Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

     MIS ON KULTUUR? Kultuuri „mõtte”, „sihi” ja ,,sisu” küsimus on uks valusamaid prae­guse üldise kriisi õhkkonnas. Eriti on ta seda neile noortele, kellele kul­tuur on ühtlasi ka usundiks (või selle aseaineks), ainsaks sügavama mõtte andjaks kogu nende elule, ainsaks, mis neid jaksab hoida kõrgemal ego­istlikust lõbuküttimisest, ainsaks, mis üksikisikut ja üksikhetke seob põli­sega, igavesega, […]

     I 1920. aasta jooksul ilmunud ilukirjandust silmitsedes võib seda, nagu ennegi, kahte osasse jaotada : 1) kirjandus, mis teatavat voolu esindab, ja 2) kirjandus, mida enam­vähem iseseisvad kirjanikud loonud. Arvuliselt on mõle­mate osade produktsioon umbes tasakaalus. Terve vooluline jutukirjandus on väga tugeva selle samavoolulise lüürikalise luule mõju all. See ei olegi õieti jutukirjandus, vaid […]

     Lembitu tähtsuse, tema poliitilise iseloomu kohta on huvitav eriti üks lause Läti Hendriku ajaraamatust. Oma kirja 25. peatükis loeb ta üles ajaloolises järjekorras ülevaatliku kokkuvõttena kõik teod, mis Jumal toimetanud ristiusu ja kiriku heaks. Tegude üleslugemise lõpuks hüüab ta: „Numquod non Lembitus Wytamas cum aliis senioribus suis perfidis in Saccala a Rigensibus interfecti […]

   Kahele suuremale koguteosele on R. Rollandi 60. a. sünnipäev põhjust andnud. Nii on ajakirja Europe veebruari number täieliselt pühendet juubi­larile, ning selles on aset leidnud tervitused, hindamisartiklid, esseed prantsuse oma kirjanikelt (Barbusse, Duhamel, Montherlant, Soupault j. t.), kui ka sakslastelt, venelastelt, inglastelt, itaallastelt, peruulastelt ja hulgalt muilt, isegi jaapanlastelt, isegi soomlastelt (Ellis, Gorki, W. […]

     Raadio ja ajakirjandus levitavad iga päev mõtteid, mis on inspiree­ritud suurriikide aadetest ja sihtidest. Eriti tulvil on eeter diktatuuririikide hüüdlauseist. Need hüüdlaused on muu seas määratud ka selleks, et harjutada väikeriigi kodanikku suurriikide mõtetega. Ja et keskmine kodanik omale tavaliselt iseseisvat mõtlemist koormavaks peab, siis lasebki ta omale aja jooksul sisendada mõtteid, mis […]

     Ülikooli algajastu.    Kuidas martiaalne Liivimaa ka alul suhtus õilsa Rootsi kuninga poolt vooruse ja kõlbluse pakkumiseks asutatud Academia’sse, igatahes selle tegevuse viimasel ajajärgul võib märgata teatavat balti saksa elemendi osatähtsuse tõusu Gustavo-Carolina üliõpilaskon­nas. Kuna rootsi ja soome noorurite osavõtt sõja läbi takistatud, muutus ülikooli ilme Pärnus tunduvalt saksalisemaks. Harjunud oma maal nägema kõrgemat […]

     „···· lööge surnuks koer, sest see on retsensent!”       ui selle salmi on luuletanud maailmakirjanduse koloss nii üleoleva kurja huumoriga, siis on tal selleks olnud ka põhjust. Meil jälle on põhjust karta, et leidub nii mõn­dagi meie arvustajate kasvavas peres, kes näeb selles paa­ris reas toorust, sõimu, üleskutset pogrommiks arvusta­jate seas. Eriti kui mitte […]

      ultuuri probleemidest ei või kunagi rääkida abstraktselt, seepärast et ei ole kusagil kultuuri, mis ei oleks tihedalt seotud   ühe  rahva   grupiga. Siin me räägime muidugi vaimukultuurist, sest materiaalne kultuur võib olla ühine paljudele gruppidele. Põ­hiteguriks, mis eraldab ühe etnilise grupi teistest, on keel. On ka teisi tegureid (geo­poliitilised, klimaatilised, eluviis, majan­dus jt.), aga keel […]

        Kultuur ja kunstid on nii tihedalt seotud, et nii arenenud kultuur­rahvast kui ka madala kultuuriga loodusrahvaid raske, koguni võimata on kujutleda ilma mitmesuguste kunstideta. Ainult kunstteoste kunstipärasus, nende sisu ja vorm on ühede juures arenenum kui teiste juures. Konstateerides sarnast tugevat sidet kultuuri ja kunsti vahel, on hu­vitav vaadelda, missuguses vahekorras seisab kunst […]

     Harva on kirjutatud Iisaku, Illuka ja Tudulinna vallas elutsevaist, Venest sisserännanud, vene keelt ja vene-eesti keele segu rääkivaist luteri usku venelastest ehk nn. poluvertsikuist, ja meie laiem üldsus teab neist seepärast võrdlemisi vähe. Poluvertsikud elavad Peipsi järve põhjarannikul Rannapungerjast Iisakuni ja selle ümbruses ja nimelt järgmistes küla­des: Lemmaku, Kuru, Kauksi, Säiliku, Liiva, Vaikla, […]

       Valitud luuletusi 1900-1930.   Noor-Eesti kirjastus Tartus, 1933.    Üsna erilise huviga ostad tavaliselt Gustav Suitsu luuletuste uusi välja­andeid, sest Suits on neid vaime, kes harva maldavad midagi jätta nii, nagu see oli neil varemalt kirjutet. Parandamis- ja ümbertöötamiskirg on tal sel määral sees, et ta muudab oma õnnestunuimadki tööd, sageli nähtavasti vaid selleks, […]

    Mälestusi ühenduses G. Suitsuga    Noor-Eesti kesksemaid ja mõjukamaid juhte Gustav Suitsu leiame poliitilise inimesena pöördekuudel 1917 sotsialistide-revolutsionäaride leerist. Jüri Vilmsile tuli Suitsu selline parteiline orienteerumine nii­võrd üllatavana, et pani ta poleemiliselt „muigama”. Sugugi oota­matuna ja võõrastavana polnud see meile, s.-r-idele. Sotsiaal-revolutsionäärse ideoloogia ja Noor-Eesti vaimsete ot­singute vahel oli küllaltki kokkupuute-punkte, milledest mõningaid jooni […]

     Huvi lahetaguse vennasmaa vastu on Gustav Suitsul juba õige varakult olemas olnud, kuigi see esialgu ei saanud avalduda teisiti kui koolipoisi vabatahtlikes soome keele õpinguis Mihkel Veske 1881-1883 ilmunud soome keele õpetuse järgi. Kuid 1901 aastal teeb Suits oma esimese suvevaheaja õpireisi Soome, millele juba järgmisel suvel järgneb teine matk. Soome vene­vastane ning iseteadlik […]

        Kujutavale kunstile avalike tellimuste võimaldamine on muidugi väga tervitatav. Kunstiliselt häid tulemusi on see andnud siiski kaugemas minevikus, – möödunud sajandil aga on tehtud nii mõnigi viga, mille korrigeerimine on raske, samuti meil kui mujalgi. Süüdi on mõlemad: tellija ja tellimise täitja. Kui aga esimene piirdub vaid töö tasumisega, siis on juba täisvastutus […]

        Viimaste, meile lähedalseisvate aastakümnete teaduslik uurimine pakub ajaloolasele suuri, sagedasti ülepääsematuid raskusi. Et arhiivid suletud ja juhtivate tegelaste memuaarid alles avaldamata, liigub uurija pahatihti ainult oletuste vallas ja lan­geb, objektiivseteks vaatlusteks tarvilise perspektiivi puududes, kergesti pinnapealsesse publitsistikasse: „see on rändamine ürg­metsas arvrikaste väärkasvudega ja takistatud väljavaadetega” (Kjellen). Ainult suured sotsiaalpoliitilised pöördepunktid, mil seni […]

        Ikka enam hakkab meie kultuuri ja kunstide alal teostuma tagasipöörang oma kodu, oma rahva juurde. Meie senine intelligentsi arengutee oli suunat lahtihargumisele oma rahvast ja maast. Meie senine kultuurilise järelejõudmise aeg vanule kultuurrahvaile möödus otsekui hasartses tormamises kuhugi võõrasse maailma, hoopis teise õhustikku, mis ei võinud sarnaneda selle kesk­konnaga, kust ise põlvneti. Meie […]

        Kuigi aineline kultuur – põlluharimine, tööstus, kau­bandus, transport – on tarviliseks eeltingimuseks vaimlise kultuuri tekkimiseks, arenemiseks ja õitsenguks, on vaimline kultuur rahvuse ja ka kogu inimkonna seisu­kohalt siiski kaugelt kõrgemat ja peenemat liiki ja suurema tähtsusega, seda enam, et see ka ainelisse kultuuri, oma tagasimõju avaldab. Mingi rahvuse vaimlises kultuuris on kirjandusel, […]

   Filosoofia tähtsamaiks ülesandeks on alati olnud kindlaks teha, mis siis õieti on olemas. Et midagi on, võidaks kõige paremini ära tähendada sõnaga „olev”. Iseäranis filosoofia tähtsaim osa, metafüü­sika, on oma algusest peale tegelnud olemisprobleemiga ja on katsunud tungida oleva struktuurisse. Kas võiksime nüüd peaaegu kahe ja poole tuhande aastase uurimistulemuste järele, mille euroopa filosoofia […]

     1 Raudsepast kui filosoofist? Kas võib sellest kõnelda, sattumata sekeldustesse spetsidega? Arvan, et võib. Igatahes on Raudsepa filosoofilised, s. o. tervikut haarata püüdvad huvid olnud elavad nagu vähestel meie kirja­nikel. Sellest ei kõnele mitte ainult ta mitmed näidendid, vaid ka hulk kriitilis-teoreetilisi sõnavõtte (Mait Metsanurgas, Olionis 1930 nr. 9-10, Põhjakaares, Loomingus 1932, nr. 9 […]

         1 Goethe on öelnud, et tal puudub organ filosoofia jaoks. Ta on püüdnud eemale hoiduda filosoofidest, „sellest klassist”, kes küll võib oma käsitööd hästi tunda, kuid „empiirikul ja realistil”, milliseks, ta ennast peab, mõnikord ka kontsepti segi paisata. Ta tegelemine filosoofiaga on olnud juhuslik. Tutvub korra ühe, korra teise filo­soofiaga; tõlgendab seda enda, […]

     1. Ilmasõja agoonia ning sellele järgnev ühiskondlik maavärise­mine, mille järelkajana veel nüüdki perioodilised maa-alused tõuked valuhoodena kogu inimkonna palavikun tuksatavaid liikmeid aeg­ajalt raputavad, on meie noored kirjanikud ja kunstnikud kodu­maalise provintsi õhkkonda kokku surund. Meie noored, kes on pidand tallama aastate kesten suurlinnade tänavaid ja omil rännakuil poolitama välisilmade avarusi, tulid tagasi suurrahvaste […]

        I. Üks tähtsamatest meie kodumaa ajalooraamatutest Läti Hendriku „Liivimaa kroonika” kõrval vanema aja kohta on Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika”. Kuna Läti Hendrik oma kirjatöös neid ainult risti­usu algusega meie maal ja Liivi- ning Eestimaa heit­misega sakslaste võimuse alla ise oma nägemise järele tutvustab, on Russow oma käsitlusalaks pikema ajajärgu võtnud. Ta algab oma […]

      Mõttekilde Pax hominibus bonae voluntatis Vulgata, Lucas 2, 14.          1. Η e a  t a h e. Viimasel aastakümnel maailma tähtsamaks küsimuseks on saanud hea tahte probleem. Ja kui „hea tahe” meie päevil muutub otse moesõnaks ning vahetatakse ideeliseks peenrahaks poliitikute ja peo­kõnelejate poolt, kes selle all enamasti mõistavad midagi muud […]

       9. veebruaril 1931 (28. jaanuaril v. k. j.) mälestab kirjandushuviline maailm Feodor Dostojevski 50-aastast surmapäeva. Meil Eestis ei ole ajast tingitud põhjusil seni osa võetud geniaalse eritleja uurimisest, kuigi Dostojevski on positiivselt mõjutanud meiegi tunnustatumaid pro­saiste. Kuid meiegi ei saa ignoreerida ega peagi ignoreerima suurvaimu, kelles vene hing – mitte vene vaim, sest […]

     Oleme ju üldiselt tuttavad väitega, et läänemeresoomlased on oma praegustele asukohtadele nihkunud ida poolt. Nendest soom­lased vanemate seisukohtade järgi olla siirdunud Soome a. 500-800 p. Kr., osalt vee-, osalt maateed Eesti ja Loode-Vene alalt. Need Μ. A. Castren’i, Y. Koskinen’i, J. R. Aspelin’i ja W. Thomsen’i poolt esitatud seisukohad võttis ümberhindamisele Soome muinas­teadlane […]

