähelepandav eriti sellega, et siin noorpõlv on jõudnud oma ühendava häälekandjani ja alustanud pidevat uuendusaktsiooni kõigil kultuuri väerinnul. Senise aastaalbumi asemel on hakatud välja andma üsna korralikku ja Soomes haruldaselt kena välimusega kunstilis-kirjanduslikku nädalkirja juba tuttava „Tulenkantajat” nime all, peatoimetajaks õige energiline ja sõjakas Erkki Vala […]

   Muld ja paksud tolmukihid on tuhandeid aastaid oma põues varjanud ürgaja kultuuri juhuslikke sõnumid, mille järele praegu tolleaegse kunsti võimise ning karakteri üle võime otsustada. Paremal juhusel oleme pärinud igasugust hiljemalt tekkinud ning alalhoitud kunsti. Kunsti on alati kogutud. Primitiivse rahva ja metslaste kunsti kogumine sünnib suuremalt jaolt ehtimise instinktil. Sellest on tingitud ehete […]

     1 Uus – see on julge ja kangekaelne noorus, kes opositsioonis alalõpmata kõige vanaga; uus võitleb, areneb, valitseb – ja muutub paratamatult jälle vanaks: kaugeneb, tumeneb, ununeb… Jääb ehk järele väike interluudium ajaloos – see on kõik. Tuleb vastne vool, mis sarjab ja mõnitab endist, mõtlemata selle peale, et teda ennast tabab varem […]

    Tema 60. sünnipäeva puhul.   Kui mõni aasta tagasi üks kirjanduslikke intervjueerijaid pöördus Mait Metsanurga poole küsimusega, millises suunas kujutleb intervjueeritav oma kirjanduslikku tulevikuteed kulgevat, sai ta vastuse, mis oma kindlusega ei jäta mingit võimalust kaksipidi mõtlemiseks. „Jään realistiks,” vastas kirjanik. Ning lisas: „Arvan, et meil suuri teoseid ei saa anda väljaspool realismi.” Kuid […]

   õneldes kirjaniku stiilist, on viimase all tavaliselt ikka mõeldud kirjaniku sõnastus­viisi ja formalistliku kooli stiiliuurimustes on piirdutud autori sõnastuselementide ka­tegoriseerimisega valmisolevatesse poeetika lahtritesse. Uuematel aegadel on stiili mõiste saanud avarama ja painduvama kä­situse osaliseks ja stiili eritlejad on haka­nud teose vormi- ja keeleelementide tagant otsima autori psüühilisi omapärasusi, ta vaimustruktuuri. Üha enam on hakatud […]

        A. Annist võtab Akadeemia 1939. a. viimases numbris sõna meie ühiskondliku arengu sihtjoonte kohta. Paljuga sellest, mis ta ütles, eriti praktiliste järeldustega tema teoreetilistest arutlustest, võis nõustuda. Näiteks sellega, et poliitiliste erakondade ellukutsumine on hädavajalik, kui ei taheta kahjustada meie rahva ühiskondlikku j a riiklikku arengut, et intelligents peab jagunema i d e […]

     Mõningaid sihtjooni meie ühiskondlikus arengus       Vaevalt keegi võib kahelda, et me praegu seisame mitte ainult uue aasta, vaid ka ühe terve uue ajajärgu alguses. Euroopa uus sõjaolukord, mis võib kesta aastaid, Vene-Saksa sõprus või vähemalt ühine vaen Lääne demokraatiate vastu, mida samuti pole kummalegi kasulik katkestada vist veel nii pea, eriti aga […]

     Möödunud sajandi lõpu tihe poleemiline kirjandus, kantud peamiselt ründava panslavismi ja konservatiivse baltisaksluse võitlusest, on oma kaasaegse ajaloo skitseeringuis teravalt kokku põrganud Põhja-Eesti usuvahetusliku liikumise küsimuses. Kui siin tekkinud vastasarvamusile mitte läheneda tarbetult agara vahekohtunikuna, siis siirdub meie tähelepanu võimu ja õiguse küsimuste asemel sündmuste sisulisele käsitlemisele ja liikumise poliitiliste ja sotsiaalsete probleemide uurimisele. […]

     almisjumalaga on asi niisama lihtne kui valmisriidega: so­bib – võtad omaks, ei sobi  – astud   edasi   ja vaatad teist. Ning kui oled kord ühe omandanud ja evid ründava iseloomu, võid pastor Kärkmannina „Amee­rika Kristusest” teistelegi peale käratada: „jalaga tagumikku ja taevaväravast sisse! Hö! Sa pead õndsaks saama..” Sootuks raskem on aga sellise inimese olukord, kelle hing on küll […]

   ssee on meil viimase poolteise aastakümnendi kestel jäänud vähepraktiseeritavaks harulduseks, mingiks mälestiseks  luksuslikumailt aegadelt. Hoolimata asjaolust, et meie väikesearvulisel kirjanduslikul kogudusel – suure „publiku” murdosakesel – ei puudu aukartust selle žanri ees ega huvi ta vastu. Võiks öelda, et praegu tunneme õtse nälga essee järele – kasvõi „Siuru”-aegse, eksaltatsiooni või siis sõjakasse följetonismi kalduva […]

   nglise tänapäeva kultuurist ja kirjandusest püsib mandril kahjuks paiguti veel arva­mus, nagu see oli aastat kolmkümmend tagasi. Inglise kirjanduses peetakse prae­gugi veel tooniandvaiks nimesid nagu Kipling, Conrad, Galsworthy, Bennett, Wells ja Shaw. Ometi kuuluvad kõik nimetatud, kellest vaid kaks viimast on elus, oma loomingulaadilt möödunud sajandisse või Maailmasõja eelsesse epohhi. Mandril on küll viimase […]

