Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

02 Jul

Teose analüüs prantsuse kirjandusõpetuses.

 

    

Kirjandusõpetus pole mitte eeskätt ülikooli ülesanne, vaid see algab süstemaatilisemalt juba keskkoolis ja sellega astub kokku­puutesse ajakirjandus peaaegu alaliselt. Eesti kirjandusõpetus pole saanud veel kuigivõrd välja areneda. Seepärast pole liigne pilku heita, kuidas on seisund teistes maades. Allakirjutanul on olnud võimalus lähemalt tutvuda prantsuse kirjandusõpetusega, millest on põhjustatud järgnevad kokkuvõtlikud read sealse kir­jandusõpetuse ühe nähtuse üle.

Prantsuse hariduspoliitikasse ja kooliõpetusse tõi teatavasti sügava muudatuse 1902. a. vabameelne koolireform, mis vabas­tas kooli ühelt poolt kiriku ja teisalt antiikklassikalise kultuuri üle­rõhutatud mõjust. Viimasele jäi küll uueski süsteemis silmapais­tev koht, kuid pearõhk oli sealtpeale asetatud uutele kultuuridele ja ennekõike prantsuse enda kultuuri põhjalikumale käsitlemisele.

Kirjandusõpetuses tõi uus orientatsioon kaasa eriti põhjalikke muudatusi niihästi käsiteldava aine valikus kui käsitlusmeetodeis. Peateguriks noorte vaimude kujundamises said oma kirjanduse suurmehed ja viimaste käsitlemisel kaldus raskuspunkt ajalooliselt vaatluselt vahetule süvenemisele teoseisse, et haarata kogu nende sisulist ja vormilist küllust. Kirjandusteos pidi saama esmajärgu­liseks õpetajaks, enne kõike mõttepeenuse, väljendusvõime ja maitse harijaks võimalikult kogu avaruses, mida võimaldas uue­aegse kirjanduse mitmekesisus. Viimane seik oli eriti rõhutatud, sest uus suund erines senisest klassikalisest interpretatsioonist just oma suurema paindlikkuse tõttu. Tähelepanu polnud enam niipalju teatud eeskujuvormelite ja stilistiliste kategooriate otsimisel teoseist, vaid teose elava organismi mõistmisel kogu ta paljuses ja ühtluse tabamisel sellest paljusest. See tähendas rõhu asetust teoste analüüsile ja viimases võimalikult paindlikkude ja avarate meetodite vajadusele.

Selle äärmiselt keeruka ülesande teenistusse rakendus ka üli­koolides harrastatava kirjanduseuurimise juures uus haru, mille sihiks oli välja töötada tõhusaid analüüsimeetodeid. Viimaste põhjendajaks nende praegusel kujul oli prantsuse kirjandusaja­loo suurmeister Gustave Lanson, kes suri läinud aastal. Mitme juhtiva artikli järel andis Lanson 1906. a. oma teosega „L’art de la p r o s e” esimese põhjalikuma üldkäsitluse prantsuse proosastiili arengust, mis on jäänud metoodiliseks aluseks kõigile hilisemaile edasiarendusile.

Järk-järgult süvenedes ja peenenedes on see kirjandusõpetuse haru omandanud prantsuse ülikoolides asendi, mis annab praegu seal arendatavale tööle otsustava ilme, vähemasti selles osas, mil­lises ülikoolide töö on otseses õpetuses. „Explication de textes” (tekstiseletus) on prantsuse keele ja kirjanduse õppekavades esi­kohal ja üliõpilasile tähendab see sageli üht raskemat proovikivi eksameil, sest selle süvendusega, millega nad on mõeldud, pane­vad nad proovile mitte ainult õpitud faktide hulga, vaid üldise vaimse nõtkuse. Ainult tänu eelkäinud kooliõpetuse ettevalmistu­sele samas suunas (kirjanduslik analüüs algab juba algõpetuse lõppjärgus ja süveneb teise astme koolis, mis vaataks meie güm­naasiumile) suudavad üliõpilased vastata selle rafineeritud kont­rolli nõudeile. Teiseks suureks soodustuseks on kirjanduslikule teksti-interpretatsioonile antud ruum ülikooli elavas õpetuses.