   1. Iga hariliku sureliku, „keskmise inimese” toiming teda ümb­ritsevas ilmas on sisuliselt küll mitmekesine ja keeruline, vor­miliselt aga siiski väga lihtne. Inimese kogu olemus on liikvel, töötamas, et enese olemasolu kindlustada: ümbritsevate vaenulikkude jõududega võidelda, elamislahedusi luua ja – oma sugu maa peal laiali laotada. Inimese igapäevased elamused esinevad kirjuna põimitusena vajadustest ja nende […]

   Ühes oma äsjailmunud esseedekogus Aldous Huxley kirjeldab oma kujutlemislaadi: „Olen väga puudulik visualiseerija. Tahte­pingutusega suudan oma vaimusilma ette manada keskmise selguse ja elavusega kujusid. Kuid kujud ei ilmu minu ette spontaanselt. Mõtlen harilikult sõnades, mis sisaldavad selle asja analüüsi, mille pääle ma mõtlen. Vahel minule isegi tundub, et mõtlen vahenditult selle analüüsi varal, ilma […]

     1 Viimase kümnekonna aasta jooksul kirjanduslikud heitlused meil on olnud juhit peamiselt ainestiku ja maailmavaateliste küsimuste valdkonda. Teiste sõnadega, on domineerinud sisualaliste probleemide käsklus vastukaalus eelnenud ajastu vormilistele huvidele. Ja pealetungi suunas on jõutudki üsna põhjalikkude muudatusteni: on saavutet täielik eluõigus varem keelu all olnud külarealismile ja ühes sellega muule lokaalselt ilmestet ainestikule […]

     Silmapaistev on uuesti ärganud huvi eesti ajaloo vanema ajajärgu ja tema tähtsama kronisti vastu. Mitte ainult Tartu ülikoolis pole kroonika mitmeti käsitatud viimastel semestritel – lugu on koguni sarnane ka Riias, läti ülikoolis, kus kroonika sõelumine ka ülikooli õpekavasse ülesvõetud. Ja seda täie põhjusega: mitte ainult arusaadavalt uuesti ärganud rahvuslik-poliitilise huvi pärast; ajajärk, […]

     1 Iga Eesti kirjanik, kes ei nõjatu väliseeskujudele, vaid loob ise­seisvalt, on tõupärane ning rahvuslik kirjanik. Isegi sellisel juhtumil, kui ta ideeliselt eitab rahvust ning omariiklust, omab tema looming rahvuslikke ning tõupäraseid tunnuseid. See kõik muidugi maksab ainult talendi kohta. Sulesorkijad võivad juubeldada eestlust või in­ternatsionaali, kummalgi juhtumil ei tule nad rahvuslikus loomingus arvesse. […]

     „Teaduse kriitika” prantsuse filosoofias. L. Brunschvicg    1 Sellal kui saksa filosoofiline mõtlemine juba läinud sajandi lõ­pul, eriti aga alates käesoleva sajandi algusest on pööranud erilist tähelepanu vaimuteaduslikule uurimisalale, läbistab prantsuse filosoo­fiat läinud sajandi teisest poolest alates võimsa mõttesuunana n. n. teaduse kriitika (la critique de la science). Seejuures mõeldakse sõ­naga „science” eeskätt […]

     Sissejuhatuseks. Asudes keskaja Eesti olude valgustamisele, tuleb olla kriitiline allikate kui ka ajalooliste andmete suhtes.  Teiselt poolt peab uurija, leides kindla fakti, talitama paleonto­loogi taoliselt, kes uuesti loob ühe või paari kindlakujulise luulüli järele kogu kadunud muinaslooma. Minu Lembitu stuudiumide otstarbeks on rekonstru­eerida keskaja eestlase resp. Lembitu psühholoogilist kuju, käsitades ajaloolisi sündmusi, tegusid. Sellepärast […]

   Väikerahvaste kirjanduslik areng ei paku sageli kaugeltki vähem huvi, kui suurrahvaste oma: kui viimane annab oma suurte ajalooliste kogemustega suundade avastamisel ja vaatepiiride avardamisel tõhusat eeskuju, siis on teiste väikerahvaste kirjanduslik areng sama sageli otse hädavajalik uute suundade ja avardunud horisontide muganda­misel ja korrigeerimisel. Selles suhtes tohiks olla eriti õpetlik jugoslaavia kirjandus, mil­lise nimega […]

     1. Noorsugu on rahva suurim rikkus. Uute, algavate kultuurirahvaste juures ei ole see ütlus milgi tingimusel paradoks, vaid ümberpöördult kindel tõsiasi. Mõni vana, hiilgav kultuurirahvas võib välja kanda ühe sugupõlve nõrgenemist, ka kõlbmatust ja närusustki. Tõusev, vast esinduv maa, kelle debüüdi jätkamine on kõlbmatu või keskpärase noorsoo käes, on operett, episood, on null. Erilise […]

   levaade mingi maa kirjanduslikust aastatoodangust ei tar­vitse olla puht aastarevüü, sest kuigi siin võib ilmneda olulisi tühikuid, annab ta suurtes joontes ometi üld­mulje kirjanike loomevõimest ja huvialadest. Äsjailmunud rootsi romaanide puhul aastast 1937 peab tunnustama, et keskmine tase on hea. Kirjutamisosavus on suur. Kuid sellest hoolimata pole rootsi 1937. a. kirjandusel esitada sellist maailmamenuteost […]

   Rooma keiserriigi ajalugu on tervikuna harva käsiteldud: isegi Mommsen jättis kirjutamata keiserriigi ajaloo, mis pidi moodustama tema Rooma ajaloo kohta käiva suure töö neljanda köite. On ju teada igalühel, kes on tegelenud selle ajajärguga ja tunneb sellesse kuuluva materjali rohkust ja mitmekesidust ning selle uurimisel tekkivaid pro­bleeme, kui raskeks ülesandeks kujuneb selle ala sünteetiline […]

    Η. G. WELLS JA G. B. SHAW.    „Tähtsusetu artist rahuldub kunstiga. Suur kunstnik aga ei rahuldu millegagi, kui see ei ole mitte kõik.”   (G. K. Chesterton, Heretics.) Siin kõne alla võetud kahel silmapaistval kaasaegsel inglise kirjanikul on kõigepealt see ühine, et kumbki neist ei ole kunstnik kunsti enese pärast, vaid nad ise loevad […]

   I. Pariisi rahukongress a. 1919, mis lõppes Versailles’i rahuga 28. juunil samal aastal, seisab kõige uuema aja tähtsama välispoliiti­lise suursündmusena vääriliselt eelmiste suurte rahvusvaheliste kokku­lepete, Wieni ja Berliini kongressi kõrval. Ta erineb oma koos­seisult, arutusel olnud probleemide ulatuselt ja mitmekesiduselt, nende lahendamisel tarvitatud metoodidelt kui ka nende ilmavaate­liste lahkuminekute suuruselt ja tähtsuselt, mis siin […]

     Juba aastaid tagasi on Juhan Liivi toodangu hinnangus jõutud ühe­meelsele otsusele. F. Tuglas omas 1914. a. ilmunud monograafias Juhan Liivist paigutas meie realistliku voolu kirjanikud nende poolt viljeldet väärtuslikuma kirjandusliku laadi järele järgmisse skeemi: Wilde – romanist, Peterson – novellist, Kitzberg – dramaturg ja Liiv – luule­taja. Liivi suhtes maksab see skeem vähese […]

     ÄÄRJOONI Sõnad „essee” ja „esseist” on meil ammugi üldisel tarvitusel. Mil­lal nad meile pääsesid, seda on raske täpsemalt ütelda, kuid tundub, et nad nagu mõnedki muud mõisted toodi meile noor-eestlaste poolt. Meie esimene suurejoonelisem esseist oli Tuglas, kelle „Kriitika” kaheksa osa koosnebki „esseedest”. Tema pikemad kirjutused Vildest ja Petersonist ning meie stiili arengust olid […]

     (1880-1934) Galsworthy, Moore, George, Wassermann, Bahr, Vilde, Enno – üksteise kannul kustuvad kirjanduslikud tähed. Läinute sekka on hiljuti lisandunud üks omapärasemaid, suuremaid kirjanduskujusid Venes – Andrei Belõi. Vene sümbolism, mille nooremasse järelpõlve nimetatu kuulus, on ammu loojunud. Kes on veel jäänud? Ainult Balmont oma ilmetute järelkajadega endisest ja kuhugi Itaaliasse professoriks siirdunud V. Ivanov. […]

      uhan Luiga on üks meie isiklikumaist kirjanikest, nii heas, kui vähem heas mõttes. Isiklik on tema omapärane stiil – lakooniline ja pregnantne.  Ta kirjade sisus on üllatav, kui palju neis on tema isikust. „Mu kirjad on ma ise” võiks ta öelda. Pole ime, et ta neis vahel läheb ka  „isiklikuks” selle sõna otsemas […]

     Uus õpetus Indias. Pärast ilmasõda, eriti peale 1920. aastat, sai ilmakuulsaks Mohandas Gandhi nimi. Tema juhtiv osa India rahvuslikus liikumises, tema uus võitlusviis Inglise imperialismi vastu, tema laialdane India ja kogu inimkonna uuestsünni programm – äratasid elavat huvi nende süga­vate põhimõtete vastu, mida jutlustasid Gandhi ja ta pooldajad. Võõrad rahvad, tutvunedes Gandhiga ja gandhismiga, […]

   Põhjasõja lahtipuhkemine langeb ajajärku, mil olid tekkinud suured muutused Liivimaa majanduslikes ja poliitilisis olundeis. Rootsi valitsuse teostatud reduktsioon oli esile kutsunud opo­sitsioonilise liikumise Liivimaa aadlis, sest Rootsi laiaulatuslik agraarpoliitika ei ähvardanud aadlit viia üksnes majandusliku, vaid ka poliitilise iseseisvuse hääbumisele. Mõisade tagastamine tähen­das endistest aegadest päritolevate eesõiguste tühistamist ja näitas kujukalt Rootsi valitsuse tendentsi […]

         1. Loojat austame kõige paremini sellega, et austame ja mõistame õieti tema loomingut, tema isiku tähtsaimat osa. Lubatagu seepärast, et ka Tammsaare juubeli puhul siin püütakse edendada just tema loo­mingu õigemat mõistmist, vaadeldes selle mitmepalgelisest väärtuste hulgast eriti üht liiki, ta psühholoogilis-filosoofilisi elutarkusi, ta ideoloo­gilist põhidünaamikat. On ju teada, et Tammsaarest võib kõnelda […]

     1.   KAS MAKSAB ÜLDSE KÕNELDA USUNDIST? „Akadeemia” kahes ennejõuluses numbris on alatud huvitav poleemika meie usundilise maailmasuhtumise võimalustest. Kustas U t u s t e, nagu tavalisti, ründab tugevasti kristlust, pidades seda oma aja äraelanuks ning meile rahvuslikult kahjulikuks, ja soovitab selle asemel ajakohastet Taara-kultust. Ja Ecclesiasticus muidugi kaitseb oma asutust, sama teravalt rünnates […]

    Eelmises „Akadeemia” numbris on ilmunud pikem kirjutis meie taarausu liikumise tegelaselt K. Utustelt, milles selgitatakse selle liikumise eesmärke ja ühtlasi püütakse lugejaid uskuma panna säärase uue usu loomise vajalikkuses. On kahtlemata tervitatav, et meie haritlaskond enam huvi tundma hakkaks usuküsimuste vastu, sest just mitmed väärolukorrad meie usulise kultuuri alal on haritlaskonna passiivse suhtu­mise viljaks. […]

     On rõõmustav, et hakkab tekkima huvi usuküsimuse vastu, ja on tervita­tav, et „Akadeemia” toimetus peab küllalt tähtsaks Eesti usundi küsimust ning tahab võtta seda põhjalikumale käsitlusele. Senini eesti haritlaskonna valdavas enamuses usuküsimusi on peetud tähtsusetuks teemaks ja selle käsitlemiseks pole jätkunud ei huvi ega aega. Selline suhtumine usuküsimusse on eluvõõras; usu mõju ühiskonnale on […]

   Maailmasõda ei löönud segi mitte ainult riikide piire, ei muutnud valitsuse vorme paljudes maades, vaid paisati segi ka kõlbelised mõisted ja rahvaste elu ideoloogilised alused. Ajalooline vagajutt räägib, et kuulsa Katalaunumi (nüüdses Champagnes) lahingu järele 451. aastal, kus Aasiast tulnud hunnid läänerahvaste (roomlased, lääne gootlased) vägede poolt tagasi löödi, olla peale võitluse lõppu langenute […]

