Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

     Kui tohiksin juhtida tähelepanu sellele muutusele, mis on sündinud viimase aja filosoofilise mõtlemise suhtumises ajaloole, siis lubatagu mainida järgmist situatsiooni iseloomustavat nähet. 1902. aastal ilmu­nud H. R i c k e r t i töö „Die Grenzen der naturwissen­schaftlichen Begriffsbildung” kujunes situatsiooni valda­vaks teoseks, sest ta rahuldas seda tarvet, mis oli tekkinud peamiselt […]

     Mis lugejale läinud aasta originaalseist värsikogudest esi­mesena silma paistab, on suhteliselt suur tähelepanu, mida on osutatud oleviku ajatingimustele ja inimese elujärje üldistele küsimustele. Ses suhtes on tunnismärgilisimad enne kõike E. Hiire, J. Barbaruse, J. Sütiste ja H. Talviku kogud. Olime juba tuttavad Barbaruse, Sütiste ja Hiire huviga ühiskondliku tõeluse kohta, seda üllatavamana ja […]

   hel määratul Elsinori terrassil, mis ulatub Baaselist Kölnini, mis riivab Nieuport’i liivaluiteid, Somme’i soid, Champagne’i kriidimurde, Elsassi graniite, – vaatab nüüd Euroopa Hamlet miljoneid kummitusi. Kuid ta on vaimne Hamlet. Ta mõtiskleb tõdede elu ja surma üle. Talle on kummitusteks kõik meie vaatekohtade vastandlused; tema süümepiinaks on kõik meie aupaistetegurid; ta on rõhutud avastuste, […]

      Septembri keskel, tavaliselt selle kuu 14. päeval toimub iga aasta Tartu ülikooli kaunis aulas uue järjekordse üliõpilastelennu pidulik immatrikulatsioon. Sel puhul peetavas sündmusekohases kõnes ei jäta rektor kunagi rõhutamata seda sügavat sidet, mis on ja peab olema üli­kooli ja rahva vahel. Samuti ei unusta rektor kunagi pööramast akadee­milise pere uustulnukate pilku tagasi oma […]

   Käesoleva kuu 8. päeval pühitses haritud maailm rooma luuletaja Quintus Horatius Flaccuse 2000-aastast sünnipäeva. To­hime näha selles kirjanduslikku suursündmust ning mitte ainult ro­maani rahvastele, vana Rooma otseseile järglasile, vaid ka kõigile neile natsioonele, kes kuuluvad Euroopa tsivilisatsiooni piirkonda ja kes seega toetuvad antiikaja kultuurilisele pärandile. See õigustagu ka siinkohal esitama mõningaid jooni Horatiusest ja […]

     Möödunud aastal teostus Venes suur üleriiklik näidendite võistlus, millest võtsid osa kõik nõukogude rahvused, igaüks oma keeles. Tuli kokku tuhat kakssada näidendit. Anti kaks teise ja kolm kol­manda liigi auhinda. Esimest auhinda ei saadud jagada. Tuhat kahe­saja näidendi hulgast ei leidunud teost, mis oleks täitnud kõrgemaid nõudeid. Vene on ikka olnud kõrge tasemega […]

     Kui rahval on tekkinud rahvuslik enesetunne, kui ta oma rahvus­likku teadvust hakkab väljendama kirjanduses, siis ei sünnita temale muret mitte kirjanduslik vorm, vaid sisu – mõtted, ihad, enese­teostus, nagu ütleb Walzel. Vorm kirjandusteoses ilmub algul ise­enesest, spontaanselt, ilma teadlike taotlusteta. Edaspidises rahva heaolu ja kirjanduse arengus muutub aga vorm harilikult järjest oluli­semaks, tema […]

         Mis paarkümmend aastat tagasi oli Hispaa­niale Salamanca ülikooli filosoofia professor Miguel de Unamuno, seda on tänapäeva Hispaaniale Madridi ülikooli filosoofia professor José O r t e g a  y  G a s s e t. Viimast, praegu viiendas aastakümnes meest, võib lugeda kogu Pürenei poolsaare ja ladina-ameerika noorema generatsiooni vastuvaidlematuks vaimseks juhiks. […]

     AVALIKKUS nii mõnigi kord on pööranud oma pilgu noortele, kui see tema arvates on „rööpaist” välja jooksmas. See minevikutaktika on maksev ka täna­päev. Põhjuseta tungiti ajakirjanduse poolt kallale „kuulsale” koolinoorsoo kongressile Viljandis, mille pisut hukkamõistetavail sündmusil olid veel kurvemad taga­järjed. Pidurdati ametlike käskkirjadega noorte spon­taanse eneseavalduse eriharunoorsooliikumist kooli­noorte juures, olgugi et Euroopa nimekaimad […]

