Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

I.   Kapitalism majanduskorrana.

1.  Mida tähendab kapitalism?

Kapitalismi mõistet on võimatu iseloomustada ühe tunnuse järgi. Majandussüsteem, mida me nimetame kapitalismiks, sisaldab eneses nii mitmekesiseid momente, et on vajaline nende üksikasjalikum loendus. Kapitalismi peamiseks tunnuseks, mis teda eraldab nii feodalismist, kui ka kujuteldavast sotsialismist, on individualistlik majandussüsteem, s. t. riik jätab kodanikele isikliku majandusinitsiatiivi, sellega ka vastutuse nende isikliku majandusliku olemasolu eest. Iga ühiskonna liige peab ise kandma hoolt selle eest, et ta jõuaks majanduslikult edasi. Riik ei anna neile õigusi töö ega sissetuleku saamiseks, ei pane kellelegi ka töökohustusi.

Kapitalismi teine tunnus on ta tootmistehniline organisatsioon. Tootmine ei sünni enam enesevarustamiseks, ega otseseks kaubavahetuseks teise tootjaga (maa — linn), vaid tegutsevad juba iseseisvad kaubandus­likud ettevõtjad, kes on vahemeheks tootja ja tarbija vahel. Tooted ei kuulu otsekohe tarbimisele, vaid nad muutuvad esialgu kaubaks. Kaubandusettevõtjad valitsevad rohkem tootmisprotsessi, ostavad tootjalt ja müüvad tarbijale, reguleerides turgu, s. o. nõudmist-pakkum i s t.

Kolmandaks tunnuseks kapitalismi süsteemis on see, et tootmine ei toimu mitte tarviduste vastastikuseks rahulduseks, nagu see oleks kuju­teldav näit. mõnes üldises kooperatsioonis, kus, ütleme, käsi­töölised töötaksid põllupidajate tarvete rahuldamiseks, viimased — et anda käsitöölistele leiba jm. toitaineid. Säärases primitiivses majandussüsteemis ei kerkiks esile näit. mõisted, nagu omahind, kallidus jne., vaid iga­üks töötaks ainult teise tarvete rahuldamiseks oma tarvete rahuldushinnaga. Kapitalistliku tootmisprotsessi mõte ja siht on aga teistsugune — kasumi (profiidi) taotlemine. Tootmine kapitalistlikus süsteemis toimub ainult selleks, et peale omahinna katmist jääks üle teatav kasum. Kaob profiit, siis pole tootjal enam tõukejõudu tootmise jätkamiseks.

Sama tunnuse lisajäreldusel ei kanna tootmise riisikot mitte tarbija — näit. kooperatsioon — vaid nn. ettevõtjad. Töölised, kapital, tar­bija— need on väljaspool riiskot. Tööline tahab kindlat palka, kapital — kindlat kasvikut (protsenti), tarbija — maailmaturu hinnatasemel olevat hinda.

Individualistliku korra eduks on aga mitmed kindlad eeldused, ilma milleta ettevõtja ei ole nõus ja tal pole võimalikki kanda riisikot. Esime­seks eelduseks on eraomandi olemasolu. Isikliku kasumitaotlemise sihiga võib loomulikult tegutseda ja tegutsetakse ainult siis, kui loodetav profiit, mille saamiseks riisikot kantakse, jääb ettevõtjale.

Teine individualistliku korra edu tingimatult vajaline eeldus on majanduslik tegevusevabadus. Kui igaüks ise kannab vastu­tust oma majandusliku olemasolu eest, siis nõuab see ka igaühele vabaduse andmist oma äranägemise kohaselt majanduslikult tegutseda. Küll pole kunagi see tegutsemine olnud täiesti piiramatult vaba, aga see mõiste on siiski kapitalistliku korra aluseid.

Lõpuks eeldab individulistlik kord konsumi vabadust ja tootmis- ning töövabadust.

Konsumi vabadus on teiste sõnadega loobumine igasuguseist katseist maitse, tarviduste ja kaubanõudmise mõjustamiseks, jättes nende kujune­mise täielikult hindade reguleerida.

Tootmis- ja töövabadus tähendab seda, et tootja võib tegutseda vabalt ainult oma kasumitaotluse seisukohalt vaadates: ei anna tootmine temalt enam lisatulu — lõpetab ta selle; suurema tulu korral võib ta seda ags piiramatult laiendada.

Lõppeks töövabadus, — igaüks võib töötada sellel alal, kus ta soovib ilma ühegi kitsenduse ja käsuta.

 

2.   Kapitalism — ainult ajalooline ajajärk.

Kapitalismi ülaltähendatud tunnuste analüüsides muutub veelgi selgemaks tõsiasi, mille vastu küll ei vaieldagi: kapitalism on vaid ajaloolim ajajärk.

Vähemalt 50.000, tõenäoliselt aga kauem kui 100.000 aastat, elab ini­mene Euroopas. Ja kuigi viimast sajandit oma tehnilise eduga on nime­tatud „tehnika ajajärguks” — ei saa siiski hinnata liiga üleolevalt inimessoo edu eelajaloolisel ajajärgul. Palju pikem on olnud inimessoo kultuuritee — peavarjuta, kehakatteta ja kaitseta metsinimesest kuni inimeseni mugavates majades, haritud põldudel, värvitud ja osavalt kootud linastes ning villastes rõivastes, kõigi vajalikute maja- ja tarbeasjadega varustatuna — nagu me näeme neid ajaloo algel, umbes 4 aastatuhat e. Kr. ja teiselt poolt nüüdisajal. Babüloonia, Assüüria, Kreeka ja Rooma majanduselu omab hiljem koguni seesuguse arenemisastme, mis kaudselt ja osaliselt isegi vastab praegusaja majanduselu tingimustele. Kuid siiski ei näe me seal veel mitte kõike neid tunnuseid, mida varemalt loendasime praeguse maa­ilmakorra tunnustena. Kuigi seal juba oli tekkinud teatav väike klass vabu ettevõtjaid ja kaupmehi, ehkki maksis eraomandi põhimõte ja protsendi nõudmine laenukapitalilt, — puudusid seal siiski need kodanlikud vaba­dused, majandusliku tegevuse vabadus, tootmis- ja töövabadus ning toot­mine peamiselt „turu”, mitte otsese tarbija jaoks, mis on iseloomulikumaid jooni praeguses majandussüsteemis, ja mis on olnud tähtsaimaks tõuke­jõuks viimase ajajärgu majanduslikus edus.

Keskaja feodaalkorras langeb Euroopas majanduselu tase tunduvalt ja kergib esile naturaalmajapidamine, eeskätt põllumehe ja linnakäsitöölise otseses ja vastastikuses koostöös. Keskaeg oma pärisorjusega, tsunftidega, liikumisvabaduseta jne. on seepärast veelgi võõram modernsele kapitalis­mile kui antiikne majanduselu tõusuajajärk.

