Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

a) Eellause.

Shakespeare’i draamade üksikud kujud on tunginud igasse kul­tuurmaailma nurka. Neid tuntakse laiemalt kui Goethe või Homeros’e omi. Shakespeare’i tragöödiaid on tõlgitud kõigisse haritud rahva keeltesse ning nende sügav tuum ja põnevus tagavad neile ikka ja jälle loetavuse. Tema teosed on välja kannatanud igasuguse ajalooilmastu, veel enamgi, — iga uus ajastu ruttab avama ja erit­lema sealt uusi elutõdesid, uusi probleeme. Nii on Shakespeare’i kohta käiv literatuur kasvanud suuremaks, kui seda on mõne väike­rahva kogu kirjandus; kuid ikka ja jälle ilmub mõtteavaldusi ja uurimusi, mis püüavad valgustada tema draamasid uuest küljest. — Selle inglase toodang ei karda vananemist; alati see hoiab meeli ja vaime ärkvel.

b)   Inglise renessansist,  Elisabeth’i-aegsest  draamast,  teatrist  ja teatrioludest

Briti kuningriik ei olnud enne XVI sajandit kaugeltki sama, nagu meie teda tänapäeval oleme harjunud kujutlema. Enne Elisabeth’i troonileastumist polnud inglastel erilist kaalu ei kaubanduslikult, poliitiliselt ega kultuuriliselt. Euroopat valitsesid ühelt poolt hansa­linnad ja teiselt poolt katoliiklik Hispaania.

Kuninganna Elisabeth hülgas katolitsismi ja tõi troonile protes­tantliku võimu. Vapras sõjakäigus hävitas sir Fr. Drake Hispaania laevastiku ja taas oli selleks Elisabethi valitsusaeg, mis vabastas Inglismaa Hispaania ülevõimust ka poliitilisel alal. Inglase rahvus­tunne tõusis. Briti laevad avastasid uusi meresid ja maid, tegid esi­mesi reise ümber maailma. Kaubandus lõi õitsele. London sai äri­maailma keskuseks. Tema sadamaid kaunistasid võõramaiste lippudega laevad. Avati börs (1571) ja Shakespeare’i kodumaa tundis end seisvat uue ajastu lävel.

Säärasena — tulvil elu ja lootusi — nägi Shakespeare pea­linna, kui ta sinna asus. Ka vaimumaailma paremik andis noil aegadel ohtrasti nimesid, andis seesuguseidki, kes pole praeguseni kustunud ajalootolmu. Seal võis Shakespeare kuulda ja näha näiteks sir Philip Sidney’d, inglise aadli renessansshariduse täiuslikemat esindajat ja andekaimat luuletajat, samuti ka Edmund Spenser’it, „The Fairy Queen’i” autorit. Ka võis Shakespeare’i kuulmis- ja nägemispiirkonda sattuda tähtis riigitegelane ja geniaalne filosoof Francis Bacon, niisama hästi kui Walter Raleigh’gi, keda inglane austas mitte ainult sõjakangelasena, vaid ka silmapaistva ajaloouurijana, kõnemehena ja luuletajana.

Et Elisabeth ise oli suur kirjandusharrastaja, siis andis see tõuget ka kõrgemale kihile innukalt kaasa elada vaimukultuurile ja selle loomingule. Mitte igal ajal pole ülemad ja alamad ühiselt osa võtnud säärastest avaldustest, kui see toimus kuninganna Eli­sabethi valitsusajal.

See oli aeg, kus sündis kõigi tukkuvate jõudude ärge, nn. renes­sanss nii poliitilises kui ka kultuurilises elus.

Renessanss kirjanduses tähendas aga orientatsioonimuutust ja suundade erinemist endisest. Peamiseks tähiseks on see, et nüüd pöörduti jälle tagasi maisele elule. Moraalne raskuspunkt, mis kesk­ajal oli kuulunud kirikule, sai jälle tagasi oma õige koha — tegutseva inimese südame. Seda vahet rõhutab eriti Shakespeare’i toodang.

