Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Korporatiivne mõiste, mille juures seisame käes­oleval ajal, ei ole mingi uus leiutis. Ka korporatismi tekkimisel on oma ajalugu.

Hoolimata elu ja tööalade primitiivsusest võis märgata juba vanal ajal mitmesuguseid kutseid. Kaup­mehe, sõjamehe, preestri, põllumehe jt. ametialad olid juba välja kujunenud. Rahvaarvu kasvamise, rahvaste rändamise, Rooma riigi lagunemise ja uute rahvaste-riikide organiseerimisega jagunesid Euroopas kesk­aja alguseks vanaaja suuremad riigid paljudeks üksik­osadeks. Sagedaste sõdade mõjul tekkis vajadus kind­lustatud linnade järele. Eriti neis piiratud aladega linnades sai hoogu tööjaotus, mis kaugelt mitmekesi­semaks muutus kui see oli vanal ajal. Kui vanas Roo­mas oli juba mitmesuguseid ühinguid kui rahvaelu funktsionaalseid avaldusi, samuti käsitööstus kindla elukutse näol, oli see siiski alles ilmetu oma korraldu­selt, võrreldes keskaegse seisusliku ja ühiskondliku korraga. Juba XI sajandist peale algab sihikindel seisusliku korra arenemine, saavutab oma õitseaja XII ja XVI sajandi vahel ja hakkab siis lagunema. Üldiselt kestis mõnesuguseid tsunftide (kutseühingute) korraldusi mõnel maal isegi XX sa­jandi alguseni (Venes, Eestis jm.).

Tööjaotuse ja seisusliku korra kiire arenemise peapõhjused seisid selles, et linnade ühiskonnad olid sunnitud moodsas terminoloogias öeldult autarkiliselt, s. o. igaüks omaette igasugu vajadusi ra­huldama, ilma et oleks olnud igapäevast varustamist rahuldavat kaubandust. Sõjamehed-rüütlid kaitsid maad ja linna, olles üks mõjuvamaid seisusi, usuasjad ja vaimne kasvatus olid vaimuliku seisuse hooleks, muu — ihukatte, toidu, varustuse, majade, liiklemise jne. eest muretses „kolmas seisus” — linnakodanikud, käsitöölised ja osalt talupojad. Kuna sõjameeste ja vaimulike kutsed on piiratud alad, kolmanda seisuse ülesanded aga on peaaegu kõik eluavaldused, siis pakub kõige enam huvi just selle ühiskondlik kor­raldus.

Piiratud võimalused territoriaalselt, elanike ar­vult, töötajailt, tööaineilt jm. võimalusilt soodustasid ja isegi dikteerisid teataval alal tegutsejaile ühine­mise. Nii tekkisid seltsid, kutseühingud, selleaegse nimetusega — tsunftid, mis iga tööala või ühis­kondliku funktsiooni (näit. kuldsepad, kangrud) organiseeris ühiseks korporatsiooniks, nagu tsunfte Prantsusmaal nimetatigi. Keskajal tõusis tsunftide erialade arv üle paarisaja, sest et masina­tööstus puudus ja kõik toodeti käsitööga. Käsitöös­tuse erialasid on praegu alles jäänud näit. Eestis umbes 90, nagu seda ka kutseoskust korraldav seadus nendib.

Tsunftidesse kuulumine ei olnud igale linnakodanikule sunduslik, kuid teatavat tööala praktiseerides ja õigusi tahtes pidi ta omama meistrikutset ja selli­sena kuuluma tsunfti.   Oli ette nähtud kindel ette­valmistamise aeg ja tingimused Õpilasest selliks (õppinud tööliseks) ja selle õiguste kaudu meistriks saamiseni. Tsunft kontrollis kõike — toodete valmis­tamist, kvaliteeti, hinda ja produktsiooni suurust. Ta valvas samuti oma liikmete moraali ja kohustuste järele. Ta hoolitses lõpuks ka puudustkannatajate, leskede ja vaestelaste eest oma liikmete hulgas. Tsunft võis liikmeid trahvida ja omas üldiselt täielikku võimu omal alal, kuivõrd see ei olnud vähendatud mõne kõrgema võimu, näit. linna poolt.