Ristisõdade järele, eriti aga peale Ameerika ja India meretee avasta­mist, hakkab arenema kaubandus teiste maailmajagudega, mis võimaldab kaubanduses määratuid kasusid, kapitali kuhjumist ja annab ühtlasi kapi­talismi aluspõhja. Aga alles prantsuse revolutsiooni tagajärjed ühelt poolt ja Napoleoni koodeksi põhimõtted teiselt poolt võimaldavad Euroopas ühes kodanlike vabadustega vaba majandusliku tegevuse, vaba võistluse, tootmis-ja töövabaduse. Need annavadki majanduselu arengule hoogsa tõuke ja loovad praegusaja kapitalistliku majandussüsteemi.

Praeguse süsteemi suurimad saavutused on ajajärgus, kus üksikud kiiremini arenenud kapitalijõukad maad, kasutades oma tehnilisi saavutisi, võimulist ülekaalu ja paremat majanduse organisatsiooni, tõstavad oma jõukust suuresti teiste maade ja maailmaosade kulul. Tööstussaadustele on lahti määratu vaba maailmaturg, toorained on odavad, võistlus puudub. Jõukad tööstusemaad seejuures määravad niihästi toorainete kui ka põllu­majandussaaduste hinnad, olles ainukeseks ostujõuliseks turuks, dikteerivad hinnad ka oma tööstussaadustele. Säherduse konjunktuuri juures on ette­võtlikkus üldiselt tasuv, vaatamata sellele, et puudub ülevaade turu mahu­tusest, puudub igasugune majandusplaan.

Vaba võistlus ja vaba majanduslik tegevus on osutanud suuri teeneid sellise ebaloomuliku ja ebaõiglase konjunktuuri järkjärgulisel kõrvalda­misel. Ettevõtete arv tõuseb alatiselt, üks maa teise järele muutub „tööndusmaaks”, milline protsess viiakse lõpule eriti viimase maailmasõja ajal. Surutakse alla ühtlasi saaduste hindu sedavõrd, et kunstlikult soodus kon­junktuur kaob lõplikult, ent teisalt kaovad ka kõik senised nn. „koloniaalsed turud” ja „tagamaad” ning turustamisprobleemid muutuvad põlevamaiks päevaküsimusiks.

Toodangu tõus ühes vastava tehnilise eduga ja õiglaste hindade vahe­korra maksmapanek on selle viimase ajaloolise ajajärgu teene, mida meie nimetame kapitalismiks, kapitalistlikuks ajajärguks.

   

3.  Kas meie ajajärk on veel puhtkapitalistlik ?

Ühenduses hinnataseme langemisega tootmisväärtuse piirini, vabade turgude kadumisega, terava vahe kadumisega „ekspluateerivate” ja „ekspluateeritavate” maade vahel ja kõige selle tagajärjel hävitavalt teravaks kujunenud võistlusega on tekkinud olukorrad, korraldused ja määrused, mis sunnivad meid juba põhjustatult küsima: kas meie ajajärk on veel puht­kapitalistlik?

Kapitalismi esimene tunnus on: vaba võistlus. Kas on aga praegu see veel olemas? Kui alguses vaba võistluse hävitasid juba osaliselt igasugused rahvusvahelised kartellid ja trustid, siis on see nüüd täielikult kägistatud keelutollidega, kontingentidega, valuutakitsendustega, sotsiaalseadustega ja igasuguste muude korraldustega.

Konsumivabadusest pole samuti palju järele jäänud. Kuigi selles suhtes valitsevad osalt vabamad tingimused kui näiteks nn. „sõjasotsialismi” ajal Saksamaal, on see ka praegu sisseveo kitsendustega, kon­tingentidega, majandusplaanidega jne. tugevasti piiratud, nii et täie­likku vabadust sel alal ei olele enam peaaegu üheski riigis.

Majanduslik tegevusvabadus on vormiliselt küll olemas, kuid seda ei saa tegelikult kõikide kitsenduste tõttu kasustada. Tegelikult ei ole seda võimalik teostada aladel, mida täielikult kontrollivad rahvusvahe­lised trustid ja kartellid, kuna need oma laialdase organisatsiooni tõttu iga algaja võistleja kohe „kulude arvel” surnuks võistlevad, kuid ka vormiliselt on see täieliselt keelatud paljudel aladel, kus maksmas monopolid, aktsiisid, või muud kitsendused.

„Pühal” eraomandi instituudil on samuti palju auke. Kuna omal ajal läks isegi sõdadeni, kui „püha” eraomandit „võõrandada” taheti, näit. päris­orje, on nüüd peaaegu kõigis maades loodusjõud ja maapõuehüvised riik­likud, maareformidega võõrandatakse eraomanike maad kui tootmisvahen­did, ning masinaist ja vabrikuist kõneldakse avalikult kui rahvuslikust kapitalist — tootmisvahendeist.

Kuna kapitalistliku maailmakorra juures riik ikka on püüdnud olla „öövaht” ja majanduslik tegevus on lasunud ainult eraettevõtjail, — näeme nüüd arvukais riikides ainult riiklikke ja kogukondlikke raudteid, posti, telegraafi, rohkesti jõujaamu, mäe- j. t. tööstusi.

Kokkuvõttes peab konstateerima, et enamik korraldusi, põhimõtteid, kavasid jne., mis viimasel ajal seni kogu maailmas on maksma pandud või avaldatud, või mis järjest tegeliku elu ja olukordade nõudel täiendavalt maksma pannakse ja kavatsetakse, et need on täiesti võõrad kapitalismi põhimõtteile ja tunnustele. Kuid nad ei ole mitte ainult võõrad, vaid nad hävitavad ühtlasi peamised eeldused, mis võimaldasid seni kapitalistlikul korral iseseisvalt, ilma juhtimiseta korraldada majanduselu, reguleerida tootmist ja hindu. Häda ja olukordade sunnil on seega peaaegu kogu maa­ilm juba maksma pannud korra, mis halvab kapitalistliku süsteemi funktsioneerimist, ega jäta enam lootustki, et praeguses olukorras kapita­listlik süsteem ise oma sisemiste reguleerumisjõudude kaudu suudaks muuta majanduselu uuesti normaalseks.

Praegusaja probleem lasub hoopis teisel küsimusel: kas peale paljude kümnete aastatuhandete kestnud inimessoo arenemisprotsessi saabunud ja umbes poolteist sajandit kestnud arenemisjärk ja majanduskorralduse süsteem, mis praegu tegevusvõimetu ja halvatud, on juba kadumas, et teed anda uutele eluvormidele, või on see halvatus vaid varjusurm, millest senine kord ärkab uuesti teovõimsana ja elujõulisena? Selles küsimuses peitub praeguse kapitalismi kriisi probleem.

