Eesti sonett
Piiratuima kirjandusliigina on sonett saanud klassikalisuse mõiste kandjaks ja vormi sümboliks üldse. Temas peab sisu kõige tihedamini vormi valatama, temas on kõige tugevamini rakendatud kujundusmotiiv. Korduvalt on lääne-euroopa kirjanduses epideemilised sonetiharrastused ummikusse ja unustusse jooksnud, aga ikkagi on uued sugupõlved haaranud tema järele. Tung täiusliku, klassikalise poole ei ole lähema mineviku ega tänapäeva vormilõtvuses vaibunud. Ka eesti luules on kõigi asjaolude kiuste paari viimase aasta jooksul märgata huvi tõusu sonetivormi vastu.
Kahest nelireast ja kahest kolmreast kokkupanduna moodustab sonett 14-realise luuletuse. Nelikute osa on omaette riimitud ja sisaldab kaks riimi, skeemi järgi: abba / abba või abab / abab. Tertsetid, milles oli algselt omane kahe riimi esinemine, sisaldavad hilisemate teooriate kohaselt kolm riimi, mis asetatud peagu igal maal erimoodi. Tavalisemad on skeemid: cde/cde ja cde/edc, mida peetakse ka klassikalisemaiks.
Praegu oleme soneti värsimõõduna harjunud nägema viiejalgset jambi. See on esmakordselt sakslase Klamer Schmidti poolt tarvitatud ja Schlegeli poolt itaalia 11-silbiku (endecasillabo) eeskujul kanoniseeritud. Prantsusmaal sai võrdlemisi alguses valitsema aleksandriin, mis Opitzi kaudu kandus saksa barokk-lüürikassegi. 5-j algses trohheuses kirjutasid saksa romantikud, ja seda nagu daktüligi esineb veel praegu jambi kõrval.
Juba riimiasetuse tõttu jaguneb sonett sisuliselt kahte ossa. Vastavalt stroofidele langeb murdekoht 8. reale. Vähemad pausid, mille tõenduseks vanemad poeetikad punkti nõudsid, langevad 4. ja 11. värsi järele. Soneti esimese pooliku sisuline kulminatsioon on teise neliku viimases värsis, 14. rida annab puänti, mida on iseloomustatud ilmeka ning epigrammilise kokkuvõttena. Schlegel leiab riimilise ootuse ja lahenemise vahelduvuses soneti antiteetilise iseloomu. Ta lähendab sonetti dramaatilisele liigile, nähes soneti vormilises ülesehituses võimalusi ekspositsiooniks, kulminatsiooniks ja konflikti lahendamiseks. Epigrammile sarnanemine oli tuntud juba soneti tumedaist algpäevist saadik; eriti oli epigrammilise ja poleemilise soneti poolest rikas galantne lüürika. Need ainekorralduse määrangud põhinevad soneti formaalsel küljel ja viitavad kontrasti, antiteesi ja dualismi sihis. Selles kahe vastuolulise elemendi ühtsuses tuleb otsida soneti iseloomulikumaid jooni üldse. Kuid kaheks jagunemine pole mitte ainult Õhtumaa luuležanridele omane, tarvitseb ainult meenutada jaapani 31-silbilise tanka jagunemist ülem- ja alamstroofiks. Ka on dualism, mida nähakse keha ja vaimu, tunde ja intellekti, kire ja askeesi, luulelise ja proosalise vastuolus soneti piirides, eriti omane kristlikule maailmavaatele.
Kuigi põlvnedes 13. sajandi provansi luulest, ja kuigi eriti renessansi ajal euroopa kirjanduses viljeldud, jõudis sonetivorm eesti keelde esmakordselt alles aastal 1881 (M. J. Eiseni sonett „Isamaale” antoloogias Eesti luuletused. Samal aastal veel J. Bergmanni ja L. Koidula sonetid). Pole juhuslik, et sonetiharrastus algas rahvusliku kainenemise ajastul. Ärkamisajale järgneva 90-ndate aastate epigoonsele generatsioonile, kuhu kuulusid J. Bergmann, Jakob Liiv, J. Tamm, K. Krimm, P. Jakobson, M. Lipp jt., oli omane tähelepanu pööramine eesti keele ja luulevormide harimisele. Tolleaegne eesti sonett oli kaunis üksluine ja kuiv, peamiselt saksa romantikute vormilisel eeskujul sündinud ja tagasiviidav Schlegeli teooriale.
Ühes hilisema järelõitsenguga (Pöögelmann, Rosenstrauch) kestis see periood kuni käesoleva sajandi esimese dekaadi lõpuni. Teise aastakümne alguse paigu algab noor-eestlaste (Suits, Ridala) märksa kõrgeväärtuslikum sonetiperiood, minnes märkamatult teise aastakümne jooksul üle Siuru aega (Under, Alle, Semper, Kärner). Siia liitub veel varasemast ajast Enno ja hilisemast R. Reimani sonetilooming. Kuna noor-eestlaste ja nende järglaste soneti vormilisi eeskujusid tuleb otsida maailmakirjandusest, jäljendavad Vabariigi algpäevil esinevad nooremad autorid juba eesti omi eeskujusid. Terve rida algajaid nimesid, kellest pärastpoole suurt kuulda pole olnud, tõttab eneseavaldusele sisulisi nõrkusi andestavas vormis. Sel ajajärgul on vahest ainult sonetivormi populariseeriv tähtsus. Isegi rohkusega väljapaistvamate autorite soneti väärtus ei küüni kuigi kõrgele (Hiir, Jaik, Aleksa jt.). Nende kõrval jätkub Underi ja Semperi sonetilooming, kes koos Suitsu ja Ridalaga annavad meie sonetikirjanduse senised tippsaavutused.
