Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

23 Nov

Kooliuuendusest Daltoni kava alusel

 


Moodsatest kooliuuenduse katsetest on meil hoopis vähe tuntud n. n. Daltoni kava, mis on leidnud laialdast poolehoidu Briti ilmariigis, Ameerikas, Jaapanis, Venemaal ja ka mujal. Ing­lismaal üksi üle 1500 alg- ja keskkooli töötab selle kava alusel, Ameerikas ta on teostatud mitmesajas koolis. Juba need andmed näitavad, et Daltoni kava sisaldab suuri pedagoogilisi väär­tusi ja et ta on läbiviidav tegelikult.

Daltoni kava peasihiks on vabastada kool nendest pahedest, mis takistavad kasvatuse ülesannete täitmist. Moodne kasvatus seab kooli peamiseks ülesan­deks kujundada õpilast isiksuseks ja väärtuslikuks ühiskonna liikmeks. Prae­gu valitsev koolisüsteem ei võimalda aga seda. Tema peatunnuseks on ühetaolisus, kohanemine õpilase kesktüübile, ja töö killustus, terviku puudus. Kogu meie kooli struktuur väljendab neid jooni. Klass on üksikute, üksteise kõr­val istuvate õpilaste summa; igaüks neist teeb üht ja sama tööd, lahendab üht ja sama ülesannet, õppematerja­liks on samuti üksteisest isoleeritud, looduse- ja kultuurtervikust lahtikistud ained; iga õppeaine püüab oma ulatust ikka rohkem ja rohkem laiendada. Ka klassi väline pilt on iseloomustav: ühe­taoliste pinkide read, paljad seinad, mõ­nel pool ka õpilaste ühesugune riietus. Õpetaja töö ja tema eeskuju on ainu­kene üldine ja ühendav tegur klassis, aga ta seisab õpilastest väljaspool, on seepärast abstraktne ja ei seo mitte õpi­lasi üheks tervikuks.

Kõige selle all kannab õpilase isik­suse arenemine ja kasvatus ühiskondli­kule elule. Valitsev on keskpärasus, te­ma huvidele ohverdatakse nii kõrge- kui nõrgaandelised. Esimesed ei leia klassi kesknivool tööd ja tegevust, mis rahul­daks nende individuaalseid huve; vii­mased ei jõua aga püsida sellel keskpin­nal ja langevad varem või hiljem välja, õpilase individualiteedil pole väärtust, teda hinnatakse ainult nii palju, kuivõrd ta suudab ligineda võõrale eesku­jule.

Kool ei ole ka noorte ühiskond, ta on vaid osadest liidetud agregaat. Õpi­lane on tema isikust väljaspool seisvate sihtide teostamise abinõu. Ta on nagu päevatööline, kellel puudub huvi oma tööst. Töö on temale ainult koormaks, mida kandes ta ajab päevast-päeva edasi. Puudub ühendav, siduv moment klassi elus; ühe ja sama ülesande täit­mine tekitab konkurentsi, mis aga la­hutab.

Ka õpetaja isiksus ei ole siin isesei­sev, ta on võõra tahte täitja, mitte aga loov vaimukandja.

Need koolielu pahed peame kõrval­dama, kui tahame koolis võimaldada õpilasele vaba kasvamist ja arendada tema loovaid jõude; kui tahame luua koolis ühiskondlikku õhkkonda, kus va­litseb töörõõm ja töötahe.

Daltoni kava püüabki nendele sihti­dele.

Daltoni kava loojaks on Ameerika pedagoog miss Helen Parkhurst. Huvi­tav on tutvuda tema ideede arenemis­käiguga. Esimesi katseid teostada oma „laboratoorset” meetodit miss Park­hurst tegi 1905. a. Siis ta oli õpetajaks maakoolis, kus 8 õppeaastat töötas koos ühes ja samas klassiruumis. Oli vaja midagi leida, et võimaldada tööd seitsmele jaoskonnale sellal, kui õpetaja ise aitas kaheksandat. Miss Parkhurst tuli siis huvitavale mõttele — jaotada kau­nis suur klassiruum neljaks „ainenur­gaks” ja varustada iga ainenurk tarvi­like õppeabinõudega. Nendes nur­kades õpilased võivad töötada enam-vähem iseseisvalt või vanemate õpilaste kaasabil.

Nii leidis Miss Parkhurst tee, et ra­huldada oma üheklassilises koolis kõiki­de õpilaste tegevustungi ja teaduse­himu.

Nimetatud ajast möödus üle kümne aasta, enne kui see uuendus omandas enam-vähem kindla kuju. Miss Park­hurst leidis oma ideede edaspidisele are­nemisele suurt tõuget Maria Montessori kasvatussüsteemis. 1914. a. ta reisis Itaaliasse, et Montessori kodumaal tutvuda kasvatusega „lastemajades”. Seal äratas miss Parkhursti iseäralist tähele­panu laste vabadus, nende iseseisev te­gutsemine ja sotsiaalsete tunnete kasva­tamine, algul vastastikusel aitamisel, hil­jem koostöötamisel rühmades.

Miss Helen Parkhurst otsustas teos­tada samu ideid ka kooliealiste laste kasvatuses, pärast seda, kui ta kodu­maale tagasi jõudnud, seal paar aastat tegelikult töötas „lastemajades”. 1919. aastal ta katsus oma kava ühes koolis nõrgaandeliste laste jaoks. Töö tulemu­sed kihutasid teda edasi, ja 1920. a. koolivalitsuse loal miss Parkhurst teos­tas esimest kord oma „laboratoorse” kava Daltoni linna algkoolis (Massachuseti osariigis); sealt ka uue süstee­mi nimetus „Daltoni kava”.

