Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

Võõrsõnade (Fremdwörter, inostrannya slova) mõiste ja prob­leem on teravamalt omane Euroopa keeltest mitte-romaani keeltele, s. o. germaani (saksa, taani, norra, rootsi), slaavi (vene, poola jne.) ja soome-ugri keeltele, järelikult ka eesti keelele. See johtub sellest, et romaani keeltes ja samuti inglise keeles on nii rohkesti rahvusvahe­lise keele – ladina keele – sõnu, et need sääl enam ei tundu võõrsõnadena, vaid moodustavad juba keele hariliku, konstitutiivse ele­mendi. Teistes keeltes aga paistavad need sõnad keele omade sõnade kõrval silma kui võõrelement ja teataval määral ka kui võõrkeha ja on keele omadest sõnadest kergesti ära tuntavad.

Keeltest, mis teistele keeltele on annud rahvusvahelisi võõrsõnu, on esikohal kreeka, ladina ja prantsuse keel, sest et need on omal ajal olnud maailmkeeleks ja evind suure prestiiži ning kultuurilise mõju. Paitsi nendest on ka mitmeist muudest keeltest tulnud rahvusvahelisi võõrsõnu, kuigi üldiselt palju väiksemal määral.

Aga ka kreeka, ladina ja prantsuse sõnadest on ainult teatav pii­ratud hulk saanud rahvusvahelisteks, seega ka meie eesti keeles tarvitatavaiks võõrsõnuks.

Siiski kas on mõteldud, mis eesti keeles määrab nende rahvus­vaheliste võõrsõnade valiku, s. o. need sõnad, mida võib meil lubata­vate võõrsõnadena tarvitada? Võõrsõnade valikus on meile eeskujuks olnud saksa ja vene keel, eriti viimane. Jah, nii veidrana kui see tundub, näikse meil võõrsõna vastuvõetavust või mittevastuvõetavust alateadlikult otsustatavat vene keele seisukohalt. Kuigi vene aeg on meist varsti paarkümmend aastat kaugenend, on meie haritlaskonna vanem ja keskmine põlvkond, seega juhtiv element üha alles see, kes on saand vene hariduse. See element kaotab oma juhtiva seisukoha alles teise kahekümne aasta pärast (1960-nda aasta ümber), kuid osa oma vaateist on ta jõudnud sisse kasvatada ja üle anda nooremale generatsioonile. See praegune vanem generatsioon (40- kuni 70-aastased isikud) oskavad kõigist võõrkeeltest vene keelt kõige paremini ja mitmed neist teatavas mõttes isegi paremini kui eesti keelt; iga­tahes nad kirjutaksid vene keelt suurema korrektsusega õigekirjutuse ja õigekeelsuse suhtes. Mis ime siis, et neil otse alateadlikult kõik keelelised hinnangud toimuvad vene keele seisukohalt, järelikult ka suhtumine võõrsõnadele. Seetõttu on meie praegusele keskealisele ja vanemale haritlaskonnale – kirjanikele, teadlasile, õpetajaile, hari­dustegelasile – kõige vastuvõetavamad need võõrsõnad, mis vene kee­les on tarvitusel. Sellega seletub ka see asjaolu, et kuna meil muidu vihatakse ja vaenustetakse saksa laensõnu, meil ometi sallitakse ja tarvitetakse niisuguseid ilmseid saksa sõnu kui loosung ja maastaap. Miks? Sest et vene keel neid sallib ja tarvitab. Omaenese maitset siin eestlane ei usalda, vaid toetub vene keelele. Oletame, et vene keeles oleksid tarvitusel niisugused saksa päritoluga sõnad kui leistung ja isegi verb leistovat, siis need saksa sõnad oleksid ka meil praegu tarvitusel olevat ja keegi ei protesteeriks nende vastu.

