Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Tavalises, ammukulund roopais liikuvas argielus ei tunta suuremat tarvidust ega seepärast ka huvitust nende küsimuste vastu, mida nimetame ilmavaatelisteks, s. o. küsimusi elu mõttest ja tähendusest, asjade üldseotusest ja meie põhisuhtumisest nendega, ehk, laiemas mõttes: erilisemaist põhiseisukohist ilmaseletuses. Ollakse kalduvad nende üle kõnelemist nimetama koguni „tühjaks sõnategemiseks” ja „eluvõõraks targutuseks”, mida vaja pole meie realistlikul (-positivistliku!) ajajärgul. Sarnane etteheide saab tõesti õigeks, kui üldküsimuse harutlus sünnib tegutsemise kulul, vahest koguni temast kestvalt võõrutades, vahest produktiivsust röövides ja tegutsemisjõudu halvates just siis, kus elu nõuab ainult kindlat ja otsustavat tegu. Ometi ei jõua (eriti nüüd, kus enam kindel, kõikemäärav ühine religioon inimesi ei juhi) küllalt kõrgelt hinnata ilmavaate elulistki tähendust. Võiks otse ühes W. James’iga (pragmatismi algosa) pidada ilmavaadet tähtsamaks, mida igapäevaseski inimestehindamises vaja arvesse võtta kõigepäält, kuna sellest ripub kõik muu, usaldetavus ülespidamises ja üksiktegudes. On ju kindlakujuline sissekasvand ilmavaade nii inimese põhjani ulatuv faktor, et teda võib lugeda otse osaks tema n. n. iseloomust, mis vormistab kogu tegevuse. Tavalisti kujunebki ilmavaade ju ühes iseloo­muga ja tema mõjutusel, välisilmale kohanedes, iseenesest, jah, ka „ilma targutamata”. Kuna aga just temast lõpuks nii suurel määral ripub nii üksiku kui ka kultuuri areng, siis on äärmiselt vaja, et tema küsimustega tegutsetaks ka teadlikult. On vaja, et muu kultuuri kaasas ja eel käiks „filosoofiline kultuur”. Nii on seda meilgi vahel nõut, Noor-Eesti ajust pääle, aga kahjuks õige väheste tagajärgedega. (Osalt selle „filosoofilise kultuuri” puudumisega olekski ehk seletetav meie seniste eluvormide, suhtumuste ja töö, ka kirjanduse, teatav õredus ja pääliskaudsus.)

Kui aga juba vanemail ja keset võitlust seisvail nõutavaks enam aega ei jätku, siis on vähemalt tarvis, et intelligentsiks valmiv noorsugu korragi elus teadlikult püüaks luua oma ilma ja ilmasuhtumisse ühtlust põhitõ­dedest alates, ning mitte ainult passiivilt vastu ei võtaks eelkäijate omandet seisukohti välistegevuse alal. Seda temale pahaks panna, „sentimentaalseiks unistusiks” lugeda, noorsugu otsekohe ainult oma vaadete eest välisvõitlusse nõuda võib ainult vanavaimuga filisterlus, kes unustand oma nooruse otsiskelud. Eriti nüüd, kus suuremaist välismölludest ollakse pääset taas rahulikumasse ellu, on meil kõige praktilise tegutsuse kõrval taas enam vaja ka teoreetilist mõtiskelu, vähemalt noorsoos.

E. Ü. S. „Veljesto” „Mõtteid valmivast intelligentsist” on, nagu ta pääsiht oligi, ses suhtes mitmel pool pannud mõtteid liikuma ja tekitand hulga vaidlusi. Avalikult on seni sõna võtnud H. Kruus ja J. Semper „Loomingus”, E. L. „Vaba Maas”, Dir. I. Manninen „Uusi Suomis” ja prof. A. M. Tallgren „Helsingin Sanomates” ning „Valvoja-Aikas”. Kui viimased ranmatut pääasjalikult ainult objektiivselt refereerivad, on esimesed üksikasjalisemalt otsind raamatu puudusi, eriti selle alguses leiduva ilmavaate-visandi omi.

Isiklikult peame endale seda kasulikumaks, mida valjumalt meie vaateid asjalikult arvustetakse; kuna aga ülalmainit arvustustes leidub õige palju väärkäsitusi ja ka mõned põhimõttelised vastuseisukohad, siis tohiks nende puhul olla lubat mõned seletused, vastuväited ja pikemadki harutused kõnealuste nii tähtsate probleemide üle.

H. Kruusi vastava arvustuse puhul peame kõigepäält toonitama: Igakülgset, kõigiti läbitöötet ja silut ilmavaate süsteeme ei avaldata mitte kahekümnendais aastais, vaid vahest kuuekümnendais. Suurem osa elu on aga kahjuks enne kuuekümnendaid ja sellekski vajatakse ometi mingit ilmasuhtumist, seisukohti, lähtekohti tegutsemisele, kriteeriume hindamistele. See sisevajadus oli meie kirjutuse põhjuseks, see vajadus, et üldse ise elada. Mitte püüd, mõne manifestiga või sõjakäiguga üllatada, mitte soov tingimata midagi kõigiti „originaalset” ja „uut” leida, ei ka „tüürimeheks heita”, nagu Kruus mõnitavalt tutvustab. Kui kõnesolev raamat ja mainit kirjutus teatava tõuke annaks õigusega nõut „vabaduse ja iseseisvuse vaimu kohase” ilmavaate kujunemiseks, oleksid nende ilmutamise „preten­sioonid” täidet.