     Meie rahva usund enne kristianiseerimist seisis kõigepealt oma surnud esivanemate hingede austamises, õigemini nende teenimises, nende eest hoolitsemises. Siirdudes surmaga teise, nägematuse maailma sai inimene, või ütleme tema hing üleloomulikud võimed võrreldes elavate inimestega: ta võis saata elavaile kõiksugu õnne­tusi, aga ka õnne, head karja-, vilja-, kala- jne. õnne. Surmaga ei katkenud inimese sidemed […]

   Viimase paari aasta kestes on Prantsusmaa kaotanud oma kaks suuremat kirjanikku ja tugevamat vaimu: A. France’i ja M. Barrés’i. Esimene on juba oma rahvusvahelise vaimusuuna tõttu tuttav kõigis ilma nurkades, Barrés’i tuntakse aga väljaspool Prantsusmaad võrdlemisi vähe, milleks otsustavalt on kaasa mõjunud ta enese hool ja püüd olla kõigepealt prantslane, siis alles inimene, kellest […]

   1. Nähtuste teaduspärane tunnetamine vajab oma esemete mitmekesi­suse ületamiseks ja nende kirjeldamise, liigendamise ning seletamise või­maldamiseks kindla ja täpse sisuga üldmõisteid, mille loomine on iga tea­duse olulisemaid ülesandeid. Kuid selliste põhimõistete kogum ei tohi kivineda mingisuguseks lõplikult fikseerunud süsteemiks. Uued tähele­panekud ja juurdlused sunnivad alatasa senist mõistete süsteemi revidee­rima, milline toiming osutub seda põhjalikumaks, […]

      Uue muusika põhiprintsiipide käsitlus üldjoontes ning neoprantslased – v. art. samalt autorilt, „Looming” nr. 6,  1923. Berliin. Filharmoonia. Kriitiline päev Jeeriko müüridele austria muusikanädala piirides. Kolm neljahäälset meeskoori, kaheksahäälne sega­koor, hiiglaorkester – milles ei puudu isegi raudketid, nagu partituur märgib -: Schönbergi Gurre laulud. Puldil Dr. Jalovetz/Praag. Tüsedavõitu prillides sakslane kõrvaltoolil nihutas end juba […]

   Tänapäevases prantsuse kirjanduses on jälle elavat hingetõmbust märgata. Ärgatakse nagu varjuunest, kiputakse välja umbsest õhust, järelsõja kitsapiirilisest natsionalismist, ringutatakse vabamalt ja tuntakse värskeneva vere tukset. Prantsuse lugejaskonnas on tõusnud elav huvi kirjanduse vastu, raamat läheb ootamata hästi. Rida uusi talente on vahepeal peale kasvanud ja varem vähem tähelepandud kirjanikkudest on ees­kujud ja maitsemäärajad saanud […]

     uuletajate suurimaks ja alatisemaks stiimuliks öeldakse olevat enesejäädvustamistung. Olgu kuidas ongi lugu selle stiimuliga või ta ainuvalitsuse korral isegi ta eetilise väärtusega, ometi jääb kindlaks tõigaks, et iga luuletaja teeb oma võimete piires tõepoolest kõik selleks, et ta sõna väljenduks kujul, mis suudaks jääda püsima aegade silmis. Peale säilitava kunstilise vormi tarvitab iga poeet […]

     Eelmärkuseks. Materjaliks on töö juures kasutatud alljärgnevad Fr. Tuglas’e loomingu väljaanded (sulgudes lühendid): Liivakell I.   Teine trükk 1919 (= LK I). Liivakell II.   Teine trükk 1920 (= LK II). Õhtu taevas. 3. trükk 1920 (= ÕT). Felix Ormusson.   2. trükk 1920 (= FO). Saatus. 2. trükk 1921 (= S). Raskuse vaim.  1920 (= […]

     I. Rootsi-Soome sisepoliitiline kriis, mis kuningas Sigismundi ajal oli arenenud äärmise teravuseni, oli lahenenud Södermanlandi hertsog Karli ja teda toetavate Rootsi riigi seisuste energilise tegevuse tõttu Rootsile tagajärjekalt: protestandi usk ja Rootsi riigi rippumatus olid vähemalt esialgu väljaspool hädaohtu. Kuid Sigismundi ja tema partei allajäämine Rootsis ja Soomes ei taganud täiel määral Rootsi riigi […]

       1. Oma meiegi maal mitmeti mõjukaks osutund esseedes toonitab Edgar Allan Poe korduvalt, et luuletus ei tohi olla pikk. Ta koguni väidab, et pikki luuletusi ei ole olemas – et nii „llias” kui „Kaotet Paradiis” koos­nevad lühiluuletuste sarjadest, mille ühenduslülideks on inspiratsioonikehvad, kahvatud vaheosad. Ta annab mõista, et isegi endast meister­likud kohad ei pääse […]

    KÕNE  NOORUSELE. Kui laev on merel, jälgib tema tüürimehe hoolikas silm kogu aeg kompassi, mis on tema tähtsaimaks suunamääramise vahendiks. Üksikisiku ja tema kantud ühiskonna ning riigi elutee pole küll kõi­giti meresõidu taoline, sihtsadama vaba valiku võimalusega ja seevõrra avara ulgumere kasutamisega, kuid ometi on siingi palju määrata ja suu­nata tahtel. Et seda teha, […]

     Vaidlus C. D. I. klubis.    C. D. I. klubi (Club de Debats Internationaux) suurim osa liikmeist on koos Genfis Rahvasteliidu üldkogu koosolekute ajal. Kuigi tookordsed koosolekud poliitiliselt ei pakkunud suurt huvi, oli suurem osa klubi liikmeist koos ka ühe­teistkümnenda üldkogu koosoleku ajal. Klubi koosolekust osavõtt 27. sep­tembril oli seetõttu eriti suur ja esimees […]

      1. Praegu elavaist vanema põlve filosoofidest on laiale üldsusele kõige enam tuntud Henri Bergson (sünd. a. 1859). Tema nimega on lahu­tamatult seotud moodne „elufilosoofia”. Käesoleva sajandi maailmasõjaeelses kümnendis omandas ta ülemaailmse kuulsuse ja teda peeti vastuvaidlematult kõige väljapaistvamaks filosoofiks. Ka veel praeguses perspektiivis säilitab ta kindla koha tähtsaimate 20. sajandi metafüüsikute hulgas. Β e […]

    (1582.) Kaks aastakümmet vahelduva õnnega võitlust Ida-Euroopa suur­riikide vahel Liivimaa pärast oli valmistanud oma selja taga hea pinna kääriva ususajandi teise suure laine, vastureformatsiooni, eks-pansiooniürituseks siinpool Läänemerd. Usuline võitlus sai poliitilise võitluse reaalseks toetajaks ning leidis vastutasuks hinnatava uudis­maa. Vene-Poola sõja viimset järku vaadeldes ei saa meil olla vähe­matki kahtlust, kuidas katoliku kirik õhinal […]

    Ülev-traagiline ja madal-koomiline – nende kahe polaar­suse vahel lugematuis üleminekuastmeis kõigub kirjandus. Ala­tes jantlikust naljast, mida esimestena tutvustasid meile meie esimesed haritlased-kalendrisepad Kreutzwald ja Faehlmann, põhjalikumalt meie esimene realist – noor nalja-Vilde, on eriti koomika ajanud lopsakaid õisi meie talupojakultuuriga jutu­kirjanduses. Niipea kui see kirjandus hakkas saama kunstitead­likumaks, vabanedes köster-kooliõpetajate ebaalgupärasest halemeelsusest ja üle […]

    Rohkem teaduslikku ja õpetlikku kirjandust   KUI meil öeldakse sõna „kirjandus”, siis mõeldakse viimasel ajal selle all ainult ilukirjandust, võõrsõnaga belletristikat, mitte õpetlikku ja teaduslikku kirjandust. Kui kellegi kohta öeldakse, et ta loeb kirjandust, ta har­rastab kirjandust, siis saadakse sellest kohe ainult nii aru, et ta loeb luuletusi, näidendeid, novelle, romaane ja nende arvustusi, […]

     Kahtlemata tähendab igale maailmasõjast osa võtnud rahvale sõja lõpp pöördepunkti kogu ta kultuurilises elus ja loomingus, kuid selle piiriraja konkreetne saatuse- ja vaimusisaldus on igal pool isesugune. Rahvas, kes siiani maailma avalikkuse ees oli tuntud ainult mingi alati oponeeriva rahvusliku osisena end haiglasena tundvas suur­riigis, muutub üleöö Euroopa südamaa vabaks isandaks, olles geograafiliste, […]

     Kui mõni võõras, kunstist huvitatu ja ka kunsti mõistev, külas­taks meie Tallinna muuseumi, see märkaks peagi vahemaad Jaan Koorti ja meie teiste heade skulptorite vahel. Üleskutsutuna omi tähelepanekuid lähemalt sõnastama ja põhjendama, ta arvatavasti kõ­neleks kõigepealt Koorti siirusest, mis taotleb mõju ainuüksi puhta vormi kaudu, ei midagi lootes mudeli meeldivusest. Nad pole tõesti […]

     Luuletaja surma 25 a. mälestuspäevaks. Veerandsajandi pikkune vahemaa, mis meid tänavu 1. det­sembril Juhan Liivi surmapäevast lahutab, võimaldab ta elu ja luuleloomingut vaadelda juba ajaloo perspektiivis ja tõsta esile neid olulisemaid jooni, mis selles mõranenud luuletajakujus meile alguses paistsid silma ebamäärastena ja katkelistena. Siin tuleb kõigepealt meenutada tõsiasja, et Juhan Liiv oma eluajal ei […]

       KUULDUB kaebusi, meie kirjandus olevat eluvõõras. Küsimust arutati kirjandusnädala selle­kohasel vaidlusõhtulgi „Estonias”, aga vaevalt tõi seegi küsimusse suuremat selgust. Ainult ühte näis ta tõendavat: vaidlusõhtu ise pidi olema elu­võõras, sest miks muidu puudus seal rahvas. Või peaks siit isegi seda järeldama, et kogu küsimus on eluvõõras, vähemalt sel kujul, nagu teda käsi­tati. […]

     Eesti ja läti rahva geopoliitiline asend, nende lähedane arvu­line suurus, nende asukoha üldiselt sarnased looduslikud tingi­mused, nende ühesugune sotsiaalne struktuur jne. on määranud nad saatuskaaslasteks. Nende rahvaste tõus, langus ja iseseisvus saavad olla ainult üheaegsed nähtused. Seda õpetab minevik kõige kaugemale ulatuvais üksikasjus; seda võime aimata ka kogu ettenähtavas tulevikus. Seetõttu on ühine […]

   Läind aasta luuletoodang ei anna põhjust hõiseteks. Kvantitee­dilt see pole imponeeriv, kuid see ei ole ime, arvestades majandus­liku surutise mõju kirjastuste tegevusse, kes ammu enam ei võta vaevaks end tülitada nii vähe kasutoova ja „mõistliku” ametiga kui luuletuste trükkitoimetamine. Ainuke kirjastus, kellele värsid ikka veel on jäänd südameasjaks, Eesti Kirjanikkude Liidu oma, on teind […]

   LÄIND sajandi algus oli Inglismaa kirjanduses üks neid tõusuajajärke, mis isegi suurte kirjanduste aja­loos juhtuvad harva. Uus nn. „romantiline” suund oli luuletajate mõttekujutusele andnud tugeva tõuke avaruse ja süvenemise poole pärast kaheksateistkümnenda sajandi tihedat, kuid sageli pinnalist hingeelu. Kitsad müürid, mille taga peitusid kord klassiline, kuid ahtake võlu ja taltund meelelaad, olid murdund, ja […]

     Paistab praegu küll kasutu olevat rahvusvaheliste suhete alal õigusest rääkima hakata, sest viimastel aastatel on mõõduandva tegurina esirinda lükatud jõud. Õigus­likud normid nagu poleks üldse enam maksvusel. Sündmusi ligemalt vaadeldes leiame siiski, et jõu tarvitamist ikkagi kuidagi kõlbeliselt ja õiguslikult põhjendada katsutakse. Näit. on saksa rahvas teiste vastu vaenulikuks õhutatud tõendusega, et Saksamaale 1919. […]

    Kõige uuemad eritlused selle üle (1921-1926).    Euroopa kirjanduse aluseks ja lähtekohaks on Antiik-Kreeka. Siin tekkinud ja välja arendatud kirjanduse liigid ning vormid said üle võetud või siis eeskujuks kogu Õhtumaa kirjandusele. Kreeklastelt võtsid üle selle kirjanduslikud eeskujud ja vormid roomlased; roomlastelt itaallased; itaallastelt prantslased; ja nii kõikide rahvaste kirjanduslikud vormid viivad tagasi kreeklaste […]

