Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

Ajajärgul, kus enamluses elu ja surma peale alustasid võitlust kaks vastupidist orien­tatsiooni: Trotski „maailmarevolutsioon“ ja Stalini „sotsialism ühel maal“, pidi Majakovski isamaalisus mõnelegi kangeusklikule enamlasele tunduma ketserlusena. Tema ümber kerkis palju vaidlusi. Majakovski lõpetas 1930. a. oma elu enesetapmisega. Mõned arvustajad kinnitavad, teda olevat nii kaugele viinud trotskistide-buhharinlaste tagakiusamine.

 

ALEKSEI TOLSTOI

Majakovski tuli nõukogude kirjandusse alt, väikekodanlikust boheemkonnast. Krahv Aleksei Tolstoi, pärast Maksim Gorki surma vist küll kõige populaarsem nõukogude kirjanik, tuli sinna ülalt, vanast vene kõrgaadlist.

Oma värske ja terava elutundega sai Tolstoi tuttavaks juba enne revolutsiooni, kuju­tades enamasti kohaliku aadli väljakidunemist. Kuid ta oli „ilma järelemõtlemiseta“, s. o. ilma ideoloogiata, peagu „loodusjõuline“ kirjanik.

Järelemõtlemistele viis teda alles revolutsioon. Ta nägi ära, et revolutsioon ei sobi tema paljude seniste heade kõlbeliste põhimõtetega. Ta lahkus Venemaalt. Tema tolleaegsed tööd väljendavad skepsist. Revolutsioon on toonud midagi hoopis muud kui seda, mida vene humanistlik haritlane sellelt oodanud. Üks tegelane tema teoses „18. aasta” ütleb:

„Haritlaskonnas leidus ainult üksainus käputäis, kes mõistis revolutsiooni — kommu­nistid. Nad kõigepealt paiskasid üle parda vanad vaadid humanismiga, rautatud kastid tuhandeaastase kõlblusega, bidoonid emotsioonidega.”

Nähes, et vene tee läheb siiski enamluse revolutsiooni kaudu, saab Tolstoi „tähiste vahe­tajaks“ ja pöördub emigratsioonist tagasi N. Venesse. Ühes muude „tähiste vahetajatega“, s. o. uuskodanlike haritlastega, töötab ta nõukogude kirjanduse paremal tiival, nn. „teekaaslaste“ seas. Üks tema jutukangelane kodusõja ajast, lugedes ajaloost, kuidas XVII sajandi Segase aja järel vene elu jälle edasi läks, lohutab end:

„Ega me nüüdki hukku! Kui ka maakondki meist järele jääb — sealt hakkab jälle edasi minema venelaste maa!“

See mõte Venemaa uuestisünnist leiab värvikama väljenduse suurromaanis „Peeter I“.

„Ma otsustasin kajastada meie ajajärku, kuidas oskasin,“ ütleb Tolstoi ise. „Ja uuesti pöördusin minevikku, et seekord jutustada võidust loodu,jõu, inertsi ja aasialikkuse üle.“

See oli julge uudus — tsaaritapjaile ajalooliseks eeskujuks esitada üht tsaari. Kuid Tolstoi oma kaasakiskuva kirjanikuandega sai sellega toime. Tema romaan levis Vene­maal üle miljoni eksemplari.   Selles nähti hümni ajaloolisele optimismile.

Peetrist oli Lenin ütelnud, et see võitles barbaarsuse vastu barbaarsete vahenditega. Stalin oli tähendanud, et Peeter lõi mõisnike ja kaupmeeste rahvusriigi talurahva kulul, kel­lelt nüliti kolm nahka. Ja Tolstoi ise seletab: „Peeter raius akna Euroopasse läbi rahva luu ja liha.” Ühe sõnaga: Peeter tegi Venemaal revolutsiooni ülalt.

„Revolutsioon ülalt“ kordus Nõukogude Venemaal, kui algas viisaastakute poliitika. See avas uusi väljavaateid ka vene haritlaskonnale, kelle järele äkki kasvas vajadus. A. Tolstoi ütleb: „Viisaastakute algus valgustas minu teadvuses sangarliku koiduga selle elu, millele ma olin annud oma jõud.“

Haritlaskonna osatähtsuse tõus, tema muutunud suhtumine nõukogude võimule tõi varsti tähtsaid muutusi ka nõukogude kirjanduselus.

Nõukogude algaastail oli nn. Proletkult püüdnud luua laboratoorsete meetoditega oma­pärast proletaarset kultuuri klassiidee ja klassivõitluse alusel — katse, mis viimaks kidunes välja anarho-futuristlikes ringikestes.

Samuti püüdsid nn. „proletaarsete kirjanike assotsiatsioonid” („Rapp”) luua proletaarse kirjanduse ning selle alla monopoliseerida kogu nõukogude kirjanduse. Eriti käidi peale nn. „teekaaslastele“, et sihukest „seisust“ ei tohtivat proletaarses riigis üldse olla, vaid või­vat olla ainult üks kahest: kas on nad liitlased või vaenlased? Teekaaslastes tunnustati küll suuremat kirjanduslikku tehnikat, kuid selle liiga tähtsaks pidamises nähti nende pahet. Teekaaslased ei saavat aru klassivõitlusest. Vastuväide, et nad mineviku kultuuri päran­dust uuele Venemaale edasi andvat, ei pidavat ka paika; siin ei olevat tegemist kahe kul­tuuri rahuliku kohtamisega, vaid võitlusega.

