Saksa romantismi algatajad.
Aastal 1793 kaks noort Erlangeni ülikooli üliõpilast hulkusid Nürnbergi, muistse Saksa linna tänavail, peatusid kauaks vanaaegsete majade ning kirikute ees, ja, astudes sisse kirikuisse, tundide kaupa vaatlesid pühakute pilte; nad nautisid, vanaaja ehituskunsti ja maalikunsti mälestisi. See oli sama aasta; kus naabruses – Prantsusmaal – lavastus maailma tragöödia põrutavaimaid vaatusi. Sel aastal langes tapalaval Prantsuse kukutatud kuninga Louis XVI pea; ühes temaga saadeti surma ka kuninganna Marie-Antoinette. Kogu maailm jälgis pingul tähelepanuga Prantsuse revolutsiooni käiku, kuulas tema piksekärgatusi, mis ennustasid uut elu Euroopale. Kuid mõlemad üliõpilased olid süvenenud mineviku mälestiste vaatlusse ega huvitanud end tormisest ja äikeselisest kaasajast. Muide kogu Saksamaa tundis sel ajal vähe huvi poliitiliste ja ühiskondlike küsimuste vastu. Ta jagunes mitmesajaks pisivürstiriigiks, millest igaüht valitses oma väike isevalitseja; need pisikesed keisrid, sõltumatud ühestki keskvõimust, tihti sarnanesid Venemaa pärisorjusaja mõisnikega. Ainult suuremates saksa riikides, eriti Austrias ja Preisimaal kui suurimais, oli mõnevõrra võimalik ühiskondlike ja poliitiliste huvide areng. Saksa kirjanduses valitses sel ajal Goethe, suurim kirjanik mitte üksi Saksas, vaid võib-olla üldse uuemas euroopa kirjanduses. Temagi oli võõras poliitikale. Teda huvitasid vähe kaasaja põlevamad küsimused. Prantsuse revolutsioonisse ta suhtus vaenulikult. Kuus aastat enne seda, kui kaks nimetatud üliõpilast vaimustasid end Nürnbergis keskaja kunsti tooteist, reisis Goethe Itaalias ja palvetas siin kunsti ees, mille olid loonud muistsed kreeka ja rooma meistrid. Antiikseis raidkujudes ta nägi kunsti kõrgeimat toodet; talle näis, et nad on loodud samade seaduste kohaselt, mille järgi loob loodus ise. Ta leidis neis kõrgeima kooskõla väljenduse. Siin Itaalias töötas ta ümber oma kauni tragöödia, antiikses vaimus kirjutatud Iphigenia Taurises. Igavene köitis teda enam kui kaasaegne. „Luuletaja”, rääkis ta, „armastab oma isamaad kui inimene ja kodanik, ent tema luulejõudude ja luuletegevuse kodumaa on – hea, õilis ja kaunis, mis pole seotud ühegi maaga; seda ta haarab ja kujutab kõikjal, kus teda leiab. Ta sarnaneb kotkaga, kes vaba pilguga silmitseb maid kõrgusest ja kellele on ükskõik, kus tabada jänest, kas Preisis või Saksimaal.”
Laiemate ühiskondlike ja poliitiliste huvide puudumine, iganenud kohtud ja kantseleid, Saksamaa killustatus, tavalise elu-olu väiklus ja närusus – see kõik võttis mõtlevatelt ja andekatelt inimestelt võimaluse rakendada oma andeid elu ehitamisse, see kõik sundis neid taanduma puhta fantaasia või kauge mineviku valda. Goethe armastus antiikse maailma vastu ja kahe mainitud üliõpilase palvuslik suhtumine keskaegsesse maalikunsti oli tingitud samadest ühiskondlikest oludest.
Need kaks noormeest olid ühevanused. Nad mõlemad olid sündinud 1773. aastal. Ja kui nad pärast hämarate kirikute harrast vaatlemist vahetasid mõtteid nähtu puhul, siis nad ei aimanud, et need mõtted saavad aluseks suurele kirjanduslikule liikumisele, mis hiljem omandab romantismi nimetuse.