    Antinoomiaks nimetatakse teatavasti kahe teineteist eitava otsustuse vastuolu. Eriti kuulsad on I. Kanti poolt esitatud nn. kosmoloogilised antinoomiad, milledest esitame mõned näiteks. Nii väidab üks otsustus, nn. tees: „Maailmal on kindel algus ajas ja ta on suletud ruumilistesse piiridesse”. Teine otsustus, nn, antitees, väidab seevastu: „Maailmal ei ole mingit algust ega ruu­milisi piire, vaid […]

      1 ma esimesel loomingu järgul kasutab Metsanurk kodukohalist koloriiti peamiselt teoste maastikulise tausta ja sündmustiku põhikavandi kujundamisel. Autobiograafilise ainestiku varal ühendab ta mõttekujutuslikud teemad alatiselt voogava tõsieluga ja asetab tegevustiku kodumaise miljöö raamistikku. Põhja-Tartumaa soostikuilmelist maastikku, mille tagapõhjaks on suvel helerohelised kasesalud ja tumedatoonilised kuuse- ning männimetsad, kohtame juba Metsanurga pikemas esikjutustuses Isamaa, […]

     1739. aastal seletab Liivimaa „valitsev maanõunik” Vene riigivalitsuse järelepärimise peale ametlikult, et talupoeg oma eluga ja ihuga on täiesti pärishärra alla heidetud ja tema oma, ja 1765. a. ütleb Liivi maapäev „talu pojad Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes pärisorjad (servi) olevat, nii kaugelt kui see ristiusuga kokku sünnib”. Talupoja saatus oleneb nõnda täiesti […]

    oore Metsanurga esimeste kirjanduslike katsetuste seas leidub jutustus „Pühade lõpp”, kus noor arst asetatakse lõbusasse seltskonda ja mees tunneb end selles nii toredasti, et sõbrad ei taha äragi tunda endist tagasihoidlikku ning morni seltsimeest. Põhjus on üsna asjalik. Üliõpilaspõlves oli töötatud väga kitsastes tingimustes, nüüd noore arstina on juba jõutud kindlustada majanduslikku sei­sukorda. Selle […]

    ja intiimühingute osa tähendatud alal. „Kultuur, vaimliste ja hingeliste väärtuste tulipunkt, võib ainult üksikute vaimuprismades murdudes pikkamisi, põlvede kestel, kogu rahva sisemiseks omanduseks muutuda”. Need Α. H. Tammsaare sõnad peaksid väärima meie üliõpilaskonnas kõige tõsisemat tähelepanu. Seda enam, et meil kahjuks mitte just tugevaid vastuväiteid käes pole, millega võiksime ümber lükata sama autori väidet […]

     I. Kaarle Krohn: Suomalaisten runojen uskonto, 360 lhk., 1915. Uno Holmberg: Lappalaisten uskonto, 112 lhk., 1915. Uno Holmberg: Permalaisten uskonto, 208 lhk. Uno Holmberg: Tscheremissien uskonto, 128 lhk., 1914. Nimetatud teosed on osa laialt kavatsetud kogutööst „Suomen suvun usko annot”, mis osalt Soome Kirjanduse Seltsi, osalt Söderströmi kirjastusel ilmub. „Üksi soomlased, eestlased ja ungarlased […]

   aadeldes üle keskea jõudnud kirjaniku loomingut, märkame mõnikord selgemini, mõnikord tuhmimini tuhandeid siduvaid motiiviniidikesi. Sõrmitsedes ning kokku korjates, võrreldes ning esile tõstes üksikuid juhtmotiive, võime põimida tiheda koe. Mida mitmekülgsem ning viljakam on kirjanik, seda raskem on ühte haarata tema elutööd. Ka Metsanurga puhul ei ole see mitte eriti kerge. Sest tema teosed kokku […]

    I. Saksamaa tõusis 1866. ja 1870./71. a. sündmuste tulemusena Euroopa juhtivate riikide hulka. Omandatud tähtsa positsiooni säilitamiseks oli vajalik Saksa keisririigi seisundit välispoliitiliste vahenditega võimalikult kindlustada. Riigikantsler Otto v. Bismarck arvas õigusega, et Saksa seisundit võisid ähvardada kõik suuremad konfliktid Euroopas, sest iga sõjavõimaluse tekkimine võis õhutada Prantsusmaa revanšipüüdeid. Konflikti puhkemist tuli oodata […]