Teised rahvad andusid renessansiajastul klassitsismile, kuid Sha­kespeare’i ja teiste tolle aja paremate dramaatikute töödes saavutas just ehtne inglislikkus hiilgavaimaid võite. Inglased õppisid küll ladina ja kreeka keelt, laenasid küll antiiksest kirjandusest ainet (ja alguses isegi vormi, millest aga saadi kiiresti üle), kuid nende viis maailma tajuda ja väljenduda jäi olemuselt täiesti inglaslikuks.

Ja et inglise renessansskirjanduse keskuseks oli draama, siis oli see ka ala, kus peeti võitlust rahvusliku kunsti ja klassitsistlike eeskujude vahel. Inglise laval tuli otsustada, kas tulevikus peab valitsema klassitsistlik või rahvuslik joon.

Kuulus aja-, koha- ja tegevuseühtsus, mis prantsuse draamat oma raames hoidis nii kaua, jäi inglise draamakirjanike paremiku poolt kasutamata. Draama, mille tegevus peab sündima kahe­kümne nelja tunni jooksul, ei suuda anda ümmargust pilti ega saa näidata tegelaste seesmist arengut. Seepärast hülgasid inglased seila nõude.

Samuti oli ka vormiga. Kui prantsuse draama jälgis kramplikult aleksandriini, siis inglise kirjandus andis draamasid nn. blankvärsis, täiesti proosas, proosas ja seotud kõnes segamini, riimitud ja riimi­mata värssides jne.

Inglise renessansiajastul oli draamade kirjutamine moeks ja see­pärast oli selle kirjandusliigi harrastajaid palju, nagu meil vahest ärkamisajal luuletajaid. Juba kõigi tolleaegsete dramaatikute loendaminegi võtaks rohkesti ruumi. Kuid on nimesid, kes on tihedas seoses Shakespeare’i õpiaja, ka tema hilisemate draamade saamise ning kujunemisega. Nendest nimetatagu John Lyly’t, kelle mõju­tusel on Shakespeare’ilgi tema esimestes teostes mänglevat sõnas­tust nn. eufuistlikus stiilis, — häid võrdlusi ja vaimukalt kuhjatud antiteese. Ei saa jätta nimetamata ka Thomas Kyd’i, kelle „Spa-nish Tragédie” on üheks „Hamlet’i” allikaks. Siis Ben Jonson, kes on nimekaimaid Elisabethi-aegseid dramaatikuid ja kes oma põhjalikkusega käsiteldava aine tundmises võis Shakespeare’issegi sellel teel vastavat mõju avaldada. Nende kõigi puhul piirdutagu ainult selle märkusega.

Natuke lähemalt tuleks siiski ühte neist vaadelda, — meest, kes on vahest Shakespeare’i kõige enam mõjutanud. See on Chris­topher Marlowe (1564—93). Põlvnenud Canterbury käsitöölise perekonnast ja käinud Cambridge’i ülikoolis, ta siirdus peale magistri­kraadi omandamist Londonisse, kus, elades kirjut boheemlaselu, sai oma aja suurima dramaatiku nime. Suri juba kahekümne üheksa aasta vanuses õnnetu juhtumi läbi.

Harilikult Marlowe valib oma tööde aineks midagi üleinimlikku. Tema kangelased on tugeva suurendusklaasi taha asetatud. Nendes on vähe igapäevset inimest tema lihtsate omadustega. Neid juhib alati mingi võimas kirg, — kas kirg poliitilise võimu järele („Tamr burlaine”), kirg varanduse järele („Juut Maltast”) või kirg teaduse järele („Faust”). Tema tüübid ei põrka tagasi millegi ees. Mar­lowe’ arvates on tragöödia ülesandeks anda hiiglakannatusi; et traagilisust eriti välja tõsta, ta põimib sinna tugeva annuse paatost. Niihästi Marlowe’ esikteoses „Tamburlaine the Great” (1587) kui ka teistes tema draamades tõestavad looja annet neis esilepaiskuv hoog ja tüüpide kujundamisvõime. Marlowe’ parimaks tööks võib pidada tema järgnevat draamat „Tragicall Historié of Doctor Faustus” (1588 või 89). See käsitleb sama Fausti teemat, mis on meile tuttav Goethe samanimelisest teosest. Tragöödiat „Famous Tragédie of the Rich Jew of Malta” (1589/90) peetakse üheks allikaks, kust Shakespeare sai oma „Veneetsia kaup­mehe” motiivistiku. Peale nende on Marlowe’ teostest mainida veel „Edward II”, mis osutus tõukeks hilisemaile kuningadraamadele ehk „history’tele” Elisabethi-aegses kirjanduses.

