Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Kolmkümmend aastat on möödunud ajast, mida meie ajaloos tuntakse punaste aastate nime all. 1905. a. revolutsioon ja sel­lele järgnev verine reaktsioon on ajalooliselt küllalt tähtsad ja aeg selleks küllalt kauge, et oleks võinud ilmuda sellest pikemaid üle­vaateid ja põhjalikumaid uurimusi, kuid seni on ilmunud vaid ük­sikute isikute mälestusi või mälestuste kogusid, milledes võib leida palju kontrollimata andmeid ja eksimusi.

Seni valitseb mitte ainult rahva seas, vaid ka esitatud mäles-tustes täielik teadmatus, kes olid või kust tulid mõisade põletajad, mustsada ja karistussalgad. Järgnev ülevaade katsub selgust tuua neisse küsimustesse Läänemaasse puutuvas osas. Et see on esimene sellesarnane maakondlik ülevaade ja et allikmaterjalid on enamikus isiklikult kogutud, teistele uurijatele kättesaamatud, on tulnud mõningaid sündmusi pikemalt refereerida ja teisal jälle peatuda pikemalt kultuurilooliselt tähtsate momentide juures (Oks, Tuglas), mis pole küll avaldanud üldist mõju revolutsiooni käigusse, kuid seda enam tähtsad kultuurilooliselt. Selle all on aga pidanud kannatama töö kompositsioon ja ühtlus.

Järgneva ülevaate koostamisel olen tarvitanud allikmaterja­lina: 1) isiklikult intervjueerides kaasaegseid asjaosalisi (paljud neist on saatnud oma mälestused kirjalikult), 2) EKlA-s leiduvad stipendiaadi-aruanded (st.-ar.) rahvatraditsiooni kogumisest, 3) sündmuste ja olukorra kajastus ajakirjanduses, 4) seni trükist il­munud asjaomaste mälestused ja 5) arhiivandmed esijoones valla-ja kirikuarhiividest.   Sündmuste tempo tollal oli väga kiire ja kir­jalikult säilinu vähene, seepärast pole kerge rekonstrueerida kõike olnut. Sageli käivad ühed teated teistele risti vastu, nii et ainult terane võrdlus ning hea kohapealsete olude tundmine võivad näi­data õige tee.   Kui tahaks aga koostada seda ülevaadet tolleaegse ainult kirjalikult säilinud materjali põhjal, siis oleks saanud väga ebaõige pildi 1905. a. Läänemaa sündmusist ja olukorrast. Eriti kujukalt näitab seda 1905. a. mõisade põletajate protsessi mater­jali kasustamine,  sest kohtus tunnistajad ja süüalused vaikisid tähtsamaist sündmusist.

Järgnevas ülevaates peatun ainult Läänemaa sündmustikul, üldisi sündmusi aga käsitlen niivõrd, kui see ülevaatliku ja tervik­liku pildi saamiseks tarvilik.

Rahutuste ja revolutsiooni põhjusi.

Läänemaa üldiselt ei teinud kaasa nii suurevõnkeliselt ärka­misaega ja tolleaegseid üritusi kui Lõuna-Eesti. Jakobson oma „Sakalaga” jõudis tungida ainult maakonna ida- ja lõunaserva, rannik aga jäi sellest puutumata. Seda põhjustas asjaolu, et rannikukihelkonnis oli hariduslik tase tollal palju madalam.

Suurima murrangu läänlaste maailmavaatesse ja õiguslikku arusaamisse tõi õigeusu liikumine möödunud sajandi lõpul. Seni oli allutud aadli survele julgemata avalikult astuda vastu nende võimutsemisele ja vägivallale. Õigeusu liikumine, mis Läänemaal esmakordselt haripunktile tõusis 1883.-1885. a., pani aluse talu­poegade aktsioonile mõisnikkude vastu.

Õigeusu tuleku mõju Läänemaale võiks peajoonis iseloomustada järg­miselt :

Kogu Läänemaal (õigeusu) liikumisele kõige iseloomustavam on teadlik suhtumine usuvahetusse kui mõisnikkudevastasesse aktsiooni, mida ar­vatakse seisvat kõrgema võimu otsese kaitse all. Siirdumine oli nagu väljakutse ja halvakspanu-avaldus mõisnikule, mis tõstis rõhutud ja majandus­likult kehva talupoja iseteadvust ja enesetunnet. Tuntakse end erilise kaitse all ja käitutakse sellele vastavalt. Mõisnikkude vastu tekib aktiivne opo­sitsiooniline meeleolu. Väikesed vastuhakkamised ja ülbed esinemised sage­nevad. Isegi mõned kogukonna vanemad tõrguvad täitmast haagikohtuniku käske. Kohalt väljatõstetud talupojad ei lahku vabatahtlikult, vaid käivad vene preestri juures kaebamas. Makse ei taheta enam nurisemata maksa ja konvertiidid ähvardavad, et tulevikus ei määrata pearaha enam kogukonna vanemate tahtmise järgi, vaid õigeusu koguduse poolt.