     Tütarlastele määratud lugemisvara moodustab vaevalt 10% meie laste- ja noorsookirjandusest. Seda pole just palju; vaevalt siiski tarvitseb kurta tütarlaste raamatute arvulise vähesuse üle: nii poiss- kui tütarlastest peavad ju kasvama inimesed, ühes ja samas maailmas tuleb elada nii poistel kui tüdrukutel, – igakülgselt peavad seepärast nii poisid kui tüdrukud seda maailma tundma õppima. Ei […]

      n autoreid, kelle töödest tuleb ideed või isegi nende autorisuhet otse välja nuhkida, kellele loomingut algatavad ja juhivad peamiselt aineelamus või ka vormielamus, jutustamislõbu, plastiliselt esile kippuvad kujud või isiklik tundmussisu, kuna ideeline seisukohavõtt kas üldse puudub või on teosele ainult nagu tagant järele püütud juurde lisada. On aga ka teisi, kellele loomine õieti […]

     Oma kodumaa suurele publikule vaevalt tuttav, on Edwin Arlington R o b i n s o n elanud ja teotsenud vaikuses ning üksinduses, aga sellest hoolimata või just selle tõttu ta on tõusnud Ameerika tähtsaimaks lüürikuks. Möödunud aastal ta esines pikema vaheaja järele suure eeposega “Tristan” ja leidis arvustuse poolt üksmeelset kiitust. Tema […]

    on tähelepanuväärivaim tänapäeva inglise naiskirjanik. A. Maurois, meilgi tuntud „Shelley” autor, kirjutab temast ülevaatliku artikli Nouv. Lit.-is. Oma tutvuse järele selle naiskirjaniku esimese kättesattunud romaaniga lausub ta vaimustatult: kas on romaanide harrastajail suuremat rõõmu, kui leida romaan, mis on algupärane ja sügavalt inimlik? Kui mõni aasta hiljem ilmus Mrs Dalloway, siis polnud Maurois’l enam […]

      A. Behrsing, Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung, Leipzig, 1928.    Uskumatu, aga tõsi: „Balti (s. o. balti sakslaste) kirjandusajalugu ei olnud tänini olemas.” Selle enesetunnistusega algab hiljuti ilmunud „Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung”. Teretulnud kõigile huviosalistele. Vähe enam kui sada aastat tagasi heitis valgustatud K. G. Sonntag Riias paberile lühikese kirjandusajaloolise […]

       l. Asudes alamal vaatlema murdeealise noorsoo kirjanduslikku ainevalda ja käsitluslaadi, tähendatagu, et seejuures ei saa tähele panemata jätta noorsoo hingeelu iseärasusi ja hingelist struktuuri teatud arenguastmeil. Kõike seda peab noorsookirjandus arvestama, ta peab vastama noorte huvide maailmale ja hingestruktuurile. Parimgi teos, kõrgeimadki pedagoogilised väärtused jooksevad tühja, kui noores puuduvad vastavad eeldused nende vastuvõtuks […]

         Niisiis jällegi Berliinis. Tunnustan, see kujutelm, mis tekkinud äraolu ajal kirjade ja ajalehtede põhjal, ei vasta õieti tõele. Imestad selle võrdlemisi korrektse mulje üle, mida sünnitab Berliin. Tänavad on küllaltki puhtad, igal pool näete hallide majamasside vahelt väikeste eesaiakeste, palkonite ning alleede värsket rohelist. Inimesed on korralikult riietet, läänepoolses Berliinis koguni silmatorkavalt elegandilt. […]

    G. Ribémont-Dessaignes, ajakirja Bifur toimetaja ja tuntud novellist, on Nouv. Revue Française ‘i veergudel (juuni-juuli 1931) avaldanud katkeid dadaistide ajaloost, mis kogu seda palju kõmu tekitanud kirjanikkude rühma, kuhu ta ka ise kuulus, ootamata küljest valgustab ja – paljastab. Liikumise algus ulatub tagasi 1916. aastasse, kus Zürichis tegelesid: rumeenlane Tristan Tzara, elsaslane Hans Arp […]

        Prantsuse kirjanikult Andre Maurois’lt ilmus hiljuti raamat pealkirjaga Mes Songes que voici, millest mõned huvitavamad väljavõtted. Mõni päev tagasi külastas mind keegi vene kirjanik. Ta oli tulnud otse Moskvast. Varsti võrdlesime oma kodumaid. „Teie teete ülekohut,” ütles ta, „kõneldes kommunistliku katse ebaõnnestumisest või vastupidi. Sellest ei maksa rääkidagi. Meie oleme Venemaal kasvatanud uue […]

     Eesti karskusliikumise ajaloo kirjutamisel ei pääseta mööda ka vennastekogudusest kui ühest tähtsast võitlusrindest rahva joomapahe ründajate hulgas. Kahjuks puudub meil uuem kokkuvõte herrnhuutliku misjonitöö ajaloo kohta, mistõttu on selgitamata ka selle osa karskustöös. Küsimust püüab esialgselt valgustada käesolev kirjutis, mis on valminud peamiselt vennastekoguduse kirjanduslikkude dokumentide kogumisest, korraldamisest ja uurimisest. Vennastekoguduse tegevus algas Baltimail […]

