Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

23 Jul

Eesti romaan 1929. a.

 

      

Viimaseil aastail on eesti kirjanduses pääsenud valitsema romaan, näidates liiga suurt kasvu. 1925. a. näit. ilmus ar­vestatavast proosast 3 romaani ja 3 pikemat jutustist, kogu­summas 995 lk.; 1926. a. 8 romaani ühes pikemate jutustis-tega, kokku 1716 lk.; 1927. a. 14, kokku 3502 lk.; 1928. a. 13, kokku 5032 lk.; 1929. a. 16, kokku 5042 lk.

1926. a. ilmus „Tõde ja õigus I”, mis oletatavasti mõjustas pikemate romaanide tekkimist. 1927. a. algavad k.-ü. „Looduse” romaanivõistlused, mis andsid 1. aastal ligi 1 1/2 tuhat lehekülge uut kirjandust, tõstes romaanide koguulatuse eel­mise aastaga võrreldes kahekordseks. Need kaks tegurit ühes ajavaimuga tõstsid 1928. a. romaanitoodangut eelmise aas­taga võrreldes 75% võrra, ja 1925. aastaga võrreldes on nüüd romaan paisunud 4 aastaga 5-kordseks. 1929. aastal näitab teoste arv veel tõusu, aga lehekülgede kogusumma jääb püsima 1928. a. kõrgusele.

Seda suurt kasvu on täieline põhjus nimetada vesivõsuliseks, sest et suurema enamiku tasapind on madal. 1929. a. eraldub teistest teravasti A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” II, olles väärtuselt muust tugevasti pea jao pikem. Õieti võikski rääkida ainult sellest teosest, lisades teiste kohta, et neis leidub palju keskpärast kui ka kolkalist lugemismater­jali. Nii et nälg sisu järele kestab nagu vareminigi, ja iga­tahes pole 1929. a. romaanitoodang parem kui 1926. a., mil ilmusid „Tõde ja õigus” I ning ,,Jäljetu haud”. Kuid ta pole ka mitte väga halb, sest „Tõde ja õigus” II on täieline väärtteos.

Mis puutub käesoleva ülevaate teoste valikusse, siis on siia võetud kõik jutustav proosa, mis pole mitte selgesti novell, A. H, Tammsaare teost ,,T õ d e ja õigus” II võiks nimetada kõneluste romaaniks: neid on lühikesi ja pikki, tihti lehekülgede kaupa, – valdavalt suurem osa raamatust on jutumärkide vahel. Elu härra Mauruse õppeasutises – see on Indrekule kõnelused ja jälle kõnelused. Nende taga näeme ika tegevust ja visuaalsete piltide vähest maalimist. Kuid need on tabatavad suurel määral läbi kõneluste, milline asja­olu tingib nähtuse, et vähe on tegelaskujusid, mis sugereeri­takse plastilise visuaalse kogupildina. Maja, sealset elu ja elanikke ei võeta vaatluse fookusesse piltimaaliva kavatsu­sega, vaid antakse kuulda tegelaste mõtisklusi ja jutuajamisi ühes nende teotsemistega. Siia koondub Tammsaare romaani pearaskus.

Kui mõtelda tagasi „Tõe ja õiguse” II osa tegevusele, siis jaatame küll selle alalist jooksu, aga tegevus ise on väheüt­lev ning sageli anekdootiline. Selles pole tugevat ühendust ega arengut, nagu argipäevaelus ikka. See on elu askeldus, mis jookseb jõena edasi ajakallakul – pidevalt, kuid mitte rohkem.

Tegevustikus väljenduv oluline sisu koondub kõnelustesse. Kui romaani võtaksime taimena, siis oleksid kõnelused viljakobarad.

Ja tahaksime iseloomustada seda vilja, satume piinliku vajaduse ette: kõige keelepealsem nimetus oleks – lobise­mine. Või milleks muuks nimetada pikki tiraade, kus sõnad vulavad nagu vesi rennis – ilma erilise vajaduseta, ilma suu­rema eesmärgita ja nähtavasti ka ilma suurema mõtteta? Paljusid lugejaid on see viinudki libedale: nähakse pikki kõnelusi, ja kuigi seal on nalja, otsustatakse lõpuks, et venitatud, kergevõitu.

Kõneluste lobisev laad oleneb aga sellest, et püsitakse elu­lähedasena ja argipäevsena. Ja et hoidutakse tarkusist. Harilikult esinevad kirjanduses kondenseeritud kõnelused: sõ­nadesse tahetakse panna rasket, löövat mõtet, mis oleks tege­lase (ja ka kirjaniku) mõtestiku tipud. A. H. Tammsaare ignoreerib seda literatuurset tarka mõtet, temal on tegu pisimõtete ahelatega. Neid võib küll nimetada lobisemiseks, aga siis pole õieti öeldud. Sest Tammsaare tarvitab küll palju sõnu ja mõne rea ulatuses öeldakse tõesti ka üpris vähe raiu­vat, kaalukat, kuid pikemas ulatuses avaneb neist kõnelusist palju: tüübid, ajavaim, eriline elufilosoofia.

Elufilosoofia kasvab A. H. Tammsaare romaanis vajaduslikult, paratamatuse sunnil. Indrek satub Vargamäe külapatriarhaalsusest Tartu virilasse ja askeldavasse väikekodanlusse. Vargamäel valitsesid puudus ning hädad ja kui Indre­kul juba jaamast peale tuleb kannatada tonkimist teiste poolt, siis Tartu vilets elu pole tema kondile mingi uudis. Mauruse kooli siber ja üldine segadus on otsegu omad asjad. Kuid Indrekul oli Vargamäel perekond, oli seljatugi; siin peab ta alati olema väljas enese eest. See ajab inimese intensiiv­semale eluvõitlusele, ja kus käimas elav eluvõitlus, nii väike-suur kui ta ka on, seal võrsub ajudes mõtteid. Kõige pealt oli Indrek Mauruse koolini puhtasüdameline ja õiglane. Siin aga sundis uus ühiskond selga pöörama avameelsusele ja tõenõudmisele. Siis piiras noort poissi Varga­mäel igalt poolt usk kõrgemasse olevusse, Jumalasse. Siin aga hakkasid kostma imelikud hääled, mis õõnestasid senise kindluse ja tapsid aegamööda Jumala. Et Indrek, vaimliselt vägagi alaealine poiss, suudaks jääda isikuna püsima, pidi ta seedima kõik need muudatused, mida pakkus Mauruse kool, pidi teadlikumalt suhtuma ellu, pidi pingutama, et leida sobi­vat eneseteostuse-teed.

A. H. Tammsaare ei esita Indrekut kui väikest filosoofi, kes püüaks leida süsteemi, loogilist selgust jne. Ei, Indrek on oma laadilt vägagi mittefilosoof. Ta ainult võtab vastu teiste filosofeeringuid ja need jätavad temasse jäljed. Ja et kõik kasvaks argipäevaelu paratamatusest, siis ei esine ro­maani üldine filosoofia mitte kõrgekskruvituna, süsteemiaetuna, targakstehtuna, vaid see kõik esineb ümbritseva lihtelu mõtteavaldustena. Püsides sel teel jääb romaan realistlikuks pisielu kujutuseks, usutavaks ja sugereerivaks, teiselt poolt peab ta aga palju ruumi andma kõnelustele: seepärast tundub teos venitatuna ja kohati pealiskaudsena. Kui aga pärast mõelda romaani kõike mõttevulinat, siis tuleb küll pooldada, et see suundub kõik ühte punkti, et üleliigset nagu ei olegi.

See ühine punkt on vastus küsimustele: kuidas elada kesk ümbritsevat muutlikku ning äraandlikku askeldust? mida võtta tõeks, mida tunnistada valeks? millele anda õigus? Nii siis: kuidas olla, mida pooldada ja uskuda, et võiks elada?

Siit näeme, et „Tõe ja õiguse” II osa elufilosoofia suundub tegeliku elu keskele. Seal siplev inimvaim püüab leida ene­sele tasakaalu, tuge ja suunda. See elufilosoofia on väike, al­geline, süsteemitu, lahkkõladega, kuid teda tuli ette tuhat, sada ja kümme aastat tagasi, tuleb ette täna ja homme.  Seepärast on A. H. Tammsaare uus romaan eluline ja aktuaalne tänapäevgi, ehk küll tegevusaeg näitab kümneid aastaid minevikku.

A. H. Tammsaare on ignoreerinud tarku süsteeme ja teooriaisse suubuvaid mõtteid. Ridade vahelt paistab teoreetitsemiste alahindamistki. Tegelased on väikesed surelikud ja nende otsimised ning probleemilahendused on väikesed. Kuid nad on surematud.

On tõesti väärt, et „Tõe ja õiguse” pikki kõnelusi ei võe­taks poole kõrvaga kuulates ja niiviisi neid ainult venitatuks ning tühisteks pidades, vaid loetaks neid täie tähelepanuga. Siis kaovad ka paljud etteheited. Kuid kahtlemata oleks või­nud autor olla kitsim kõnelustest, mis oleks teinud teost koon­datumaks.

Püsima jääb üks etteheide: kõnelused on kõik ühte laadi. Igatahes oleks muutunud teos võrratult mitmekesisemalks, kui tüüpidel oleks karakteerne jutt. Siis oleks romaani raskus langenud tüüpide kujutamisele. Nüüd aga koondab ühte laadi jutt peamise tähelepanu elufilosoofilistele teemadele ja raskusepunkt langeb siia. Nii siis on romaan praegusel kujul saavutanud selle läbi sisulist tervikut ja ühtlasemat ideede arengut ning koondumist. Järelikult võib selle etteheite teha autorile. Kuid ometi peab tunnistama, et praegune olukord on ka põhjendatud ja ei saa seda tunnistada lausa paheks ega veaks.

Romaani praegune raskusepunkt ühendab teose II osa esi­mesega: ka seal pinguldusid elusuhtumuse ja eneseteostuse otsingud. Ja kogusummas on „Tõde ja õigus” tugev idee­romaan.

Olustiku ja tüüpide kujutusele on II osas pühendatud vä­hem otsest tähelepanu kui esimeses, kuid tulemused pole ometi vähemad.

II osa tegevusväljaks on härra Mauruse esimese järgu õp­peasutis. Siin on autor näinud elu drastilisemast ja koomili­semast küljest, kuna paljugi jääb üldse väljapoole vaatlus­välja. Nii näit. pole peaaegu mingit tähelepanu osutatud positiivsemaile õpetajaile, nõnda et jääb küsitavaks, kas neid oligi. Edasi pole käsiteldud positiivseid nähtusi õppetegevu­ses, ainult vihjamisi riivatakse klassitegevust jne. Näeme aga internaadi elu veidraid avaldusi, mis tihti paisuvad pahvatava koomikani (nagu luige-Goethe-Schilleri häving lahingus). Muidugi avanes huvitavate kõneluste võimalus ainult siit kandist, kuna kesisem õppetegevus ja kesisemad õpetajad-õpilased ei sisaldanud palju huvitavat.

