Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

04 Jan

Rahvuslikust kasvatusest üliõpilaskonnas.

 

    

Käesoleva aasta jaanuarikuul, mil peeti ära Tartus rahvusliku kasvatuse kongress, leidis avalikku hindamist ja käsitust üks meie aja elulisemaist küsimustest — rahvuslik kasvatus. On selge, et saades iseseisvaks rahvaks peame lahendama rahvusliku kasvatuse probleemi; tahtes püsida ajaloo näitelaval rahvana, peame looma omapärase kultuuri, milline oleks lisaks üldinimkultuurile. Seni oli takistatud rahva omapärane areng, kusjuures ei olnud avaldu­mata võõrad mõjud. Seetõttu nõuab rahvus­liku kasvatuse küsimus veel enamgi tähelepanu meie kultuuri ja poliitilise elu arengu seisuko­halt. Nüüd, rahvusriigi saavutamisega omanda­des soodsad tingimused rahvuskultuurilisele ja poliitilisele arenemisele, peamegi asuma tõsiselt rahvusliku kasvatuse arendamisele, kuna meil ju sisemiselt veel ei olda kohanetud muutunud väliseile olukorrile.

Rahvusliku kasvatuse tähtsusest aru saades on tarvilik meie üliõpilaskonnal, kui valmival rahvapõlvel, kes tulevikus peab võtma enese peale rahvuskultuuri ja riigi juhtimise, asuda tõsisemalt selle küsimuse tegelikule selgitami­sele ja arendamisele, seega enda jõuga kaasa aidates oleviku probleemi lahendamisel. Rah­vusliku kasvatamisega üliõpilaskonnas võime arendada üliõpilasi teadlikeks isikuteks, kes tahavad ja suudavad võtta enese peale ülesan­deid rahvuslikus elus, seistes rahvuslike sihtide teenistuses; ühtlasi aitaks ta luua kul­tuurilise õhkkonna, milline soodustaks kõige­külgset arenemist vastavalt nõuetele. Sealjuures peaks rahvusliku kasvatuse alusena valitsema püüd, saada vaimselt, kõlbeliselt arenenuks, kehaliselt terveks rahvaliikmeks, riigikodanikuks. Neid rahvuslikule elule vastavaid aateid tuleb võtta omaks üliõpilastel, kui tahetakse vastata ühiskonna tarvetele ja nõuetele. Rahva tuleviku pärast ja eriti väikerahva seisukohalt peame arvestama iga üksiku jõuga. Seetõttu on ko­hustatud iga üksik üliõpilane taotlema kõrgemaid

 

Alice Pagi-Kriisa.

Poetess . . . üks lüüriline na­tuur . . . „Ah kuidas võib ikka nii!“

 

eesmärke ja harjutama enda tahtejõudu nende poole püüdmiseks. Kuid üksiku isiku arenemisele on tarvilik luua soodne õhkkond, alles siis on tal võimalik areneda vastavalt enda ülesannetele. Sarnase kultuurilise õhk­konna loomisele, milline ärataks üliõpilastes teadlikkust ja tahtlikkust rahvuslike sihtide ja paleuste poole püüdmiseks ning aitaks neid kultiveerida, tuleb asuda meie üliõpilaskonnas kindlamalt, et meil oleks olemas ka sisuli­selt eesti üliõpilaskond tervikuna. Sealjuures on tõsiasjaks asjaolu: üliõpilaskond suudab kõige suuremal määral mõjuda enda liikmetele kasvatavalt selle läbi, mis ta on ja teeb.

Eelpool mainituga arvestades olgu riiva­tud järgnevaga mõningaid asjaolusid, millised vajaksid tähelepanu ja käsitlemist.