     Ärka üles mu hing, astu pimeduse ja kurbuse ilma. Näita inimsoole teed valguse poole.         Viirastusena uttu kaovad päevad – üks va­rem, teine hiljem peadpööritavas kõrguses alla. Nagu tigu, ronib aeg, kuhu põimitud kuud, päe­vad – maetud õnn, valu, mured ja vaevad; kosmoses ümbritsevasse eetrisse kaovad, mine­viku ajamerde vaovad. Tõusevad ja langevad kultuurid, inimajus valitseb […]

   Kogu probleem ise on vana ja aina aktuaalne. Haritud publiku arvates, kel puuduvad ses küsimuses ometi täpsemad teadmised, on rahvusvahelise läbikäimise, või, nagu üldiselt öeldakse, diplomaatia keeleks prantsuse keel. Prantsuse keelele on kuulunud sel alal tõe­poolest kaua aega valitsev koht, mis püsib tal praegugi, kuid teata­vate kitsendustega: see esiasend pole ka kunagi olnud ülemaailmali­selt […]

     Võitlus oopiumiga kauplemise vastu on võtnud tänapäeval laia ulatuse. Kui enne maailmasõda 1912. a. Haagis oli peetud riikide­vahelist konverentsi nimetatud uimastusainega kauplemise vastu, siis Rahvasteliidu loomisega võitluse korraldus oli saanud veel suurema tähelepanu osaliseks, vähemalt teoreetiliselt. Rahvasteliidul esineb alalise komisjonina teiste hulgas ka oopiumi komisjon. Ja 1925. a. Genfis peetud rahvusvahelisel konverentsil ühtlasi […]

     1 Allakirjutanu oma eelmises artiklis (Looming nr. 1, 1933) juhtis tähelepanu meie paljastava suurromaani tumemeelsele, sageli koguni elueitavale põhitoonile. Vastuargumendina sellele muu seas on kuul­dunud väidet: kerge olevat teistelt nõuda positiivset, aga – vaada­tagu! – nõudja enese viimases teoses (Merihärg & Ko) ei olevat ühtegi positiivset tüüpi. Nagu oleneks teose ühiskondlik väärtus ainult selle […]

     (60. sünnipäeva puhul) Käesoleva sajandi alul valitses soome lüürikas suur, kuid eba­kriitiline produktiivsus. Kõikjal helises kanneldajate osalt inspireerit, osalt lame laul. Kõigile näitab eeskuju Eino Leino, see loodusegeenius, kes ei osand pidada mõõtu milleski, kuid kellel parimail hetkil õnnestus saavutada maailmakirjandusse ulatuv tase. Ent kui Leinos tõesti oli midagi Nietzsche üliinimesest, siis ei saa […]

     1 esti õigusajaloo senisest uurimisest ja tuleviku ülesandeist on kirjutanud prof. J. Uluots hea ülevaate, märkides neid rohkeid ülesandeid, mis oota­vad lõikajaid Eesti õigusajaloo viljaväljadel. Selles märgib ta Eesti õigusajaloo tähendust H. Brunner’i sõnadega: Nagu iga ajalugu, nõnda ka õigusajalugu töötab inimsoo enesetundmise üleva probleemi kallal. Ta omab selletõttu oma olemasolu õigustuse iseendas ega […]

   Jaan Lattik on ladus kõnemees. Teda on mõnus kuulata, kõ­nelgu ta kirikukantslist või parlamendipoodiumilt. Kõneldes jääb Lattik alati lihtsaks, asjalikuks ja omapäraseks; just samad jooned iseloomustavad Lattikut kirjamehena – igatahes neis teoseis, mida üldistavalt võiks nimetada noorsooraamatuiks. Sellisteks teosteks on ilmumise järjekorras: jutukestekogu „Meie noored” (1908), jutukeste ja vestete kogu „Minu kodust” (1921) ja […]

     Keiser Aleksander II poolt 26. III 1877 allakirjutatud ukaas, mil­lega Balti linnades pandi kehtima Vene 1870. a. linnaseadus, tähen­das siinseis linnaomavalitsusis põhjaliku pöörde algust. Senised sei­suslikud omavalitsusorganid – raad ja gildid – pidid minetama oma valitseva osa linna asjade juhtimisel. Asemele astus linnavoli­kogu ja tema poolt valitav linnaamet. Linnavolikogu, mis Tallinnas kui suuremas […]

     TEATER ja draama põevad kriisi. Teatrid otsi­vad näidendeid repertuaari jaoks ja ei leia neid. Vanad meistrid käsitlevad aineid, mis meile mitmeti vananenud, ja käsitlevad seda vormides, mis meile samuti vanane­nud. Tänapäeva kirjanikud kirjutavad näidendeid kül­laldaselt, aga neist haruldaselt vähesed saavad lavadel eluloomaks. Meie oma elu miljööst tulevad need uued näidendid, aga neil puudub […]

     TÄHELEPANEKUID INGLISMAALT Kogu maailm imetleb Inglismaa  ühiskondlikku korda. Demo­kraat hindab seal valitsevat poliitilist vabadust, pahempoolse maailmavaatega inimene – sealset, maailma tugevamat ametiühingute korraldust, parempoolne inimene – Inglismaal valitsevat rahu ja majanduslikku kindlust, aadlimees – inglise konservatiivset ja aristokraatlikku põhikude, ärimees – kindlaid vabamajanduslikke tendentse. Seega võivad kõige mitmesugusemad, üksteisega teravas vastuoluski olevad voolud […]

     Panidealismi eesmärgiks on valitseva kultuurilaostumise ületamine kogu elu põhjaliku uuendamise teel. Oleviku hädade lahendamine pole võimalik vaimse ümbersünnita. Välised muutused üksi jäävad viljatuiks. Mineviku eluorientatsioon, vanad ideaalid kandsid eneses laostumise idusid ja nende taaselustamine suurendab vaid jõuetust ja segadust. Inimkond vajab kindlamat alusmüüri. Väliste olusuhete ja sisemise inimese põhjalikum muutmine eeldab uusi eesmärke […]

     Probleem kirjanduse üldkasulikkusest on meil aktuaalne nagu mu­jalgi maailmas. Kuivõrra see hoiab elevil meie kirjandusharrastajate meeli, seda osutas selgesti näiteks hiljutine „Loomingu” ankeet „posi­tiivsusest” ja „negatiivsusest” kirjanike toodangus. Sääljuures paistis silma, et ka „negatiivsuse” õigustajad üsna tugevasti toonitasid kirjaniku kui subliimse koolmeistri osa rahva üldelus. Temalt oodati eeskujusid, olgugi hoiatavaid, nõuti praktilise käitumise […]

       (Edmund Husserli surma puhul)    äesoleva aasta 27. aprillil suri Saksamaal Freiburgis (Breisgaus) üks tähtsamaid 20. sajandi filosoofe – Edmund Husserl. Saksa ajakirjandus registreeris sur­mateadet silmatorkava lakoonilisusega mitmepäevalise hilinemisega. Olemasolevate andmete põhjal ei saa ka oletada, et sealne filosoofiline ajakirjandus söandaks reageerida kur­vale sündmusele ülevaatlikkude ja teeneid hindavate mälestuskirju­tistega. Takistuseks on asjaolu, et […]

        1. Teaduslik uurimistöö, sündigu see millisel alal tahes, vajab oma esemete ekstensiivsest ja intensiivsest mitmekesisusest ülesaamiseks ja nende kirjeldamise, klassifitseerimise ning seletamise võimaldamiseks kindla ja täpse sisuga üldiseid mõisteid. Järjelikult on kasutamiskõlvuliste teaduspäraste mõistete loomine iga teaduse olulisemaid üles­andeid. Mida enam teatav teadus arenenud, seda suuremal määral sisaldavad selle tähtsamad põhimõisted endas kokkusurutud […]

     Me senised kogemused on näidanud, et meie kultuuri saavutused võiksid leida vastuvõttu välis­mail, kui aga osataks seda õieti juhtida. Seda on kinnitanud eesti kunstinäituse korraldamine Soo­mes ja isegi Pariisis, olgugi et viimases see pidi sündima suurte takistustega korraldusaparaadis, nagu see teisiti ei saa ollagi, kui kohapeal puudub inimene, kes oleks selleks tõsiselt kaasa […]

     Ühenduses Vabariigi 20. aastapäeva tähistamisega on kor­duvalt märgitud saavutusi, millega meie kultuur ja elu on seni toime tulnud. Käesolevate ridade kirjutaja ei pea end kutsu­tuks antud hinnanguile midagi juurde lisama, aga ta tahaks esile tõsta üht vaatepunkti, mis võimaldaks meie kultuuri küsi­must mitmeti huvitavamaks ja populaarsemaks teha. Seniseis asjakohaseis kokkuvõtteis on nimelt lünk […]

   VAATEID IDEAALIDE LAADIST NING NENDE TEOSTAMISEST       1. Ükski nooremaist inglise proosakirjanikest pole suutnud sel määral huvitada kogu tsiviliseerit maailma nagu Aldous Huxley. Tõsi küll, tea­tud ringkonnis tema kurss pole kõrge. Praegusel Itaalial ega Saksamaal pole tema soovituseks midagi öelda. Nüüdse ametliku itaalia kultuuri­suuna esindajad meie põhjavöötmeski tõttavad teda säädma igasuguse mussolinimeelsuse teravaks […]

   Saksa ülikoolide ja teaduse tasalülitamise kohta on meil seni olnud võima­lik ajakirjanduse kaudu mingit umbmäärast kujutlust saada üksikute sellelaa­diliste lühikeste teadete ja märkuste kaudu. Nüüd on ameerika teadlane Edward Yarnall avaldanud õige põhjaliku teose selle küsimuse kohta. Raamat, mis kannab valju teadusliku uurimuse kriitikat, nii oma materjali täie­likkuse ja usaldatavuse, kui ka aine käsitluse […]

     1   allima vaimse pärandusena oleme oma isadelt vastu võt­nud uueaegse, mõistuse poolt valitsetava maailmapildi. Vana-India upanišaadide tarkus, kreeka filosoofia, rooma õigus on olnud teetulpadeks valgustusajastu mõistusfilosoofia juurde, mis 18. sajandil keskaegset, ilmutususu poolt valitsetavat maailmapilti troonilt tõugates kogu inimlikku ole­masolu arvas võivat seletada, uurida ja korraldada mõtlemises peitu­vate autonoomsete jõudude abil. Inimene oli animal […]

      Ajakirjandus on olnud ja on kõigi rahvaste juures täht­saks rahva elu arendamise ja juhtimise vahendiks. Saksa ajakir­janduse ajaloo uurija Karl Bücher defineerib ajakirjanduse täht­sust ja mõistet kokkuvõttes järgmiselt: „Kultuuri kolm arenemisvoolu suubuvad ajakirjanduse juures ühisesse sängi, et selles ühiselt edasi voolata. Üks neist tekib riikliku organisatsiooni tarvidusest, teine sotsiaalsest ja majanduslikust läbikäimisest, kolmas saab […]

     l. Α. H. Tammsaare loomingut käsitledes on alatasa rõhuta­tud ta suurt elutundmist ja loomingulist sisurohkust, kuid mitte alati pole arvustusel olnud head öelda Α. H. Tammsaare stiililisest virtuositeedist ja eriti teoste ehitamisoskusest. Jär­jest on kordunud nurinad näit. Α. H. Tammsaare dialoogide suh­tes ja need on ikka leitud olevat liiglihalised, ühetoonilised ja liiga üldised.   Ja […]

           Mõningaid mõtteid „Kirjandusliku Orbiidi” puhul. Ütles üks noorkirjanik teisele kohvikuseltsilisele: – Oleme pildunud „Bumerangi”, oleme teinud „Dünamist”. Oleme sattunud tõusvate ja tõusmatute sabagatähtede seisukorda. Aga meid on saanud juba niipalju, et võiksime koos moodustada noor­põlve kirjandusliku orbiidi. Lõpp Maksvas Korras sombunud kultuuriõhustikule, kui meie kokku hei­dame ja neid, kes meil ees, tutvustame […]

   Hiiglaslikumalt kui ükski teine rüütlikirjanduse kangelane ker­kib meie ette 17. sajandi alguses rändava rüütli Don Quijote kuju. Vaimusilma ees viirastused rüütliromaanidest, mida ta alla neelanud, südames naise kuju, keda kunagi pole olemas olnud, ja käes oda, mis ülekohut peab uuesti heaks tegema, nii lahkub Don Quijote ühel hommikul oma külast, kaasas truu Sancho Pansa. […]