Tsunftid, samuti gildid kui suuremad korraldu­sed olid seega funktsionaalsed korraldused, mis sil­mas pidasid mitte ainult majanduslikku ala, vaid ka vaimset ja kõlblat külge. Linnakodanik ei omanud õigusi kui üksik inimene, vaid kui tsunfti või gildi liige. Tsunft esines rongkäikudes, jumalateenistustel, näitustel jne. Tsunft esines samuti poliitilise ja sõja­väelise korraldusena. Tsunft oma õitseajal oli seltsi­mehelik, ühiskondlike kohustustega ja moraalselt võrdlemisi kõrgel seisev korraldus. Kohustuste ja solidaarsuse vaim valitses nii meistrite kui ka sellide ja õpilaste vahel.

Vastates omaaja oludele suutis gildide ja tsunf­tide korraldus võrdlemisi hästi täita oma ülesandeid. Vastasel korral ei oleks see kord suutnud püsida 7—8 sajandit. Suured ühiskondlikud ehitused, kunstiteo­sed jne., nagu Reimsi, Kölni, Pariisi Notre-Dame’i jne. kirikud ja lugematu hulk muid kunstitöid näitavad selle aja kõrget käsitööstuse ja ühiskondliku töö taset. Muidugi ei ole sellega eitatud, et alamad kihid linnas ja eriti maal elasid kohati suures viletsuses.

Nagu gildid ja tsunftid olid tegelikult linnade valitsejad magistraatide kaudu, omades sellega ka poliitilist võimu, samuti olid seisused ja osalt ka linnad tõusva kuningavõimu toeks. Inglismaal, Prantsusmaal ja mujal oli keskajal sageli kuningate juures seisus­lik nõukogu, millest näit. Inglismaal arenes välja sealne praegune parlament. Ka Prantsusmaal oli sei­suslik nõukogu enne suurt revolutsiooni rahvaesinduse eelkäijaks.

Seistes funktsionaalsel — kutselisel alusel, oma­des poliitilist võimu ja olles rahvaesinduse kandja, sest poliitilised erakonnad puudusid, oli keskaja kord nii siis täielikult  korporatiivne.

Kestes pikki sajandeid ei suutnud seisuslik resp. korporatiivne korraldus keskajal siiski mitte areneda seesuguselt, et ta oleks suutnud kohaneda uute teguritega, mis elu arenemine igas riigis eneses kui ka rahvusvahelises ulatuses ette seadis. Algas teatavate puuduste ilmsikstulek.

Arenedes piiratud oludes peitis keskaja gildide ja tsunftide korraldus ja iseloom mõningaid halbu idusid, mis pikapeale võrsusid tugevaks. Kitsa tsunftirühma omahuvi sai samm-sammult ülekaalu üldhuvide ja seltskondlike kohustuste ees, millede vii­maste peale alguses pandi väga rõhku. Tsunftid kivi­nesid järk-järgult ja eraldusid üldsusest. Seisused muutusid eraldatuks, võltsi uhkuse ja upsakuse kant­sideks allapoole, kuid paindlikuks kõrgema võimu ees. Kodanluse ideaali poolt nõutavast väärikusest arenes kitsa väikekodanluse hingeelu; õiglasest ja ausast saaduste kaubavahetusest — omakasuline kauplemine; käsitööst kui tõsisest kohustusest — harilik sissetule­kute hankimine.

Seesugusel sisemisel kõdunemisel, mis ilmus siiski mitte kohe, vaid alles keskaja lõpul, s. o. mõnesaja-aastase kestvuse järel, pidi olema oma põhjusi. Et need ei ilmunud kohe alguses, näitab seda, et teata­vate olude ja tingimuste korral ka äärmine korpora­tiivne ja poliitilise võimuga varustatud korraldus mitte ei tarvitse iseenesest omaenese puuduste tõttu kiduneda, vaid võib küllaltki korralikult ja isegi hästi täita oma ülesandeid.

