Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

     „Teaduse kriitika” prantsuse filosoofias. L. Brunschvicg    1 Sellal kui saksa filosoofiline mõtlemine juba läinud sajandi lõ­pul, eriti aga alates käesoleva sajandi algusest on pööranud erilist tähelepanu vaimuteaduslikule uurimisalale, läbistab prantsuse filosoo­fiat läinud sajandi teisest poolest alates võimsa mõttesuunana n. n. teaduse kriitika (la critique de la science). Seejuures mõeldakse sõ­naga „science” eeskätt […]

     Sissejuhatuseks. Asudes keskaja Eesti olude valgustamisele, tuleb olla kriitiline allikate kui ka ajalooliste andmete suhtes.  Teiselt poolt peab uurija, leides kindla fakti, talitama paleonto­loogi taoliselt, kes uuesti loob ühe või paari kindlakujulise luulüli järele kogu kadunud muinaslooma. Minu Lembitu stuudiumide otstarbeks on rekonstru­eerida keskaja eestlase resp. Lembitu psühholoogilist kuju, käsitades ajaloolisi sündmusi, tegusid. Sellepärast […]

   Väikerahvaste kirjanduslik areng ei paku sageli kaugeltki vähem huvi, kui suurrahvaste oma: kui viimane annab oma suurte ajalooliste kogemustega suundade avastamisel ja vaatepiiride avardamisel tõhusat eeskuju, siis on teiste väikerahvaste kirjanduslik areng sama sageli otse hädavajalik uute suundade ja avardunud horisontide muganda­misel ja korrigeerimisel. Selles suhtes tohiks olla eriti õpetlik jugoslaavia kirjandus, mil­lise nimega […]

     1. Noorsugu on rahva suurim rikkus. Uute, algavate kultuurirahvaste juures ei ole see ütlus milgi tingimusel paradoks, vaid ümberpöördult kindel tõsiasi. Mõni vana, hiilgav kultuurirahvas võib välja kanda ühe sugupõlve nõrgenemist, ka kõlbmatust ja närusustki. Tõusev, vast esinduv maa, kelle debüüdi jätkamine on kõlbmatu või keskpärase noorsoo käes, on operett, episood, on null. Erilise […]

   levaade mingi maa kirjanduslikust aastatoodangust ei tar­vitse olla puht aastarevüü, sest kuigi siin võib ilmneda olulisi tühikuid, annab ta suurtes joontes ometi üld­mulje kirjanike loomevõimest ja huvialadest. Äsjailmunud rootsi romaanide puhul aastast 1937 peab tunnustama, et keskmine tase on hea. Kirjutamisosavus on suur. Kuid sellest hoolimata pole rootsi 1937. a. kirjandusel esitada sellist maailmamenuteost […]

   Rooma keiserriigi ajalugu on tervikuna harva käsiteldud: isegi Mommsen jättis kirjutamata keiserriigi ajaloo, mis pidi moodustama tema Rooma ajaloo kohta käiva suure töö neljanda köite. On ju teada igalühel, kes on tegelenud selle ajajärguga ja tunneb sellesse kuuluva materjali rohkust ja mitmekesidust ning selle uurimisel tekkivaid pro­bleeme, kui raskeks ülesandeks kujuneb selle ala sünteetiline […]

    Η. G. WELLS JA G. B. SHAW.    „Tähtsusetu artist rahuldub kunstiga. Suur kunstnik aga ei rahuldu millegagi, kui see ei ole mitte kõik.”   (G. K. Chesterton, Heretics.) Siin kõne alla võetud kahel silmapaistval kaasaegsel inglise kirjanikul on kõigepealt see ühine, et kumbki neist ei ole kunstnik kunsti enese pärast, vaid nad ise loevad […]

   I. Pariisi rahukongress a. 1919, mis lõppes Versailles’i rahuga 28. juunil samal aastal, seisab kõige uuema aja tähtsama välispoliiti­lise suursündmusena vääriliselt eelmiste suurte rahvusvaheliste kokku­lepete, Wieni ja Berliini kongressi kõrval. Ta erineb oma koos­seisult, arutusel olnud probleemide ulatuselt ja mitmekesiduselt, nende lahendamisel tarvitatud metoodidelt kui ka nende ilmavaate­liste lahkuminekute suuruselt ja tähtsuselt, mis siin […]