Rahvuslikust seisukohast välja minnes peak­sime panema rõhku üliõpilaskonna terviklikule koondumisele rahvuslikus vaimus, õhutades seda ühist põhiheli üliõpilaste hingeelus, mis neid kõiki ühendaks kindlaks koguks ühiste aadete teenistusele, hoolimata vaadetest, sees­misest töökorraldusest ja selle läbiviimise printsiipide lahkuminekuist Üliõpilastel kui rahva tuleviku kandjatel, on tähtis omada rahvuslikku ühtekuuluvuse tunnet, elavat ühistunde vaimu, et hiljemi oleks võimalik leida avaliku tegevuse põllul ühist keelt, võida töötada ühi­selt edukalt rahva kasuks. Sellest välja min­nes ei tohi valitseda üliõpilaskonnas killustatud olek, vaid tuleb katsuda leida omavahel enam kõlapinda. Muidu peame tõsiselt küsima, kui kaugele jõuame, kui oleme lõhutud juba ülikooli põlves ja seda nähtust kanname edasi tuleviku tegevusse. Muidu teenime ära ütluse: olete tuleviku „kriisitajad”. Mida tähendavad aga viimased rahva elu ja edu seisukohalt, peab meil olema kõigil selge. Eriti tuleb meil üle saada teatavast teineteise halvakspanust, ala­hindamisest, umbusaldusest, osalt vaenulikkusestki, millised asjaolud on ilmsed ja iseloo­mustavad eritüübilisi kui ka osalt ühiseil põhi­mõtteil seisvaid üliõpilasorganisatsioonide va­hekordi. Nimetatud väärnähtused takistavad üliõpilaste hingeelus ühiskondlike elemen­tide arenemist ja on mõjunud seni halvavalt kogu üliõpilaskonna elu väljakujunemisele. Üli­õpilaskonnal tuleb juhtida lasta end enam põ­himõtteist, omada enam perspektiivi mõtlemi­ses ja tegevuses ning mitte sattuda üksikasjade ja meeleolude mõju alla. Nii ei tohiks mõjuda võõrastavalt sarnane asjaolu, kui teineteise ar­vustamine, tähelepanu juhtimine väärnähtustele ja vigadele, vaid siit peaks just saadama tõu­get nende revideerimiseks ja kõrvaldamiseks, leitama soodustusi teineteisele lähenemiseks. Meie üliõpilaskonna keskkorralduses peab va­litsema ühistunde vaim, vaatamata üksikute rühmituste lahkuminekuile. Siit peab kaduma viimastel aegadel valitsenud killustatud olek, peab olema arusaamist enda ülesannetest ja kohustustest, tahet nende täitmiseks. Samuti peab valitsema teineteise usaldamine, mis või­maldaks kõikidele rühmitustele õiglaselt tööst osavõtmist, seega püüdes kaasa tõmmata kõiki ühisele tööle. Siin ei võiks domineerida üksik rühmitus, samuti on lubamata ükskõikne, pas­siivne suhtumine, loobumine enda algatusega, osavõtuga kaasa aidata ühisettevõtteile, olgu need kas töö või pidustuste alal. Viimaste alalt võiks näiteks võtta üliõpilaskonna üldist 1. mai pidustust. Teatavasti ei võta osa sel­lest üldisest üliõpilaste kevad- ja nooruspühast üks osa meie üliõpilasi. Siin valitseb suur arusaamatus, millise asjaolu selgitamisele ja kõrvaldamisele tuleks asuda. Meie üliõpi­laskonna elus ei tarvitseks olla sarnaseid nähtusi, kus seistakse eemal enesega ühiseil alu­seil seisvate üliõpilasorganisatsioonide üldettevõtteist, mitte põhimõtteliselt, vaid mõne üksiku juhu mõjul, pealegi siis, kui koostöötamiseks on võimalusi, seda enam veel, kui sarnaste üldettevõttete sihiks on ühistunde arendamine üliõpilastes, üliõpilaselu rikastamine, rahvuskul­tuuriliste ettevõtete toetamine jne. Siin tuleks küll võtta revideerimisele seisukord ning asja põhimõtteliselt võttes püüda aru saada, et aatelistest ühistöödest osavõtuga võimegi endid kasva­tada, rikastada, arendades eneses neid eluvaa­teid ja tundeid, millised on möödapääsmatult tarvilikud nii enese arendamiseks kui ka tule­viku tööpõllul rahva kasuks.