       Hans Kruus, „Vene-Liivi sõda (1558-1561)”, Tartus, 1924, K.-Ü. „Looduse” kirjastus. Juba poolteist aastat tagasi ilmus noore teadusmehe sulest, kelle nimi ülal toodud, lai uurimus Vene-Liivi sõja kohta aastail 1558-1561, sisaldades ka Liivi ordu langemise kirjelduse. Teatavasti on nende saatuslikkude aastate kohta ajaloolises kirjanduses kogutud ja trüki­tuna välja antud iseäranis palju materjali nii kodu- […]

     Üks dramaatilisemaist ajajärkudest meie kodumaa ajaloos, põnev oma sündmustikuga, laiaulatuslik oma tagajärgedega, on kuueteist­kümnenda aastasaja teise poole algus. Vene-Liivi sõjas 1558-1561. a. langeb varemeisse ligemale kolm ja pool aastasada kestnud Liivi orduriik oma sisemistes vastoludes ja ebasoodsas rahvusvahelises konjunktuuris, olles jõuetu vastupanuks Moskva ümber koondatud tõusva Idaslaavi riigi pealerõhumisele. Lõhkikäristatud Liivi konföde­ratsiooni osad […]

     On väga võimalik, et Marie Under paljudele veel tänini tundub eeskätt Sonettide autorina. Selle raamatuga ta pühitses kahtlemata oma suurima võidu üldsuse ees, äratas kõige rohkem vastuväiteid ja leidis kõige enam kaitsjaid. Sellega ta lõi endale nime, millele pisut lisandus arutlustes osalt võib-olla meelega liialdet skandaalsuse maiku kõigepäält „Helgete sonettide” arvel. Järgnevad luuletuskogud tun­dusid […]

     Mõningaid jooni.    Kuni sakslaste meie maale tulekuni olid nii hästi lääne- kui idapoolsed naabrid teinud siia sõjakäike, kuid polnud suutnud endid siin maksma panna. Neil üritusil oli osalt nende rahvaste sisemiste olude sunnil, osalt nende geograafilise kauguse tõttu teataval määral juhuslik laad ja nende võim siin maal, kui see mõ­jule pääseski, oli ajutine […]

     (1533-1933)    Kaks vaimlist tippu on prantsuse renessansi kirjandusest jäänud selgelt nähtavaks ja imesteldavaks läbi sajandite: Rabelais ja Montaigne. Üks pillava ja vallatu fantaasiaga, gallialikult rõõmsa elutundega suurejooneline kujudemeister ja satiirik, harukordse süü­tega sõnu panna tantsima, kobrutama, kohisema ja nende kaudu ette manama värvikat, kirevat, jõhkratki kujudemaailma. Teine – mõt­leja, kelle siiraste enesevaatluste varjust […]

     1. Käesoleva aasta 28. veebruaril möödub sada aastat ühest väga väikesest sündmusest: kaugel Põhjala põhjas, Helsingist veel pool tuhat kilomeetrit Jäämere poole, keset määratuid metsi ja soid, maailma ühes põhjapoolseimas linnakeses, või õieti külas, vaevalt 400 elanikuga Kajaanis, kus prügitamata poriseil tänavail sageli hulkus rohkem lehmi ja sigu kui räbalais kalureid ja nende käratsevaid […]

     Praeguse aja Euroopa ja ühtlasi ka kogu maailma kultuur on väga tähtsal määral alguse saanud muistse kreeka kultuurili­ses maailmas. See on uuema aja kultuurajalooliste uurimuste tähtsam tulemus. Euroopa vaimust ja ühiskondlik-poliitilist elu ja selle geneetilist kujunemist võib eestkätt see õieti mõista ja teadlikult hinnata, kellel on selge arusaamine nende kultuuriliste põhimomentide ja probleemide […]

        Äärmärkusi Gustav Suitsu kirjadele KUI kiirelt on möödunud need aastad ja kui vähe on kuulunud neist täiesti Noor-Eesti otsemale tööle! Kui maha arvata sõdade ja revolutsioonide ajad, kui arvestada ka veel asjaolu, et nooreestlsed on pidanud tegema ühist ideelist tööd, viibides geograafiliselt lahus, siis langeb 25-aastasest minevikust vaid aastat neli-viis koondatud tegevusele. Kui […]

     1. Me praegu Eestis, teaduslikult töötades oma emakeele alal, oleme sunnitud piirduma peaasjalikult ainete kogumi­sega, olgu see murdeainestiku või kohanimede korjamine või katsed kirjakeele sõnastikku koostada, peame uurima üksikuid murdeid ja murdekesi või teatavaid keelelisi üksik­nähtusi – peamiselt laiemate hulkade, külarahva kõnekeeles, harvem ka ühiskeeles ja kirjakeeles, – tunneme tarvidust mõõtmisi ette võtta endi […]

        1 Ei ole kahtlust, et meie nõndanimetatud suurromaan on kõrge majandusliku konjunktuuri sünnitis. Kirjastus Loodus oli esimene, kes oskas seda konjunktuuri hakata kasutama, asudes korraldama suurejoonelisi romaanivõistlusi „eesti kirjanduse rikastamiseks”. Mitte ainult, et see oleks juurde meelitanud võrratul hulgal noori kirjan­duslike kalduvustega inimesi, kelle tohutust toodangust võis ärilisil kaalutlusil valida kõige kasulikumat. Omakord […]

     Läbi temperamendi nähtud elu – see zolalik vormel sobiks hästi Hindrey kunstikäsitusele, eriti kui me sõna temperament mõistame tavalises tähenduses. Juba Minu elukroonika viis vihku annavad sel­lest märku. Koolipõlves koerused, katapuldid, kassisaba külge seotud perenaise parukad, hiljem boheemlik minnalask ja muretus, uljavõitu žest ühes heatujulise häbematusega – niisugune on see temperament, mis trotsib olusid, […]

    t iseloomustada Euroopa prae­gust välispoliitilist silmapilku, peame vältimatult võtma läh­tepunktiks väikeriikide asendi rahvusvahelises riikide ühis­konnas. Rudolf Kjellén, Gustav Steffen, Fridtjof Nansen jt. väikeriikide mõtteteadlased ja uurijad on toonitanud väikeriikide erilist kultuuriväärtust. Väikeriigid on võimeli­semad nii mõnegi kultuuriülesande lahen­damiseks ja nad võivad olla suurtele po­liitiliselt katselaboratooriumiks. Selles suh­tes on nad üheõiguslikud suurriikidega. Ent võimu puudus […]

     1. Väga palju on toonitet eetilise elemendi tähtsust inglise hingelaadis. Seda ongi raske ülehinnata. Puritanismi arendet praktilis-moraalne suh­tumine ellu annab end inglise rahvuslikus erilaadis igal sammul tunda. Sellest ei ole loomulikult vaba ka kirjandus, isegi lüüriline luule. Meil ei tarvitsegi sääljuures arvestada Miltoni või Wordsworth’i, kes olid suu­rel määral „prohvetid”, kui soovite, moraaliapostlid, jutlustajad, […]

     Kirjanduselu, see on juba ka ühiskondlik mõiste ja siin peaksid kogumina arvesse tulema kirjanduslikud teosed, loomistingimused, kirjanikkude saatus nii isikuna kui ühiskondliku lülina, kirjastusolud, honorarid, raamatute levik, suhtumine raamatuisse, arvustus, üksikute teoste mõju ja nende summeeruv mõju, kirjanikkude nõuded ühiskonna vastu, seltskonna nõuded kirjanikkude vastu, ideoloogiline võitlus, väliste sündmuste mõju kirjanikesse, tõlkekirjanduse ilmumine, […]

     Kui tohiksin juhtida tähelepanu sellele muutusele, mis on sündinud viimase aja filosoofilise mõtlemise suhtumises ajaloole, siis lubatagu mainida järgmist situatsiooni iseloomustavat nähet. 1902. aastal ilmu­nud H. R i c k e r t i töö „Die Grenzen der naturwissen­schaftlichen Begriffsbildung” kujunes situatsiooni valda­vaks teoseks, sest ta rahuldas seda tarvet, mis oli tekkinud peamiselt […]

     Mis lugejale läinud aasta originaalseist värsikogudest esi­mesena silma paistab, on suhteliselt suur tähelepanu, mida on osutatud oleviku ajatingimustele ja inimese elujärje üldistele küsimustele. Ses suhtes on tunnismärgilisimad enne kõike E. Hiire, J. Barbaruse, J. Sütiste ja H. Talviku kogud. Olime juba tuttavad Barbaruse, Sütiste ja Hiire huviga ühiskondliku tõeluse kohta, seda üllatavamana ja […]

   hel määratul Elsinori terrassil, mis ulatub Baaselist Kölnini, mis riivab Nieuport’i liivaluiteid, Somme’i soid, Champagne’i kriidimurde, Elsassi graniite, – vaatab nüüd Euroopa Hamlet miljoneid kummitusi. Kuid ta on vaimne Hamlet. Ta mõtiskleb tõdede elu ja surma üle. Talle on kummitusteks kõik meie vaatekohtade vastandlused; tema süümepiinaks on kõik meie aupaistetegurid; ta on rõhutud avastuste, […]

      Septembri keskel, tavaliselt selle kuu 14. päeval toimub iga aasta Tartu ülikooli kaunis aulas uue järjekordse üliõpilastelennu pidulik immatrikulatsioon. Sel puhul peetavas sündmusekohases kõnes ei jäta rektor kunagi rõhutamata seda sügavat sidet, mis on ja peab olema üli­kooli ja rahva vahel. Samuti ei unusta rektor kunagi pööramast akadee­milise pere uustulnukate pilku tagasi oma […]

   Käesoleva kuu 8. päeval pühitses haritud maailm rooma luuletaja Quintus Horatius Flaccuse 2000-aastast sünnipäeva. To­hime näha selles kirjanduslikku suursündmust ning mitte ainult ro­maani rahvastele, vana Rooma otseseile järglasile, vaid ka kõigile neile natsioonele, kes kuuluvad Euroopa tsivilisatsiooni piirkonda ja kes seega toetuvad antiikaja kultuurilisele pärandile. See õigustagu ka siinkohal esitama mõningaid jooni Horatiusest ja […]

     Möödunud aastal teostus Venes suur üleriiklik näidendite võistlus, millest võtsid osa kõik nõukogude rahvused, igaüks oma keeles. Tuli kokku tuhat kakssada näidendit. Anti kaks teise ja kolm kol­manda liigi auhinda. Esimest auhinda ei saadud jagada. Tuhat kahe­saja näidendi hulgast ei leidunud teost, mis oleks täitnud kõrgemaid nõudeid. Vene on ikka olnud kõrge tasemega […]

     Kui rahval on tekkinud rahvuslik enesetunne, kui ta oma rahvus­likku teadvust hakkab väljendama kirjanduses, siis ei sünnita temale muret mitte kirjanduslik vorm, vaid sisu – mõtted, ihad, enese­teostus, nagu ütleb Walzel. Vorm kirjandusteoses ilmub algul ise­enesest, spontaanselt, ilma teadlike taotlusteta. Edaspidises rahva heaolu ja kirjanduse arengus muutub aga vorm harilikult järjest oluli­semaks, tema […]

         Mis paarkümmend aastat tagasi oli Hispaa­niale Salamanca ülikooli filosoofia professor Miguel de Unamuno, seda on tänapäeva Hispaaniale Madridi ülikooli filosoofia professor José O r t e g a  y  G a s s e t. Viimast, praegu viiendas aastakümnes meest, võib lugeda kogu Pürenei poolsaare ja ladina-ameerika noorema generatsiooni vastuvaidlematuks vaimseks juhiks. […]

     AVALIKKUS nii mõnigi kord on pööranud oma pilgu noortele, kui see tema arvates on „rööpaist” välja jooksmas. See minevikutaktika on maksev ka täna­päev. Põhjuseta tungiti ajakirjanduse poolt kallale „kuulsale” koolinoorsoo kongressile Viljandis, mille pisut hukkamõistetavail sündmusil olid veel kurvemad taga­järjed. Pidurdati ametlike käskkirjadega noorte spon­taanse eneseavalduse eriharunoorsooliikumist kooli­noorte juures, olgugi et Euroopa nimekaimad […]

      Meie praegune kultuuriloominguga tegelev generatsioon on kul­tuuri alal täpsalt niisama palju korda saatnud pooleteise aastakümne jooksul kui mitmed-mitmed sugupõlved enne meid ümmarguselt nel­jasaja aasta kestel – sellele veendumusele jõuab see, kes meie seni­seid kultuurisaavutisi hindab raamatustatistika najal. Esimese eesti­keelse katekismuse trükiaastaga 1535 alates ja revolutsiooniaastaga 1917 lõpetades väljenduvad sajandite jooksul teotsenud eestimeelsete pastorite, […]