   Viimasel kümnendil ikka üldisemaks levind kalduvus Briti saarteriiki teha kord deskriptiivsete, kord sünteetiliste rahvuspsühholoogiliste uurimuste esemeks on äsja tootnud rea huvitavaid raamatuid, millest mõni populaarsem ja Tauchnitzi väljaandes on ka meil hõlpsasti ja odavalt kättesaadav. Üks ergutavamaid seda laadi teoseid on hollandlase dr. G. J. Renier raamat The English: Are they Human? Autor, kes […]

     Eesti välispoliitilisest orientatsioonist selle otsemas mõttes võime kõnelda alles ärkamisajast peale, kus meie ühiskondliku mõtte erivoo­lud pidid tahes või tahtmata võtma seisukohta väljaspool eesti rahvust esinevate poliitiliste tegurite puhul. Omistada eesti rahvale välispoliiti­list orientatsiooni varemal ajal, orjuse ajajärgul, kus tal puudus veel küllalt teadlik ühiskondlik-poliitiline elu ja organidki selle avaldami­seks, võime muidugi ainult tingimusi, […]

     Keel, või õigemini k õ n e n d, kui nimelt keele all kitsamalt mõistame kõnelemisvõime tegelikku, konkreetset teostust eri rahvus­tele omaste märkidesüsteemide varal, s. o. rahvuskeelt, ja üldist kõnelemisnähtust kutsume kõnendiks, on teatavasti psühhofüüsiline tegevus, mis eriliselt omane inimsoole ja mis oskuse kõrval tarvitada esemeid (tööriistu, kaitsevahendeid, kehakatteid jne.) – seda joont on […]

     Põhja-Aafrika linnadest, mis omasid antiikajal kuulsust, tuleks Kartaago ja Aleksandria kõrval nimetada iseäranis Küreenet. See VII sajandil e. Kr. asutatud Thera koloonia polnud tuntud vaid tähtsa kaubandusliku tsentrumina, mis oma soodsa geograafilise asendi tõttu oli vahetalitajaks Vahemerd ümbritsevate maade ja Aafrika sisemaa vahel. Ka kreeka vaimlise kultuuri ajalugu osandab Küreenele mõnegi lehekülje. Tuletagem meelde […]

     – Kui lubate küsida: miks ei ole teie lasknud oma romaani peategelasel hingekarjasel saada reformaatoriks sõna tõsises mõttes ja miks ei ole teie näidanud seda võitlust, mis võinuks ja pidanuks järgnema valitsevate olude puuduste ning pahede äratundmisest? – Seda küsimust on mulle juba mitu korda esitatud. Ma vastaksin, et kõige kaaluvaim põhjus, miks minu […]

     asta 1937, mil tšehhoslovakkia rahva hulgast lahkus ta ajaloo suurim geenius president-vabastaja T. G. Masaryk, jääb silmatorkavaks generatsioonide vahetuse märgiks, sest samal aastal sulgesid oma silmad seesugused ennesõja-sugupõlve markantsed isiksused, nagu poliitik Karel Kramář, ajaloolane Jos. Pekař, anatoom K. Weigner ja kriitik František X. Š a l d a. Eriti viimane jätab Masaryki kõrval […]

        AJALEHEST JA HINGE ORGANISEERIMISEST. PIIBLIST JA NEITSIST.   POSTKAART A. LÄTELE.      Liiga palju negatiivseid momente toob leht igal hom­mikul lugejale koju, liiga palju rusuvust ning meele­härmi, tuues esikohal eitavaid külgi elust või esitades häda ja inetusi liiga ettetükkivalt. Meie kõik aga janu­neme lahkuse ja heameele järele, igatseme kooskõla nagu kõrvale, nii kogu hingele. […]

      Vasso Silla poolt soovitatud uut värsifikatsiooni print­siipi, nimelt isesugust kvantiteerivat meetrumit (mis aga ühtlasi küll on ka rõhuline), nii huvitavana ja veetlevana kui see pealtnäha paistabki, ei saa nende ridade kirjutaja siiski mitte täiesti otstarbekohaseks pidada eesti luulele, ja seda nimelt järgmistel järelekaalumistel. Jääb paiguti ebamääraseks ja isiklik-meelevaldseks ühte värsijalga mahutatav sõnade […]

      Oma brošüüris „Eesti luule viletsused” (ilmunud a. 1914) jõuab Joh. Aavik õige pessimistlikule, peaaegu eitavale seisukohale selle ajani ilmunud luulekirjanduse suhtes, ja nimelt mis puutub selle sisusse ja stiilisse: see olevat vähe algupärane, vähe leidlik, pigemini hõre, kah­vatu, sõnavaene. Vahepeal on tegutsenud luuletajate uuem põlv: Under, Visnapuu, Barbarus, Semper j. m. Uued vihud sonette, […]

     irjanike ümmarguse-aastaarvulisist sünnipäevist jääb üld­suses püsima see hüve, et nende puhul võetakse vaevaks vaadelda juubilari loomingut ning selle väärtusi publiku teadvuses uuesti värskendada-aktualiseerida. Isiklikult rõhutaksin, et vajadus jälle kord ning tervikuna lugeda Artur Adsoni luulet ta 50-aastase sünnipäeva puhul on mulle saanud suureks naudinguks ning õpetuseks, selmet kujuneda ülesandetäitmiseks. Selle nentimisel tahaks hoiduda suurist […]