Ka rahvusvahelisist keelist – kreeka, ladina, prantsuse keelest päritolevate võõrsõnade tarvitamises on meil üldiselt jälgitud päämiselt vene eeskuju: eriti need võõrsõnad, mis on ka vene keeles käibel, leiavad ka eesti keeles tarvitamist, koguni mõned niisugused, mis ainuüksiselt on vene keelele omased, nagu näiteks sõna stiihiline (loodusjõuline), mida omal ajal valesti kirjuteti stüühiline, arvates, et igale vene i-le võõrsõnas peab eesti keeles vastama ü. Seda võõr­sõna saksa keel ja üldse Lääne-Euroopa keeled ei tunne. Mõned kir­janikud on tarvitand koguni sõnu almaas, isumruud, jantaai pro vas­tavalt teemant, smaragd, beinstein ehk merevaik. Kivikal, mäletan, on esinend koguni barabaan pro trumm. Seevastu rahvusvahelisi võõrsõnu, mida vene keeles ei tarviteta, ollakse meil palju visam omaks võtma, kuigi mitmed muud Euroopa keeled neid tarvitavad. Sellega on muuseas seletetav, miks meie keeleõpikud ja õpetajad on nii tõrk­sad tarvitama rahvusvahelisi grammatilisi oskussõnu, vaid püütakse kõigiti kinni hoida eestikeelsest terminoloogiast ja vältida võõrkeelset isegi keskkoolile ja gümnaasiumile määratud keeleõpikuis. See on nähtavasti sel ühtsel põhjusel, et vene keeles on kogu grammatiline terminoloogia puht venekeelne. Nii tarvitatakse meil eelistavalt, näi­teks sõnu sihitis, kesksõna, tegevusnimi, kuigi viimased on võrdlemisi kohmakad ja nende asemel sobiksid palju paremini objekt, partitsiip ja infinitiiv.

*

Võõr- ja isegi laensõnade puhul ilmub sageli purism (ladina sõnast „purus” – puhas), s. o. tung keelt puhastada võõrast elemen­dist. Meil Eestis on see puristlik tendents viimaseil aastail väga tugevasti maad võtnud niihästi filoloogide ringkonnis kui ka võhikute juures. Viimaste aastate rahvusluse tõus on selleks omalt poolt suurt hoogu annud.

Loomulik on, kui purism suundub rahvuspoliitiliselt ja rahvus­kultuuriliselt kardetavate keelte vastu, nagu seda meil omal ajal olid saksa ja vene keel, millede poolt ähvardas meid ümberrahvustav mõju ja kust meie rahva keele hakkas valguma liig palju nende keelte sõnu ja väljendeid.

Kuid nüüd seda hädaohtu enam ei ole; neist keelist ei tule meile enam sõnu. Aga tagantjärele tahetakse nüüd varem tulnud sõnu välja ajada.   Eriti saksa sõnu ei sallita.

Kuid säärase purismiga tuleb siiski olla väga ettevaatlik, muidu tehakse keelele rohkem kahju kui kasu; sest purism on nagu kaheterane mõõk.

Peetagu silmas järgmisi asjaolusid:

1) Kõik keeled on laenand sõnu teistest keeltest; ei ole ühtki võõraist elemendest absoluutselt puhast keelt.

2) Sõnade laenamine on sageli osutund koguni kasulikuks, sest nõnda on keeled rikastund ja üha rikastuvad uute tüvisõnadega. Omast keelest ei saa küllalt rohkesti uusi tüvisõnu ja tuletuslikul teel moodustet sõnad on sageli halvemad, olles vähem ilmekad ja rohken-dades lähikõlaliste sõnade või pikkade liitsõnade arvu.

3) Seepärast tuleb keelest välja ajada ainult neid võõrsõnu, mis tõesti on halvad ja vajavad asendamist parematega.

Milliseid sõnu aga tuleks pidada halbadeks? See on tähtis küsi­mus, mis kõigepäält vajab lahendamist. Nende ridade kirjutajale näib, et võõrsõnule tuleb läheneda kahelt seisukohalt ja nende järele otsustada sõna vastuvõetavus või tagasitõrjutavus.   Need on:

1) kõla,

2) tähendus.

Kui võõrsõna on kõlalt täiesti eestilaadne, s. o. kui ta ei sisalda võõraid häälikuid (š, f) või ebaeestilisi häälikute ühtumeid (str-, sp- jne.) ja rõhku kaugemal esimest silpi, siis tuleb ta sirnata (pidada, lugeda) täiesti nagu päris eesti omaks sõnaks, nagu oleks ta saadud kusagilt eesti murdest või soome keelest. Niisugusel korral ei tohi alla ühtki põhjust tagasi lükata seesugust sõna ega püüda teda asen­dada mingi „oma” sõnaga, seda enam et viimane harilikult ei või muud olla kui halvem, olles tuletuslik või liitsõna.

Sellased täiesti eestikõlalised, eestifoneetilised võõrsõnad on näiteks müüt, tüüp, kurss, kurv, mass, norm, vorm, liin, närv, poor, paus (kreeka ja ladina keelest) ; poos, roll, sort, tort, tüll, paa (prant suse keelest); – ja samuti ka omadussõnad müstiline, lüüriline (kreeka k.). Siia kuuluvaks võib lugeda ka veel sellased kui akt, pakt, takt, punkt, tekst, hümn jne.

