Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

21 Nov

Noor-Eesti.

 


„Noor-Eesti esinemine — see on õieti etteheide meie ümbrusele ja minevikule,” kirjutab Friedebert Tuglas Noor-Eesti kümne aasta mälestusalbumis.

Just see süüdistav ja mässuline joon on Noor-Eestile algusest saadik iseloomulik. Ta on esimesest silmapilgust pahempoolne liikumine, oppositsioonis sündimisest peale.

*   *   *

Tartus koguneb juba paar aastat enne 1905. aasta re­volutsiooni kuhugi katusekambri salk gümnaasiumi ja realkooli kõrgemate klasside õpilasi, et lugeda käsitsikirjutet ajakirja, väidelda kirjanduslikest ja muudest küsimustest, hiljem nõu pidama, kuis haigele luuletajale Juhan Liivile rahalist abi muretseda. Need kooliõpilaste õhtud on Noor-Eesti tõe­liseks alguseks. Noor-Eesti sünd on nõnda siis teatud viisil seotud Juhan Liivi nimega; Noor-Eesti on Juhan Liivi ja ta haige luule „üles leidnud”, umbes samal viisil kui noored Prantsuse romantikud päästsid unarusest Andre Chenier’ surmamõistetute vangimajas kirjutet luuletused. Samad kooliõpilased korraldavad pidusid Eesti kirjanike mälestuseks ja annavad välja paar kirjanduslikku kogu „Kiired”, mille ülesandeks on „edendada head Eesti kirjandust” ja „püsida väljaspool kõki erakondlikke ja kiriklikke (!) hõõrumisi”. Samul ajul sünnib kauge Saaremaa väikeses päälinnas Kuressaares peaaegu sedasama: gümnaasiumi õpilaste keskel moodustub kirjanduslik rühm, kes harrastab ühel hoobil romaani- ja soomesugu keeli ning tutvub supelvõõraste poolt sinna unustet raamatute abil maailmakirjandusega.

Nende varaküpsete ja kirjanduslike kalduvustega kooliõpilaste keskel võib leida juba kõik Noor-Eesti algrühma kuuluvad nimed: Gustav S u i t s, lüürik ja ühtlasi kogu liikumise vaimne juht ja ideoloog; Friedebert Mihkelson-Tuglas, Noor-Eesti anderikkaim prosaist; Anton Hansen-Tammsaare, hiljem impressionist­likde üliõpilasnovellide autor; Bernhard Linde, Noor-Eesti kauaaegne kirjatoimetaja; kuressaarlastest Jo­hannes Aavik, keeleuuendusliikumise algataja, ja Vi l lem Grünthal-Ridala, niisama keeleuuendaja ning saarestiku laulik.

Keskkooli õpilaste hulgas sündinud liikumine laienes ke­vadel 1904   Noor-Eesti   nimeliseks kirjastusühinguks, kes järgmisel aastal andis välja Noor-Eesti esimese „Albumi”.

*   *   *

Eesti kirjandus polnud Noor-Eesti esinemissilmapilgul, tõsi küll, mitte enam riiulitäis vaimulikke, Saksa hingekarjaste poolt puudulikul Eesti keelel sepitset jutlusraamatuid, hulgas ka mõni ilmlikum lugu „armsa maarahva ajaviiteks ning õpetuseks”, nagu veel sada aastat tagasi. Selle vastu, Eesti kirjanduse olemasolu oli juba aastakümneid olnud vastuvaidlematu tõsiasi. Sel oli mahti olnud omakord, nagu Eesti kultuurielugi, kaht tähtist edenemisjärku, rahvuslik-romantilist ja realistlikku läbi elada. Ta oli pakkund Koidula isa­maalist lüürikat, „Kalevipoja” lugulaulu ja Kreutzwaldi va­naduspäevade eepose „Lembitu”. Ta oli katsetanud ajaloolis-romantilise novelli ja külajutustuse alal. Ta oli tootnud Anna Haava loodusvärske armastusluule. Ta võis näidata Ernst Petersoni naturalistlikke tendentsinovelle ja Eduard Vilde siiamaalist laialdast, väga mitmeväärtuslikku romaanitoodangut, mille auväärt tipu moodustas teoorjuseaegne tri­loogia „Mahtra sõda” — „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” — „Prohvet Malzvet”. Tal oli sõbralike talunovellide ja külanäidendite looja August Kitzberg ja haige laulik Juhan Liiv, kelle traagilist muusat nõdrameelsuse öö oli tiivustanud.