Kui mõisnikud asuvad õigeusu liikumist takistama, siis julge­takse öelda nende aadressil kartmatult tõtt, nagu seda on teinud Lihula õigeusku siirdujad talupojad, öeldes: „On lihtsalt nal­jakas näha seda haritute ja rahvajuhtide (s. t. parunite ja pasto­rite) hullumeelsust. Nad ei mõista enam, mida nad räägivad. Kas see tõesti jääb neile karistamata?”

Sageli muutuvad õigeusuliste ja aadlipastorite vahelised konfliktid niivõrd teravaks, et näit. Mäemõisas tekkinud konflikti, mis toimus õigeusu kooliõpetaja Jakob Vaaraski (Varraski) alga­tusel ja juhtimisel, tuntakse „Vaaraski sõja” nime all; sel „sõjal” oli omal ajal suur mõju rahva iseteadvuse tõstmise mõttes. Hu­vitava paralleelina võib märkida, et mitmed parunid, kes võtsid südilt osa õigeusu-vastasest aktsioonist, esinevad veerandsada aas­tat hiljem sama suure agarusega karistussalkade organiseerimisel 1905. a. Üks selline silmapaistvam kuju oli parun Otto Budbergs) (1850-1907) Vanamõisast.

Paarikümneaastane vahemaa, mis lahutab õigeusu liikumist 1905. a-st, möödub võrdlemisi vaikselt ja rahulikult.

Esimesteks meeleavaldusteks ja nõudmisteks andsid põhjust majanduslikud raskused, maal aga poliitilised motiivid segunevad liikumisse pärastpoole. Milliste hädade, puuduste ja raskuste vastu just esijoones protestinõudmisi esitati, seda näeme liikumise vaatlusel.

Kerge ei olnud tollal töötava rahva olukord, ei mõisa moo­nameestel, vabadikel, talusulased ega rentnikel. Et just esimesed agraarreformide nõudjad olid rentnikud, tuleb sellest, et paar vii­mast aastat olid olnud rasked ikaldusaastad ja Läänemaal Kasari jõgi oli sünnitanud suuri uputuskahjusid. Renditingimused olid väga rasked. Olgu seks esitatud tüüpiline näide  Märjamaa ki­helkonnast Haimre vallast. Kantnikukoht, mille põllumaa suurus on 1 tessatiin 1376 s.² ja üldine koha suurus 6 tess. 2176 s.², peab mõisale rendilepingu põhjal tasuma järgmised koormised. Rentnik peab mõisa põllul kokku panema: 1) 8 vakamaad rukist, 2) 8 vakamaad suvivilja, 3) 10 vakamaad ristikheina, 4) 8 vaka­maad metsaheina. Peab tegema mõisale: 5) 10 kartulipäeva ke­vadel ja sügisel, 6) 10 rehepeksupäeva masina juures, 7) vedama 6 lauavoori Tallinna oma hobusega (vahemaa 80 km),8) metsa­töid tegema metsataksi järgi (s. o. peaaegu poolmuidu), 9) 60 sülda kirikuteed ja 10) 60 sülda külavaheteed. Peale selle on rentnikul veel vastavad kirikumaksud kanda. See rendileping näi­tab küllalt selgesti, kui rasked olid tollal rentnikkude koormised; ei olnud siis ime, kui ärksamad ja iseteadvamad rentnikud hakka­sid nõudma rendihindade alandamist.

Rendihinnad olid aasta-aastalt järjest tõusnud, seda eriti Vi­galas. Teoorjuse lõpust saadik oli neid alatasa tõstetud, viima­seil aastail koguni 100% võrra. Raskeile rendikoormistele li­sandus veel teisigi põhjusi, mis hoidsid talurahva meeli ärevil. Ehi­tuste ja paranduste eest, mida teeb rentnik, ei makseta tasu. Annab rentnik koha käest või tõstetakse ta kohtuotsuse põhjal välja, jää­vad ehitised ja muud parandused tasuta mõisale.   Seaduses oli sellekohane tasu lubatud, kuid mõisnikud mõistsid sellest mööda hiilida. Rendilepingusse võeti punkt, et ainult sellekohase kirja­liku lepingu põhjal tasu maksetakse, sellist lepingut aga mõisnik ei teinud.

