Väikerahva kirjanduse täisealisusest ja riiklikust protektsionismist
  Â
Meie kirjanduslikku elu saadab rohke rida aktuaalseid üksikprobleeme, mis juba pikemat aega on olnud korduvate poleemiliste sõnavõttude aineks.                                                                                                            Â
Seal paistab teiste seast silma positiivsuse-negatiivsuse küsimus, millele alles hiljuti Looming pühendas mitmest numbrist läbi käiva ja elavalt vastatud ankeedi. Siis võiks välja tõsta meie kirjandusarvustuse õigluse küsimuse; korduvalt on puudutatud ka kultuurkapitali ja raamatufondi küsimusi, teiste sõnadega küsimust meie kirjanduse riiklikust (ja ka seltskondlikust) protektsionismist; viimase uudisena on ajakirjandusse lansseeritud isegi hüüdeid „kultuuritsensuuri” järgi, mis kahtlemata esmajoones riivaks jällegi kirjandust.
Need päevaprobleemid ergutavad küsima, kas nad pole omavahel seoses, kas nad ei tulene mingist üldisemast ühisest põhjusest, kuuluÂdes paratamatult, olemuslikult meie tänapäeva kirjandusliku elu juurde.
Näib, et mõnesuguseks abiks selguse muretsemisel neis küsimusis võiks olla pealkirjas nimetatud probleemi analüüs. Selleks katsume esimese sammuna lähemalt iseloomustada, mida tuleks mõista ühe väiÂkerahva kirjanduse täisealisuse all.
Vajadus selle mõiste lähema selgitamise järgi näib esile kerkivat ainult väikerahvaste juures, õigemini rahvaste juures, kes oma kulÂtuuriga „euroopalisele tasemele” on jõudmas või pidanud jõudma lühikese ajaga, mitu korda lühema ajaga, kui seda euroopalist taset määrajad suurrahvad ise. Mõne väikerahva kirjanduse täisealisuse mõistet võikski samastada tema „euroopalise” ehk „maailmakirjandusliku taseme” mõistega.
Kui aluseks võtaksime seesuguse definitsiooni, siis võime muiÂdugi konstateerida, et (vähemalt teatava leplikkuse juures) meie kirÂjandus ongi oma tippsaavutusis üsna täisealine. Võib väita, et kui eesti kirjanduse väljamurd rahvusvahelisse kirjandusemaailma pole veel küll tõsiselt arvesse tuleval määral teostunud, siis põhjuseks pole niivõrd meie kirjanduse tippsaavutiste küündimatus kui tehnilisemat laadi takistused.
Mõistes täisealisuse all „objektiivset küündimist maailmakirjanÂduse tasemeni” oleks aga haaratud ainult üks osa kogu küsimusest. Ja see osa ei anna meile nimetamisväärseid rakendusvõimalusi käesoleva kirjutise alul mainitud probleemide analüüsil. Katsugem seepärast kirjanduse täisealisuse küsimusele läheneda teiselt vaatekohalt.
Ãœhe vana kultuuriga suure rahva kirjanduslikku tänapäeva iselooÂmustavad: esiteks kirjandusliku elu ülenägemata mitmekülgsus ja diferentseeritus; teiseks teatav stabiilsus raamatutoodangu mahus (viimase ajamärgina autoritaarkordade sunnimajapidamisega seletataÂvad tagasilöögid, mis on küll õige suured, võime esialgu veel vaatluse alt välja jätta) ; kolmandaks samataoline stabiilsus kirjutava rahva kaadris, arvuliselt võttes.
On päris selge, et väikerahva kirjandusel on raske taotella autarkiat. Sooviavaldused nagu tõlkekirjanduse maksustamine oleksid teostatavad suuremate takistustega kui mõne tööstusala tollikaitse. On ammu ja palju räägitud sellest, miks meie ajalehe joonealust ei võiks täita kodumaine kirjanduslik käsitöö. Ometi näib seesugune tulevat, kui autoreid aja jooksul leidukski, niivõrd kallis, et ta ei suuda võisÂtelda välismaise importkaubaga. Ja seepärast jätkub välismaine põnevusjutt ka patriootilisimaltki häälestatud ajalehtede joone all. Juba sellest näitestki selgub, et väikerahva kirjanduse täisealisuse kriteeÂriumide hulka on raske võtta autarkianõuet.
Mida aga tingimata niisuguste kriteeriumide hulka tuleks lugeda, on kaks ülejäänud tunnust: raamatutoodangu mahu ja aktiivselt kirÂjandusega teotsevate inimeste arvu stabiilsus. Ei saa meie raamatutoodang ega kirjanikkude kaader kasvada lõpmatult, olgugi et mõleÂmad seni vahetpidamata kasvanud on. Siin on igal juhtumil piir oleÂmas.