Arvustaja õpetab, et iga ilmavaate aluseks peab olema mingi objektiivteoreetiline sotsioloogiline hüpotees, tuues näiteina Comte’i ja Marx’i omi. Tõsi küll, võiks alata ka sest küljest, kuigi me eksituseks peame, kui seda tehakse nii ükskülgselt ja seega vääride järeldustega nagu eelmainit „objektiivsed” teooriad. Kuid ei saa ju ometi salata, et võib väljuda ka muilt seisukohilt. Sotsioloogia on ikkagi veel üks noorimaist teadusist, tema ala on äärmiselt komplitseerit, ta on jõudnud leida veel nii vähe üldtunnustet saadusi, et ta kahtlemata mitte ainukeseks põhjaks ei tarvitse olla; vähemalt meid kui mittesotsiolooge oleks siin teooriate esitamine viind liiga kaugele. Ja päälegi arvame, et otsekoheses ilmavaates sarnased teooriad ongi enamvähem sekundaarsed, käies enam puhtteaduse, „ilmateadmise” piirkonda. Ei juletaks ju vist väita, et kõik, ka üksiku ja ühiskonna suhteid, viimase arengut, sihti ja mõtet käsitlevad ilmavaated, ütleme, Platost alates kuni „teadusliku sotsioloogia isa” Comte’ini oleksid ainult „tühjus”, mille vastu ei tarvitse vaieldagi! ? Arvustus laseb sarnast arvamist oletada, ise doktrinäärselt üle olles kõigest „usust”, mille vastu ei saavat „vaielda loogikaga”, ja mil seega ei olevat mingit üldkohustavust ega üldväärtust. Ta peaks vähemalt sedagi nägema, kui palju „usku”, s. o. mitte puhtratsionaalselt omandet tõekspidamist on neiski dogmades, mida ta ise ainukohustavaiks peab!

On küsitav, kas sotsioloogia kunagi leiab päris üldmaksvaid saadusi, -veel vähem aga üldkohustavaid. Ei kohusta ju paljas teadus üldse ini­mest – seda teeb ainult ta oma tahe, ta oma normatiivne olla tahtev ilmavaade, mis juhit ta isikeetosest. Meie teaduslik ilmapilt on ju veel üldse sidumatu – ainult filosoofia võib ühendada üksikteaduste ant lõpptulemused, ja seegi võib seda täielikult teha ainult metafüüsilistes hüpoteesides, pooliti usuks muutudes. Ei ole ühtki ilmavaadet (milline mõiste eeldab ju seotust), mis ei sisaldaks endas sarnast tahteelementi, „usku”, normatiivsust. „Objektiivsema” „usu” saame ainult siis, kui püüame arvesse võtta võimalikult paljude inimtüüpide eetose, nagu nad avalduvad oleviku ja mineviku ühiskondlikes olusuhteis. Selleks, inimeste kui ka välisilma suhete tundmiseks, on muidugi vajalised sellekohased teadused. Just seepärast arvamegi, et ka ilmavaateline „usk” ei põhjene ainult subjektiivsusel, vaid ka tema vastu väga hästi võib ja peabki vaidlema, kui ta on faktidega vastolus. Ja just seepärast arvamegi oma esitet ilmavaate kultuurideoloogia olevat „üldkohustavama” ja „tea­duslikuma”, kui näit. need, mis arvustaja mainib. Leiame, et neist iga­üks vastab ainult ühe psükoloogilise struktuurtüübi eetosele: näit. mark­sismi ja utilitarismi oma – ekonoomsele tüübile (kuigi tal palju õigust ka kogu ühiskonna suhete seletuses, sest ekonoomsed inimesed on sääl ülekaalus ja ekonoomtarbed igaühe juures mõõduandvad); algkristluse oma – n. n. „sotsiaalinimesele” (kõik tüüpide nimetused võet Sprangeri järele), Nietzsche oma – hõimuinimesele” jne. Nende teooriate ilma-seletused ja neist järeldet nõuded on kõik teataval määral maksvad ka kõigi inimeste kohta, kuna ju kõigis leidub pisut igasugu kalduvusi, aga ikkagi ainult teataval määral, ei üldseletavalt ega -kohustavalt. Viimase saamiseks on vaja arvestada kõigi tüüpide eetosed ja nende kohaselt püüda leida see „objektiivne” eetos, mille sihis arenemist võiksime nime­tada kultuuri arenemiseks. Kuna see raamatus vist paljudele on jäänud selgusetuks ja võimaldand järgnevaid väärkäsitusi, on nähtavasti vaja viimast küsimust selgitada lähemalt.