Pariisi ülikoolis esindab kirjanduslikku   analüüsi   retoorika professuur, mille minevikust päritud nimel on vaevalt veel palju ühist omaaegse stilistika õpetusega.   Viimast asendab   kõigile kirjanduse sisu- ja vormiväärtusile   laiendatud   analüüsimeetod, mille rakendamist selle õppetooli professor vahendab. Läinud õp­peaastal olid kõik neli prof. Michaut praktiliste harjutuste ja loen­gute seeriat mõeldud tekstiseletuse problemaatika selgitamiseks. Samal ajal oli seitsmel prantsuse kirjanduse professuuril igal üks loenguseeria määratud kirjandusteoste analüüsiks.   Neile tuleks lisada prantsuse filoloogia professori Ch. Bruneau tugevasti es­teetilise kallakuga tekstianalüüsid, võõrkirjanduste professuuride, enne kõike inglise kirjanduse professori L. Cazamian’i vastavad loengud, ja lõpuks College de France’i võrdleva kirjandusajaloo prof. P. Hazard’i detailsed vaatlused Lääne-Euroopa maade luule kohta, kus ta stiilisugemete eritlusest lähtudes püüdis saavutada üldiseloomustusi eri maade luulelaadi kohta.

Teatud ühtlus nende paljude vaatluste menetlusviisis lubab kõnelda väljakujunenud meetodist prantsuse kirjanduslikus tekstiseletuses. Pärast Lansoni üldprintsiipide esitust ja rakendusnäiteid on andnud põhjalikuma ülevaate kogu probleemist Pariisi akadeemia inspektor M. Roustan oma teoses Precis d’ex-plication francaise” (Methodes et applications) Pa­ris, Librairie elassique Paul Mellottee, mida kasustatakse ühes sama autori analüüsinäidete koguga „Textes francais commentes et expliques”. Paris Mellottee, praegu juhtnöörina niihästi ülikooli kui teise astme koolide õppetöös.

Võiksime pidada neid prantsuse kirjandusõpetuses valitseva analüüsimeetodi esindusteoseiks, mis lubavad koos eelnimetatud loenguilt ja harjutusilt saadud täiendustega järeldada sealsete eritlusviiside kohta teatud üldisi iseloomujooni.

Sihiks on selgitada analüüsi kaudu võimalikult kõiki tegureid, mis ühest tekstist kõnelevad ja mille tervikmõju neid lugedes haarab.   Tähelepanu on pööratud teose komponentide   ääretule mitmekesisusele, kuid juba algusest peale valikudistsipliiniga: ta­bada ja seletada neist ainult olulist, s. t. teosele, teose fragmendile iseloomulist. Nende oluliste elementide iseloomustuses eeldab see meetod aga tungimist kuni varjatuimate nüanssideni, et pää­seda sel teel viimaks kirjaniku isikupära tuumani, mis peitub ena­masti väga peenis mõtte- ja tundevarjundeis. Nii nõuab see mee­tod õieti mikroskoobilist uurimispeenust, kuid hoiatusega mitte känguda pedantismi, kus kaoksid juhtideed.

See meetod oleks teadagi tehniliselt jõuetu suurte teostervikute ees, sest et tema üksikasjaliste vaatluste tulemused nõua­vad avaldamiseks kolm ja neli ja rohkem korda enam ruumi, kui kuulub vaadeldavale teosele. Sellest puudusest on aidanud üle tuntud kunstiseadus, mille järgi meistrikäsi on sama hästi tuntav fragmendis kui teose tervikus. Nii võetakse pikema teose puhul vaatlusesemeks vaid esindav lõik, mis moodustaks omaette tea­tud terviku: mõne idee esitus, mõne maastikupildi kirjeldus, mõni konflikti arendus, mõne tegevusepöörde kujutus.