Sellest ajast peale miss Parkhursti ideed levivad haruldase kiirusega. Nen­dega tutvus 1920. a. inglise kasvatus­teadlane miss Belle Rennie, kes tõi Parkhursti mõtted Inglismaale ja aval­das nad „Times’i” lisas. See kirjutis äratas üldist tähelepanu, ja juba sa­mal aastal asuti Londonis üksikutes koolides Daltoni kava teostamisele. Aasta hiljem asutati Londonis „Daltoni selts” (The Dalton Association), mille eesmärgiks on levitada miss Parkhursti ideid ja püüda neid teostada. 1922. a. tuli Bristolis kokku esimene „Daltoni kongress”, kus üksmeelselt tunnustati uue süsteemi väärtusi ja tarvidust teda ellu viia. Miss Parkhurst ise avaldas oma mõtted kuulsas põhiteoses: „Education on the Dalton Plan”, mis paari aasta jooksul tõlgitud 15-sse keelde. Käesoleval ajal on miss Parkhursti ideed tuttavad kogu kultuurilmale ja jätkavad igalpool oma võidukäiku. Olulisemad nendest on järgmised:

  1. Õpetus peab arendama lapses ta­het, iseloomu ja organiseerimis­võimet; selleks tuleb jätta lapsele suurem vabadus õppimises, või­maldada temale kõrgemat isete­gevust ja vabastada ta klassi keskmise tasapinna takistavast mõjust.
  2. õpilane peab otsima teadmisi omal jõul, olles teadlik oma töö lõppsihis ja selle saavutamiseks tarvisminevas jõu- ja ajakulus.
  3. Võimaldades õpilasele vaba individuaalset arenemist, peab hoolitsema ka tema ühiskondlike tunnete kasvatamise eest.

Vaatleme ligemalt Daltoni kava ole­must ja tema tegelikku läbiviimist.

Daltoni koolis astuvad harilike klasside asemele tööruumid — „laboratooriumid” üksikute õppeainete jaoks. Ruumide puudusel võib korraldada kaks-kolm „ainenurka” ühes ja samas ruumis, nagu seda tegigi miss Parkhurst oma esimestel katsetel. Nendesse laboratooriumidesse koondatakse kõik koolis leiduvad õppeabinõud, vastavalt õppeainele: katseriistad, mudelid, tabe­lid, kaardid; tähtsaim osa laboratooriu­mi sisseseadest on aga raamatukogu tarvilike õppe-, käsi-, lugemis- ja sõnaraamatutega j. m. Need väikesed raamatukogud seisavad kappides või isegi lahtistel riiulitel tarvitamiseks töö­tundide ajal.

„Laboratooriumi” mööbliks on ha­rilikud lauad ja toolid; kapid, riiulid ja alused õppevahendite jaoks; seinu kata­vad, niipalju kui seal ruumi jääb, seina­tahvlid.

Kooli välise sisseseade ümberkorral­dus võimaldab võtta ette ka sügavamat sisemist uuendust. Kasvatuse tähtsa­maks sihiks on Daltoni kavas vastutus­tunde arendamine, õpilane peab jõud­ma mõistmisele, et ta ise on vastutav oma töötagajärgedes, mitte aga õpetaja. See teadvus süvendab õpilase tööhuvi, arendab tema enesevalitsemist, töövõi­met ja tahet. „Laboratoorse” tööviisi juures õpetatakse vähe, peamiselt aga õpitakse isetegevalt.

Õpilane ise valib teatava konkreetse ülesande või küsimuse iseseisvaks läbitöötamiseks. Need ülesanded ja küsimused on töötatud välja õpetaja poolt n. n. tööjuhatustena. Nooremate õpi­laste jaoks on tööjuhatused harilikult nädalateemad, vanemate juures — kuu­töö. Valitud töö siht peab olema õpila­sele täiesti selge. Sama selge peab ole­ma temale ülesande sisu täies ulatuses. Vanemad õpilased võivad isegi võtta osa kogu aasta töökava väljatöötamisest, mis selgitab neile nende töö kaugemat lõppsihti.

Iga õpetaja annab omas aines kolmeastmelised tööjuhatused minimaal­sete, keskmiste ja maksimaalsete nõue­tega, et võimaldada õpilastele töö vali­kut individuaalsete võimete järgi. Miss Parkhursti kõrgemaks ideaaliks ongi õppetöö kohandamine iga õpilase või­metele ja huvidele. Valides oma maitse järgi töökava ja siis iseseisvalt tööta­des, õpilane näeb ise, missugusel alal on temal tugevamad võimed, ja õpib õieti hindama vaeva ja aega, mida tuleb pü­hendada üksikutele ainetele.

Alal, kus õpilasel head võimed ja mille vastu tal ka huvi, ta valib maksimumkava, kuna aines, mis teeb temale raskusi, ta töötab miinimumkava järgi. Sellel on ülisuur tähtsus õpilase tööedu kohta: koolis kaob mahajäänud, nõrga õpilase mõiste. Nõrgemate annetega õpilane teatavas aines ei jää kellestki maha, sest tal pole kedagi taga ajada. Ta valib töömiinimumi ja töötab oma jõukohases tempos, ilma et oleks karta teiste õpilaste etterühkimist. Samuti ei tunne õpilane ennast teistest mahajää­nud olevat pärast pikemat puudumist, näit. haiguse puhul, olgugi et tal siis tuleb rohkem töötada. Niisuguse töö­tamise tagajärjed on silmnähtavad; tööedu kasvab, samuti kasvab õpilases eneseusaldus ja töörõõm.

Kõik õpetajad, kes töötavad labora­toorse kava järgi, kinnitavad üksmeel­selt, et nõrgemad õpilased võidavad sel­lega palju. Värske elu ja uus julgus hingestab neid, ja sageli juba esimeste tagajärjekate katsete järele miinimum­kavas lähevad nad üle keskmisele või isegi maksimumkavale. õpetaja on neile siin ainult aitajaks ja juhtijaks.

Andekate õpilaste võimed samuti leiavad Daltoni-süsteemis täielikku are­nemist. Nende kiirele mõtlemisele ja sügavamatele huvidele ei ole enam takistuseks nõrgemate õpilaste aeglane edasijõudmine. Ka nemad tunnevad rõõmu kiirest edasijõudmisest ja oma huvide rahuldamisest. Vabatahtlikult töötavad nad väljaspool kava — loevad, kirjutavad referaate, katsetavad koolis ja kodus, õpetajale valmistab niisu­gune vabatahtlik õpilase töö suurt rõõ­mu, sest ta väljendab kõrgemat ja süga­vamat huvi.

