Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

04 Nov

Kultuur kui organism.

 

     

Kultuurid on organismid, maailma ajalugu on nende üldbiograafia. Hiina või antiikkultuuri tohutu ajalugu on morfoloogiliselt vastav üksiku inimese, puu, lille väikeajaloole. Tuleb eraldada iga üksiku kultuuri ideed, tema sisemiste võimaluste kogusumma tema näivatest, meelelis­test nähtustest. Siin on hinge suhe elavale kehale. Iga kultuuri ajalugu on temas peituvate võimaluste järkjärguline teostumine. Täitumine aga tähendab lõppu.

Faustilise (õhtumaalise) ajaloopildi põhialuseks on lõpmatute inimmasside kaugest, tumedast mine­vikust tulev piiritu vool, vool, mis kaob lõpmatusse ja ajatusse tulevikku. Lugematute generatsioonide lainetemäng õõtsub monotoonselt laial vetetasandikul, valguvad laiali kiirgavad ribad, põgusad helgid sega­vad selget peegelpinda, tantsivad sellel, muutuvad ja kaovad. Need on suguvõsad, rahvad, rassid. Üle selle tasapinna saadavad suured kultuurid oma majesteet­likke laineteringe. Nad tekivad äkki, valguvad laiali toredate ringidena, kaovad ning peegelpind jääb jälle uinuvaks ning vaikseks. Kultuur sünnib sel momen­dil, kui inimkonna igavesti lapselikus, ürghingelises olukorras ärkab võimas hing. Midagi piiritletut ning kaduvat eraldub piiramatust ning püsivast, midagi kujusaanut tõuseb kaosest. Kultuur õitseb ja kasvab teataval piiratud maa-alal, jäädes sellega taimeliselt seotuks. Kultuur sureb, kui selle hing on teostanud oma võimaluste summa rahvaste, keelte, religioonide, kunstide, riikide, teaduste näol, pöörates tagasi ürghingelisuse olukorda. Kultuuri elav olemine, epohhide rida, mis tähistab edasikulgevat täidumist, tähendab sügav-sisemist kirglikku võitlust teatud idee säilita­miseks kaose võimude vastu väljaspoole ja teadvuse­tuse vastu seespoole. Mitte ainult kunstnik ei võitle tõrksa mateeriaga, mis tahab lämmatada ideed. Kui on saavutatud eesmärk, kui on täidunud idee, teostu­nud võimaluste küllus, siis tardub kultuur korraga, ta sureb, ta soontes tardub veri, ta jõud langeb kokku, ta muutub tsivilisatsiooniks. See on, mida mõistame egiptitsismi, bütsantismi, mandariinluse all. Nii võib põlismetsas raagunud puuhiiglane veel aastasadu ja aastatuhandeid oma poolkuivi oksi üleval hoida. Seda näeme Hiinas, Indias, Islami maa­ilmas, selline oli ka antiikmaailm keisrite ajal – hiigla tsivilisatsioon, mis tõusva araabia kultuuri eest õhku ja päikest röövis.

Iga kultuur käib läbi inimese vanuseastmed, igal kultuuril on oma lapse­iga, noorus, mehe – ja raugaiga. Tärganud Õhtumaa (faustilise) kultuuri hing väljendub romaani stiili ja gootika varahommikus, antiikmaaailma lapseeasust tähistab varahomeeriline dooria stiil, Araabia maailma koidikut varakristlik kunst. Varaajal on kõik veel otsiv, täis lapselikku igatsust ning hirmu. Tuleb vaadata vaid romaani ja gooti kirikute portaale ning varakristlikke katakombe. Mida kõrgemale tõuseb, oma keskpäevale läheneb kultuur, seda mehelikumaks ja kargemaks muutuvad tema avaldused, tema vormi­kõne, seda selgemaks tema nägu. Nüüd on kõik range, selge, mõõdetud, imestustäratava kerguse ning enesestmõistetavusega. Läheneva tsivilisatsiooni raugaeaga kustub hingetuluke. Veel kord kogub end vähenev jõud suureks loominguks klassitsismis, mis ei ole võõras ühelegi kultuurile, kuid poolikute taga­järgedega. Veel kord tunneb hing eneses nooruse romantikat, kuni lõpuks kaotab väsinult ning külmalt oma elutahte ning soovib peale oma tuhandeaastast olemist ürghinge müstika pimedusse tagasi, tagasi ema rüppe, oma hauda. See soov tähistab „teise religiositeedi” aega.