Ühe nooruki nimi oli Wackenroder, teise oma T i e с к; nad said saksa romantilise luule pioneerideks.
Esimese romantiku elu oli täis toda nukrat ja rauget igatsemist, mis täitis romantismi ennastki. Wackenroder sündis Berliinis karmi ja despootliku preisi suurametniku perekonnas. Kõige vähem võis isa mõista pehmet ja vaikset poisikest tema õrn-luulelise hingega. Gümnaasiumi teises klassis poiss tutvus Tieckiga ja kogu eluajaks kiindus temasse vaimustatud ning unistava armastusega. Kui Tieck pärast gümnaasiumi lõpetamist astus ülikooli Halles, siis Wackenroder, kelle hing tungles sõbra järgi, pidi isa tahtmisel jääma aastaks koju, et õppida õigusteadust ja valmistuda ülikooli. Tema kirjades Tieckile ilmneb esimese romantiku tragöödia ja saavad selgeks need tingimused, mis sundisid teda eemale pöörduma tegelikkusest. Prantsuse revolutsioon on talle „võõras ja selgusetu” ega vasta „tema fantaasia ideaalsele suunale”. Juriidilised teadused, mida ta õpib isa tahtmisel, on talle vastikud; jälestusega õpib ta pähe juriidilisi oskussõnu, ahastusega mõtleb teda ootavale kohtuniku-ametile. Eriti iseloomustav on järgmine koht ühes tema kirjadest:
„Ma pean rakendama külma mõistust seal, kus põrkavad kokku südamed, ma pean veega kustutama kire tuld, pean lahti raiuma mitmesuguste kahjustatud huvide sõlmi. Sündmus, mille puhul mina haaratuna sügavast kaastundest valaksin pisaraid, nähes teda laval – sellist sündmust pean vaatlema kui erijuhtu igapäevsusest, pean kaaluma ja arvutama, kas ta sobib üldisse süsteemi või mitte. Muidugi, riik vajab õigusteadust, muidugi, kohtunikul on tarvis unustada tundmus ja tõusta säärase olendi tasemele, kes seisab kõrgemal inimestest ja külmalt vaeb nende tegusid. Kuid sa nõustud minuga, et mitte selline pole inimese ülim teene ja õilsaim pürgimus. Eks seisa ju too tegevus ses, et võrrelda, ühendada, jaotada ja muuta seda, mis juba on olemas. Aga eks lahenda meid jumalusele ju ainult looming. Kunstnik, luuletaja on looja. Elagu kunst! Tema üksi tõstab meid kõrgemale maast ja teeb meid meie taeva väärihseks.” Nii me näeme, kuidas luule tõstetakse kõrgemale tegelikkusest. Selles on romantismi põhi. Wackenroder elas traagiliselt läbi selle leegitseva kiindumuse ilusse ja kunsti. „Ma tean”, kirjutab ta samas kirjas, „et armastus ja voorus õilistavad meid, kuna kõik, mis võrsub vihkamisest, alandab ja rikub meid. Kuid veel enam tunnetan ma, et kauni ja ilmeka pildi vaatlemine, kauni nautimine kõigis kunstivormes täiesti vahenditult õilistab südant ja ülendab hinge.”
See habras hing ei kannatanud välja toore ja proosalise tegelikkuse rõhumist. Vanaaegses Bambergi peakirikus, kus ta ühes oma sõbraga esmakordselt nägi katoliku jumalateenistuse kogu saladuslikku ilu, pürgis ta hing olematusse maailma, ta elas kesk kujutelmi, mida polnud maa peal. Kuid asjalik ja vali isa nõudis tegusid. 13. veebruaril 1798, saavutamata 25-aastast iga, suri luuletaja närvipalaviku kätte. Õrn süda purunes elu halastamatuis tormides. Romantismi esimene pääsuke hukkus, suutmata ära oodata kevadist päikest…
Wackenroder suri, kuid tema sõber jäi elama ja jutustas inimestele neist mõtteist ja tundmusist, milles põles see hing, vara lahkudes maa pealt, kus tal oli nii kitsas.