     Prantsuse revolutsiooni poliitilise ajaloo meeliköitev sündmustik on uurijate poolt kirjeldatud kõige väiksemate üksikasjadeni ja hinnatud pea kõigilt võimalikelt seisukohtadelt – ultrakonservatiivsest kuni anarhistlikuni. Seevastu esinevad selle majandusliku olundi ja sotsiaalsete liikumiste uurimise alal otse üllatavad lüngad: siin satume alatasa nähtustele, mida me tunneme hoopis vähe või üldse mitte. Õigusega kurdab P. Kropotkin, et […]

      Ometi ei jõua mind Zeus surmata ! Prometheus. Raamatu käesoleval juubeliaastal meie kindlasti ei taha juubel­dada nii, et kitsameelselt heaks võtaksime vaid üht või teist liiki raa­matuid. Ei, juubilar on auväärsuseks nüüd oma täies ulatuses, ka sel­les ulatuses, kus ta saatusliku kannatajana, märtrina on kibedaid aegu tundnud inimeste ja ühiskondade piiratuse poolt. Olgem […]

    1. Vaesed olid eesti vaimutoitlustamise päevad pärast Põhja­sõda, sügavama pärisorjuse varjudes, veel XVIII ja XIX sajandi käänakulgi. Need olid suitsutare elanikkude vähevalgustatud päevad. Saksa armust antud raamatute vaesuses seisis muidugi Piibel esikohal. Aga saksa kirikuõpetajate hoiak ei suutnud kirjasõnast elavamaid meeleolusid äratada, lugemishimu sütitada. Vennaste­koguduse lugemised ja ettelugemised olid iseäralikumad. Ven­nastekoguduse laul hämariklaste „valitud” […]

        1   Harva on Eesti vaimuelu viimaste aastakymnete jooksul sarnast kriisiaega yle eland kui praegu. Väliselt näib kõik kõige pareman korran olevat. Sõjad on võidurikkalt lõpetet ja riigi organism kõveneb. Korraldub kultuurriigi väline ilme, juhit tendent­sist Lääne poole. Ohun on veel poliitilise iseseisvuse joovas­tust, mesinädalate illusioonid pööritavad päid, paljud tege­vusalad avanevad alles nyyd esimest […]

     1. Väikerahvale on tõlkekirjanduse probleem üks olulise­maid vaimlise elu küsimusi – võrratult olulisem kui ühelegi suurrahvale, ning seda olulisem, mida vähem on asjaomasel rahval olnud võimalust iseseisvalt midagi luua. Nagu meie riikliku elu läbiorganiseerimine, organiseerimine viimse ühis­kondliku narmani, nii on ka meie vaimlise atmosfääri tihen­damine ülesanne, mis nõuab teostamist ebanormaalselt kiires korras ja […]

     1 Kuigi uuskreeka kirjandus väärib küllaldast tähelepanu ja on alatasa edenemas, ei saa teda siiski võrdsena kõrvu seada helleeni kir­janduse suure ja jätkuva traditsiooniga. Selle põhjusi pole raske seletada: tarvitseb ainult pilk heita kreeka poliitilisse ja rahvuslikku ajalukku, millega tihedalt on seotud kirjanduse saatus. Aleksander Suure võitude puhul sai idamaa kultuurikeeleks „koinee hellenikee”, attika […]

    Novembri algupäeval Tartus pidas Akadeemiline Pedagoogika Selts referaatkoosoleku, kus esines referendina üks meie nooremaid vabaharidustegelasi, kõneldes teemal „Akadeemilise haritlaskonna osa rahva kasvatamisel”. Selle kõne refereeringud ilmusid järgmise päeva ajalehtedes. Võinuks arvata, et akadeemiline selts ülalmainitud teema käsitlemiseks leiab referendi omaenese ringkonnist, või vähimalt seda, et kui leitaksegi tarvilise olevat kutsuda kõneleja väljaspoolt, siis […]

     Ei ole mingit kahtlust: demokraatia on kõige raskem riigivorm. Kut­sudes iga hääleõiguslikku kodanikku kaasa otsustama riiklikes küsimusis kas valimiste või rahvahääletuste või muul teel, eeldab ta igas kodanikus teatavat poliitilise mõtlemisoskuse alammäära, teatavat orienteerumis­võimet riiklikes asjus, teatavat enesevalitsemist, vastutustunnet ja otsusta­misvõimet. Lühidalt, ta eeldab võrdlemisi kõrget ühiskondlikku ja kul­tuurilist taset. Ilma nende eeldusteta […]

     On juba banaalseks saanud lause: meie elame kriisi ajajärgus. See on aga nii. Küsimus võiks ehk olla, milliseid elunähteid ja avaldusi kriis on tabanud ja kui sügavale on ta tunginud üksikutel juhtumitel. Kas meil tuleks ümber hinnata näiteks kõiki tõekspidamisi liberaaldemokraatliku poliitilise ja sotsiaalse korra suhtes või piisaks, kui teha neis osades tea­tavaid […]

     E. Punase Risti lastekodu on Tartus ainuke selletaoline, kuhu vaesemad kodanikud või­vad tööle minnes oma lapsed jätta. Ta võib vastu võtta vaevalt 150 last, soovijaid on aga mitu korda rohkem … Ajaleht. Sest on nüüd juba üle kümne aasta tagasi, kui tookordne professor, praegune piiskop Rahamägi sai doktoriks väitega, et meie lastevähesuse peapõhjuseks on […]

  Esimeseks tähtsamaks eestikeelsete raamatute kogujaks ja säili­tajaks ning eraraamatukogu omajaks tuleb pidada Johann Heinrich Rosenplänterit (1782-1846), tuntud estofiili ja innukat eesti vaimse kultuuri, teaduse ja kirjanduse pioneeri läinud sajandi esime­sel poolel. Eestikeelseid raamatuid on olnud suuremal arvul küll ka teistegi eestisõbralistel meestel, nagu Liivimaa kindralsuperintendent K. G. Sonntagil (1765-1827), kindralsuperintendent dr. K. E. Bergil […]

     – Teie olete vist Kassaris viibinud? ütleb Aino Kallas pärast seda, kui olime teineteist tervitanud. – Jah, veetsin tollel kirjanduslikul saarel osa ühest suvest, vastan seekord küsija asemel kostjana. – See oli üks neist vähestest suvedest, mil mind polnud Kassaris. Armastan seda saart. Olen seal veetnud mituteistkümmend suve. Saared on kujunenud minu saatuseks, […]

       1. Pole päris aluseta, kui pilkavalt öeldakse, et sotsioloogia on teadus, mis lakkamatult tegeleb oma eseme otsimisega. Ameerikas ja Prantsuses on sotsioloogia põhialused, meetodid ja ülesanded palju vähem vaieldavad kui saksa sotsioloogilises kirjanduses. Ameerikas on sotsioloogia teadusena leidnud üldist tunnustamist ja ta moodustab ühiskonna- ja kultuuriteaduste hulgas keskse teaduse, mille tulemusi võidakse pidada nii […]

   1. Poliitiline liberalism ja vabamajandus, mis on moodustanud nn. kodanlise demokraatia mõiste peamise sisu, on viimaste aastate jooksul pidevalt taandunud auforitaarrežiimi ja plaanimajanduse ees. Kodan­lise demokraatia mõistele on vastu seatud marksismi poolt sotsialistliku demokraatia ja fašismi poolt autoritaarse distsiplineeritud demokraatia mõiste. Et meil tänapäeval eriti akuutne on mitmesuguste autoritaarsete tendentside ja fašismi probleem, siis […]

   On autoreid, keda omal maal seatakse pjedestaalile, kelle teosed on pea igaühe teadvuses, kuid keda välismaa ei tunne või teab ainult nimepidi. Seda võib peagu öelda Racine’i kohta, keda ainult väga har­vad hindavad sama kõrgelt nagu prantslased ise, kes enamasti on harjund teda asetama esimesele kohale oma kirjanduses. See käib ka Puškini kohta, kelle […]

  Küsimus maailma alguse ja tekkimise kohta on alati juurdlevat inimvaimu huvitanud. Seda huvi on püüdnud rahuldada nii reli­gioossed kui ka filosoofilised õpetused. Nii näiteks toob piibel kohe alguses maailmaloomise hüpoteesi: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa”. Samuti seletavad vanad kreeka müüdid maailma tekkimist jumalate tööna. Kuid sellega on rahuldatud inimese teadmisetung ainult nii­kaua, kui […]

     Üldiselt pole eesti kirjandus 1924. aastal mitte halb. Siin leiduvad õige mitmed tööd, mille väärtus püsiv. Kuid eesti näitekirjandust mainitud aastal eraldi vaadel­des ei saa me enam seda rahuldavat tagajärge. Võttes vaatluse alla üksnes tähtsamad ja suuremad tööd, saame neid arvu järele ainult neli: Jaan Kärneri „Kange­lane”, Mait Metsanurga „Vagade elu”, Egon Närepi […]

      Vahetumalt kui ükski muu kirjandusliik oleneb aja­järgu üldhingest teatavasti lüürika. Kas otsekohesemalt või kaudsemalt, kas positiivsemalt või negatiivsemalt, kas varemalt või hiljemalt, kuid tavalisesti ikka peegeldab ta juba oma olemusega seda „aja vaimu” siiski erksamalt kui eepika või draama, mis juba oma vormigi poolest sunnitud on olema enam püsivad ja objektiivsed. Nii ei […]

     Raamatukogu tegevus annab rikkalikku materjali lugejate tüü­pide tundmaõppimiseks, huvisuundade vaatluseks ja maitseküsimuse analüüsiks. Lugejate tundmaõppimiseks tuleb jälgida kõiki avalda­tud nõudmisi, nii rahuldatuid kui rahuldamatuid. Kui meie piirdume ainult selle materjali vaatlusega, mis annab statistika ja aruanded, siis ei võimalda see küllaldaselt selgitada tõelikke lugemishuvi põhi­lisi momente. Ülevaate saamiseks on sama oluline tunda ka […]

       Ajakirjanduses on esinenud ettepanekuid, anda üliõpilasorgidele üldiseks ja ühiseks nimetuseks „KON­VENT”, kaotada senised „selts”, „korp” jne. Kuna see küsimus huvitab kõiki akadeemilisi ringkondi, siis pöör­dus toimetus eesti keele prof. A. Saareste poole, et sellise kavatsuse kohta pakkuda lugejatele tema autoriteetset arvamist. Teie küsite mu arvamist üliõpilasseltside kavatsetava ristimise kohta „k o n v e […]

      Et meil rahvushümnina lauldava „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” viis on laenatud Soome hümnilt, seda teab nüüd juba iga metsanurga mees: ta kuuleb ju raadios seda igal õhtul nii Eestist kui Soomest. Kuidas aga on lugu J. V. Jannseni sõnade algupäraga, see on jäänud võrdlemisi vähelahendatud küsimu­seks. Varemalt peeti neid ühes Jannseni […]

      Suurte ajalooliste sündmuste hindamisel on valit­senud kaks diametraalselt vastupidist vaadet: ühed väidavad, et suuri ajaloolisi sündmusi tekitavad üksikud isikud – ajaloo geeniused, kellel mass, rahvahulgad on ainult aineks, objektiks ja selleks materjaliks, mille kaudu geenius teostab omi kõrgeid sihte, pannes laine­tama inimhulgad. Teised ajaloolased, selle vastu, tõendavad, et iga ajaloo tegelane on omaaja […]

     Noorus on väärtus iseenese ette – see on saanud küll  üldtunnustatud tõsiasjaks, ent ta tegelik tarvitamine on olnud senini väga puudulik. Igasuguse   noorsoosse puutuva  küsimuse arutamist teebki raskeks ja keeruliseks see asjaolu, et tal peale hariliku teistest üksustest  eristava tunnuse on veel teine vaatekoht, ainult talle omane ja teistest olevikus rippumatu. Kui piltlikult ütelda tohib siis peab noorus tegelema niisuguste kiirtega, mis täiskasvanud ea saabudes etteseatavas prismas murduksid kindlate seaduste järele […]

        Oleks loomulik arvata, et elutingimustelt meist nii kauge, maade ja merede tagune Lõuna-Ameerika loob vaimse kultuuri, mis meie mandri omast tunduvalt erineb. Ometi pole see nõnda: Ladina-Amee­rika kultuuriline sõltuvus Euroopast on veel praegugi suurem kui see vahest kasulik oleks ta vaimse omapära ilmutamisele. Buenos Aireses kuulatakse teraselt Pariisi viimast moekarjatust ning ajakirjad ja suurte […]

     lame masside ajastul, kus hinnangunormideks on peagu kõigil aladel hulgad, mahud, suurused, summad. Need on saanud meile niivõrd omaseks, et kanname neid üle ka asjadele, millel on vähe ühist suurusemõõtudega. Kultuurinähete  hindamisel  arvestame  sageli  rohkem nende hetkelist käibeväärtust kui individuaalset kvaliteeti. See arves­tus, mis võiks õigustatud olla kirjastajal, on paljudel juhtudel kir­janike enda ja […]