Fadejev hoiatas: Kui teekaaslased kindlustavad end oma senistel positsioonidel, siis tähendab see praegustes tingimustes — kodanliku ideoloogia pealesurumist, mis võib tuua oma järel kodanlikku ümbersündi („Nа litpostu”, nr. 13/14, 1932).

Haripunktile jõudnud võitluse otsustas Stalin ise. Nagu räägitakse, olevat ta Rapp”i esindajaile tähendanud, et ideed olevat neil küll ilusad, kuid kirjuvat nad igavalt.

23. aprillil 1932 otsustas partei keskkomitee Rappi likvideerida ja kõik nõukogude plat­vormil asuvad kirjanikud ühendada ühisesse liitu. Rappi’le pandi sealjuures süüks pahem­poolse kiike kallakut, monopolistlikku upsakust ja sallimatust, ajanõuetest, mittearusaamist, ja raskeid eksitusi teekaaslaste suhtes, kus ümberkasvatamine asetatud administratiivsete pealekäratamistega, just nagu oleks Rapp mingisugune administratiivne asutus. Hiljem on Rapp’i kutsutud koguni „trotskistlikeks kaikameesteks“.

Ümberkorralduse mõju nõukogude kirjandusele oli rahustav. Kadusid ära kõiksugu noorte ringikeste kõlavasõnalised platvormid ja anateemad teisitimõtlejaile. Selle eest hak­kasid aga jälle kirjutama mõnedki vanemad kirjanikud (nagu Sergejev-Tsenski), kes vahe­peal juba vakka olid jäänud.

Luua „kirjanduse Magnitostroi” asetati uue ajajärgu hüüdsõnaks. Kirjandus pidi kaasa aitama sotsialistlikule ülesehitamistööle.

Nagu A. Tolstoi 29. II 36 sovjettide kongressil seletas, jäävat kirjandus oma sihist veel maha. Sest tulevat ümber luua kogu senise kirjanduse loomus. Seni olnud ta peamiselt vastasrindlik, nüüd tuleb aga vormida positiivse sangari tüüpe, kaevata välja aastatuhan­dete prahi alt kunsti alglätteid — rahvaloomingut.

Kuna Proletkult oli katsunud uut kultuuri luua laboratoorseis stuudiotes, pöörduti nüüd ajaloo klassikute ja rahvaloomingu poole.

Tolstoi uuem teos „Hleb” (Leib) käsitab Vene kodusõda lõunas, kus osalisteks on Lenin, Stalin ja Vorošilov. Siin näidatakse organiseerivaid jõude, mis revolutsiooni loodusjõude suunata jaksasid. Kunstilisest küljest see teos ei ulata kohati „Peetrini“, kuid on selle eest aktuaalne. Pealegi kuulub ta nende „riigikaitseliste“ teoste hulka, millele viimasel ajal erilist rõhku pannakse.

A. Tolstoi juhtmõtteks on — nõukogude isamaalisus. „Isamaa! Vana sõna, kuid me mõistame teda uut moodi.“ „Mis on isamaa? See on kogu rahvas, kes toimetab teataval pindalal oma ajaloolist liikumist. See on rahva minevik, olevik ja tulevik.“

Tolstoi isamaalisus käib teravalt Trotski maailmarevolutsiooni teooriate vastu. „Trots­kism“ ütleb ta, „kandis endas isamaa mõiste eitamist. Ta suhtus upsakalt, põlglikult ja vaenlikult vabariigi rahvahulkadele. Trotskistidele ja sinovjevlastele oli oktoobrirevolutsioon ainult hüppelauaks, kust nende isiklikud auahnused tahtsid üles kerkida. Nõuko­gude vabariigi rahvaid pidasid nad kahurilihaks. Iga trotskist naeraks teile näkku, kui talle nimetataks armastust isamaa vastu. Stavrogin Dostojevski romaanist „Sortsid“, see ,,Uri kantoni kodanik“, kes loogiliselt läks kuni lakani, kus end üles poos — see on potentsiaalse trotskisti algkuju.”

Ja Madridis seletas Tolstoi (7. 7. 37): „On kahesugust internatsionalismi. On orgaani­line internatsionalism, kus isamaatunne laieneb inimsootundeks. Trotski internatsiona­lism — see on aga künism, ükskõiksus ja ükskõiksusest lähtuv rahvuse eitamine. Trotski põlgas Venemaa rahvaid, sest et need lõhnasid lambanaha ja musta leiva järele. Ta ei usku­nud rahvahulkade loovjõududesse.“

Mis Majakovskil polnud teadlik — nõukogude isamaalisuse vastuolu maailmarevolut­siooni teooriatega — on A. Tolstoil juba teadlik.

