Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

      1. Praegu elavaist vanema põlve filosoofidest on laiale üldsusele kõige enam tuntud Henri Bergson (sünd. a. 1859). Tema nimega on lahu­tamatult seotud moodne „elufilosoofia”. Käesoleva sajandi maailmasõjaeelses kümnendis omandas ta ülemaailmse kuulsuse ja teda peeti vastuvaidlematult kõige väljapaistvamaks filosoofiks. Ka veel praeguses perspektiivis säilitab ta kindla koha tähtsaimate 20. sajandi metafüüsikute hulgas. Β e […]

    (1582.) Kaks aastakümmet vahelduva õnnega võitlust Ida-Euroopa suur­riikide vahel Liivimaa pärast oli valmistanud oma selja taga hea pinna kääriva ususajandi teise suure laine, vastureformatsiooni, eks-pansiooniürituseks siinpool Läänemerd. Usuline võitlus sai poliitilise võitluse reaalseks toetajaks ning leidis vastutasuks hinnatava uudis­maa. Vene-Poola sõja viimset järku vaadeldes ei saa meil olla vähe­matki kahtlust, kuidas katoliku kirik õhinal […]

    Ülev-traagiline ja madal-koomiline – nende kahe polaar­suse vahel lugematuis üleminekuastmeis kõigub kirjandus. Ala­tes jantlikust naljast, mida esimestena tutvustasid meile meie esimesed haritlased-kalendrisepad Kreutzwald ja Faehlmann, põhjalikumalt meie esimene realist – noor nalja-Vilde, on eriti koomika ajanud lopsakaid õisi meie talupojakultuuriga jutu­kirjanduses. Niipea kui see kirjandus hakkas saama kunstitead­likumaks, vabanedes köster-kooliõpetajate ebaalgupärasest halemeelsusest ja üle […]

    Rohkem teaduslikku ja õpetlikku kirjandust   KUI meil öeldakse sõna „kirjandus”, siis mõeldakse viimasel ajal selle all ainult ilukirjandust, võõrsõnaga belletristikat, mitte õpetlikku ja teaduslikku kirjandust. Kui kellegi kohta öeldakse, et ta loeb kirjandust, ta har­rastab kirjandust, siis saadakse sellest kohe ainult nii aru, et ta loeb luuletusi, näidendeid, novelle, romaane ja nende arvustusi, […]

     Kahtlemata tähendab igale maailmasõjast osa võtnud rahvale sõja lõpp pöördepunkti kogu ta kultuurilises elus ja loomingus, kuid selle piiriraja konkreetne saatuse- ja vaimusisaldus on igal pool isesugune. Rahvas, kes siiani maailma avalikkuse ees oli tuntud ainult mingi alati oponeeriva rahvusliku osisena end haiglasena tundvas suur­riigis, muutub üleöö Euroopa südamaa vabaks isandaks, olles geograafiliste, […]

     Kui mõni võõras, kunstist huvitatu ja ka kunsti mõistev, külas­taks meie Tallinna muuseumi, see märkaks peagi vahemaad Jaan Koorti ja meie teiste heade skulptorite vahel. Üleskutsutuna omi tähelepanekuid lähemalt sõnastama ja põhjendama, ta arvatavasti kõ­neleks kõigepealt Koorti siirusest, mis taotleb mõju ainuüksi puhta vormi kaudu, ei midagi lootes mudeli meeldivusest. Nad pole tõesti […]

     Luuletaja surma 25 a. mälestuspäevaks. Veerandsajandi pikkune vahemaa, mis meid tänavu 1. det­sembril Juhan Liivi surmapäevast lahutab, võimaldab ta elu ja luuleloomingut vaadelda juba ajaloo perspektiivis ja tõsta esile neid olulisemaid jooni, mis selles mõranenud luuletajakujus meile alguses paistsid silma ebamäärastena ja katkelistena. Siin tuleb kõigepealt meenutada tõsiasja, et Juhan Liiv oma eluajal ei […]

       KUULDUB kaebusi, meie kirjandus olevat eluvõõras. Küsimust arutati kirjandusnädala selle­kohasel vaidlusõhtulgi „Estonias”, aga vaevalt tõi seegi küsimusse suuremat selgust. Ainult ühte näis ta tõendavat: vaidlusõhtu ise pidi olema elu­võõras, sest miks muidu puudus seal rahvas. Või peaks siit isegi seda järeldama, et kogu küsimus on eluvõõras, vähemalt sel kujul, nagu teda käsi­tati. […]