        1.   SISSEJUHATUSEKS. Ühiskond hindab oma edasiviivaid liikmeid. Mälestame tänavu Fr. R. Kreutzwaldi. Kas meil on selge pilt oma mälestatava meelsusest ühiskonna vastu? Mitmepalgelisi iseloomus­tusi on antud ta kohta, mitmeti on teda hinnatud. Võru tohter on jätnud halastava samariitlase mälestise. Eluõiguse on nõudnud endale „Võru erak”, vaimuaristokraat, kelles on leitud isegi inimespõlgust. Valgustusaja pärimusi […]

      Rootsi rahuaja lõpul olid maal juba kindlamalt välja kuju­nemas kiriku- ja kooliolud, samuti oli peale reduktsiooni läbivii­mist stabiliseerumas rahva tulunduslik järg, mis vaatamata oma viletsale tasemele näis siiski omavat teatavaid võimalusi edene­miseks jõukamale järjele; seda arenemist püüdsid soodustada ka need õiguslikud normid ja kaitseabinõud, mis loodi talurahva kasuks. Seda arenemise algust, mis oleks […]

        HENRIK   IBSEN  1828-1906    Tema sajanda sünnipäeva puhul, 20. III 1928. Vaadeldes suuri mehi võib neisse mitmeti suhtuda. Võib jumaldades neid tunda enese väiksust, hakata end panema ei mikski, paralüseeruda nende võrratust üle­olekust ja tehes neist enesele ebajumalad kaotada viimnegi usunatuke enesesse. See on enese loomisvõime juurte läbilõikamine, eneseteostuse eitamine ja pime […]

     1 Aastat 15 tagasi oli päevakorral ja moes keeleuuendus: peagu kõik noored kirjanikud, kes nüüd on nihkunud juba „keskurite” ridadesse, ja mõned tolleaegsed keskuridki tarvitasid siis uuenduslikke vorme – -nd pro -nud, -tet, i-superlatiivi, osalt isegi lle-lõpulist allatiivi. Nende tarvitamine kuulus nagu heasse tooni, ja kirjanike eeskuju püüdis jäljendada ka õppiv noorsugu, kelle […]

           I. Esimesed teated Karellide perekonna kohta viivad meid ligi 300 aastat tagasi, ajasse, mil kodumaa seisis Rootsi valitsuse all. 1690. a. sünnib Hageri kihelkonna Ruila mõisa kuuendikumaa „Orava” talu peremehele Jaanile poeg Jaan. Jaan Jaani poeg saab pärast Ruila mõisa kupjaks ja härrased nimetavad tema Johanniks. Ruila mõisast asub Johann värssi Haiba mõisa […]

   Ei saa öelda, et praegusel ajal intellekt oleks väga moes. Teda vajatakse alatasa, ilma tema abita on raske midagi tõhusamat ja ulatus­likumat ette võtta, kuid üldiselt suhtutakse temasse õige vaenlikult. Eks­taas, hämarad ebausud, uued müstitsismid võtavad ikka rohkem maad, olgu rahvusluse aate ebakriitilises ja ühekülgses kilbile tõstmises, olgu põgenemises alateadvuse ebamäärasesse maailma. Sellevastu kirgast, […]

      Mingi nägematu pööre sünnib prantsuse romaani alal: armastus on seal kaotamas oma ainuõigust, mis tal oli keskajast saadik. Mon­therlant aina põlgab teda, Saint-Exupéry jätab ta tagaplaanile, Berna­nos ja Peisson ei tunne teda ning kolm viimast Goncourt’i laureaati – Malraux, Vercel ja Peyré – on mehed, kes oma peateostest naise on peagu hüljanud. Naise ja […]

     Raamatuaasta esilepaistvamaks lipukirjaks kujuneb kahtlematult hüüdlause: „Raamat rahva sekka!” Kuid alates pealinnast ja lõpe­tades metsadetaguse elamuga, kõikjal seltsib selle üleva sooviga otse pealekaebavalt nõue: eesti raamat olgu ka hinnalt odav ja kättesaadav. Siin aga võib meid tabada esimesi pettumusi, kui meie järeldame va­lesti ega pea silmas kaugemaid väljavaateid, sest odava raamatu küsimus on […]

   1. Tänapäeval hoolitakse liiga vähe inimese isiksuse tuumast. Endi­ses kultuuris oli otsustandev, kas inimene oli usklik või mitte – see määras tema väärtust või ebaväärtust inimesena. Selline väärtustamis­viis jäi aga teadmatult kadunuks Maailmasõja keerises. Ja miski ei ole seda asendanud. Nüüd otsustatakse inimese üle kaudselt: koha, selle tulukuse ja kindluse, kinnistusjaoskonna sissekannete, soovitusaheliku, „kuuluvuse” […]

        Õigus on see riikliku ja ühiskondliku elu alus ja paratamatu tingimus, mis loob võimaluse nii kultuuri kui ka üksiku isiku arenemiseks ja täiene­miseks. Ainult õiguskorraga garanteeritud sisemine ja väline julgeolek, isiku ja riigi õiguste määratlus ja normide täitmine loovad usu ja austuse õigusesse. Vaid sel viisil on võimalik ühiskondlik elu, elu millel on […]

     1.  Michal Choromański Poola kirjanduse noorema põlve esindajaist on Michal Choromański oma arvult võrdlemisi väikese loominguga kolme viimase aasta kestes kerkinud küllalt silmapaistvaks kujuks, väärides tähelepanu ka väljaspool oma kodumaa piire. Veel seitse-kaheksa aastat tagasi oli see noor kirjanik Poolas täitsa tundmata suurus, keda teati vaid kõige kitsamas venesõbralikes poola kirjanduslikes ringes ja […]

   Möödund suvel Šotis maabudes nägin Edinburghi ajalehereklaa­midel esimese uudisena sõnumi, et Gilbert Keith Chesterton – kuulus G. K. C. oli surnud. Lehtedest selgus, et ta parajasti enne surma oli siiski jõudnud valmis kirjutada oma autobiograafia. Nüüd, mil see teos on ilmund, on võimalik selle najal uuesti värskendada oma mälestusi selle väsimatu, igavesti optimistliku sulemehe […]

   Katkeid 1905. a. ajaloost       1. Riigivõim ja teadus on seisnud ajaloos väga palju kordi vastamisi. Riigivõimu teostajad sageli armastavad staatikat ja tahavad oma kitsas­tesse raamidesse suruda dünaamiliselt arenevat teadust, mis peab olema vaba soodsaks arenemiseks. Selliselt on tekkinud ajaloos vältimatult kokkupõrkeid. Enamikul juhtudel algul on võidutsenud riigivõim, kuid aastate jooksul on ta […]

     Inimkonna ees on alati seisnud üks probleem, suur ja tõsine: lahendada lahkhelisid vanade ja noorte, vanema ja tõusva põlve vahel. Õnnetud on need perekonnad ja riigid, kus see probleem pole lahenda­tud; õigel teel aga perekonnad ja rah­vad, kes seda mõistnud lahendada. Käesolevas asjas on meil kaks äär­mist näidet. Lääne-Euroopas, nimelt Inglismaal, on noorsoo […]

          1. Kui mingil rahval millegi eest on eriti põhjust olla tänulik kirjale ja raamatule, siis küll oma ajaloo ja oma ajaloolise tead­vuse eest. Kultuuri levitada saab veel võrdlemisi suurel määral ka suusõnaliselt, kultuuri säilitada, ta ajalugu mäletada mitmete põl­vede jooksul jaksab täpsamalt aga ainult püsivam aine kui üha muutuv elav inimaju. Rahvail, […]

   Descartes’iga oleme harjunud algama uuema aja filosoofia ajaloo käsitlust. Muidugi pole siin tegemist ainult palja harjumusega, vaid asjalikult põhjendatud teadmisega. Descartes’i juures ilmneb väga selgesti see iseloomuline mõtlemisviis, mida võime nimetada uuema aja mõtteviisiks. 17. sajandist alates kogu meie vaimset elu ilmestab see suur inimmõistuse saavutis, mida nimetame matemaatiliseks loodusteadu­seks. Descartes on esimene filosoof, […]

      ida kaugemale läheme, seda suuremaks kasvab Dostojevski kunsti ja mõtte vaateveerul.  Ta katab vaimu tulevasi kuningriike. Seal, kus aeg muudab kiiresti kõrbeks selle, mis näis elurikkaima ja edulisima maakohana; kus sellest, mida peeti tippudeks, on varsti saanud vaid liiva­kuhilad ja kuivanud kõntsaluited, seal tõuseb Dostojevski peagu üksikuna ja ta täidab mäena kogu ruumi.   […]

       ui imelikud on sageli need arva­mised, mis andekad inimesed avaldavad teise andeka inimese kohta, keda nad isiklikult kas sugugi ei tunne või jälle ainult vaevalt nähtu-kuuldu järgi arva­vad tundvat! Kui imelikud ja väärad on need arvamised selgi juhul, kui neid arvamisi pole ka suunamas mingi viha ega pahatahtlikkus! Kuis ei suuda me olla […]

   TEMA VIIEKÜMNE AASTA PUHUL.       Tammsaare tähendust saab täielikumalt hinnata muidugi alles siis, kui ta oma elutöö on täitnud. Alles siis on võimalik aru anda ta pikal­dase kirjandusliku arengu lõppjäreldustest. Veel ei tea meie ju oma tänavuse juubilari viimset sõna. Meil on rõõm teda parajasti näha tema mehiste aastate hariastmel. Üliviljaka Ed. Wilde 50-dal […]

     Meil on igas kihelkonnas, võib-olla isegi igas vallas, oma väljakujunenud traditsioonid ja isesugune hingeelu. Pole ka ime, sest vana küla elas ju omaette ja laiem läbikäimine oli nii kitsendatud, et isegi naabervald oli midagi terra incognita sarnast. Käesolev kirjeldus ei taha olla mingi laiem ülevaade vanast Riidajast, vaid katkendid vanadest rahvamälestustest. Puudutame siin […]

   lljärgnevais ridades tahame heita pilgu kolme suurriigi, Prantsusmaa, Inglis­maa ja Itaalia tänapäeva kunstiloomingusse ja võimaluse piires vaadelda ka neid majanduslikke ja sotsiaalseid olusid, millel see kunst baseerub, kuna sellest oleneb sageli ka kunsti sisu ja vorm. Tahame ühtlasi jälgida, kas ja mil moel need Lääne-Euroopa kunstiavaldused on ka­jastunud meil. Meid huvitavad peamiselt need nähted, […]

     olmanda riigi loojad on deklareerinud, et rahvussotsialism ei ole mitte ainult poliitiline süsteem, vaid maailmavaade, mis peab juhtima kõiki rahva eluavaldusi. Sel põhimõt­tel on toimunud loomulikult ka kujutavate kunstide vallas suuri ümberhinnanguid, eriti kuna „juht” ise on huvitatud neist probleemidest, veelgi enam, on sel alal koguni tegelikult katsetanud. Rõhutatakse korduvalt, et kunagi ei olevat […]

     1 irjandus ühiskondliku nähtusena on kõige tihedamas seoses ideestiku ja mõttestikuga, mis iseloomustab teatud inimrühma vaimuelu mingil ajajärgul. Too seos on nii tihe ja need kaks tegurit – teatud ühiskonna vaimuelu ja kirjandus – näivad koguni sel määral ühtlikena, et raske on otsustada, kumb on a priori tegur ja kumb mõjustab, seega kujundab tõhusamini […]

   1 Mitmel puhul olid kinnitanud meie kodumaa vaimustatud ugrilased daamid, et kaugelt kuulates kõlab madjari keel nagu meie emakeel. Olen Budapestis olles kuulanud seda keelt küll ligidalt, küll kaugelt, küll kõne­keelt, küll laulu, kuid kõlalist sarnasust meie keelega võib leida millises tahes keeles samal määral nagu madjari omas, ilma et need keeled meie omaga […]

     1 Ühe rahva kultuuriline omapära ja siseilm on teise rahva liikmele kättesaadav ja mõistetav ainult teatud piirini. Siis algab müür, millest üle hüpata pole nii kerge. Võib silmad kinni pigistada ja lihtsalt eitada kõike taga müüri ja tähtsaks pidada ainult seda, mis kõigil rahvail on ühist, üldinimlikku. Ent ka ideelistel käesirutamistel üle riikide piiride […]