       

PROF. POKROVSKI LANGUS

Majakovski ja A. Tolstoi on nõukogude isamaalisuse tähtsamad apostlid. Prof. Pokrovski oli üks selle väljapaistvamaid ohvritest.

Vana enamlane, nõukogude rahudelegatsiooni liige Brest-Litovskis, nõukogude hariduskomissari asetäitja, oli prof. M. Pokrovski (1868—1932) oma aja kõige suurem marksistlik ajaloolane, nõukogude kõrgema hariduse organiseerija, rabfakide (töölisfakulteetide), ,,punase professuuri” ja kommunistliku akadeemia isa. Kibedas võitluses kodanliku histo­riograafiaga, hindas ta vastavalt enamluse esialgsele maailmavaatele sarkastiliselt ümber kogu Vene ajaloo, nii et sinna peagu kivi kivi peale püsima ei jäänud.

Ajalugu oli Pokrovski jaoks poliitika, pöördud tagasi minevikule. Ajaloolisi tõsiasju tuli tema arvates koguda nüüdisaja poliitilise otstarbekohasuse seisukohast. Ta eitas isiku ja riigi aktiivset osa ajaloos ning leidis, et poliitika järgneb ikka passiivselt majandusele. Ajalooliste sündmuste asemel pakkus ta seepärast abstraktseid sotsioloogilisi skeeme.

Tema Venemaa ajaloos ei jäänud senistest Vene ajaloo suurmeestest ja rahvussangaritest midagi järele; selle eest kippusid aga aukohale Venemaa ajaloolised vaenlased.

Muistne Kiievi Venemaa oli Pokrovski jaoks — barbaarne maa, millel mingit õigust pol­nud Euroopa riikide ritta kuuluda. Moskva riigi asutamise teene olla kuulunud — tatari khaanidele. Tatari ike olla osutunud anarhilistele venelastele progressiivseks teguriks, kasvatades neid tsentraliseeritud riikluse jaoks. Liivi rüütlid olnud igati üle vene sõduritest. Kus viimased Liivi sõjas võitnud, seal ainult oma hiigla arvulise ülekaalu tõttu.

Vaadeldes Segast ajajärku klassivõitluse seisukohast, ülistab Pokrovski poolakate käsi­kuid Vale-Dimitreid kui kasakate ja talurahva tsaare; vene rahvahulkade võitlusest võõrrahvuslike interventide vastu ei pea ta aga midagi, nagu ta ka Napoleoni sõjas vene talu­rahval mingit isamaalisust ei leia olevat: mužik hakanud prantslaste salkadele vastu lihtsalt kaitstes oma kanu ja hanesid. Kutuzov ja Bagration saanud Borodino all haledalt peksta Napoleonilt, kes Venemaale paremat korda tulnud tooma. Mitte Napoleon polevat 1812. a. sõda välja kutsunud, vaid vene ahne aadel.

Ka dekabristides ei olevat midagi head. Need olnud lihtsalt omakasupüüdlikud ekspluataatorid-aadlikud, kes tsaari vastu mässu tõstnud selleks, et talurahvast paremini eksplua­teerida. Pugatševi mäss vastupidi sellele, mis Puškin temast ütleb — ,,Vene mäss, mõttetu ja halastamatu“ — olnud ei midagi vähem kui oktoobripõörde eelharjutus: „proletariaadi hegemoonia liidus talurahvaga.“

Peeter Suur olnud ärajoonud landsknecht ja süfiliitik, Katarina Suur — lõbunaine troo­nil. Vene talurahva vabastamine olnud — bluff talurahva paremaks koorimiseks. Jaapani sõjas asub Pokrovski Jaapani poolele Vene vastu ning võrdleb venelaste lüüasaamist Mukdeni all Austerlitzi lahinguga.

Ühe sõnaga — Venemaa tuhandeaastases ajaloos Pokrovski peagu ei jätnudki muid hele­damaid kujusid kui tatari khaanid, poolakate käsikud, Liivi rüütlid, Napoleon ja jaapan­lased. Kõik võõrad sissetungijad toonud Venemaale kõrgemat kultuuri, venelased ise aelenud barbaarsuses.

Oktoobripõörde klassivõitluse kõrgpinge seisukohast oli see arusaadav. Vaen seniste valitsevate kihtide vastu domineeris siis üle kõige. Kõik, mis ajaloos vene valitsevaile kihtidele vaenulik olnud, paistis Pokrovskile juba sellesama pärast olevat eduline tegur. Lenini 1917. a. defaitismi kandis ta üle kogu Venemaa ajaloole.

See ei võinud aga sobida nõukogude isamaalisusele. Mis tulevik saab olla ühel rahval, kelle tuhandeaastane minevik aina seisab alla iga arvustust? Pokrovski ise suri veel suu­res aus kui enamluse kuulsam teadusmees. Kui aga tema arvukad õpilased tema õpetusi edasi arendasid, tõusis nende vastu järjest kõvenev vastasvool, mis eriti toetust sai puna­väe juhtkonnalt, kes Vene mineviku suurtest sõjameestest sugugi alati nii halvas arva­mises ei olnud.