Tänavu 30. juunil saab 55 aastat esimese eestikeelse soneti trükis ilmumisest. Selle aja jooksul on umbes 120 autorilt avaldatud kokku üle 1000 soneti. — Küllalt väike arv, kui lisame, et mõningate andmete järgi Petrarca üksi kirjutas oma eluajal neid 2400! Kõige rohkem sonette on meil avaldanud Jakob Liiv (138), siis Under (115), Karlson (104), Hiir (85), Kangro (48), Reiman (47) jne. Sonetikogusid on ilmunud 4: Underi Sonetid (1917), Hiire Meeri Maria Mari (1926), Karlsoni Rännakuil (1935) ja Kangro Sonetid (1935). Sonetipärja ainus omanik eesti kirjanduses on Reiman oma „Öölauluga”, mis täielikult ilmus kogus Läbi öö (1925). Soneti tõlkeid eesti keelde on umbes 70.
Jälgides eesti soneti kujunemist, ei näe me siin pidevat arengujoont. Eeskujusid tuleb otsida enamasti mujalt. Seepärast ei ole eesti sonett välja jõudnud mingisugusele omapärasele tüübile. Vormiline lohakus aitab piire veel ähmasemaks teha. Ometi ei keela see eesti kirjanduse taustal revisjoni tegemast nn. klassikaliste nõuete seas. Eesti sonetist võime siiski rääkida, kui mitte muidu, siis tuleviku mõttes.
Petrarcaliselt reflekteeriv ja paigaltammuv teeniakäsitlus ei ole praegusel ajal enam vastuvõetav. Ääretu hulk uusi ainemasse ja käsitlusvõtteid on tunginud sonetti. Vaatluse asemele on astunud avastus. Dramaatiline teemaarendus, aine kokkusurutus ja ühtsus, selgus, puänti ilmekus, sisu primaat vormiraskustest hoolimata — need kõik tahavad veel mahtuda klassikalise soneti karakteristikasse. Vaatleme aga lähemalt küsimusi, millel ei puudu omapärane rahvuslik joon.
Murdekoht, mida tuled pidada kõige iseloomustavamaks sonetis, ei oli lihtne üleminek teemalt lüürilisele elamusele või küsimuselt vastusele, vaid midagi muud. Nelikuis antud laiem kirjeldus on tihedam ja ühtlasem, ridade sisuline lähedus on riimislkeemiski määratud. Gradatsiooni väljapidamine 8. värsi lõpuni vastab dramaatilisele tõusule. Tertsettides võetakse uus vaatenurk ainele, teemat valgustatakse nagu uuelt tasapinnalt. Sisu on jõulisem, väljendus üllatavam ja löövam, üksikasjaliku maalingu asemel on hüpped, mida omakord soodustab ebasümmeetriline riimiskeem. Kui nelikud üllatasid pidevusega, siis kolmikud löövad lennukusega. Sümboolika, mis puäntis võib valla prahvatuda, märgib kogu luuletuse haripunkti ja mõtet. Puänt ei tarvitse olla kokkuvõte, nagu vanasti nõuti, vaid kaugemale viiv, hoopis uut varjundit andev, avastav. Nii siis pole tegu vastastikku sööva antiteetilisusega, vaid dramaatilise arenguga ja voolavusega. Kui varema aja puänt meid tagasi tõi alguse juurde, tahab nüüdne lõpprida anda võtme eelnevate mõistmiseks ja ühtlasi avada ka uue ruumi, mille künnisele me soneti lugemist lõpetades üllatatuna jääme.
Riimiskeemiks on neliridades vastavalt ainele ja luuletaja kalduvusele abba/abba või abab/abab. Tertsettide kolme riimipaari asetus jääb vabaks. Üksiku värsi terviklikkuse nõue on ilmaaegne kitsendus, enjambement ühes värsialgulise minuskli tarvitamisega on iseloomulik eesti uuemale sonetile. Peatuste nõue stroofide lõpul ei ole kaugeltki nii vali nagu ta oli mõnel ajavahemikul.
Riimiküsimusel kui spetsiifiliselt eestilisel peaksime veel peatuma. Täisriim, mis algselt tähendas mittevigast riimi, näib oma ainuõiguses ka soneti jaoks aegunud. Ma ei näe lõppirrulise riimi tarvitamises mingit hädaohtu (klassikalisele sonetivormile, otse vastupidi: kuluma kippuvad täisriimid oma maotusega on soneti ilule suuremad vaenlased.
Need on visandlikud mõtted eesti soneti kohta. Ühelt poolt traditsiooniline ja votmilohakusi hüljates, teisalt mõningaid uuendusi lubades, tahab sonett jääda selleks, mis ta on olnud viis ja pool sajandit — kuningaks luulležanride hulgas. Pole mõtet tagasi minna 14. sajandi itaalia eeskujude poole ega Schlegeli „Vorlesungite” nõudeid klassikaliseks pidada, eitades meie omamaist arengut, mis tõepoolest hakkab kuju võtma. Jääks soovida ainult tõsisemat sonetiharrastust, kuigi piirid ei puudu siingi, sest nii palju kui sonett on ühelt poolt moeasjaks, on ta teisest küljest sobimatu iga isiku vaimulaadiga. Tihendatud mõtteluule, üllatusi ja detailiuudsusi pakkuv lüürika — kas sinna ei suundu koos sonetiga meie luule paremiku tee!
Bernard Kangro
Loomingust nr. 5/1936