Vaatlust ennast juhib algusest peale teose elava organismi austus. Hoidutakse üldistusist ja ettemääratud skeemidest. Oma peavooruseks tahab see meetod pidada paindlikkust, mis varieerib menetlusviise erinevate vaatlusesemete järgi. Esimeseks küsimu­seks teksti ees on seepärast: milles on selle konteksti peaelement, näit. kas ideedes, tundeväljenduses, karakteriesituses, erapooletus kirjelduses või väljenduse kunstilisuses? Vastus määrab, millele peab langema analüüsis pearõhk. Peaelement selgitatud, tuleb leida selle juhtprintsiip, s. t. autori põhikavatsus või algidee, mille järgi ta lõi vastava lõigu või teose. Nii püütakse teksti lahasta­mises käia sama teed, mida autor käis teda luues.

On ilmne, et juba need esimesed küsimuseasetused ja eriti teine nõuavad vaatlejalt hästi kogenud silma. Nad nõuavad de­tailide paljusest valitseva detaili, iduidee, tunde või pildi välja­koorimist, mis on mõnelgi juhul esimesest pilgust tabamatu. Ain­saks abiks on siis võimalikult põhjalik tutvus autori mõtte- ja tundemaailmaga, teose tekkimistingimuste, koguni ajaloolise ümbruse ja ajajärgu ideestikuga. Teose nägemine ajaloolises sidevuses kuni stiilidetailideni ongi üks selle meetodi põhinõudeid.. Sama vabaks kui ta jätab lähenemisvõimalused teosele, sama kar­milt määritleb ta teose ümbruse, mida vaatleja peab arvestama, et jõuda teaduslikult tunnustatava tõeni. Tekstiseletus ei saa olla õige ega nõutavalt põhjalik, kui ta näit. ei arvesta kirjandus­likke laene, suhet mineviku ja kaasaja kunsti- ja mõttevooludega, kui need teoses kajastuvad. Alles allikaga võrreldes avastub ühe kirjaniku kogu omapära.

Konteksti algidee, algelamus või kujutelm juhib kogu vaatlust ja on samaks ühendusprintsiibiks analüüsile, milliseks ta on teose organismile.   Tema ümber koonduvad kõrvaldetailid, ja analüüsi ülesanne on selgitada, milliste ühendusniitide kaudu nad liituvad algelamusega ja milline ülesanne on neil täita teose tervikus. Ideed ja kujutlused võivad näit. teoses areneda edasi ja tõmmata juurde uusi kas lähedusprintsiibi, võrdluse, kontrasti või sarnasusprintsiibi alusel. Nende selgitus lubab pilku heita kirjaniku mõtteliikumise problemaatikasse ja aidata nii olulisel määral kaasa tema vaimse ilme selgitamiseks. Stiili iseloomustus leiab siit print­siibi, mida võib jälgida üldisest kompositsiooniliikumisest kuni sõ­nastusstiili detailideni. Kõrvaldetailide ristlemisest algideega võib lõpuks selgitada autori mõtte- ja tundelaadi erinüansse (Roustan püstitab terve nüansside skaala heroilisest kuni delikaatseni), jõuda tema ilmavaate ja elutunde täpsema määritluseni.

Antud teksti puhul tähendab aga algidee (põhitunde, alg­elamuse) arvestus piirdumist olulisega. Kõik muud komponen­did on vaadeldud tema suhtes, nende ülesannet tuleb näha püü­des teda valgustada, rikastada teda erivarjunditega, anda talle elulist täiust, kus autori omapära avaldub lõpuks kogu oma ala­teadlikus ja teadlikus rikkuses. See tähelepanukeskendus tagab vaatlusele ühtluse ja süsteemikindluse ja hoiab eemaldumast teose terviklusest, mida reedavad näit. formalistliku poeetika liiga me­haanilisele mõistmisele toetuvad analüüsimeetodid.