Koguni ei- ja er-lõpulisi nimisõnu tuleb pidada eestikõlalisiks ja seega eestilisiks, sest et sellelõpulisi sõnu on rahvakeeles üsna roh­kesti, nii et see sõnatüüp on sääl kodunend ega tundu enam mingi juhusliku võõra elemendina. Seepärast on eestikõlalised ja eestilised ka järgmised: eeter, ampel, juubel, reegel, tiitel, muskel, veksel, möö­bel, kohver, puuder. Seepärast oli tarbetu võtta muskli asemel lihas, mis päälegi annab mõned homonüümsed vormid sõnade „liha” ja „lihane” omadega („lihast, lihaste”).

Nüüd vaatleme võõrsõnu tähenduse seisukohalt, sest ka tähendus on tähtis võõrsõna vastuvõetavuse otsustamisel. On mõis­teid ja asju, millede tähendamiseks ebaeestikõlaline võõrsõna tundub üsna kohasena, vähimalt mitte häirivana, mõnikord aga koguni veelgi kohasemana kui mõni eestikõlaline vaste; aga on ka teisi, millede tähenduses võõrafoneetiline sõna mõjub ebakõlana, stiililis-keelelise jume ühtlust rikkuva ainena, mingisuguse võõrkehana keeleorga­nismis.

Esimesed – võõrakõlalisve sallivad – on kõigepäält mitmesugu­sed asjad ja esemed, nagu söögid, tualetitarbed, mööb­lid, tööriistad, masinad ja nende osad, üldse ainelise kultuuri esemed ja nähtused, sest see aineline kultuur pole nii rahvuslik nähtus, vaid enam rahvusvaheline. Siia kuuluvad sõnad on niisugused kui filee, šnitsel, karbonaad, šifoon, šleif, slepp, korsett, taburett, etažeer, auto, aerodroom, rotatsioonmasin, ventiil jne. Nende asemele püüda hankida omi, s. o. eestikõlalisi sõnu, on täitsa asjatu, sest võõrakõlalisv on ükskõikne nende tähenduse tõttu. Sa­muti kuuluvad siia ka kõiksugu rahvusvaheliste seltskonnalõbustuste, pidustuste, mängude, tantsude jne. nimetused, nagu bankett, skeeting, preferanss, bridž, masurka, fokstrot jne. Samuti võivad võõrakõlalised olla kõiksugu teaduslike süsteemide, teooriate, kunstivoolude nimetused, üldse igasuguste erialade oskussõnad, olgu need tarvitusel teadustes, kunstides, tööstuses, poliitikas, rahvamajanduses, põllu- ja käsitöös või spordis jne. Muidugi ka see ei ole hää, kui mingi eriala oskussõnad kõik oleksid võõrakõlalised. Suurem osa neist peavad olema eestikõlalised; ainult seda taheti siin ütelda, et kõigi nende asendamine eestikõlalistega pole nii hädapärane ega osalt tarvilinegi, sest üksikute oskussõnade võõrakõlalisv pole sugugi häiriv. Need on kui mingisugused pärisnimed, mida ei tõlgita, vaid mida rahvas omandab ja tarvitab niisuguseina.

Iseasi aga on sellased sõnad, mis mitte mõne eriala kohta ei käi, vaid üldmõisteid, nähtusi, omadusi, tegevusi kujutavad. Siia kuuluvad enamasti võõrsõnalised abstraktnimisõnad, omadussõnad, verbid, mis pole seotud ühegi erialaga, vaid mida võib tarvitada iga­suguste olukordade, nähtuste, asjade puhul, ka ilukirjanduses, luule­tustes. Nende suhtes on soovitav, et need oleksid eestikõlalised, vähemalt et neil oleksid eestikõlalised vasted. Sellased võõrsõnad on näiteks järgmised: konstateerima, (eestikeelne vaste nentima), pretendeerima, provotseerima, publitseerima, tsiteerima, defineerima, definitsioon, – diskreetne, spontaanne, – žest, fakt, (eestikeelne vaste tõik), ekstaas, reputatsioon, inerts jne.

Seejuures tähendetegu, et ainult tõesti hääd eestilised vasted või­vad väärikalt täita võõrsõnade aset, siis tunduvad nad koguni suursugusemaina ja vähendavad suuresti vajadust võõrsõnade järele. Hääd ja õnnestund vasted on tulemus (=: resultaat), vaist, -u (= ins­tinkt), vaistlik (= instinktiivne), tootma (= produtseerima), tootlik (= produktiivne), suhteline (- relatiivne), hetk (= moment), rühm (= grupp).