Marlowe’d võib õigusega pidada inglise tragöödia loojaks. Oma klassikalise hariduse kaudu ta jätkas Seneca mõjude harrastamist inglise renessansis, kuid mitte täiesti, — tema tööd meenutavad isegi miraakelmänge. Klassitsistliku ja vanainglise rahvadraama suge­meid osavasti kokku sulatades saavutas Marlowe suuri tagajärgi „history’te” ja „true tragedy’te” arendamisel. Käsitledes inglise kroonika aineid ta aitas inglise draama kergesti välja klassitsismi vaimust. Ühtlasi ta võttis esimesena avaliku teatri laval tarvitusele blankvärsi ning oma julge „riimiseppade” halvustamisega andis otsustava tõuke inglise draama vormi kujunemisele.

Kuigi Marlowe’l puudub huumor, mida inglane kirjanikult tingi­mata nõuab, on tal ometi voorusi, mis on ahvatlenud teda järele aimama. Nii ongi Shylock’i eeskujuks metsiku Kristuse põlgusega ja võimutsemisihaga juut Maltast, kel kõige kõrval jätkub lõpmatut armastust oma tütre vastu. Imestamisväärsed on ka Fausti monoloo­gid samanimelise draama alguses ja lõpus.

Nagu ettetoodustki nähtub, on Marlowe andnud inglise draa­male väga palju, ja kes teab, kui poleks Marlowe’st olnud esimest näidist Shakespeare’ile, kas viimasest oleks saanud kirjanik, mis­sugusena tunneme teda praegu.

Elisabethi-aegses draamas ei ole kohaühtsust. Siin esineb kirju vaheldus peaaegu igas stseenis (vrd. „Hamlet”). Samuti ajagagi. See ei piirdu ainult aastatega, kõnelemata kahekümne neljast tunnist, vaid laieneb aastakümneisse. Ka tegevus vaheldub kaleidoskoobiliselt. Kõige selle kohaselt oli korraldatud ka lava.

Nn. Shakespeare’i lava asub nagu itaalia omagi keset teda ümbritsevaid galeriisid. Kogu lava on seinteta, nii et ka külgedel istuv publik saab vabalt jälgida näitlejate tegevust. Lava ise jagu­neb nelja ossa: eeslava, pärislava (tagalava), ülalava ja nn. koridor. Eeslava ulatub ilma mingi dekoratsioonita publikuruumi välja. See on suurem tagatavast ka külgedelt. Tagalava (pärislava) on eeslavast eraldatud eesriidega. See lavaosa on kaetud katusega, mis tugineb kahele sambale. Tagalavalt viib uks (või täidab selle aset eesriie) nn. näitlejate majja, missuguse nimega kutsuti rõivistut. Seda ukse- või eesriidetagust ruumi nimetati koridoriks, mis oleks siis kolmandaks lavaosaks. (Siin eesriide taga asuski Polonius, kui Hamlet ta kuninga pähe tappis.) Neljanda, nn. üla­lava moodustavad loožid, mis asetsevad tagalava kohal olevate galeriide osas. Seda lavaosa tarvitati rõdustseenideks („Romeo and Juliet” IL 3 ja III, 5).

Shakespeare’i-aegne inglise lava.

Need lavad võimaldasid katkestamatult jätkata näi­dendi ettekannet stseenist stseeni. Näiteks: kui sisseastestseeni män­gitakse eeslaval, siis võib vahenditult jätkuda järgmine tagalaval. Ja kui eesriie vahelt eemaldus, siis sai publik täieliku mulje ka koha­vahetusest.