26. jaanuaril 1936 hoiatas partei keskkomitee ja nõukogude valitsus Pokrovski õpilasi, et need oma meetodiga ajalugu kui teadust ära ei likvideeriks. Ja 14. nov. 1938 mõistis keskkomitee juba Pokrovski jüngrid täiesti hukka kui antimarksistlikud vulgarisaatorid, kes ajaloo sündmusi mitte nende ümbruse tingimuste seisukohast pole vaadelnud ja seega ajaloo kui teaduse sootuks kraavi viinud.

Pokrovski kooli õpikud korjati käibelt ära. Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia annab nüüd Pokrovski kooli ümberlükkamiseks välja ühe koguväljaande teise järele, kus näidatakse, et Pokrovski pole üldse marksist, vaid mahhist, s. o. Mach’i teleoloogia järel­käija. Marx’i ajaloolise materialismi olla ta asendanud majandusliku materialismiga, mille vulgarisaatorina tal iga ajaloolise probleemi jaoks olnud alati käepärast ikka üks ja seesama nõiavõti, nimelt kaubanduslik kapital, mis muuseas olevat määranud kogu Venemaa ajaloo käigu. Pokrovski antihistorism polevat tal üldse lasknud näha, et paljud asjad Vene ajaloos oma aja kohta edulised võisid olla. Nii jõudnudki Pokrovski nii kaugele, et mustanud maha kogu Vene rahva ajaloolise võitluse oma iseseisvuse eest. Pokrovski teooriad polevat oma poliitilises tähenduses enam muud midagi kui eesriie trotskistlik-buhharinlikele bandiitidele.

Pokrovski kooli langus viis endaga kaasa ka enamlaste populaarsema pilkeluuletaja Demjan Bednõi (Pridvorov’i). See oli eriti tuttav usuvastasel rindel, kus ta Uut Testamenti järele karikeeris; ka kasutas ta osavalt rahvaluule vorme aktuaalseile teemadele.

Moskva Kammerteatri lavastuseks oli ta kirjutanud Borodin’i naljaooperile „Vägimehed“ uue libreto. Muistsed röövlid olid seal ülistatud revolutsioonilisteks sangariteks, vene rahvaluule vägimehed nagu Ilja Muromets, Svjatogor jt. aga maha tehtud kui joodi­kud, argpüksid ja kulukud, ja muistsete venelaste ristimine oli kujutatud mingisuguste poolearuste lollpeade purjus bakhanaaliks.

Üleliiduline kunstikomitee nõukogude valitsuse juures keelas 13. nov. 1936 selle pilkeooperi lavastamise, leides, et röövlite ülistamine on poliitiline väärsamm, rahvaluule vägi­mehed kehastavad vene rahva heroilisi jooni, venelaste ristimine oli aga tähtsaks positiivseks sündmuseks Vene ajaloos. Arvustaja Keržentsev seletas „Pravda’s”, et Bednõi teos moonutab Vene ajalugu ja tahab meeldida inimestele, kellel pole ei rahvust ega päritolu („bez rodu, bez plemeni”).

Ühtaegu sai tubli peapesu ka Kammerteatri direktor Tairov, kellele meelde tuletati tema endisigi vääratusi; lavastusi, kus spekulante oli kujutatud revolutsiooni suuremaiks võitjaiks ja kasutajaiks, kus trotskistide veskile oli vett kallatud lavastustega nagu Levidovi näidend thermidori pöördest Prantsusmaal või Bulgakovi tükk, kus õpetatud papagoi kor­dab: „Kõigi maade proletaarlased ühinege!“ ning tsensor nõuab, et tükk tingimata lõpeks maailmarevolutsiooniga.

Pokrovski kooli kukutamisega avanes tee Vene ajaloo suurmeeste rehabiliteerimiseks, kelles uue Venemaa juhtkond hakkas otsima oma eelkäijaid ja esivanemaid. Ajalooliste suursündmuste kasutamisega sai isamaaline kirjandus, näidend, film endale uue propaganda­vahendi, suutelise haarama hulkade ettekujutusvõimet.

 

UUS PÕHISEADUS

Nõukogude Liidu uuele 1936. a. põhiseadusele pole väljaspool pööratud erilist tähele­panu, kuna riigikord tema järele jääb autoritaarseks, nagu oli ennegi. Tõeliselt märgib aga uus põhiseadus sügavaid muutusi niihästi nõukogude riigi ja ühiskonna elus kui ka revolutsiooni käigus.

1936. a. põhiseadus asendab senise nõukogude diktatuuri — autoritaarse demokraatiaga.

Nõukogude diktatuur oli klassivalitsus. Hääleõigus oli seal kõige suurem töölisel, siis talupojal ja kõige väiksem haritlasel. Kodanlikel ollustel polnud üldse hääleõigust. Tea­taval kombel oli see — vana vene ühiskondlik püramiid, pööratud pea peale. Mis enne all, oli ülal, ja ümberpöördult.