Ludwig Tieck, nagu tähendasime, sündis ühel aastal Wackenroderiga Berliinis, jõuka ja küllalt haritud köiemeistri perekonnas. Lõpetanud gümnaasiumi, katsus õppida Halle ja Göttingeni ülikooles, kuid a. 1793 astus Erlangeni ülikooli, et olla koos Wackenroderiga, keda isa hoidis kodus ühe aasta. Nagu Wackenroder nii ka Tieck elas läbi raske hingelise kriisi. Tema kirju sõbrale läbib samuti pettumus teadusest ja elust. Teenistuse pärast, ja osalt selle tõttu, et mitte kohe ei leidnud oma õiget teed, töötas Tieck suure kirjastaja Nicolai ettevõttes, kelle kuiv-valgustusajane suund oli täiesti võõras Tiecki romantilisele hingelaadile. Kuid ta lahkus Nicolaist ja astus iseseisvale teele. Ta sai näha romantilise kooli õitsengut, kui ühinesid uue suuna sõbrad. Ta kirjutas rea luuleteoseid, töötas saksa keskaegse luule kallal, milles oli nii palju sugulaslikku romantilisele hingele, andis välja mõned neist endisaja mälestustest. Ta elas üle romantilise luule õitsengu, pärastpoole isegi sõdis tema äärmuste vastu, kirjutas arvustuslikke artikleid, töötas Dresdeni õueteatri jaoks ja üksvahe – umbes 60 aasta eas – oli nii lugupeetud, et arvustajad tihti nimetasid teda teiseks luuletajaks Goethe järel. Kuid 1853. aastal päästis surm ülivana luuletaja kurvast vältimatusest: ta ei tarvitsenud näha, kuidas temale kallid romantilised ideaalid purunesid elu uute nõuete ees.
Selline on lugu kahest sõbrast, kes algatasid romantismi. Mida aga on nad pärandanud meile?
Salaja, kartes nõudlikku isa, kes ei pooldanud poja kunstilisi kalduvusi, kirjutas Wackenroder oma märkmeid. Kord ta näitas neid oma sõbrale. See oli vapustatud neist. Ta korraldas nad, ühendas tervikuks ja andis välja pealkirjaga Kunstiarmastaja munga südamepihtimused, aastal 1797. See oli raamat, millest peale võib arvata romantismi ajalugu Saksamaal. Juba pärast Wackenroderi surma avaldas Tieck tema järelejäänud märkmeist aastal 1799 uue raamatu – Fantaasiad kunsti üle; aasta enne seda ilmus Tiecki romaan Franz Sternbaldi rännakud, mis oli kirjutatud ka Wackenroderi mõju all. Sellised olid need kolm teost – tulemus kahe noore üliõpilase sõprusest ja nende vaimustatud palvlemisest keskaegse kunsti ees.
Südamepihtimustes leiame eos kõik peamised ideed, mida hiljem arendasid romantikud. Kõigepealt harras kunsti kummardamine. „Pildigaleriid”, ütleb Wackenroder, „peavad saama templeiks, kus inimesed võiksid vaikses alandlikkuses ja hinge ülendavas üksinduses ihastuda suurist kunstnikest kui ülimaist surelike seas ja, alati vaadeldes nende teoseid, võiksid end soojendada kõige vaimustavamate mõtete ja tunnete päikesekiirguses. Ma võrdlen õilsate kunstiteoste nautimist palvetega.”