Eriti äge poleemika 1905. a. rahutuste põhjuste üle tekkis 1906. a., kus balti-saksa ajakirjandus leidis need olevat poliitili­sed, eesti ajakirjandus aga puhtmajanduslikud. Selle poleemika lõ­petas Eestimaa kuberneri sala-aruanne siseministrile 1. aprillist 1906, mille „Retš’i” järgi oma veergudel avaldas eesti ajakirjan­dus.   Rahutuste põhjused on kuberneri aruandes järgmised:

1) Maarentimise juures on sagedasti jäetud sellekohased sea­dused täitmata.

2) Mõisnikud müüvad rendimaid seadusevastaselt (Eestimaa Talur.-sead. § 4) kodanikkudele, kaupmehile ja mõisnikele.

3) Mõned mõisnikud tarvitavad omavoliliselt talurendimaid ise.

4) Kõigekõrgema käsu (18. veebr. 1893) täitmata jätmine kuuendikumaa ja selle tarvitamise asjus.

5) Mõisnikkude ainuõigus maamaksusid määrata, ilma et maksjail talunikel maakassa sissetulekute ja väljaminekute kohta midagi oleks ütelda.

6) Mõisnikkude teetegemise ainumääramise ja teeosade jao­tamise õigus, teeosade halvasti ärajagamine, mis talupoegadele raskusi sünnitab.

7) Kirikukonventidel otsustava hääleõiguse puudumine talupoegadel ja ev.-luteri usu vaimuliku seisuse heaks kantavaist kohustustest mittearusaamine.

8) Odava arstiabi puudumine talupoegadel.

9) Et talurahvas on kohustatud valla- ja ülemtalurahvakohtuid ja koole ülal pidama.

10) Mõisamoonakate ja teiste   inimeste   raske   materiaalne seisund.

Nagu sellest kuberneri aruandest nähtub, peetakse rahutuste põhjusi puhtmajanduslikuks, mida hiljem kinnitas ka Tallinna ringkonnakohus 1908. a. Läänemaa mõisadepõletajate protsessi puhul. Kuid mitte ainult majanduslikud põhjused ei võinud olla rahutuste puhkemise tõukejõuks, sest rannikukihelkondades oli majanduslik olukord kehvema pinnase tõttu palju raskem kui Vi­gala, Kullamaa ja Märjamaa kihelkonnas, kuid protesti ega revolutsioonilaineid üldse ei tekkinud Hanila-Varbla kihelkonnas ja väga nõrgalt ka mujal rannikul.

Et revolutsioonilise liikumise keskuseks muutus just Vigala kihelkond (Vigala ja Velise vald) ja naaberkihelkonnad  Märja­maa, Kullamaa ja Lihula, tuleb selle ringkonna rahva hariduse kõr­gemast tasemest, kus leidus aktiivsemaid haritud rahvajuhte. Vi­gala ühes ümbruskonnaga oli möödunud sajandil hariduse saa­mise suhtes võrdlemisi heas seisundis. 1844.-1863. a. töötas Vi­galas rüütelkonna toetusel Jädivere õpetajate seminar, mille lõpetajaist suur protsent oli Vigalast ning mujalt Läänemaalt. 1854.- 1887. a. töötas Märjamaa kihelkonnas Vigala piiril Kuuda semi­nar. Nii olid avarad võimalused edasipüüdjad noortel hariduse saamiseks. Ka algkoolide võrk oli Vigala kihelkonnas möödunud sajandi esimesest poolest peale sama tihe kui praegu.

Ka pole selles haritumas Läänemaa osas kunagi pinda leid­nud lahkusulised liikumised ega usuline fanatism. Õigeusu vai­mulikud olid aga sageli revolutsioonilise liikumise juhid või toetajad.

Linnas töölistehulkades oli tollal juba levinud sotsialistlik õpetus, maal aga oli see üldiselt täiesti tundmata; leidus vaid üksi­kuid juhtivaid tegelasi, kes olid tuttavad selle õpetusega. Rahva hariduslik tase oli aga aasta-aastalt tõusnud: rahval oli kasvanud juba iseteadvus ja julgus, nähti ja saadi aru, et selline rõhutud seisund ei või igavesti kesta, ning hakati nõudma uuendusi, ker­gendusi, inimväärsemat elu ja elutingimusi. Konservatiivsed mõis­nikud, toetudes Vene valitsusele, ja pimedas usus, et selline olu­kord võib kesta igavesti, ei tahtnud vähimalgi määral järele anda töötavate eestlaste nõudmistele. Sellest võitlusest kasvaski välja 1905. a. revolutsioon.

Rahutusi ja proteste 1905. a. algul ja suvel.