Individuaalse töö kõrval tööjuhatus­te järgi tarvitatakse ka rühmatööd, kus õpilased jaotavad endi vahel laiema teema üksikud osad ja aitavad üksteist töö läbiviimisel.

Tööjuhatused on Daltoni kavas olu­lise tähtsusega, ja miss Parkhurst ise arvab, et kogu töö edu olenebki sellest, kuivõrd juhatused on läbi mõeldud ja täpsalt välja töötatud, õpetajal tuleb tõsiselt arvestada töö määramisel õpi­laste võimeid, andes õpilastele täiesti jõukohaseid ülesandeid. Kui õpilane vallutab asja, mis vastab tema jõule, ta tunneb sellest võitja rõõmu, ja kasvava töörõõmuga asub ta uuele ülesandele. Tekivad aga töös ülesaamatud raskused, ta väsib ja kaotab tööhimu.

Tööjuhatused peavad olema tingi­mata kirjalikud. Nad sisaldavad hari­likult järgmisi punkte:

  1. Sissejuhatus huvi äratamiseks uue ülesande vastu.
  2. Teema ehk ülesande tuum.
  3. Juhatusi, kuidas tuleb töötada.
  4. Ülesanded lugemiseks, kirjutamiseks, päheõppimiseks jne.
  5. Tarvisminevad õppeabinõud, mis leiduvad laboratooriumis; kirjanduslikke allikaid.
  6. Jooniste, mudelite valmistamine ja teised tööd, mis seotud antud ülesandega.
  7. Töö arvestamine ülesande täit­misel.

Iga õppeaasta ja õppeaine kava ja­guneb kümneks kuuülesandeks ja need oma kord neljaks nädalateemaks. Sel­gitame seda kõike mõne näitega miss Parkhursti tööst: „Kasvatus ja õpetus Daltoni kava järgi”.

Ajalugu.

7. õppeaasta.   1. nädal.   3. kuuülesanne.

Briti ilmariigist räägitakse, et ta päike kunagi ei looju. Siia kuuluvad suu­red asumaad: Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika. India ripub Briti valitsusest. Egiptus seisab tema protektoraadi all. Kuidas tekkis niisugune võimas riik? Ajaloo õpetus käesoleval aastal annab meile täieliku vastuse sellele küsimusele. Te loete suure huviga kuulsate leiutajate ja asutajate julgetest tegudest, nende võitlusest ja püsivusest, samuti loete hiilgavatest võitudest, merel ja maal, targast valitsemisest, — kõi­gest, mis aitas luua Briti ilmariigi.

Meie saare pindala on 50222 ruutmiili, kõpu riigi maad aga ületavad 14.000 000 ruut­miili. Briti riigi suurus on tema võimsus me­rel; meie ajaloo õpetus peabki seepärast al­gama ajast, millal Inglismaa otsis mereteid uutesse maadesse..

Sel nädalal loete: „Kolumbuse ajaloost” (lhk. 54—61 raamatus „Piers Plowman“ : „Kolumbus ja tema esimene sõit Ameerikasse” (lhk. 5—8).

Seda arvestatakse 2 päeva tööks — 2 tööüksuseks.

Vastake järgmistele küsimustele ja täitke ülesanded:

  1. Kujutada skemaatiliselt maakera nii nagu seda enne Kolumbust arvati.
  2. Kirjeldage Kolumbuse noorpõlve.
  3. Kes leiutas Hea Lootuse neeme?
  4. Kuidas tekkis see nimi?

See on 3 päeva töö — 3 tööüksust. (Ing­lismaa koolides töötatakse ainult 5 päeva nä­dalas.).

2.         nädal.

Sel nädalal jätkame Kolumbuse ajalugu: „Kolm kuulust reisi” (lhk. 8—24). Lugemine — 2. päeva töö.

Küsimused ja ülesanded — 3. päeva töö.

  1. Joonistada   kaardil   Kolumbuse   tee­kond.
  2. Kirjutage kokkuvõte Kolumbuse reisi­dest Ameerikasse.

3.         nädal.

Tuudorite valitsuseaega nimetame leiu­tuste ajajärguks. Selle suguvõsa kuningad olid huvitatud uutest maadest. See oli meie Ilmariigi algus.

Lugeda: lhk. 30—34 raamatus ,,Ajalugu iseseisvaks õppimiseks”.

(1. päeva töö — 1 tööüksus).

Vastake küsimustele (4. päeva töö).

  1. Miks nimetatakse Tuudorite ajajärku
    „leiutuste ajaks?”
  2. Nimetada kaks maad, kust enne teisi otsiti mereteed Indiasse,
  3. Kuidas tahtsid nad jõuda sihile?
  4. Miks oli selle meretee otsimine tarvi­lik?

4. nädal.

Loeme sellest, kuidas portugaallased leid­sid Hea Lootuse neeme ja meretee Indiasse. Allikas: ,,Vasco da Gama esimene reis Indias­se” (lhk, 25—27.).

Küsimused ja ülesanded:

1. Valmistada kaart-visand Vasco da Gama reisist.

2.  Mis olid kolme laeva nimed?   Kes oli Devon?

Miks oli tema teenistus tähtis Vasco da Gamale?

Lugemine arvestatakse kahe päeva tööks (2 tööüksust), ülesannete täitmine kolme päe­va tööks (3 tööüksust:).

Maateadus.

7. õppeaasta. 10. kuuülesanne.

Briti saared (järg.)

1. nädal.

See on viimane tööjaotus käesoleval aas­tal. Jätkame kodumaa tundmaõppimist, kus­juures kõige pealt peame koguma mõningaid teadmisi nisust. Leib on tähtsaim toiduaine. Leidke kohad, kus nisu, kasvab, miks nimelt seal ja kui palju. Selleks teadke, et nisu va­jab kolme asja heaks kasvuks.   Need on a) kuiv, rammus muld, b) rohkesti päikest ja d) savipind. Seda võite kanda töövihkudesse.