Näiteseinu polnud üldse. Suurem osa lavast oli ju seinteta, nii ei märgatud seda puuet. Näitlejad teatasid ise, kus nad parajasti asuvad, kas mõnes võõramaises linnas, lossis või vabas looduses. Tihti kanti ka üle lava plakatit suure pealkirjaga, milles anti teada tegevuse koht. Lava tagaseina või laeosa katsid vabaltrippuvad tapeedid, mille värvi järgi (tumedam või heledam) oli teada ettekan­tava draama iseloom — tragöödia või komöödia.

Kuigi lava on lihtis ja lage, ei saa sama ütelda näitlejate rõivastuse kohta. Just vastuoksa, — selleks kulutati hiiglasummasid; paiguti see läks priiskamisenigi. Kuningat või printsi näitleval osa­lisel olid kullaga tikitud rõivad ja nende paar pükse maksis sama palju, kui dramaatik sai tasu oma tükilt.

Näitlejateks olid ainult mehed, naiste osi etendasid poisikesed. Näitetrupp koosnes kaheksast kuni kümnest, kõrgeimalt kaheteist­kümnest liikmest, kes jagunesid klassidesse: statistideks ja ülemaiks näitlejaiks. Statistidele maksid palga paremad näitlejad, kes olid ühtlasi teatri osanikke (nagu oli seda Shakespeare’gi „Blackfriars’i” ja hiljemini „Globe’i” teatris). Peale näitlejate olid teatritel aktsiojnärid, kes näitlejaist kaasomanikega jagasid asutuse sissetulekuid.

Kuninganna Elisabethi määruse kohaselt oli ainult neil näitlejail eluõigus, kes seisid mingi lordi-patrooni kaitse all. Säärase olukorra puhul olid näitlejad sunnitud endale aadlikelt abi otsima. Nii oli Elisabethi ajal kõrgeil härradel nimeliselt oma näitetrupp, mille liik­meid hüüti vastavate lordide „teenriteks” („servants”). Ka oli näit­lejail õigus kanda mantlil oma kaitseja vappi. Tegelikult polnud näitlejad kaugeltki aadlike isiklikus teenistuses, vaid nad kuu­lusid avaliku teatri tegelaskonda ja oma sissetulekute eest tuli neil endil hoolitseda.

Ka Shakespeare kandis kuni neljakümnenda eluaastani kas lord Leicester’i või, selle surma järel, ülemkammerhärra vappi. 1604. a. alates võis Shakespeare’i trupp lugeda end kuningas James I „teenriks”.

Oma iseloomult olid teatrid kas era- või avalikud teatrid. Erateatrid andsid etendusi ainult kutsutud külalistele. Nende majad olid katustega nagu harilikud hoonedki. Samuti võidi neis anda etendusi ka kunstliku valgustuse juures. Kui neil puudus oma maja, siis kasustasid nad etendusteks raesaale. Avalike teatrite publik istus või seisis (vastavalt kohale) lahtise taeva all ja pidi leppima igasuguse ilmastikuoluga. Kunstlikku valgustust neis ei olnud, seepärast algas etendus päeval kella kolme ajal ja kestis vaheaegadeta kaks ja pool tundi. Need teatrid asusid Thames’i ääres rabasel maa-alal. Varem oli neid ka linnas endas, kuid kodanikud surusid nad siit välja, sest teatrite ümber kogunes kergemeelset ja kahtlast elementi, kes rikkus tööpäeva rahu ja segas tänavaliiklemist. Peale selle olid teatrid oma õlgkatustega (loožid ja osa lava asusid katuse all) ümberolevaile majadele tuleohtlikud. Kuid kõigist põhjustest suurim oli puritaanide viha lõbutseva londonlase vastu; seepärast nad siis surusidki teatrid piibli abiga linna taha. Siin asusid Londoni kuul­saimad teatrid: „Swan”, „Globe” ja „Blackfriars”.

Kuninganna Elisabeth teatris ei käinud, vaid trupp pidi tulema lossi. Nii on ka Shakespeare ja tema trupp mitu korda esinenud Elisabethi ees.

Etenduse päeva märkis teatri katusel vardassetõmmatud lipp ja trompetihelid kuulutasid etenduse algust. Teatrikülastajaiks olid peamiselt mehed. Kui ka naised ilmusid teatrisse, siis kandsid nad maski. Üldiselt Shakespeare kujutles teatrit, nagu Aristophanes’ki, ainult meestele. Sellega on seletatav ka valimatu keel, mis tihti esi­neb kõigis tolle aja draamades.