Tõrkumatult valitsevale võimule alistumine, mis oli kestnud 1905. a-ni, hakkas muutuma juba aasta algul, ja sestsaadik lainetus muutus kord-korralt suuremaks. Esimesest mõisa teomeeste nõudeaktsioonist Läänemaal kuuleme Vigalas Jädivere mõisas. 23. märtsil kogunesid Jädivere mõisa teomehed ja esitasid valitsejale nõudmised: kubjas (kes olnud kuri ning ebainimlik mees) sil­mapilk vallandada, kütteks 2 sülda puid ja palgale 10 rubla lisa. Valitseja täitis meeste soovi esimese osa, palga suhtes aga luba­nud kirjutada mõisa ülemusele, kes kohal ei asunud. Mingisu­guseid rahutusi ei tulnud ning töölised hakkasid 24. märtsil uuesti tööle.

Suuremaulatuselise nõudmise esitasid Vana-Vigala rentni­kud mõisaomanikule parun Uexküllile, mida Jaan Anvelt peab esi­meseks sellesarnaseks Eestis, mis oli nagu eeskujuks ja sisse­juhatuseks samal aastal rohkearvulistele teistele aktsioonidele üle maa.   Alaline rendikõrgendus oli Vigala  meestele  juba ammuandnud põhjust nurisemiseks. Kui nüüd esitati mõisast veel uus nõudmine, et kavatsetaval talumaade mõõtmisel olgu rentnikud mõisnikul abiks, siis rentnikud ei nõustunud sellega; nemad maksvat niikuinii kõrget renti ega mõtlevatki nüüd veel toetada maa­mõõtmise teostamist. Sellest juhtumist ja teistest rõhuvaist ras­kustest ja muredest aetuna kogunesid rentnikud 26. märtsil valla­majja nõu pidama. Kõneldi kõigist kohustustest mõisa vastu, leiti need liiga rängad olevat ja otsustati mõisniku poole pöörduda. Vigala ja Nõlva mehed koostasid märgukirja, mis sisaldas järg­mised punktid:

1) renti alandada 35% võrra, 2) rentnikul olgu õigus kolmevälja-süsteemilt üle minna rohkemaväljalisele, 3) rentnikul olgu luba karjamaast jm. uut põldu juurde teha, ilma et selle eest renti tõstetaks, 4) rentnikul olgu luba rendimaal kasvavat metsa oma tarvitamiseks raiuda; mõis aga ei tohiks seda metsa tarvitada, 5) rentnik peab ilma mõisa loata tohtima ehitada elamuid „omakasuks”, 6) rentnikul peab olema kalapüügi- ja jahipidamisõigus valla piirides, 7) mõis peab küttepuid andma, kui neid rendimaal ei kasva,8) mõis peab aitama oma maa suuruse kohaselt teid sillutada, 9) rentniku lahkumise korral peab mõis rentniku ehitatud hoo­nete eest ostuhinna tasuma (aga mitte muidu võtma), 10) mõisnik maksku oma maade ja veskite pealt vallamaksu, ja 11) mõisnik andku vallalt äravõetud maad tagasi.

Tollele märgukirjale kirjutasid 185 peremeest alla. Need valisid endi seast 31 saadikut, kes pidid märgukirja esitama pa­runile ja ühtlasi andma ka tarvilikke seletusi. 28. märtsil on saa­dikud mõisas. Parun oli ärevuses ja teatas, et ta tervet saatkonda jutule ei võta. Saadikud valisid omakorda esindajaiks vallava­nema, peakohtumehe ja ühe rentniku, kes alustasid paruniga lä­birääkimisi. Lepiti kokku, et parunil jääb oma otsuse teatami­seks 2 nädalat aega, millise aja jooksul ta saab oma isalt küsida nõu.

Üldise asja esitamise järel teatasid saadikud veel, et voli­kogu ei luba, et talurentnik Mihkel Aitsam oma talust välja tõs­tetakse (selle ümber tekivad suvel suured rahutused). Hiljem vallamajas koostati selle küsimuse kohta märgukirjale veel lisa. Ühtlasi esitasid ka popsnikud mõni päev hiljem oma nõudmised, mis puudutasid eriti nende huve.

Esitatud nõudepunktidest nähtub, et nad on tolle aja kohta küllalt radikaalsed, kuid otse mässu algust nägi neis parun, kes kohe telefoneerinud kubernerile, et Vigalas on mäss juba lahti. Ku­berner teatas omakorda loost Haapsallu kreisiülem Grešištšev’ile, kes, Märjamaalt kaasa võtnud urjadnik J. Vaus’i, sõitis kohale uurima sündmusi. Et kreisiülem koha peal mässust jälgegi ei leidnud, sõitis ta samal õhtul Vigalast tagasi Märjamaale, kus ta kubernerile telefoniteel andnud vastava seletuse. Kreisiülem öel­nud, et säärast asjaolu ei saa kuidagi mässuks pidada, ja tähen­danud muu seas: „Kelle poole talupoeg siis rendiolude suhtes oma seisukorra paranduseks peab pöörduma, kui mitte oma mõi­sahärra poole?”.