      Meie praegune kultuuriloominguga tegelev generatsioon on kul­tuuri alal täpsalt niisama palju korda saatnud pooleteise aastakümne jooksul kui mitmed-mitmed sugupõlved enne meid ümmarguselt nel­jasaja aasta kestel – sellele veendumusele jõuab see, kes meie seni­seid kultuurisaavutisi hindab raamatustatistika najal. Esimese eesti­keelse katekismuse trükiaastaga 1535 alates ja revolutsiooniaastaga 1917 lõpetades väljenduvad sajandite jooksul teotsenud eestimeelsete pastorite, […]

     Prantsuse revolutsiooni poliitilise ajaloo meeliköitev sündmustik on uurijate poolt kirjeldatud kõige väiksemate üksikasjadeni ja hinnatud pea kõigilt võimalikelt seisukohtadelt – ultrakonservatiivsest kuni anarhistlikuni. Seevastu esinevad selle majandusliku olundi ja sotsiaalsete liikumiste uurimise alal otse üllatavad lüngad: siin satume alatasa nähtustele, mida me tunneme hoopis vähe või üldse mitte. Õigusega kurdab P. Kropotkin, et […]

      Ometi ei jõua mind Zeus surmata ! Prometheus. Raamatu käesoleval juubeliaastal meie kindlasti ei taha juubel­dada nii, et kitsameelselt heaks võtaksime vaid üht või teist liiki raa­matuid. Ei, juubilar on auväärsuseks nüüd oma täies ulatuses, ka sel­les ulatuses, kus ta saatusliku kannatajana, märtrina on kibedaid aegu tundnud inimeste ja ühiskondade piiratuse poolt. Olgem […]

    1. Vaesed olid eesti vaimutoitlustamise päevad pärast Põhja­sõda, sügavama pärisorjuse varjudes, veel XVIII ja XIX sajandi käänakulgi. Need olid suitsutare elanikkude vähevalgustatud päevad. Saksa armust antud raamatute vaesuses seisis muidugi Piibel esikohal. Aga saksa kirikuõpetajate hoiak ei suutnud kirjasõnast elavamaid meeleolusid äratada, lugemishimu sütitada. Vennaste­koguduse lugemised ja ettelugemised olid iseäralikumad. Ven­nastekoguduse laul hämariklaste „valitud” […]

        1   Harva on Eesti vaimuelu viimaste aastakymnete jooksul sarnast kriisiaega yle eland kui praegu. Väliselt näib kõik kõige pareman korran olevat. Sõjad on võidurikkalt lõpetet ja riigi organism kõveneb. Korraldub kultuurriigi väline ilme, juhit tendent­sist Lääne poole. Ohun on veel poliitilise iseseisvuse joovas­tust, mesinädalate illusioonid pööritavad päid, paljud tege­vusalad avanevad alles nyyd esimest […]

     1. Väikerahvale on tõlkekirjanduse probleem üks olulise­maid vaimlise elu küsimusi – võrratult olulisem kui ühelegi suurrahvale, ning seda olulisem, mida vähem on asjaomasel rahval olnud võimalust iseseisvalt midagi luua. Nagu meie riikliku elu läbiorganiseerimine, organiseerimine viimse ühis­kondliku narmani, nii on ka meie vaimlise atmosfääri tihen­damine ülesanne, mis nõuab teostamist ebanormaalselt kiires korras ja […]

     1 Kuigi uuskreeka kirjandus väärib küllaldast tähelepanu ja on alatasa edenemas, ei saa teda siiski võrdsena kõrvu seada helleeni kir­janduse suure ja jätkuva traditsiooniga. Selle põhjusi pole raske seletada: tarvitseb ainult pilk heita kreeka poliitilisse ja rahvuslikku ajalukku, millega tihedalt on seotud kirjanduse saatus. Aleksander Suure võitude puhul sai idamaa kultuurikeeleks „koinee hellenikee”, attika […]