Kuid kõigest hoolimata oli see kirjandus tervena enam või vähem talupojakirjandus, nii ainevalikult kui ka tasa­pinnalt. Ta oli kirjutet lugejate suurt enamust silmas pidades, mille moodustas maarahvas ja linnade väikekodanlus; Eesti vähearvuline ja laialipillat harit seisus polnud see lugejaskond, kelle vaimset vaatekohta kirjanik oleks katsunud rahuldada.

Tal puudus peaaegu täiesti stiili ja tehnika teadlik kul­tuur. Ta polnud suutnud miskisugust kunstiliselt arenenud isikulist stiili luua. Ta paremadki saavutused kannatasid kunstilise kultuuri puuduse ja tehniliste vigade all. Ta loo­jaile oli tundmata teadlik, sihiselge kunstiline töö, nad lõid nagu loob asjaarmastaja, kord rohkem, kord vähem õnnes­tades. Nii Koidula kui Anna Haava, veel enam aga Juhan Liivi luuletuste mõju oleneb hoopis teistest teguritest kui luuletehniline täius. Veel kirjum ja hooletum omas stiilivaesuses oli jutustav kirjandus, ka Eduard Vilde proosa ühes arvat, kes ometi oma viljarikka järelsuve ajal, osalt just Noor-Eesti mõjul, on suutnud luua enesele nii kunstiväär­tusliku kui omapärase stiili.

*   *   *

Noor-Eesti vormikultuur algas raamatute välimusega. Nende raamatud ilmusid algusest peale välimusega, missu­gust Eesti raamatukaupluste vähenõudlikud vaateaknad va­rem polnud aimandki, nad tellisid kunstnikelt kaaneilustusi, kaunistasid raamatud vinjettide ja frontispiisidega, trükkisid nad kallil, ilusal paberil, varustasid omad albumid kunsti­liste jäljendustega. Uks Noor-Eesti raamatukultuuri huvitavamaist mälestusmärkidest on Juhan Liivi luksusväljaanne, kunstnik Kr. Raua Muinas-Eesti tanu- ja vööainetega vahest üleliigagi ilustet teos, ja Noor-Eesti ajakiri, eriti peen ja maitseline väljaanne, mida välimuselt ükskõik missuguse euroopaliku kirjandustootega tahes võib võrrelda.

Kuid selle vormijumalduse kõige tähtsam eesmärk ja üks Noor-Eesti kõige järeldusrikkamaist algatustest oli kaht­lemata isikulise, individuaalse stiili nõue, mis nii järelandmata kostab läbi kõige, mis Noor-Eesti kirjanikud on kirju­tanud, olgu see eitav või jaatav. Nii erinev kui nende kunsti­käsitus muidu tihti vahest ongi, ses asjas kuuluvad nad la­hutamatult ühte. Esimesina asetavad nad Eesti kirjanduses teadliku valiku, sisust ja ainest kasvavate sisemiste seaduste jälgimise, vormi ja sisu vastavuse ning kooskõla nõude.

Nende oppositsioonilisest asendist ühiskonna ja kirjan­duse ning kunsti nähtuste vastu sünnib iseenesest arvustus. Enne Noor-Eestit ei või kõnelda Eesti arvustusest mingis otse­koheses tähenduses. Noor kirjanduslik põlv lõi arvustuse, nii kirjandusliku kui ühiskondliku; alles nende kirjutustes võib panna tähele püüdu asetada eri nähtused üksteisega ja ajaga ühendusse. Nad on kõik erandita ühel või teisel edenemisjärgul arvustajad, tihti, tõsi küll, otsekohese loomisanni kulul; Suits, Ridala, Tammsaare, Tuglas, isegi kaooti­line Jaan Oks, — nad kõik teenivad aeg-ajalt kõige mõistus­likumat Muusat: kümnendamat. On raske öelda, kas olud ja aeg selle nooreestlastele nii iseloomulise kriitilise soone, selle teoretiseerimistarve esile on kutsunud. On võimalik, et see kasvas otsekui paratamatuse sunnist, neis oludes, kus kõige lihtsamadki, algelisemadki esteetilised mõisted nõud­sid selgitamist. Kuid kahtlemata on mõistuslikkus iseloomu­line kogu Eesti nooremaile põlvele juba iseenesest, mingi eitamatu ning selge intellektualism.

*   *   *

Noor-Eesti teadlik stiiliharimine on algusest saadik arenenud kõrvuti n. n. Noor-Eesti keeleuuendusliikumisega, mis on kasvanud esile just samadest algpõhjustest, kust on pärit stiili ja vormi uuendusnõuded.