Üliõpilaste eluvaate oluliseks elemendiks peab olema solidariteedi tunne, sotsiaalne vas­tutuse ja kohusetunne, kui rahva elu seisuko­halt tähtsad kõlbelised jõud. Neid ühiskond­like hingeelu omaduste kasvatamist ja aren­damist tuleks rõhutada kõigil üliõpilasorganisatsioonidel, nende koondistel, samuti üliõpi­laskonna keskkorraldusel, vastavalt kasvatades enda liikmeid, ühtlasi levitades neid mõtteid üliõpilaskonnas, sealjuures kasutades kõiki või­malusi, milliseid pakub üksik organisatsioon, ühtlasi ka üliõpilaselu avaldused ja korraldused. Sarnast teadlikku kasvatustööd, kus seda on tehtud juba varemalt ja tehakse praegugi, peaks ehk veel süvendama; kus see ei ole olnud viisiks, tuleks revideerida oma seisukohti, välja minnes rahvusliku üliõpilaskonna seisukohast ning püüda kohaneda aja nõuetele, eriti veel siis, kui praegusele eluideaalile demokraatlikus riigis ei vasta sarnane üliõpilasorganisalsiooni tüüp, kes rõhutab ainult oma kitsa ringi sise­mist elu ning ei arenda ühiskondlikke aluseid.

Meie üliõpilaskonnas tuleb silmas pidada selliste aadete kohast eluviisi ja tegu, millised vastavad rahvaelu nõuetele. Nii oleks meil rahva kultuuri pärast tähtis arendada arusaa­mist üliõpilastes, eriala õppimise kõrval enam hoolitseda üldhariduse eest, kasvatada tahet saada kultuuriinimeseks, niiviisi ennast aren­dades aidata kaasa üldise vaimse tasapinna tõstmiseks. Üldhariduslike küsimustega kontaktiviimine aitaks suuresti kaasa nende edendamiseks üliõpilaste seas. Seepärast oleks otstarbekohane, kui, näiteks, üliõpilaskonnas astutaks samme vastavate loengute korralda­misele ülikooli juures, kasutades seks õppejõude. Sarnased üldhariduslikud loengud oleksid mää­ratud kõigi fakulteetide üliõpilastele. Samuti oleks meil tähtis teadlike rahvaliikmete kasvatamise mõttes arendada üliõpilastes kaasaelamist rahva ja riigi elu küsimustega, äratada huvi rahvus­like ettevõtete vastu, millest üliõpilaskond peab osa võtma jõudu mööda. Mainitud küsi­muste arendamiseks oleks otstarbekohane kõ­neõhtute korraldamine üliõpilaskonnas meie aktuaalsete rahvuskultuuriliste ja riigipoliitiliste probleemide üle. Seda enam oleks see tarvilik, et ülikooli teadusliku õppetegevuse raamidesse ei mahu täiel määral aktuaalsete üldkultuuriliste,rahvuskultuuriliste, poliitiliste ja filosoofiliste küsimuste käsitamine, kuid just neil aladel on tarvis saada üliõpilastel teadmisi eriõpiaine kõr­val, et sel alal omandatud oskuste kasutamisvõimalustes kui ka muudes eluküsimustes oleks võimalik orienteeruda seda paremini. Need asjaolud oleksid jällegi omakord tähtsad rah­vuslikust seisukohast, vääriks tähelepanu rah­vusliku kasvatusealalt.

Kuna meil ollakse jõutud äratundmisele rahvusliku kasvatuse väärtuse üle ja otsitakse pea üldiselt abinõusid ja teid selle arendami­seks, tahaks kindlasti uskuda ja loota, et üli­õpilaskond omalt poolt tahab ja suudab kaasa töötada ja töötabki!

A. Hallik

Üliõpilaslehest nr. 5/1927

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share