Teine idee Südamepihtimustes – see on tung lõpmatusse, püüd näha ja tunda maisteis näheteis jumaliku vaimu avaldusi. Kogu nähtav maailm omab tähtsust ainult avausena kõrgemasse maailma, igavikku – ja kunst kõrvuti loodusega on vahetalitajaks Jumala ja inimeste vahel. „Ma tunnen”, räägib Wackenroder, „kaht imelist keelt, mille abil Looja lubab surelikke, niipalju kui see on neile võimalik, mõista taevaseid asju kõiges nende vägevuses. Üht neist keelist räägib ainult Jumal, teist – vähesed äravalitud inimeste seas. Need on – loodus ja kunst.” Sellepärast on loodus Wackenroderi meelest lahtine raamat, milles Jumal seletab enda olemust ja enda omadusi. Lehtede sahin ja piksekärgatused jutustavad meile varjatuimaist asjadest, millest ei saa jutustada sõnadega. Siin on esmakordselt meie ees see romantiline looduse hingestamine, kus ajaloos ja looduses nähakse ainult võtit uksele, mis viib „igavese idee” riiki, kus kuuldakse selle idee hingust ja elu merede tormistes tõusudes ning mõõnades, kõrbede metsikus vihuris ja lehtede sahinas, lõvi möirgamises ja lapse pisaras, ilu naeratuses ja geeniuse vormikais teoseis. Sama tung varjatusse ning igavikku iseloomustab hiljem sümbolistlikke luuletajaid, kes uuesti äratasid romantismi, ja nende ilmekaimat esindajat Maeterlinck’i tema õpetusega kõrgemast maailmast, kus kõik on tähtsusraskem, kus kõik siseneb iseendas ja on täis saladust, – sellest maailmast, mille varjatud sfääridesse heidame pilku vaikuse ja üksinduse hetkedel.
Kunst – see on teine keel, milles Jumal kõneleb endast sama saladuslikul kombel. Nii uhtuvad usk ja kunst üheks tervikuks. Nagu usk nii kunstki ei ümmarda mitte maad, ei kujuta ega seleta mitte maisi nähteid, ei kujuta mitte elu ega selgita meie vahendituid ülesandeid. Ta võimaldab igas nähtes tabada selle jumalikku olemust, ta viib ajalikust igavesele, lõplikust lõpmatusse. See õpetus vastas väga Wackenroderi ja 18. sajandi lõpu saksa seltskonna meeleolule. Ta vabandas lohutavalt vastikust, mida tunti tegelikkuse vastu, ta lubas selles näotus saksa tegelikkuses näha saladuslikku kõrgemat mõtet, elada luulelistele väljamõeldistele, anduda vaatlusele aktiivse tegevuse ja võitluse asemel. Ja igakord kriiside ajajärgel, kui tegelikkus ei rahuldanud, said unistus ning tung lõpmatusse luule armastatumateks motiivideks.
Nii leidsid kaks noort üliõpilast, kes jalutasid vana Nürnbergi tänavail, esmakordselt sügavaid ja selgeid sõnu nende tunnete ja meeleolude väljenduseks, mis mõnigi kord vallutasid euroopa üldsust pettumuse ja ühiskonna meeleolu languse hetkil.
Südamepihtimustes pole raske jälgida ka kõiki teisi romantismi ideid. Nii algab siin protest antiikse kunsti ihalemise vastu. Me juba mainisime, et kirjanduses valitses sel ajal Goethe ja et klassikalises voolus valitses sügav veendumus selles, et helleeni kunsti tooted on loodud looduse enda seaduste järgi. Hiljem kuulutasid romantikud avaliku sõja klassikalisele suunale, kuid Wackenroder pole nii sallimatu. Ta ainult toob esiplaanile keskaja: „tõeline kunst ei asu mitte üksi itaalia taeva all, ülevate kuplite ja korintose sammaste all – ta õitseb ka püstjais teravkaartes, kirevalt ilustatud hooneis ja gooti kirikuis.” S. t. kreeka kunstile seatakse vastu keskaegne, gootiline. Ses truuduses saksa vanaaegsele kunstile ilmneb veel üks romantismi joon, nimelt rahvustunne, huvi vana-aja ja rahvuspära vastu. See huvi oli eriti viljakas – romantikuile on teadus tänu võlgu paljude tähtsate avastuste ja uurimuste eest vana-aja ning rahvuspära tundmaõppimise alal. See rahvustunne saigi lüliks, mis ühendas romantismi poliitilise luulega, kui Saksamaa, kelle oli rõhunud maha Napoleon, hakkas ärkama sajanditepikkusest unest, kui temas välgatasid rahvusliku eneseteadvuse esimesed helgid ja sai ilmseks tahe ühendada sajad pisikesed vürstiriigid üheks tugevaks riigiks.