Seejuures toonitetagu, et sellega sugugi ei ole mõeldud võõr­sõnade väljaajamist eesti keelest. Ainult nende tarvitamine on kohane teatavais stiililaadides – teaduslikus, eriti eriteaduslikus, teatavat üliteaduslikku või kosmopoliitlikku või rafineerit või ülivürtsit õhk­konda või meeleolu kujutavas või ka ülemeelses, vallatumas, humo­ristlikus või pretsioosses stiilis, kus haruldaste võõrsõnadega võib saavutada isesuguseid effekte.   Sääl tarvitetagu neid nii palju kui tahes. Tõsise või luuleliselt üleva ja karskelt puhta meeleolu kuju­tamiseks aga on üldiselt kohasem võõrakõlalisist võõrsõnust vaba stiil.

Nagu öeldud, erilises stiilis võime tarvitada ka kõige haruldase­maid võõrsõnu, koguni niisuguseid, mida vene ja saksa keeles sugugi ei tunta ega tarviteta; sest miks peaksime võõrsõnade valikus nii orja­likult käima saksa ja vene keele järele? Sääl peaksime seepärast toh­tima tarvitada ka niisuguseid kreeka, ladina või prantsuse keelest päritolevaid võõrsõnu, mil küll on eestikeelsed vasted. Me tarvitak­sime neid võõrsõnu ainult mõnikord, teatava stiili pärast. Niisugused sõnad oleksid näiteks immediaatne, komplatsentne, evokeerima, refuteerima jne. Teatavas stiilis võiksid niisugused võõrsõnad olla üsna kohased. Äärmiselt tihedat kreeka-ladinakeelsete võõrsõnade tarvi­tamist, peagu nagu inglise keeles, võiks eesti keeles kujutella teadus­likes, eriti loodus- ja arstiteaduslikes kirjutusis, kus kõiksugu loo­made, taimede, keemiliste ainete, haiguste ja arstimite nimetused juba isegi teevad stiili väga võõrsõnarikkaks.

Kokkuvõttes öeldud: tuleb ühtaegu toimida kahes vastupidises suunas:1) vähendada võõrsõnu, nende asemele soetades eestikõlalisi (niisugused võõrsõnad on enamasti üldtähenduselised); 2) rohkendada võõrsõnu (tarvitades neid siiski ainult teata­vas stiilis; võõrsõnad, s. o. võõrakõlalised sõnad, on erialade sõnadena lubatavad isesuguses stiilis, üldsõnadena kohased ainult teata­vas stiilis: kõlaliselt eestilaadseid laensõnu (olgu mis keelest tahes) ei tule üldse enam lugeda võõrsõnuks.

Öeldakse vahest, et kui nii palju võõrsõnu lasta eesti keele, siis keel muutub liig võõramaiguliseks ja kaotab oma omapärasuse. See kartus on siin täiesti asjatu. Kõigepäält keele omapärasus pole mitte nii üksikuis sõnus kui grammatikas, lauseehituses, stiilis, keele vai­mus. Inglise keeles on rohkem kui pool osa sõnu võõrad, aga ometi on see nii omapärane inglise keel. Seepärast siin mõeldud laen- ja võõrsõnad (mida tõepoolest ei olegi suhteliselt nii palju kui näib) ei riku keele omapärasust, vaid ainult rikastavad ja mitmekülgistavad teda uute võimaluste ja varjunditega. Iga rahvas peabki toimima ja arendama keelt kahes vastupidises suunas (mis teineteist ei tühista): puhastama, süvendama ja edendama oma keele rahvuslikku omapära­sust, sest selles on üks ta rahvusliku olemasolu õigustusi; teiselt poolt aga tuleb igal kultuurrahval oma keelt arendada selle eesmärgiga, nagu võiks või peaks see saama rahvusvaheliseks keeleks, kogu inimkunna kultuuri väljendusvahendiks. Kui oma rahvuslik omapärasus on kül­lalt tugev, siis teisest tendentsist pole karta mingit kahju. Meil Eestis see võõrsõnule vastukaaluline tegevus seisneks paariliselt sün­taksi puhastamises, eestipärase fraseoloogia soetamises, soome ja mur­desõnade ohtras kasutamises ja ka uute kunstlike eestikõlaliste tüvi­sõnade ja koguni vormide loomises, mis viimane annab eesti keelele täitsa uue, seni tarvitamata ja ammendamatu rikastumise ning arene­mise vahendi ja võimaluse.

Need olid põhimõtted ja seisukohad, millede järele võõr- ja laen­sõnade küsimust nii üldiselt kui üksikjuhtumeis   tuleks   otsustada.