Egoistlikud, eesõigusi hankivad, eraldusvaimu ja lühinägelikkuse tunnused hakkasid kiiresti arenema siis, kui tulid ilmsiks üldised linnade ja seisuste elu raskendavad tegurid. Neist uutest teguritest on märgitavad kõigepealt kuningavõimu tugevnemine, tema võitlus kirikuga, feodaalkorra algav lagunemine, rahvaarvu kasvamine, järjest kiirenev kaubavahetus välismaadega, Ameerika avastamine, lõpuks masinate leiutamine, uued poliitilised teooriad jne. Need kõik kokku ühise kompleksina tungisid peale seisusliku korra kivinenud vormidele. Viimased ei suutnud muud midagi kui enesekaitseks veel kindlamini organisee­ruda piiratud ja eesõigustatud korporatsioonideks. Loomulikult hakati tegema takistusi tsunftidesse pää­semiseks, piirati seaduste valmistamist jne. On huvi­tav, et seisuslik-kutselise keskajakorra sajandeid kest­nud ajastu jooksul ei tulnud ilmsiks ühtegi poliitilist mõtlejat, kes oleks seda seisuslik-korporatiivset ühis­kondlikku korda kui süsteemi põhjalikult analüüsi­nud, kaitsnud ja aidanud välja arendada. Alles uue aja algul, eriti XIX sajandil, kus tegelikult oli arene­mas uus ideoloogia rahvavabaduse ja parlamentarismi vaimus ja kus keskaja seisuslik kord tegelikult oli mitmel maal ka õiguslikult kaotatud, ilmusid korporatismi teoreetikud. Kuid siis oli juba hilja päästa endisi asutusi.

Riikide keskvõim võitluses gildide ja seisustega võttis neilt tihti ja enamikus poliitilised õigused, jät­tes neile vaid kitsamad võimalused oma liikmete ja tööstuse suhtes. Kuningail oli parem endale vastu­kaaluks saada üksikuid kodanikke kui korporatsioone. Edenev tööstus ja kaubandus aga nõudsid suuremat vabadust kui seda lubas tsunftide vaim. See vabadusnõue sai kuningavõimu käes heaks sõjariistaks sisse­tulekute hankimisel, müües lubasid tegutsemisõiguste eest. Ilmusid kuningavõimu ametnikud endiste gildide võimumeeste asemele. Kitsa linnade kaubanduse ase­mele asus suurejoonelisem merkantilism (s. o. töös­tuse ja väliskaubanduse hindamine rahvamajanduse alustena).

Olles peamiselt oma sisult käsitööstuse korporatism sai keskaja seisuslik-kutseline korraldus viimase tõsise hoobi kahtlemata masinate leiutamisest XVIII ja XIX sajandil. See aitas kaubandusliku kapitali kõrval kiiremale arengule ka tööstusliku kapitalismi. Hoopis uued väljavaated ja arenemisvõi­malused suurkäitiste kaudu näisid tegevat käsitöö tarbetuks. Alles hiljuti võis kuulda seda tõendust, kuna nüüd, lõppuks, on selgunud käsitööstuse elu­jõud, hoolimata mitmekesisest moodsast tehnika aren­gust ja suurtööstusest. Arusaadavalt paralüseeris see vanu kutseliste korralduste pooldajaid oma seisukoh­tade kaitsmisel.

Laiemad tuuled kaubanduses, suurenevad majanduslikud võimalused, uued voolud usumaailmas, lõp­peks poliitiliste mõtlejate, nagu Locke’i (1632—1704), Montesquieu (1689—1755), Rousseau (1712—1778) jm.  mõju tekitas hoopis uusi vaateid inimeste ja rah­vaste õigustele. Uute ühiskondlike teguritega, uue arusaamise ja mentaliteediga muutus ühiskondlik areng paratamata vaenulikuks keskaja seisuslik-kutselisele korrale. Uued vaated taotlesid riigi, eriti aga rahva üldiste õiguste arendamist ja maksmapanekut.

Sealt järgnes üksiku inimese kui riigikodaniku õiguste maksmapanek ja tema vastuseadmine riigile. See oli uus individualistlik ideoloogia. Kuna seni oli vaid üksikuid kive vanast ehitisest välja kangutatud, hakati nüüd sihikindlalt poliitilise taga­mõttega lammutama vana korra aluseid. Selge versta­postina võime siinkohal mainida Prantsusmaal 1776. a. minister Turgot poolt antud tsunftidevastast seadust, mis nende eesõigused ühel hoobil tegelikult kaotas. Tsunftides nähti ainult ühiskonnale tarbetuid ja isegi edenemist takistavaid korraldusi. Töövabadus pidi maksma kõigile. Veel kaugemale mindi Prant­suse revolutsiooni ajal, kus 14. aug. 1791. a. anti sea­dus, mis pani kinni kõik kutseühingud! Nii vaenuli­kuks muutus rahva meeleolu ja nii vastumeelseks olid suutnud tsunftid end teha. Ka tööliste ühingute kohta ei tehtud erandit. „Vabadus, vendlus, ühesarnasus” olid uued ideed.   Ainult üksikisik oli tähtis.