Teiselt poolt seletab seda laadi ainevaliku Mauruse koolist nähtavasti juba mälu: „Tõde ja õigus” on memuaariline, ja on selge, et seda laadi teoses kajastuvad kõige pealt drastili­semad nähtused.

Mis puutub A. H. Tammsaare memuaarilise romaani täp­susse, siis tõestavad seda eriuurimus ja tulevik. Praegu on küllalt sellest, kui arvestame kaasaegsete kinnitust, et autor on rääkinud tõelisest Hugo Treffneri gümnaasiumist Emajõe kaldal ja et autori suhtes on romaan suurel määral autobio­graafiline.

Võrreldes A. H. Tammsaare koolimemuaare O. Luts’u omadega selgub, et need on sootuks erinevat laadi: teine jäl­gib sündmustikku ja areneb kinofilmina, kuna Tammsaare memuaarid on kaalukad mõtteist, mis on välja kasvanud kooli­elust.  Lutsul on seiklused, Tammsaarel elufilosoofia.

Peale H. Treffneri gümnaasiumi olude on autor tabanud tolleaegsete „Eesti meeste” vaimu. Neid esindavad direktor Maurus ja Mäeberg. Veretu isamaalsus, kitsas silmaring rahva ja poliitika ulatuses, õõnsad, kulunud sõnad, väline ohv­rimeelsus, tegude ahtrus – need iseloomustavad viimseid ärkusaja verevaeseid mohikaanlasi.

Isegi kirjanduselust saame tähelepanekuid, – on ju kau­nis pikalt kirjeldatud luuletamist poiste hulgas.

Tüüpidest on kõige võimsamaks kasvanud direktor Mau­rus. Autor suhtub temasse kahte viisi – alahindavalt, kari­keerivalt ja teiselt poolt tunnustavalt. Karikeeriv joon on ses romaanis väga tugev. Alguses jääd peaaegu üllatunult vah­tima Mauruse kuju, arvates seda haruldaseks karikatuuriks: tema rahaahnitsemine ja oma kooli ning isiku allakriipsuta­mine on ju naeruväärne. Siis aga hakkab see kuju kasvama ja mitmekesistuma. Ta saab elavaks isikuks. Ja kui lõpetad lugemise, tunned ehk, et see mees väärib suurt tunnustamist. Teda laidad, kuid tunned ka sümpaatiat.

Erilist tähelepanu väärib, et Mauruse kuju kasvab peami­selt ta kõnelustest. On siis arusaadav, et me teda ei näe vi­suaalse pildina selgesti ilma erilise koondamiseta, konstruee­rimiseta, vaid et tunnetame teda mitmekesiselt ja kogusummas elavana ning plastilisena.

Õpilaste ja õpetajate tüübid on haaratud üksikute drastiliste joontega.   Nende kõikide suhtes tuleb võtta arvesse, et siin on kujundamises nähtavasti tugevasti mõju avaldanud memuaariline element.

Romaani peategelane Indrek ei saa kaugeltki nii luuks-lihaks kui Maurus. Ta jääb ideede vastuvõtjana ning seedi­jana ise osalt ka mingiks ideeks. Tema elu värvikam osa on südameelu avaldused Ramilda, Molli ja Tiina suunas. Noo­ruki südameelu esimesed liigutused ja areng täisealiseks on esitatud Tammsaare poolt omalaadselt ja meeldejäävalt.

Naistest on tegelikult kaalu küll ainult Ramildal ja Tiinal. Tiina hing kätkeb endas sügavusi, kuhu nähtavasti suubuvad mitmedki autori mõtted. Nimelt on suurem osa tegelasi auto­ril võetud alahindava huumoriga. See juhtiv osa kujutatud ühiskonnast on üsna tühine, silmapilgule elav, kaduv. Need on eluaskelduste kehastised. Kuid elus on ka seda, mis tahes-tahtmata kisub kaasa, mida peab pooldama. See elu südameosa teiste hulgas on Tiina: jalutu tütarlaps, kes ei upu. väiklustesse, vaid kes tunneb ja näeb rohkem kui paljud tei­sed. Ja see elusüda pingutub saada tugevaks, tegevusevõimeliseks, ja imekombel, kuid põhjendatult ta saabki nii kau­gele. Selles peitub romaani optimistlikum heli. See laseb koguni paralleele tõmmata tolleaegse eluga üldse. Kas pol­nud elu siis samuti äbarik kui alaealine Tiina? Kas polnud tal tahet saada tegevusevõimeliseks? Ja kas ta ei saanud? Ei ütle, et see oleks kavatsetud ja tahtlik paralleel, aga seda paralleeli võib tõmmata, ja mõlemiti on ta optimistlik ning elamaõhutav.

Üldiselt on ju ,,Tõde ja õigus” II kaunis troostitu, kuid Indrek rabeleb sellest läbi ja lõpetab julge akordiga, Tiina saatus kõlab sellele kaasa, nii et kokkuvõttes on ,,Tõde ja õigus” II optimistlik ja elujaatav teos ning ületab ses mõttes esimese osa. Tugevasti suurendab seda põhilist optimismi autori arusaav huumor. Elu on ikka igal pool veidrustega; sellest aru saada tähendab muiata ja ühtlasi ka üle olla ning leppida.

Kõigele näilisele laialivalguvusele vaatamata on ,,Tõde ja õigus” II terviklik teos. Seda tingivad elufilosoofiliste mõ­tete koondumine Indreku ümber ja siis Indreku arengu üks lõpetatud faas. Vargamäelt tuleb ta küla vaadete ja traditsioonide võsuna, kolkalapsena, kes kaotab enda juba Tartu väikesel ning unisel jaamaesiselgi. Romaani lõpus aga on Ind­rek jõudnud iseseisva ellusuhtumiseni; ta vaated pole küll süsteemis ega kuigivõrt arenenud, kuid ta vaimline mina on tugevnenud iseseisvalt otsustavaks ja teotsevaks.   Kolkalaps on kadunud, saabunud on elus rabelev algeline linnaintelligent. Seepärast ei jää lugeja II osa lõpetades ootama kolmandat: see võiks ju tulla, kuid ta pole paratamatu, milline tunne aga oli I osa lõpetamisel. Ent kui kokku võtta teose I ja II osa, tundub küll paratamatusena, et autor külaelu ro­maanile ja haridusarengus täisealiseks saamise romaanile la­seb järgneda Indreku täisealisena teotsemise romaani.

Olen juba märkinud „Tõe ja õiguse” I ja II osa vahel kokkupuutepunkte ja erinevusi. Lõpuks veel üks võrdlusjoon. „Tõde ja õigus” I haaras oma sisulise suurusega ja tundesoo­jusega, mis temas peitus: külaelust kerkis lugeja mõttekujutusse monumentaalne pilt. II osal puudub seda laadi haara­vus. See on mõtterikas ja elufilosoofilisest vaatevinklist hu­vitav labürint, kuid tal puudub aine suurejoonelisus. Kõik on väiklane, viril. Ning miski ei ärata hoogsat poolehoidu. Inimes-elu südame hellem avaldis on jalutu Tiina. Siitpoolsed episoodid on ka kõige siiramaelsemad ja soojemad linnaelus. Kui aga Indrek saab maale, siis puhub taas vastu elu kauni­dus isegi väikluses ja viletsuses. Mõtlen Indreku ja ta õe pahurdumist särgiriide pärast, mis iseenesest väiklane eluaval­dus, aga ta lahendus üleval viisil: avanes südamete loodus­lapselik puhtus ja puhastav ning ülendav jõud.

Kuigi II osa on kõnelustes liigselt pikaldane, oli I osa väl­jatöötuselt märksa logisevam, ja ometi oli ta haaravam. I osa oli tunneterikkam, II on mõtterikkam.

Ehk küll A. H. Tammsaare romaani tegevus hargneb mõ­nikümmend aastat tagasi minevikus, on ta ometi aktuaalne ka tänapäeval; õigust öelda, A. H. Tammsaare mõtlebki siin mitmes kohas otse tänapäeva olukorras. Isiku elamise prob­leeme realistlikus käsitluses ja praegusel ajal on veel mõnes teises romaanis, kõige pealt R. Rohu „Naudingus”, „Ajas” ja E. Saks’a „Kodutus”.

Richard Roht on täis pessimismi ja protestivaimu tänapäeva-elu vastu. Tal on hea tahtmine. Sest tehtud ja pealiskaudse optimismina kõlab väide paljude suust, et miks laita ja alaväärtuslikku leida praeguses elus, kuna eilne pole olnud parem tänasest nii moraali kui muuski mõttes. See lahja optimismi surrogaat leiab, et kõik võib minna edasi, nagu ta on, et on küll üht ja teist viga, kuid egas sellepä­rast maksa tõsta hädakisa. Meie korraldamatus, otsivas, traditsioonivaeses, kõhtukummardavas, vaeses ja tõusiklikus seltskonnas asjad ikkagi päris korras ja elujõulised ei ole. Salgamatult on meie ajal palju ürglikku elujõudu ja palju tu­levikku, kuid olevikuhoone on ometi savist ja lauaotstest ehi­tis. Seepärast oleks üsna naelapead tabav, kui sisemise hinge­tutega ülendaks mõni kirjanik selle rabavaks protestiks. Ro­hul on olnud mitme romaani ulatuses seda head tahtmist, aga tulemused on lahjad, ning mida samm edasi, seda sogasemaks muutuvad nad.

„Naudingus” juhib Roht vihase löögi mõistmatu elu­maitsmise vastu. Autor näeb, et Eestis elab jõukam kiht, võiks ütleda ka jõukam intelligents, naudingule, püüdes järele jõuda muu maailma rikkale kihile. Selle meie pisielu elumaitsmiskihi võtavad omakorda eeskujuks kooliplikad, alevipürjerid, põlvepikkused lapsed jne. Tulemuseks: madalate seksuaal- ja kõhuihade rahuldamine, uhkeldav rõivastis, suurlinnalised tegumoed, üle jõu elamine.

„Naudingus” puudutatakse palju labaseid eluavaldusi. Kui arvestada raamatu ideed, oleksid need inetuselaigud teose otstarvetele küll kahjulikud: protesti ja puhastamise ase­mel võib ta ergutada katsetamisele teha sama, ainult osavamini kui Aili Priimägi. Nii et Roht oleks võinud olla „naudingu”-piltidega tagasihoidlikum.

Ometi on Rohul ses raamatus mõningad isikud, kes on joonistatud küll drastiliselt, kuid siiski isikupärase ja elusa joonega. Nimelt kelner Uuksman, asunik August Ots, osalt ka Aili ise jne. Rohu kõrgemeelne kangelane on sedapuhku inglane (kas vihjamiseks, et meil kõik praht?), kuid tema õi­listatud kuju muutub selle suure õilsuse all elutuks maskiks, nagu Rohul ikka.

„A j a s” on ühinenud Rohu viimaste romaanide elemen­did: on küla mühakas jõud Kriuka Kusta ja metsad põldu­dega, kuid teiselt poolt ka linna erandlikult rikutud kerge­meelsus ja ühepäeva-elu. „Kurgsoo” element on ühinenud „Naudingu” elemendiga, viimane on mädandanud esimese ja koos ei sünnita nad protestihapet, mis ajaks lugejale judinad selga.

