Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

1

Tänavu 1. detsembril möödus 20 aastat sellest, kui Juhan Liiv Kavastu-Koosa külas Plakso-Madise talu peretoas oma maise teekonnaga lõpule jõudis. Kui kümmekond aastat hiljem tema kalmule Alatskivi surnuaial hauasammas püstitati, siis olid ta matusepärjad kabelihoones veel alles. Ja küllap on sealsamas säilinud ka need lillesaadetised, mis saabusid hauasamba avamiseks. Kuid nii need kui nood on ammu kaotanud värvi, värskuse ja lõhna. Nad on vaid veel koltunud, põrmuks pudenevad mälestused. Pleekinud siidlintide tänulikud pealkirjad kõnelevad möödunud, ajaloolisteks muutunud tähtpäevadest.

Kas on samuti läinud lugu ka Juhan Liivi loominguga? Kas on seegi meile juba hall ajalugu ja lõhnatu klassika, ilma midagi uudset ütlematu?

Ühed kirjanikud otsekui kivinevad pärast oma maise teekonna lõppu: kõik, mis nad öelnud, on meil selgena silmade ees; kui nende pärandi piirjooned veel muutuvad, siis peamiselt kitsenemise sihis, sest hilisem uurimus aina tõestab nende sõltuvust ajastu üldvaimust ja mõjude allikaist. Selle vastu ei piirdu aga mõnede teiste kirjanike kasvamine veel kaugeltki nende füüsilise olevuse lõpuga: nende nägemus- ja kujutlusvõime on ajast ette haaranud, nad on teades või teadmata tõdesid lausunud, mille mõistmiseni ümbrusel tuleb alles kasvada. Kolmandad aga jäävad kaasajale kas jaolt või täielikult tundmata ja nad sünnivad üldsuse teadvuses kirjanikena alles kümneid ja sadugi aastaid pärast oma inimlikku surma.

Juhan Liiv esindab ühel hoobil kõiki neid kirjanikutüüpe. Tema rahvalik-realistlik proosa on ja jääb meeldivaks klassikaks, mida küll ikka loetakse, kuid mis nüüdisinimese tundmusele ning mõttele enam uut toitu ei paku. Selle vastu on Liivi kui luuletaja olemus hakanud tõeliselt alles tema elu viimseist aastaist peale selguma, ja kas ta meile veel praegugi kõigi oma sügavuste ning varjunditega selge on, seda me ei tea. Kuid eelmise lisaks on Liivi toodang tema surmast kulunud kahekümne aasta jooksul ka arvuliselt ühtsoodu kasvanud. Pole nimelt möödunud aastatki, mil poleks tema poeetilisse pärandisse lisandunud uusi, senitundmatuid luuletusi, proosapalasid, memuaarikatkeid. On ilmne, et suur osa tema tuulde kirjutatud toodangust jääbki meile tabamatuks ja meie tema tõelist kirjaniku kuju kunagi näha ei saa. Kuid ta kasvab ühtsoodu, tema poeedi profiil muutub ega ole veel lõplikult kivinenud. Ta on alles kujunemisjärgus, nagu mõni kaasaegne kirjanik. Ja sellisena pakub ta meile veel esmatrükilist elavat huvi.

Alamal tahan peatuda lähemalt kahel suuremal avastusel, mis tehtud Juhan Liivi toodangus paari viimase aasta jooksul. Need käsikirjad sisaldavad küll töid tema varasemast loominguajast ega või pakkuda palju huvi ta hilisema lüürika kõrval. Kuid nad annavad võimalust jälgida ometi Liivi kirjanduslikku arenemist ja luuletajaks kujunemist.