Umbes Prantsuse revolutsioonist peale algas uue ajastu poliitilise mõtlemise kiire arenemine. Demokraatlik rahva tahte ja suveräänsuse ideoloogia otsis teid enese maksmapanekuks. Parlamenta­rism sai hoogu, kuid ei löönud veel mitte igal pool ja kiiresti läbi peale Inglismaa, kus selle algeid oli ole­mas juba kaugelt varemini. Ainult möödunud sajandi keskel, lõpul ja käesoleva algul saavutas parlamenta­rism peaaegu igal pool oma selgema ilme. Alguses segane ideoloogiliselt, veel segasem võib-olla orga­nisatsioonilt, omandab uus vaim eraldatavad piirjoo­ned. Maailmavaatelt on see liberaaldemоkraatlik ellusuhtumine. Rousseau, Voltaire jm. algatasid selle ideoloogiliselt vaimu­maailmas, esile tõstes isikuvabaduse, rahva õigused, rahva   suveräänsuse.    Majanduselus   olid   S m i t h jm. need, kes põhjendasid tegevusvabadust: vaba tööstus, vaba konkurents, vaba kaubandus jm. vaba tegutsemine majanduses väljendati lausega laissez faire, — laissez passer („Las minna nagu läheb”). See oli uus evangeelium keskaja korporat­siooni piiratud ja juhitud majanduselu asemel. Grupid kadusid, isikud piiramata tegevusvabadusega tulid asemele. Endiste gildide ja tsunftide asemel pidi ühiskondlikus elus korda looma vaba võistlus, mingi salapärane jõudude tasakaal. Riik pidi segama vahele ainult sel korral, kui sündis ülekohus. Nagu Lassalle omal ajal ütles, et riik olgu öövahi osas! Kõikide ühingute sulgemine Prantsuse revolutsioonis ja asjade edaspidine arenemine ideoloogiliselt kui ka tegelikult näitasid, et esiplaanile tõepoolest kerkis isik, kes pidi olema riigikodanik, majanduslik isik­sus, vaimne üksus. Tegevusvabaduses pidi tal tege­mist olema vaid samade isiksustega vabas võistluses, vastaspoolel aga ainult riigiga. Isik ja riik seati otseselt vastastikku. Nende kahe vahel ei pidanud olema mingit vahepealset organit, nagu seda olid vanad korporatsioonid.

Organisatsiooniliselt oli uue vaimu kohaselt soovitav vaid üksikisikute üldine ühinemine, et paremini korraldada muidu anarhilise massi tahteavaldusi. Sellest tekkisid erakonnad. Erakonnad said esinduse rahvaesinduses ja mujal. Erakondlik-parlamentaarne ühiskondlik korraldus on siiani enamas jaos riikides olnud vana keskaja kutselis-seisusliku korralduse asetäitja.

Üle saja aasta kestnud erakondlik-parlamentaarse vaimu arenemine ja tegeliku elu praktika on suutnud näidata oma iseloomu, paremusi ja puudusi. Peamiselt tema juhtimisel on sündinud XIX sajandi määratu areng tehnika, majanduse, rahvakultuuri jne. alal. Kuid ikka tugevamini ja kindlamini, eriti pärast Maa­ilmasõda, on juba hakatud kõnelema demokraa­tia ja parlamentarismi kriisist. Reas rii­kides, eriti neis, kes Maailmasõjas lüüa said, ongi loo­butud parlamentarismist ja isegi vanad parlamendimaad, nagu Inglis- ja Prantsusmaa, on pidanud tegema tugevaid parandusi oma korra alusmüüridele, samm-sammult taganedes endisest parlamendi kõikvõimsu­sest tugevama keskvõimu kasuks ja ikka enam tarvita­des korporatiivseid võtteid. Mis on lahti? Mispärast on moodsaim, parim, õilsaim jne., nagu seda öeldakse, erakondlik-parlamentaarne süsteem pidanud maad andma muudele vormidele? Ei saa midagi halba ütelda erakondlik-parlamentaarse korra õilsate põhimõtete kohta, kuid nähtavasti on tekkinud sobimatus nende teostamises, tõsi, mõnel pool vähem kui teisal. Kuna selles põhjenebki uue aja korporatismi olemasolu üks algpõhjusi, siis on vajalik selle küsimuse kohta pikemat selgitust.