I osa ajakirjast „ERK“, nr. 1/1933

   

4.  Perioodilised majanduskriisid kapitalistlikus süsteemis.

Perioodilisi majanduskriise on silmapaistvad majandusteadlased väga mitmekülgselt seisukohalt vaadelnud.

Esimene seni parimaid resultaate andnud meetod, mis seab enesele ülesandeks kirjeldada üksikuid kriisinähtusi: tõusva ja lan­geva tootmistegevuse vaheldust, hindade tõusu ajastu muutumist hindade languseks, tööjõudude puuduse järele tulevat tööpuudust jne.

Teine meetod püüab konkreetsete ajalooliste olukordade selgituse kaudu lahendada küsimust, miks tekivad kriisid just moodsais tootmis­vormides, kuna nad olid tundmatud möödunud tootmis- ja majandussüstee­mides, kus küll esines ka majanduslikke vapustusi, kuid teistsuguse ise­loomuga ja teistsugusel põhjustel.

Kolmas meetod püüab püstitada juba kindlaid kriisiteooriaid, et ülaltähendatud uurimuste alusel koostada mingisugust kindlat skeemi, millega seletada majandusliku tõusu ja mõõna ajajärgu vahelduvust.

Neljas meetod asub kriisi sümptomite uurimisele. Mitte kõik kriisiaja nähtused ei tule ilmsiks korraga, vaid sageli alles tagantjärele. Tähtis on seepärast juba majandusliku tõusuaja lõpul leida üksikuid eelsümptomeid, mis annaksid tarvilikke aluseid kriisi tekkimise vältimiseks, või vähemalt ülemineku pehmendamiseks.

Viies meetod selgitab üksikasjaliselt iga kriisi tekkimise põhjusi, kusjuures püütakse eriliselt kinnistada olukordi, millest sõltub majanduslik tõus või selle muutumine majanduslikuks mõõnaks.

Võimatu on lühidalt analüüsida majanduskriisi kõikide ülaltähendatud meetodite lähtekohtadest. Aja ja selguse võitmiseks konstrueerigem teo­reetiline skeem majandusliku tõusu ja mõõna ajajärgu tekkimiseks, võr­reldes ning kontrollides selle loogilisi ja teoreetilisi järeldusi pärast prak­tiliste nähtuste ja tulemustega.

Skeemi lähtekohaks tuleb võtta juba klassilikase majandusteooria poolt püstitatud tõsiasi, et iga majanduskriis kujutab püsiva ja varieeruva kapi­tali tasakaalu kaotamise tulemust. Suuremat selgust sellesse teooriasse on tulnud just viimasel ajal, kus täiuseni kujunenud kapitalistlikud majandusvormid noorema generatsiooni teoreetikuile on võimaldanud paremat üle­vaadet püsiva ja muutuva kapitali kohta.

Selle teooria lähtekohast väljudes peab järeldama, et senikaua kui kapitalistlikus süsteemis ei esine välispidistel põhjustel funktsionaalseid rikkeid, s. o. tasakaal ei saa rikutud, ei tohiks ilmsiks tulla majanduskriise, ühes neile järgnevate nähtustega, nagu haiglane hindade langus jne. Olgu siinkohal rõhutatud, et mitte iga hindade languse protsess ei ole haiglane nähtus. Tehniliste uuenduste ja ebaõiglaste ning monopoolsete hindade püsimise järele võime näha ka vaba võistluse eeldusel hindade langemist, mis on enesest edu eeldav normaalne ja tervitatav nähtus. Alles sellest momendist, millal hindade tase välistel põhjustel hakkab laskuma allapoole tootmiskulude taset ja edasi areneb samas alanemissuunas, on tegemist haiglase nähtusega, mis tingitud majandusorganismi haigusest — kriisist.

Normaalselt funktsioneeriv kapitalistlik süsteem oleks säärane, kus toodetud varade kogum müügi momendil muutub uueks ostujõuks. Säärane olukord reguleeriks automaatselt pakkumise ja nõudmise alatist tasakaalu, kuna üldtoodangu tõus toob enesega vastavalt kaasa ostujõu tõusu, ja ümberpöördult.

On küll võimalik ja koguni möödapääsmatu isegi normaalajal, et üksikutel aladel tekivad ajutised üleproduktsiooni nähtused. Kuna vabaalgatuse ja vabavõistluse süsteem ei tunnusta tootmiskava, siis võib kergesti juhtuda, ning juhtubki tõeliselt, et üksikuid aineid hakatakse tootma suuremal määral, kui selleks on tarvidust.

Normaalselt funktsioneeriva kapitalistliku süsteemi juures ei ole see nähtus aga kuigi kardetav, kuna ta omab vaid lokaalset tähendust. Ületoodangu tõttu ületab mõnda aega vastava aine pakkumine nõudmise, hind langeb sel määral, et tootmine ei anna enam tulu või koguni toob kahju, mistõttu kapital — teatavate kahjudega ja teatava aja jooksul — osaliselt lahkub sellelt alalt ja nihkub uutele kasulikumatele aladele. Selle tulemus on toodangu vastav langus ja hinnataseme normaalseks muutumine.

Kuid — see oleks nii kujuteldav vaid teoreetiliselt normaalsetel olu­kordadel, milliseid näeb alati ette näiteks klassikalise majandusteooria isa Adam Smith automaatsete lahendusviisidena. Tegelikult sünnib aga hoopis midagi muud.

Osaline üleproduktsioon, mille osatähtsus ja ulatus sageli ise juba toob kaasa küllalt rahutust, kahjusid ja muid majandusliku elu takistusi, ei tule harilikult üksi, vaid sellele seltsib sageli ka mõni teine alarmeeriv tegur politilisel või sotsiaalsel alal. Kapital läheb temale kuuluva toodanguosa uuesti ringkäiku saatmisega tagasihoidlikuks, ettevõtete täien­damine ja asutamine lõpeb, lõpetatakse rahututel aegadel laenamine teistele. Seetõttu ei muutu üks osa toodangust enam ostujõuks. Milline osatähtsus on sellel teguril, selleks tuletagem meelde asjaolu, et töönduses tervelt pool toodangust langeb kapitalile; kuid ka põllumajanduses pole see osa väike, kuna tööndusriikides põllupidamine teatavasti siirdub aina rohkem ja rohkem kapitalistlikele majapidamisviisidele.

Küllalt on seepärast alguses, kui ainult üks osa kapitalile kuuluvast toodanguosast hoitakse tagasi uuesti ringkäiku minekust, samuti kui väga tundelise kaalu juures, mis ühtlaselt registreerib niihästi 1%-lise kui ka 90%-lise kaaluvahe. Otsekohe saab rikutud tasakaal toodangu koguväärtuse ja üldostujõu vahel, s. o. väärtuste nõudmise ja pakkumise vahel. Ühel osal toodangust pole enam ostjaid. Vaatamata sellele, mil­lisel astmel tootmine on absoluutselt, kas ta suudaks teoreetiliselt rahul­dada vaid normaalsete tarviduste hulka või ainult väikest osa sellest — niipea kui ülaltähendatud viisil tasakaal rikutud, tekib kohe relatiivne üldine „üleproduktsioon”.