     

2

Teatavasti algas Juhan Liiv oma luuletajategevust a. 1882, s. o. 18-aastasena. Ta polnud niisiis mingi varaküps imelaps, ja tema edaspidinegi arenemine oli visa ning vaevaline. Tema luuletoodang kasvas nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt pikkamisi. Hiljem kogus ta mitmel korral oma luuletused ühte vihku, et neid trükis avaldada, kuid ei jõudnud viimaseni kogu oma elu jooksul. Seni olemasolevate andmete järgi oli ta esimese säärase katse teinud a. 1888, s. o. 24-aastasena. See katse ei õnnestunud, ja käsikirjagi saatus on jäänud meile siiamaale tundmatuks. Siis koostas ta oktoobrikuul 1892 Tartus, mõni päev pärast Varju lõpetamist, uuesti oma luuletuskogu, laskis käsikirja tsenseerida, pakkus kirjastajaile ja põletas lõpuks 1894. a. alul märatsemise hoos. Hiljem on ta nähtavasti veel oma luuletusi raamatuna avaldamiseks liigitanud ja ümber kirjutanud, nagu osutavad üksikud säilinud käsikirjade osad. Kuid igatahes, kui need luuletused viimaks trükist ilmusid (1909), siis polnud Liiv ise enam valiku üle otsustamas. Teise trüki puhul (1910) tegi ta ainult mõned parandused ja täiendused. Ja nii pole meil seni ka ühtki tema enda koostatud kogu tarvitada olnud.

Nüüd tutvume ometi ühe sellisega. See on nimelt hra Walter Treumanni erakogus olev käsikiri, mille pealkirjaks Õied ja okkad ning selle all märkus „Joh. Liivi luuletatud”. Käsikiri koosneb 24 ühteõmmeldud neljandik-lehest, millest mõned tekstita, lisaks lahtine lehekene parandatud teisendiga. Üldse sisaldab kogu 52 luuletust, kõik Liivi käekirjaga kirjutatud.

Et siin on tõesti tegu raamatuna kujuteldud luuletuskoguga ega mitte juhusliku värsside ärakirjaga, selleks on küllalt tõendeid. Pealkiri ise on nii tüüpiline meie 80-ndate ja 90-ndate aastate värsiseppade raamatuile, kus leidlikkus mõnest loodusest laenatud paralleelist või kontrastist harilikult kaugemale ei ulatunud. Sedasama osutab sisu jagamine alaosadesse: „Arm”, „Aated”, „Luguluule”, „Valu” ja „Mõnesugused laulud”. Raamatu kujutlusele lähendavad meid veel motod alaosade ees, millest kaks on laenatud Jakob Liivi värssidest. Tiitellehel on see aga Juhan Liivi enese sulest:

     Igatsusest luule ennast lõi

    Taevaliseks aateks, taevaks valmis, —

    Suremataust maailma tõi,

    Endal suremata krooni palmis.

Nii sellest salmist kui kõigest muustki näeme: oleme tegemises alles noore, värsivaludes vaevleva, visalt Parnassile püüdleva ja luulekehvale ajale tribuuti maksva Juhan Liiviga. Kohtame siin küll juba vanu tuttavaid: „Ei sinu iludus”, „Mai öö”, „Puude all” ja teised. Kuid needki alles rabedamas ja kohevamas vormirüüs, kui tunneme neid hilisemais redaktsioones. Üldse on ses käsikirjas paarteistkümmend varem ilmunud luuletust Liivi loomingu algaadelt. Ja peale siin mainitute ei esinda need kesteab kui kõrgeid luulevõite. Kuid üldiselt veel kehvemad on ülejäänud, mis pole kunagi trükis ilmunud. Ikka seesama isikliku tundeta ja vormita halisemine lillekesest, linnukesest ning enda haigest südamest, lisaks kehvavõitu vaimurikatsemine mõnede mõistete paralleelsuse või kontrastsuse kulul. Kõike seda tunneme juba varem tüütuseni tolleaegse Liivi ja tema kaaslaste juures. „Siin rahvas, kes teisiti elab,” ütleb Liiv küll ise ka ses kogus. „Ta kõne — ka teisiti kõlab.” Ja sellepärast luulegi — „Ei pruugiks — just endsel teel luua!” Kuid Liivist polnud tollal veel mingi uue tee avajat, mis oleks lähemale viinud tõelisele inimtundele ja -keelele.

