Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

        I. Üks tähtsamatest meie kodumaa ajalooraamatutest Läti Hendriku „Liivimaa kroonika” kõrval vanema aja kohta on Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika”. Kuna Läti Hendrik oma kirjatöös neid ainult risti­usu algusega meie maal ja Liivi- ning Eestimaa heit­misega sakslaste võimuse alla ise oma nägemise järele tutvustab, on Russow oma käsitlusalaks pikema ajajärgu võtnud. Ta algab oma […]

      Mõttekilde Pax hominibus bonae voluntatis Vulgata, Lucas 2, 14.          1. Η e a  t a h e. Viimasel aastakümnel maailma tähtsamaks küsimuseks on saanud hea tahte probleem. Ja kui „hea tahe” meie päevil muutub otse moesõnaks ning vahetatakse ideeliseks peenrahaks poliitikute ja peo­kõnelejate poolt, kes selle all enamasti mõistavad midagi muud […]

       9. veebruaril 1931 (28. jaanuaril v. k. j.) mälestab kirjandushuviline maailm Feodor Dostojevski 50-aastast surmapäeva. Meil Eestis ei ole ajast tingitud põhjusil seni osa võetud geniaalse eritleja uurimisest, kuigi Dostojevski on positiivselt mõjutanud meiegi tunnustatumaid pro­saiste. Kuid meiegi ei saa ignoreerida ega peagi ignoreerima suurvaimu, kelles vene hing – mitte vene vaim, sest […]

     Oleme ju üldiselt tuttavad väitega, et läänemeresoomlased on oma praegustele asukohtadele nihkunud ida poolt. Nendest soom­lased vanemate seisukohtade järgi olla siirdunud Soome a. 500-800 p. Kr., osalt vee-, osalt maateed Eesti ja Loode-Vene alalt. Need Μ. A. Castren’i, Y. Koskinen’i, J. R. Aspelin’i ja W. Thomsen’i poolt esitatud seisukohad võttis ümberhindamisele Soome muinas­teadlane […]

   1. Iga hariliku sureliku, „keskmise inimese” toiming teda ümb­ritsevas ilmas on sisuliselt küll mitmekesine ja keeruline, vor­miliselt aga siiski väga lihtne. Inimese kogu olemus on liikvel, töötamas, et enese olemasolu kindlustada: ümbritsevate vaenulikkude jõududega võidelda, elamislahedusi luua ja – oma sugu maa peal laiali laotada. Inimese igapäevased elamused esinevad kirjuna põimitusena vajadustest ja nende […]

   Ühes oma äsjailmunud esseedekogus Aldous Huxley kirjeldab oma kujutlemislaadi: „Olen väga puudulik visualiseerija. Tahte­pingutusega suudan oma vaimusilma ette manada keskmise selguse ja elavusega kujusid. Kuid kujud ei ilmu minu ette spontaanselt. Mõtlen harilikult sõnades, mis sisaldavad selle asja analüüsi, mille pääle ma mõtlen. Vahel minule isegi tundub, et mõtlen vahenditult selle analüüsi varal, ilma […]

     1 Viimase kümnekonna aasta jooksul kirjanduslikud heitlused meil on olnud juhit peamiselt ainestiku ja maailmavaateliste küsimuste valdkonda. Teiste sõnadega, on domineerinud sisualaliste probleemide käsklus vastukaalus eelnenud ajastu vormilistele huvidele. Ja pealetungi suunas on jõutudki üsna põhjalikkude muudatusteni: on saavutet täielik eluõigus varem keelu all olnud külarealismile ja ühes sellega muule lokaalselt ilmestet ainestikule […]

     Silmapaistev on uuesti ärganud huvi eesti ajaloo vanema ajajärgu ja tema tähtsama kronisti vastu. Mitte ainult Tartu ülikoolis pole kroonika mitmeti käsitatud viimastel semestritel – lugu on koguni sarnane ka Riias, läti ülikoolis, kus kroonika sõelumine ka ülikooli õpekavasse ülesvõetud. Ja seda täie põhjusega: mitte ainult arusaadavalt uuesti ärganud rahvuslik-poliitilise huvi pärast; ajajärk, […]

     1 Iga Eesti kirjanik, kes ei nõjatu väliseeskujudele, vaid loob ise­seisvalt, on tõupärane ning rahvuslik kirjanik. Isegi sellisel juhtumil, kui ta ideeliselt eitab rahvust ning omariiklust, omab tema looming rahvuslikke ning tõupäraseid tunnuseid. See kõik muidugi maksab ainult talendi kohta. Sulesorkijad võivad juubeldada eestlust või in­ternatsionaali, kummalgi juhtumil ei tule nad rahvuslikus loomingus arvesse. […]