Roht on haaranud laialt nagu varemaltki: tsentrumis linnatüübid Dagi-Dreverk, lisana talurentnik Kusta Soojaga, pops Kristjan Annaga, siis veel Dagi perekond. See laialthaaramine on ideeliselt põhjendatud sellega, et Roht süüdis­tab kogu tänapäevast ühiskonda. Jutustamisviis on tal aga kerge, ruttav, pealiskaudne, vestev. Sellega ta jõuab riivata küsimuste latvu – ja ongi lõpp. Eelmisis romaanes, muu seas ka „Naudingus”, on sama hõre jutustamisviis, kuid küsimused ja tüübid on rohkem koondatud; nii tabatakse ka rohkem märki.  Sealgi tuli löök nõrk, mis rääkida sellest veel „Ajas”.

„Aega” ei suuda Roht teha sisult veenvaks. Näit. on üsna arusaamatu Sooja. Tõsi on, et nõudlik naine võib edutus tööhigistamises minna nii tujukaks, kuid Soojat tunneme kui prak­tilist, asjaolusid arvestavat, nupukat naist. Kuidas ta võis nartsuks muutuda, seda Roht ei näita. Ning lugejale tundub see liialdusena, viriseva ühekülgsusena. Nii on kõikjal teisalgi.

Sellele pinnapealsusele tulevad lisaks Dreverki kunstirüütli veidrused. Ta ei oska näit. muidu jääda autogi alla, kui istub tee äärde, sirutab jalad üle rööbaste, teeb seda kõike kunstnikuhingelise hajameelsusega romantika nimel, unistab siis seal öösi, kuni auto ei saa muidu, kui sõidab jalust üle. Selle tühise veidrusega algab Dreverk oma käiku romaanis ja ei saa, ei saagi hinge sisse: jääb ainult suuks, kes räägib targutusi.

Muidugi on Rohul väljendatud rida vaateid, kuid nende kohta ei saa tõesti võtta sõna, sest et nad on oma ühekülgsuseski poolikud. Üldmuljena jääb püsima nurin, et praegune aeg on nagu kaartidest maja: kuidagi libiseb üks paigast – järgnevad teised robinal. Eriti püsimatu ja isiklik on naine: kõik käib selle järele, kuidas käivad tal tujud ja himud, kind­lust pole milleski. Kogusummas pole isegi kannatust, isegi valu ei teki sellest tühjast olemisest.

Tugevas käsitluses oleks võinud see ehk rabada, ent prae­gune romaan ei taba rohkem kui ajaleheartikli hädaldamine. Igatahes areneb triloogia „Kurgsoo-Maa-Aeg” lamestuvalt ja viimane on nõrgem kui esimesed.

Nii „Naudingus”, „Ajas” kui eelmisiski töis valitseb ten­dents. Oma tendentsi ei tõesta Roht psühholoogilise kujunda­mise kaudu, vaid mõtteväitluse teel, mis kohati areneb tüütavaiks moraalijutlusiks. Rohu väited ei põhjene aga läbitun­tud ega -mõeldud tähelepanekumaterjalil, vaid haaratakse kinni erandnähtustest, üldistatakse ning asutakse närvlikult süüdistama, ilma et suudetaks midagi tõestada. See kõlab umbes nagu hädaldamine kuulujuttude põhjal.

Kui Roht oma ühekülgsed väited põhjendaks, kuigi ühe­külgselt, kuid laiemini ja tugevamini, siis võiks see mõjuda terava protestinagi. Et aga Roht jutustab pinnapealselt, kergelt, ajakirjandusliku ruttamisega, siis muutuvad tema viimased raamatud väheütlevaiks. Tahtmist on, kuid tegu tuleb väike. Ainus voorus, et nad näitavad näpuga tänapäeva-elu olulistele küsimustele ja ergutavad ehk seisukohta võtma.

Seda viimastki võimalust halvab Rohu jeremiaadlik pessi­mism: kõik aina laguneb, kõik on ei midagi, puruneb seegi, millesse uskus autor varemais romaanes, ning puruneb usku­matult kergesti.

Rahulikumalt ja kitsamalt asub elamisprobleemi juurde Edgar Saks’a „K o d u t u”. Ta piirdub talutüdruku hingeelu vaatlusega, jälgides oludesunnilist arengut haigla­seks vanapiigaks. Alma on normaalne ja elujõuline tüdruk. Ta on ainult üksik, omaette, passiivne, eneseuhke ja naisena tagasihoidlik. Olud on ümberringi hädaohtlikud: isa-venna majanduslik ahnitsemine, hoolimatus, egoistlikkus, siis teiste pilge ja tegudega riivamine annavad Alma loomupärasele passiivsusele ja omaette-olemisele hädaohtliku suuna: need omadused suurenevad, lisandub paratamatult närvlikkust, ja varsti on kuivanud ning kõdunenud niidid, mis ühendavad isikut ümbruskonnaga. Jõud hakkab kahanema ja peagi on Alma sellises seisundis, et teised tunnevad end olevat õigus­tatud teda alahindama ja ignoreerima. Inimene kängub seltskondlikult, vaimliselt ja kehaliselt.

Neurasteenilise vanatüdruku kasvamist elujõulisest talu­tüdrukust ei võta autor sügavama analüüsi alla, vaid ainult kirjeldab asjade käiku. Selle ülesande on autor täitnud tä­helepanuväärivalt. Uskumapanevalt ja vaikselt-kaasakiskuvalt on ta suutnud kujundada üldise arengu, jäädes ise kogu aeg erapooletu vaatleja distantsile ja mitte kunstlikult asju suureks puhudes. Alma passiivsus võiks näiteks loogiliselt mõeldes äratada kahtlusi, kuid teoses esineb see täiesti usu­tavalt.

Tulemuseks osutub tüüp, millele on antud elu lihtsate ja väliste joontega. Elamisprobleem on saanud omamoodi lahenduse Alma äpardumises, ja see on ühiskonnas arvestatav nähtus.

Isegi siis, kui Alma tüüp oleks elust kopeeritud, väärib romaan tähelepanu; ühtlasi oleks nähtuse käsitlus seda tõe­lisem ja paikapidavam.

Kui tunnustada ja hinnata autori kirjeldava kujundamise oskust, siis ometi ei saa „Kodutut” pidada eriti tüsedaks teo­seks. Ta jääb oma kirjeldava laadiga pinnaliseks – on küll kujundamisoskust, kuid sisu on liiaks vähe, et anda ro­maanile raskemat kaalu. Muu seas on kirjeldamises puu­dulikuks jäänud teenijatüdruku Miina teguviisi motiveering.

Samuti on sõnastus ilma eriliste isikupärasusteta ja ti­heduseta, püsides kogu aeg keskmisel tasapinnal ja omades seejuures mõningaid pahesid.   Olulisem neist on dissonants­likud väljendused. Seda eriti võrdluse alal: need on tihti karvupidi lausesse kistud. Näit. 48 lk. räägitakse kahe hariliku maainimese kõndimisest, siis: „Nad seisavad seal kui raidkujud keset teisi kujusid, milleks on ümberringi laiakroonilisi päid sirutavad puud”, ja pisut allpool: „Nad va­juvad nagisevasse tooli kui kaks korraga vette langevat kivi ja vaikivad; ainult hingamine on kui aeglased virvendused: veel – kuid ehk vaikib seegi…”

Siis mis on teosel vilets, see on lõpp. Tarvis oli kuidagi lõpetada, autor on selle ka siis välja pingutanud, kuid see pole kooskõlas muuga. Päris lõpus on huvitav veel järg­mine asjaolu. Autori käes on lõpp kujunenud nii, et Alma oleks pidanud õnnelikuks saama abielus. Kartes seda inglislikku „happy end’i” lõi autor äkitselt takka üles, paiskas kõik teisiti ja laseb Alma vanapiigana jääda inimkonda tee­nima.   Lõpp on halb, sellepärast pole aga veel kõik halb.

Neli senikäsiteldud raamatut lahendavad elamisprobleemi, haarates seda üsna lähedalt. Kõige kitsama vaatlusväljaga on neist Edgar Saks. Tema aine väärtus on siiski lai, nii et teose kitsus ei anna veel end tunda.

Märksa erandlikumad ja kitsamad on Morn, Krusten ja Kurlents.

R e e d M o r n’i „K a s t r e e r i t u d  elu” paigutab mehe vanglasse, ühtlasi ei ole see mees mingi harilik karistatava tüüp, vaid meie aja intelligendi tüüp. Arvestades, et vangla­elu ei kirjeldata siin omaette otstarbega, vaid ainult niipalju, kuivõrt ta moodustab peavarju Reed Morni uuele andekale parasiidile, näeme aine olevat asetatud erandlikult, kitsalt: tegevusväli on erandlik ning kitsas ja samuti ka peategelase elu.

Raamatu põhjaks ja otstarbeks on Andreas Orpuse tüüp, kes on kaastundest teise isiku vastu tapnud kolmanda. Kui Morn’il oli enne andekas parasiit, siis jätkab see kirjandusekangelane oma elu seski raamatus. Ainult et Orpust võiks nimetada haritud parasiidiks: tal on ajud elava­mad kui paljudel teistel, ta mõtleb palju, tal on arenenud siseelu, kuid seejuures on ta siiski üleliigne inimene. Orpuse teeb üleliigseks ennast täis olek ja hüperkrititsism. Iga asja, mis tast väljaspool, võtab ta alahindavalt ja leiab vigu. Ta ei saa teistega kaasa elada. Nii on sidemed leistega habrastunud, nad muutuvad tolmuks, mis võivad ainult hõõ­ruda ja segada. Atrofeerub elutunne. Oma vaimus tunneb haritud parasiit Orpus enese olevat kõrgemal muust, ta võ­tab mõõdupuuks ainult ennast ja elab seepärast „omaenda elu epigoonina” (210. lk.). Kui nüüd Orpus oleks mõistlik olevus, siis ta ei nõuaks midagi teistelt, oleks eneses enesega ja enese abil; ta jätaks teised rahule. Kuid siin tuleb ava­likuks eriti tema parasiidiloomus: ikka närida teisi, ikka tarvitada teisi oma vaimlise mäletsemise toiduks ja sellest ise mitte midagi produtseerida. Ka „Kodutu” Alma kujuneb üleliigseks, aga ta ei esinda kaugeltki parasiiditüüpi.

Olemuselt on see haritud parasiit kahjulik tüüp: idee­listel põhjustel õõnestab ta oma elu ja selle kaudu ka teiste elu. Kahjulik on ta sellepärast, et kisub ainult maha ja ei suuda midagi üles ehitada. Ka halba olukorda on patt ja rumalus ainult maha kiskuda, sest nii saab kõik võima­tuks, kuna muidu ehk sellest halvastki elust võrsuks midagi. Isegi sõnnikust võrsub hinnatavaid asju, tarvis on ainult selleks vastavat olukorda – tarvis on viia ta põllule. Orpus aga kisub selle asemel hoonegi sõnnikusse puruks, sest et temale tundub pahu lõhnu. Ja milleks peab ta välja minema hoonest?   Parem juba hoone maha.