„Ole, mis sa olla võid, aga ole seda täielikult.” Ehk, inimese piira­tuse momenti arvesse võttes: „Ole kõrgeim, mis sa võid ja pead olema oma isiklikkude väärtusvõimiste ja sotsiaaleetiliste nõuete piirides.” See on reegel, mille peame ühes Sprangeriga kõige tegevuse eetilis-normatiivseks juhtnööriks. Ja see maksab mitte ainult üksiku tüübi, vaid kõigi, ühtlasi ka kogu inimkonna tegevuse ja arengu kohta. See eetika on nii üldine kui võimalik, ta on järeldet kõigest, mis teame. „On vaja elada Jumala tahtmise järele,” ütles ristiusk ja Tolstoi. „On vaja elada looduse järele,” ütles Stoa. Samuti suur osa uueaja eetikast. On vaja tunda end osana Kõiksusest, on vaja tahta sama, mis temagi. „Siis täidame oma elu ülesande,” ütlevad moralistid ühes Tolstoiga. Meile ei meeldi see transtsendentaalselt ja pisut sulaselikult kõlav definitsioon, meie eel­dame selle immanentsemat = eudämonistsemat vormi: „Siis elame kõige täiuslikumat, ilusamat, ja seega ka kõige õnnelikumat elu.” (Ja me tahaks koguni lisada: „Ei tee viga, vahelduse mõttes ehk üldsusele koguni hää on, kui mõni ka selle tahtmise vastu mässab või teda ignoreerib – aga kahjuks kannatab ta ise kõige enam selle all, ja jääb ilma kõrgemast õnnest.”)

Kust teame seda Loodus-Jumala tahtmist? Näeme seda kogu loo­duse evolutsioonist (alates, võib olla, juba kindlate kosmose mekaaniliste saaduste väljakujunemisega?), siis bioloogilise ja viimaks sotsiaalse elu arengust. Meie isikukohaselt tunneme aga seda tahtmist ses tunnete ja neile vastavate väärtuste astmestikus, mis me endas kanname, ja sisetunduses, mis sellele vastavalt meilt nõuab: ole kõrgeim, mis olla võid! Selles kõneleb evolutsioneeruva ja loova Jumal-Looduse tahe, ja kui see ka muutub ise meis ja nii palju on muutund looduse ja inimsoo ajaloo jooksul, on see ikka austetav ja temale vastavad teod eetiliselt õiged ja hääd.   Evolutsioon on selles, et sellele tahtele ikka enam järgitakse, ja seega ikka enam kõrgemad väärtused saavad inimese elu juhti­vaiks. S e e on siht ja ühtlasi tasu, abinõuks aga on kõik välimine kultuur, mis selle järgimise ja nende kõrgemate väärtuste kohaselt elamise võimaldab, evolutsiooni soodustab. Väliskultuuri arengu alla kuulub seega kõigepäält inimisiku ikka kasvav vabanemine teda köitva ümbruse paratamattusest. Tehnika, loodusteadused jne. aitavad teda ikka enam vähendada looduse survet, sotsiaalelu areng peab teda ikka enam vabastama sotsiaalsest survest, mis teda takistaks oma eetosele järgnemast.

Muidugi ei pääse inimisik iialgi täielikult sest survest ja neist piiridest, milles ümbrus teda hoiab, aga vähemalt see vabanemise tendents on juhtind inimkonna senist arengut ja vähemalt looduse surve on jäänd järjest vähemaks. Ainult ei pea unustama, et see välisvabanemine on ikka ainult abinõu, eeldus, et isik saaks elada oma sisemist kõrgeimat elu. Ja ses mõttes on arusaadavalt tõeline vabanemine ikka kahepoolne: mitte üksi välissurve vähenemine, väid ka sisenõuete muganemine välis­ilma nõudeile, isiku laienemine seega, et ta tunneb end seot osa ümbru­sega ja võtab selle tahtmise ka omaks. Ilma sarnase siseõilistumiseta oleks vähemalt sotsiaalsel alal võimatu ka iga välise isikuvabaduse laiene­mine, kuna ju mõni Machiavelli või Napoleoni loomuse „individualism” on ainult ühele võimalik.

Teine äärmus oleks siin mingi buddistlik või müstiline „tahte sure­tamine”, nõudes oma tundeastmiku sarnaseks kasvatamist, et see üldse enam väärtustena ei tunneks muid kui sotsiaaleetilisi ja religioos-elamusi, et see niivõrra kokku sulaks üldsusega, ja seega ka ümbrusega, et iga selle tõuge oleks nagu omagi tahet. Sarnane poolekstaatiline „vabadus” oleks kindlasti täielikuim, kuid niisama kindlasti vastuvõtmatu uueaja „faustilistele” inimestele. Nende meelest ei või olla kuidagi ka evolutsioneeruva jumal-looduse tahtmiseks sarnane passiivne, vegeteeriv, isikutu harmoonia, kuigi see sisemiselt võimaldaks „paradiisliku” õnne kas või hundi hammaste vahel. See oleks täiesti vastolus looduse senise arenguga, mis käind alatise „differentseerumise” ja taas differentseerunu „determineerumise” teed (kui tarvitada siin Spenceri termiine).

Esitet äärmuste vahel liigub siis väliskultuuri ja sisekultuuri ühine evolutsioon. Muidugi on tegelikkus siin äärmiselt komplitseerit, ajaliselt kord üks, kord teine eelkäiv jne., aga üldsäädus on sama. Diferentsee­rumisega ja tundeastmikkude õilistamisega aga tuleb ikka ühdasi juure taas uusi väärtusi ja seega uusi nõudeid isiku poolt ta ümbrusele, väliskultuurile – ja nii kestab vastolu ikka edasi. Oma survega sunnib välis­ilm isikut temale sisemiselt kohanema, aga ka teda, välisilma, omakohaselt muutma: loodust kultiveerima, ühiskonda organiseerima.