Kõige kallimad kohad olid kahel pool lava, nn. prostseenium-loožides. Parimad kohad olid laval, kus jälgisid näidendit teatrihooldajad, dramaatikud, kirjastajad ja kriitikud, kes istusid mahariputatud kuuseoksadel. — Publik ei jälginud näidendi käiku nii rahulikult kui meie päevil, vaid ostis ja sõi igasuguseid puuvilju ja maiustisi kärarikkalt ning noormehed uhkeldasid piipu suitsetada, mis oli tollal moeasjaks. Äriasjus ja omavahelistes tülides, mis sageli teatris lahendust leidsid, ei hoidutud käsitsigi kokkupõrgetest. Ka taskuvar­gad said oma karistuse näidendi käigu kestel. Ja kui ei oldud rahul näitlejatega, visati toidujäänuseid lavalegi.

Säärasele rahutule ja naiivsele publikule pidi tolleaegne dra­maatik tegema tüki suupäraseks.

Parem ei olnud lavalgi istuv publik. See sosistas juttu ajada, hüüdis teatriteenijaid, et lasta neil avada õllepudeleid või anda pii­bule tuld jne. Selle kõige vahel pidid näitlejad manööverdama ja ette kandma oma osa.

Kuid sel lõbusal ja rahutul publikul oli suur kujutlusvõime. Fan­taseerida tühjast lavast mistahes ümbrust, seda ta võis hästi. Aitas küllalt näitlejate rõivastest ja kostüümidest, et elada kaasa tegevu­sele kuningalossis või lagedal põllul. Ja teatriskäimist harrastati üli­väga, — ega siis muidu London seitsmeteistkümnenda sajandi esi­mesel poolel oleks jõudnud ülal pidada paarikümmet teatrit.

c) Shakespeare’i välisest elukäigust.

Olgugi et William Shakespeare’i elulugu hakati kirja panema alles sada aastat pärast tema surma, teatakse tema elust ometi roh­kem kui nii mõnegi teise kuueteistkümnenda sajandi kirjaniku omast.

Väledad uurijad on katsunud igati täita seda lünka. On uuritud vanu dokumente ja XVI sajandi kirjandussuhteid, sõelutud veel tol ajal Shakespeare’i kohta liikvel olnud anekdootide tõsiolule vasta­vust ja usutavust, nopitud ühte-teist, mida kaasaeglased temast on kirja jätnud. Selle kõige tulemuseks on mitu tüsedaköitelist teost Shakespeare’i maisest elukäigust.

Shakespeare’i isa John oli noil ajul jõukas mees. Ta omas Stratfordis kahte maja, missugusele varale oli lisandunud Shakes­peare’i ema — maa-aadliku tütre Mary Arden’i — kaasavara.

Elukutseid on John Shakespeare’ile omistatud väga mitmesugu­seid. Ja on tõenäolik, et tal neid mitu oligi. Ta tegeles karjapidamisega.

William Shakespeare.

Kasvatas lambaid ja äritses nende villadega. Samuti kasvatas ta loomi, tappis neid, müüs liha ja nähku või valmistas viimaseist kindaid. Nii võis ta tõesti olla „lihunik” (butcher), kindategija ja villakaupmees, kellena teda on esitatud. Tema silmapaistvat seisu­kohta linnaelanike keskel näitab tõik, et ta 1586. a. valiti Stratfordi linnapeaks.

Arvatavasti käis William Shakespeare Stratfordi ladinakoolis (grammarschool). Õpinguid ta võis alata kuue-seitsmeaastaselt, nagu see oli tollal kombeks maal. Ses koolis õpetati peale ladina ja kreeka keele ka ajalugu emakeeles. Kui pikaks ajaks Shakespeare kooli jäi, ei teata, kuid Ben Jonson’i väide tema vähese ladina ja veel vähema kreeka keele oskuse kohta ei näi pidavat paika. Arvatakse nimelt, et Shakespeare on noorpõlves olnud mingi maakooli õpe­tajaks. Seda ta ei oleks aga liiga vähese haridusega saanud teha. Shakespeare’i ladina keele oskust tõestab ka see, et mõne tema esi­mese töö aine on võetud ladina kirjandusest ja nimelt sääraseist teo­seist, milliseid ei olnud ingliskeelses tõlkes, nagu „The Comedy of Errors” (Plautus’e aineil) ja „Lucrece” (Ovidius’e järgi).