Siis kujuneks asi selles suhtes loomulikuks ja ratsionaalseks ja eesti keele arenemine ei saaks kahju.

Kuid mida me näeme praegu tegelikult? Otse vastupidist sellele, mis esitet põhimõtete järele peaks olema. Meil vaenustetakse praegu otse pimesi võõr- ja laensõnu, eriti just häid sõnu, ühtselt sellepärast et nad on võõrad. Ei olda teadlik sõna kõlalise külje põhimõttest, sellepärast püütakse keelest välja ajada kõige eestikõlalisemaid võõr­sõnu, asendades neid halbade „omade” sõnadega.

Üks kõige eredam, eklatantsem ja veenvam juhtum esineb sõna närv puhul, mida nüüd on hakatud asendama sõnaga erk. Ent erk pole mitte ainult tarbetu eestipärastus, vaid on „närvi” tähenduses päälegi lausa keelerumalus! Ja mõtelda, et seda halba keelendit eelis­tab ja tarvitab kõige rohkem just Tartu ülikool: arsti- ja loodusteadlikes raamatuis ja ajakirjades peaaegu ei näegi enam närvi, vaid ainult erku: ergukava, erkkond; närv on pandud boikoti alla. Sõna erk aga ei sobi närvi tähenduses juba sellepärast mitte, et ta ei ole nimisõna, vaid omadussõna tähenduses „ärgas, tundeline”, ka „ere” (Wiedemanni järele: munter, lebhaft (auch von Farben), feurig, wachsam, aufmerksam, scheu; … ärgu unega). Närvi tähendus anti ergule hiljem, ärkamisajal, sest siis kardeti, et närvist tolleaegsed lugejad hästi aru ei saa. Seda mõistet taheti väljendada eesti sõnaga ja arvati, et kuna erk teatavas mõttes osutab närvi omadust („ärgas, tundeline”), see selleks parema puudusel kuidagi sobib, ilma arvestamata siiski, et erk on omadussõna ja seetõttu ei sobi, igatahes käesolevas juhtumis, nimisõnaks. Sest siis peaks võima ka ütelda: „tal on ergud ergud” (= ergud närvid).

Kelle pääajust on lähtund tahtmine seda ärkamisaja naiivsust elustada nüüd meie ajal, kus närv on eesti publikule, kogu eesti rahvale nii tuttav ja arusaadav? Sest keegi ei ütle: „ta on erguline, ta ergutab”, vaid ainult: „ta on närviline, ta närveerib” või õigemini „närvitseb”. See pidi olema isik, kellele selge ei olnud võõrsõnade probleem kogu selle ulatuses ja kes seepärast aru ei saand, et närv kui täiesti eestikõlaline sõna ei vajagi mingit eestistamist ja et iga tema asemele pandav sõna ei saa muud olla kui halvem.

Saab näha, kui kaua läheb aega, kuni arusaamine meil nii kaugele areneb, et tajutakse ergu kõlbmatus närvi tähenduses ja siis üldse loobutakse sellest sõnast selles valetähenduses. Kas kahekümnest aastast peaks jätkuma? Igatahes just teaduslikus kirjanduses oleks eriti põhjust eelistada rahvusvahelist närvi. Seepärast tahaks loota, et siin ülikool eeskuju annaks ja võimalikult kiiresti loobuks halvast ergust parema ja ainuõige närvi kasuks. Kui palju läheb selle aru­saamiseni jõudmiseks aega?

Teistest säärastest halbadest puristlikest sõnadest mainitagu järg­mised kaks: urve tähenduses poor; poor, olles ühtlasi täiesti eesti­kõlaline, on kindlasti parem, samuti kui sellest tuletetav omadussõna poorikas parem on kui urbne või urbeline; tõmbsoon kui liitsõna on kahtlemata halvem kui võõrsõna veen, seda enam et veen on täiesti eestikõlaline.

Eriline purismi alaliik esineb mõnede sõnade vaenustamises, mis teatakse või arvatakse olevat saksa päritoluga.  Ja just selles teata­vate saksa sõnade kartuses ja vaenustamises avaldub kõige selgemini see, mida võiks nimetada naiivseks purismiks. Naiivne purism esineb harilikult võhikute juures ja suundub enamasti mõne üksiku sõna pihta, mis neile eriti silmapaistvad on kui tõrjutava keele laensõnad.