1936. a. põhiseadus pani selle asemel maksma üldise, otsese, võrdse ja salajase (nn. „neljasabalise“) valimisõiguse. Kogu nõukogude kodanikkond tehti üheõiguslikuks. Endise klassimõiste asemele loodi uus juriidiline mõiste: „nõukogude rahvas“ — natsioon mitte tõulises, vaid poliitilises mõttes. Ning endise klassivõitluse asemele astus „nõukogude rahva kõlbelis-poliitiline ühtlus“ — mõiste, millele mujal vastab „rahvustervik“, „Volksgemeinschaft”.

XVII            parteikongressi ajaks 1934. a. oli talurahva täiskollektiviseerimine juba teostatud ja nn. kapitalistlikud kihid ära kaotatud. Parempoolne vastasrind nõudis siis klassivõitluse ärakustutamist. „Nõukogude kodurahu“ kongress jäi aga püsima vastupidisele poliitikale: klassivõitluse teritamisele.

XVIII           parteikongress 1939. a. konstateeris sel alal juba põhjalikku muutust. Klassivõitlus loeti kadunuks, sotsialism teostunuks. Mõned kõrvaltvaatajad on seda seletanud
kui nõukogude majandusaparaadi võitu parteiaparaadi üle.

Nagu keskkomitee ajakiri „Bolševik” (nr. 20, 1939) seletab, ei tähenda see veel klasside ärakadumist, vaid ainult nende kantide aegapidist ärakulumist. Ära kaduda võivat klas­sid alles täieliku kommunismi juures, milleni vaja veel tervet ajajärku arenemist. Tootmisvahekordade poolest erineb kolhoosi talupoeg ikkagi alles töölisest. Kolhoos on kooperatiivomandus, tööline töötab aga riigitehases. Kolhooslasel on peale selle veel oma isiklik maja hoovikrundi, majapidamise ja eluaseme-maatükiga, oma koduloomad ja juurviljaaiad. Pahatihti kaldub kolhooslane oma isiklikku majapidamist muutma oma peatuluallikaks. Olevat hulk kolhooslasi, kes kolhoosis üldse ei tööta.

Siis jääb veel haritlaskond. 1939. rahvaloenduse järele oli Nõukogude Liidus üle mil­joni kodaniku kõrgema haridusega (s. o. 0,59% üldrahvastikust. Eestis 1934. a. oli 1,6%, sellest lõpetatud kõrg. haridusega 0,66%.), neist oli 70% saanud hariduse nõukogude aegu.

Haritlaskonna seisukoha muutuse kohta seletas XVIII parteikongressil Stalin: Oktoobripöõrde järel asus kõige enam kvalifitseeritud haritlaskond enamlaste vastu võitlusse ja emigreerus. Vähem kvalifitseeritud, kuid rohkearvulisem kogu haritlasi jäi esialgu ära­ootavale seisukohale ning tegi oma rahu enamlastega alles palju hiljem. Kolmas, kõige vähem kvalifitseeritud osa vanast haritlaskonnast (keda vahel kutsutakse ka poolharitlaskonnaks) läks kohe koos enamlastega.

Sest saadik on aga rahva seast juure kasvanud uus nõukogude haritlaskond uue maa­ilmavaatega, kellesse vana haritlaskonna jäänused ära sulavad. See uus haritlaskond on rahva teenistuses ja pole mingit põhjust teda rahva vaenlaseks pidada.

Seda võõrastavam olevat aga, et veel enamlasi on, kes haritlaskonnale ikka edasi vaenu­likult või alavääristavalt suhtuvad. Haridus olevat nende arust üks halb ja kahjulik asi. Endine tööline ja talupoeg, kes stahhanovlasena välja paistnud ning ülikooli saadetud, lan­gevat seega teise järgu inimeseks.

Samal parteikongressil kaotati Stalini lähema kaastöölise Ždanovi ettepanekul ära seni­sed klassikategooriad parteisse vastuvõtmisel, mis tegid töölisele parteisse vastuvõtu kõige kergemaks, talumehele raskemaks ja kõige raskemaks haritlasele. Senise korra järele langes endine tööline, kes ülikooli läbi teinud, parteisse vastuvõtmisel neljanda kategooria ini­meseks. Nagu 1936. a. põhiseaduses, nii muutusid ka parteis kõik kihid üheõiguslikeks. Sotsiaalset päritolu enam ei küsita.

Nõukogude akadeemik I. Luppol kirjutas selle puhul („Novõi Mir”, 1939, juuli): on otsene hädaoht nõukogude riigile selles barbaarsuses ja huligaansuses, mis endiselt eimikskipanevalt ja üleolevalt suhtub haritlaskonnale. Vana haritlase vigadeks olid — indivi­dualism ja reflektsioon. Nõukogude haritlane on orgaaniliselt seotud rahvaga, tema mõte ja tegu on üks, ta on ikka optimist. Mahhajevi anarhistlik-huligaanlik teooria, nagu oleks haritlaskond oma põhiolemuselt ekspluataatorlik ning rahvavaenulik kiht, tulevat juurtega välja rookida.