Taimede haabituse all mõeldakse seda erilist, spet­siifilist, välist ilmuvusviisi, karakterit, elukäiku, kestust, mis on omane teatud liigi igale taimele, et teda teisest lii­gist eraldada. Seda haabituse mõistet võime kohaldada ka kultuurile, mispärast võime rääkida india, egiptuse, antiik­kultuuri vaimust, haabitusest. Ebamäärane tunne sellest on olnud ikka stiili mõiste aluseks. Võrreldagu vaid Goethet või Raffaeli antiikmaailma inimestega: Herakleitose, Sophoklese, Alkibiadesega. Iga antiikne maailmalinn on ühe ja sama elutunde kehastuseks tänavapildi, arhitektuuri, plat­side, õuede, tänavate, värvide, lärmi põhitoonilt ja tugevasti erinev Õhtumaa linnast. Teatava organismi grupi haabituse hulka kuulub ka teatav kindel eluiga ning arenemistempo. Need mõisted ei tohi puududa ka ajaloos. Iga kultuur, iga varaaeg, iga tõus ja langus, iga sisemiselt paratamatu aste ning periood omab kindlat, ikka sama kestust. Nagu lehed, õied, oksad, viljad väljendavad oma kujus, ilus ning hoiakus taime eksistentsi, nii teevad seda poliitilised, vaimsed, ma­janduslikud nähtused kultuuri puhul. Igas tähtsamas ning kaalukamas üksikisikuski, igas üksikus olemises korduvad sisemise paratamatusega kõik kultuuri epohhid, millesse tema kuulub. Õhtumaa inimene elab lapsena oma unistus­tes ning mängudes gootikat, rüütlilossi, kangelasmüüte ja noore Parzivali hingekannatusi läbi.

Bioloogid mõtlevad organite homoloogia all selle ehituslikku, morfoloogilist üheväärsust vastandina ana­loogiale, mis tähendab funktsiooni üheväärsust. Homo­loogilised on kuivamaa looma kops ja kala ujumispõis, ana­loogilised kops ning lõpused. Nende mõistete rakendamine avab ajaloovaatlusele tohutuid perspektiive. Homoloogili­sed kujundid on näiteks antiikplastika ja Õhtumaa instrumentaalmuusika, Egiptuse 4. dünastia püramiidid ning gooti doomid, india budhism ja rooma stoitsism, budhism ja krist­lus pole aga analoogilisedki, dionüüsiline vool ning renes­sanss. Ajalooliste nähtuste homoloogiast järgneb uus mõiste – sündmuste „üheaegsus”. „Üheaegseteks” nimeta­me ajaloolisi tõsiasju, mis tekivad kultuu­rides relatiivselt ühes ja samas olukorras, samal arenguastmel ning järelikult omavad vastavat tähendust. Üheaegsed on joonika ja barokk, Polygnot ja Rembrandt, Polykleitos ja Bach. Üheaegsed on igas kultuu­ris reformatsioon, puritanism, eelkõige aga tsivilisatsiooni algus. Üheaegne on Hannibal ja Maailmasõda. Kõik reli­giooni, kunsti, poliitika, majanduse, seltskonna, teaduse suu­red loomingud ja vormid tekivad, täiduvad, kustuvad ühe­aegselt. Siin avaneb  vaateväli  üle oleviku piiri, võimalus määrata veel saabuvatki Õhtumaa ajaloo vormi, kestust, tem­pot, mõtet ning siit ka võimalus rekonstrueerida ammu möö­dunud kultuuride tundmatuid ajastuid.