     „Kalevala” toimetaja Dr. Elias Lönnrot oli möödaläinud aastasaja kolmekümnendate aastate jooksul ja neljakümnendate aastate algusel käinud ümberkaudsete sugurahvaste elu-olu uurimas Rootsis, Norras, Lapis, Aunuses, Arhangeli ja Novgorodi kubermangus. Veel ei tundnud ta eesti rahvast. 1844 pööras ta sammud Eesti poole ning sõitis juunikuu lõpul Tallinna. Tallinnas ei leidunud kedagi isikut, kes ta tähelepanu […]

    1 rtur Adson algas oma tegevust näitekirjanikuna väga tagasihoidlikult ning väikeste nõudlustega. Oma esimest dramaatilises vormis tehtud katset, mis ilmus ajakirja Loomingu veergudel suvel 1923, nimetab ta ise lihtsalt seitsmeks pildiks igapäevast. See kirev piltiderida, ekspressionistlikult konstrueeritud, ei anna tõepoolest veel mitte välja täit draamamõõtu. Selles on liiga vähe dünaamilist arengut, vähe isegi näidendile vajalist tegevus­tikku. Ka tegelased jäävad enamikus […]

     Näeme kolossaalsemaid sündmusi, kui kunagi vare­malt; ka kunagi varemalt ei ole nii määratu suuri rahva­hulkasid lahinguväljale saadetud, kui nüüdses maailma­sõjas, ja kunagi varemalt ei ole sõjatehniline võimine nii­suguseid hiiglaedusamme teinud kui nüüd. Suurte sünd­muste tagatipuna ilmuvad suured muudatused: vanad rii­gid, mis aastasadade jooksul kujunenud, kas rahu või sõja teel koos hoitud, purunevad; ajaloo näitelavale […]

      I. See jõuline vaimne liikumine, mis valgustusfilosoofia nime all valdas XVIII sajandil haritud rahvastikuelementide meeli ja mille otsesed või kaudsed mõjustused on mitmel alal ulatunud nüüdisajani, ei ole seni leidnud ühist, üldiselt tunnustatud teaduspärast hinnangut. Et valgustusajastule ajaliselt järgnes sügav poliitiline ja sotsiaalne murrang – Suur Prantsuse revolutsioon, mis riivas nii seniste privilegeeritud seisuste […]

        Praegune aeg on väga õpetlik rahvastele. Meie sil­made all kaovad ja tõusevad rahvused. Paratamatu saatus teeb oma sepatööd vereta ja verevalamisega üksikute hul­kade kallal. Koreat ja Marokot ei ole enam, Pärsia sipleb ja rabe­leb, köit kaela ümber tundes. Hiina käärib ja kugiseb, asja­tundjad märkavad aga juba, et hiiglakogu liikmed külmaks hakkavad jääma ja […]

     A. Annist (Lähtekohti meie kultuuriideoloogiale, „Akadeemia” 1939, nr. 2) on andnud elulise ja huvitava diskussiooniaine aktuaalseist ühiskondlikest ülesandeist. Kuid algusest peale, enne sisulist diskussiooni, tuleb peatuda A. Annisti süstematiseerivail lähtekohtadel. Segadus lähtemõisteis tähendaks ka sisulise dis­kussiooni rappasattumist, ja A. Annisti meelevaldne „kultuurisüsteemide”, „uskude” rühmitamine ja ainult nende „uskude” vahelise võitluse nägemine uusaegses ühis­kondlikus […]

     1. Α. H. Tammsaare ei kuulu nende kirjanike hulka, kes oma teoste jaoks kauemat aega materjali koguvad ja ülestähendeid teevad. Temal kui spontaanselt looval kirjanikul valmib kõik nagu iseendast. Kui kirjandustoote ideestik ja tegelaskond on tema mõttekujutuses tarvilisel määral välja kujunenud ja kristalliseerunud, asub ta teose loomisele. Nagu kirjanik ise tõen­dab, kirjutavat ta suure […]

           1. Väga paljudes tänapäeva filosoofilistes ja ideoloogilistes vooludes ning vaimuteaduslikes teooriais tarvitatakse dialektikat kui mingit eri meetodit. Võiks isegi öelda, et dialektika on tänapäeval peaaegu moeasjaks saanud. Kuid olgu kohe märgitud, et kaugeltki mitte kõik, mis moes on, ei tarvitse olla mööduv ja kaduv. Moesolevad mõttevoolud ja mõtlemismeetodid sisaldavad küll sagedasti mõningaid ebakriitilisi […]

     1 eset määratut kirjandustoodangut, mida iga nädal ja kuu ja aasta päästab esile inglise trükimasinate alt, näib aina suurenevat naisautorite teoste arv. Ükski inglise kir­jandusest huvitetu ei pääse neid jälgimast. Kõigil aladel, kaasa arvat puhtaim teadus, tuleb naistelt soliidseid lisandeid, kuid esikohal on ilukirjandus, eriti romaan. Isikliku elu pisidetailide, emotsionaalsete varjundite ja impulsside jälgimine, […]