Kahtlemata on Euroopa olnud see, kes viimastel sajanditel on määranud või juhtinud peaaegu kogu maailma vaimse arengu suunda ja isegi tegelikku elu. Euroopa riikide vägevuse tõus, asumaade hankimine, viimaste mõju emamaade majanduslikule tõusule koos kõigi uue aja teguritega, millest eespool oli juttu, andsid Euroopa mõttemaailmale võimaluse areneda optimaalses õhkkonnas. Kuid juba enne Maailmasõda, eriti aga sel ajal ja pärast hakkas ikka mõjuvamalt ja selgemalt maksvusele pääsema välismaailmajagude — Ameerika, Aasia, Aafrika, Austraalia kas sealsete rii­kide või asumaade tööstus ja kaubandus. Värvilised rahvad Jaapaniga eesotsas on ärganud. Iga maa püüab ise endale valmistada, mis võimalik. Iga maa edendab oma tööstust, oma kaubandust, laevandust, eksporti. Euroopa, kes oli siiamaani peaaegu ainuke tootja ja eksportija tööstussaaduste mõttes, peab oma eks­porti ikka enam piirama. Isegi haritud inimmater­jali — arste, insenere jm. muretsevad ikka suuremas ulatuses kõik rahvad omast käest. See kokkuvõetult tähendab Euroopa elanikele tegevusvabaduse piira­mist. Eurooplane ei ela enam „piiramata võimalus­tes” nagu enne, vaid ikka enam on tunda teiste rah­vaste „küünarnukke”. Vaba konkurentsi, enese­määramist jne. on raskem läbi viia kui enne. Nüüd peab juba pingutama ja otsima igasugu võimalikke teid. Need teed, nagu näeme lähemalt, on tagasiminek ühingute, eesõiguste, soodustuste, kontrolli, ühe sõ­naga isikuvabaduse piiramise teele. See meenu­tab tahtmatult vana keskaja seisusliku korra võtteid!

Alused Euroopa liberaalsele täieliku vabaduse põhimõttele, eriti majanduslikus tegevuses, on kõi­kuma löönud. Siia seltsib veel teisi samaselt mõju­vaid tegureid.

Viimaste aastakümnete tehniline areng ja rahvaarvu kiire tõus on iga maa aktiivse elanikkonna äärmiselt spetsialiseerinud. Teadus on niivõrd erinenud, inimmõistus aga sedavõrd vähese mahutavusega, et isegi kitsad erialad oma­ette on jagunenud alaosadesse. Näit. arstikutse on jagune­nud 15—20 erialasse. Inseneridel on samuti hulk eraharusid. Iga käitis, ettevõte või asutus vajab oma alale vastavaid asjatundjaid, kes muudele aladele ei sobi. Võib isegi ütelda, et nii palju kui on erilaadilisi majanduslikke ja vaimseid ette­võtteid või asutusi, niisama palju või isegi rohkem näeme asjatundjaid. On ilmunud paljud uued tööstusharud: raadio, film, lennukid. Spetsialiseerumine teadusliku oskuse ja tehnika mõttes tungib isegi põllumajandusse. Kõik see kokkuvõetult on tõstnud üldse vaimse eliidi kaalu ja arvuliselt keskklasside mõju. Ilma asjatundjata ei saa otsustada tänapäeval ühtegi tõsisemat küsimust. Tänapäeval ei valitse niivõrd türann, diktaator või  rahvasaadik kui  ekspert, „spets”, direk­tor, büroojuhataja. Siin on kerkinud ennetundmatu vaenlane ka liberaaldemokraatliku mõttemaailma isikuvabadusele ja üldse demokraatiale. „Spets” ei taha ega saagi olla ühe­väärne iga asjatundmatu „massinimesega”.

Kõik need üksikud asjatundjate grupid ametnike, põllumajanduse, tööstuse, vabakutse jm. aladel, mis üksikult võt­tes ulatuvad meilgi sadadest kuni paljude tuhandeteni, kokku aga moodustavad iga rahva intelligentsema ja elutsema osa — ei leia oma erihuvidele puhtas liberaaldemokraatlikus korras kaitset, mis vastaks nende töö tegelikule osatähtsu­sele. Erakonnad on loodud kas üldiste maailmavaateliste aluste järgi (mõned üksikud erakondadest) või jälle suure­mate kutsealaliste rühmituste kaitseks (kahjuks harilikum nähtus), nagu töösturite, põllumeeste, tööliste jm. huvi­rühmade erakonnad. Nii üks kui teine rühm erakondi ei saa võtta täiel määral või hoopis mitte südame lähedale iga eri­teadlaste rühma huvide ja seisukohtade kaitset, selleks on nad kas liiga üldmaailmavaatelised või on neid vähe (suur­tes riikides jm. harilikult 3—4—10 ümber, kuna eriteadlaste rühmi on mitmeid kümmekondi). Erakondade ilusad sõnad „rahvakasude kaitsmisest” ei ole neile reaalsed, vaid iga grupp tahab rohkem. Seda rohkemat saadakse eriala­liste kutseühingute loomisega. Üldiseloomuga erakonna süs­teem kui ideaal jätab kaitseta eriteadlase, vähemalt ei ole ta oma iseloomult mõeldud ega korraldatud selleks. Ilma eriteadlaseta ei ole aga võimalik praegusaja ühiskond.