Tsivilisatsiooni olemuseks on „endiste väärtuste ümberhindamine”. Selle sõnaga Nietzsche tabas nende sajandite hingelist liikumist, mille keskel me elame. Tsivilisatsioon algab kõikjal eeloleva kultuuri vormide ümberkujundamise, teisitimõistmise ja käsitamisega. Ta ei loo enam uut, vaid tõlgitseb ümber. Antiikmaailma tsi­vilisatsioonis iseloomustab seda muudatust stoitsism, Indias budhism, Õhtumaal eetiline sotsialism. Sokrates, Budha ja Rousseau on nende kolme tsvilisatsiooni eelkäijad. Nad jutlustavad linnast tüdinenud intellektuaalse linnainimese evangeeliumi. Nn. puhta, s. o. hingetu mõistuse abil püüa­vad nad vabaneda kultuuri käskivaist vormidest, selle süm­boolikast, mida nad enam ei taipa. Selle nihilismi tekkimist tähistavad Õhtumaal Schopenhauer, Hebbel, Wagner, Nietz­sche, Ibsen, Strindberg, ja ta kuulub sisemise paratamatusega iga kultuuri organismi lõppu. See pööre ei ole põhiliselt poliitiline, majanduslik, religioosne, kunstiline ega üldse mil­legi tajutava muutumine, vaid ta tähendab hingeolemuse ümberkujunemist, võimalikkuse teostumist. Seda ei lükka ümber antiikmaailma ega ka Õhtumaa vägevad saavutised. Orjamajapidamine ja masina-industria, aleksandrinism ja modernteadus, Pergamon ning Wagneri muusika on vaid sümptomid ajaloolises pealispinnas. Põhiliselt on tegemist maailmalinna inimese valmi­misega.

Kultuur ja tsivilisatsioon – need on elav, hingestatud keha ja selle muumia, maastikust sündinud organism ning tardumusest tekkinud mehhanism! Kultuuriinimene elab sisemusse, tsivilisatsiooniinimene välja. Mida üks tunneb saatusena, seda mõistab teine põhjuse ja tagajärje vahekor­ras. Kultuuris on kõik enesestmõistetav, kultuuriinimene kannab vormide raskust, kuid ta ei „tunne” seda. Hinge väsimuse esimeseks sümptomiks on kultuuri vormide raskusetunne, mis kõrvaldab loomingu vabaduse, ja vajadus mõistusega olemasolevat järele katsuda ning seda teadlikult rakendada. Ainult haige tunneb oma liikmeid. Konst­rueeritakse    kunstlikult    religiooni,    vaiel­dakse kultuse ja dogma vastu, ajaloolisele õigusele seatakse vastu „loomulik”, s. o. teoreetiliselt loodud õigus, kunstis kõrvaldatakse stiile, kuna neid ei suudeta enam kanda ja kan­natada, riiki käsitatakse seltskondliku korraldusena, mida võib muuta vabalt oma isikliku aru järgi ja peabki muutma. Kõik see näitab, et miski on lõplikult lagunenud.

Teaduslikud maailmad on pinnalised, praktilised, hinge­tud, puhtekstensiivsed. Elu ei ole enam Jumalast antud saa­tus,- valikuta enesestmõistetavus, vaid probleem: teda tuleb juhtida mõistuspäraselt ning otstarbekalt. Intellekt üksi valitseb, sest hing on puhkusele läinud. Kultuuriinimene elab ebateadlikult, tsivilisatsiooniinimene teadlikult.