Võtke kodumaa sademete kaart ja leidke kuivemad kohad meie saartel. Temperatuu­ride kaart näitab, et samad kohad on ka soo­jemad. Geoloogilisel kaardil pange tähele, et ka mullapind on seal savine. Saarte edela­poolses osas ongi nisupiirkond. Lugege raa­matust „Leivamaad” lhk. 3—10 ja pange ka tähele, et Lutoni linnas, mis asub selle maa keskkohas, on ka arenenud õlepunumise töös­tus (2 päeva töö).

Joonistada kaart nimetatud raamatust lhk. 41. Sellel kaardil näidata kohad, kus kas­vab nisu. Märkida ka linnad: Luton, Norwich, Ipswich, Peterborough, Lincoln, kus valmistatakse põllutööriistu.   (2 päeva töö).

Nüüd märkige kodumaa nisusaagi kohta, et see on vaevalt 1/5 nisuhulgast, mida tarvi­tame aastas, ja ta toidaks meid ainult 2% kuud. Seepärast peame suurema osa nisu sisse vedama teistest maadest — Ameerikast, Austraaliast, Indiast.

Vastata küsimustele: miks kasvab vähe nisu Iiri- ja Šotimaal (1 päeva töö).

2. nädal.

Nüüd juhin teie tähelepanu teisele toidu­ainele, mida saame merest — see on kala. Te mäletate veel eelmisest õppeaastast, et meie saarte ümber on madalmeri. Vaadelge Dogger-Banka Põhjamere keskel. See koht on haruldaselt kalarikas. Kalapüük annab tööd tuhandetele inimestele. Teid vist küll imes­tab, kui ütlen, et me tarvitame aastas 1 milj tonni kalu. Lugeda kaladest, mida me tarvi­tame toiduks, ja nende püügist raamatust „Briti saared” (lhk. 55—59). Leidke kaar­dil järgmised kalasadamad: Hull, Grimsby, Jarmonth, Lowestoft, Brixham, Stornoway, Dublin, Londonderry (1 päeva töö).

Leidke tulunduskaardil kalade nimed meie meredes ja kandke need oma kaardile (1 päeva töö).

Joonistage nimetatud raamatust (Ihk. 57) pilt:   „Kalapüük võrguga.” (2 päeva töö).

3.  nädal.

Meie ei või lõpetada ülevaadet kodumaast enne kui pole heitnud pilku loodusvarale, mis on meie rikkuse alus.   See on kivisüsi.

Ülevaate saamiseks meie söetagavarade suurusest joonistada kaart ja märkida seal tähtsamad söekaevandused, mida leiate tööstuskaardil (2 päeva töö).

Kaarti joonistades tuletada meelde, et söe ligiduses ka rauda leitakse.   Kaart lõpetatud, on vaja selgitada, milline tähendus on neil ka­hel mineraalil tööstuse arenemiseks söe kae­vanduste ümbruses. Sellest lugeda raamatust: „Briti saared”, Ihk. 39—46. (2 päeva töö).

Veel üht asjaolu tuleb rõhutada söe ja raua käsitlusel. Vaadelge rahvastiku kaardil neid kohti, kus leitakse sütt. Mis märkate rahvastiku suhtes?

Võrrelge neid kohti teistega, kus nisu kas­vab. Missugune vahe? Seletada põhjusi (1. päeva töö).

4. nädal.

Selle nädala tahame pühendada me raudteele. Kaardil võite näha, et raudtee võrk on meil küllaldane. Vaadelge tähtsa­maid raudteid ja märkige linnad, kust nad läbi lähevad (1 päeva töö).

Lugeda: „Briti saared”, lhk. 141—154. Loetu põhjal selgitada endale, miks raudteele nimelt niisugused suunad antud (2 päeva töö).

Joonistada kaart ja näidata sellel parem tee: 1. Londonist Dublini, 2. Londonist Corki, 3. Londonist Edinburgi ja 4. Londonist Glasgowi (2 päeva töö).

Nendest näidetest leiame vast kül­lalt selgust selle kohta, missugune on õpetaja osa tööjuhatuse koostamisel. Tähelepandav on asjaolu, et õige palju ruumi on antud juht- ja kontrollküsimustele. Nad äratavad õpilase huvi, juhivad tema tähelepanu olulisele ja nõuavad küsimuse sügavamat analüüsi. Sageli tööjuhatused sisaldavad ka niisu­guseid lauseid: „Ülesanne lahendatud, tulge minu juurde, ma seletan teile uue reegli” või: „Katsuge iseseisvalt selgusele jõuda ja kui see ei lähe, tulge minu juurde, ma aitan”.

Samalaadilisi suulisi seletusi annab õpetaja ka tööjuhatuse kätteandmisel. Siin on tähtis, et õpilane näeb õpetaja otsest huvi oma töö vastu ja tema valmisolekut abiks olla, mis loob tööruu­mides iseäraliku vastastikuse usalduse õhkkonna. See usaldus rahustab õpi­last ka raskemas töös ja tõstab tema töövõimet.

Arusaadavalt, peab erinema tööjuhatuste toon ja stiil õpilaste vanaduse järgi, ja iseäranis sõbralik peab ta ole­ma nooremate õpilaste jaoks.

Töökavad üksikutes ainetes on ühtlustatud. Selleks harutatakse neid õpe­tajate nõukogus, et kasutada täielikumalt keskustamise (kontsentratsiooni) võimalusi. Daltoni süsteem ei pea lu­batavaks üksiku õpetaja töötamist oma aine alal, jätles arvestamata oma kaas­võitlejate töökavad. Paljudes koolides on õpetajate nõupidamised töö ühtlus­tamiseks nähtud ette igapäevases tun­nikavas lõunavaheajal, 30 min. vältel.

Sageli leitakse seejuures, et tehtud tööd ühe aine alal võib arvestada ka teises sugulasaines. Nii, näiteks, leiame tööjuhatuses ajaloo aine kohta, mis nõuab kirjalikku kokkuvõtet, lisanduse: „see kirjatöö, kui ta rahuldavalt täide­tud, võetakse arvesse nädala tööna ka emakeeles”. Joonistusi maateaduse või ajaloo alal võib arvestada ka joonistamise õpetaja jne. Veelgi ilusamat sidu­mist saavutatakse teisel teel. Kui tea­tav töö, näit., maateaduses nõuab täien­davaid teadmusi matemaatikast, siis maateaduse õpetaja saadab õpilase töö­tama oma kolleegi juurde vastavasse tööruumi. Nii saavutatakse sügav üht­lus töös sellele vaatamata, et õpetus sün­nib eriainete õpetajate juhatusel.