Ometi tuleb siin korrata väidet, mille esitasin juba Liivi eluloos: ta küpses varem mõtlejana kui tundelaulikuna. Kui ta veel kaua tundmusi oma kaasaeglaste eeskujul simuleeris, siis mõtles ta juba ammu oma peaga. Tema mõttesalmid pole kõnesoleval ajal küll veel nii sisutihedad ja vormikindlad kui hiljem, kuid tuleb hinnata juba tema katseidki ses suunas. Olgu siin toodud käesolevast vihust ühe väikese mõtte kaks sõnastusvariatsiooni, mida Liiv minu teades, kunagi hiljem pole kasutanud:

                        Mu haual.

    Kui juhtud silmama sa kord mu haua küngast

    Ja silm kui niiskuks nähes pisaralle:

    Siis pisarauupärg ehiks tähtsuseta rüngast

    Ja nõnda tähtsaks teeks ta isamaale:

    Ei maksa mälestuse samba kõrgus

   Üht pisart siin, mis sinu silmist nõrgus.

    II

    Kui hellake, kard astud hauua ääre,

    Mis ristis, kivis kannab minu nime:

    Kui siis üks ainus ohke vajutab su rinda

   Siis tunnistad mu elu õiget hinda.

Siinsamas esitab Liiv ühes aforismis oma hiljem mitu korda teisendatud mõtte: inspiratsiooni kasutamine sündigu silmapilkselt, mõttele järgnegu sõna sedamaid. „Kui mõtled liiga kaua, siis luule leiab haua.” Ja ometi oli just Liiv ise see, kes mõne luulekuju vormimisel vahel aastaid ja aastakümneidki katsetas, tulles sama mõtte juurde ikka jälle tagasi, üldse leidub meie vanemas kirjanduses vaevalt teist autorit, kes pakuks oma teisendite paljusega tekstikriitikule ja -võrdlejale nii palju töövõimalusi kui Liiv. Ta oli haruldase visadusega „kasukapaikaja”, kes ei saanud „kuidagi mõttega valmis”, nagu ütleb isegi, ühe sellise võrdlusallikaga rikastab Liii luule arengu rida-realist jälgijat ka käesolev kogu.

Kuid ühtlasi sisaldab see kogu ometi ühe pikema luuletuse, mida Liiv ise mitu korda on trükis avaldanud, ja ikka peaaegu tähttäheliselt samal kujul nagu see esineb siingi. See on ta „Äraandja” — mõnes suhtes äraandlik ka kõnesoleva käsikirja kohta, nii et põhjust on ta juures pikemalt peatuda.

Teatavasti kirjutas Juhan Liiv selle luuletuse 1887. a. sügisel Avispea uues koolitares, Jakobist venna pool. Ta oli väga rõõmus töö. Õnnestumise puhul ja hüüdis vennale käsikirja näidates: „Kas ma nüüd veel pole luuletaja!” Vend aitas tööd viimistleda, ja siis ilmus see „Joh. Liivi” luuletus sama aasta detsembrikuul Meelejahutajas nr. 51/52. Kuid nüüd paneme tähele, et meil tarvitada olevas käsikirjas „Äraandja” pealkirja alla on kirjutatud Meelejahutaja toimetaja J. Kurriku käekirjaga autori nimi „Joh. Liiv”, mis teiste luuletuste juures puudub, ja lehekülje nurgale nr. 51. “Ühtlasi on luuletusele pliiatsiga rist peale tõmmatud ja lehekülg kannab trükiladuja sõrmejälgi, kuna käsikiri muidu on puhas. Nende tähelepanekute põhjal võime väita: kuna Liiv „Äraandja” kirjutas 1887. a. sügisel, siis ei võinud ta ka käesolevat kogu varem koostada. Teiselt poolt on see luuletus Meelejahutaja jaoks laotud just käesoleva käsikirja järgi, ja sellepärast ei võinud selle kogugi koostamine sündida enam pärast luuletuse trükis ilmumist. Kokkuvõttes: Liiv on Õied ja okkad koostanud 1887. a. augusti- ja detsembrikuu vahel. See võis sündida kas Avispeal või Alatskivil, kus Liiv sel ajavahemikul elas, pigemini esimesel kohal.