Esialgse lumepallikese muutumist hävitavaks laviiniks on juba edasi teoreetiliselt kerge kujutella. Esialgne tasakaalu kaotus mõjustab kohe hindade langemise, mis kahjusid ja pessimismi kannab edasi aina laiema­tesse majanduskihtidesse. Tekib spekulatsioon à la baisse, mis hindade taseme viib kiiremalt alla, kui seda lubaks tootmiskulude vähendamine. Sellest tulevad järjekindlad kahjud kõigile ettevõtjaile-tootjaile, mis omakorda aina suuremat ja suuremat osa kapitalile kuuluvast toodangust hoiab tagasi uuesti ringkäiku minemast. Julgeb keegi üksik siiski veel seesuguse konjunktuuri juures oma kapitali intressidest, dividendidest jne. sisse­tulevaid summasid lasta uuesti ringkäiku uute investeerimiste või teistele laenutamise teel, siis on selle kahjud üldises ulatuses vältimatud. Seisu­kord sarnaneb täielikult paaniliselt põgenema löödud armeele: julgeb üksik sõdur jääda seisatama, hävitatakse ta armuheitmatult jälgiva vaenuliku ratsaväe — majandusliku depressiooni — poolt.

Iga majanduslik ettevõte ja riik toimib seepärast säärases olukorras täpsalt nii nagu toimiks iga üksik sõdur: annab jalgadele rohkem tuld ja püüab võimalikult teistest ette jõuda, et olla kaugemal hädaohust. Sellis­tena võib vähemalt iseloomustada püüdeid, hinnatasemel teiste ennetami­seks alla suruda tootmiskulusid, näiteks tööpaikade ja rahaväärtuse alla­surumise teel.

Üksiku ettevõtte ja riigi hetkeliste huvide seisukohalt võivad ju need vahendid näida otstarbekaina ja tarvilistena. Kriisi üldist arengut nad aga siiski ei takista, vaid osalt isegi kiirustavad ja soodustavadki. Üldtoodangust tööpaikadeks mineva osa vähendamine suurendab vaid ülejäänud toodanguosa, mis võib seega veelgi suuremal määral majanduslikust ring­voolust välja voolata ja aitab toodangu-ostujõu ebavahekorda süvendada. Kriisi lahenemise huvides oleks igatahes soovitavam, et kapitalile langev toodanguosa ajutiselt alaneks kas või nullini: siis kaoks võimalus kõrval­dada üht toodanguosa ringkäigust ja nõudmise-pakkumise tasakaalu jaluleseadmine sünniks kiiremini, mis lõppeks oleks ka kapitali enese huvides.

Ka rahaväärtuse alandamine ei too paranemist kriisi läbi tekkinud ebavahekordadesse. Teatavat effekti tohiks ehk loota ainult siis, kui kõik riigid alustaksid üheskoos rünnakut ringvoolust väljaläinud seisvate raha­kapitalide vastu, et raha väärtuse langemise hirmuga seda muuta uuesti ostujõuks. Kuid siis sünniks ainult latentse osjujõu — seisvate rahakapi­talide — muutumine teisteks aineteks — väärismetallideks ja muuks, mida säilitatakse raha asemel kindla „asiväärtusena”. Kuna seesuguse latentse osjujõu mobiliseerimine oleks hiljem veelgi raskem ja ühenduses sääraste „asiväärtuste” hoiuga tuleks rahvamajandusel kanda suured ja ilmaaegsed kulud ja kahjud, siis ei annaks ka üldine ja ühine rünnak rahaväärtuse vastu mingisuguseid tulemusi kriisi lõplikuks lahendamiseks.

Eriti hädaohtlik ja petlik on aga lootus, kui üksikud riigid omal käel ja iseseisvalt rahaväärtuse langetamisega püüavad „elustama” hakata oma majanduselu. Kui seda teeb suurriik, kus üldise usalduse kõikumalöömist kartagi ei ole, siis võib see ehk küll ajutiselt hinnataseme langetamise võidujooksus teistest ette jõuda, kuigi ka siin peab murega küsima, kuhu see kiirendatud tempoga võidujooks jõuab kord välja. Teeb seda aga nõrgem riik, kelle vastu sellise sammu tagajärjel langeb kapitali usaldus, siis tõuseb selles maas kapitalile langeva toodanguosa väljavool ringkäigust veel rohkem ja kriisi teravus ja hävitavad tagajärjed aina süveneksid.

Nn. „üleproduktsiooni” all kannatavad kõige rohkem need majandusalad, mis toodavad investeerimisvahendeid, nagu rasketööndus, masinaehitus, laevatehased, kivisöekaevandused jne., mille ostjaskond oma ostujõu ammu­tas just kapitali sissetulekute uuesti ringkäiku laskmisest. Teisalt muutub ringkäigust kõrvaldatud ostujõud latentseks ja kuhjub seisva kapitalina paberrahas, kullas ja teistes väärtasjades, niihästi seifides, sukasääres kui ka likviidsetel pangakontodel, kust seda uuteks investeerimisteks ega muu­deks sarnasteks otstarveteks ei laenutata.

Selle tulemuseks on, et vaatamata toodangu langusele sageli poole võrra ühelt poolt ja kümnete miljonite töötute täieliku ja veelgi suurema hulga teiste inimeste osalise tarviduse rahuldamatusele teisalt kasvab ikka „üldine üleproduktsioon”, hinnad langevad, kahjud suurenevad ja — kapi­tali väljavool tõuseb seetõttu järjest.