    Novembri algupäeval Tartus pidas Akadeemiline Pedagoogika Selts referaatkoosoleku, kus esines referendina üks meie nooremaid vabaharidustegelasi, kõneldes teemal „Akadeemilise haritlaskonna osa rahva kasvatamisel”. Selle kõne refereeringud ilmusid järgmise päeva ajalehtedes. Võinuks arvata, et akadeemiline selts ülalmainitud teema käsitlemiseks leiab referendi omaenese ringkonnist, või vähimalt seda, et kui leitaksegi tarvilise olevat kutsuda kõneleja väljaspoolt, siis […]

     Ei ole mingit kahtlust: demokraatia on kõige raskem riigivorm. Kut­sudes iga hääleõiguslikku kodanikku kaasa otsustama riiklikes küsimusis kas valimiste või rahvahääletuste või muul teel, eeldab ta igas kodanikus teatavat poliitilise mõtlemisoskuse alammäära, teatavat orienteerumis­võimet riiklikes asjus, teatavat enesevalitsemist, vastutustunnet ja otsusta­misvõimet. Lühidalt, ta eeldab võrdlemisi kõrget ühiskondlikku ja kul­tuurilist taset. Ilma nende eeldusteta […]

     On juba banaalseks saanud lause: meie elame kriisi ajajärgus. See on aga nii. Küsimus võiks ehk olla, milliseid elunähteid ja avaldusi kriis on tabanud ja kui sügavale on ta tunginud üksikutel juhtumitel. Kas meil tuleks ümber hinnata näiteks kõiki tõekspidamisi liberaaldemokraatliku poliitilise ja sotsiaalse korra suhtes või piisaks, kui teha neis osades tea­tavaid […]

     E. Punase Risti lastekodu on Tartus ainuke selletaoline, kuhu vaesemad kodanikud või­vad tööle minnes oma lapsed jätta. Ta võib vastu võtta vaevalt 150 last, soovijaid on aga mitu korda rohkem … Ajaleht. Sest on nüüd juba üle kümne aasta tagasi, kui tookordne professor, praegune piiskop Rahamägi sai doktoriks väitega, et meie lastevähesuse peapõhjuseks on […]

  Esimeseks tähtsamaks eestikeelsete raamatute kogujaks ja säili­tajaks ning eraraamatukogu omajaks tuleb pidada Johann Heinrich Rosenplänterit (1782-1846), tuntud estofiili ja innukat eesti vaimse kultuuri, teaduse ja kirjanduse pioneeri läinud sajandi esime­sel poolel. Eestikeelseid raamatuid on olnud suuremal arvul küll ka teistegi eestisõbralistel meestel, nagu Liivimaa kindralsuperintendent K. G. Sonntagil (1765-1827), kindralsuperintendent dr. K. E. Bergil […]

     – Teie olete vist Kassaris viibinud? ütleb Aino Kallas pärast seda, kui olime teineteist tervitanud. – Jah, veetsin tollel kirjanduslikul saarel osa ühest suvest, vastan seekord küsija asemel kostjana. – See oli üks neist vähestest suvedest, mil mind polnud Kassaris. Armastan seda saart. Olen seal veetnud mituteistkümmend suve. Saared on kujunenud minu saatuseks, […]

       1. Pole päris aluseta, kui pilkavalt öeldakse, et sotsioloogia on teadus, mis lakkamatult tegeleb oma eseme otsimisega. Ameerikas ja Prantsuses on sotsioloogia põhialused, meetodid ja ülesanded palju vähem vaieldavad kui saksa sotsioloogilises kirjanduses. Ameerikas on sotsioloogia teadusena leidnud üldist tunnustamist ja ta moodustab ühiskonna- ja kultuuriteaduste hulgas keskse teaduse, mille tulemusi võidakse pidada nii […]

   1. Poliitiline liberalism ja vabamajandus, mis on moodustanud nn. kodanlise demokraatia mõiste peamise sisu, on viimaste aastate jooksul pidevalt taandunud auforitaarrežiimi ja plaanimajanduse ees. Kodan­lise demokraatia mõistele on vastu seatud marksismi poolt sotsialistliku demokraatia ja fašismi poolt autoritaarse distsiplineeritud demokraatia mõiste. Et meil tänapäeval eriti akuutne on mitmesuguste autoritaarsete tendentside ja fašismi probleem, siis […]

   On autoreid, keda omal maal seatakse pjedestaalile, kelle teosed on pea igaühe teadvuses, kuid keda välismaa ei tunne või teab ainult nimepidi. Seda võib peagu öelda Racine’i kohta, keda ainult väga har­vad hindavad sama kõrgelt nagu prantslased ise, kes enamasti on harjund teda asetama esimesele kohale oma kirjanduses. See käib ka Puškini kohta, kelle […]