Ses sihis saavutetu moodustab n. n. „objektiivse vaimu”, näit. kombed, kõlbus, seltskond, riik jne. (Pikemalt: H. Freyer: Theorie des Qbjektiven Qeistes, ja G. Simmeli ning Th. Litt’i tööd). Aine­line ja vaimline, objektiivne ja subjektiivne, füüsiline ja moraalne, isiklik ja sotsiaalne kultuur annavad alles üheskoos täieliku, päriskultuuri, intellekti, tahte ja tunde kultuuri ühelt, elutingimuste kultuuri teiselt poolt. Sarna­sena on kultuur osaliselt ikka ant, aga täiuslikult ikka „ülesant”, ideaal kõrgeimale kultuuritahtele.

Eriti sel alal leiab arvustaja esitet ilmavaates kõige põhjendamatu­maid ja „hädaohtlikumaid” väiteid, leides et sääl isik tahetavat ohverdada mingile Kultuur-Moolokile ja olevik tulevikule.   Toonitame veel kord,   et meie poolt ant kultuuri mõiste (ja sellega ühenduses olev eetika) oli kõigepäält immanentne ja sarnasena pidi ta kestma ka kõigis hilisemais harutlustes. Arvustaja pole küllalt tähele pannud siin just tähtsaimat külge, mis nõuab inimeste elu õilistumist, iga üksiku inimese sise­mist õilistumist, mille läbi lõpuks objektiivse kultuuri tõus üksi ongi võimalik. Ei või siis meie nõut täiskultuuri „objektiivseid sihtegi” kuidagi näha sarnastena, mis vastu käiksid iga isiku kultuuri sihile. See ei tähenda aga veel kaugeltki, et seepärast objektiivsed sihid oleksid üldse võimatud! Kui arvustaja siin seletab, et „just vabaduse vaimu kohaselt keeldume tunnustamast kultuuri ja looduse objektiivseid sihte ja objektiivset elumõtet üldse”, siis pole ta siin „objektiivse” all nähtavasti mõelnud mitte ainult transsubjektiivset (nagu harilikult), vaid midagi ainult ainelist, sedagi vist ruumiliselt ja ajaliselt kusagil kaugel eel ootavat. Materialistlikule mõtlemisele õige iseloomulik, aga meie käsitusest küll õige kaugel!

Muidugi, kui looduse arengul on ka mingi sarnane eelootav teleo­loogiline siht, siis ei hooli see küll, kas mõni üksik teda „tunnustab” või ei – kuid siin meid see nii ei huvitagi. Meid huvitab kõigepäält, kas meie isikukultuuri ja kaasaegse ühiskondliku kultuuri sihtidega võib olla kokkukõlas ka mingi üldisem siht, pikemaulatuslik areng, ja kas meie tahame selles arengus kaasa töötada, sama tahta, mis see üldtahe. Selle küsimuse jaatamine oli meie väljendus, et „kultuuril ja loodusel on ka objektiivseid sihte” ja et nendeks pidasime «kogu elu õilistumise, peenenemise kõigi kõrgeimate vaimuste tundeväärtuste suunas” (lk. 18). See pole mitte üksi ühendetav meie isikukultuuri huvidega, vaid see just tõstab meid üle oma kitsa isiku piiride ja ka üle ainult oma ajajärgu piiride, see just võimaldab meile kaaselu kõiksusega, mis mitte pole ainult päevast päeva vegeteerimine, vaid ka tõus. Isik, rahvas, inimkond, maailm – kõiki juhib üks siht: olla kõrgeim, mis olla võid. Keegi ei tea ega tarvitsegi teada piiri, aga suuna tunnevad kõik, see tahtmine ise on püha ja temale järgnemine, temakohane areng, on immanentne õnn.

Kui siit tulla tegelikumale elule, siis on arusaadav, et sarnast kultuuritahet endas kandes, e i või teha midagi vastukäivat meie väärtustunnete astmikus peagu kõrgeimal seisvaile sotsiaaleetilisile nõudeile, s. o. ei või teha ise ega hääks kiita teiste juures ka mingit „vägivalda”. See nõue peab maksma iga isiku kui ka ühiskonna eetikas kindlasti ja võib temast taganeda ainult siis, kui see on meie kindla teadmise järele tingimata tarviline, et ära hoida mingit veel suuremat kurja (näit. veel suuremat vägivalda). Viimasel juhtumusel aga ei nimeteta seda küll enam tauniva kõlaga „vägivallaks”, vaid lihtsalt sotsiaalseks „surveks”. Ja siin peab ometi igaüks tunnustama: Ükski ühiskond ei ole mõeldav ilma isiku võimaluste piiramiseta, kas siis selle vabal tahtel või survega, – küsimused on ainult: mis määral ja kunas? – ja need tulevad vastata iga üksik-juhtumuse olusuhete kohaselt. Suurem hulk on nõus, näit., et suur Prantsuse ja suur Vene revolutsioon olid sotsiaaleetiliselt õigustet, kuid paljud kahtlevad, kas seda oli ka oktoobri revolutsioon, kus võis ette näha, et see ant oludes „tuleviku paradiisi nimel põrgu” ja surmagi toob nii paljudele kaasaeglastele.