Hoolimata kreisiülema sellisest seletusest (kui uskuda ur­jadnik Vausi mälestusi) kardeti mässu. 4. aprilli õhtul saabus Haapsallu 80 soldatit, keda Läänemaa mõisnikud oma varanduse kaitseks olid palunud, kui töölised peaksid maal rahutusi sünni­tama. Sellest nähtub, et mõisnikud ei mõelnud teha mingeid järeleandmisi, vaid katsusid oma seisukohti kindlustada toetudes relvadele.

Nüüd tekib aktsioonidele mõnekuuline vaheaeg. Saadakse teateid, et streigivad vaid Taebla mõisa töölised 12. mail.

Vigala mehed, kel oli aktiivseid juhte eesotsas Mihkel Ausa­maga (1833-1913) ja Bernhard Laipman’iga, ei tahtnud oma nõudmistest loobuda. Et mõisnik ei tulnud vastu, siis otsustati pöörduda Vene valitsuse poole oma hädade ja muredega. Oli nüüd ju see tee vaba, sest 18. veebruaril 1905. a. oli keiser käsk­kirjaga val. senatile andnud teada, et nüüdsest peale on igal riigialamal õigus rahva ja riigi hüveolu küsimusis pöörduda keisri poole; ministrite komitee pidi võtma kaalumisele kõik esitised. Vigala mehed haaravadki tollest keisri poole pöördumise võima­lusest kinni – kõik see pääseb ajakirjandusse ja tekib polee­mika eesti ja balti-saksa ajakirjanduse vahel.

„Teataja” kirjutab: „Valitsuse Teatajas” on Vene telegr. seltsi telegramm Vigalast 13. juunist ära trükitud, mille sisu lühidalt järgmine on: talupojad nõudsivad mõisaherralt oma elukorra parandamist, muu­seas 35% rendi alandamist, oma rendi maapeal kasvava metsa tarvitamist, jahi- ja kalapüügi õigust jne. Mõisaomanik ei võtnud nende palvet kuulda. Kalapüügi õigust lubas ta neile valla piires olevas jões, kus aga kalu ei ole. Peale selle lubas parun 3000 rbl. oma talurentnikkudele ära jagada. Rentnikkude palvet, seda lubadust kirjalikult kindlaks teha, ei võtnud parun kuulda. Ta ei ole oma suusõnalist lubadust ka mitte täitnud. Koh­tadest väljatõstmine on igapäevane asi. Et kohast väljatõstmise puhul vastastikku abi anda, on 172 rendikoha-pidajat endid abiandmise seltsiks ühendanud. Peale selle saatsid nad hiljuti ministrite komitee kaudu Kõi­gekõrgema nimele palve ja palusid ka kuberneri, et see neid kaitsta püüaks.”

Toodud teatest riivatud, polemiseerib sellele ägedalt vastu balti-saksa ajakirjandus, väites, et telegrammi sisu olevat vale, kuna eesti ajakirjandus need vastuväited tagasi tõrjub. Balti-saksa ajakirjandus seletab, et mõisnik on kohe need nõud­mised lükanud tagasi, pole raha lubanud jagada, vaid sügisel ren­disummasid kustutada, kui rahutusi ette ei tule.

Vahepeal kandus protestimeeleolu ja rahutustelaine Vigalast ka Haapsallu. Tollal ehitati Tallinna-Haapsalu raudteed ja, ül­disest protestimeeleolust kantud, alustasid 15. juunil Haapsalus raudtee mullatöölised streiki. Nõudmised olid puhtmajandus­likud – nõuti palgakõrgendust 5 kopikat päevas. Töölised lii­kusid linna, sundides kõiki töölisi tööd lõpetama ja tulema kaasa – nii kogunes umbes 400-pealine rongkäik. Linnapea sobitusel alustati läbirääkimisi tööliste ja ettevõtja vahel – viimane panigi lõpuks palgale nõutud summa juurde ja töölised alustasid uuesti tööd. Hoolimata sellest et streik kohe lõppes, sõidab järgmisel päeval, s. o. 16. juunil, Haapsallu terve erarongitäis sõdureid.