Vaatleme nüüd, kuidas seesuguse kirjandusliku täisea mõiste najal artikli algul mainitud päevaprobleemidest mõned ennast valgustada lasevad ja mis moodi teised omakorda sellise kirjanduse täisealisuse mõistega on seotud. Võtame esimese näitena küsimuse meie arvusÂtuse õiglusest, objektiivsusest jne.
Oleme harjunud kuulma etteheiteid meie arvustusele väga mitÂmelt poolt ja väga mitmesuguseid. Sellejuures enamasti igale etteÂheitele on võimalik leida otse vastupidist väitev korrelaat. On nõuÂtud: arvustused ärgu olgu „akadeemilised”, ärgu neid kirjutagu „maÂgistrid”; kuid samuti on nõutud: ärgu kirjanikud ise arvustagu üksÂteist vastastikku. Ãœhelt poolt omistatakse teatavat väärtust „objektiivsetele” arvustajatele; teiselt poolt ometi taunitakse objektiivset analüüsi ja teose „lahastamist” ning nõutakse, et ütelgu arvustaja lühidalt ja selgelt teose kohta oma subjektiivne arvamus: on teos hea, või on ta rämps! Meie arvustuse kohta on öeldud, et ta on üldiselt liig karm, liigselt „norija”; kuid kehvavõitu teoste hulka silmitsedes mõnigi lugeja siunab ka arvustuse liigset leebust ja heatahtlikkust.
Kuna need etteheited on esiteks väga mitmekesised ja teiseks, mis veel tähtsam, paariti vasturääkivad, siis on küll õigus järeldada, et viga tohiks peituda vähem arvustuses kui arvustuse ründajais. Ja nii see ka on: enamik etteheiteid arvustusele on kahtlemata olnud proÂvotseeritud kas autorite solvunud enesetundest või mõtteosaliste kaastundest.
Kui nüüd aga asume seisukohale, et ülaltoodud definitsiooni mõtÂtes meie kirjandus kuni tänase päevani pole jõudnud täisealisse seiÂsundisse, siis selgub, et kõik need etteheited arvustuse karmusest või vähenõudlikkusest on üsna loomulikud. Hindamisalused pole saanud veel stabiliseeruda, ikka ja alati on tulnud hinnata relatiivselt, ning see relatiivnegi hindamisebaas peab paratamatult nihkuma aastast-aastasse, koos meie kirjanduse ja kirjandusliku elu arenemisega. Sada aastat tagasi moodustasid eestikeelse kirjanduse piibel, lauluraamat, katekismus ja mõned muud vaimuliku või poolvaimuliku sisuga raaÂmatukesed. Kakskümmendviis aastat tagasi pidi iga hea eestlane suhtuma pieteediga eestikeelse tekstiga kaetud trükitud paberisse. Ja nõnda on praegugi veel meie suhtumine oma kirjandusse koormatud liigse harduse jälgedega. See hardus, mis oli hea asi siis, kui meie kirjandus ajas alles esimesi võrseid, muutub ja peab muutuma tarbeÂtuks, niipea kui meie kirjandusel tekivad pretensioonid seista võrdÂselt kaaluvana teiste kultuurrahvaste kirjanduste seas. On põhjust loota, et meie kirjandus lähedale jõuab „täisealise” seisukorrale, siis kaob ka liigsest pieteedist tulenev komme võtta arvustavalt sõna i g a raamatu kohta ja sellega ka suur hulk tüli ja pahandust tõeliselt väga vähese väärtusega raamatute arvustamise puhul, kus arvustuse taktilisuse pärast on pahane publik ja siiruse pärast – autor. Lühidalt, suurt osa kibedust arvustuste pärast võib kvalifitseerida kui meie kirjanduse lapse- või noorusea nähtust.
Seda unustatakse alatasa. Sellega ei arvestata. Silmitsetagu ainult lähemalt ja loetagu tähelepanelikumalt artikleid kirjanduslikÂkude küsimuste üle, mis on kirjutatud aastat viis, kümme jne. tagasi. Kui ruttu on nad läinud ajast-arust, kui kiiresti saanud ajalooliseks ürikmaterjaliks! Põhjus? Kahtlemata peamiselt see, et olles sunniÂtud hindama vastavaid päevanähteid relatiivselt aluselt, on unustatud seda relatiivset alust kuidagiviisi fikseerimast, mis paratamatult tekiÂtab mulje, nagu oleks tegemist absoluutse hinnanguga.
Minimaalne majanduslik kandepind kirjandusele on miljonilisegi rahvaarvu juures olemas ja kirjandus tekib ka nigelate majanduslikÂkude väljavaadete kiuste. Kuid on üsna põhjendatud kartus, et ta „täisealiseks” maailmakirjanduseni küündimise mõttes omal hoolel ei saa iialgi. Riikliku ja seltskondliku protektsionismi õilsam eesmärk seisabki selles, et teda nihutada võimalikult kõrgele, võimalikult läheÂdale maailmakirjanduse tasemele. Seegi eesmärk annab põhjust mõnesugusteks küsimusteks.