Aine läbitöötamisel valitud tööjuhatuste järgi jäetakse õpilasele täielik vabadus seal näidatud aja piirides (nä­dal, kuu). Õpilane võib, näiteks, tervenädala töö maateaduses või ajaloos lõ­petada ühe päevaga, et pühendada järg­mine päev teisele ainele. Kuid ta võib ka päeva jooksul kahes-kolmes labora­tooriumis töötada,   õpetaja on omas tööruumis tunnikavas kindlaks määra­tud tundidel ja õpilane võib saada te­malt sellal alati tarvilikke juhatusi.

Kuid individuaalse laboratoorse töö kõrval on Daltoni koolides igapäev ka harilikke klassitunde”. Sel viisil sün­nib usuõpetuse, laulmise, võimlemise ja võõrkeelte õpetamine, kus individuaalne tööviis ei ole otstarbekohane. Peale selle on ka ühiseid tunde selleks, et teha aine tervikulise osa läbitöötamise järele tarvilikke kokkuvõtteid ja harutada ühiselt töö kestel tekkinud küsimusi. Ka võib õpetaja üldisi juhatusi anda kogu klassile enne ülesande täitmist, näi­teks matemaatikas põhivalemite tuleta­mine jne.

Tunnikava Daltoni koolides oleks siis järgmine:

9—9,30 Õpilaste registreerimine ja usuõpetus.

9,30—10,30 Töö laboratooriumides.

10,30—10,40 Vaheaeg.

10,40—11 Kehalised harjutused või laulmine.

11—1 Töö laboratooriumides.

12—2 Lõunavaheaeg.

2—3 Klassitund.

3,10—3,30 Laulmine või kehalised harjutused.

3,30—4,30 Töö laboratooriumides.

 

Üksikute ainete jaoks on aega näda­las :

Emakeel —           5   tundi,    sellest laborat. tööks 5 t.;        päeva  kohta 60 m.
Kirjandus —          5      „           „           „         „     4 t.;       „          „        48 m.
Matemaatika —     4      „           „           „         „     3 t.;       „          „        36 m.
Maateadus —        2      „           „           „         „     1 t.;       „          „        12 m.
Ajalugu —             2      „           „           „         „     1 t;        „          „        12 m.
Loodusõpe-
tus ja joonist. —    2      „           ,,           „         „     1 t.;       „          „        12 m.

Kokku:  20 tundi; sellest laboratoorseks tööks 15 t.; päeva kohta 3 t.

Peale selle usuõpetuse, laulmise, võimlemise tunnid, kokku 1 t. 10 min. päevas.

Edukaks töötamiseks Daltoni kava järgi on tingimata tarvilik õige aja jaotamine ja selle kasutamine õpilase enda poolt, õpilase töö annab seda pare­maid tagajärgi, mida paremini ta oskab arvestada tal tarvitada olevat aega, tarvisminevat jõukulu ja huvi asja vastu ning kõike seda tasakaalustada.

Selleks on võetud tarvitusele isesugused töölehed, mida õpilased ise täi­davad.

    
Õpilase tööleht.

 

Tabel täidetakse järgmisel viisil, õpilane N. N. töötas oktoobrikuu esimese nädala esmaspäeval emakeele „laboratooriumis” ja täitis kolme tunni jooksul 4 tööüksust. Päeva lõppedes ta teeb oma tabelis emakeele lahtris nel­jal joonel ristikesed ja nende kõrval märgib number 1-ga, et töö tehtud esmaspäeval, s. o. esimesel nädala päeval. Järgmisel päeval ta töötab ühe tunni ajaloo ruumis, lõpetades nädala pensumi, milleks kulubki keskmiselt 1 töötund. See märgitakse tabelil ristikestega ajaloo lahtris ja number 2-ga.

Peale selle töötas ta samal päeval ka kir­janduse alal 2 tundi ja täitis kolm töö­üksust jne. Töölehest on ka näha, et õpilane puudus neljapäeval, mille tõttu tal osa nädala tööst on jäänud tegemata. Seda puudujääki ta võib katta jõukohaselt järgmistel nädalatel. Töölehe jä­rele õpetaja võib igal ajal kontrollida, mis õpilasel tehtud, ja ka katsuda, kas ta on ka ülesanded küllalt põhjalikult läbi töötanud.

Õpetajal endal on ka oma aine jaoks eriline tööleht, mida ta täidab õpilaste tabelite põhjal.

Õpetaja tööleht

Tabelil on näidatud, et õpilane А. A. on täitnud matemaatikas 3 nädala töö, õpilane B. ja D. aga 2 nädala pensumi jne.

Tabeli eesmärk on anda õpetajale ülevaade kõikide õpilaste tööst omas aines. Peale nende kahe tabeli tarvitatakse ka üldist klassi töölehte, kuhu kantakse kokkuvõtted kõikide õpilaste tööst kõigis õppeainetes.

Kuigi säärane hindamise viis paistab esimesel pilgul liiga kuiv ja tülikas õpetajale, ta on siiski elav tunnistaja õpilase tööedust, millest nii õpe­taja kui õpilane ühiselt võtavad osa.

Vaatleme veelgi ligemalt õpetaja tööd Daltoni koolis. Kas piirduvad ta ko­hused ainult tööjuhatuste väljatöötamisega, õpilaste töö registreerimisega ja kontrollimisega ning korra järele val­vamisega?