Kuid autor (ja temaga paljud teised) keeravad selle ha­ritud parasiidi kangelaseks: ta on teise pärast sattunud vanglasse, kaitseb seal nõrgemaid ja – peaasi – ta kan­natab teiste pärast. Reed Morn näitab juba isegi, et isikud, keda Orpus on kaitsenud, pole sest eriti õnnelikud (92. lk.). Ning see on ka tegelikult õigus; sest pole määrav väline ülekohtu kest, vaid selle põhjused, sisemine olund ja tule­mused.

Reed Morn aga läheb veel kaugemale: ta teeb selle pahakspanu uueks põhjuseks, mis peab suurendama tema õilsa kannataja oreooli.

Ühe sõnaga: on ekslik arvata, et aher teiste eest kanna­tamine on mingi positiivne külg. Ilma selleta areneks elu igatahes jõudsamini ja ühtlasemini.

Sama oreooli teenimine on ka Orpuse vanglasse paigu­tamine. On ju isikuid, kes peavad vooruseks nutta ning kaasa tunda vangile. Neil keelil mängibki Reed Morn: tema Andreas on süütult vangis, mõteldagu!

Raamatus on vanglaelu otsitud tagaseinaks, et suuren­dada mõju. Seda tõestab tõsiasi, et kuigi vanglaelu on mit­meti püütud kirjeldada, on see täiesti intellektuaalne, ,,teh­tud”. Ta võib olla ju asjatundlik, kuid teatud, mitte aga tuntud.

Andreas Orpuse kiuslemine eluga väljendub tema mõ­tisklemises. Tõsi, ,,Kastreerit elu” on mõtterikas raamat. Kuid need  mõtisklused ei  sünnita võimsamaid tulipunkte: viljatult torkavad siia ja sinna, tõmbuvad trotslikult ene­sesse, on küll arenenud, kuid elujõuetud. Palju on küll aju tegevust ning ka igatsemist suurema elu järele, kuid ela­takse vähe.

Et pole mõtete tulipunkte, pole eesmärke, kuhu püütaks välja sisemise tulega, siis on teos väga ja väga staatiline. Liikumatud on isegi kaklusekohad (vrd. 163. lk.).

Sisulist liikumatust suurendab sõnastuse raske omapära­sus. Ei rahulda see, mis on tuntud, vaid otsitakse uusi või­malusi sõnajärjestuses jne. Nagu Joh. Aavik on rõhuta­nud, on R. Mornil ka keeleuuenduse seisukohalt palju vigu ning ebasoovitavusi. Ent ühte peab kinnitama: R. Morni raamatu keel on teistega võrreldes märgatavalt tihe ja arenenud. Üldine intelligentsus, mõtterohkus ja tihedus teevad „Kastreerit elu” erinevaks teistest, kuigi sisuliselt on see üsna „kastreerit” teos ja sisaldab vähem elu kui „Andekas parasiit”. Seal kasvas teos välja tõelisusest, siin aga spekuleeritakse tõenäolisega. Muu seas paljastab spekula­tiivset töö laadi väljendus 64. lk., kus mehi saunas kirjelda­takse sõnadega: „aga ta rinnad” jne. Naisautor kirjeldab meest sõnadega, mis kohased naise kirjeldamiseks, tähen­dab, lähedal on tal naine, kuid tahab kujutada meest. Sa­muti on palju intelligentsust lihtsate inimeste dialoogides, mis sarnanevad Orpuse kõnelustega.

Veel kitsam on Ernst K r u s t e n’i „M i n e v i k u jahil”. Krusteni energia ja and avalduvad üksikute laen­gutena: mõne lehekülje ulatuses loob ta episoodi või tüübikirjelduse, millest võib päriselt rõõmu tunda. Kõige pealt elustab tema sõnu iroonia. Ta sümpaatiad pole tõusikluse, härrasmeeste jne. päralt: kui on juhust, torkab ta neid. Aga seda teeb ta kiiresti, mitte väga kurjasti ja teatava välise effektiga (näit. 66. lk.). Krusteni iroonia ei kasva lainena, vaid ta pillub külmi sädemeid mõne rea ulatuses. Selle näh­tusega käib kaasas autori oskus kombineerida huvitavaks mõnd väikest sündmustiku osa, tarvitades seejuures kas või trikkabinõusid. Saame siis mõne lehekülje ulatuses terviku ja elava jutuosa, loeme edasi, näeme teist elavat jutuosa jne. Kuid Krusten ei anna koondatud suurt jutustist: mees, kes võib kirjutada novellette, on käskinud enesel kirjutada ro­maani, ja seda pole ta suutnud rahuldavalt teha.

Raamatu selgrooks on hangeldaja Varangu, kes on ka­rakterina palju võimaldav.   Esiteks, autor käsitleb  ainet, millest teame, et see oli Eestis alles hiljuti üsna elav nähtus, mida siiski suuremat ei tunta. Kunstiesemetega ja kõigega, mis pudenes vaesunud rikkailt, hangeldati meil laialt ja aeti kokku ka varasid.

Põhiliselt esitab Varangu seesugust hangeldajat huviköitvalt. Nii siis on aluseks tugev karakterkujutis, mis on nähtud läbi irooniapistete. Ka kõik see, mis puutub antikvaariatega äritsemisse, kerkib esile ühtlaselt ja iseloomusta­valt. Kuid Varangule on juurde poogitud vallaslaps, südantmurdev kodudraama, kerge rikastumine ja liialdatud intelligentsust. Peale selle trikid, nagu on seda teenija osa, tapmine lõpus jne. See kõik on segavamõjuline. Muu seas võib teisal ju lõbu tunda ka läbipaistvaist trikkidest, kuid need peavad olema ikkagi omal kohal. Nende segavate olude ohvriks langeb teose lõpupool, kus siis unustatakse ka­rakteri kujutamine ja „tehakse” romaani. Joaki paisub siin autori poolt sümpatiseeritud traagiliseks kangelaseks, temas nähakse õiget inimest tõusikute peres, aga tegelikult on ta märksa jõuetum ning väärtusetum kui haikala Varangu ise – see traagiline kuju moondub lihtsalt tühiseks.

Kui Krusten oleks kujutanud ainult laokilolevate väärt­asjadega hangeldamist ja hangeldajaid, siis oleks teos ol­nud, vaatamata ta juplikule esitamisviisile, ühise mõjuga. Suuremaks paheks oleksid ehk jäänud tühiste ja näruste hangeldajate intelligentsed jutud, otsekui räägiks autor nende suu läbi. Nüüd aga tahtis autor paljut ja rikkus niiviisi sedagi vähest.

Alfred Kurlents’i „Loterii meetod” on sar­nane Krusteni raamatuga, nimelt selle poolest, et siingi eri­nevad muu tagapõhjal üksikud jutuosad omaette väärtusega ja tühine lõpp siingi rikub lootustandvat algust. Alapeal­kirjadega on Kurlents üksteisest eraldanud jutuosad, nii et töö lüline iseloom paistab seda teravamini silma.

Aga Kurlentsil on Krusteniga võrreldes see paremus, et ta seob erinevad jutuosad kontrastide ja paralleelide kaudu märksa ühtlasemalt ja tihedamalt kui Krusten: seda teostavad tsentraalne tegelane Joosua Kohr ja üldine meeleolu, mille on autor ise nimetanud kurbuse ja iroonia tasakaaluks.

„Loterii meetod” on täis kurbuse ja iroonia tasakaalu taotlemise võbinat. Kurbus kisub Kohru alla, iroonia siku­tab tegelase jälle olemistvõimaldavasse olukorda.

Milleks sigib Kohrule kurbust, seda ei analüüsita suure­mat, sest et see on iseenesest selgesti nähtav: need on ülesrühkivat ja veel ametita üliõpilast punutavad asjaolud. Rahahäda ning üksielu kuski vähemeelitavas toanurgas tundub odav, ajutine, vilets. Puuduvad väljavaated paremale. Se­nine küürutamine kodutus toas näib olevat veel kõigest ülegi, võimaldades trotsi, arvustust ja irooniat. Loodetud elust on saanud rõske ning läbitõmbav ängisolemine, on muututud „juudi loomaaia” elanikuks, keda virgutab ja tur­gutab ainult tilgake sappi ja torge pilget.

Iroonia kasvab välja olukorra läbinägemisest. Ümbrit­sev pisielu pole mitte ühtlane ega lihtis, siin on kõike – suurt ja väikest -, mis elus juba kuidagi läbi kukkunud ja jäänud peatuma mudaste tänavate rentsliveerele. Selle se­gase ja väljavaatetu, ent ühtlasi mitmekesise elu läbinäge­mine ajab mõningad pessimistiks. Aga Joosua Kohr ei taha end segada neisse asjusse. Teiselt poolt ei saa ta jälle olla väljaspool seda. Nii jääb üks tüse võimalus: huumor ja iroonia. Huumor oleks mõnusam ja üleolevam, Kohr aga langeb irooniasse. Tema perenaist kannab elus palveven­dade õpetus ja sellest tingitud usk; Kohru usk on iroonia.

Nendest kahest poolest, sapist ja pilkest, valmib raama­tus „juudi loomaaia” kirjeldus: see on pilt mitmekordse ki­vimaja ärklikorra elanikkudest, kellest igaühest tõmmatakse ainult mõningad jooned. Säärane väheste joontega ja hüp­lev kirjeldamine annab teosele pisut katkendliku ja kerge ilme. Sellega on ühenduses kirjeldatavate grotesksus: need loomaaia „pisikesed hiiglased” on üksikult teravasti veid­rad ja kogusummas on kõik veel veidram.

Neist kahest poolest võrsub ka teine: rahahäda-probleemid viivad Kohru raha püüdmisele – loteriide kaudu. Va­hendiks võetakse Coue autosugestiooni-meetod. Iseenesest võiks see olla ju päris huvitav fantastika, kui teda viia ela­vate detailide kaudu kaasakiskuvaks ning suureks elamustekompleksiks. Vastavalt teose muule kergele laadile võtab autor sedagi katkendlikult. Niimoodi muutub loteriidega võitmise taotlemine lihtsalt päevakajaks. Teose mõtterohke alguse karakteristika muutub följetoniks, vesteks, milline nime­tus on trükitud kaanelegi, kuigi see pole õiglane ega tabav raamatu esimesele poolele.

„Loterii meetodi” jutuosade groteskses lülistikus ärata­vad veel tähelepanu mõningad teravamõttelised leheküljed, siis head üksikpildi kirjeldused ja lõpuks mõningad naiivselaadilised kohad, mida ei saa siiski nimetada naiivseiks. Ta­bavalt kirjeldatud üksikpildina nimetaksin kõrtsielu kujutust (49.-54. lk.), mis on võetud pisut suurendatult ja grotesk­selt, kuid on tehtud väga elavate ja üksteisesse sulavate joontega. Naiivselaadilisema nime võiks kanda kas või 72. j,a 73. lk. toodud eluplaan või jälle jutlemine varesega (45.- 46.), kuid nad on siiski kooskõlas muuga ja olenevad autori grotesksest käsitlusviisist.