Vigalas, selles käärimise hällis, tekkisid suvel veel suuremad rahutused, nn. „suvine sõda” või „Aitsama sõda”, mis on seotud pika eellooga. Vigalas oli Aitsama talu rentnik Mihkel Aitsam ehitanud laguneva, sisse vajuda ähvardava mõisamaja kõrvale en­dale korraliku elamu. Õigeusu koolide asutamise järel rentis Aitsam oma uue elamu õigeusu kooli tarvis. Parun aga oli otse vaenlik õigeusuliikumisele ning kõigile tema kandjaile ja toetajaile. Õigeusku rentnikule on ta tavaliselt öelnud: „Kui sina mitte minu usku tahtma, siis mina sind ka mitte oma maa peal elada laskma”. Mõisnik pani M. Aitsamale just selle summa renti juurde, mis ta sai oma maja üürist. Aitsam ei võinud sellega leppida, ta jättis selle osa renti maksmata. Aastate jooksul oli tõusnud Aitsama talu rent 57 rublalt 240 rublale. Mõisniku ja Aitsama vahel algasid rendi asjus kohtuprotsessid, kus lõpuks mõisnik sai õiguse Aitsamat talust välja tõsta. Asjaosaliste mä­lestuste ja ajakirjanduse valgustusel oli see tollal palju laineid löönud sündmustik järgmine:

• 21. juunil tõsteti Vigalas oma kohast välja rentnik Laasner; väljatõstmise juures tuli ametivõimudel ette arusaamatusi. Järgmisele päe­vale oli määratud Aitsama väljatõstmine; politseivõimud arvasid juba ette, et võib tulla rahutusi, -. siis sõideti kohale suurendatud koosseisus.

• 22. juuni hommikul sõitsidki Vana-Vigala mõisast välja kahel vank­ril: kohtupristav Ruuse, kreisiülema noorem abi Brisinsky, urjadnikud J. Vaus ja Marley ning V.-Vigala mõisa valitseja Schmeling. Väljatõstjad märkasid kibedast tööpäevast hoolimata liikumas vallamaja suunas roh­kesti rahvast, küll jalgsi, küll hobustel ja koguni jalgrattail. Jõudnud vallamajani, leidsid väljatõstjad sealt eest määratu rahvahulga. Politsei­ülem Brisinsky kutsus rahva seast välja vallavanem Puumann’i ühes abi­dega, et need tuleksid kaasa Aitsamat välja tõstma. Kui politseivõimud pärinud vallavanemalt rahva kogumise põhjust ja sihti, vastanud see mitteteadmisega. Nii sõitsid väljatõstjad kaasavõetud vallaametnikkudega edasi Aitsama talu suunas, milline vahemaa on vallamajast arvates kilo­meetri ümber.

Rahvahulk aga valgus väljatõstjaile järele. Väli sillal, mõnisada sammu Aitsama talust eemal, jäeti hobused seisma, et jalgsi kohale minna. Rahvast oli terve talu õu täis ja sealt kostis ka kaks püssipauku. See ajanud väljatõstjad ärevile ja osa tahtnud otsekohe tagasi pöörata. Talu­õue jõudnud ametnikke võttis vastu mitmesajapealine rahvahulk. Urjadnik Vaus ütleb küll: „rahvast oli kokkukogunenud tuhanded”, kuid see näib liialdusena, kui arvestada seda, et praeguse Vigala valla piires elab umbes 3200 hinge; ametnik nägi hirmuga inimhulka suuremana. J. Vaus jutustab sellest: „õues avanes pilt: rahvas oli varustatud jahipüssidega, revolvritega, heinahangudega, teivastega jne. Paljudel olid näod tahmaga määritud. Kõik see rahvakogu tuletas väga Mahtra sõja kirjeldust meele.” Kohtupristavi sõnade järele, et nad rahukohtuniku otsusele alistuksid, tõusis segadus ja rahva seast hakkas kostma ähvardusi ametnikkude aadressil. Vanal Mihkel Aitsamal oli teivas käes, ning sel­lega vastu maad põrutades jagas ta sõimu ja ähvardusi Vigala paruni aadressil. Brisinsky katsus rahvast sõnadega rahustada, kuid see ei and­nud tagajärgi. Aitsama abikaasa, 60-aastane naisterahvas, tahtis urjadnik Marley’le visata suurt kotti pähe, urjadnikul aga õnnestus revolvriga ähvardades naisterahvast tagasi tõrjuda. Nähes, et sellise rahvahulgaga võitlusse astuda on mõttetu, tegi Brisinsky kohtupristavile ettepaneku ära minna, jättes kohtuotsuse täitmata. Ametnikud põgenesid üle aia maantee suunas, sest õuevärav oli suletud, hoides laskevalmeid relvi käes. Rahvas pildus ametnikke tagantjärele kividega. Ametnikud ei julgenud ähvardavale rahvahulgale vastu hakata, sest kostis hüüdeid: „Meid on palju, lasete meist ühe maha, tapame teid kõiki!” Rahvahulk valgus suure kisaga põgenevaile ametnikele järele. Rahva poolt pandi tee Vigala mõisa suunas kinni, ametnikud pidid sõitma vastassuunas; sõideti üle Päärdu Märjamaale, tehes nii üle mitmekümnekilomeetrilise ringi. Märjamaalt jõuti sama päeva õhtul tagasi Vigalasse.