„Äraandja” õnnestumine mõjus enam kui ergutavalt Liivi enesetundele. „Kui ma ühegi luuletuse valmis saan, millega sina rahul oled,” oli ta vennale öelnud, „siis hakkan ma kirjanikuks!” Nüüd oli vähemalt see; üks luuletus sündinud, ja Liivi tuju oli terveks sügiseks hea, nagu näeme tema kirjadest Liisa Goldingile. Kavatsedes nüüd tõesti „kirjanikuks hakata” kogus Liiv kõik oma senised nii ilmunud kui ilmumatud luuletused, millega ta võis vähegi leppida, ühiseks raamatukeseks. Kuid sellega polnud ometi midagi peale hakata, ja Liiv saatis käsikirja viimaks Meelejahutaja toimetajale Kurrikule. Meelejahutaja pani tollal eriti rõhku luule viljelemisele. Selleks oli j.gas ajakirja numbris oma osakond „Mõttemõlgutused ja sõnasõlmimised”, kus vahel korraga kümmegi luuletust ilmus. Seal teenisid enesele kannuseid peamiselt tolle aja noorkirjanikud. Juhan Liiviltki ilmus seal 1887. a. suvel ja sügisel rida luuletusi, mille originaalid on osalt säilinud Kurriku kirjakogus ja praegu on E. Kultuuriloolises Arhiivis. Selle varem sõlmitud kirjandusliku tutvuse põhjal usaldaski nüüd Liiv ka oma koguga Kurriku poole pöörduda. Viimane avaldas kõigepealt „Äraandja” ja oleks kogust vahest edaspidigi ühtteist kasutanud, kuid Meelejahutaja jäi kohe kõnesolnud numbri järele seisma. Juhan Liivi viimase aja intensiivsemast kirjanduslikust tegevusest nii Meelejahutajas kui mujal oli vähemalt see kasu, et tema nimi tuttavamaks sai ja ta juba sama 1887. a. lõpul Viljandisse Sakala toimetajaks kutsuti.

Võimalik, et Kurrik ka mingeid samme Õitele ja okastele kirjastaja leidmiseks astus, kuigi tulemusteta. Liiv ise hakkab sest küsi-musest rääkima alles järgmise aasta sügisel, mil tal Sakalast juba enam kui villand oli ja ta jälle kirjaniku elukutsest mõlgutas. 27. augustil 1888 kirjutas ta Tartust Liisa Goldingile: „Luuletuste trükkimise pärast kirjutasin ma täna ühele nõukale sõbrale, aga ei tea, kus luuletused ise jalutavad. Saab pea kuulda, kas on veel Kurriku käes, või ei.” Kuid paar kuud hiljem on asjad enam kui selged, nagu näeme 19. oktoobril samale adressaadile saadetud kirjast: „Luuletusi tahtsin, raamatuna trükkida lasta, ei tahetud aga midagi maksta, sellepärast jätsin järele — luuletaja narr ka ma ei tahakski olla.” Sellega olemegi ühe Liivi kirjandusliku unistuse lõppkrahhini jõudnud. Nagu ta iga pettumust sügavalt võttis, nii arvatavasti ka seda. Õnneks ei ulatunud see pohmelus ometi „luuletamise narrusest” lõpliku loobumiseni!

Hea juhus on selle Liivi esimesena kavatsetud raamatu käsikirja meile säilitanud. Nähtavasti sattus see H. Laakmanni, kirjastuselt, kes ka Meelejahutajat välja andis, ühe saksa asutuse paberite hulka, kust siirdus aastakümnete pärast praeguse omaniku kätte. Nüüd näeme, et see käsikiri pole koostatud mitte a. 1888, nagu teadsime seni kaudseil allikail, vaid aasta võrra varem. Samuti mõistame nüüd, miks see käsikiri kord kirjastajat ei leidnud, hoolimata ajastu vähenõudlikkusest: Liiv polnud siis veel selle vähenõudlikugi ajastu tasapinnani kasvanud.