       ürgi-bulgaaria- ja hiljem idakultuurilise soome-ugri rah­vana asusid ungarlased X sa­jandil Doonau orgu oma praegusele asukohale. Maa vallutati vürst Arpádi juhtimisel. Riigi rajamine aga on ühenduses esi­mese kroonitud kuninga, Istváni nimega, kelle katoliku kirik hiljem kuulutas pü­haks ja keda seepärast tuntakse ajaloos Püha Istváni nime all. Ungarlaste teadvuses elab ta aga esimese ungari kuningana […]

        Kõneldes antiikaja rahvastest mõtleme esijoones hellenitele ja roomlastele. Tänapäeval tuleb aga siiski osalt mõelda veel kolman­dale rahvale, kes oma kultuuriliselt asendilt asetseb teataval määral hellenite ja roomlaste vahel, olles ise saanud mõjustusi Hellaselt ja mõjustanud omakord Roomat, – nimelt etruskidele, kellede kul­tuuri üksikalade kokkuvõtlik valgustamine ongi käesoleva artikli ülesandeks. Etruskide kultuuri uurimine […]

     Jakob Hurda ajakirjanduslik tegevus muidugi ei oma meie möödunud sajandi kultuurielus nii keskset tähtsust nagu tema teised tööharud, kuigi ta oma sellealalistegi kavatsuste, alga­tuste ja ka tegeliku argitöö juures oli äpardustest hoolimata täie innuga ligikaudu kümmekond aastat. Ta ei olnud igatahes ka ajakirjanikuna mitte kaugeltki selline keskmine ärkamisaja tegelastüüp, kellele olud paratamatult peale […]

     es on õige romaanikirjanik? Selle küsimuse tõstis päeva­korrale prantsuse noorema põlve kirjanik Jean-Paul S a r t r e oma erakordselt mõttetiheda ning peaaegu skan­daalselt terava artikliga François Mauriac’i romaanisüsteemi üle, mis ilmus Nouvelle Revue Française‘i veeb­ruarikuu numbris. Sartre süüdistas Mauriac’i, kes on üldiselt imetletud ühe tänapäeva parima romaanikirjanikuna, ei milleski vähemas kui eksimises […]

     Praegu võib haritud Euroopa inimeste püüetes silma­paistvat vaimlist voolu märgata, mis oma sihile põhjendust leidis Nietzsche poolt. Võimupüüe – Wille zur Macht, mis üliinimese kaudu ennast läbi viib ning mis oma teokstege­misel juhtsõna „werde hart” – saa kalgiks, hoolimatuks – tarvitab. See oleks Nietzsche õpetus inimesesoole. Euroopa poliitikas ja tegevas elus on õpetus […]

        Järgnev kirjutis pidi esialgse kavatsuse järele sisaldama teateid Fr. Rob. Faehlmann’i elamute kohta Tartus. Ent tutvumisel Faehlmann’isse puutuvate arhivaalidega leidus nii mõndagi muulaadilist materjali, mille avaldamine võiks valgust heita lugupeetud kirjaniku ja arsti eluküsimustesse, mis senini pole veel küllaldast lahendust leidnud. Elamute jälgimine sünnib kronoloogi­lises järjekorras, mille vahele lükkub siin-seal muude nähtuste märkmeid. […]

     Prantsusmaal valitseb vastuolu kahe generatsiooni, maailmasõjaeelse ja pärastsõjaaegse vahel. Esimese moodustavad need, kes sõja puhkemisel olid kolmekümneaastased või vanemad, kelle ideaalid järelikult olid juba fiksee­ritud. Teise kuuluvad need, kes siis olid kahekümneaastased või nooremad ja kes seega lõid oma väärtuste süsteemi parast katastroofi. Minult võidakse kohe küsida: Kas need kaks rühmkonda on tõe­poolest […]

     I. Prantsuse ajaleht „Revue” korjas hiljuti teateid joo­mise üle prantsuse ja inglise kirjanikkude ja kunstnikkude keskel. Kirjanikud andsid oma arvamise viina mõjust nende enese töö, vaimuärksuse kohta. Huvitavad on prantslaste arvamised, sest, nagu teada on, on Prantsusmaa karskuse liikumisest vähe puudutatud. Kirjanikud on alkoholi vastaste ässituse hirmust vabad. Ligi 50 tähtsamat kirjanikku-kunstnikku on vastanud, […]

   1.  Täna ei ole maailma rahvad enam teravalt eraldatud, nagu enne, – ja seda nimelt teaduste, tehnika suurte ning imesteldavate saavutuste põhjal kõigil aladel. Nii ka maailma rahvad ei ole enam elus, olus, mõtlemises, oma koguarengus piiratud iseenesega, nagu muiste. Inimmõte iseienesest on saanud täna suureks, neutraalseks jõuks. Inimmõte on manifesteerunud, on saanud lihaks, […]