Ka Noor-Eesti keeleuuendusliikumises on kahtlemata oma piisk romantikat. See pole igatahes miski teaduslik-rahulik kabinetiliikumine, piirat keele teaduslike ajakirjalehtedega, ei mingisugune teadusmeeste vaheline veretu võitlus, sõjariistuks sõnajuured ja lõpud. Otse selle vastu, seda võitlust on peetud algusest peale publiku kuuldes ja osa võttes, raugematu propagandaga, inimeste kahte leeri jagava kirega, mis on võimalik ainult seni poliitiliselt ja ühiskond­likult niisugusesse tegevusetusse mõistet organismis, kui on Eesti. Aastate kaupa on see võitlus suutnud päevaküsimu­sena püsida, Eesti vaimuelu tõelisena le plat du jour’ina.

Võiks küll öelda, et Noor-Eesti tervena uue keele loomi­sest osa on võtnud, kuid selle otsekohene algataja oli ometi Noor-Eestis  moodustunud  eriline keeleuuendusrühm, kõigepealt filoloog J о h. Aavik ja temaga lähedalt liitund, nii teoreetiliselt kui ilukirjanduslikult niisama järsusihiline V. Ridala, kõnelemata mitmest nooremast keeleteadlasest ja kirjanikust.

*   *   *

Noor-Eesti tervikuna tähendab uut ja vabastavat vaatejoont. See on olnud nagu Gustav Suits ütleb, „uhke ja ris­keeritud katse. See on olnud katse iseenesega, uue ja jul­gema ja pikalisema luulega, eneseteadlikuma stiilikäsitusega, raamatute parema välimusega, harituma publikuga, üle-üldse Eestis siiamaani edustamata kõrgemate kultuurinõue­tega.”

Võib olla, on see kõigepealt just vaateliin, sihtjoon. Palju ta tööst jääb kahtlemata eelkäija tasandamistööks. Ta on püüdnud silda Euroopasse ehitada, — võib olla, et osa sest tööst jääb niisama veealuseks ja nägematuks, kui silla sambad. Kuid igatahes, kesk talupojaühiskonda, kus feoda­lismi kodukäijad veel pärast surmagi viirastavad, kesk tõusikühiskonda, mille enamus näeb und Egiptuse lihapottidest, on ta usaldanud ilu lippu püsti tõsta, ohverdada sellele juma­lale, kes ainult üliharva tasub oma teenijaile selle maailma heaga. Esimene kord on Eestis nii järelandmatult, nii teadli­kult lausut välja uueaegse vaimu nõue, pääseda maailma suure, rahvusvahelise kultuuri osaliseks. Noor-Eestis aval­dub — vaimsele alale ülekantuna — sama Eesti ajaraama­tuis alati ja ikka jälle esile puhkev tung, mineviku ja oleviku raskustest vabaneda.

Noor-Eesti on toond Eesti vaimusse ellu hulga uusi kultuuriaineid, esteetilist kultuuri, jah, esteetilise küsimuse üle­üldse. Ta on pooldanud kunsti ja kirjanduse vabadust ning õigustust kunsti enese pärast. Ta on kunstis asetand isiku­lise stiili nõude. Ta on mobiliseerinud keeles seni peaaegu tarvitamatud tagavara jõud, murded. Midagi hoopis uut, uusi aateid, uusi vaatlemisviise, uusi väljavaateid maailma­kirjanduse seisukohalt pole Noor-Eesti loond ega võindki luua. See on pigemini olnud nende viljarikaste aatevoolude iiletook Eesti oludesse, mis mujal Euroopas juba uusi kultuuri väärtusi olid suutnud luua. Kuid kõik need aated, kõik need sädemed maailma keskkohtade suurtest päikestest on siin murdunud läbi üsna erilise Eesti prisma. Neile on andnud värvingu Eesti temperament. Nad on saand varjundi, isiku­lise värvingu samalt, Eesti psüühelt, mis tundub Suitsu sooluules, Ridala saarestikumaastikes, Jaan Oksa meeleheitlikus sarkasmis, Tuglase novellide luupainaja-meeleolus. Ja kogu Noor-Eesti liikumine, ta valevõtete, eksihoopide, liialdustega, on sellesama ikka selgemaks kristalliseeruva Eesti psüühe avaldus, mis kõigest välisest survest, kõigest sisemisest kaosest hoolimata liigub selgumise, kristalliseerumise .poole.

Noor-Eesti liitub oluliselt neisse eri aegadel eri mail, eri ni­melisena esinenud vooludesse, millesse, nii erilisi sihte kui nad on taotlenudki, ometi alati on peidet ilusama tuleviku kangastus ja raugemata oppositsioon oleva vastu.

(Esseede kogust „Noor-Eesti”.)

Aino Kallas

Koguteosest „Noor-Eesti almanak“, 1924

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share