     Eesti ja läti rahva geopoliitiline asend, nende lähedane arvu­line suurus, nende asukoha üldiselt sarnased looduslikud tingi­mused, nende ühesugune sotsiaalne struktuur jne. on määranud nad saatuskaaslasteks. Nende rahvaste tõus, langus ja iseseisvus saavad olla ainult üheaegsed nähtused. Seda õpetab minevik kõige kaugemale ulatuvais üksikasjus; seda võime aimata ka kogu ettenähtavas tulevikus. Seetõttu on ühine […]

   Läind aasta luuletoodang ei anna põhjust hõiseteks. Kvantitee­dilt see pole imponeeriv, kuid see ei ole ime, arvestades majandus­liku surutise mõju kirjastuste tegevusse, kes ammu enam ei võta vaevaks end tülitada nii vähe kasutoova ja „mõistliku” ametiga kui luuletuste trükkitoimetamine. Ainuke kirjastus, kellele värsid ikka veel on jäänd südameasjaks, Eesti Kirjanikkude Liidu oma, on teind […]

   LÄIND sajandi algus oli Inglismaa kirjanduses üks neid tõusuajajärke, mis isegi suurte kirjanduste aja­loos juhtuvad harva. Uus nn. „romantiline” suund oli luuletajate mõttekujutusele andnud tugeva tõuke avaruse ja süvenemise poole pärast kaheksateistkümnenda sajandi tihedat, kuid sageli pinnalist hingeelu. Kitsad müürid, mille taga peitusid kord klassiline, kuid ahtake võlu ja taltund meelelaad, olid murdund, ja […]

     Paistab praegu küll kasutu olevat rahvusvaheliste suhete alal õigusest rääkima hakata, sest viimastel aastatel on mõõduandva tegurina esirinda lükatud jõud. Õigus­likud normid nagu poleks üldse enam maksvusel. Sündmusi ligemalt vaadeldes leiame siiski, et jõu tarvitamist ikkagi kuidagi kõlbeliselt ja õiguslikult põhjendada katsutakse. Näit. on saksa rahvas teiste vastu vaenulikuks õhutatud tõendusega, et Saksamaale 1919. […]

    Kõige uuemad eritlused selle üle (1921-1926).    Euroopa kirjanduse aluseks ja lähtekohaks on Antiik-Kreeka. Siin tekkinud ja välja arendatud kirjanduse liigid ning vormid said üle võetud või siis eeskujuks kogu Õhtumaa kirjandusele. Kreeklastelt võtsid üle selle kirjanduslikud eeskujud ja vormid roomlased; roomlastelt itaallased; itaallastelt prantslased; ja nii kõikide rahvaste kirjanduslikud vormid viivad tagasi kreeklaste […]

     Ärka üles mu hing, astu pimeduse ja kurbuse ilma. Näita inimsoole teed valguse poole.         Viirastusena uttu kaovad päevad – üks va­rem, teine hiljem peadpööritavas kõrguses alla. Nagu tigu, ronib aeg, kuhu põimitud kuud, päe­vad – maetud õnn, valu, mured ja vaevad; kosmoses ümbritsevasse eetrisse kaovad, mine­viku ajamerde vaovad. Tõusevad ja langevad kultuurid, inimajus valitseb […]

   Kogu probleem ise on vana ja aina aktuaalne. Haritud publiku arvates, kel puuduvad ses küsimuses ometi täpsemad teadmised, on rahvusvahelise läbikäimise, või, nagu üldiselt öeldakse, diplomaatia keeleks prantsuse keel. Prantsuse keelele on kuulunud sel alal tõe­poolest kaua aega valitsev koht, mis püsib tal praegugi, kuid teata­vate kitsendustega: see esiasend pole ka kunagi olnud ülemaailmali­selt […]

     Võitlus oopiumiga kauplemise vastu on võtnud tänapäeval laia ulatuse. Kui enne maailmasõda 1912. a. Haagis oli peetud riikide­vahelist konverentsi nimetatud uimastusainega kauplemise vastu, siis Rahvasteliidu loomisega võitluse korraldus oli saanud veel suurema tähelepanu osaliseks, vähemalt teoreetiliselt. Rahvasteliidul esineb alalise komisjonina teiste hulgas ka oopiumi komisjon. Ja 1925. a. Genfis peetud rahvusvahelisel konverentsil ühtlasi […]

     1 Allakirjutanu oma eelmises artiklis (Looming nr. 1, 1933) juhtis tähelepanu meie paljastava suurromaani tumemeelsele, sageli koguni elueitavale põhitoonile. Vastuargumendina sellele muu seas on kuul­dunud väidet: kerge olevat teistelt nõuda positiivset, aga – vaada­tagu! – nõudja enese viimases teoses (Merihärg & Ko) ei olevat ühtegi positiivset tüüpi. Nagu oleneks teose ühiskondlik väärtus ainult selle […]