Kultuuriinimese moraal on instinktiivne, selle vastu ei vaielda. Kui elu on osalt väsinud, siis on vajalik juba teooria. Moraal muutub probleemiks, loogika funktsiooniks. Veel Kanti ja Platoni juures on eetika vaid dialektiline mäng sõnadega, Schopenhauerist ja Zenonist peale aga muutub see kõik. Kaob suur metafüü­sika, asemele tekib praktiline moraal. Aris­toteleseni, Yoga ning Vedanta süsteemideni oli filosoofia vägevaks maailmasüsteemiks, nüüdsest peale muutub aga see moraalifilosoofiaks metafüüsikaga tagaplaanil. Tunne­tusteoreetiline kirg annab esikoha praktilistele hädatarvetele: sotsialism, stoitsism ning budism on seda stiili filosoofiad. Vaadata maailma igapäevase vajaduse seisu­kohalt selle kõrguse asemel, mis oli omane Aischylosele, Platonile, Dantele ja Goethele, tähendab linnuperspektiivi asendamist maailma vaatlusel konnaperspektiiviga. See ongi kultuuri muutumine tsivilisatsiooniks. Iga eetika formulee­rib hinge pilku saatusele kas heroiliselt või praktiliselt, kõr­gelt või väiklaselt, mehelikult või vanadusnõdralt. Nii tuleb eraldada traagilist moraali plebeimoraalist. Kultuuri traa­giline moraal mõistab olemise raskust, kuid ammutab uhkust selle kandmises. Seda tundsid Aischylos, Dante, katolitsism ning see kostab luterluse metsikust sõjakoraalist „Üks kin­del linn ja varjupaik” ja veel marseljeesistki. Plebeimoraal tähendab möödahiilimist oma saa­tusest. See ei ole enam elutäius, vaid vaesus, külmus ja tühjus, isegi kui ta esineb nii suurepärasena kui roomlaste juures.   Tänapäeva plebeimoraal oma „terve inimmõistusega” on Õhtumaa tsivilisatsiooniinimesele igasuguse eluvaatluse aluseks.

Igal kultuuril on oma viis hingeliselt kustuda. Budismi ei ole õieti mõistetud. Ta ei ole puritaanlik liikumine, ei reformatsioon ega üldse religioon, vaid india tsivilisat­siooni suurlinnainimese viimane puhtpraktiline maailmaturule. Sellise inimese tagaselja on rikas kultuur ja ees eimidagi. Ta on samaväärne ja „üheaegne” antiikmaailma stoitsismile ja Õhtumaa sotsialismile. Igasuguse moraalse kaalutluse alu­seks on neis mõistus. Religioonist kui usust metafüüsilisse ei ole neis enam juttugi, ükski neist ei tunnusta Jumalat ega hinge. Nagu oleviku psühholoog Lääne-Euroopas – ja koos. temaga „sotsialist” – võtab sisemist inimest ainult kui ais­tingute kimpu ning keemilis-elektriliste energiate kuhjumist, samuti laguneb budismis hing üksikelementideks koost.

Igal hingel on religioon, religioon on vaid teine sõna hinge olemasolu tähistamiseks. Kõik elavad vormid, milles avaldub hing, kõik kunstid, õpetused, kombed, kõik meta­füüsilised ja matemaatilised vormimaailmad, iga ornament, salm, idee on oma sügavikus usulised. Iga kultuuri olemu­seks on religioon. Tsivilisatsiooni ajast peale on see kõik teisiti, ta olemus on irreligioosne. Kes seda kehvumist ei tunne, seades Manet’ loomingu Velázquez’ vastu, Wagneri loomingu Haydni vastu, see ei tunne midagi kunsti paremi­kust. Religioosne on veel rokokoo ehituskunst. Kõik maa­ilmalinnad on vanade kultuurilinnade suhtes, Berliin Brügge ning Nürnbergi suhtes, Aleksandria Ateena suhtes, irreligioossed kõikides üksikasjades kuni tänavapildi, inimeste kõne ning näojoonteni. Sotsialism on irreligioosseks muutunud faustiline maailmatunne.

Vaadelgem sotsialismi kui näidet faustilisest tsivilisee­ritud eetikast. Eetiline sotsialism on elutunne, milles ees­märgi ning otstarbe arvestamises on mindud viimse võima­luseni. Eetiline sotsialism pole vaatamata tema esiplaani illusioonidele mingi kaastunde, inimlikkuse, rahu ja hoole­kande süsteem, vaid võimutahte süsteem. Eesmärk on siin igati imperialistlik: heaolu aga ekspansiivses mõttes, hea­olu mitte haigetele, vaid teovõimsatele, kellele tahetakse anda tegutsemisvabadus ja nimelt vägivallaga, hoolimata valduse,   sünni   ning   traditsiooni   vastupanust. Sokratese valemi „teadmine on voorus” asemele asetas juba Bacon lausungi „teadmine on võim”. Antiikne stoik võttis maa­ilma, nagu see oli, kohanes sellele. Sotsialist tahab maailma oma vaimuga täita, ümber kujundada, – sotsialist käsutab. Moodne maailm idealiseerib eesmärke ja tööd. Vahemeremaade omaaegsele hüüdsõnale „l e i b a ja mängusid” on vasteks põhjamaine õigus töö peale, mis viimastes hirm­sates arengustaadiumites asendub töökohustusega. Vastu­pidi budismile ning stoitsismile on sotsialism traagiline. Isegi siis, kui põhja hing on juba ammendanud oma võima­lused, jääb faustiline tung alles, loomingut igatsev kirg kui sisutu vorm. Ja selle rahuldamiseks peab õhtumaine ini­mene endale eesmärke kas või ette valetama. Seepärast ei taha sotsiaaleetilist eesmärki taotledeski vaikida tume tunne, et kogu see ind on ainult selle hinge enesepete, kes puhata ei tohi ega saa.