  

3

Teine siin käsitlusele tulev uudisleid Juhan Liivist on nii ajaliselt kui sisuliselt seotud eelmisega.

Tõenäoliselt oli see just Juhan Liiv, kes andis a. 1887 E. Kirjameeste Seltsile tõuke tuntud võidupidude korraldamiseks. Kuid mõtte algataja ise jäeti asjast eemale ja tema mõtetki kasutati teiste poolt nagu oma algatust. Kõigest sellest kibestununa kirjutas Liiv sama aasta 6. juunil Liisa Goldingile; tolleaegse E. Kirjameeste Seltsi presidendi ja E. Postimehe väljaandja Hugo Treffneri kohta: „Treffner neelas ühe „auhinna mõistmise” juhikirja nõnda ära, et teda muutis ja enese omaks tegi. Seep see ongi, kust auuhinna mõistmise mõtte sigines. Mina ei võta sellest osa. Süda on täis. Võib-olla, maksan kätte.” Ja arvatavasti ei võistelnudki Liiv esimesel võidupeol, mis peeti 19. juulil 1887. Kuid ühtlasi pole ka näha, et ta kuidagi oleks „kätte maksnud”. Ometi on ta asjast eraviisil J. Kurrikule kaevanud, kes oli omakorda vaenujalal E. Kirjam. Seltsi tolleaegse juhatuse ja eriti esimehe Treffneriga. Ning Meelejahutajas nr. 30 leiame Kurriku kirjavastuse, mille halvakspanev toon võidupeo puhul ei lase end kaksipidi mõista: „Joh. L…. Teie kirja oleme kaastundlikult lugenud… Ei puutu mina auuhindade pidusse.”

Meil puuduvad andmed selle kohta, kas Liiv järgmiselgi aastal võidupeost osa võttis või mitte. Tema luuletaja enesetunne oli küll kasvanud, eriti 1887. a. sügisest peale, nagu kuulsime. Kuid ühtlasi masendas teda töö Sakala toimetuses ega annud aega millegi küpsemaga hakkama saada. Ja lisaks võis veel vana kibedus võidupeo korraldajate vastu eemaletõrjuvalt mõjuda. Igatahes on ta viimasest takistusest üle saanud alles kolmandaks võidupeoks, mis peeti 16. ja 17. juulil 1889. Siis on Liiv oma töödega võistlusel esinenud — ja läbi kukkunud. See tema ebaõnnestunud katse oleks jäänudki tundmatuks, kui me ei leiaks nüüd tema käsikirja E. Kirjam. Seltsi võidupeo materjalide hulgas.

Liiv esineb seal keerulise märgi T. P. X L-i all. Tema käsikiri, mis 24 lehekülge suur, koosneb kahest kokku õmmeldud poolest. Esimese moodustab jutustis „Onupojad”, alapealkirjaga „Lihavõte jutt”, mille kohta tehtud ääremärkus: „Algupäraline”. Teatavasti ilmus sellenimeline Liivi jutustis trükist alles 1890. a. Olevikus nr. 22. Nüüd näeme, et see töökene vähemalt juba eelmise aasta algupoolel on valmis olnud, kuid Liiv ta miskipärast Sakalas avaldamata on jätnud. Säilinud käsikiri on küllaltki mustandliku välimusega. Kuid kuna see jäi võidupeo materjalide hulka, siis peaks oletama, et Liivi jutustuse Olevikus avaldamiseks igatahes veel teine eksemplar pidi olema. Võrreldes aga käesolevat käsikirja trükis ilmunud teisendiga jõuame otsusele, et siin on tegemist õieti kahe, küll samaainelise, kuid ometi iseseisva tööga. Kõrvutagem selleks kas või kummagi redaktsiooni algused. Käsikirjas algab jutustis järgmiselt:

„Onupojad tulevad pühadeks kodu, Lilli,” ütles Laane emand oma sugulasele, kuue aasta eest kasutütreks võetud Lillile kohvi laual. „Kaarli on natukene haiglane ja paar nädalat kooli vahe aega lõbusal viisil omaste keskes viibides kosutavad vististe ta tervist, eks? — Mõlemad on vististe küll ju sirged mehed.” —

Vana Laane, „metsasaks” Juhkam, kelle poole kaasa viimase küsimuse oli sihtinud, pani tühja tassi käest, keerutas harjunud kombel oma pikki kihvasi, lükkas mustad keerud juukse säbrud kibeda näolise palede ümbert enam taha poole, süitas sigari põlema ja sõnas: „Muidugi!”