Kuid peale koolisõpitud kreeka ja ladina keele Shakespeare pidi tundma ka prantsuse ja itaalia keelt: tal esineb prantsuskeel­seid dialooge („Henry V”) ja nähtavasti on ta filosoof Montaigne’igi originaalis lugenud, sest „Hamlet” ilmus 1600—01 ja Montaigne’i teos tõlgiti alles 1603 inglise keelde (vt. lk. 60). Samuti ta on kasutanud itaaliakeelseid allikaid ja sealt ammutanud oma draamade aineid. Siin võib juttu olla muidugi jälle sääraseist allikaiste mis polnud tollal saadavad Shakespeare’i emakeeles.

Niipalju Williami haridusekäigust, mis vististi pidi jääma poolele teele, sest John Shakespeare’i rahalised võimalused muutusid jär­jest halvemaks ja tema võlausaldajate rünnakud üha pealetükki­vamaks.

1582 a. abiellus William Shakespeare endast kaheksa aastat vanema Anna Hathaway’ga ning järgmise aasta mais sünnib neil juba esimene laps Susanna. 1585 saab noor abielupaar kaksikud.

Paar aastat peale viimaste laste sündi Shakespeare siirdub Lon­donisse. Mõnede uurijate arvates perekonnata, teiste järgi aga pere­konnaga. — Miks Shakespeare läks Londonisse, selle kohta on avaldatud palju ja mitmesuguseid arvamusi. J. Q. Adams leiab, et maakooliõpetaja palk ei olnud küllaldane viieliikmelise perekonna ülalpidamiseks. Ühtlasi võis Shakespeare kuulnud olla näitlejate võrdlemisi headest sissetulekutest ja näitekunsti edust ning menust pea­linnas. Peale selle ta võis tunda endas dramaatikuannet. Liiatigi asus Londonis üks Shakespeare’i sugulasi, Stratfordist põlvnenud Richard Field, kes, tegutsedes kirjastajana, võis anda talle vastavaid teateid ja nõu.

Londonis astus Shakespeare teatri teenistusse. Jälle on hulk igasuguseid eri seisukohti selle kohta, missuguse ameti sai Shakes­peare teatris. Sageli kirjutatakse, et ta olnud publiku hobuste hoid­jaks. Adamsi arvates see ei tundu usutavana, sest Shakespeare’ile kui teatava haridusega mehele võis kindlasti leiduda sobivam amet. Tõenäone võib olla, et ta tegutses alama näitlejana, sest natuke hil­jem oli ta juba näitlejaks ja „dramaturgiks”, töötades ümber vanu tükke vastavalt oma aja maitsele. Kuid sama hästi võis Shakespeare pidada mõlemaid ameteid: olla ühteaegu alamaks näitlejaks ja hobustevahiks.

Shakespeare’i teatritegevusega käsikäes käib ka tema rikastumisprotsess. Tal õnnestus saada kahe teatri osanikuks. Samuti on tal 1592. a. juba nimi Londoni teatris ja näitekirjanduses.

Neli aastat hiljem (1596), kui sureb Shakespeare’i ainuke poeg Hamnet, oli Shakespeare juba rikkamaid kodanikke Stratfordis. Muide, peaaegu kõik oma kinnisvarad ta muretses Stratfordi. Nii ostis ta isa endise maja Henley tänavas tagasi, omandas toreda New Place’i, maid ja aedu.

Sellele kõigele lisandus veel au, et Shakespeare’i isa ülendati maa-aadlikuks ja sai perekonnavapi. Nii võis William Shakespeare’gi tituleerida end džentlmeniks. Niihästi Shakespeare’i rikastu­misel kui ka aadlikuks saamisel loetakse kaasaaitajaks earl of Southampton’i, kes on igati olnud kirjaniku truuks kaitsejaks ja toetajaks.