„Loterii meetod” pole sugugi ühtlane: on mõjuvaid lehe­külgi ja nende kõrval rida nõrgemaid kuni päevakajalise vestluseni. Ka ideeliselt pole raamat tugev. Mingi rutta­mine ning kergestivõtmine on teinud teose kergeks, kuigi üksikud kohad ja üldine groteskne, irooniline käsitlus lase­vad oletada autoris mõndagi head.

Nimetasin Morni, Krusteni ja Kurlentsi raamatuid kitsaiks. Teoste aineks on eranditult olukorrad, mis ei ole elus kuigivõrt muusse haaravad, mis jäävad tegeliku elu taga­põhjal omaette. Teiseks on nende jutustiste ideestik ka erandlik. Need kolm tööd jäävad kõik reaalelu piiridesse ja on võetud realistlikult. Et seesugused teosed jätaksid tuge­vama mulje, on tarvis esitada koondatult, ilma segavate osa­deta. Krusten ja Kurlents pole seda jaksanud. Morn aga küll. Aga kõik need raamatud tunduvad oma intelligentse­male sõnastusvõimele vaatamata pisut üleskruvituina, teh­tuina.

Morni ja Kurlentsi kangelasteks on meie tänapäeva-intelligentsi esindajad. Jälgides intelligentsi kujutamist edasi, jõuame Mälgi, Kirsimäe, Perfi ja Janno’ni, nendega ühtlasi kasvab kitsas käsitluseala jälle laiemaks ja üldise­maks.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 3/1930             

2

August Mälgi „Läbi öö’s” paisub erandlik ja suurendav käsitlus juba romantiliseks: raamat on täis tungi suurejoonelisemasse ja on häälestatud üsna tundeliselt.

Tahtes öelda Mälgi tõmbavama omaduse, peaks silmas pidama just tema tugevat tundetooni. Autor elab kaasa oma; kangelasele, ja olgu tegevuse areng kui rumal tahes, see kaasatundmine mõjustab ikkagi lugejat. Pääseb maksma vanasõna: mis südamest tuleb, see südamesse läheb. See­pärast pole midagi imestada, kui „Läbi öö” leiab lugejaid ja lugupidajaid.

Tung suurejoonelisemasse on sünnitanud „Läbi öös” te­gelase, kelle nimeks on Proomet Murdmaa. Elus saadab ta palju korda, kõik edeneb tal – peale armastuse. On tõotav kunstnik, satub armupettumusse, läheb siis salaviinaga han­geldajaks, ajab miljoneid kokku, otsekui oleksid need kolla­sed lehed sügismetsas, tõuseb oma südametraagika kange­laslikuks kättetasujaks ja ühtlasi lõplikult ohvriks. Autor on idealiseerinud Murdmaa võimeid ja vähendanud tõsielulisi takistusi. Murdmaa võiks olla unistus, mitte aga tegelik, isik.

Ühenduses tugeva tundetooniga oleks võinud see unistus romaanis kasvada üsna tugevaks ja raamat oleks võinud olla vähemalt romantilise teosena ühtlane ja ka mõjuv.

Kuid see ei lähe Mälgil korda. Esiteks ta ei suuda romantilisele tegevustiku arengule puhuda purjedesse täit tormi. Ja mis romantika on siis nurga tagant tuleva nõrga;

puhanguga? Selleks tormiks on romaanis määratud Murdmaa armupettumus aristokraatliku Laura vastu. Mälk aga ei arenda seda mõjuvalt välja ja teiseks poogib ta vahele palju elamusi ning pilte, mis pole sellega nähtavas seoses (kuigi nad teoreetiliselt peaksid seda olema), ja need pikad vahejuhtumused kahandavad armupettumuse puhangute väikesigi üle.

Lisaks on palju mõtisklusi, mis esinevad targutustena ja ei toeta teose loomupärast romantikat.

Nii siis on tänapäeva valitsev realism „Läbi ööle” oma pitseri peale surunud – ja teose sisemine hoog jääb kängu.

Selle pooleldi romantilise, pooleldi realistliku tüübi tege­vusega on muigamapanevas suhtumuses mõningad kõrvaljooned. Armastuses pettunud Murdmaa kukub viimaks armas­tuses lõplikult sisse, kuid, ime küll, romaani kestel esineb ta rüütlina, kes mõjub naistesse vastupanematu jõuga. Miks ei anna ta suur jõud siis tulemusi?

Edasi on üsna naiivne suurejoonelisuse taotlus aadlikkude sissevõte ning jumaldamine, Viieristi loss romantilises metsaüksinduses ja viiulimängud kabelis ning nendega seotud müstitsism.

Müstitsismi kaldub ka kogu teose mõttelennu põhisuund. Autor võtab selle kokku 402. lk.: „Ta oli jõudnud läbi eksi­miste öö, milleks on meie igaühe elu.”

Imelikus vastuolus on selle hääbuva tendentsiga Murd­maa kangelaslik isik: ühelt poolt kõike ületav jõud, kes on kunstnik, äriline geenius ja õpib inglise keelegi ära, nagu oleks see ükskordüks, kuid teiselt poolt kadumine, hukku­mine.

Neid imestavaid märkusi on põhjust teha veel väga palju­des kohtades. Ja lõpuks tahad ütelda, et see teos on loetav kompott, kus kõike sees, mida tihtigi armastatakse süüa, kuid kokkuvõetult ikkagi segane ja väikesejõuline teos, mis lisaks sellele tundub läbi ja läbi literatuurina: loe läbi rida meeldivaid raamatuid, tunne kaasa, projitseeri kogunenud muljed enese isiku siseellu, kuku vaimustusse ja kirjuta siis maha 400 lk., mille lõpuks õigusega võid öelda: „Armastan ise seda teost ja usun, et leidub teisigi samamõttelisi.”

August Kirsimäe „Puhastustule” kangelane Ilmar Mõtsalind on samuti unistus nagu Mälgi Proomet Murdmaagi. Juba välimus: see on idealiseeritud alati ja igal pool ja nii palju, et peaaegu lõhkemiseni: ikka on maa­kerana lai ning vaba Mõtsalinnu kumer rind, füüsiliselt võib ta kõike, mis mehest on ettekujutatav, võib prassida näda­lad juues või müües end naistele ja ikka olla värske ning pu­has nagu varsake. Peipsi mässulisil lühikesil vahutavail kaldalaineil on ta vabalt peal nagu kork; ilma et oleks ratsu­taja, kihutab ta tulise täku seljas kümneid kilomeetreid, ajab tuhatnelja öö pimeduses põhjatu porisel teel läbi metsa, pa­neb täku hüppama üle raudtee kaitsepuu nagu üllas cowboy kinos ja tapab siis suuremeelse kangelasena vigastatud ho­buse; tema garderoob on täiuslik nagu ei kellelgi muul jne. Mida võib unistada edev ja väikeserahaline pisisportlane, see on leidnud kehastuse Ilmar Mõtsalinnus.

Seda unistuslikku külge peab arvestama, kui asuda üldse selle tüübi juurde.

Mis puutub selle tüübi põhijoontesse, siis on ta oma jagu uudne. See on ennastkummardav ja ennast ülistav noor­mees, kehaliselt võimetega, kuid vaimliselt üpris kõlkane. Tema väärtuse on autor võtnud kõige tabavamalt kokku 188. lk., karakteriseerides tema iseloomulikku joont sõnadega. ,,hellitatud isase suurusehullustus”. See on üpris aktuaalne ja julge teema. Paljud on alla kriipsutanud just puhastus­tule” teema ning tüübi uudust ja leidnud siit tõelised ja ain­sad väärtused. Nad on näinud asja siiski ühekülgselt. Tõsi, ,.Puhastustule” tüüp ja teema annavad põhjust palju rää­kida, ja see on kahtlemata väärtus, kuid seejuures ärgem unustagem otseseid puudusi.

Ja üks puudus on, et tüüp on võetud unistuslikus suuren­duses.

Kui autori eeltoodud kangelashinnangut kohastada tege­likule olukorrale, siis võiks öelda Mõtsalinnu peaomaduseks: „edeva mammipojast isase suurusehullustus”. Ilmar Mõtsa­lind on oma teguviisilt keksiv suuresõnaline ja pähetuubitud kommetega noormees, päriselt edev mammipoeg. Sellele vähejõulisele põhiomadusele poogitakse külge „isase suuruse­hullustus” ja unistatakse, et selle viimase teostamine on män­guasi. Kõik on ainult selle päralt, et kangelane saaks de­monstreerida „isase suurusehullustust”. Kuid tõeliselt pole tegelik elu nii alistuv.

Nii et ühelt poolt on küll võetud käsitlusele uudne teem ja uudne tüüp, kuid tema rakendus ellu on võlts. Kas saab nüüd seda tüüpi võtta eriti väärtuslikuna ka uuduse mõttes? Ma arvan, et tõeliselt ei saa. Kui seda tehakse, siis haka­takse fantaseerima juba omalt poolt. Ning ega ei saa ikkagi mõõta kirjandusliku teose väärtust sellega, et kuivõrt on või­malik tema kulul väljendada omi mõtteid.

Mis puutub üliõpilaselu kujutusse, siis pole seda teoses kuigivõrt tähelepandavalt tehtud. See on kõik rohkem väline, ainult „garderoob”. Muidugi, korporantliku eluviisi naeruvääristamiseks annab „Puhastustuli” ju palju konkse, kuid isegi korporandest üliõpilaste elu on siin esitatud näh­tavasti vägagi ühekülgselt. Ning needki ühekülgsused on suurendatud naeruväärsuseni (enese aust lugupidamine, häirasmehelikkus jne.).

Mis on võimaldanud selle ülespuhutud tüübi? Vastus: autori suhtumine tegelasse. Kui autor võtaks Ilmar Mõtsalindu realistliku erapooletusega või irooniaga või kui romaan esineks pihtimusena, siis võiks see tüüp tõesti rabada oma uudusega. Siis oleks ta isegi suurte vigade puhul huvitav „inimlik dokument”. Seda viimast võimalust kiidetaksegi. Kuid see on eksitus.

August Kirsimägi suhtub oma tegelasse ilma distantsita: kõik, mida toimetab Ilmar Mõtsalind, on lausestatud nii suure pooldamisega, et kangelase ja autori funktsioonid sulavad ühte. Mõtsalind tundub autori kõige vahetuma unistuse-pildina.

Siit kasvab välja romaani olulisem pahe: see edevus, üles­puhumine, „isase suurusehullustus”, enese jumaldamine, mis iseloomustasid Mõtsalindu, iseloomustavad ka teose käsitlus­viisi: see on kõige puhtam ülespuhumine, „isase suurusehul­lustus”, edevus jne. See loob teose ja lugeja vahel ebameel­diva õhustiku, sest piinlik on jälgida niisugust ülespuhutud suurusehullustuslikku käsitlusviisi.