Uhkelt ja eneseteadvalt algas isikuvabaduse peri­ood. Isiku tegevust ei tohtinud miski takistada. Isegi ühingud üldse suleti Prantsuse revolutsioonis. See mentaliteet valitses veel kaua. Kui tekkisid esi­mesed kartellid ja trustid (s. o. peamiselt töösturite huviliidud), vaadati nende peale väga halvasti. Prant­susmaal olid nad enne Maailmasõda keelatud N. S. § 419 põhjal. Samuti anti selleks P.-Ameerika Ühendriikides nn. Sherman Act. Niisugune võit­lus oli aga asjatu, sest võistlus nõudis kontsentree­rumist ja pikapeale panid end trustid mitte üksnes tegelikult, vaid ka põhimõttelt maksma. Juba enne Maailmasõda 1910. a. päästis saksa valitsus potasitrusti. Sõja ajal juba soodustati konsortsiume.   Oli asjatu lootus, et nad raskustega koos uuesti kaovad. Vastu­oksa, pärastsõjaaegne majanduslik arenemine on läi­nud nende kasvu ja kõvenemise tähe all. Mitte ainult autoritaarsetes riikides, Itaalias, Saksas jm., vaid ka demokraatlikes maades on nad võetud soodustamise alla. Nii näeb Inglismaa „Agricultural Marketing Act” (1931.—33. a.) ette sunduslikku ühinemist põllu­majanduse ettevõtjail, kui ²/з tootjaid on juba ühine­nud ²/з saaduste hulgaga. Töötamiseks on ette näh­tud 5 eriala komiteed, nimelt piima, kartuli, humala, liha ja rasva oma. Analoogiline kava esitati 1935. a. Prantsusmaal „Flandin-Marchandeau kava” nime all. See nägi ette, et kui ²/з tootjaid 34 läbi­käiguga teataval alal on nõus ühinema, siis muutub ta sunduslikuks kõigile ja hakkab korraldama selle ala majandamist. Ka Poolas on sunduslik kartelleerimine söe-, suhkru-, petrooleumi- ja metallitöös­tuses maksev.

Kui üle saja aasta tagasi ühingud keelati, siis. nüüd neid riik asutab ja sunnib peale! Ring on täis. Ollakse uuesti väljas vanade korporatsioonide idee juures! Demokraatlik-liberaalne idee oma ülivabadu­sega ei ole nähtavasti sobinud tegeliku majandus­eluga.

Veel kaugemale on mindud. Riigid on olude sunnil hakanud vabakaubandust ja vabamajandust ikka enam ja enam piirama. Kaitsetollid, kontingen­did, litsentsid, kvooted jm. sellesarnased korraldused piiravad vaba tegutsemist. Mõnes riigis on mindud isegi majanduse täieliku riigistamiseni või tsentralisee­rimiseni, muudes näeme vaid ülalmainitud takistusi. Igal pool on aga selge riigi ikka suurem ja suurem kontroll, vahelesegamine ja korraldamine endise kaose ja vabakonkurentsi asemel selle sõna laiemas mõttes.

Sellega, et riik oma keskasutuste kaudu on taht­nud majandust juhtida, on ta end teinud paljudel ala­del türanniks, kes oma suure võimuga teeb, mis soo­vib. Ometi on erialad keerulised ja nende arv väga suur. Seetõttu on riigivõimu (resp. ministeeriumide) otsused tihti mittekompetentsed. Sellest tekib kor­ralagedus seaduste ja tegeliku elu vahel. Keskvõi­mude autoriteet langeb, erialade korporatsioonide oma tõuseb.

Peale eelmainitud tehnilis-majanduslike põhjuste on erakondlik-parlamentaarset põhivaadet rikkunud ka muud tegurid.   Need on enam sisemist laadi.