Romantismi tunnusmärgiks on subjektivism, isiku omavoli, seaduste puudumine. Vastandina kindlale kooskõlale, objektiivsusele ja osade proportsionaalsusele, s. o. neile joontele, mis iseloomustavad klassitsismi, – romantism kuulutas välja luuletaja täieliku vabaduse, tõstis otse kultusesemeks tema tuju, vahenditu tundmuse seadis vastu kriitikale ja mõistusele, teaduslik-positiivsele mõtlemisele, mis püüab kindlaks teha nähete põhjuslikku sidet. „Leiutage uued sõnad iga luuletuse tundmuse jaoks”, räägib Wackenroder, „iga kunstiteose jaoks. Igas neist mänglevad eri värvid, iga jaoks on loodud erilised närvid inimese organismis. Kuid teie punute mõistuse väljamõeldiste abil sõnadest süsteemi, te tahate sundida kõiki inimesi, et nad tunneksid teie ettekirjutuste ja reeglite kohaselt – ent ise te ei tunne! Kes usub süsteemi, see on oma südamest välja tõrjunud kõike embava armastuse. Parem olgu ebausk kui usk süsteemi.” Iseäranis eredalt väljendub see romantiline individualism järgmistes sõnadeus: „Iga olend tungib kõige kaunima poole; kuid ta ei pääse välja enesest ja näeb kauneimat ainult eneses. Nagu iga surelik silm näeb vikerkaarest eri pilti, nii igaühele ilmneb ümbritsevast maailmast erisugune ilu peegeldis.”
Lõpuks, Wackenroderi Südamepihtimustes leiame ka tõelise romantiku luulekuju. Tema ideaalid saavad veenva vormi, kui ta kujutab meile inimest, kes kannab oma hinges neid ideaale. Viimased Südamepihtimuste peatükid sisaldavad loo „Joseph Berglingeri tähelepanuväärsest muusikalisest elust”. Selles loos jutustab Wackenroder iseenda liigutavast saatusest. Berglinger tunneb juba lapsepõlves igatsust muusika järele. Kogu ta olemus elab helidest. Kuid isa tahab tas näha arsti. Kunstilised kalduvused võidavad temas pojaliku kuulekuse – ta põgeneb isamajast. Saatus naeratab talle, – ta saab orkestrijuhiks. Kuid just nüüd algavad tal eriti julmad kannatused: tõelisele kunstile pole ruumi maa peal. Isegi muusika on kütkendatud seaduste ja reeglite raudu. „Kõik meloodiad põhinevad rõhuval matemaatilisel seadusel”. Ta viskleb köidikuis, mille nimed: reeglid, publiku toores maitse ja praktiline kasu. Kunstnik ei pääse maa pealt, see hoiab teda kinni jõuga. Kunstnik peab elama ainult endale, iseoma südame ülendamisele. Kes kord on maitsnud kunsti hõrku mahla, see peab alatiseks loobuma tegevast elust; kunstnik kaldub pidama oma fantaasiat kogu maailma tuumaks, tegelikkust aga selle tuuma halvaks kooreks.
See hing, mis helises kandlena, purunes nagu Wackenroderi hing, kui põrkas kokku eluga. Ülestõusmispühal, viimist korda ette kandes oma oratooriumi, ta tundis nõrkust, kahvatus kui koolja ja peagi suri õitsvas nooruses.
Kaks teist mainitud teost täiendasid ja arendasid neid mõtteid ning tundeid, mis on väljendatud Südamepihtimustes.
Harald Paukson
„Romantika ja realism”, sarjast Elav Teadus, 1933