Ei ole raske tähele panna, et „laboratoorne” tööviis nõuab õpetajalt süga­vat lapse psüühika tundmist, palju teadmusi ja suurt oskust lastega käitlemiseks, toetades nõrgemaid ja ergu­tades andekamaid. Miss Parkhurst ise arvab, et õpetaja kvalifikatsioon Daltoni koolis, võrreldes hariliku koolitüü­biga, peaks tõusma 50%. Siin ei ole tähtis õpetaja ilus jutustus, ladus sele­tus ega osav teema läbiviimine etteka­vatsetud mõtete järgi. Õpetaja peab jääma siin näivalt varju, et oma isiksu­sega mitte peale tikkuda ja laste üle va­litseda. See ei tähenda siiski sugugi õpetaja kasvatusliku mõju vähenemist, vaid ennemini, selle süvenemist. Õpe­taja töö muutub ühtlasi ka keerulise­maks ja raskemaks, sest kergem on „tundi anda”, kui arendada töös õpi­laste isetegevust. Kergem on läbi töö­tada ainet tunnist tundi omal valikul, kui jälgida üksikute õpilaste ja rüh­made vaba tööd. Samuti on kergem püstitada küsimusi, kui vastata õpilaste algatatud küsimustele. Kergem on ka oma tahet maksma panna, kui ära­tada ja kasvatada tahet lastes.

Daltoni koolide tegelik töö Inglismaal ja mujal on selgesti andnud, era­kordselt häid tagajärgi, teostades laias ulatuses uuemaid pedagoogilisi põhimõt­teid. Tõepoolest, ei ole kahtlust labo­ratoorse süsteemi suurtes väärtustes. Keskmise õpilase domineeriv mõju an­dekate ja nõrgemate edasijõudmisele on siin kõrvaldatud. Samuti õpilane ei ole sunnitud jälgima ühes teistega õpetust, millest ta vast ei saa küllalt arugi. Õpilaste individuaalsed võimed arenevad loomulikult, nende algatusvõime ei ole sugugi takistatud õpetaja ega kaasõpi­laste poolt. Oma töös õpilane peab alati arvestama õiget aja jaotust, et saavu­tada suuremaid tagajärgi. Töörühmad kasvatavad ühiskondlikku tunnet, vane­mad õpilased aitavad nooremaid, tuge­vamad nõrgemaid. Õpetaja kasvatav mõju õpilasse suureneb, kuna ta võtab osa iga õpilase tööst, toetades ja virgu­tades teda tööle.

Kuid ei või jätta tähele panemata ka raskusi ja kahtlasi külgi Daltoni süsteemis. Välisest küljest võib tekkida küsimus, kas õpilaste liikumine ei sega vahest vabal üleminekul ühest tööruumist teise kaasõpilaste tööd? Kas ei ole mitte segavad ka õpetaja seletused ja juhatused üksikute õpilaste küsimuste puhul? Kas õpetaja suudab tarvilisel määral juhtida õpilaste individuaalset tööd, ja kas ei lähe aega kaduma, kui õpilasel tuleb oodata järjekorda õpe­taja juures? Kas üldse on võimalik hoida korda „laboratooriumis” ?

Kui see tööviis on õpilastele uus, ja kui nad pole veel harjunud uue korraga, siis on nendes asjaoludes teatav takis­tus tööle. Õpilased pöörduvad alguses õpetaja poole iga tühja asja pärast, sest nad pole kunagi katsunud väikesemastki raskusest saada üle iseseisvalt. Õpe­taja laua juures tekivad niisugusel kor­ral ootajate „sabad”, ja aega kaotatak­se viljatult. Kuid tegelik töö on näida­nud, et säärased nähtused kaovad kii­resti, ja õpilased harjuvad varsti ise­seisvalt töötama, otsides õpetaja abi ai­nult raskemates küsimustes. Samuti ei tülita nad kaasõpilasi tühjade küsimus­tega, nii et ühe ja sama laua juures mitu õpilast võivad segamatult töötada. Õppeabinõude tarvitamisel, allikate otsimisel ei tule ka korrarikkumisi ette, sest igal õpilasel on selge oma töös eesmärk. Mis puutub üldisse distsipliini tööruumis, siis ei ole seda sugugi raskem hoida, kui harilikus klassis, ja ta oleneb, nagu sealgi, õpetaja isikust. Kui õpe­taja oskab õpilaste tööd õieti juhtida, siis valitseb „laboratooriumis” ilus töö meeleolu, ja igasugused vallatused kaovad iseenesest, sest nad on ainult hu­vitu töö või tööta oleku tagajärg. Seepärast võib arvata, et distsipliini küsi­mus ei tekita erilisi raskusi Daltoni kava teostamisel.

Ka kooliruumide küsimus ei tee raskusi Daltoni süsteemis. Daltoni koolideks kõlbavad kõik harilikud koolima­jad, nagu nad ehitatud, ilma suurema ümberehituseta. Kuid uute koolimajade ehitamisel Daltoni koolide jaoks on soo­vitav näha ette suurem üksikute töö­ruumide arv vastavalt õppeainetele, eriti keskkoolides.

Ka seniseid koolisisseseadeid ei ole tingimata tarvis muuta, kuid sobivam mööbel oleks Daltoni koolile siiski harilikud lauad ja toolid. Säärast koolimööblit võib leida tänapäev juba palju­des koolides ka meil. Õppeabinõude hoidmiseks on vaja kappe ja riiuleid; tabelite ja piltide jaoks aluseid ja hoid­jaid. Seinatahvleid peaks olema samal määral kui harilikus klassiski. Ka õp­peabinõude hulk ei tarvitse olla suurem kui harilikus koolis. Kuid selle asemel, et hoida neid kõiki ühes ruumis, nad on paigutatud vastavaisse tööruumidesse. Seega kaob õppeabinõude kandmine, mis rikubki asju kõige rohkem.

Raamatukogu samuti jaotatakse raamatute sisu järgi tööruumide vahel. Arusaadavalt peaks raamatuid olema küllaldasel arvul ja mitmekesise sisuga. Üht ja sama raamatut aga ei tarvitse muretseda üle 4—5 eks., kuna klassisüsteemi juures tõuseb see arv, näit. kirjandusteoste käsitlusel 15-ni. Meie oludes on kohaste käsiraamatute küsi­mus kooli nõrgem külg. Iseäranis puudulik on koolikirjandus niisugustel ala­del, nagu loodusõpetus, maateadus, ajalugu j. t. Peale tavaliste õpperaamatute on meil nimetatud aladel väga vähe kirjandust, mis kõlbaks õpilasele ise­seisvaks kasutamiseks. See puudus an­nab ennast küllalt valusasti tunda ka praeguses koolitöös. Daltoni süsteemi teostamisel oleks raamatute puudus aga suureks takistuseks: ei või ju tõsiselt rääkida ,,laboratoorsest” tööviisist nal­jalt kuiva, sisuvaese õpperaamatu jä­rele.