Nõukogude haritlaskonnas võeti haritlase üheõiglustamist kui suurt ajaloolist võitu. Moskva kirjanike koosolekul kõneles selle puhul N. Tihhonov nõukogude haritlaskonna aukohast Venemaal. Bakuu haritlaste koosolekul ütles Azerbeidšani poeet Samet Wurgun: See on nõukogude ühiskonna üks suuremaist ajaloolistest võitudest.

Kommunistlikus vastasrinnas kaevati: See tähendavat apoteoosi uuele nõukogude „thermidoriaanlikule“ ülemkihile, kes, nagu ajaloos tihti juhtunud, olevat võitjana võtnud üle võidetud kodanlike kihtide kultuuri. Masse kutsuti seepärast uute ülemkihtide revolutsioo­nilisele kukutamisele.

Kõrvaltvaatajale näib aga Vene revolutsioon sellesse järku jõudmas olevat, kus tema edasine areng ja uue korra kindlustamine saab minna mitte enam masside, vaid uue eliidi kaudu. Ses olukorras on tähelepanuväärne, et uuenenud on mitte ainult nõukogude harit­laskond, vaid veelgi enam on uuenenud vene kommunistlik partei.

Veel 1934. a. oli XVII parteikongressi liikmeist 22,6 prots. ennerevolutsiooniaegse, s. t. põrandaaluse staažiga ja 17,7 prots. 1917. a. staažiga, kuna tervelt 80 prots. parteiliikmeist olid parteisse astunud enne 1920. aastat, omasid seega kodusõja staaži.

Pärast viimaste aastate suuri puhastamisi, trotskistide ja buhharinlaste vastasrindade likvideerimisi loeti aga partei XVIII kongressil 1939. a. põrandaaluse staažiga liikmeid kõigest 2,4 prots., 1917. a. staažiga 2,6 prots., kuni 1920. aastani parteisse astunuid aga kokku kõigest 14,8 prots.

Uuenemine parteis endas oli veel põhjalikum. 1.600.000-lises parteis loeti 1939. a. põran­daaluse staažiga olevat ainult 0,3 prots. liikmeid ja 1917. a. staažiga 1 prots. Kuna 1917. a. lõpul parteis loeti üle veerand miljoni liikme, siis peab järeldama, et revolutsiooniaegseist parteiliikmeist, kes seni elus, kuulub praegu parteisse ainult 10 prots.

Uuenemine toimus eriti kiirelt viimastel aastatel ka partei kõrgemais asutustes. Eelmi­sest keskkomiteest valiti 1939. a. tagasi ainult üks kuuendik. Uue politbüroo 9 liikmest kuulusid omal ajal Lenini politbüroosse ainult kaks meest: peasekretär Stalin ja riigipea Kalinin. Mis veelgi iseloomulik: uues politbüroos pole ainustki endist emigranti. Venemaa uued valitsejad on kogu oma elu veetnud Venemaal. Nad ei ole doktrinäärid, vaid prak­tikud, kellele „sotsialism ühel maa!“ on enesestmõistetav.

 

ISAMAALISUS JA RIIGIKAITSE

Stalin käskis XVIII partei kongressil arendada ja kultiveerida nõukogude isamaalisust.

Juba 1939 veebruaris muudeti punaväelaste vandetõotuse vormel. Seni oli vandetõotust võetud massiliselt. Moskva punasel platsil luges sõjakomissar marssal Vorošilov 1. mai paraadi puhul vandesõnad ette ja punavägi kordas seda järele, tõotades valmis olla kogu maailma töörahva vabastamiseks.

Selle trotskismimaigulise tõotuse asemele astus nüüd isamaaline, mida iga punaväelane annab individuaalselt, tõotades kuulekas olla oma rahvale, isamaale ja valitsusele.

Kuibõševi-nimelise sõjainseneride akadeemia juhid ja kuulajad pöördusid nõukogude kirjanike poole üleskutsega: Kes veel, kui mitte teie, „inimhingede insenerid”, relvastatud enamluse tõega, peaks äratama, juhtima ja kaasa kiskuma miljoneid, õhutama rahva seas nõukogude isamaalisuse õilsat tunnet, valvsust kapitalistliku ümbruse ees, otsustavat jul­gust ja valmidust viimseks võitluseks?”

Nõukogude kirjanike liidu juhatuse leht „Literaturnaja Gazeta” kaebas hiljuti (26.1. 40), et enamik kirjanduslikke ajakirju alles liiga ükskõiksed olevat isamaalisuse küsimustes. Ometi olevat eriti riigikaitseline töö saanud kirjanikele uue tähenduse. V. Stavski, L. Slavini jt. tegevus Mongoolia lahingute aegu, V. Lebedev-Kumatši laulud sõjaväe lehtedes kõrvuti B. Gorbatovi, V. Šklovski jt. sõjaliste muljetega Lääne-Ukrainast ja Valge-Venemaalt, V. Višnevski ettekanded Balti laevastiku meremeestele, B. Agapovi, L. Sobolevi jt. kirjad sõjast Soomega, kus kirjanik B. Stavski oma teoste eest koguni aumärgi sai — kõik see näitavat, kuidas sõna võib saada võrdseks täägiga.