Tuntud sisu-vormi eraldusprintsiibist lähtudes   näib,   nagu võiks prantsuse analüüsimeetodile pidada iseloomulikuks sisundi primaarsuse rõhutamist.   Lähtumine algideest, mida on mõistetud sisundi algrakuna, näib osutavat sellele.   Kujundi komponentide, kompositsiooni ja sõnastusstiili detailide vaatlus idee valguses, selle väljendusena ja hindamine nende kokkukõla järgi viimasega näivad toetavat seda järeldust.   Roustan esitab sellekohaselt ka üldise analüüsi plaani: 1) Teksti valjusti lugemine, et teda mõista kõigis ta mõjuvarjundeis; 2) teksti lokaliseerimine, s. t. paigutus ta  ajaloolisse,  kirjanduslikku,  ideelisse ümbrusse;  3)   sisundi analüüs; 4) üldplaani analüüs  (ütleksime:   kompositsioonianalüüs); 5) vormi analüüs ja 6) kokkuvõtt.   Kuid   see plaan on mõeldud ainult normaalse eeskujuna, millel on selguse ja loogilise ehituse hüved.   Olenedes vaatlusobjektist võib vaatlus alata vor­mist või üldplaanist ja riivata ainult möödudes sisukomponente. Luuletis, mille peaväärtus on artistilises esituses, väljenduses en­das, jääks mõistmata, kui jälgida tavalist   teed sisundilt vormi poole.   Õiglasi iseloomustuskategooriaid võivad sel juhul anda ainult vormiesteetika mõisted.   Teose tundesisu on lahutamatu ta väljendusest ja omandab oma tõelise ilme viimaselt. Prof. Michaut analüüsinäited  tõendasid,  mil  määral  vormi  primaat  valitseb ka proosas.   La Bruyere’i tihedad karakteriportreed on mõisteta­vad enne kõike äärmiselt leidliku kompositsioonimõju kaudu. Teose põhiprintsiip avastub siin ehituse kategooriais, mis lubavad iseloo­mustada kirjaniku kogu kunstilaadi: ühele rabavale kontrastile ehitatud teos lubab järeldada suurejoonelist lihtsustustendentsi, äär­mist kontsentratsioonitaotlust, mis on jälgitav selle järele läbi kõigi stiilidetailide kuni autori mõttemehhanismini.

Kirjandusteos pole mõistetav nii siis mitte komponentide tar­dunud hierarhiana, vaid nende liikuva ristlusena. Sisu ja vormi te­gurid on üksteisest läbi põimunud ja valgustavad teineteist vastas­tikku. Ühe või teise poole ülekaal võib iseloomustada ainult üksik­juhtu ja nõuab siis vastavat analüüsikorda. Analüüsi üldjuhiseks jääb aga kõigi tegurite koosmõju mingi elamuse vahendamises, mille erilaadi selgitus on analüüsi ülesandeid. Lõplik siht on ta­bada autori kunstiilmet, seletada teksti esteetilist mõju, millele sisuanalüüs on alles sissejuhatuseks.

Üldine kompositsioon ja keelestiil moodustavad siin laia ja äärmiselt mitmekesise vaatlusala. See on ka piirkond, kus pääseb kõige lähemale kirjaniku vaimuilma omapärale. Sõnavaliku eri­ilme, sõnatähenduste individuaalsed varjundid, sõnade vahekord lauses, lauseehituse iseärasused, grammatiliste kategooriate omapä­rased mõjud nõuavad siin tundlikku analüüsi, mis mitte ainult ei konstateeriks vastavate tegurite esinemist, vaid näeks oma peaülesannet nende mõju iselaadi iseloomustuses antud kontekstis. Pea­rõhk ses vaatluses on pööratud aga pildistikule, kõnefiguuridele ja lõpuks rütmi ja musikaalsuse küsimusile kui esteetilise mõju peategureile. Oluline pole seejuures selgitada mitte ainult piltide päritolu ja kõlafiguuride teatud paigutust, vaid veelkord nende mõju varjundeid, assotsiatsioone, mida nad lähendavad, ja tundetoone, mis neid ümbritsevad. Kõiki neid väljendusväärtusi tuleb näha samal ajal otseses seoses kirjaniku algelamusega, teose ideelise ja tundelise sisundiga, mis neid esteetilises teosetervikus täiendavad ja millele nad omalt poolt heidavad täiendavat valgust.