     Juba aastaid tagasi on Juhan Liivi toodangu hinnangus jõutud ühe­meelsele otsusele. F. Tuglas omas 1914. a. ilmunud monograafias Juhan Liivist paigutas meie realistliku voolu kirjanikud nende poolt viljeldet väärtuslikuma kirjandusliku laadi järele järgmisse skeemi: Wilde – romanist, Peterson – novellist, Kitzberg – dramaturg ja Liiv – luule­taja. Liivi suhtes maksab see skeem vähese […]

     ÄÄRJOONI Sõnad „essee” ja „esseist” on meil ammugi üldisel tarvitusel. Mil­lal nad meile pääsesid, seda on raske täpsemalt ütelda, kuid tundub, et nad nagu mõnedki muud mõisted toodi meile noor-eestlaste poolt. Meie esimene suurejoonelisem esseist oli Tuglas, kelle „Kriitika” kaheksa osa koosnebki „esseedest”. Tema pikemad kirjutused Vildest ja Petersonist ning meie stiili arengust olid […]

     (1880-1934) Galsworthy, Moore, George, Wassermann, Bahr, Vilde, Enno – üksteise kannul kustuvad kirjanduslikud tähed. Läinute sekka on hiljuti lisandunud üks omapärasemaid, suuremaid kirjanduskujusid Venes – Andrei Belõi. Vene sümbolism, mille nooremasse järelpõlve nimetatu kuulus, on ammu loojunud. Kes on veel jäänud? Ainult Balmont oma ilmetute järelkajadega endisest ja kuhugi Itaaliasse professoriks siirdunud V. Ivanov. […]

      uhan Luiga on üks meie isiklikumaist kirjanikest, nii heas, kui vähem heas mõttes. Isiklik on tema omapärane stiil – lakooniline ja pregnantne.  Ta kirjade sisus on üllatav, kui palju neis on tema isikust. „Mu kirjad on ma ise” võiks ta öelda. Pole ime, et ta neis vahel läheb ka  „isiklikuks” selle sõna otsemas […]

     Uus õpetus Indias. Pärast ilmasõda, eriti peale 1920. aastat, sai ilmakuulsaks Mohandas Gandhi nimi. Tema juhtiv osa India rahvuslikus liikumises, tema uus võitlusviis Inglise imperialismi vastu, tema laialdane India ja kogu inimkonna uuestsünni programm – äratasid elavat huvi nende süga­vate põhimõtete vastu, mida jutlustasid Gandhi ja ta pooldajad. Võõrad rahvad, tutvunedes Gandhiga ja gandhismiga, […]

   Põhjasõja lahtipuhkemine langeb ajajärku, mil olid tekkinud suured muutused Liivimaa majanduslikes ja poliitilisis olundeis. Rootsi valitsuse teostatud reduktsioon oli esile kutsunud opo­sitsioonilise liikumise Liivimaa aadlis, sest Rootsi laiaulatuslik agraarpoliitika ei ähvardanud aadlit viia üksnes majandusliku, vaid ka poliitilise iseseisvuse hääbumisele. Mõisade tagastamine tähen­das endistest aegadest päritolevate eesõiguste tühistamist ja näitas kujukalt Rootsi valitsuse tendentsi […]

         1. Loojat austame kõige paremini sellega, et austame ja mõistame õieti tema loomingut, tema isiku tähtsaimat osa. Lubatagu seepärast, et ka Tammsaare juubeli puhul siin püütakse edendada just tema loo­mingu õigemat mõistmist, vaadeldes selle mitmepalgelisest väärtuste hulgast eriti üht liiki, ta psühholoogilis-filosoofilisi elutarkusi, ta ideoloo­gilist põhidünaamikat. On ju teada, et Tammsaarest võib kõnelda […]