Sellased saksa laensõnad, millede kallal võhikuline purism teeb oma vaenamis- ja laastamistööd, on näit. sõnad uur, klamber ja reegel. Nende asemel tarvitetakse nüüd vastavalt „eestipärasemaid” tasku­kella, sulgu ja juhist, ilma aru saamata, et kõik kolm viimast on kind­lasti halvemad, juba sellepärast, et nad on naiivsed liitsõnad (tasku­kell) või mitmetähenduselised ja homonüümid mingi teise sõnaga (sulg) või tuletised (juhis). Päälegi uur ja reegel ei ole oma algpäritolult sugugi mitte puht saksa sõnad, vaid taastuvad kreeka ja ladina tüvedele. Kaudselt mõjub siin vahest omakorda kaasa ka vene keel, kus vastavad sõnad („tšassyi, skobki, pravilo”) ei ole laensõnad. Järelikult ei või ka eesti keeles vastavad sõnad olla laensõnad!

Puristlik atentaat taheti hiljuti toime panna ka niisuguse hää laensõna kallal kui kelner, mis aga õnneks näib olevat ebaõnnestund. Tõsisemas hädaohus on praegu sõna plats, mida tahetakse asendada sõnaga väljak, sest et plats on naiivsele puristile põlatav saksa sõna, kuigi see sõna on rahvusvaheline ja esineb peagu kõigis Lääne-Euroopa keelis. Platsi vastu ollakse nähtavasti vist päämiselt selle­pärast, et teda vene keeles ei ole, mis jällegi tõendab meie väidet, et meil võõr- ja laensõnade vastuvõetavust alateadlikult otsustetakse vene keele järele. Nii ei kuulu keegi protesteerivat plaaži vastu, sest see esineb ju vene keeles, mille mõjul mitmed praegugi hääldavad valesti plääži. Oleks plats olemas ka vene keeles, siis oleks ta kind­lasti eesti keeleski rahule jäetud. Saksa sõna platskaart on vene kee­les, sellepärast selle asendamist ei nõua meil keegi.

Tagasi tulles väljaku juure tähendetagu, et väljak kui tuletus­sõna on juba sellepoolest halvem, et tekitab sama tüve lähedast järg­nemist, mis on stiililiselt ebasoovitav: „nad jõudsid väljakust välja” (vrd.: „ … platsist välja”).

Lõppeks mainitagu ka mõningaid katseid asendada põlist ja iga­pidi keele juurdund hääd laensõna tisler puristliku ning halva lauduri või laudsepaga. Ka padjand pro polster ja valam pro trehter pole hääd.

See saksa sõnade pelgamine ja põlgamine saab teatavat lisahoogu meie haritlaskonna üldiselt eitavast suhtumisest praegusele Saksas valitsevale poliitilisele režiimile ja ideoloogiale, mis vene omaaeg­sest liberalismist läbiimbund inimestele on võõras ning vastumeelne. See eitav suhtumine on meil poliitikast levind kõigele saksapärasele üldse, järelikult ka keelele ning laensõnadele sellest keelest, ja on meil saand mingiks dogmaks, millele keegi ei julge enam vastu vaielda üheski punktis.

      Seepärast näeb nende ridade kirjutaja ette, et kui asi peaks poleemikaks minema siin esitet mõtete ja käsiteldud sõnade puhul, siis sõnad uur, klamber, reegel, plats ei leia ühtki avalikku kaitsjat, vaid vastupidi, leidub mitu sõnavõtjat, kes uuri, klambri, reegli ja platsi maha teevad oma kirjutustes ja taskukella, juhist, sulgu ja väljakut soovitavad. See on lihtselt teatav psühhoos praegusel ajal, mis aga nagu iga psühhoos arvatavasti mõne aja pärast möödub.

Sel puhul märgitagu eraldi naiste suhtumist niisugustele sõna­dele: nagu nad omal ajal, kui meil rahvuslus oli nõrk, kergemini kui mehed kaldusid võõra keele ja meele mõju alla, on nad nüüd, kus rahvuslus on moes, kõige agaramad võõrsõnade väljaajajad. See­pärast neil aladel, milledega päämiselt naised tegutsevad, nagu maja­pidamine, söökide valmistamine, riideõmblemine (rõivakeeles „rõiva-õmblemine”), püütakse läbi viia kõige ägedamat purismi. Nii tahe­takse koguni nii tarviline ning täpne sõna praadima asendada ebatäpsema küpsetama’ga. Ka soust tundub täpsemana kui kaste ja gallert paremana kui tarrend.