            Eino Leino „Helkalaulude” tüüpi luuletused on väliselt kaugel iga­sugusest päevakajalusest või mingi idee propagandast. Kuuluvad nad ju oma liigilt n. n. objektiivsesse luulesse, olles ballaadid, „objektiivsed” välissündmuste kujutused ilma autori otsekohese vahelesegamiseta. Ja oma ainelt on nad kõik muinasballaadid, nägemused kaugest minevikust, ja sellele vastavalt ka nende keel, värsivorm, kogu stiil taotleb tarvitada […]

    Vaevalt leidub kaasaja filosoofias ja teoloogias möödunud sajandi meistrite seast populaarsemat kui Sören Kierkegaard. Suunad ja taotlused filosoofias, mis tahavad uuendada ja süvendada metafüüsikat ning otsivad olelu filosoofiliseks interpretatsiooniks olukohasemaid meetodeid ja mõtteskeeme, need toetuvad pea eranditult tolle vastavastatud taani mõtleja refleksioonidele. Jaspers peab kogu kaasaja filosoofilisele situatsioonile iseloomulikuks, et Nietzsche kõrval just […]

     I. Ennemaailmasõja aegsele Austria-Ungarile oli sisepoliitikas raskeimalt lahendatavaks probleemiks rahvusküsimus, mis omas üht­lasi otsustavat tähtsust ta välispoliitilise suuna määramisel. Austria nõrkuse suurimaid põhjusi oli ta elanikkonna rahvusliku ühtluse puu­dumine. Monarhial puudus külgetõmbav, rahvuslik jõud, sest ükskirahvus ei omanud arvuliselt domineerivat seisukohta. Seda tugeva­mini mõjusid aga tsentrifugaalsed jõud – üksikute rahvuste ise­seisvumise ja riigist eraldumise […]

      I. Venemaa oli sõjas Jaapaniga 1904-05 lüüa saanud. Jaapani võit oli sulgenud Vene ekspansiooni Kaug-Idas. Seetõttu otsustas Venemaa rakendada siitpeale oma poliitilist aktiivsust peamiselt Lähis-Ida suunas. Uue orientatsiooni teostamise alal asus tööle välisminister A. Izvolski. Ta ütles avameelselt Austria-Ungari välisministrile septembris 1907, et Vene militaarse merevõimu avardumise raskuspunkt asuvat just Mustal merel ja et […]

   „Meie inimesed kardavad elu.” L. P. Nad kardavad surma ja elu. Poliitikas seesama nähtus kui eraelus: „Ei julge elavad elada.” Rahva surm ei ole surm, on saatus. Inimesed rühivad ja ruttavad: kartus millegi pärast ajab neid taga. Surmakartuse hämaruses paistavad ettevõtted. Mitte kartus rahva surma pärast ei pea rahvuslikkude püüete kihutajaks olema, vaid eluinstinkt, […]

     TEMA 60. SÜNNIPÄEVA PUHUL.    Ta aastate arvu pannakse jälle tähele. Ta ei tee sellest väl­jagi.   Nagu oleks naljaasi 60 aastat vanaks saada. Võtkem ta senistest raamatupanustest viimane, „Kuningal on külm” – vanema kirjaniku mõttemäng. Aga kas tunnistab kojanarri tödisemine ses muinasjutu ja oleviku piiril mängivas näidendis ka autori käe ja mõtte tudisemist? Kas […]

     Walter Pateri puhul    1. Nagu mõnel maal „intellektualismi”, nõnda on meil „estetismi” teh­tud mitte ainult ränkade etteheidete, vaid kõige mõtlematuma hukka­mõistu esemeks – ning nagu näib, sama vähese teadlikkusega taunitava mõiste sisaldusest. Mida meil kujutletakse estetismi all? Ei tea kedagi, kes oleks püüdnud seda täpselt defineerida, kuid üldmuljena saab ehk väita, et „esteet” […]

        1.  LÜÜRIKA.    On tänamatu ülesanne kirjutada eesti lüürikast möödunud aastal. Kuigi aasta jooksul on ilmunud umbes kümmekond uut luuletuskogu, ei saa meie nende põhjal kuigi usaldusväärset pilti eesti lüürika praegusest seisukorrast. Kirjastuste kriis on seevõrra süvenenud, et neist vaevalt mõni usaldab välja anda luuletuskogu, mis ju alati on olnud kõige vähem minev […]

    1. Kõhklevad ning otsustusvõimetud on Metsanurga romaanide meespeategelased suhtlemises naistega, kõikudes vähemalt kahe, sageli aga kolme või nelja ihaldatu vahel, ilma et nad välise abita suudaksid selgusele jõuda, missugune neist kahest, kolmest või neljast valida. Kõige drastilisemalt näeme seda otsustus­võimetust „Soosaare” peategelase Juhani juures, kes oma nõu­tuses koguni taevast appi kutsub – aidaku Jumal […]

    1. Kõigil aegadel on võimutsemistung olnud püsivamaid ja ping­samaid inimeseloomu põhitunge. Inimkonnale on (Η ο b b e s’ i sõnade järgi) omane alatine ja lakkamatu tung võimult võimule, tung, mis lõpeb ainult vastava olendi surmaga. Kuigi väline sundvõim aegade jooksul on olulisel määral asendunud pehmemate ja kultuurilisemate võimuvormidega, näit. õiguse ja kõlbluse […]