Selle vastu loeme Oleviku redaktsioonist:

— Onupojad tulevad pühadeks kodu, Lilli, ütleb vana Liivoja mölder Lillile hommiku kohvi laual. Ise tõmbab ta piibust õige suure suitsu, et oma kihvasi keerates kahjurõõmulise naeratusega varjul tähele panna kuda, ta sõnumit kena onutütar vastu võtab.

— Kaarli ja Mihkli, täiendab paks möldri teine pool, kellest ümberkaudu üteldakse, et tall rääkimine niisama raske on, kui vaitolemine; rääkimine liia paksuse, vaitolemine hää rohke kõneanni pärast.

— Mihkli ja Kaarli, kordab isand.

Ja nii lähebki edasi: üldaine küll sama, kuid sündmustikud, detailid, kogu sõnastus hoopis erinev. Ühel pool Laane metsasaks, teisal Liivoja möldriisand, ühel pool Kaarli ja Anton, teisal Kaarli ja Mihkel, ühel pool murrab koer kassi, teisal lõpeb kass omal jõul jne. — mida kaugemale, seda rohkem ikka erinevalt, nii et lõpuks käsikirjaline redaktsioon on kuue- ning trükitud teisend ainult kahe peatükiline. Kokkuvõttes: need on kaks sootuks erinevat tööd, mis algavad küll ühe ja sama lausega ning käsitlevad ka sama ainet, kuid on kirjutatud ometi iseseisvalt.

Nende erinevate redaktsioonide tekkimine seletub lihtsalt. Liiv jättis kas läbikukkumisest haavununa või teadmatuse tõttu oma käsikirja võidupeo korraldajailt tagasi nõudmata. Hiljem kirjutas ta töökese uuesti, korrates seda vähest, mis oli tal meelde jäänud, muu aga kombineerides iseseisvalt. Mingi meisterteos ei tulnud sellest ka nüüd, kuid ometi pisut kirjanduslikuni kui oli esimeses redaktsioonis. Liiv ise näis seda siiski hindavat, sest ta avaldas selle Kümnes loos uuesti. Samuti ei tule unustada ka Liivi enese märkust, et tegemist olla algupärase tööga.

Lisaks olgu juhitud tähelepanu veel sellele, et Liiv pole Onupoeg kirjutanud alguslikult just võistluse jaoks, vaid selline kasutamismõte on tulnud tal hiljem. Käsikirjal seisab esialgu „Joh. Liivi Lihavõte jutt”, kuid siis on autori nimi — võistlustingimuste kohaselt — nõnda kustutatud, et sellest ainult teades võib veel aru saada. Teiseks pole see õieti kuigi suurel määral „Lihavõtte jutt”, vaid säärane alapealkiri on talle antud vist ainult sellepärast, et autor ta oma Sakala 1889. a. lihavõtte numbris tahtis avaldada. Ja kolmandaks on käsikirja iga lehekülje alaservale löödud tempel Д. ц. s. o. дозволено цензурою) — tsensori poolt lubatud. Nii on käsikiri juba trükki minemas olnud, kui autor talle teise ülesande leidis.