Kõik kriisid on seni lõppenud loomuliku reaktsiooniga. Tööta ja teenistuseta seisev kuhjunud kapital hakkab otsima rahulikumaks muutu­des alasid, mis siiski võiksid anda teatavaid tulusid. Seisva ostujõu osa­line ja ettevaatlikuimgi juhtimine üksikuile aladele muudab seal nõudmise-pakkumise tasakaalu esimese kasuks, millele järgneb otsekohe vastav, esi­algu vaevalt märgatav hindade tõus. Õhus tundub kohe esimese ,,teenis­tuse lõhn”. Samuti kui paanika, on ka ettevõtlikkus nakkav, mis hakkab kohe pikkamisi seisakule järgnema. Kõige selle tõttu näeme olukorda, kus ei lähe uuesti ringvoolu tagasi mitte ainult kogu toodangu väärtus, s. o. ei teki mitte ainult automaatne tasakaal, vaid eelmise kriisi ajal tagasihoitud ja kuhjunud kapital juhitakse samuti uuesti sinna, mis enesest kujutab kohe toodangut ületavat ostujõudu. Tulemus on see, et tasakaal rikutakse jällegi, seekord ostujõu poolt: viimane muutub vanade reservide arvel toodangust suuremaks, s. o. nõudmine hakkab ületama pakkumist ja hinnad hakkavad üldises ulatuses tõusma. Mida suurem oli eelolev kriis, seda rohkem voolas välja ringvoolust ostujõudu ja seda suurem on pärast reserv, kust ammutatakse uuel tõusu ajal lisaostujõudu. Turg näeb olevat rahuldamatu, vaatamata järsult tõusvale toodangule, millist effekti nüüd omakord võib tuua ainult mõneprotsendiline reservidest tulev lisaostujõud. Majandus saab kunstliku impulsi tõusuks, hindade tõusuga suurenevad kasud ja ettevõtlikkus.

Tõus ei lõpe aga harilikult ideaalse tasakaalu maksmahakkamisega. Kestev tõus teeb kartlikumad ettevõtjad ja kapitali omanikud ettevaat­likuks, kriisi sümptomite ennustamine teeb siis juba üldist meeleolu, juhuline asjaolu annab viimase tõuke — ja siis algab kõik jälle otsast peale.

II osa ajakirjast „ERK“, nr. 2/1933

   

5.  Praegune majanduskriis.

Praeguse kriisi tekkimine ja areng vastab üldjoontes täielikult ülal­kirjeldatud skeemile. Üldiselt on teada, et see sai alguse Põhja-Ameerika börsikrahhidest, mis tekkisid omakord Federal Reserv Banga otsekoheste sammude tagajärjel. Pank oli rahutuks muutunud alatisest ja suurest majanduslikust tõusust, kartes ülespekulatsiooni ja sellele järgnevat kriisi. Ta lootis kriisi seega vältida, et hakkas tõusu pidurdama, selleks tunduvalt krediite kokku tõmmates ja oma kullareserve suurendades. Sellega tõmbas ta esimesena ringvoolust välja summasid, vähendades kunstlikult vastavalt ostujõudu, andes tasakaalule esimese tõuke.

Ameerika börs ületas esialgsed raskused sel teel, et ta laenas kõrgete intressidega ajutiselt Euroopast raha ning spekulatsioon а la hausse, tõusu peale kestis edasi. Kuid vaene Euroopa tarvitas ise raha, seda järjekind­lalt Ameerikalt laenates. Kui Federal Reserve Bank aga samadel kaalut­lustel pani pressi peale Euroopa uutele laenuemissioonidele Ameerikas, oldi sunnitud ajutiselt New-Yorgi börsile laenatud summasid pikkamööda tagasi nõudma.   Tulemuseks olid otsekohe kuulsad mustad päevad New-Yorgi börsil. Pakkumise ja nõudmise tasakaalu kaotus tehti lega üldiselt teatavaks.

Tähtsaks teguriks asjaolude edaspidisel arengul osutus osaline üleproduktsioon ühel laialdasel majandusalal, mis oma ulatuselt puudutas teisigi majandusalasid ja kus toodangu reguleerimine vastavalt nõudmisele kergesti teostatav ei olnud. See ala on — põllumajandus.

Maailmasõja ajal ja sellele järgneval ajastul oli põllumajanduslik toodang suurenenud niihästi uue kultuuri alla võetud maapinna kui ka majanduskultuuri intensiveerimise tõttu. Põllumajanduse kapitaliseerimine, kemiseerimine ja ratsionaliseerimine andis üllatavaid tulemusi nii liigi rohkuse kui ka tootmiskulude langemise mõttes. Halvemates kapitali looduslikes tingimustes asuvate riikide, nii ka Eesti, põllumajandus ei suutnud sellega pidada sammu, hinnad langesid seal tootmiskulude määrani, või veel allapoole, mistõttu vähenes laialdaste ringkondade ostujõud ja tekkisid suured kahjud. Juurde tuli asjaolu, et põllumajandussaaduste tarvitamisele on loodus piiri tõmmanud. Kuna inimessoo tarvidustel tööstussaaduste alal pole piiri uute mõnususte ja muude kultuuriliste tarvituste suhtes, siis on kõhu tarvidusel siiski kindlad piirid. Kõige selle tõttu hakkas põllumajanduses üleproduktsioon ikka enam ja enam tunda andma, tabades üht riiki enam, teist vähem ja sünnitades aina uusi kahjusid.

Teoreetiliselt ei oleks tohtinud seesugune osaline üleproduktsioon tabada üldist tasakaalu. Kuigi kõikide põllupidajate ostujõud oli langenud vastavalt saaduste hinnale, pidid teised klassid, põllusaaduste tarbijad, sellel alal oma ostujõudu vastavalt kokku hoida võima, nii et ostujõu suurus oluliselt oleks pidanud vastama ikkagi vähenevale üldtoodangule. Üldine kriis, ühes üldise „üleproduktsiooniga” ja kohutava tööpuudusega oleks tingimata jäänud tulemata, kui kõik toodangust saadud varad ja väärtused majanduslikku ringkäiku endiselt edasi oleks läinud. S. t., et laenude ja kapitalide intressid, tagasimaksud jne. oleks peatumatult pidanud muu­tuma uuesti investeerimisteks, majadeks, vabrikuiks, masinaiks või uuteks laenudeks.

Kuid ei sündinud ei üht ega teist. Federal Reserve Banga esimene hoiatus, kinnitatuna reaalsemalt börsikrahhidest ja põllumajandusettevõtetest saadud kahjudega, pani pikapeale seisma igasuguse „laiutamise” ja „gründertumi”.

Igal maal, eriti Põhja-Ameerikas, oli välja arenenud suur ja hulgaline võlgu müük tarvitajaile, järk-järgulise tasumise tingimustel. See pandi seisma kahjude kartusel ebakindla olukorra tõttu. Tulemuseks oli see, et tarbijad pidid pikema aja jooksul tasuma ainult endisi võlgu, loovutama oma ostujõu ainult selleks.  Nii jäi uus toodang vastavalt ostjateta.

Börsikrahhidest saadud kahjud igasuguste väärtpaberite alal võtsid tahtmise osta uusi ning uued laenuemissioonid jäid seisma. Rahailm muutus umbusklikuks Euroopa suuremate laenaja-riikide vastu, eriti Austria ja Saksamaa vastu. Muutus üldiseks tõekspidamiseks, et sõjavõlad ning reparatsioonimaksud on neile üle jõu, et need on seetõttu maksuvõimetud majad. Uute laenude andmise asemel püüti neilt võimalikult kiiresti ja suurel määral juba varemalt antud laenusid tagasi saada. Tagajärg oli teatavasti nende riikide rahanduslik kokkuvarisemine. Kuid enne seda olid suured summad välja läinud ja pikaldane väljavool kestab edasi — toodangu ja ostujõu ebavahekorra süvenemise arvel.