Varsti võiski sama „Lit. Gazeta” teatada, et nõukogude kirjanike liidu riigikaitse ko­misjon on punaväe poliitilise valitsuse kaasabil korraldanud Frunse-nimelise sõjaakadeemia juures ühekuise seminari kirjanikele, kes riigikaitseliste teoste jaoks sõjalistes teadustes seal ettekandeid saavad kuulata.

Nõukogude isamaalistest luuletajatest on praegu kõige populaarsem kahtlemata V. Lebedev-Kumatš. Tema üldtuntud „lauluga isamaast“, mis on saanud peagu nõukogude tei­seks hümniks, alustab Moskva raadiojaam oma igapäevast saadet:

„Широка страна моя родная,            Я другой такой страны не знаю,

Много в ней лесов, полей и рек.      Где так вольно дышит человек“.

(Lai on mu kodumaa, / Palju on seal metsi, väljasid ja jõgesid, / Ma ei tea teist maad,/ Kus inimene nii vabalt hingaks.)

Teine tema populaarsem laul on sõjalaul:
„Если завтра война, если враг нападет,    Как один человек, весь советский народ
Если темная сила нагрянет, —  За свободную родину встанет“.

(Kui homme tuleb sõda, kui vaenlane tungib kallale, / Kui tume jõud tikub peale, — / Nagu üks mees kogu nõukogude rahvas / Tõuseb vaba kodumaa eest.)

Lebedev-Kumatš soovib, et tema laulusid sama kergelt ja rõõmsalt lauldaks, nagu ta ise nad olevat kirjutanud. See on, mis tema lauludele ka ette heidetakse: et nad olevat liiga kerged ja et neil puuduvat Majakovski kontsentratsioon. Vahe võib tulla ka aja vaimust: Majakovski esitas revolutsiooni esipäevade heroismi, Lebedev-Kumatš aga juba pärast-revolutsiooniaja igapäevsust.

 

KAADRID

„Tähelepanu kaadritele“ läbis punase joonena XVIII parteikongressi tööd. „Nõukogude haritlaskond on nõukogude maa sool“ — need Stalini sõnad tuvastasid meeli laiades haritlasringides.

Parteikongressist Moskva kirjanikele aru andes, kuulutas A. Fadejev („Literat. Gazeta”, 20. 4. 39) uut ajajärku nõukogude kirjanduseski.   Lähemaiks ülesanneteks jäävat nüüd:

1. Tõsta nõudmisi kunsti suhtes. Et revolutsioonilistele teemadele kirjutatakse, selles pole veel mingit teenet. Aeg on nõuda täisväärtuslikku kunsti, mitte aga surrogaati.
2. Võidelda dogmaatikute-nivelleerijate vastu, keda kunstikomitee soodustavat.
3. Tõsta arvustuse tähtsust, et tal ei tarvitseks riikliku loa järele piiluda.
4. Harjutada enesearvustust.
5. Õppida. Selle asemel, et seltskondlike koormatiste all kogu aeg ära kulutada, vaja enam lugeda. Omaks teha klassikaline pärandus, selle asemel et seda maha teha ja fašistideks kuulutada kirjanikke ajajärkudest, kus fašismi veel ei olnudki.
6. Lõpetada umbusaldus kunstitegelaste suhtes. Et kunstitegelasi nende probleemidele lähemale tuua, on loodud stsenaarnõukogu kinokomitee esimehe juures ja kunstinõukogu kunstikomitee esimehe juures. Toimetustes on loodud toimetuste kolleegiumid ja teatrites kunstinõukogud — mitte enam seltskondlike organisatsioonide esindajaist, nagu seni, vaid väljapaistvaist kunstitegelastest. Glavlit (kirjanduse peavalitsus) ja Glavrepertkom tikuvad väiklaselt kunsti peenemaid lõimi tsenseerima — ametnike ümberkindlustamispüüdest või vähesest kultuursusest. Neid asutusi vaja komplekteerida enam kvalifitseeritud jõududest, muuseas ka kunstitegelastest enestest,
7. Paberit ilukirjanduse jaoks mitte kokku hoida, kui seda raisatakse ametkondade mitte kellelegi vajalike väljaannete jaoks. Ilukirjanduse pakkumine jääb nõudmisest maha.

Fadejevi sõnavõtule järgnesid elavad läbirääkimised. Toetades Virtat, kes oli rääkinud nõukogude raamatute ja näidendite meelega tehtud primitivisatsioonist, tähendas L. Leonov: Kunst pole mõteldav ilma leiutamiseta, leiutamine aga ilma riisikota.