Mitte ainult teiste abil ei rikastunud Shakespeare. Ta näib olnud omanud tugevat ärimeelt, nagu seda kirjandusajaloos vahest veel ainult Voltaire’ist võib öelda. Sellest omapärasest joonest on säilinud huvitavaid dokumente. Nii näiteks on Shakespeare rikka mehena protsessi alustanud kellegi kehviku vastu, kes oli kunagi talt laenuks saanud linnaseid, kogusummas ühe naela üheksateistkümne šillingi kümne penni väärtuses ja peale selle puhtas rahas võlgnes kaks šil­lingit. Kogu summast oli mees kuus šillingit tagasi maksnud, nii et protsess algas ühe naela viieteistkümne šillingi kümne penni nõud­miseks. Kui arvestada tülikust, mida nähtavasti põhjustas protsess, sest Stratfordi ja Londoni (Shakespeare elas siin) vahemaa katmi­seks kulus oma kaks-kolm päeva, siis alles võib saada õige kujut­luse Shakespeare’ist kui visast ärimehest.

Elu lõpul, neljakümne seitsme või kaheksa aasta vanuses, pöö­rab Shakespeare Londoni boheemlaselule selja ja asub kodulinna. Ta jätab maha kõik, mis teda seni oli huvitanud — teatri, dramaatikukutse ja ringkonna, kelle seltsis oli veetnud oma parimad aas­tad —, et anduda vaiksele perekonnaelule. „Veiderdajast” ja logar­dist” (kelleks tollal peeti näitlejaid) saab taas rahulik provintsilinna elanik. Jälle tulid päevakorrale tema Stratfordi sõbrad Hamnet Sadler, Julius Shaw ja Combe. Tema rõõmuks võis olla tütretütar, Elisabeth Hall.

1616. a., millal abiellus tema noorem tütar Judith, elab Shakes­peare läbi viimaseid sündmusi oma perekonnaelus, sest varsti pärast seda ta haigestub. Mõned autorid määravad tema murdjaks tüüfuse, teised oletavad, et Shakespeare’il võis olla mõni pikemaajaline hai­gus, mis kujunes talle nüüd saatuslikuks.

Enne surma Shakespeare tegi testamendi, mis on säilinud. See annab väga huvitava pildi, tõestades veel kord tema ärimehelikku täpsust.

Testamendi järgi osutub Susanna kogu varanduse pärijaks. Temale saab New Place, Henley tän. asetsev maja, samuti kõik aiad, maad, „Blackfriars’i” teatri osa, samuti ka uude „Globe’i” teatrisse paigutatud summad. Judithile, oma õele, tuleb tal maksta kolmsada naela. Shakespeare’i õde pärib kakskümmend naela, kir­janiku rõivad ja eluaegse priikorteri Henley tän. majas. Õe kolm poega saavad igaüks viis naela. Shakespeare’i sõber Stratfordis Combe saab mõõga. Testamenditegijad kui ka teisedki head tutta­vad Stratfordis ning näitlejad John Heminge, Richard Burbage ja Henry Condell saavad igaüks kakskümmend kuus šillingit kaheksa penni mälestussõrmuse ostmiseks. Stratfordi vaestele määrab Shakespeare kümme naela.

Kõige lõpuks on juurde lisatud märkusena, et Shakespeare’i naise osaks jääb paremuselt teine voodi ühes juurdekuuluvaga. (Parim voodi majas oli sissesõitvate külaliste jaoks. See oli küll kallim, kuid järgmine oli mugavam.)

23. aprillil 1616. a., peale neljanädalast haigevoodis viibimist sureb Shakespeare, arvatavasti samal päeval, kui ta viiekümne kahe aasta eest sündis. Ta maeti Stratfordi kirikusse. Shakespeare’i haual on veel praegu madal kivi, millel pealkirjaks:

Sellest on kinni peetud. Tema naine, kes suri seitse aastat hiljem, avaldas küll soovi puhata oma mehe hauas, kuid seda ei täidetud, — ta maeti Shakespeare’i kalmu kõrvale.

Magda Teder

Keelest ja Kirjandusest nr. 23 (1935)