Kuidas on aga lugu selle „kultuurilise lisaväärtuse produtseerimisele” sundimisega, millest oma artiklis kõnelesime ja millest arvustaja on tõtand tegema suure numbri, – et meie lõpuks iga vägivalda ja eksploatatsiooni õigustame?   Kogu   see   juba   veidruseni   hirmus   süüdistus  on  vastatav lihtsalt sellega, et siin „õigustamise” sõna üldse pole tarvitet sotsiaaleetiliselt, nii et teda üle võiks tuua ka oleviku hindamistesse, vaid ainult kultuurfilosoofiliselt, teleoloogiliselt, mis nähtusi hindab mitte nende põh­juste, vaid tagajärgede kohaselt. Oli ju selgesti öeld, „iga vägivald ajaloos oli muidugi kuri”,  nii siis arusaadav,  et seda ei saa võtta s o t s i a a l e e t i l i s e l t õigustetuna, veel vähem sarnase vaateviisi järgi ka ise elus talitada. Jah, usume praegugi veel esitet kannatuste õigustamisse : vast­olud, „kannatus”, on teataval määral arengule vajaline, aga see ei tähenda ometi veel, et keegi oleks õigustet teisele neid vastolusid tahtlikult raskemaks tegema ! Juba, rääkimata muust, seepärast mitte, et me pea kunagi oma tegevuse tagajärge kindlasti ette ei tea arvata (pääle kõige lihtsamate pedagoogiliste juhuste laste juures, kus kindlad oleme, et „kannatus” ja surve neile endile varsti kasuks tuleb). Jah, saatus on suur, karm ja väga tihti ülekohtunegi kasvataja, kuid ei ole õigustet inimene omaltpoolt teda veel kärmemaks tegema! Küll aga võime hiljem, ajaloolises vaatluses mõndki saatuse karmi sammu meile ja üldsusele, kultuurile, kasulikuks tunnistada, teda n. ö. üldkultuuri seisukohalt õigustada, teist aga kahjulikuna taunida. Sarnane vaatlus pole meie arvates miski „providentsialismi jäänus”, vaid lihtsalt loomulik tarve nähtusi ka hinnata kultuur­filosoofiliselt seisukohalt ja mitte ainult leppida nende puhtrelativistliku „seletusega”, nagu arvustaja ükskülgselt nõuab.

Argu ta kartku, tegelikus elus oleme sama kaugel kui temagi õigus­tamast „vereimejat kapitalisti” Kultuur-Mooloki truu teenrina ! Meie ilmavaate algnõue sunnib meid endastmõistetavalt võitlema ka kõige õiglasema ja isikutaustavama ühiskondliku korra läbiviimiseks, (loodame seda kasvavat sotsialismist), ega pea praegumaksvat eetiliselt kaugeltki õigeks. Küsimus on ainult, kuivõrra mõni teine, mis õiglasem teoreetiliselt, oleks seda ant oludes ka tegelikult. Mitte-erikutena arvasime lubatuks ja isegi vajaliseks omis kirjutustes mitte minna üksikasjusse või parteiküsimustesse (asjaolu, mida aga arvustajad nähtavasti kõige enam on pahaks pannud !). Arvasime selle asemel tähtsamaks toonitada üles­andeid, mis igal juhtumisel on vajalised, ilma milleta ükski parem lord pole võimalik ja kus seega töötamise absoluutne tarvilikkus kõigest enam on kindlustet : ilmavaate reformis, parema, sotsiaalsema ini­mese kasvamises ja kasvatamises, kus kõige enam võib ära teha intelligents ! Muidugi mõista, ei ole sellega eitet ka välisema korra muutmise püüded, kuigi siin mõõduandvad on laiemad hulgad ise enam kui intelligents. Väide, nagu teeksime kogu sotsiaalküsimuse ainult „sotsiaalpedagoogika ülesandeks”, on otse pahatahtlik väänamine.

Kuid see parem „uus inime” peab meie arvates küll arenema teisel teel, kui näib nõudvat arvustaja, seistes valvel ainult isiku kui iseväärtuse v ä l i s v a b a d u s e eest, ja eitades (kuigi vaevalt lõpuni mõeldes, mis see tähendaks), et inime võib olla tarvitet ka abinõuna ! See on kaunis kumma­line uudis ; individualistliku eetika põhjendajaist, Leibnizist ja Kantist pääle kuni selle uueaegseini tähtsamaini edustajaini (näit. H. Höffding), on ikka vaid nõut, et isikut ei tohi võtta ainult abinõuna, vaid ikka ka iseväär­tusena; nõue, millest meiegi vaateis on püüt kinni pidada. Ilma selleta oleks arusaadavalt iga ühiskond võimatu, ega kaitseks vist Kruuski vastupidist paradoksi, kuid temale on nähtavasti ka see „isik kui väärtus eneses” ainult „tähtsam sõjariist vägivalla vastu võitlemiseks”, nii siis mingi doktrinäärne idée-force  (nagu A. Fouillée neid nimetab),  milt ei nõutagi täielikku tõelevastavust. Nagu sarnased ükskülgsused sagedasti, nii on ka see siin viind arvustaja toetama seda paljulevind, kuid igatahes hädaohtlikku ja vale vaadet, nagu oleksid ühiskond ja üksik alatises vastolus, võitluses, ja peaks emb-kumb teisele olema ainult abinõuks. Puhtindividualistid (~ materjalistid) nõuavad siis, et kultuuri ja ühiskonna hüved on ainult üksiku jaoks, ilma et see midagi oleks kohustet vastu andma; kollektivistid (~ idealistid-moralistid) jutlustavad, et isik peab end alatasa üldsusele ja kultuurile ohverdama, ainult kohusetundest aet. Sarnane õnnetu vastastikuseadmine on nähtavasti tulnud sellest, et siingi on mõeld vaid loodusteaduste metoodiga, mitte aga vaimuteaduste strukturaalmetoodiga (Dilthey j. t.), mis hingeliste nähtuste ääretut seotust oskab arvesse võtta. Arvame (ja siin on vahest meie suurem põhimõtte­line lahkuminek arvustajast, kuna muud on enamvähem väikeasiad ehk väärkäsitused), et ühiskond ja kultuur ei ole ainult üksiku jaoks, ega ka ümberpöördult, vaid mõlemad on ühtlasi sihiks ja abinõuks üksteisele, võivad ja peavad ühinema mingil arengu keskteel. Viimase aga võimaldab üksikisiku juures kõigepäält solidaarsuse, ühistunde laienemine (pere­konnalt kogu inimsooni), ja suur teiste inimeste mõistmine rahuliku mõtlemise ja sissetundmise abil. (Ilma, et see aktiivist tegujõudu palju tarvitseks vähendadagi.)