Isiku toonitamine, vaba ülemaailmne tegutsemine, kitsamate kutsealaliste ühingute ja liitude vastane seisukoht jm. olid heaks taimelavaks teravale ja teadlikule klassivõitlusele, sest et need soodustasid kõigi tööliste ühistunde loomist kõigi kapitalistide vastu ja ümberpöördult — üle kogu rahva, mandri või maa­ilma. Kapitalistlike ettevõtjate ülemaalistele ja rahvusvahelistele kartellidele vastavad veelgi laiemad töölisliidud. Marksism, kommunism, sotsialistlik internatsionalism on kantud sellest klassivõitluse vaimust, leides selleks õigustust eeskätt tööliste endakaitse vajadusest. Halvem on, et ta seda klasside vastuolu pidas kõige tähtsamaks ja n.-ö. võitluseks elu ja surma peale, mida ei tohigi lepitada ega „tumestada” mingite ühishuvide toonitamisega, nagu seda püüab korporatism. See vaim kandus edasi muu­dessegi kihtidesse. Tööalad, funktsioonid, kutsete jm. erihuvid, isegi rahvuse ühishuvid ja rahvuslik menta­liteet ei ole selt seisukohalt niivõrd tähtsad kui pal­galise ja peremehe vahekorrad nende paljudes erivarjundeis. Ja nii on see viinud avalike rahutusteni ja kodusõjani. Selline klassisõda on aga lõppenud ainult Venes tööliskonna võiduga ja diktatuuriga, igal pool mujal, nii Lääne-Euroopa maades, kus kodanlus tugevam ja väikekodanlus arvukam, aga marksismi täieliku allasurumisega ja korporatiivse idee uuesti elustamisega.

Seda nimetatakse marksistide poolt „tagasilanguseks keskaega”. Kuid ka liberaaldemokraatlik isiku­vabaduse vaim ei saa enam avaldada meile seesugust külgetõmbejõudu kui näit. XVIII sajandil. Siis oli arusaadav, et pärisorjuse, orjakauplemise, isikuvaba­duse äärmise piiramise, kuningate omavoli ja türannia aegadel paistis ülima ideaalina liberaalne, hiljemini erakondlik formel: „isik — riik”. Nüüd ei ole enam esikohal niivõrd teoreetiline vabadus kui igapäevane leib! Ka siis oli viimane tähtis, kuid inimese vaimne mina nõudis vabadust. Praegu on see vabadus isegi autoritaarsetes riikides kaugelt suurem ja mitmekesi­sem kui keskaja ohjendatud ühiskonnas. Seepärast on vabadusetung jahtunud võrreldes endise vaimus­tusega. Palju enam huvitab kodanikku tema elukutse, tööala ja funktsiooni korraldamine, sest et võistlus aina suureneb. Ühel pool seisab liberaalne põhivaade oma vabavõistluse ja klassivõitluse ideoloogiaga — teisel pool aga tegelik elu oma funktsionaalse arenguga ja lepitava vaimu vajadusega. Selles sisemises vastuolus seisab käesoleva aja erakondlik-parlamentaarse süsteemi üks suuri puudusi.

Kõige selgemalt ilmub erakondlik-parlamentaarse süsteemi kriis ta organisatsioonis eneses.

Kui vana seisuslik-kutselise ja monarhistliku põhimõtte asemele tekkisid rahva tahte väljendajaina erakondade süsteem ja parlamentarism, siis paistis algul, et see ongi ainus õige tee. Igale isikule oli tee vaba, nad organiseerusid rühmadeks või erakonda­deks, kes valitsesid oma esindajate kaudu. Rahva õige tahe ja suveräänsus näis olevat kõigiti kindlus­tatud.