Kooliruumide, õnpeabinõude ja raamatute kasutamisel on meil juba mit­mes kohas osalt läbi viidud kord, mis sarnaneb Daltoni süsteemile.

Nimelt on üksikutes koolides kas kõik klassid või osa klasse korraldatud aineruumidena ehk -kabinettidena emakeele, matemaatika, loodusõpetuse, kä­sitöö jaoks jne. selleks, et paremini ka­sutada õppevahendeid, mis suuremalt jaolt kõik vastavasse ruumi koondatud. Ka võib paremini kohandada eriklasside sisseseadeid aine iseloomule, nagu seda juba varemgi tehti füüsika, keemia, käsitöö klassides. Seega luuakse aineklassis ühtlasi ka ümbrus, mis aitab ära­tada õpilases vastavat töömeeleolu ja seega tõsta tööviljakust.

Nende asjade hoidmiseks, mida õpilane ei vaja tunnil erilises aineruumis, tuleb muretseda kapikesed, kuhu viiakse ka tunnilt minnes vabanevad raamatud ja asjad. Õpilaste „rändamine” vahe­tundidel klassist klassi ei too mingit se­gadust, küll aga on soovitav, et õpilased vahetundidel rohkem liiguksid. Kui seejuures on ka ained tunnikavas koon­datud järjest kahe tunni kaupa, siis sünnib tegelikult ümberkolimine ühest tööruumist teise õppepäeva jooksul ai­nult paar korda. Niisugune tunnikava ülesehitus on soovitav ka klassisüstee­mis. Nimelt ühtlustatakse seega õpi­lase tööpäev: 5—6 üksiku tunni kirjust segust moodustub ainult 2—3 isesu­gust tööjärku. See võimaldab paremat süvenemist töösse ja annab kokkuhoidu ajas, kuna kaovad ära „sissejuhatused meeleolu loomiseks” tunni alul, mis on möödapääsmatud õpilaste mõtete koondamiseks üleminekul ühelt ainelt teisele, iseäranis kui tund tõotab mittehuvitav olla. Üldse võiksime soovitada säärast töökorraldust ka siis. kui ei mõeldagi täielikult üle minna Daltoni süsteemile, sest senine praktika on esile toonud nendes välistes muudatustes palju posi­tiivseid külgi.

Algkoolis langeb tööruumide korraldamise küsimus ära nendes klassides, kus töö korraldatud üldõpetusena. Teis­tele klassidele aea ei jätku niisugusel korral ruume üksikute ainete jaoks. Siin tuleb üks ja sama ruum sugulas­ainete jaoks korraldada, nagu emakeel, ajalugu, kodanikuteadus: maateadus, loodusõpetus; käsitöö, joonistamine. Kuna nimetatud ainerühmad on ja peak­sidki olema ühe ja sama õpetaja käes, siis tekib ka sisemine tarvidus koon­dada neid ühte tööruumi. Tuletame ka meelde, et miss Parkhurst algas oma reformi koolis, kus 8 õppeaasta jaoks oli ainult üks klassiruum ja ainult üks õpetaja, ja et sellest hädast sündiski mõte luua uus õpetussüsteem, mida nüüd tunneme Daltoni kavana.

Tunnikavva Daltoni süsteem ei tooks muudatusi. Individuaalset töötamist aineruumides ja ühiseid tunde terve ,,klassiga” võib korraldada aja suhtes mitmel viisil. Ülaltoodud näites on „laboratoorne” töö ja ühised tunnid üks­teisega läbi põimitud. Kuid on ka mõeldav ühiste tundide paigutamine kas päeva algu või lõppu.

Seepärast võime arvata, et Daltoni süsteem on välisest küljest teostatav ilma suuremate kuludeta ja raskusteta. See asjaolu vast seletabki suurt edu, mille osaliseks sai miss Parkhursti kooliuuendus paljudel maadel ja isegi nii­sugusel tagasihoidlikul maal, nagu Ing­lismaa.

Pöördume Daltoni süsteemi sisemisele küljele. Tunnustades tema väär­tusi, arvustajad juhivad tähelepanu siis­ki sellele, et siin võib kasvatus ja õpetus äärmiselt individuaalseks muutuda, tõr­judes hoopis välja ühiskondliku kasva­tuse. Eriti rõhutavad seda puudust mitmed pedagoogid Venemaal. Et Daltoni kava ühekülgsel mõistmisel võib selles suhtes patustada, seda ei saa sa­lata. Kuid see oleks miss Parkhursti põhimõtete juhtimine valele teele. Miss Parkhursti üks tähtis nõue on just sel­les, et võimaldades õpilasele vaba indi­viduaalset arenemist, tuleb hoolitseda ka tema ühistunde kasvatamise eest. Kõige pealt teenivad selleks ühised töötunnid nendes ainetes, kus polegi tunde „laboratooriumides” (usuõpetus, laul­mine, võimlemine, võõrkeel), teiseks ku­juneb töö laboratooriumides osalt ka rühmatöödeks, kus õpilased ise üksteist aitavad, juhatavad. Arvame, et Daltoni kava on individuaalse ja kollek­tiivse töö õnnelik ühendus.

Edasi küsitakse, kas ei kannata Daltoni süsteemis suulise väljenduse arenemine, kuna suurem osa tööst sünnib „vaikselt” lueredes ja kirialikke kokkuvõtteid tehes?  Seda ei peaks juhtuma õigel töökorraldusel. On ju ühi­sed töötunnid selleks määratudki, et ha­rutada õpilaste eneste poolt algatatud küsimusi nende eneste aktiivsel osavõtul. Kuna õpilastel nende individuaalse töökäigu tõttu on küllalt teadmusi mit­mesugustest varem läbitöötatud küsi­mustest, siis on ühised tunnid Daltoni koolis haruldaselt elavad ja sisukad, kandes sageli tõsiste vaidluste ilmet. Seda ei saavuta meie praeguse korra juures, sest õpilastel, välja arvatud ük­sikud, ei ole midagi tõsist öelda õpetaja poolt tõstetud küsimuste puhul, ja kui tahaksime laiemalt kasutada õpilaste isetegevust vabal õppejutul, muutuksid harutlused sageli kahvatuiks, sisutuiks. Nii ei jää meil valitseva meetodi juures, kahjuks, midagi paremat, kui õpetaja enda jutustus, mille „ümberjutustus” ei või olla kuigi hea keelelise väljenduse arendamise abinõu. Daltoni koolis on see hoopis teisiti.

