Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

         1 Inimese õilsamaid väljendeid tähistame peagu endastmõistetavalt „vaimseks” kultuuriks või lihtsalt „vaimsuseks”. Me kõneleme lapse „vaimsest” arengust ja inimkonna või inimesrühmade „vaimuajaloolistest” arengjärkudest. Me tarvitame sõna „vaim”, ilma et suudak­sime sellega ühendada kindlapiirdelist mõistet. Tõepoolest näib selle sõna tarvitamine põhinevat isepärasel käsitusel inimesest kui „vaimsest” olendist. Inimene pole mitte ainult „hingestatud”, vaid ka […]

    Kirjandusajaloolises perspektiivis peame arvestama teose kõiki voorusi, tiihikohti ja puudusi, tema võite ja kõrvalejäämist elus, kuid kätte võttes vastilmunud romaani või mõne teise uudise, otsime talt vastust eeskätt küsimusele: mida ta annab meile? Puudujäägid ja ka tulevikuvõimalused pole nüüd olulised. Eriti on seda teed õigustatud astuma kokkuvõtlik ülevaade, kuna see­vastu arvustus peaks käsitlema küll […]

    1. Juba kolme aasta eest, andes siinsamas aru meie novellikirjanduse tolleaegsest seisukorrast, juhtisin tähelepanu ka kirjan­duslikkude vormide vaheldumisele. Aeg-ajalt pöördub nimelt nii kirjanikkude kui lugejaskonna huvi eriliselt mõne kirjandusliigi poole, kuna muu jääb varju. See muu ei kao küll täitsa, kuid on tagaplaanil, avaldamata elavust ja köitmata tähelepanu. Sellised vormivaheldumised korduvad vahel otse perioodiliselt, […]

        Kriis luule ümber vältab. Sellest on juba tüütav kõnelda. Kuid see on olemas ja seepärast ei saa sellest mööda minna. Luulega on nii kui majandusliku surutisega: konstateeritakse ta olemasolu, süvenemist ja avaldatakse lootust, et madalseisu põhipunktist saadakse peatselt üle. Siiski, luulega ei ole ometi nii kui majandusliku surutisega; üldsuse suhtumine läheb järsult lahku: […]

    Raamatuaasta on tõstnud päevakorrale laiemas ulatuses ka laste- ja noorsookirjanduse probleemi, ja seda täie õigusega, sest on ju kirjandusel meie kasvava noorsoo isiksuse arendamisel ja kõlbla meelsuse kujundamisel tähtis ülesanne täita. Ei ole kau­geltki ükskõik, mida lapsed ja noorsugu loevad, ei ole ka õige, et hea üldiselt on ka hea noortele. Küll võib vastupidi […]

    Aastal 1919, „Kriitika I” esimese trüki eessõnas, vaatleb Friedebert Tuglas üsna pessimistlikult tolleaegset eesti arvustuslik-esseelist kirjandust. „Arvustuslikke teoseid, mis oleta­vad nende kirjutajais isiklikku vahekorda oma ainega, võime leida meil õieti vähe.” Kuid just ses ajajärgus, mil tõeline eesti kirjandus alles algabki, olevat tõusnud vältimatu tarve võtta süvendunud seisukohti kirjanduslikkude nähtuste vastu. Nende punktidega on […]

      1. Sihid. Uusim aeg seab kasvatussihiks isiksusearendamise. Kujuneva isiku mõis­tuse- tunde- ja tahtealu määrab eestkätt intuitiivne tuntus, mis on reaalsuse va­henditu kogemine. „Intuitsioon on in­tellektuaalne sissetundmine ehk süm­paatia, millega meie tungime asja sise­musse, et sulada ühte sellega, mis seal on aimelist ja avaldamatut.” (Bergson). Ükski idee ei saa aktiivseks, juhtivaks teguriks isiku karaktris, […]

         Kõne, peetud eesti raamatu 400 aasta juubeli aktusel.     1. Nagu teame, ulatub neljasaja aasta jooksul ilmunud eestikeel­sete raamatute arv üle kolmekümne tuhande. Nii moodustab see juba küllaltki auväärse vaimuväärtuste voolu. Kuid seda ei saa võrrelda sirgesuunalise, algusest peale sama sügavuse ja laiusega kanaliga, vaid pigemini loodusliku jõega. Ta puhkes vaevalt mär­gatava ja […]

       1. Paralleelitades ja kontrastitades ajaloolisi jt. nähtusi ning mitte arvestades iga üksiku nähtuse arengut ja selle ajaloolist seost ning tausta, võime teha üsna usutavaid ja vägagi efektseid järeldusi. Nii on trükikunsti leiutamine toimunud uusaja  lävel ja meie võime jälgida XV sajandi keskelt suuri muutusi rahvaste tõekspidamistes, teaduses, edasi tehnikas, ühiskonnas jne. Sõ­naga, näeme […]

         Aja suunade ja maitsete ristluses on silmapaistval kohal jälle n. n. klassiline kirjanik. Kes ütleb klassiline kirjanik, see mõtleb enne kõike mõnda möödunud ajajärgu eeskujulikku väljendajat, ammuimetletud sõnakunstnikku. Mineviku pühitsus peab harilikult olema kooliski õpetataval ja seletataval kirjanduslikul eeskujul, ja rahvaste nooruse luulevarasid on alati hinnatud noorsoo kasvatuses. Uut, heitlevat, pealetungivat kirjandust piirab […]