Tsivilisatsioon tähendab inimkonna hingelise produktiivsuse kadu, loomingu ase­mel konstruktsiooni. See kõik ei tähenda ainult suure kunsti, seltskondlike vormide, suurte mõttesüsteemide, üldse suure stiili kustumist, vaid ka sündivuse vähene­mist. Uue vaimse suuna kandjaks on „uus inimene”, suur­linnades voolav, vormivaba pööbel rahva asemel, juuretu linnamass maasse juurdunud talupoja asemel, moodse ajakirjanduse lugeja-„haritlane”, lõbustuskoha, spordi ning päevakajalise literatuuri inimene. Wagneri „Tristaniga” sureb Õhtumaa viimane kunst. Menzeli ja Leibliga oli maali vana-stiil veel kord üles tõusnud hauast, on aga jäänud mõjuta. „Samal ajal” on apolliiniline kunst lõppenud Pergamoni plastikaga, mis vastab Wagneri muusikale. Sellest ajast, olgugi see kibe tunnustus, on Õhtumaa kunst tagasipöördumatult surnud, 19. sajand oli selle surmavõitluseks. Faustiline kunst suri nagu apolliiniline, egiptuse ja iga teine kunst vanaduse nõrkuse tagajärjel peale selle, kui ta oli teostanud kõik oma võimalused, kui ta kultuurielus oli täitnud oma ülesande. Mis veel tänapäeval kunsti pähe tehakse, see on jõuetus ja vale. Nii on muusika peale Wagneri, maalikunst peale Manet’d, Cezanne’i, Leibli ja Menzeli. Igal ajal on olnud ühe kunstniku kohta sada üleliigset, kes kunsti teevad, kuid niikaua kui valitsesid suured konventsioonid, järelikult ka

ehtne kunst, tegid ka nemad midagi tõhusat, – mitte aga enam nüüd, kus igaüks taotleb „isiklikku”. Samasugust näh­tust võime tähele panna 200 aastat e. Kr. Aleksandrias. Nii seal kui ka meie juures tänapäeval oldi kunstilise arengu illu­sioonide, „isikliku omapära”, „uue stiili”, „aimamata võima­luste” jahil. Tänapäeva kunst pakub meile väljamõeldud muusikat täis masininstrumentide kunstlikku lärmi, välja­mõeldud maalikunsti täis idiootlikku, eksootilist ning plakat-efekti, väljamõeldud arhitektuuri, mis mineviku vormide rik­kuse alusel iga kümne aastaga „uut stiili” loob. Suur orna­mentika on muutunud juba ammugi surnud keeleks, nagu tänapäeval on sanskrit ja kirikuladina keel. Juba suur Ramses omastas oma eelkäijate ehitisi, lastes nende nimed ehi­tistel asendada omaga, kuna Konstantinus Suur laskis oma triumfiväravad ilustada teisalt mahavõetud skulptuuridega. Umbes 150 a. e. Kr. levineb antiikmaailmas kõikjal vanade kunstiteoste kopeerimine, kuna algupärandeid ei osata enam luua. Seda näeme ka egiptuse tsivilisatsioonis, samuti ka Indias. Meile tuntud hiina maalikunst ei näita juba üle tuhande aasta enam mingit arengut, hoolimata vähestest kõikumistest üles-alla.

L. Vahter

O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, sarjas Elav Teadus, 1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share