See on aga kõige enam võimalik neil, kes selleks pikemaajaliselt harjutet, ja seepärast on siin tähtis ja spetsiifiline ülesanne n. n. intelli­gentsil. Arvustaja leiab mõttetu ja tarbetu olevat mõiste sellest kui „klassidevahelisest”. Ometi peab ta soovitavaks, et sarnast „intelligentsuse vaimu” levineks. Noh, siis pole lahkuminek suur: üks räägib ainult vaimust, teine ka inimestest, kus see vaim saand „tegujuhtivaks tähtsuseks” – kuid kumb kõneviis on siin siis enam abstraktsem ja udusem! ?

Täieliseks valestitõlgitsemiseks tuleb lugeda arvustaja seletust, et meie vaateis „ka rahvust hinnatakse ainult abinõuna kultuuri, mitte… aga nende inimeste seisukohalt, kes moodustavad rahvuse”. Kas tõesti ta ei lugend kohta rahvusküsimuse kokkuvõttes, kus kogu meie „rahvus­luse” sihiks öeldi olevat „ei midagi muud, kui et sellegi rahva iga liikme elu saaks sama rikkaks kui kultuuriliste suurrahvaste liikmeil” ?

Vahest minu esituse lühidusest ja katkendlikkusest sel kohal on tekkind ka see veider väide, mis arvustaja meile omistab „printsiibina Eesti siseelu korraldamiseks: väikerahvas võimalikult eemale majandusest ja poliitikast!” Meie „väikerahvalik mõtlemine” tähendas üsna loomulikku nõuet, et kõigis teiste eeskuju järele talitamistes enam arvesse võetaks liht­salt neid erivusi, mis paratamatud on suurmaa ja väikemaa vahel. Ja edasi tähendas see vaimukultuuri primaatsuse toonitamist (nagu teind nii tihti, näit., ka meie kirjanikud), kuna me maailma ees midagi võime maksa mitte oma sõjakäikudega ega poliitikaga, ega ka majandusliku vägevusega, vaid ainult iseseisva kultuuri jõuga. Et viimase arenemiseks jääks rohkem jõudu, säädisime põhisooviks, et „meie rahval võimalik oleks poliitiline ja majanduslik evolutsioon ilma suuremate vapustusteta (lk. 24). Kas Kruus seda ei soovi? „Peame leidma majanduse alal „kõige ökonoomsema, kõige ratsionaalsema kesktee järkjärguliseks arenguks”, ütlesime – ja see põhinõue ei tähenda ju ometi loobumist oma majanduselu arendamisest või passiivi konservatiivsust, vaid, otse selle vastu, just võimalikult kiiret ja elulist sotsiaalprobleemide lahendust.  See tähendab ka tegelikus sotsiaalpoliitikas, nii palju kui meie oma arvamist siin julgeme avaldada, suuremat radikaalsust kui praegu.

Kui majanduse küsimusi nimetasime madalamaiks vaimukultuuri omist, siis tarvitasime siin sama keelt, mis tavaline üksikisiku elust kõneldes: ka siin ütleme füsioloogilisi, keha toitmise ja tervise küsimusi alamaiks. Kuid nagu üksiku füsioloogilise tervise eest hoolitsemine on endastmõistetav eeldus ta vaimseks kultuuriks, nii pidasime seks ka ühis­konna „tervist”, ilma et võhikuina sest alati pikemalt oleksime kõnelnud. Nimetasime, lk. 41, sotsiaalküsimuse tähtsaimaks, kui „kõige reaalelu paratamata aluse”. Kui arvustaja ei leidnud siin ees nii põhjalikku selle ala käsitlust nagu vahest tema oleks annud (viimast ootame!), siis ei oleks ta tohtind sest järeldada ometi, et me seda üldse eitame. Nüüd korrutavad sama laulu teisedki takka järgi, leiavad koguni, nagu E. L. „Vaba Maas”, et me „jumalakeeli manitseme” meie sotsiaalküsimusi mitte lahendada!!