Peale selle tuleb õpilastel vastata suuliselt ka kontrollil, mida õpetaja teeb igapäev õpilastega, kui nad lõpetanud võetud teema.

Edasi juhitakse tähelepanu sellele, et Daltoni kava ei tunnusta sugugi õpi­laste koduseid töid. Selle põhimõtte vastu ei saa vaielda. Tõesti oleks koo­litöö ideaalselt korraldatud siis, kui õpi­lased lõpetaksid kõik sundusliku töö koo­lis. Kui seda meie koolides ei ole või­malik teostada, siis muidugi selle pahe tõttu, mille üle me kõik kurdame; see on aine üleküllus. Et ainete rohkus õpi­laste ülekoormamisele viib ja väga hal­vasti mõjub töötagajärgedesse, on tul­nud viimasel ajal täies selguses ilm­siks. Algkoolis, eriti tema alamates klassides, on seisukord hoopis parem, sest seal on kodused tööd kas täielikult kadunud või antakse neid minimaalselt, sageli õpilaste eneste soovil. Aga vii­masel juhul muutub töö juba vabataht­likuks, vabaks lugemiseks, kirjutami­seks jne. Ainult vabaks töötamiseks peakski jääma õnilase aeg pärast kooli­tunde. Selle poole peame püüdma kind­lasti! Kui aga meil praegustes oludes on võimatu vabastada õpilasi sunduslikest kodutöödest, siis ei ole see sugugi takistuseks Daltoni kava teosta­misel: kui Õpilane suudab iseseisvalt töötada  tööruumis „laboratooriumis”, kasutades ainult üksikutel juhtudel õpe­taja juhatust, siis ta võib samasugust tööd jätkata iseseisvalt ka kodus. Või­me isegi arvata, et Daltoni süsteemiga harjunud õpilased oskaksid palju paremini töötada ka kodus iseseisvalt, kasu­tades seejuures otstarbekohaselt oma aega, mida meie õpilased sugugi ei oska teha.

Jääb veel üks asjaolu, see on õpetajate ettevalmistus. Kahtlemata peab õpetajate teaduslik ettevalmistus Daltoni koolis olema tüsedam, kui ta on te­gelikult meie keskmisel õpetajal. Meie praeguses õpetuse süsteemis õpetaja val­mistab igaks tunniks ette ainult ühe tee­ma, mida ta ise valinud, ja töötab selle klassis läbi, nii et õpilaste algatusel rännakuid kaugemale arutusel olevast küsimusest ette ei tule. Ka piiratud teadmustega õpetaja on enam-vähem kindlustatud, et tunnis ei juhtu üllatusi õpilaste küsimuste näol, mida ta ei suuda vastata. Teine lugu on Daltoni koolis. Siin õpetaja peab olema mitme­külgse ja sügava haridusega, eriti aga oma aine alal, sest küsimusi võib ker­kida kogu aine ulatuses ja väljaspoolgi seda, iseäranis andekate õpilaste poolt. Isegi tüseda ettevalmistusega õpetaja võib siin sattuda niisuguste asjade peale, mida ta otsekohe selgitada ei mõista. Siis ei jää temale mingit teist teed, kui kodus iärele uurida ja järgmi­sel töötunnil seletada. Juhtub see võrd­lemisi harva, ei vähene selle läbi sugugi õpetaja autoriteet, kuid lihtsamate asiade iuures ei võiks säärane nähtus ette tulla. Metoodilisest küliest on õpe­taja osa „laboratooriumis” lihtsam, kuna aine metoodiline läbitöötamine peab sündima juba tööjuhatuste koosta­misel. On vaid nõuetav. et õoetaja oma seletustega ei läheks kaugele, mis riisuks õpilaselt isetegeva töövõimaluse, ja piirduks ainult tarvilike juhatustega iseseisva lahenduse leidmiseks. Selleks aga peab õpetajal endal olema täielik selgus esile kerkinud küsimustes.

Järelikult, suurimaks raskuseks Daltoni kava teostamisel võib olla õpetajate teadusliku ettevalmistuse madal tasapind. Ainult küllalt sügava ja mit­mekülgse ettevalmistusega õpetaja suu­dab töötada „laboratoorse” süsteemi järgi, ja töötulemused on siis tõesti palju kõrgemad, kui see võimalik praegu valitseva õppesüsteemi juures. Daltoni koolide senine praktika on seda sel­gesti kinnitanud.

Lõpetades arvame, et ka meil võiksid leida teostamist miss Parkhursti põhimõtted, muidugi järkjärgult ja meie olude kohaselt, kuna sellest uuen­dusest võib kindlasti loota suuremat edu kasvatus- ja õppetöös. Esimesed sammud sel teel ongi juba tehtud nendes koolides, kus kooliruumid on korralda­tud aineklassidena; kus kasutatakse õpi­laste iseseisvat töötamist rühmades ühe ja sama põhiteema juures; kus on ole­mas klassi- ja aineraamatukogud jm.

Kirjandust:

H. Parkhurst.   Education  on the

Dalton Plan. London.1923.

M. Steinhaus.Neuere Pädagogik

im Ausland.   I Heft.   Beltz-Langensalza 1925.

S. V. Ivanov.  Organisazia i planirovanie rabotõ v kompleksnoi sisteme.   Leningrad 1926.

S. Hessen.   Die Idee der Arbeitsschule und der Daltonplan. „Die Erziehunpr”, 1926. Nr. 10—11.

L. Huher.   Der Daltonplan in der russischen Arbeitsschule.   „Neue Bahnen” 1927, Nr. 6—8.

 

Joh. Käis

Kasvatusest nr. 5/1928

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share