Võimatu oleks käsitella siinkohal nende metoodiliste üldjuhiste rakendust, kus nad omandavad alles tõelise valguse. Piir­dume lühikese näitega M. Roustan’i põhjalikust analüüsist Lamartine’i poeemi „L’isolement” kohta, millest ta on oma vaatluseks eraldanud 28 viimast värssi. Luuletises väljendub mingi ebamää­rane ja ühtlasi kõiksust haarav kurbus, mille kajastust analüüsija näitab abstraktsete ja nõrga ilmekusega substantiivide rohkuses, adjektiivides, mis ei too kaasa ühtki kujukat omadust ega ärata poeetilist kujutluslendu, verbides, mis on ülevad või tavalised, kuid ilma dünaamilise jõuta. Sõnavaras valitsevad umbkaudsed tähen­dused, teatud voolavus, mis ei lase tabada midagi konkreetset. Kogu väljenduses kergust, lihtsat spontaansust, kuid täpsuse ja kokkusurutuse asemel ülevad ja üldistavad pöörded. Pildid on lae­natud kirjanduslikest konventsioonidest, mitte tõelusest, kuid peene tundlikkusega nende tundetoonide kohta, mis sulavad luuletise ül­disse värvikahvatusse ja mõtte unelevasse käiku. Võrdlused on vae­valt vihjatud ja hääbuvad üldisse meeleolutoomi.  Laused on kindla selgroota, tähendused liituvad neis mitte loogilise korra ja alistus-stisteemsuse, vaid vaba kõrvutuse ja tundeliikumisest tingitud assotsiatsiooniteede järgi. Nii liituvad kõik stiilielemendid ühe sihi teenistusse: anda edasi luuletaja mõtte lainetavat liikumist, mis motiive või väljendusvahendeid vaheldamata tuleb ikka jälle tagasi sama lüürilise teema juurde: kurbus kellegi kaotusest, mis muu­dab maailma võõraks ja mõttetuks. Sama harmoonilise laineliikumise sugestiooni näitab H. Roustan teose rütmilises ehituses: üksi­kud värsid ja stroofid esitavad vaevalt kindlamat rütmitaotlust või selgemalt märgitud kadentse. Üldharmoonia johtub kõigi tõkete puudumisest. Värsid järgnevad stroofivahesid pidamata ühetooni­lise voolusena, mis kannab mõtteliikumistki edasi seal, kus ta muidu peatuks. Punkti- ja komapausidel on ainult osa sellest väärtu­sest, mis neil oleks teissuguses süsteemsuses. Samal ajal toetavad seda üldist liikumist ja lisavad talle ainulaadseid nüansse meloodi­lised kõlamõjud, mis käsikäes mõtte ühtlaste tõusude ja mõõna­dega liiguvad sulavkergete e’de ja nasaalsete o’de sügava tõsiduse vahel. Tulemuseks on ainulaadne kokkukõla, mis mõtte, sõnade tundeväärtuse, rütmi ja kõlade sugestiivsuse kaudu suudab edasi anda kõige sõnastamatumat unelmaseisukorda, kus hinge salapä­raseimad ja tabamatuimad liigutused asendavad loogilise mõtte korraldatud käiku.