Pikkade kogemuste järel on aga selgunud, et tegelikult säärane viis on kaugel täiuslikkusest. Erakonnad on osutunud liiga ühekülgseks, mitte rah­vas ei vali otsekohe esindajaid, vaid erakonnastaabid esitavad rahvale heakskiitmiseks omad mehed. Kes üksikult esineb, pääseb vaevalt parlamenti. Ka isikuvalimiste puhul võidab kõige kergemini see, kellel on kõige enam raha ja võimalusi kihutustööks. Erakonnad on tarvitanud oma võimu tihti kurjasti, on olnud sageli töövõimetud, erakondi on juhtinud ärimehelikud professionaalpoliitikud. Nad on kaitsnud mitte niivõrd rahva kui teatavate tööharude (töösturite, põllumeeste, tööliste jm.) huvisid, isegi üksikute klikkide omi. Valitsused, keda nad loonud, ei olnud stabiilsed, riiklikud, tugevad, vaid tihti vahelduvad, kombineeritud ja toetatud teatavate tingimustega („lehmakauplemised”). Valimisviisid, olgu need majoritaarsed või proportsionaalsed, pole suutnud tihti kogu rahvast kaasa tõmmata, vaid tavaliselt 60—70— 80%valijaist. Või kui enam, siis sageli on valitsenud siiski vähemus enamuse üle, sest kas valimisviis (majoritaarne) või rahva vähem osavõtt valimistest on võimaldanud parlamendis saada enamuse või domineeriva koha ühele erakondadest, kelle taga seisab tegelikult rahva vähemus. Näit. valis 1902. a. Prantsusmaal 11 milj. valijast kõigest 5.155.000, umbes samuti 1906. aastal. 1910. a. ei valinud 55% valijaid, 1914. ja 1919. a. samuti! „Valitsev võim oli parlamendi ena­muse, kuid rahva vähemuse käes,” ütleb selle kohta Duguit. Peapuudused demokraatia kriisis lei­takse uurijate poolt olevat peaasjalikult erakondade juures. Demokraatia kriisi nähtuste ja põh­juste kohta on olemas väga suur kirjandus, küsimust ennast väga palju arutatud, nii et meil siin ei tarvitse selle üksikasjade juures pikemalt peatuda.

Näib siis nii, et erakondlik-parlamentaarne ühiskondlik korraldus ei ole suutnud pakkuda ega luua süsteemi, mille kaudu iga vaba isiku tahteavaldus saaks täiel määral väljenduda, kõnelemata veel ühis­konna ja riigi tõeliste ühishuvide tõhusast kaitsest sellise valitsuse poolt. Hoolimata kõigist püüdmis­test on isegi Inglismaal kõvendatud valitsusvõimu parlamendi arvel ega ole viimase aja parlamentarism seal enam see, mis ennemini.

Kui Maailmasõda iga maa autarkiapüüdeid eriti soodustas, mille järel välismaailmajaod lõplikult said kas majanduslikult iseseisvaks või edenesid kardetavateks võistlusjõududeks, nagu Jaapan, Hiina, L.-Aafrika jm., siis tunneb Euroopa ühiskond nüüd eriti suurt funktsionaalset võistlust igal alal. Siin ei aita erakondlik, ei sotsialistlik ega muu internat­sionaalne korraldus ega maailmavaade, vaid eelmistest lahkuminev erialaline enese organiseerimine. See­pärast on just Maailmasõda ja sellele järgnenud maa­ilma majanduskriis igal maal eriti soodustanud eri­alaliste kutsete jm. rühmituste tekkimist ja organi­seerimist.

Kokkuvõttes võime ütelda, et keskaja kutselis-seisuslike ühingute ja korra eitamisega saavutati küll isikuvabadus, loodi hiljem sellele vastav erakondlik süsteem ja parlamentarism, kuid lastuna siin-seal areneda vabalt, arenes sellest ühiskondlikult liigvabadus, mis lubas isegi organiseerida riigivasta­seid organisatsioone, soodustas lõtvu ja tegujõuetuid keskvalitsusi, tekitas kihierakondi, mitmepoolset pii­ramatut klassivõitlust ning kodusõdu. Kuigi ühin­guid isiku ja riigi vahel ei tunnustatud, tekkisid siiski vahepealsed võimuorganid — erakondade staa­bid. Viimased ei suutnud aga täita kõigi kodanike erihuve. Seetõttu atomiseerus ühiskond, tekkis kõigi sõda kõigi vastu, tekkis ühiskonna sotsioloogiline ja ka isiku olemasolu kriis. Ühiskond oli nagu erutatud sipelgapesa, kus ametlikult erakonnad vaheldumisi võimul olles katsusid korda luua, opositsioonis olles aga seda korda just hävitasid.

Majanduselus aga liberalism ei suutnud areneda niigi kaua, kuna pealesõjaste olude survel, eriti aga suure kriisi ajal algas riiklik vahelesegamine kõigis maades.   See suurendas kohati anarhiat veelgi. Kõik kokku see lõi süsteemi kriisi.

 Juhan Vilms

Teosest „Korporatiivne ühiskond“, 1936