Politseiülem teatas sündmusest ülemusele ja 23. juuni õhtul ilmus Vigala mõisa 17 kasakat ühe ohvitseri juhatusel ning ka abikuberner A. N. v. Giers (abikuberner 13. IV 1903 – 5. VIII 1906 26), abiprokurör Vassiljev, kohtu-uurija Brošorkevitš ja kreisiülem Grešištšev. Samal õhtul lasti veel vallavanemaile teatada, et jaanipäeval, 24. juunil, kell 10 hommikul olgu nad Aitsamal. Jaanipäeva hommikul sõitsidki kõrged väl­jatõstjad Aitsamale kasakatesalga saatel. Kuid kohale jõudes leiti kõik talu uksed lukustatud ja majad tühjad, eemal maanteel aga seisis salkkond inimesi. Õue ilmus keegi vanaldane naisterahvas ning karjus nuttes, et tema vend on jõkke uppunud. Samal silmapilgul purustas kohtupristav majaakna, et majja pääseda. Seda nähes hakanud naine hirmsasti nutma, needma, sõimama ja ähvardama. Ta tõotanud paruneile tuld ja tõrva kaela ja et nende lossidest varsti tuhahunnikud järele jäävad. Abikuber­ner teinud korralduse naise areteerimiseks, viimane aga pistnud jooksma maanteel oleva rahvahulga suunas, kuid tabati urjadnikute poolt põgene­misel. Naine hakanud metsikult karjuma ja rahva seast lennanud mõned kivid urjadnikute poole. Kasakaile anti tulistamiseks signaali, kividega loopimine katkes ja rahvahulk valgus laiali. Naine aga vabastati, sest oli selgunud, et ta on nõrgamõistuseline.   Aitsama varandus   tõsteti   nüüd takistamatult talust välja. Hiljem laoti rentniku kui ka õigeusu koolt kraam vankrile ja viidi vallamaja juurde, kuhu ta jäeti ilma valveta.

Ühtlasi vangistati 72-aastane Mihkel Aitsam koos naise Mariga, poeg Mihkel Aitsam aga jäeti vabadusse, sest ta oli nende sündmuste ajal end rahulikult ülal pidanud. Hiljem vangistati veel 6 meest, keda kaht­lustati vastuhakkamise õhutamises ja kaasaaitamises. Sellega oli lõp­penud Aitsama sündmuste esimene vaatus, kohtuotsus selles asjas aga tuli alles 1907. aastal.

Aitsam oli talust tõstetud välja, nüüd algasid juurdlused. Kohtu-uurijal oli Märjamaal selles asjas kauaks ajaks tööd. Tallu aga parun uut rentnikku ei saanud; ei leidunud meest, kes oleks julgenud asuda tallu, sest üldiselt oli teada, et kes tallu uueks rentnikuks asub, seda rahvas ta­kistab töötamast. Kogu talu põldudel seisis töö ja nii suvi- kui taliviljad jäid kõik koristamata. Kuid heina-aja lõpul üks väikemaapidaja Ants Saulep julgenud rentida Aitsama talu. Rendikaup paruniga valmis, aga juba koduteel tulnud talle korraga suur jõuk mehi kallale, tarvita­nud füüsilist jõudu, noomitud ja sunnitud rendilepingut üles ütlema. Saulep pööranudki uuesti ümber ja võtnud oma rendilepingu parunilt tagasi. Nii ei saadudki tallu uut rentnikku.

Sündmused Vigalas arenesid kiiresti; kõik teated kandusid laiali ümbruskonda, isegi Tallinna rahutuisse kui ka rahuli­kesse ringkondadesse. Vigalasse oli saabunud asjaarmastaja päevapiltnik Aleksander Tuisk, kes asus korterisse Tikase tallu. See mees, kes hiljem osutus salapolitsei agendiks-provokaatoriks, oli parun Uexküll’i poolt Vigalasse palgatud ametisse. Oma pildistamisameti kõrval tarvitades provokaatorlikke võtteid, kat­sus Tuisk saada teada rahva „mässumõtteid”, et süüdlasi van­gistada ja neid kohtusse anda, kus ta oleks võinud siis tunnista­jana esineda. Ent Tuisule said äraandlikuks kaks kirja, mille ta oli teiste kaudu postile saatnud, neist üks mõisnikule, teine sa­lapolitseile. Talumehed avasid kirjad, ning nüüd sai neile selgeks, et tegemist on provokaatoriga. Tuisk vangistati, käed seoti sedelgarihmaga kinni, peksti tublisti ja viidi siis vallamaja vangikongi. Talupoegadele ässitustööks kaasa võetud karikatuur – tsaar ööpotil istumas kroon peas – sai talle endale pärast saa­tuslikuks. See ei mahtunud siiski lihtsa talurahva hinge, et nuuskuritööd võis teha selliselt tsaari häbistades.