     (60. sünnipäeva puhul) Käesoleva sajandi alul valitses soome lüürikas suur, kuid eba­kriitiline produktiivsus. Kõikjal helises kanneldajate osalt inspireerit, osalt lame laul. Kõigile näitab eeskuju Eino Leino, see loodusegeenius, kes ei osand pidada mõõtu milleski, kuid kellel parimail hetkil õnnestus saavutada maailmakirjandusse ulatuv tase. Ent kui Leinos tõesti oli midagi Nietzsche üliinimesest, siis ei saa […]

     1 esti õigusajaloo senisest uurimisest ja tuleviku ülesandeist on kirjutanud prof. J. Uluots hea ülevaate, märkides neid rohkeid ülesandeid, mis oota­vad lõikajaid Eesti õigusajaloo viljaväljadel. Selles märgib ta Eesti õigusajaloo tähendust H. Brunner’i sõnadega: Nagu iga ajalugu, nõnda ka õigusajalugu töötab inimsoo enesetundmise üleva probleemi kallal. Ta omab selletõttu oma olemasolu õigustuse iseendas ega […]

   Jaan Lattik on ladus kõnemees. Teda on mõnus kuulata, kõ­nelgu ta kirikukantslist või parlamendipoodiumilt. Kõneldes jääb Lattik alati lihtsaks, asjalikuks ja omapäraseks; just samad jooned iseloomustavad Lattikut kirjamehena – igatahes neis teoseis, mida üldistavalt võiks nimetada noorsooraamatuiks. Sellisteks teosteks on ilmumise järjekorras: jutukestekogu „Meie noored” (1908), jutukeste ja vestete kogu „Minu kodust” (1921) ja […]

     Keiser Aleksander II poolt 26. III 1877 allakirjutatud ukaas, mil­lega Balti linnades pandi kehtima Vene 1870. a. linnaseadus, tähen­das siinseis linnaomavalitsusis põhjaliku pöörde algust. Senised sei­suslikud omavalitsusorganid – raad ja gildid – pidid minetama oma valitseva osa linna asjade juhtimisel. Asemele astus linnavoli­kogu ja tema poolt valitav linnaamet. Linnavolikogu, mis Tallinnas kui suuremas […]

     TEATER ja draama põevad kriisi. Teatrid otsi­vad näidendeid repertuaari jaoks ja ei leia neid. Vanad meistrid käsitlevad aineid, mis meile mitmeti vananenud, ja käsitlevad seda vormides, mis meile samuti vanane­nud. Tänapäeva kirjanikud kirjutavad näidendeid kül­laldaselt, aga neist haruldaselt vähesed saavad lavadel eluloomaks. Meie oma elu miljööst tulevad need uued näidendid, aga neil puudub […]

     TÄHELEPANEKUID INGLISMAALT Kogu maailm imetleb Inglismaa  ühiskondlikku korda. Demo­kraat hindab seal valitsevat poliitilist vabadust, pahempoolse maailmavaatega inimene – sealset, maailma tugevamat ametiühingute korraldust, parempoolne inimene – Inglismaal valitsevat rahu ja majanduslikku kindlust, aadlimees – inglise konservatiivset ja aristokraatlikku põhikude, ärimees – kindlaid vabamajanduslikke tendentse. Seega võivad kõige mitmesugusemad, üksteisega teravas vastuoluski olevad voolud […]

     Panidealismi eesmärgiks on valitseva kultuurilaostumise ületamine kogu elu põhjaliku uuendamise teel. Oleviku hädade lahendamine pole võimalik vaimse ümbersünnita. Välised muutused üksi jäävad viljatuiks. Mineviku eluorientatsioon, vanad ideaalid kandsid eneses laostumise idusid ja nende taaselustamine suurendab vaid jõuetust ja segadust. Inimkond vajab kindlamat alusmüüri. Väliste olusuhete ja sisemise inimese põhjalikum muutmine eeldab uusi eesmärke […]

     Probleem kirjanduse üldkasulikkusest on meil aktuaalne nagu mu­jalgi maailmas. Kuivõrra see hoiab elevil meie kirjandusharrastajate meeli, seda osutas selgesti näiteks hiljutine „Loomingu” ankeet „posi­tiivsusest” ja „negatiivsusest” kirjanike toodangus. Sääljuures paistis silma, et ka „negatiivsuse” õigustajad üsna tugevasti toonitasid kirjaniku kui subliimse koolmeistri osa rahva üldelus. Temalt oodati eeskujusid, olgugi hoiatavaid, nõuti praktilise käitumise […]