Kõige selle purismi juures aga sünnib järgmine veider ja vastu­oksuslik nähtus: vaenustetakse üksikuid saksa keelest tulnud laensõnu, sest et nende saksapärasus on võhikuile kõige kergemini silmapaistev, ja püütakse neid keelest kõrvaldada, kuigi need sõnad on iseenesest päris hääd ning kasulikud meie keelele ja nende ase­mele pandavad eestipärased vasted on halvemad; teiselt poolt aga ei märgata rohkearvulisi tõesti halbu või tarbetuid saksapärasusi või laiemas mõttes germaanipärasusi, vaid tarvitetakse neid kõiges rahus edasi. Näiteid: jõuvanker – tõlkelaen saksa sõna „Kraftwagen” järele – kohmakas ja naiivne sõna; parem oleks mootorsõiduk; – „kade tema pääle (saksa „neidisch aui ihn”), kuna eesti keeles peaks olema „kade temale”. Ja need, kes põlgavad ja väldivad uuri ja platsi kui saksapäraseid, kuigi need sõnad, nagu öeldud, taastuvad kreeka keelele, tarvitavad südamerahuga igal sammul eht germaani pärit­oluga sõna pruukima („te ei pruugi seda teha”, kuna just siin tuleks olla purist ja ütelda „te ei tarvitse seda teha”.

Naiivse purismi üks tunnus ongi see, et ta sageli talitab vastu­oksuslikult.

Üldisem vastuoksuslikkus esineb veel selles, et kuna ühelt poolt ollakse äärmine purist teatavate täiesti eestikõlaliste laensõnade (närv, uur) suhtes või oma tähenduse tõttu lubatavate ning sobivate võõrakõlaliste sõnade suhtes (trikkel, mille asemele on tarbetumalt pandud pääste), teiselt poolt aga tarvitetakse nagu kiuste võõrakõlalisi üldtähenduslikke sõnu sääl, kus neile juba on olemas hääd eestikõlalised vasted. Niisugused võõrsõnad on moment (selle asemel sobib väga hästi eestikõlaline sõna hetk), grupp (rühm täidab täpselt selle aset), konstateerima (nentima väljendab täpselt sedasama ja on päälegi oma. lähemuse ning eestikõlalisve tõttu parem).   Vastuoksus peab olema!

*

Purism on, nagu öeldud, tungind kahjuks ka meie teaduslikesse terminoloogiaisse, kus rahvusvaheliste võõrsõnade tarvitamine oleks õigupoolest kõige rohkem õigustet. Ja mis kõige halvem, võõrsõnade asemele pakutavad eestisõnalised vasted on enamasti halvad. Nii tahetakse tarbetumalt asendada sõnu reformatsioon ja reformeerima sõnadega uude ja uutma, mis on halvad tuletised. Samasuguseid halbu puristlikke neologisme leidub rohkesti loodusteaduse, arstitea­duse, majandusteaduse, õigusteaduse ja mõningaid isegi matemaatika oskussõnade hulgas. Millise äärmuseni ning maitselageduseni selles purismis võiakse minna, sellest pakub kohutava pildi Karlson-Veski „Õigusteaduse sõnastik” (a. 1934), kus antakse paljudele üldtarvitetavaile ning üldtuntuile võõrsõnule eestipärased vasted, milledest mõned on otse veidruseni halvad. Toodagu neist alljärgnevas mõned näiteina, läbisegi, ilma ühegi kindla järjekorrata, sest see ei ole siin tähtis:

fakultatiivne – selle eestisõnaliseks vasteks pannakse ette „võidav”; formuleerima – „valandama”; protsessima – „hagelema”; sekvester – „keeldus”; konkreetne – „meelendlik”; kompromitee­rima – „varitama”; referaat – „kõnend”; interpellatsioon – „küsind”; propageerima – „levitlema” ja propaganda – „levitelu”; registreerima – „loostama”; register – „loostik”, registratuur – „loostu”; standard – „mõõtem” (seega mitte enam standardõpikud, vaid mõõtemõpikudl) ; skandaal – „mürgel”(!!) ; dividend – „osam”; passiivne – „sinkus” (eriti halb sõna!) ; rekvireerima – „võtustama”; ekspert – „oskur”; analoogia – „sarnus”; võltsima – „ebastama”; transporteerima. – „veostama”; intriig – „võrgend” (veider!) ; alarm – „virge” (sobimatu sõna sellele mõistele) ; firma – „ärinimi”; pro­votseerima – „äretama”; dekreet – „seadlus”; ideoloogia – „aatelu”; abort – „nurisünd”; bürokratism – „ametnikkus”; orienteeruma – „vaatuma”; aktuaalne – „nüüdiv”; primaarne – „esmasene” (halb ning veider tuletis).