„Ühissoomelisele vaatekohale” asumist ei saa me küll kuidagi pidada juba „vanaks” ega „lihtsalt ebakriitiliseks saanud moesõnaks”, ei, kahjuks, isegi veel mitte moesõnaks, täitumisest rääkimata, mis ikka alles tuleb palju hiljem mingi „moodiminemisest”. Kuid arvustaja on juba praegu sestki küllastet. Ilma mingi põhjuseta toob ta ette oma „Vaba Sõna” aegsed (muide, üsna õiged) seisukohad ühe kultuuri mõju alla andumise hädaohust ja näib kartvat, nagu ähvardakski see hirmus vägev soome suurkultuur meid vaesekesi juba ära lämmatada, nii et vaja tingimata hoiatada „liial­dusi põhjendavate põhimõtete eest” ! „Juba oma kultuuriloomingu vaate­kohalt.” Ojah! nii siis taas üks „omapärasuse” kaitsja ja jälle muidugi just selle vastu, mis tõelise omapärasuse leidmisele otse vajalik. Vene kultuur on tuttav, ja oma, selle juures pole muidugi ettevaatus tähtis, Soome kultuur on tundmata ja võõras, selle juures, jumalapärast, mitte liialdusi! Argu kardetagu ! kedagi ümberrahvustamise hädaoht ei ähvarda: meie avaldet („Üliõpilaslehes”) lähendamise vormel nõuab ainult: meil Soomega „on vaja tunda üksteist ja tunda omana”. Soomele lähenemise vastu aga räuskavadki meil ju pimedast peast kõige enam need, kes Soomet ja meie ühistöö vajadust kõige vähem tunnevad.

Oma vaadetes kirjanduse ja rahvuse vahekorrale leida mingi vana „spekulatiivse esteetika vaimu” on mulle küll lõbus üllatus. O ja, mis teha, meie veendumus on, et kirjandus ei tarvitse mitte olla üksi oma ajajärgu passioonitu peegeldaja, vaid (kuigi tihti just ka sarnase peegelduse läbi) ühtlasi oma aja vaimliselt kasvataja ja juhtija; mitte üksi, et ta seda võib olla, vaid et ta seda peakski olema. Et siin ei maksa hädakella lüüa „tahtliku pedagoogilisuse” nõudmise pärast, peaks juba küllaldaselt tagama meie endastmõistetav nõue, et iga teos seejuures muidugi peab olema kõigepäält kunstteos. Samuti arusaadav, et siin „rahvas ootab” all ei mõisteta mitte Tarzani-publikumi, vaid üldse rahvust kui kultuuriliselt kollektiiv indiviidi.

Olen püüdnud vaadelda kõiki Kruusi etteheiteid, olen püüdnud leida seda „süstemaatilikkuse ja objektiivsuse” puudust, mis arvustuse järgi kogu töö on teind peagu väärtusetuks. Olen otsind seda mitte arvustusele vastamiseks, vaid enda pärast, et vigadest vabaneda. Juhusel, kui me väited mitte ei vasta põhinõudele, või loogilisusele, oleme muidugi valmis neid muutma või neist isegi üldse loobuma; meil pole tõesti põhjust ega lusti mingi eelarvamise juure jääda, mille ebatõde selgitet. Mahaarvat ehk teataval määral väheselge, katkendlik käsitlusviis, eriti sotsiaalküsimuses, ei leidnud ma aga kahjuks küll mitte neid puudusi, vasturääkivusi ega „me­haanilisi traageldusi”, mida nii ohtralt ette on heidet. – Endastmõistetavalt pole mingi ilmavaade lood ainult fantaasiast. Ei seisa ju ta väärtus mitte ta originaalsuses nagu mõnel kunsttööl, vaid ta elulises ja sise­mises tões. Kui meie vaateis vahest leidub mõni samasugune tõekspide kui „eduerakonna” omas (meile enestele näib selles kokkulangemisi küll enam olevat Noor-Eestiga), või kusagil mujal, siis on muidugi see pigem rõõmustav seik kui taunitav. Lahkuminekuid on tegelikkuses alati isegi küllalt, ei ole tarvis neid tahtlikult rohkendada ja ühismõistmist raskendada. Püüame õiglaselt hinnata kõiki põhjendet ilmavaateid ja veel enam nende järgi teht kultuurtööd (jah, vahest oleme ses suhtes oma „fraseoloogias” paaris kohas väljendund tõesti liiga järsult ja isikuidpuutuvalt, mis nähtavasti mitte üksi paksunahkseid bürgereid pole epateerind, vaid ka teisi vale-käsitusele viind).

Kuid võimalikud ühtluskohad mitme teise vooluga pole igatahes mitte eklektilised ülevõtmised, vaid ikka ühtlasi ka järeldused meie oma põhivaateist, kokkukõlas üksteisega ja üldsusega. Ning ainult viima­sega ühenduses on neid vaja mõista ning interpreteerida. Kui arvustaja üksikute lausetega seda teeb mõne teise ühenduse vaimus, iga „osalt” asemele „kõik” paneb, tähtsaimat, relatsioone, eitab, siis pole ime, et ta oma lood vasturääkivusi ka leiab.

Arvustust tervikuna võttes jääb aga seetõttu vägisi tundmus, nagu hoovaks siingi seda, meil õige üldist, mõistatahtmatuse vaimu, millest kaugel pole isegi mõnitav toon, üldse mingit tahtmatuse vaimu, mida nähtavasti kõik, eriti nõudlikum ja jaatavam, irreteerib, mis kaasmõtlemise asemel aina otsib ja otsib kohakesi, kust nõrkusi leida, et siis jälle sellestki rahulikult mööda pääseda, et ainult mitte vahest tunnustada kuidagi või midagi positiivsetki!