Kuid mitte ainult majanduslikud kaalutlused ei hoia tagasi uutest investeerimistest ja laenude andmisest. Politiline seisukord on äärmiselt terav. Avalikult kõneldakse uute kokkupõrgete ja sõdade võimalustest, mille ettevalmistuseks töötatakse igal pool palavlikult.

Ka sotsiaalsed vahekorrad ei julgusta vaest kapitali anduma uute dividendide loomistöödele. Töötute hulgad ei taha kuidagi leppida ümberlükkamatute klassikaliste „raudsete teooriatega”, mille järgi nad peaksid praegu lihtsalt nälga surema ja seega tööjõuturul nõudmise-pakkumise tasakaalu jalule seadma. Ikka rohkem laieneb arusaamine, et üleelatavad majandusraskused pole tulenenud sedavõrd paratumatutest loodus- ja majandusjõududest, kuivõrd maksva majandussüsteemi organisatoorsetest puu­dustest.

Ning lõpuks ei julgusta kapitali uuele tööle ja riskimisele ka see asja­olu, et kapitalistlikule korrale vaenulik nõukogude süsteem Venes ikka veel püsib ja ootustele vaatamata ikka veel ei ole kokku varisenud. Vastupidi, just viimaste raskete aastate jooksul, kui mitmes lääne riigis toodang kuni poole peale kokku kuivanud, on Nõukogude Vene majanduslik toodang samal ajal kasvanud umbes kahekordseks, vaatamata kõigile puudustele ja arvustustele.

Kõige selle tõttu kestab edasi praegu kapitali streik ja paanika. Kapital likvideerib ettevõtlikkust ja ikka suurem ja suurem osa sellest, mis langeb toodangust kapitalile, muutub kullaks, pangakontoks „kindlal” ja ,,likviidsel” maal, kaob seifi ja sukasäärde. Ja kuna käesolevat majandus­kriisi loetakse süvenenuks enneolematus ulatuses, siis on loomulik, kui autoriteetsed rahandustegelased konstateerivad seda tõsiasja, et rahanduskeskustes on praegu vaba, seisvat kapitali rohkem, kui seda on nähtud kunagi enne.

Kõige piklikumalt ironiseerib praegust olundit üks Ameerika lehtedes ilmunud karikatuur: ühel pingil istuvad kaks, kes kõige rohkem kanna­tavad praeguse kriisi all. Pingi ühel otsal istub töötatööline ja teisel — tööta kapital.

See rahvusvaheline tööta kapital rändab nüüd kabuhirmul mööda ilma. Teda ei meelita ei võimalikud dividendid, ei kõrged laenupaberite teenistusmäärad, ei koguni kõrged pangaintressid koguni seni usaldusväärseks peetud rahanduskeskustes. Otsitakse vaid kohta, kus selle ajutine sailing oleks ,,tõesti kindel” ja — igaks võimalikuks ja võimatuks juhuks — täie­likult likviidne ja alati kättesaadav. Häda sellele, kelle vastu sellel hiigel-rändkapitalil tekib kahtlus: koguni London ja naelsterling pidid kapituleeruma selle rändava rohutirtsu parve ees, mis tahab küll teenistust, kuid ei taha ise teenida. Õigusega tõmbavad saksa rahvussotsialistid terava vahe ,,schaffendes und raffendes” kapitali vahel.

   

6.  Kas ja kuldas suudetakse lahendada praegust majanduskriisi.

Kriisi esimeste tulemuste ilmnemisel reageerisid kõik riigid sellele esmajoones äärmise egoismiga: hukkugu teised maad — meie katsume lult müüa ja võimalikult vähe osta. Kuna igal maal, eriti aga kapitalirikastel maadel, osa ostujõust põgenes seifidesse ja sukasäärde, täh. vastav osa toodangust jäi ostjateta, siis oli retsept lihtne: toodangu müümata osa püda realiseerida välismaalt sisseveetavate kaupade asemel — selleks siis keelutollid ja kontingendid — ja lõpuülejääk pumbata igasuguste preemiate ja muude dumpinguvahendite abil välismaade turgudele. Kuna selle lihtsa retsepti võtsid tarvitusele kõik riigid, siis tekkis säärasest vastastikusest majandussõjast ainult uusi raskusi, kitsendusi, produktiivsuseta lisakulusid, mis süvendasid kriisi raskusi. Need tegelikud lisaraskused andsid endid kohe teravasti tunda, nii et paljud hakkasid neid kitsendusi ise ekslikult kriisi põhjuseks tembeldama. Need on ainult, kuigi lühinägelised, kaitsevahendid kriisi puhul, seega kriisi tagajärjed. Ja kuna iga riigi palavam soov oli, et teised loobuksid neist kaitseabinõudest, siis näeme kriisi algpäevadel rahvusvahelistel konverentsidel, kuidas vastastikuselt üksteisele soovitatakse „vabakaubandust” ja vastu võetakse vastavaid resolutsioone. Kuna igaüks tegi seda resolutsiooni aga ainult teiste jaoks, siis ei leidunud hiljem loomulikult ühtegi, kes neid oleks täitnud.

Selgemad rahvusvahelised pead tunnetasid siiski kohe alguses vastas­tikuse majandussõja mõttetust ja mõistsid õieti kriisi tõelisi põhjusi, püüti kapitali streiki murdma hakata, meelitada kapitali uuele ettevõt­lusele.

Kõigepealt püüti kapitali rahustada sellega, et deklareeriti võimatuks igasugused tulevased rahvusvahelised poliitilised katastroofid. Selleks sõlmiti kõikidega ja kõikidega kuulus Kelloggi pakt, mis keelutab igasugused sõjad tulevikus. Kui aga varsti selgus, et see keeld kuidagi ei takista kasvõi näiteks Jaapanit ilma sõda kuulutamata sõdimast ning Hiina maa-alasid okupeerimast, siis polnud pakti mõju silmanähtavalt kuigi veenduma panev.

Samas suunas on järgmiseks vahenditelüliks mitte-kallaletungi paktid Nõukogude Venega. Need pidid kinnitama, et lähemal ajal pole karta sõjalisi kokkupõrkeid vaenulike maailmakordade vahel, et esialgu pole pitalil veel põhjust deserteerimiseks.