Kui nüüd rääkida ,,inimlikust dokumendist”, siis seda ei ole mitte Ilmar Mõtsalind, vaid August Kirsimägi, kui teose autor, ühes teose peategelasega moodustab küll huvitava inim­liku dokumendi meie kirjanduslikust elust.

Distantsitu käsitlusviis ja reklaami pasundamine, et tegu on haruldase autobiograafilise teosega, provotseerivad samas­tama August Kirsimäge romaani kangelasega. Ühtlasi näeb igaüks, et Ilmar on ainult suurusehullustuslik unistus; seepä­rast tehakse järeldus, et „Puhastustuli” on Kirsimäe enese reklaam. Kuigi autor selle vastu protestib, ometi on säärane, järeldus teose laadi ja reklaamivõtte tõttu põhjendatud.

Mis puutub „Puhastustule” „ebamoraalsusse” jne., siis. minu arust on see probleem siin üsna kõrvaline. Kas „puhas­tustule” põhitooni läägus ei peleta igasugused ebamoraalsuse-mõjustuste võimalused?

Samuti ei taha ruumi raisata igasuguste vastuoksuste, naiivsuste, naeruväärsete filosofeerimiste jne. paljastamisega. Ses mõttes on „Puhastustuli” väga suurte võimalustega.  Ju­hiksin tähelepanu ainult ühele. Suurusehullustuses näeb Il­mar, et teised ei suuda teda mõista. See on teiste suur patt. Lõpus näitab autor, et teised kõik mõistavad Ilmar Mõsalindu. Nii siis on teised tegelased käinud läbi puhastustulest. Ja kuidas see teostus? Ilmar käis Pariisis prassimas, elades seal meeslibuna. See tõsiasi osutub teistele puhastustuleks. Kuid Ilmar ise on samane kui ennegi, ei temal pole olnud tõeliselt mingit puhastustuld. Pealkirja suhtes on see fakt otse kurioo­sum. Autor on küll veendunud, et Ilmar on ikka ja alati pu­has, kõige mustuse peale vaatamata.

„Puhastustule” sõnastus on üsna elav, pildirikas ja edasitõttav. Siin ei tule autorile erilisi kiitusi jagada, sest meie keskkool ja suur kirjanduse lugemine õpetavad ikka niipalju, et saab üsna soravalt kirjutada. Väljendusvõime on autoril rahuldav ja nõrkade algajatega võrreldes üsna tugevgi, kuid näit. kas või Kurlentsi kõrval jääb ikkagi varju. Kahtlemata väärib kiitust autori võime anda laia ja pidevat pilti, osuta­des sellega tõsist romaanikirjaniku soont. Laia pildi üksikud osad on kujunenud meeldivalt mõjuvaiks, nagu on seda maaelu pildid ühes dialoogidega. Nende plusside kõrval on veel üks, mis on etendanud olulist osa romaani edus: see on usk ene­sesse. Kirsimägi ei näe Mõtsalinnu naeruväärsusi, ta usub, et kõik on hea, tubli. See suur usk sugereerib lugejaid ja pa­neb neidki uskuma, et tõepoolest on siin ikkagi midagi tublit ja suurt.

Kui Mälk sattus unistuslikku idealiseerimisse ja Kirsimägi suurusehullustuslikku ülespuhumisse, siis satub nende kaas­lane Jaan Pert tundetsemisse.

Jaan P e r t’i „S i r p õites” on, võetud reaalelu kirjeldusena, suurte puudustega raamat. Kuid lüürilise sõnavalanguna on ta ometi arvestatav nagu Mälgi „Läbi öögi”.

Alates sõnastusest ja lõpetades tüüpide ning sündmuste valikuga – kõiges on määrav autori meeleolu. See on kõr­guste ja kauguste poole õhkuv, kuid ühtlasi närvitsev, vähese jõuga, hüplev, ülelibisev, lõpetamata. Sule peremeheks on ainult meeleolu, olgu see iseenesest kui segane tahes. Pee­takse silmas praegu kirjeldatavat momenti, kuid unustatakse, mis öeldud varemalt, ja ei nähta, mida kavatsetakse öelda edaspidi.

Sellest võrsub palju mõttetusi, vastuoksusi, naiivsusi, üleliigsusi ja saamatusi. See, kes tunneb üliõpilaselu lähemalt, ei saa lahti tundest, et raamatus sonitakse üliõpilaste kulul enese puhtindividuaalseid fantaasiaid. Reaalne üliõpi­laselu oli ja on kaugel Perti tööst.

Kui leppida sellega, et töö ei kajasta tõsielu ja et ei tu­legi näha siin realistlikku kirjeldust, siis jääb oluliste joon­tena kaks: ühelt poolt meeleolutsemine ja teiselt poolt vähene jõud. Meeleolutsemine ja kohatine lürism koondavad teose ja annavad talle mõjujõu. Igaühte see muidugi ei liiguta, aga on osa inimesi, eriti poolküpses lugejaskonnas, kes see­sugust meeleolude valitsemist hindavad. Siia juurde tulevad mõningadki mõtted ja vaated, mis väärivad tähelepanu.

Ent teose närvitsev jõud on nähtus, mida ei saa hinnata. J. Pert on lühikesegi episoodi ulatuses katkendlik, süvenematu, enesel käest ärapudenev: isegi väikesis ja harilikes asjus pistab ta lüüriliselt tammuma ühel ja samal kohal: on küll teotsemist, aga pole tulemusi.

Et neid tulemusi saada, on autor sepitsenud kõrvalepisoode, mis on täiesti tarbetud, näit. Riomar’i avantüürid möldri tütre pulmas, ja et oma meeloludele anda rohkem me­hist väljanägemist, paneb ta tegelased, nii kuis aga saab mahti, minema kahtlasisse urkaisse avalikkude naiste juurde, missugused käigud iseenesest kujunevad jällegi meeleolutse­miseks.

Eevi R a n n u s’e „K i n n i s i l m i” toob samuti noorte seiklusi nagu J. Pertki, kuid siin on asjad veel lihtsamad ning süütumad. See on jutt tütarlaste flirtimisest linnas, millel on ka oma moraal, mis kõlaks umbes nii: tütarlaps, ära pane end armastama mitmeid mehi ja ära püüa ise ar­mastada mitmeid, – see kinnisilmi rumalast peast talitus­viis on vale ja toob ainult häda. Nagu näha, üsna prakti­line ja moraalne juhtmõte. Kuid selle idee illustreerimine on pinnapealne ning kerge. Seejuures pakutakse soravat jutus­tamist, mis meie üldise haridusliku tasapinna juures on aga enesestmõistetav.

Richard Janno’ „M e t s m e e s” üllatab kõige pealt jutustamisoskusega, milles on omapära ja elavust. Janno sõnastuse isikupärasem joon on ladusus ja sisu ning ulatuse ökonoomiline jaotus: öeldavat ei venita ta pikaks, vaid va­rieerib pikagi episoodi niimoodi, et oleks ikka tulemas mi­dagi uut. Janno oskab panna lugema. Jutuhoo ladususse seguneb kerget, pisut familiaarset huumorit: on kodune, on arusaadav, on nalja, kuid peetakse ühtlasi kogu aeg silmas püüdu, huvitada lugejat.

Vahetepeal kipub kõlama ka nukrusenooti: see on kergesti pahlbärgiline, vähenõudlik, kuid kõigile arusaadav. Ko­hati paisub see siis tundeliseks paatoseks. Näit. annavad need jooned end üsna tunda 1. peatükis. Följetonistlikust tundetoonist on lagedam 2. ptk., ja pean ütlema – ta on raamatu meeldivam.

Janno ladus veste lubab tal puudutada asju mitmest kan­dist ja siiski tundub, et see katkendlikkus ei olegi jumalteab kui suur pahe.

Nimelt peaks sisuliseks keskpunktiks olema metsmees mordvalane Peedra, liignimega Smirnov. 2. ptk. algab palju­tõotavalt, aga kui Peedra Tartusse jõuab, kaob ta sisuline tähendus: tegelikuks keskuseks muutub Jüri Rander ning Peedra vaene on ainult objekt, kelle kulul saab autor väljen­dada oma elutarkust ning Rander arvustada meie hõimutege­vust. Randeris on jälle kaks haru: vahekorrad naistega, kellesse suhtutakse elutarga üleolekuga, ja hõimutegevus, mil­les nähakse veidramat poolt.

Hõimutegevuse valgustamine muutubki raamatu kandealaks ja siitkaudu on Janno toonud kirjandusse uut ainet. Hõimutegevust tunneb üldsus ajalehtede refereeringute kaudu: see on paistnud ikka pidulikuna, suuresõnalisena. Janno näitab selle tegelikku eluvõõrust ning just sõnadetegemist ja pilt kujuneb üsna humoristlikuks. Peab arvestama, et raa­matus on ainult üksikud nähtused hõimutegevusest.

Päris palju ruumi antakse Jüri Randeri ja naiste vahekordadele, keda kangelane on „seganud robinal” (186. lk.) ja segab nüüdki jõudu mööda. Seda osa oleks pidanud autor kärpima, jättes ära kas või ainult salapärased suhted soome daamiga jne.

Ent kõik need lahkuronivad harud sulatab kokku Janno ladus jutustus. Seda on aidanud kaasa peatükkideks ja osa­deks jaotamine, mis annab kiirust ja aja kokkuhoidu. Janno romaani sisu jaotus on halb, kuid väline romaani jaotus on koondatud, mõjuv ja elav. Janno ladusus ja asjatundmine põhjustaks küll lootuse: kas mitte tema ei annaks meie üli­õpilaselu laius raames kirjeldava romaani?

Äsjakäsiteldud teoste (Kurlents, Kirsimägi, Pert, Rannus, Janno) peategelased on üliõpilased. Ei saa aga ühegi raa­matu kohta öelda, et see oleks üliõpilaselu laiem kujutis. Tä­helepandav küll: suurem osa noori kirjanikke on üliõpilased, kuid keegi neist ei suuda anda mõjuvat pilti sellest keskkon­nast. Teiselt poolt torkab silma, et üliõpilasist tegelased on vähese väljatöötusega ja ka vähetüüpilised. Neist pole ka suuremat eluinimest: alusetut olemist ja eesmärgitut liiku­mist on liiga palju. Otsekui oleks ülikool koht, mis rikub noori.

Kõige tähelepandavamad üliõpilastüübid on pakkunud 1929. a. kirjanduses Kurlents ja Janno. Ka Kirsimäge tuleb arvestada. Teised tüübid on küll ka nime poolest üliõpila­sed, aga kui projitseerida nad meie üliõpilaskonda, siis ei paista neil olevat kuigivõrt domineerivat kohta.

Lõppu on jäänud läinud aasta toodangust niisugused teosed, mis on kirjutatud rohkem kõrvaltvaatajana, suurema distantsiga, kus pakutakse realistlikku pilti, millesse ise kiindutakse vähema innuga ja erapooletumalt.