       Tänavu möödub kümme aastat ühest palju tähelepanu äratanud kirjanduslikust sündmusest, mille järellained pole praegugi rauge­nud. 24. oktoobril 1925. a. esines Prantsuse Akadeemia avalikul istun­gil üks selle akadeemia vaiksemaid liikmeid, abt Henri Brémond, väi­kese kõnega luulekunsti kohta, mis äratas ootamatult nii suurt vastu­kaja mitte ainult Prantsumaa, vaid kogu Lääne-Euroopa kirjandus­ilmas, et sealt peale võiks […]

       Romantism on sõna, millel praegu Inglismaal ei ole vähemalt nooremate ja radikaalsemate kirjandustegelaste ringkondades kuigi palju poolehoidu. Kogu see liikumine, mida sääl sageli nimetatakse ka mõttekujutuse uuestisünniks, „The Revival of Imagination”, ja mida juhtisid Wordsworth, Coleridge, Byron, Shelley ja Keats, on pärast sõda kaotand palju sellest populaarsusest, mis sel oli läbi kogu üheksateistkümnenda […]

       1 Seoses viimasel ajal toimuva poliitilise ümberorienteerumisega on teravalt üles kerkinud kirjanduse meelsuse ning maailmavaate küsimused. Lahkpüüdeliste poliitiliste jõudude väljasulgemine rahva ja riigi saatuse määramisest ja nende asendamine ühe tugeva kes­kendatud võimu ja ühise sihipüüdlusega seab ka kirjanduse ette hoo­pis uued ülesanded, nõuab sellelt uut, senisest erinevat vaimsust. Kirjandust tahetakse enne kõike näha […]

         Kõne RA peaaktusel „Estonias” 8. IX 1935 Oleme oma rahva ja riigi elus pühitsenud nii mõnegi suure ja pöördelise sündmuse tähtpäeva, aga veel mitte sellises ulatuses, nagu see toimub praegu, esimese eestikeelse trükise ilmumise puhul. Eesti Vabariigi terve eluaasta on pühendatud raamatule. Sellega ühenduses on püstitatud rida ülesandeid ja algatatud suuri ning ulatuslikke […]

         1 Meie kirjandusliku mõtte liikumises kerkib aegajalt üles üksi­kuid lööksõnu, millega teoreetiliselt taotletakse mõjutada kirjanduse arengu suunda, kuid mille reaalne sisu enamasti jääb niivõrd tume­daks, et nende tegelik käibeväärtuski osutub tühiseks. Tänapäev sel­liseiks lööksõnadeks on saanud: rahvuslik omapära, positiivsus ja süntetism. Kui me eriti viimase puhul endilt küsime, mis see on, siis me […]

          1 Kui meie ärkamisaeg tähistab vana kultuurrahva uuestisündi, siis nooreestluse ajajärk kujutaks selle rahva vastset noorpõlve, millele loomuliku arengu teel järgnevat aega võiksime iseloomustada tööeestluse ajastuna. See oleks täisealise rahva küpse ja sihikindla töö saavutisterikas aeg. Kuna viibime praegu selle ajastu alul, siis on põhjust lähemalt vaadelda kahe viimase ajajärgu loomuliku arengu käiku […]

        1 Oleme juba küllastuseni kuulnud halvutatavat Noor-Eesti oma­aegset euroopastumistungi. Alles äsja lugesime siitsamast, et see olevat meile istutanud kultuuriväärtusi, mis ei sobivat meie töökale rahvale ja võõrutavat teda ära tööst ning tegelikust elust. Kuid pa­raku ei ole laiemas seoses veel kordagi kõneldud teisest euroopastumistungist, sellest, mis on omane Noor-Eesti ründajaile, elulähedase „uue vaimsuse” […]

     Nagu mäestikus viibides raske on üksikute tippude re­latiivset kõrgust määrata, nii on ajajärgule lähedal olles või teda ise kaasa elades raske tema nähtusi tähtsuse järele liigi­tada ja arengu suuna tähiseid märkida. Kui ma siin siiski viimaste aastate kirjandust katsun mõne üldjoonega karakte­riseerida, siis olen teadlik oma ülesande raskusest ja eksi­miste võimalustest. Aga hoolimata sellest […]

         Rahvuslik kirjandus on praegu päevaküsimus. Kuid hoolimata, et sellest palju kõneldakse, pole mõiste veel küllalt selge. Ühed saa­vad sellest nii aru, teised teisiti. Igatahes peaks eeskätt mõiste olema selge, siis alles võiks hakata võtma seisukohti poolt ja vastu. Endisel tsaariaegsel Venemaal peeti rahvuslikkudeks kirjandus­teks neid kirjandusi, mis kuulusid vähemus- või muulasrahvustele, nagu eestlasile, […]

     (Äärjooni kirjandusehindamise ja kirjandusepropaganda alustest)    1. Tarve. On kardetav mõnes seltskonnas rääkida kirjanduse ideoloogilisest arengust, või üldse ta ideelisest-sisulisest küljest. Sest juba meilgi on kirjanduspublikus mõnevõrra inimesi, kes arvavad, et see tähendab üldse mitteesteetilist ja siis nagu endastmõistetavalt ka diletantlikku suhtumist kirjandusele, tarbetut või kitsast moralismi, mingiks esteetiliseks surmapatuks peetavat väikekodanlust jne. Nii […]