Meie olud on loond „kibedaid” inimesi, kes nähtavasti ainult seda võivad „seedida”, mis juba sapiga pooleks. Kui me arvustajat muidu ei tunneks, tahaks tedagi peagu pidada sarnaseks. Nüüd näib aga, nagu oleks ta tahtmata „tüürimeheks heitnud” ja väljendajaks olnud selle „pettund-olIa-tahtmise” vaimule, mis nii omane meie filistreile igas leeris. Ning tuleb meele kellegi ütlus: „„Veljesto” album on loond ühise viri­semise väerinna korporantidest Kruusini…”

Oleme siiski tänulikud arvustajale, et ta püüdnud on meie puudutet probleeme käsitada sarnastena. Mitmed muud seevastu on ainult üksikkohtade põhjal meid valmis olnud ristima šovinisteks, natsionalisteks, või koguni fascisteks, klerikalisteks ja ei tea veel milleks! Kõike seda „au” ei saa siin muidugi seletustega tagasi lükata, sest fanaatikuid ju loogika ei veena. Teiselt poolt taas on meile ette heidet, et me mitte ei taha olla natsionalistid ega militaristid. Nii E. L. „Vabas Maas” oma, muide, õige pääliskaudses arvustuses.   Hm ! ?

J. S e m p e r i arvustus tundub „intellektuaalsem” kui Kruusi oma ja vabam viimase paiguti tunduvast mõnitavast toonist. Kahjuks on temas otsustet aga vist küll liig „intuitiivselt”, s. o. pääliskaudselt ja subjek­tiivselt – põhjendet oleksid tihti just vastupidised etteheited kui arvustaja omad! Tahtmata tahaks pidada arvustajale omale iseloomuliseks eriti seda ratsionalistlikkust, millega ta meie vaadete põhiolemust tahab seletada, ja tahtmata peab paljude ta märkuste puhul ainult imestanult õlgu kehitama: jah, aga see ei puutu ju üldse meid! Üles võet probleeme endid loodame pikemalt käsitella „Üliõpilaslehes”.

Kokku võttes: kui meie väljendustest on aru saad nii mitmel erilisel, tihti üksteisele vastukäival viisil ja tihti nii palju väärkäsitades, peame vist küll möönma, et küllap selles siis ikkagi on süüd olnud ka meie esitus­viisil. Kui aga vahest just seetõttu tõstet küsimused on tulnud laiema käsitluse alla, siis oleks ses suhtes vahest meiegi vabandus: mis „kausaalse” eetika järgi oli nõrkus, oli „teleoloogilise” eetika järgi ehk isegi voorus. Kahju ainult, et arvustajad siingi nii vähe on avaldand oma ilmavaadet – lõpuni mõelduna.

Peame möönma ka, et kõnesolevas raamatus leidub veel palju otsi­misi ja kahtlusi; paljudes kohtades on lepit ainult üldtunt põhimõtete konstateerimisega; praktilisemaid küsimusi on käsitet ainult sääl, kus need meie erialale ligemal; ei ole julet palju esitada üksikasjalisemaid teese ning nõudeid j. m. Selles kõiges on aga süüdi ka kogu Eesti vaimline õhkkond, mis ju ikka veel nii vähekindel, pääliskaudne, täis ükskülgsusi ja sisevastolusid, „käristet hingega”. Otslemistes ja kahtlemistes oligi just meil püüd leida mingi ühisem, laiem ja kindlam alus, mida võimalikult paljud võiksid tunnustada, millel võiks kasvada jõudevabastavaid ja jõudeloovaid traditsioo­nega Erilisema, võiks öelda parteilisema jumestuse (mida J. Semper nõuab) võib anda alles üksikasjalisem; praegu arvasime küllalt lähedasena sarnaseks võtta ainult haritlas- ja üliõpilaselu küsimused. Need aga näivad arvustajaile olevat üsna tähtsuseta. Nii nii, kui laiad kellegi huvid on – aga kellele kasvamistingimused on tähtsuseta, see ei tohiks ka kaevata, et vili „suu­remalt osalt näota kaob” ja ainult „teklialuseid viilib”. O jah, eks seda vilja vii oma lainetel ju see «sajaservaline elu”, kus pole ülemat ega alamat väärtust, kus „koolmeisterlik” mõistus ei tohi juhtida ega mingi tahe või kohustustunne ohjeldada ! ?

Vaated ja otsused tegeliku elu üksikküsimustes võivad olla väga erilised ja kergesti muutuvad, mis aga püsiv on ja võimalikult püsiv ning ühtlane olema peabki, on põhisuhtumine ilma ja elu vastu, põhi­väärtusi äramäärav ilmavaateline alus. „Filoosofiline kultuur”, ilmavaate kultuur on kõige muu kultuuri kandja; tema on, mis määrab sihid ja millest ripuvad jõud. Enim jõudeandev ja enim universaalse sihi kohane põhisuhtumine oli, mida kõigepäält tahtsime arendada omas ideestikus, suhtumine, mis eitab jõhkrat võimuahnitsevat „härjafilosoofiat” samuti kui passiivilt nauditsevat „šokolaadifilosoofiat”. Suhtumine, mis inimese elu mõtteks peab aktiivselt kaasa elada evolutsioneeruva kõiksusega. See põhivaade üldiselt tunnustet, on muu juba teisejärgu tähtsusega, vastas­tikune mõistmine ja ühistöö poole kergem, seda jaatav isik, rahvus ja inimkond kõige elujõulisem.

Kuid kõik ainult siis, kui see vaade ei juhi ainult sõnu, vaid süga­vaimat sisetundmist.

August Anni.

Loomingust nr. 7-8/1923