Rööbiti rahustamisele rahvusvaheliste üldpolitiliste kartuste suhtes püüti järjestama hakata eeldusi rahvusvahelise laenutegevuse uuesti algatuseks. Selleks oli esmalt tarvilik saneerida maksujõuetuks jäänud laenajad, jalule seada nende maksujõu vastu usaldus.  Suurim laenaja on olnud koguni   Saksamaa, temaga tuli alustada. Kõigile oli selge, et sõja reparatsionid ületavad Saksamaa tegeliku maksujõu. Usaldatavaks laenajaks võib Saksamaa muutuda alles peale reparatsioonimaksude kustutamist, seepärast siis Lausanne’i konverentsil algatati avalikku võitlust nende kustutamiseks.

Huvitavaid ja positiivsemaid majanduslikke vahendeid kapitali meelitamiseks ettevõtlikkusele käsitas Papeni valitsus Saksamaal. Uut ettevõtlikkust osutavale kapitalile lubati erisoodustusi, maksude vähendamist ja järelikult suuremaid kasusid tulevikus. „Каpitаlinappuse” hüüdsõna all lubati selleks uueks ettevõtlikkuseks koguni riiklikku kapitali riigivekslite näol. „Kapitali nappuse” hüüdsõna kõlab küll peaaegu pilkena ajajärgul, millal autoriteetsete pangategelaste kinnitusel ennenähtamatul hulgal pankades ja mujal seisab tegevuseta kapital. Papeni aktsioonil oli siiski täielikult õige psühholoogiline alus. Ajastul, millal oma kapital hoitakse kabuhirmus sukasääres, leidub eriti palju ja meelsasti ettevõtlikkust riigi kapitaliga ja riisikol: läheb hästi, on kasu ettevõtjal, läheb hal­vasti, maksab riik. Vahelmärkusena olgu tähendatud, et näiteks Eesti pole peaaegu kogu iseseisvuse ajal välja saanud säärasest ajajärgust. Sellega on seletatav Eesti riigi suur osatähtsus eramajanduse finantseerimisel. Kuid praeguse majandussüsteemi juures on säherdune riiklik osa vastava meeleolu juures paratamatu: parem ettevõtlikkus riigi riisikol, kui ette­võtlikkuse puudumine üldse, majanduslik tardumus ja kängumine.

Parimalt tunneb kriisi põhjusi ja meeleolu siiski New-Yorki börs ja pangandus. Minul ei ole küll mingisuguseid andmeid, ja kus need andmed on, seal hoitakse ja peab hoidma neid mitme seitsme pitsati taga avalikkuse eest, kuid ma arvan õieti oletavat, et toorainete hindade tõus viimati pole mitte iseenesest ega kogemata esile tekkinud. Ka hiljuti olnud „rооsаppäev” New-Yorgi börsil, kus kõik väärtpaberid kursis järsku tõusid, ei toimunud kindlasti mitte pangailma teadliku ja kavakindla abita. Nende võtete tagamõte on selge: anda hiirtele peki lõhna! — uskuma panna kapitali, et taganemisaeg on mööda, et on algamas uus majanduslik tõusuaeg ja võidujooks suurte kasude järele.

Kalkulatsioon on täielikult selge. Loodetakse, et niipea, kui kapitali suudetakse veenda muutunud olukorras ja seisev kapital osaliseltki, ka kartlikumal viisil uuesti pöördub ettevõtlikkusele, muutudes vastavalt uueks ostujõuks — hakkab ratas veerema teisipidi, kaupade üleküllus muu­tub kaupade näljaks, tõusevad toodang, hinnad ja kasud, kaob tööpuudus, ning saabub aeg, kus Federal Reserve Bank hakkab uuesti hirmuga pidur­dama ja tagasi tõmbama.

Kui aga praegune kriis siiski laheneda ei taha, vaatamata teoreetiliselt päris õieti kaalutud vastuabinõudele, siis tuleb see sellest, et majandus­süsteemi funktsionaalse rikke tekkimise põhjused, eriti majanduslikul alal, pole kaugeltki veel mitte kõrvaldatud.

Nagu tähendatud, oli kriisi tekkimise esimeseks põhjuseks osaline üleproduktsioon põllumajandussaaduste alal. Sel alal pole aga seni midagi üritatud ja ei ole ette näha tarviduste ja toodangu kohaldamise kavu tule­vikukski. Eriti piltlikku näidet pakub samalaadilise osalise üleprodukt­siooni küsimuse lahenduskatse toorkummi toodangu alal. Hakkas üks riik vähemale nõudmisele vastavalt sihilikult koondama toodangut, siis laiendas teine riik samal ajal oma toodangut kahekordselt, esimest lihtsalt turgudelt välja surudes.

Kuid kõikidel teistelgi aladel ei ole tuleviku väljavaated selged. Endine automaatselt reguleeriv süsteem on halvatud. Ja kuna selle vana klasskailise süsteemi  automaatne reguleerimine  lõpptulemuses  harilikult tihendas rahvusvahelise tasakaalu jaluleseadmist majanduslikult nõrgemate riikide ja klasside arvel, viimased aga selles täielikult teadlikud on, siis näib olevat vähemalt esialgu väga kahtlane, kas pöördutakse tagasi vana süsteemi juurde. Kapitalil on veel ebaselge, mis on tulemas ja kuidas korraldatakse tulevikus tasakaal. Seetõttu jääb kapital esialgu tegevusetult äraootavale seisukohale.

Täienduseks ülaltähendatud väidetele on huvitav tsiteerida inglise rahanduseksperdi, Sir Arthur Salter’i raamatut „Recovery”, mis kujutab pitlikumalt kapitali kahtlusi uuesti tegevusse astumiseks.

„Enne, kui läheme tagasi keerulikesse labürindesse (s. o. uude ettevõtlikkusse, L. S.), peaks meil olema selgus meie suunast ja sihtidest. Oleme kaotanud palju vana majandussüsteemi hüvedest, ega ole ka kindlustanud enesele uue plaanikindla suuna soodustusi. Meie ei saa pöörata igasi läinud sajandi reguleerimata võistlusele: tahtmise puudus mõne selle sotsiaalse konsekventsi aktsepteerimiseks ja moodsa tööstuse tehniline areng teevad selle tagasipööramise võimatuks. Kuid selle juures ei tarvitse meil püüda korraldusi, mis kaotaks individuaalse võistluse ja majandustgevuse vabaduse. Võtta üht või teist suunda, see tähendaks meie põlve probleemide vildakut lahendust. Meie probleem ei ole mitte kesktee, vaid uue tee leidmine, et moodustada süsteemi, milles, võistlus ja individualistlik majandus ühel pool ja plaanimajandus teisel pool, kummagi süsteemi puudused oleksid kõrvaldatud ning nende hüved oleksid meile kindlustatud.”