Neist kõige aktuaalsem on Oskar L u t s’u „P a n k-r o t”, seda küll ainult aine valiku mõttes, mitte aga käsitluselt.

Kui mitte igapäev, siis kindlasti mõningate päevade ta­gant kuuldub meie päevil ikka jälle pankrottidest. O. Luts on alati reageerinud ümbritsevale elule. Et nüüd seesugune hea teema liikumas ja keegi kirjanikest ei näe, siis kasutas Luts selle ise ära. Aga O. Luts pole viimaseil ajul millessegi süvenenud, nii ta toimib sedagi puhku.

Aktuaalne teema pankrotist äratab tähelepanu ja lugemist. Selle põhjal võib tekkida ka mõtteid. Nii siis oleks raamat üsna teretulnud.

Pankroti põhjusena näeb O. Luts üleaisalöömist naistega: need riisuvad energiat ja aega, aga mis veel hullem – mää­ratul kombel raha. Sellele üldinimlikule ja internatsionaal­sele asjaolule ehitabki O. Luts. Vaidlematult on meiegi olu­des üheks kurja juureks naised, kindlasti ei lähe see aga nii üle pea-kaela ja ühekülgselt kui kõnealuses raamatus. Ta võib nii küll minna, kuid see käsitlus ei rikasta kirjandust ega lugejaskonda. Meie pankrotid on üldised nähtused ja siin on juhtimas eeskätt majanduslikud ja äripsühholoogili-sed põhjused, naised on ainult üldiselt kõrvalteguriks. Või kui võttagi juhtum, kus naised peamisteks teguriteks, siis tu­leb tugevasti arvestada ka muud. O. Luts on aga teinud sõ­nalise kinofilmi, mis on jätnud palju arvestamata.

O. Lutsul on vanarauda, mida ta võib paisata alati ääsile ja kirjutada töö kas või tellimise peale ning mõne päeva jook­sul. Kuid see on kõik endise varieerimine ja üldiselt pinna­line.

Käesolevgi töö on igapidi säärane. Aasta muu toodangu seas osutub see raamat aga üsna keskmiseks lugemismater­jaliks ja ka O. Lutsu viimaste tööde hulgas püsib ta tuntud keskmisel tasapinnal.

Tänapäeva elu ringist jääb välja A u g. M ä l g i teine raamat „S u r n u d  elu”, sest et ta vaatleb elutingimusi mehe juures, kes on täiesti üksiknähtus ja vähemagi aktuaal­suseta. Sisuks on mehe elukäik, kes lastud tervena koju, kelle naine aga on läinud seadusepäraselt naiseks sulasele ja sünnitab seadusepäraselt jälle lapsi. Tüüpide valik ja tege­vustiku algtingimused on huvitavad. Kui autoril oleks sobi­nud samade tüüpide omavahelist mitmekesist elu arendada raamatu lõpuni, siis ta oleks saanud ehk väljapaistva teose. Nüüd aga lahkub Peeter kodust ning otsib tööd ja leiba, mille juures kõik tuleb ette tuttavana. Et väike arv lehekülgi ei suuda maalida laiemat pilti, siis jääb seegi napiks: on, aga ikkagi pole ka.

See tundetoon, mis hingestas „Läbi ööd”, puudub „Surnud elus”. Seda rohkem oleks tarvis uudsemat pilti ja tüse­damat väljatöötust. Pidalitõbiste elu on kirjeldanud ainult Mälk; kui ta nüüd oleks andnud nende elust laia pildi, oleks see aine saanud põhjanimineva käsitluse. Seda aga pole kah­juks sündinud. Kuid „Surnud elus” on mõõdukat ja maitse­kat sõnastust, mis kasvab mõningais dialoogides eriti mõju­vaks, ja kuigi väike raamat, on „Surnud elu” siiski ümmar­gune, ilma liigsusteta töö.

Väliselt ulatuselt kõige suurem 1929. a. romaan Rudolf Sirge’ „Rahu! Leiba! M a a d!” viib meid lähemasse minevikku, nimelt 1917. a. revolutsiooni ümbritsevaisse segaseisse aegadesse.

Objektiks on linna (nähtavasti Tartu, kuid segavate joontega) allakäinumad elanikud: viletsus agulis, kus vee­takse elu päevast päeva surma poole. Inimestel pole süüa, neil pole õiget peavarju, neil pole nimetamisväärset vaimust elu, need on loomastunud inimesed. Mis on selles süüdi? Elu, olud, sõda. Autor võtabki seda sellest seisukohast. Nii oleks inimviletsuse kirjeldamine ühtlasi olude hindamine, kui ka protest viletsate elutingimuste vastu. Kuid tegelaste vi­letsus oleneb veel teisest põhjusest: neis inimestes pole tungi saavutada paremat, neis pole jõudu, et saavutada paremat. Peamiselt sõltub see muidugi oludest, siin on süüdi aga ka isikud. Nad on elujõuetud või elus äpardunud ja sellepärast just sattusidki sellesse poriauku.

Neist lähtekohist tehakse olulised järeldused. Tõeliselt alaväärtuslikud inimesed mõjustavad kogu tegevustikku: see muutub sogaks, poriks, kõntsaks, solgiveeks. Sellel ainel pole mingeid rikastavaid väärtusi. Siitpoolt pole tal väär­tusi ka lugeja suhtes.

Veel rohkem: Poriaugu inimesed panevad oma pitseri ka muule: nende tõttu muutub kogu aeg aina kõntsaks ja mus­tuseks.

Ent võib olla väärtusi autori suhtumuses ainesse. Siit aga haigutab vastu tühjus. Autor on teinud oma ülesandeks võimalikult detailselt maalida pilti. See keskkond on talle nähtavasti tuttav ja ülesande on ta sooritanud tunnustatavalt.

Vähehinnatav sisu võib omandada aga ajaloolise väärtuse. Ja siin peitubki R. Sirge olulisem kaal. Meie seda praegu muidugi ei hinda, sest aeg on liiga lähedane, kuid ar­vatavasti juba kümne aasta pärast võidakse lugeda seda raa­matut teiste pilkudega: s. o. kui tooresmaterjali kogu linna elujõuetu aguli elanikkudest.

Tõuseb ainult küsimus, kuivõrt vastab antud pilt ajaloo­lisele tõele. Selle hinnangu peaks keegi Sirge teosele andma.

Peab ütlema, et need ligi 800 lk. sisaldavad just palju tooresmaterjali. R. Sirge fikseerib sõnadega paberile pildi ja sündmused. Seda ta oskab tõepoolest: detailid on pabe­rile kinnistatud täiesti ettekujutatavalt ning neid detaile on väga-väga palju. R. Sirge on olnud nähtavasti arvamisel, et realistliku kirjaniku ülesandeks on just sündmuste ja tege­vuse pildistamine sõnades. Niiviisi on paisutanud ta epi­soode, mida pole kellelegi tarvis. Näit. 494. lk. algavad mõrtsukatöö eellood ja kestavad 520. lk.-ni. 520.-529. lk. mõrtsukatöö, siis 529.-542. lk. sissejuhatav vahepala ja 542. lk.-lt algab mõrtsukatöö kassiahastus ning siis järel­lood ühenduses muu sündmustikuga. Kümnete lehekülgede kaupa tegelemist mõrtsukatööga ainult kirjeldamise otstar­bel: asi jookseb nii psühholoogiliselt ja ka juriidiliselt tühja – 755. lk. jutustab ta mõrtsukatöö lihtsalt ära ja ongi pan­dud punkt. Kas oli nii pikka mõrtsukatöö sündmustikku aja iseloomustamiseks tarvis? Kindlasti mitte. Liiatigi sellepä­rast, et ses on palju toorust. R. Sirgel ongi otse lõbu kirjel­dada tooreid pilte.

Kuigi R. Sirge oskab sõnadega maalida, on neis vähe kunstiks kujundavat ühist jõudu. Kui ses mõttes võrrelda Jakobsoni ja Sirget, jääb viimane eelmisest suuresti maha.

R. Sirgel on veel üks meeldiv külg: see on tahtmine val­gustada olusid mitmekülgselt ja erapooletult, kuigi viimane mõnigi kord äpardub.

R. Sirgele vastandina esitab A. T a m m a n n’i „V i dr i k u  parun” jõulise inimese.

A. Tammanni jutt on tunduva tendentsiga, kuid see pole mitte tugev ega pealetikkuv. Meie rahvusejõu kandjat nä­hakse ikka maas ja talupojas, milline vaade küünib tihti jooramliku äärmuseni. Kus siis võib võrsuda eestlase-kangelase kuju? Ikka maal. Vähemalt seal on ta kõige usutavam. A. Tammann ongi andnud pildi seesugusest kangelasest Vidriku paruni näol, kelle positiivseks küljeks on majanduslik edasijõudmine eluvõitluses: kangekaelne tung eesmärgile, pingutamine viimseni, mõnikord koguni üle viimse, ja siis eesmärgi saavutamine – rabelemine vaesest talupojast mõis­nikuni jonni pärast. See on jutu sisu. Jonn oleneb siin esi­teks rahvuslikust võistlustungist sakslastega, teiseks on Vidriku Jaagul seks isiklik põhjus: mõisnikupoeg oli teda poisi­kesepõlves löönud, ja selle alanduse kättetasumiseks kulutab ta oma elu. See põhjus on oma olemuselt väike, aga ta ka­jastab rahva tundeid.

Et seda kõike mõjuvamalt esitada, on A. Tammann lask­nud mõjule pääseda tendentsi: see suurendab Vidriku paruni jõudu, lisab järjest uut rammu ta südamele ja käsivarrele, kui ehk lugeja juba arvab Jaaku mitte enam jaksavat; tei­seks kergendab see tendentsike raskusi: ükski takistus pole Jaagule võitmatu; kui aga ärkab kindel tahe, siis peab ka soov täide minema, kulugu kas või aastaid. See on usuta­valt rahvuslik ellusuhtumine ning seepärast võib Tammanni jutt lugejat kosutada.  Nii osutub tendents kasulikuks.

On hästi tehtud, et see kangelane-talupoeg on paiguta­tud lähemasse minevikku: siis oli veel mõisnikkude käes täisvõim, ent ühtlasi usume, et talupoeg oli tugev. Kui nüüd Vidriku Jaagu teod ja saavutised ongi tunduvalt idealisee­ritud, siis lugeja ei protesteeri, – ta ise on valmis ideali­seerima niisamuti.

Vidriku paruni mõisnikukssaamine on jutustatud kiiresti edasiminevalt ning lühidalt. Raamat tundub teistega võr­reldes (näit. Mõtslase „Külaotsa Hannesega”) ökonoomi­line, ilma liialdusteta ja venitusteta.

Kuid kõigi nende heade kalkulatsioonide ja tehnilise oskuse juures ei ole „Vidriku parun” kaalukas teos, vaid ainult keskmine lugemismaterjal.