Teatavasti olulisima majandusliku allika meie riiklikus kirjanÂduse protektsionismi poliitikas moodustab mituteistkümmend aastat tagasi konstrueeritud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital. Alles paari aasta eest lisandus sellele teissugustele toetuste suunamise alusÂtele rajatud raamatufond. Et kultuurkapitali kaudu kirjanduse subsiÂdeerimiseks antud summad rahvusliku kultuuri süvendamise mõttes seni kõige paremat vilja on kandnud, näitab päevaselgelt meie kirjanÂdusliku elu tõus viimase kümne-kaheteistkümne aasta jooksul. Meie parimaid ilukirjanduslikke teoseid tuleb otsida alles sellest ajast.
Kultuurkapitali (ja raamatufondi) ressurssidel on suur tähendus selle taseme määramisel, millele meie kirjanduslik elu ja kirjandus kõige lähemas tulevikus stabiliseerub, taseme määramisel, mille saavuÂtamisel eesti kirjanduse kohta võime ütelda, et nüüd ta on täisealine ega arene enam noorusaastatele omase tormilise tempoga, vaid kannab aegamööda ja rahulikult oma ettearvestatavat küpset ja kontrollitavat vilja.
Võidakse ütelda, et iga juurdemaks kirjandusele ja teistelegi kunsti- ja kultuurialadele on kurjast. Kuid puhtmajanduslik kalkuÂlatsioon peaks siin küll astuma tagaplaanile, kui võtta arvesse, et kogu meie iseseisvuse ja rahvuse olemasolu tõhusaimaks garanteerijaks on kõrge rahvuslik kultuur ja omakeelne kirjandus. ArhiivraamatuÂkogusse ladestuv eestikeelne kirjavara on kaugema tuleviku suhtes meie rahvuse kaitsmisel kindlaimaks müüriks. Siin kahte arvamist ei saa olla.
Kui kirjandus enese hooleks jäetakse, siis on autoril, kes oma raaÂmatut maailma tahab saata, arvestada ainult publiku maitsega ja kirÂjastaja literaarse nõuandjaga. Protektsionistliku kirjanduspoliitika korral autoril tuleb arvestada riiklike auhindamiskomisjonidega ja toetusi määravate asutistega. Mis määral kirjanik kui „tõe, õiguse ja ilu preester” nendega tõeliselt arvestab, või ütleb enese arvestavat, sõltub muidugi tema isiksusest, tema suuremast või väiksemast enesekindlusest, tema seotusest selle maailma maiste muredega, mis, paraku küll, võivad omajagu aheldada ka kirjanikke, nagu oleme viimaseil ajul küllalt näinud. Selge on aga, et ülalmainitud asutiste mõju looÂmingusse üldiselt olematuks ei saa teha.
Küsime nüüd, mis vahe on kirjastusäri literaarse nõuandja ja mõnesuguse riikliku auhinnakomisjoni või toetusi määrava asutise hindamise vahel? Teadagi vahe o n olemas.
Kui kirjastusäri kirjanduslik nõuandja arvestab turuga, siis kirjanduslik žürii, kes pole seotud küsimusega teose majanduslikust menust, võib arvestada ainuüksi teose ideelisi ja puhtkunstilisi väärÂtusi. Aga niipea kui on tegemist otsese riikliku protektsiooniga, võiÂvad soosikute valikul teisele plaanile jääda puhtkirjanduslikud väärÂtused ning esmajoones omada tähtsust ideelised väärtused, millel on, või ka ainult arvatakse olevat (nagu näiteks põhjendamata idealiseeringuil) soovitav propaganda- või pedagoogiline väärtus.
Nad võivad seda, kuid olen muidugi nõus möönma, et igal juhÂtumil nad seda ei tarvitse. Kui kirjandustoetamise asutiste liikmeiks osutuvad tõesti üldiselt tunnustatud asjatundjad, kellest on teada, et nad ei lase ennast mõjutada isiklikest sümpaatiaist või antipaatiaist, siis peab kunstilise kriteerumi osakaal olema külladaselt suur.
Kui nüüd kõike kokku võtta, siis võime meie kirjanduse täisikka jõudmise ja riikliku protektsonismi suhteid iseloomustada nõnda:
Et väikerahva kirjandusliku elu intensiivsus poleks liialt madal, on riiklik protektsionism vältimatu. Meie oludes tundub, et praeguse kirjanduse toetamise vähesegi tõstmisega võiks saavutada silmapaistÂvalt tasuvaid tulemusi.
Hästikorraldatud toetuse-määramise menetlus ei tarvitse sisalÂdada erilisi ohtusid ühelegi kõrgeid kunstilisi väärtusi sisaldavale kirÂjandusele. Tendentslikult olevat idealiseeriva kirjanduse provotseerimise oht on olemas, kui protektsiooni juhtimine pole usaldatavate kirjandusasjatundjate kätes.
Paul Viiding
Loomingust nr. 9/1937