Teisal ütleb sama autor:

„Kapitalistliku süsteemi puudused on hakanud murenevalt röövima selle süsteemi häid külgi. Need puudused ähvardavad kogu süsteemi olemasolu. Selle süsteemi suuremad teened — tootmisvõime laiendamine ja võistlusest loodetava kasu tõukejõud — näivad olevat kaduma läinud käesleva depressiooni ja kriisi ajastul. Süsteemi puudused aga, — võimetus tootmisvõime täielikuks kasutamiseks ja toodetud varade leplikuks jaotamiseks — on näidanud end kõige halvemast küljest. Ja ühes vaesustumisest ning tööpuudusest väljakutsutud meeleheite lainega oleks ühe teise süsteemi tulek seda kohutavam. Kuid keegi ei tohi loota, et — ka sel juhul, kui praegu saadaks üle ilma vapustusteta raskustest — meie suudaksime vältida uusi sotsiaalseid rahutusi ja üldist revolutsiooni kõige laiemas ulatuses, kui kord ainult väljavaated tekivad praeguste raskuste tagasitulekuks, võib olla koguni suureneva jõuga.

„Meil on tulevikus tõepoolest valida ainult kolme tee vahel: kollektiivne juhtimine, kollektiivne kontroll — või kaos, kusjuures iseenesest need vastastikuselt üksteist sugugi veel mitte ei kõrvalda. Praktiliselt saab neil olema natuke kõigist kolmest. Meile jääb järele püüda teha kõike, et kõrvaldada kolmandat võimalust, ja kahest esimesest teha võimalikult paarem segu. Sest tegemist ei ole mitte lihtsalt alternatiiviga: „k a s  politikaanide käed eemale tööndusest” või „jätke kõik valitsuse hoolde”, kas „еrаettevõtlikkus” või „riiklik kontrоll”,   kas   „kаpitаlism”   v õ i   „kоmmunism”.   Oleks täielik kõrvalepõiklemine käesolevast keerukast probleemide kompleksist, kui meie arvame, et seda suudaksime lahendada ainult lööksõnadega ja mitte mõistusega.”

Sir Arthur Salter’i võrdlemisi hiljuti ilmunud raamatut on siin pikemalt tsiteeritud, kuna see on huvitavamaid ja selgemaid mõtte­avaldusi, mis üks kapitali esindajaist on väljendanud käesoleva olundi kohta. Sellest ei hoova kahjuks aga mitte seda julgustavat optimismi, mis kapitalile oleks vajalik uue ettevõtlikkuse algatamiseks. Uueks tegevuse alguseks nõutakse seal uusi sihte ja uusi kavasid kindlama korra loomiseks tulevikuks, mis paremini väldiks uute majandusraskuste tekkimist ja annaks seega ka kapitalile uueks tegevuseks kindlustust ja julgust.

Riikide juhtijad on ses suhtes esiotsa vastuse võlgu jätnud. Kuna Vene ja Itaalia on muutnud omi majandussüsteeme juba varemini, siis peab konstateerima, et ükski riik pole leidnud käesoleva kriisi ajal kas aru­saamist, julgust või jõudu luua mingisugust uut korda, vaid kõik kõiguvad esialgu ikka veel kahe maailmakorra vahel, kus Sаlter’i arvates on kadu­nud eelmise majandussüsteemi head küljed, ilma et oleks ka tunda mõne tulevase süsteemi soodustusi.

Teadlikku tegutsemist võis tähele panna ainult Saksamaal P а p e n i valitsuse poolt: see oli sihikindlalt suunatud tagasipööramisele vanale süsteemile. Kui kaua ja mil määral need püüded leiavad teostust, on raske ennustada. Peab aga küll tähelepanu juhtima asjaolule, et kõnelemata Saksa kommunistidest ja sotsialdemokraatidest on ka seni parempoolseiks peetud rahvussotsialistide loosungite seas nõudmine maapõue hüviste, maa, suurtöönduse ja suurkapitali kas täielikuks natsionaliseerimiseks või vähemalt kindlale riiklikule kontrollile allutamiseks. Kuigi teisalt tõendatakse, nagu need loosungid olevat juhtide poolt püstitatud ainult masside petlikuks peibutamiseks, ei muuda see tõsiasja, et rahvus­sotsialistliku liikumisega kaasalöönud rahvamass neisse loosungeisse usub ja nõuab nende täitmist.

Riikliku kontrolli, juhtimise ja seega ka plaanimajanduse poolt kõne­levad seega niihästi äärmised pahem- ja parempoolsed voolud, kui ka mõõ­dukad keskerakondade sindajad, nagu Sir Arthur Salter j.t. Selle üldise arvamuse juures on kahtlane, kas suudetakse praegu veel täielikult tagasi pöörata vana majandussüsteemi juurde.

Kui vaadelda uue majandussüsteemi loomise katseid Itaalias ja Venes, siis võib konstateerida, et ka need liiguvad samas suunas. Pealiskaudse hinnangu järgi arvatakse küll, et Itaalia ja Vene korraldavad omi majandus­süsteeme täielikult lahkuminevas suunas, ometi on neil üks suur siht üht­lane: plaanimajanduse loomine. Venemaal püütakse seda luua sotsialistlikul alusel ja riiklikul juhtimisel, Itaalias aga eramajanduslikul baasil korporatiivsete organisatsioonide juhtimisel. Ka Sir Arthur Salter pooldab kindlalt plaanimajandust, kuid soovitab käia kolmandat teed. Mainitu arvates pole riiklik poliitiline võim küllalt asjatundja ja erapooletu eramajanduse aktiivseks juhtimiseks, seetõttu ta soovitab asutaela poliitilise riikliku võimu kõrval riigi majanduskodasid eramajandusse puutuvate küsimuste tehniliseks juhtimiseks. Riiklik poliitiline võim peaks jätma enesele tema arvates ainult kõrgema kontrolli teostamise.

Kõik need üldised mõtted suunduvad aga ühele lähtekohale: praegu ei ole enam tegemist lihtsa järjekordse majan­duskriisiga kapitalistliku korra piires, vaid tege­mist on kapitalismi kriisiga, millest vana süsteem enam puhtal kujul uuesti ellu ei taha ärgata. Tehnika ja mõisted on sedavõrd arenenud, et uuemad vormid on muutunud paratamatuks. Küsimus seisneb vaid selles, kui ruttu riikide juhid saavad teadlikuks praegusest tõelisest olundist ja hakkavad sellekohaselt astuma tegelikke samme. Sünnib see nobedasti, siis on loota, et suudetakse vältida suure­maid vapustusi ja luua uus süsteem, kus üldise plaanimajanduse ja kollek­tiivse kontrolli kõrval jäävad püsima tarvilisel määral vaba algatus ja majandusliku tegutsemise võimalus. Jääb aga praegune ebakindel kõikumine kahe süsteemi vahel pikemalt püsima lootuses, et majanduselu reguleerub ise automaatselt, siis on karta kõiki tabavat suurt pettumust ja praegust majandussüsteemi ähvardavaid suuremaid murranguid ja häireid.

Leo Sepp

III osa ajakirjast „ERK“, nr. 3/1933