Selle põhjuseks on asjaolu, et A. Tammann jääb igal pool tüüpilise piiridesse. Tema kangelase ideed kuulutas juba Jakob Pärn 1883. aastal; Vidriku parunis on ka mogrimärtlikku joont (muu seas on Kitzbergil ja Tammanil sarnanev tegelane – kaupmees Pärn), samuti on A. Tammsaare Vargamäe Andres sellelaadiline tüüp märksa elulisemal ning reaalsemal kujul jne.   Tegevuse areng, vahekorrad jne. pü­sivad kõik senituntu variatsioonidena. Sõnastus iseene­sest ei sisalda individuaalsemaid jooni.

Valitseb keskpärasus nii sisus kui stiilis. Peamise voo­rusena tuleb hinnata aine lühidat esitamist, jutustamise kii­rust ning ladusust ja üldist optimistlikku joont, selle peale vaatamata, et revolutsioon lõi kõik katki ja asjad läksid hal­vasti.

Mats Mõtslase „Külaotsa Hannesest” on aga raske leida voorusi, isegi heal tahtel. Ta võib olla tõsi­eluline üldjoontes jne., kuid tuumalt.on ta tõesti tühi. Kui teised on andnud ikka vilja, olgu see kui kehv tahes või segatud kõlgastega jne., siis on Mõtslane andnud seda­puhku küll 286 lehekülge õlgi.

Varemini oli Mõtslasel terav tendents, mida heideti ette. Nüüd on jäänud tendents ära, aga see on suur kaotus, sest järele pole jäänud midagi.

Külaotsa Hannese tüüp iseenesest ei paku midagi: seda on mitmes-mitmes variandis käsiteldud juba varemini. Ning Mõtslase käsitluses on ta viljatu ja saamatu.

Kui nüüd säärane tüüp pannakse liikuma 1905. a. murranguajasse, siis oleks tänapäev küll soovinud, et oleks ku­jutatud ajaloolist tagaseina ja ajaloolist ühiskonda. Seda on küll nime poolest tehtudki, kuid see on nii vähene, et kõige olulisemana tundub seal meeste veriseks peksmine kui tõsiasja konstateerimine, ja kellele on see siis uudis. Ka Erala küla kirjeldamises on üksikuid meeldejäävaid kohti, kuid seda on liiga napilt.

Ühe sõnaga, ammutuntud asjad on omasuguses järjekorras ja omasuguste nimede all paberile laotud pikalt ning laialt ja ka igavalt.

Segavamate asjaoludena tunduvad mõningad romantili­sed üleliigsused. Milleks säherdune saatuslik algus, kuna Hannese oleks saanud külla toimetada märksa lihtsamini ning tervema nahaga? Lõpuks siis lastakse välja ujuda Elsa Kunimägi ja kohata Hannest, kuid seda pole raamatule kui­dagi tarvis.

Need ja teised on lisand-arusaamatused, kogu Hannese elu aga on säärane segane ning tühine asi ja null. Sellele lisaks on Mats Mõtslase raamat veel täis jõuetust ja pessi­mismi.

Senikäsiteldud 16 raamatut pole kõik. On ilmunud veel vanemate kirjanikkude teisi trükke: Ed. Wilde’ „Prohvet Maltsvet”, „Kui Anija mehed käisid Tallinnas”, Mait Met­sanurga „Ennäe inimest”, A. Saal’i „Hilda I”.

Romaanidele on väärtuslikuks lisaks, ületades mitmeid romaane, reisikirjeldised ja memuaarid, millest tuleks kõige pealt nimetada F. Tuglas’e „Teekonda Põhja-Afrika” II ja K. A. Hindrey „Minu elukroonika” II, III ja „Kongosõit”. Ka J. Parijõe reisimälestisi võiks nimetada.

Enamik 1929. a. romaane ei püüa stiililiselt saada raskeks, keeruliseks ega erandlikuks, üleskruvitud sõnastust on peaasjalikult Reed Mornil. Ka E. Krusten ja A. Kurlents taotlevad erandlikumat sõnastust. Teistel aga on keel üld­joontes lihtne. See olgu öeldud neile, kes kaebavad, et uue­maist raamatuist ei saa aru. Kui juba neist aru ei saa, siis jääb küll lugeda ainult omakirjutatud teksti!

Üldine sõnastuse kalduvus äripäevsusse toob ühes labaseid sõnu. On töid, kus nad on omal kohal, ent paljud teised poetavad moe pärast sisse mõningaid sõnu, mida ei tarvi­tata seltskonnas. Oli nende sõnade kirjandusliku väärtusega kuidas oli, kuid kuuldavalt lugemisel valmistavad nad küll ootamatuid piinlikkusi.

Puhtsõnastuselisest seisukohast peaksid eesti romaanid küll keelelisele küljele panema suuremat rõhku: liigset sõna­mulinat on veel küllalt olemas ja iseloomustava, täpsa, selge sõnastuseni jõudmiseks kuluks palju tööd.

Romaanide ülesehitus ei ärata imetlust: peatükkideks jaotamist, paralleele, kontraste, väljajätte jne. ei tarvitata kuigivõrt mõjuvalt. Ehituslikku kristalliseerumist, juhtiva asetamist juhtivale kohale, segavate osade kõrvaldamist jne. võiks olla meisterlikumas käsitluses. Romaan võiks olla kui mingi suur sild üle jõe: elust välja kasvanud ja ellu minev, vähe materjali tarvitav, palju andev. Kuid seda koondamis-, valimis-, ehitamistööd ei viitsita teha.   Või ei jaksata.

Eesti romaani nõrgem külg on just tektooniline (kompo­sitsiooniline) külg: kui autorid püüaksid teoses jõuda ses mõttes täiuseni, siis ühenduses selle pingutusega selguks neile enestele palju küsimusi ja nood omandaksid teise val­guse. See oleks siis puhtasti tööga ja ajakulutamisega teos­tatav. Imetellakse tehnikat, kus materjaliks elutu raud ja kivi, aga ei osata ise sünnitada tehniliselt imeteldavat teost, kuigi materjaliks on elav sõna. Tahetakse kõik teha talen­diga, mida oleks siinkohal vahest ehk 1/10 osa ja jäetakse kasutamata 9/10 tööd. See 9/10 tööd teeks teose mitmekord­selt mõjuvamaks. Romaanis on tektoonika märksa oluli­sema raskusega ning tähendusega kui teistes kirjanduseliikides. Seda peaks tõsiselt arvestatama. Novellis näit. on tektooniline külg paratamatu, on kergemini saavutatav ja kergemini nähtav. See sunnib tahtes-tahtmata viimistlema tektoonilist külge, mispärast seal ongi meil märgata mõnel pool teatavat meisterlikkustki. Aga romaani võib kirjutada ilma tektooniliste võõrusteta: sisuline pagas lubab seesuguse algelise tööga siiski turule minna. Romaani üldine iseloom ja lugejate suhtumus temasse lasevad sellisel nähtusel toime tulla ning see on õnnetuseks romaani arengule.

Nagu alguses tähendasin, on teised teosed „Tõde ja õi­gus” II-sest kaugel taga: üldiseks tunnuseks on nende seas keskpärasus kui ka kalduvus keskpärasusest allapoole. On küll üpris häidki teemasid ja on ka paeluvat jutustamisos­kust, kuid teos ise pole suutnud sirguda mõjuvaks ega suu­resti hinnatavaks.

Keskpärasuse üks põhjus on ruttamine. Kui on olemas tehniline jutustamisoskus, on huvitav küsimus ja tarvismine­vad tüübid, on ka talenti, siis kirjutatakse 200 või 400 või 800 lehekülge, nagu aeg ja jõud lubavad – ja ongi jälle romaan valmis. Suuremat koondamist, tektoonilist kaalutle­mist ning arvestamist, rohkem tööd ja vaeva asja juures on tingimata tarvis. Ei peaks pakutama õuna teistele, kuni ta alles kasvamas, – sellest ei tunne keegi rõõmu, ei võtja ega andja. Niisuguseid romaane, kui on 1929. a. enamik, võib kirjutada kas või kihlveo põhjal.

Rutulisele produtseerimisele ajavad nähtavasti majandus­likud põhjused: kuigi käsikirjast ei saa jumalteab mis kapi­tali, ometi laseb see pisut elada, ja see on tähtis ka kultuur­kapitali jagamise mõttes.

Üks põhjustest on ka lugejaskond. See ei reageeri kirjanduslikule loomingule erksalt, ka mitte mahategemise mõt­tes. Kirjanikul jäävad nii siis domineerima peaasjalikult ra­halised huvid ja osalt ka loomingulisest pakitsusest lahti saa­mise vajadus. Omakorda mõjustab jälle keskpärane kirjan­dus lugejaskonda passiivistavalt. Nii käib nõiaring: üks oleneb teisest ja teine esimesest ning mõlemad tikuvad laskuma koos madalamale.

Lõpuks on keskpärase kirjanduse olulisemaid põhjusi vä­hene elutundmine ja olevate andmete väheasjalik käsitlemine. Üksiknähtuste põhjused üldistatakse ja ehitatakse üles võlts-ehitis (1929. a. on silmapaistev üldistaja R. Roht) või jälle fantaseeritakse ebatõepäraseid asju, tehes, nagu oleks see tõsi (näit. Mälk, Kirsimägi). Tuleb nõuda rohkem tõe põhja teose loomisel ja lugemisel. Isegi fantastikas võib olla vä­gagi tõeline põhi.

Arvatavasti juba lähemas tulevikus toimub muutus: auto­rid ehk tüdivad suurest lehekülgede arvust ja paljudest raa­matutest, mille eest saab peaasjalikult ainult sõimata, järjest ehk kasvab nõudlikkus enese vastu ja nii peaks loodama häid teoseid juba rohkem. Suur produtseerimine peaks välja kutsuma halbade kõrval ka järjest rohkem häid.

Head teosed ei sünni igapäev, vaid kerkivad keskpärasuse metsast harvade tippudena. Igal maal on palju keskpä­rast kirjandust. Tarvis meil nõuda keskpärastelt järjest roh­kem, küll siis tulevad ka head. Mida nõudlikum on lugejas­kond ja erksam reageerima, seda paremaid teoseid meil ilmub.

Kas puudutada veel küsimusi, kuivõrt on 1929. a. romaa­nid elulised ja kuivõrt moraalselt kasulikud? Esimest küsi­must olen ühel ja teisel puhul alla kriipsutanud. Selle küsi­muse üldine lahendamine on praegu vägagi poleemilist laadi ning see nõuaks erilist sõnavõtmist. Moraalsuseküsimusest tuleb hoiduda kõrvale. Seda võib võtta küll juhtnööriks ene­sele ja oma lastele kirjanduse valikul, sest ta on oluline seal. Kuid üldises mõttes on need vaatekohad kunstis väga vaieldavad. Tuleb arvestada ikkagi kunstiteose nõudeid. Suur kunstiteos on kasulik elule, kui mitte täna, siis homme, ning järelikult on ta ka „moraalne”. Tuleb nõuda järjest tüseda­maid kunstiteoseid ja nende elavat sidet eluga. Ses mõttes rahuldab tugeval määral „Tõde ja õigus” II, kuna teised 1929. a. romaanid on oluliste puudustega.

D. Palgi.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 4/1930                 

 

 

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share