Need on vaid näited. Pääle nende sisaldub raamatus veel kaks-kolm korda teisi samasuguseid. Neis esineb suur keelelise maitse puudus. Selle maitse iseloomustamiseks mainitagu, et samas sõnaraa­matus leiduvad ka veiderkuulsad sõnad isam (vanaisa), isim (vana­vanaisa) ; lapsem (lapselaps), lapsim (lapse-lapselaps).

Mitmed eriteaduste terminoloogiais puristlikul põhimõttel moodustet sõnust kuuluvad ühtlasi ka üldtähenduslike sõnade hulka. Ka nendena ei ole need sõnad hääd, kuigi üldtähenduslike sõnade alal sobiks rohkem asendada võõrsõnu eestikõlalistega, nagu ülemal seletet. Kuid seda tuleb teha esiteks nendega, mis esmajärjekorras vaja­vad asendamist (nagu pretendeerima, konstateerima jne.), ja teiseks, kui nende asemele saab panna tõesti hääd eestikõlalised sõnad. Halbade ja küsitavate vastete puhul on parem ja ettevaatlikum esi­algu jääda võõrsõnade juure.

Niisuguseist juhtumeist toodagu alljärgnevas terve rida näiteid: redigeerima – „kujustama” (halb ja ilmetu sõna, parem jääda redigeerima juure); diskonteerima – „oodustama” (tarbetu sõna; võib väga hästi jääda rahvusvahelise võõrsõna juure); kontrollima – „taatlema” (halb sõna, ei kõlba!); tsiteerima – „osundama” (halb sõna!; tuleb leida parem eestikõlaline vaste); kvaliteet – „mihus” (veider ja inetu sõna; niikaua kui ei leita paremat, tuleb tarvitada kvaliteet; samuti siis ka mitte „mihustama”, vaid kvalifitseerima; hoopis võimatu on „mihustustama” tähenduses diskvalifitseerima); tendents – „sihind” (halb sõna!); protežeerima – „turbama” (ei kolba selles tähenduses) ; restaureerima – „taastama” (ei kõlba selles tähenduses, vaid ainult tähenduses „millelegi tagasi viima”, saksa „au£ etwas zurückführen”) ; deklareerima – „teastama”; komplitsee­rima – „tüsitama” (veider ja inetu sõna). Samuti siis mitte „tüsitus”, vaid pigem komplikatsioon. Tahetakse asendada eestikõlalisega, tuleb leida parem sõna; publik – „üllik” (väga halb sõna selles tähen­duses) ; publitseerima – „üllitama” (sobib paremini tähenduses ussi­tama, instigeerima”) ; tseremoonia – „tavand” (maitsetu sõna) ; likvi­deerima – „lõppama” (halb ja veider tuletis) ; funktsioneerima – „talitlema” (ei ole kõige parem) ; komandeerima – „lähetama” (tar­betu asendus) ; pigment – „värvis” (halb sõna). Ka kaemus ei ole hää; parem selle asemel siiski tarvitada võõrsõna intuitsioon; mineraal – „kivis” (halb tuletis, mis suurendab ühekõlaliste sõnade arvu).

Ja ometi leidub küllalt inimesi – teadlasi, kirjanikke, ajakirja­nikke, tõlkijaid, loengupidajaid – kes neid halbu uusi sõnu tarvita­vad, ilma neile suhtumata arvustavalt, vaid neid hääks kiites ja omaks võttes pimesi. Ja mis ime: sõnad on vastavate oskussõnade komis­jonide poolt vastu võetud; ülikooliõppejõud tarvitavad neid oma loen­guil ja kirjutusis. Kõrvalseisjad, tahtes olla aja kõrgusel, muudkui tarvitavad järele. Pääsüüdlane on siin Tartu ülikool, kes on oma õppejõudude kaudu sanktsioneerind liig puristlikku tendentsi terminoloogiais ja nõnda oma autoriteediga on kaasa mõjund paljude hal­bade sõnade levitamisele.

*

Viimaseil aastail on rahvustunne Eestis rõõmustaval kombel tõus­nud. Kuid nii kummalisena kui see paistab on just selle tõusu mõjul ühtlasi hakand maad võtma ja ennast maksma panema halb keeleline purism. Rahvuslus on hää ning õilis ja Eestile väga tarviline nähtus. See peaks meil saama veelgi tugevamaks ja selle ideoloogia tihedamaks ning selgunumaks. Kuid see ei peaks meid viima meie keele kahjus­tamisele, vaid selle meie tähtsaima rahvusliku aarde kõige mõistliku­male ja otstarbekamale viljelemisele ning väljaarendamisele.

Joh. Aavik

Loomingust nr. 9/1937