Samu mõtteid toetas Nõukogude Kirjanike Liidu kuukiri „Oktjabr” (nr. 5/6, 1939) juht­kirjas nõukogude kirjanduse lähemaist teedest. Naiivne olevat arvata, et nn. „Tšehhovi teema“ (s. t. igapäevasest elust) on lõppenud. Kunstiteose väärtus pole niivõrd teema uuduses kui kunstniku oskuses. Olevat veel olemas Rapp’i jäänuseid: hiljuti tahetud „likvideerida kui klass“ Sergejev-Tsenski, kes ometi andis väärtusliku teose Krimmi sõja üle. Tulevat võidelda „vasikaoptimismi”, „lakeerimise”, tõelise inimsuse puudumise, skematismi  ja illustratiivsuse vastu, kus kirjaniku teos on ainult illustratsiooniks mõtetele, mis enne teda leiutatud. Paljude teoste sangarid olevat intellektuaalselt liiga kehvad, nende mõttering kitsas ja liikumas liiga äratallatud radasid. Kannatamatust isamaarmastusest aetud, püüdes anda maale, mida see ootab, loeb mõni kirjanik enneaegselt oma orgaaniliseks teemaks seda, mis veel pole küllalt küpsenud. Tulevat meeles pidada Tšehhovi sõna: Sisemise vaba­duse tunne on tõelise kunstilise loomingu esimene tingimus. Kirjanik on loov indiviid. Alles kõigekülgselt avaldades oma annet täidab ta oma suurt missiooni.

Teiselt poolt kostab aga kaebusi, et kusagil pole nii tugevad individualistlikud instinktid ja kiindumus vanasse, kui kunstitegelaste juures. Keskkomitee ajakiri „Bolsevik“ (nr. 17, 1939) tähendas, et kirjanduses vähe kujutatakse tööd kui loomingut. Selle asemel olevat tendents huupi maha teha isamaalisi teoseid kas kõrgete esteetiliste nõuete nimel või „kuzma-krjutškovštšina“ ebatõenäoliste vägitegude pärast. Olevat heaks tooniks töngata Lebedev-Kumatšit. Filmis „Aleksander Nevski“ pügatavat stseeni üle, kus Buslajev aisaga peksab raudrüütleid. Kirjanike Liidu presiidiumis olevat arvustaja Gurvitš nõudnud, et kirjan­dusteoses antaks sõna ka vastasele, sest ühes intellektuaalses vaidluses võivat võitja alles siis tõelist võitu saada. Sellele poliitiliselt ebaõigele mõttele (Lenin nõudis, et kirjandus oleks parteiline) pole seal keegi vastu vaielnud. „Tšehhovi teema“ uuendajad unustavat, et aeg on nüüd teine. Arvustaja A. Platonov arvab, kommunismi triumf olenevat sellest, kas ilmub uus Puškin — ära unustades, et kultuuri kõige kõrgemaks saavutuseks on leninism.

Arvustaja I. Altman leiab, et kino on dramaturgiast ette jõudnud kõige teravamate päe­vaküsimuste, muuseas ka nõukogude isamaalisuse käsitamises. Riigikaitselisi kõrgekunstilisi teoseid olevat alles liiga vähe ja hoopis vähe olevat antud kommunistliku partei kunsti­list ajalugu. Marksismi-leninismi varasalve — kommunistliku partei lühikese ajaloo — ilmumisest olevat kirjandus alles hoopis vähe järeldusi teinud.

Kirjandusteadlane G. Lukatš avaldas raamatu suurte realistide L. Tolstoi, Balzac’i. Sten­dhali üle, näidates, et mineviku suured kirjandusteosed võisid sündida ka vaatamata autori väärideoloogiale.

Lukatš on vastolus, tähendas M. Serebrjanski („Liter. Gazeta”, 10. 4. 20) marksismi klaslikutega, kes õpetavad, et alles kapitalismi häving võimaldab kunsti õitsengu, ning partei juhtnööridega, et ilma marksismi-leninismi kui maailma kõige edulisema teooria sügava omastamiseta ei saa tõsine kunstnik õitsele viia oma annet.

•

Välismaailmas võib tihti kohata arvamust, mida eriti levitatakse vene valgete teatavate voolude poolt, nagu oleks nõukogude elu põhiolemus kogu paarkümmend aastat peagu muut­matu, mingisugune metafüüsiline kramp, mis ikka sekssamaks olevat jäänud.

See arvamus käib vastu seniste revolutsioonide ajaloo kogemusele. Nagu sõda rah­vaste välissuhetes, nii tähendab revolutsioon rahva sisesuhetes ajaloolist hüpet, arengut selle kõige dünaamilisemas järgus, — umbes nagu maaväringud maakera geoloogilises arengus. Seepärast ei saa seal mingisugusest stagnatsioonist juttugi olla.

Pealiskaudselt võib see küll teisiti paista, sest et uus revolutsiooniline võim enda stabi­liseerimiseks kiirelt liikuvais oludes erilise rõhuga esialgsest revolutsioonilisest sümboolikast kinni peab. Seega püüab ta kindlustada uue arengu järjekestvust uute katastroofiliste sissemurrete vastu. Kuid areng ise käib sellest hoolimata lakkamatult edasi: molekulaarsed protsessid ühiskonnas otsivad väsimatult uut tasakaalu. Need molekulaarsed liikumised torkavad küll kõrvaltvaatajale vähe silma, kuid nad kannavad ürgjõulist, kõike muud ära määravat laadi. Neis avaldub ühiskonna eluinstinkt ise.

Kaarel Raidma

Varamust nr. 4/1940