   1 Võib näida ülearune kõnelda tõlgetest kui sarnastest ja neile pühen­dada võrdlemisi pikk artikkel. Selles võib tunduda filoloogia maiku, ja on arusaadav, kui lugeja väldib sarnase halvas mõttes paljutõotava kirju­tise lugemist kui käesolev. Eriti see, et täiesti paralleelse aine üle on kirjutatud Saksamaal terveid raamatuid, võiks peletada eemale, sest on vähe aineid maailmas, mida […]

   nton Hansen-Tammsaare on jõudnud kuuekümne eluaas­tani – see on kaunis pikk tee. Selle kestes on elatud üle kaks revolutsiooni ja rida pinevaid võitlusaastaid. Tamm­saare on tunnustatud eesti kirjanduse suurmeistriks, tema töid on tõlgitud võõrkeeltesse, tema tööde üle on ilmu­nud iseseisvaid esseid ja uurimusi, tema on eestlane, kellele juba elu­ajal on püstitatud ausammas, ja ometi […]

    Tammsaare psühholoogilisi novelle ja külaelu käsitlevaid teoseid omaette tervikuna eraldi vaadeldes selgub, et autor naist kujutades kum­maski teosterühmituses erisuunas liigub: ühelpool ilmne areng idee juurest reaalse naise kujutamiseni, teiselpool areng reaalsete naiskujude juurest neis kujudes kehastuvate ideedeni. Tammsaare esimese psühholoogilise novelli Uurimisel tähtsam nais­tegelane Juuli pole mingi reaalne naiskuju, vaid malend – kogu teos […]

             1 Huvitav seik: „Noor-Eesti” ratsionalistlik ja skeptiline kirjanikkude generatsioon on toonud piibliainete ja -stiili harrastuse eesti kirjandusse, mis pastorite ja köstrite eestkostetavana ei jõudnud nii kaugele. Mitte üksi Fr. Tuglase Allan ja Iris ei naudi peale Jens Peter Jacobseni, Gabriele d’Annunzio, Oscar Wilde’i, Georges Rodenbach’i ka Vana Tes­tamendi eepilisi lehekülgi: ka J. Randvere […]

     1   eie näitekirjandus tegeleb peami­selt oma maa tänapäevaste pisieluprobleemidega. Üldinimlikud ja rahvusvahelised ainealad eksivad harva meie näitekirjanike sule alla. Kodumaistegi ainete käsitlus on peamiselt õpipoiste niidutöö, kus riivatakse rohkem rohulatvu, kui lõigatakse ainealu juurteni. Siiski leidub meie väheses väärtnäitekirjanduses ka üksikuid teo­seid, millede aineala ulatub üle kitsa rahvusliku piiri, milledes käsitellakse rahvusvaheliselt tun­tud ja […]

             SKEEM DRAAMATÜÜBI JA NÄITEKUNSTI AJALOOLISEST ARENEMISEST           1 Vanad kreeklased kirjutasid oma näidendid teatrile. Antiikdraama vorm oli tingitud Ateena rahvateatri dimensioonidest ja Kreeka näitleja lavalisest varustusest. Ateena teatri ulatustest on kerge pilti anda, kui ütleme, et see oli vabaõhuteater, mis enesesse mahutas kuni 30.000 inimest. Näitleja varustus nõuab pikemat kirjeldust. Kreeka […]

     Kant nimetas kunsti elu kõige peenemaks ekstraktiks. Seda, millest lähevad mööda keskpärased inimesed osavõtmatult ja ükskõikselt, paljutki märkamata, seda oskavad võimsad ajud ja erksad südamed näha ja tähele panna selles tüüpilist ja karakterilist, leida analoogiaid ning järeldada seadusi, mis siis korrapärase ja loogilise süsteemina annavad tõuke ning algatuse inimkonna uuele ilmavaatele. Kunsti suur jõud […]

   I. Tšehhid on kogu oma mineviku kestel kõige läänepoolsemate slaav­lastena pidanud võitlust võõra, germaani tõugu rahvusega, mis piiras neid poolrõngana. Olles kord vaenulises, kord sõbralikus vahekorras tolle rahvusega, on tšehhid tollelt ammutanud välismõjusid kuni oma rahvus­liku renessansini, millisel ajajärgul teadlikult pöörduti juba mujalegi. Oma sugukonna läänepoolse eelvahina üksikult seistes on tšehhid hakanud õige varakult […]

    Kahe sajandi vahel, kui naturalism oli oma ea ära eland, tärkas poola kirjanduses Noor-Saksa, Noor-Prantsuse, Noor-Belgia järele Noor-Poolaks ristit vool („Mloda Polska”). See sündis aastat kümme enne Noor-Eesti tekkimist, siis kui Läänes sümbolism oma õitseaega elas. Stanislaw Przybyszewski, Stefan Žeromski, Stanislav Wyspianski, Wladyslaw Rejmont, Kazimierz Przerwa-Tetmajer, Jan Kasprowicz, Leopold Staff – need on Noor-Poola […]

     1 uba oma varasemas lapsepõlves on A. H. Tammsaare osu­tanud suurt huvi loodusteaduste vastu. Kui temalt noorusaastail küsitud, mida ta ülikooli pääsemisel õppima hakkaks, vastanud noor Hansen iseteadvalt: „Loodusteadust tahaksin õppida. Mis inimene see on, kes loodust ei tunne!” Kuigi A. H. Tammsaare valis tegelikult ülikoolis oma stuudiumiks õigusteaduse, ei taganenud ta seejuures oma […]

   Kuigi ühiskondlikkude mõtestikkude ainelist tagapõhja juba üle poole sajandi armastab alla kriipsutada iga vähegi põhjalikum kirjeldaja, on tavalisti imelikult vähe tähelepanu leidnud probleem – kuidas neid aateid ja vaateid levitatakse rahvahulkades. Peetakse nagu endastmõistetavaks, et see tegur on konstantne ega vaja seepärast erilist käsit­lemist. Tõepoolest on olnud poliitiliste mõtete propagandameetodid pikki aegu võrdlemisi vähemuutuvad, […]

                   Ann Bahhoff-Hansen Kirjanik A. H. Tammsaare ema A. Grinjev’i joonistus                  Peeter Hansen Kirjanik A. H Tammsaare isa A. Grinjev’i joonistus           n rahvalikku kirjandust, mis pole kuigi suur. Suur kirjanik on aga ikka ühtlasi ka rahvalik. Ta on – üldrahvuslik, kellel igaühele midagi anda on – kõige mada­lamast kuni kõige kõrgemani. […]

            aisi kujutades ütleb Tammsaare sageli oma suurimad tõed. Ja naisi kujutab ta väga meelsasti, – meelsamini kui ehk ükski teine meie meeskirjanikest. Vist selle­pärast, et ta naises näeb kaugelt rohkem kui enamik meie – ja muudegi maade – meeskirjanikke; ta näeb naise sisima olemuse varjatumat ja salajasemat külge; näeb seda ürg­naiselikku, seda puhtnaiselikku, […]

(Kokkuvõte mag. R. Indreko poolt kitsamas ringis peetud ettekandest)    Nagu üldiselt teada, kuuluvad rahvuslike teaduste alla keeletea­dus, etnograafia, rahvaluule, ajalugu, muinasteadus, antropoloogia, genealoogia j. m. Ka kodumaiste teaduste haru on kaunis laialdane, nimetades tähtsamatena neist geoloogiat, botaanikat, maateadust, zoo­loogiat jne. Enne Eesti iseseisvumist oli kodumaiste teaduste seisukord mitmeti parem rahvuslikest teadustest, sest kodumaiste teaduste […]

       unstilise kujutuse esilekutsujaks ning algelemendiks on elamus. Millise näo võtab ja missuguse rakendusliku    ilme    või    mõtte saab elamus kirjanduslikus teoses, see sõltub sageli autori maailmatajust, elulesuhtumisest, east, temperamendist ja mitmest teisest inim­likust, olgu külgesündinud või külgekasvanud omadusest. On kirjanikke õige kitsa elamuste resp. ku­jutluste amplituudiga. Isiklike omaduste eel­duste kohaselt ühtede võimed küünivad vaid nende eneste […]

         A. H. TAMMSAARE         Kirjanik A. H. Tammsaare – kodanikunimega Anton Hansen – sündis 30. (18.) jaanuaril 1878. a. Järva-Madise kihelkonnas Albu vallas Tammsaare-Põhja talus põllumehe pojana; õppis Sääsküla, siis Prümli vallakoolis, Väike-Maarja kihelkonnakoolis ning astus 1898. a. edasi õp­pima – sest et kroonukeskkoolidele liiga vana oli – Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi, kus […]

      Tartu Ülikooli kuraatori, kindral Gustav von Craffströmi päritolu ja tegevus (1784-1854).     Nende ridade kirjutaja on juba mujal („Tähised” 1935) rõ­hutanud vajadust uurida baltisaksa ja eesti tegelaste sugukondi, et asjalikult selgitada eestluse osa selgi alal, millel seni üldiselt on arvatud tegelevat ainult baltisakslasi. Seisuste ajaloolise arenemise ja nende osatähtsuse vaatlemisel meie ajaloos on täh­tis […]

           VÕÕRSÕNADE KUJU KÜSIMUS.           Küsimus on võõrsõnade kujust eesti keeles – ka üks huvitavaid ja passioneerivaid küsimusi meie õigekeelsuse alal. Mitmed punktid ses küsimuses, mis omal ajal, veel paarkümmend aastat tagasi, olid nii vankuvad ja vaidlusealuseta, on nüüd lahendet ja nende suhtes on jõutud lõplikule kokkuleppele, nagu -ia, -ioon, -ism (pro […]

   „Siuru” loojangust alates on meil pidevalt kõneldud nii luule kui ka selle järelkasvu kriisist. Kuna meie moodne lüürika peale lühikest, kuid ägedat õitsengut aastat viisteist tagasi, tõepoolest ähvardas tühjaks põleda ilutseva sõnakõlina või teeseldud bravuuri bengaalitules, oli Albert Kivika sõjahüüd: „Maha lüüriline šokolaad!” omamoodi isegi õigustatud. Revolutsiooni ning iseseisvumisega seotud vabadusjoovastusele oli järgnenud üldine […]

      1. Sõna „elulähedus” on meie arvustuses juba pikemat aega käibel. Minu arvates selle tähendust veel selgelt ja täpsalt pole formuleerit. Sellele antav sisu ei ole kindlapiirdeline, vaid vaheldub, olenedes auto­rist, kes seda tarvitab. Kuid mingisugune tendents selles siiski väljendub. Päris fantaseerimiseks selle ebamäärase mõiste ümber tiirlemist nimetada ei saa, see ei ole paljas […]

       Praegune aeg on toonud ja toob murrangu poliitilises, majandus­likus, ilmavaatelises, kirjanduslikus jne. suunas. See murrang on põhjalik ja haarab kogu maailma. Üldisemalt võiks nimetada seda kõikide jõudude vabamaisse ja kergesti vahelduvaisse suhe­tesse siirdumiseks. Tsiviliseeritud inimkonna, eriti eurooplaste arenemine on suutnud inimesarud muuta lahtisemaiks, taipavamaiks, pikaldane kurnav surve on kadumas, tuntakse oma jõudu, otsitakse […]

      Nooreestlaste esimeseks hüüdeks oli „enam kultuuri!” Kui see loosung sündis ja kirja pandi, polnud 1905. aasta revolutsioon veel puhkenud, küll pidi aga selle eeltundmus erksamais südameis juba tugev olema. Siis unistati „suurte ülesannete kutsest”, ja vähe hiljem, võit­luse päevade keerises, ei jäetud meelde tuletamata, et kirjandus kajas­tab elu ja on seega võitlus, „võitlus inimõiguste, […]

     Mõtteliikumisi elulähisuse lipu all.    1. Ideed meie päevil ei ela enam iseseisvat elu ega kibele nad levima Plato’ „puhta vaimu” kommetes. Nüüd ideed murravad ellu mitte neis peituva „sisejõu” tõu­kel, isegi mitte nii väga võimaliku tõelähisuse tõttu, vaid esijoones tarbeväärtuse nõudel reaalses elus. Juba Nietzsche julges lausuda, et võltsid tõed võivad viljakad olla, […]

      Ettekanne Tartu Ülikooli aulas korraldatud Vabaduspäeva aktusel, hiljem täiendatud.           1. Juba 19. korda peame rõõmupüha oma riikliku iseseisvuse kätte­võitmise auks. Juba 19. korda peatume hetkeks oma argitöös, et lasta pääseda oma isiklikku teadvusse mõtteid ja tundeid sellest suurest üldrah­vuslikust mõtte- ja tundemaailmast, mis puhkavad harilikult ainult meie alateadvuses. See on kõigepealt sügava […]

        I       liõpilaste selektsiooni ja arvu piiramise küsimused Tartu Ülikoolis, mis alates 1935. a. sügisest uute üliõpilaste vas­tuvõtmisel ka tegelikku ra­kendust leiavad, ei ole uued. Neid küsimusi on korduvalt esile toonud ja sageli väga üksikasjaliselt arutanud nii teadus­kondade kogud kui ka ülikooli valitsus ja nõukogu. Missugustel põhjustel ja missuguses ulatuses need küsimused […]