Sellest lühikesest vormianalüüsi kokkuvõttest on pidanud välja jääma mikroskoobilise vaatluse olulise hüve näited: tema õpe­tus tajuda väljenduse ja mõtte õrnu nüansse, mõista nende konk­reetset ja komplitseeritud tähendust üksikjuhtudel, mis on võib-olla kirjandusemõistmise tähtsamaid tingimusi. Kuid selle näite najal võiks kokku võtta selle meetodi üldisi paremusi, mis lubaksid pi­dada teda eeskujuks teiste vähem paindlikkude ja võiks öelda ka vä­hem kirjanduslikkude kõrval. Ta peaväärtus on teose ühtluse rõ­hutamises ja kõigi üksiktähelepanekute orienteerimises selle ühtluse järgi. Algelamus, esteetiline põhikavatsus, kirjaniku vaimne ja tundeline iselaad on printsiibiks, millest lähtub konkreetsete detailide vaatlus ja hinnang. Sellest järgneb teine oluline omadus: stiilikategooriad pole mitte omaette tähtsad, vaid tähtis on nende eri­ilme antud kontekstis. Nii pole suurt mõtet nende süstemaatilisel väljakoorimisel ja statistikal. Ühe figuuri sageduse tõestus on iseloomustav alles siis, kui on näidatud ta ühendus teose vaimse keskpunktiga, see tähendab aga rõhu ümberasetust arvult kvali­teedile. Stiilikategooriaid tuleb selles süsteemis mõista ainult kaadritena, mis on võimelised endasse võtma kõige erinevamaid sisusid. Teose iseloomustaja tähelepanu peab koonduma viimasele. Kõik tegurid on vaadeldavad niiviisi vastastikuses olenevuses, mis tohiks õpilaste stiilitunde kujunemisse mõjuda kõige viljakamalt. Üldistuse ja üksikute momentide abstraheerimise asemel püüab see meetod lähedale pääseda kirjandusliku elu konkreetsele mitmekesisusele, vahendada kõige avaramalt teose ja kirjaniku mõistmist. Teadagi eeldab see kõik analüüsijalt väga arenenud pilku mitte ainult esteetiliste tegurite, vaid ka mõtte- ja tundesisude kohta ja keelevahendite põhjalikku tundmist. Ideaalse teoseanalüüsija juu­res peaks kirjandusliku eruditsiooniga liituma kõige avaram üld­haridus, käsikäes sügava elutundmise ja intuitsioonivõimega, sest lõplik siht on teksti kaudu jõuda kirjaniku individuaalsuse varja­tuimate jõududeni.

See tähelepanukoondus individuaalsele, tekstis kõigele erili­sele ja omapärasele, ei tähenda vastutöötamist sünteesitarvidusele kirjanduseõpetuses. Selgitades ühe kirjaniku omapära, annab see analüüs ühtlasi pidepunkte üldisemaile sünteesidele. Paljude ainu­laadsuste kõrvutusest selguvad sarnasused, mis lubavad neid ühen­dada üldisemal tasemel. Ka konkreetses analüüsis endas, nagu seda Sorbonne’is harrastati, jõuti lõppjäreldustes ajalooliste stiilikategooriateni.

Kauemat aega oli see mikroskoobiline meetod prantsuse üli­koolide monopoliks. Pärast maailmasõda võib kõnelda tema mõjust ka naabermaisse. Saksamaal sai tema tuntuimaks edasiarenda­jaks professor L. Spitzer, kes alles hiljuti tunnustas äratusi, mida ta meetod võlgneb prantsuse tekstianalüüsile. Näib, et prof. O. Walzel’i stiiliiseloomustuste meetod läheneb samuti G. Lanson’i soovitustele. Artiklis „Gehalt und Gestalt im Kunstwerk des Dichters” (Euphorion, Heft 4, 1931) annab ta detailseid stiiliana­lüüse üksikute tekstilõigete najal, mis meenutavad lähedalt prant­suse proosastiili vaatlusi, selle vahega siiski, et individuaalse ase­mel on ta tähelepanu üldisel, stiilitüübil.

Meie kooliõpetuses on kirjandusliku analüüsi teed alles kuju­nemisel. Poleks võib-olla üleliigne vene ja saksa poeetikate abstra­heeriva eeskuju järgi, mille mõju on liiga tugev meie seniilmunud poeetika- ja analüüsiõpetuse katseis, arvestada prantsuse meetodi juhatusi, mille paremus on ta kaugelt suuremas paindlikkuses ja ligipääsu võimaldamises kirjandusteoste mitmekesisele elule.

A. Aspel.

Eesti Kirjandusest nr. 11/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share