Teise poole võistluskäsikirjast täidavad luuletused. Neid om 23. Kohtame jällegi samu vanu tuttavaid, nagu ,„Mai kuu hommik”, „Öö puude all” ja teised, mis esinesid juba eelmiseski kogus. Oma harjunud viisi järgi on Liiv need varem tuntud luuletused jällegi ümber teinud. Nii lõpeb näiteks sonett „Mai kuu hommik” ridadega, mis ei kordu üheski teises senituntud redaktsioonis. Imelikul kombel pole aga Liiv sellesse valimikku võtnud just oma parimaks peetud „Äraandjat”, samuti kui ei valinud võistlustööks „Onupoegade” asemel mõnd oma varem ilmunud pisutki paremat jutustust (võistlustingimused ei keelanud seda mitte). Täitsa uusi luuletusi leidub siin õieti vähe ja needki ei ärata suuremat tähelepanu. Kõik see osutab, et Liiv pole viimase paari aasta jooksul luuletajana nimetamisväärselt edenenud ja et tema enesekriitika on endiselt nõrk. Hädavaevalt maksab sest kogust tsiteerida ühtainust mõttesalmikut, mida me mujal pole tähele pannud:

    Küll noomides alati vaevab

    Mu sõber mind asjata,

    Kõik patud ta norib ja kaevab,

    Mis iial teab minust ta.

    Hää sõber! Sind tänama pean

    Su tahte eest alati ma.

    Ma pattusi rohkem veel tean,

    End siiski või paranda.

Juhuslikult on säilinud ka E. Kirjam. Seltsile sissetulnud käsikirjade raamat 1888. ja 89. a. kohta. Sealt loeme, et Liivi võidupeo võistlustööd on saabunud seltsile 20. juunil 1889. Käsikirjale enesele tehtud märkusest võime järeldada, et selle läbivaatajaiks on määratud hindamiskomisjoni liikmed A. Daniel, M. Vares ja J. Pellberg. Kuid ülemal mainitud käsikirjade raamatust näeme samuti, et M. Varese asemele on tegelikult astunud ometi J. Jõgever. Ja see kolmeliikmeline areopaag on toimunud õieti asjalikult, hinnates sisse saadetud käsikirju numbritega, nagu koolilaste kirjalikke töid. Liivi käsikirja on need kohtunikud hinnanud järgmiselt: Daniel 2 1/2—3—3 1/2. Jõgever 2 ja Pellberg 2 1/2. Kokkuvõttes mitterahuldav, ja ühes sellega läbi kukkunud! Ning meie ei või öelda, et need koolmeistrid ülekohtuselt oleksid toiminud.

Nii ei õnnestunud Liiv „laulu ja mängu võidujooksul”, nagu neid võistlusi tookord kutsuti. See läbikukkumine ei võinud tema niikuinii krooniliselt halba meeleolu tõsta. Ja kas ta järgmisel aastal, viimseks jääval võidupeol enam õnne katkus, seda me ei tea. Kui aga Vilde veelgi aasta hiljem „Suguvend Johannesel” laskis E. Kirjam. Seltsi võidupeol esineda ja seal esimese auhinna saada, siis võis umbusklik ning kõikjal salatorkeid aimlev Liiv isegi selles näha mingit vihjet — mille tegemiseks Vildel küll mingisuguseid andmeid ei võinud olla.

Mõlemad siin käsitletud uudisleiud näitavad meile alles nii aastailt kui võimeilt noort Liivi. Need poolsada luuletust, millega siin esmakordselt tutvume, ei lisa palju olulist tema juba niikuinii üle tuhande üksuse tõusvasse luuletoodangusse. Ja ühes sellega ei peaks vähemalt nende avastusel Liivi luuletaja kuju meie teadvuses palju muutuma.

Kuid igal suurelgi luulepüüul on kord olnud vähenõudlik algus, nägematu idanemine, esimese võsukese arg maapinnale sirutumine. Iga loov vaim areneb omal viisil, kogub teadlikult või alateadlikult enesele toitu ja otsib oma nimetule saladusele vormi. Juhan Liivil ei läinud see ruttu ega kergesti. Seda heitlust tahte ja võime vahel peegeldavadki tema nooruskatsed. Ning tema luulepuu pärastiste viljade pärast pole huvituseta ka need juured.

Friedebert Tuglas

Loomingust nr. 10/1933