        1. VASTUOLULISI VAATEID Nende tunnetuste hulka, millede tõelikkuses järjest enam veendu­takse, kuulub kindlasti ka see tunnetus, et meie rahvusliku iseolemise ja riikliku iseseisvuse üheks tähtsamaks teguriks on rahvaharidus. Vähem selgust ja enam lahkuminekuid kohtame juba seal, kui rahvahari­dusega ühendatud asjaolusid tahetakse käsitleda konkreetsemalt. Me kuuleme sagedasti väidetavat, et ühe või teise rahva hariduslik […]

     1 Harva on mind vallanud niisugune liigutustunne, kui paari aasta eest lehitsedes esimest korda Oskar Rootsmani järelejäänud luuletuste vihku. Mitte kunagi varem kuuldud nimi, mitte iial ühtki rida trükis avaldanud, – ja ometi haruldaste tundeliste ja kunstiliste eeldustega varustet isik, – ning juba ammu maamullas puhkamas. Järele jäänud ainult vihk luuletusi, päevaraamatu kaustikud ja […]

    J. RANDVERE RUTH KAHE PARALLEELIGA.    Noor-Eesti esinemisist kõige ilmekam, kõige huvitavam ja õigu­sega kõige rohkem silmaspeetud on olnud III-nda albumi väljaandmine. Mitte ainult Charles Baudelaire’i Raipe ja Jaan Oksa luuletuste dekadents või ka Eduard Wilde Kuival „nilbused” ei keerutanud tolmu kaasaegsuses ja ei äratand huvi ka kaugemast perspektiivist, vaid veel rohkem köitsid tähelepanu […]

     Imperialismi ajastul tekkinud poliitiliste kriiside perioodidest on esimese Hiina kriisi aeg huvitavamaid ja ühtlasi üks tüüpilisemaid, täis omapäraseid imperialistliku poliitika võtteid. Meie näeme sellesse perioodi süvenedes markantselt väljendatult suurriikide püüdeid kind­lustada oma maa poliitikale ja kapitalile mõnes Kaug-Ida maailmakolkas sobivat või koguni monopoolset seisundit, võime märgata tihe­daid sidemeid rahvamajanduse ja välispoliitika vahel ning leida […]

    Vene-Inglise suhteis XIX sajandil paistab iseloomustava joonena silma püsiv võistlus Ida küsimuste pärast. Vene ekspansioon Lähis-, Kesk- ja Kaug-Idas oli suunatud lõunasse, et pääseda jäävaba mere äärde. Samal ajal tungis Inglise mõju Vahemere idaosa, India ja Vaikse ookeani rannaaladelt põhjasuunas edasi. Inglismaa püüdis kõigepealt kindlustada oma võimu Indias, siis julgestada ühendus­teid Indiaga läbi Vahe- […]

    igikaudu samal ajal kui Eestis „Kirjanduslik Orbiit”, „Põhjakaar” ja nende ümber koondunud kirjanike ja arvustajate sihipüüdlikumad esindajad tõstsid kilbile „elu­läheduse” parooli, mida hiljem on tarvitatud nii palju, et ta praegu näib tähendavat peaaegu koike, – samal ajal formuleeriti kaunis sarnaseid nõudeid meist lääne pool. Sellest on möödunud varsti kümme aastat ja vahepeal on ka […]

     Jakob  Hurda 100.  sünnipäeva  puhul.    Väga lihtne ja vähegi tähelepanelikul vaatlemisel otse silmator­kav tõde, et rahvaste ja riikide elus on üheks põhiliselt tähtsaks tegu­riks nende arvuline suurus, sageli pole tunnetatav vajaliku selgusega. Euroopa poliitilisse mõtlemissegi tungis näiteks väikeriigi kui eritüübi nägemine võrdlemisi hilisaegse nähtusena. Veel XVI ja XVII sajandil ei etendanud ta siin […]

W. B. Yeatsi mälestuseks    oor, otsaesisele langevate sinkjasmustade juuksesalkudega, oliivpruunika näoga, kullisuuga ja lehviva musta kaela­sidemega poeet mustas sametkuues – traditsioonilisele boheemlas- ja luuletajakujutelmale kõigiti vastav figuur. Tema luuletused käsitlevad kaugeid, päikselisi haldjamaid, kuhu ahvatellakse lapsed kodulävelt ja mõrsjad pulmapeolt, iiri muinaskuningaid, müstilisi, ilu ja luulet kehastavaid roose, legendaarsete meeleolude videvikku. Keele näiline lihtsus […]

       Et üliõpilane on kõigepealt õpilane, mitte meister, siis järgneb sel­lest, et ta tegevuse peasihiks on õppimine, oskuste omandamine, võt­mine ja saamine, – mitte aga õpetamine, produtseerimine ja andmine, mis on vilistlase ülesandeks. Kui polnud eestlasil oma riiki ja haritlas­kond oli väike, siis kisti üliõpilane juba enne oma ettevalmistuse lõpe­tamist rahvuslikule tööle. Iseseisvuse saabumisega […]