Tuisu vangikongis viibides käinud teda kord seal noomimas Bernhard Laipman. Viimane öelnud Tuisule, et kas tal häbi ei ole teha sellist nuuskuritööd, olles ise eestlane, tallata maha eest­laste vabaduspüüdeid. Sellele vastanud Tuisk: „Raha eest te­hakse kõik!”. Samal ajal, s. o. juulikuus tegi kuberner Aleksei Lopuhhin (4. III 1905 – 8. XI 1905) koos kreisiülemaga, talurahvaasjade komissari Tõnis Jürisega, komissar Paul’iga Tallinnast jt. Lääne­maal revideerimisringkäiku. Enne Vigalasse jõudmist einestatud Võhma-Vanamõisas parun O. v. Budbergi juures. Budberg oli parajasti koju saabunud Saksamaalt, kus tal olnud isiklikult kok­kupuutumisi keiser Wilhelmiga. Söögilauas tähendanud Bud­berg: „Tallinna linnavalitsus on revolutsionääride käes, need tulevad maha tappa – (neid vaja puua!) (Tallinna linnavalimistel võitsid esmakordselt eestlased 1904. a. detsembris; volikogusse pääsesid: 39 eestlast, 17 sakslast ja 3 venelast. Linnapeaks sai Hiatsintov, abiks K. Päts, nõunikuks V. Lender ja sekretäriks M. Pung.)

Lopuhhin pidanud Vigala vallamajas rahvale kõne ja manitsenud neid rahule; seejärel astunud kaks meest rahva seast välja ja öelnud, et nemad pole rahutusi sünnitanud, vaid selleks on siia saadetud nuuskurid. Lugu seletati Lopuhhinile ja Tuisk esitati. Lopuhhin vestelnud provokaatoriga neljasilma all ja lasknud ta siis vangitapiga Tallinna saata. On iseküsimus, kuidas oleksid kujunenud Vigala sündmused siis, kui rahvas poleks Tuisku van­gistanud. Arvatavasti oleks Tuisk jõudnud oma provokatsioo­niga niikaugele, et juba enne detsembrit oleks agaramad tegela­sed Vigalas vangistatud.

Mujal Läänemaal valitses 1905. a. suvel veel üldiselt rahulik olukord, ainult Vormsi saarel tekkis rahutusi augustikuus. Parem osa saare pinnast kuulus tollal mõisale ja kirikule. Keh­vemale põllupinnasele surutud rentnikud, töötajad eestlased ja rootslased saunikud-popsnikud moodustasid kääriva elemendi. Usuelu saarel oli väga kirju, oli levinud lahkusuline liikumine luteri ja õigeusu kiriku kõrval. Pastorina oli teotsenud enne 1905. a. kauemat aega Aleksander Nordgren, ekstsentrik, suur joodik, kes elanud igal suvel oma aias telgis ja suvel sageli üksi­kul saarel. 1905. a. oli aga Vormsi pastoriks Nordgreni tütre mees Melin. Õigeusu preestriks oli 1894. a. alates Jakob Vaarask.

Noor pastor Melin, tahtes kiiresti rikastuda, hakkas müüma kiriku metsa, sest kirikule kuulus 300 tiinu ilusat põlismetsa keset saart. Mets oli saare iluks ja kehvemad saunikud olid sealt saanud küttepuid. Au­gustikuus lasknud aga pastor Melin märkida ära 10 000 kõige ilusamat puud metsavaht Lars Söderblom’il. Puud olid müüdud odava hinna eest metsakaupmees Hugo Nordgrenile, vana pastori Nordgreni pojale. Pastor kaubelnud mehi tööle, kuid ükski vormsilane ei läinud. Pastor tellinud aga Noarootsist 60 töölist, kes asunud metsa laastama; seda tööd tehti väga suure kiirusega.

17. augustil oli kiriku täiskogu koosolek, kus nõuti metsaraiumise seismapanekut. Mehed ei oodanud enam mingit pastori korraldust, vaid läksid ise metsa ja sundisid töölised sealt lahkuma. Vihane rahvas ajas ühtlasi vana pastori Nordgreni poja, metsakaupmees H. Nordgreni kotti ja vedas teda nii kiriku juurest vallamajja. Rahvas valis ka saadikud vallavanem J. Sjöman’iga eesotsas, kes pidid astuma samme metsalaastamise seismapanekuks. Rahva protestid ja väljaastumised ei andnud aga mingisuguseid tulemusi.

Nähes, et rahvas on võimetu pastori vastu, teatas preester Vaarask kirjalikult 19. augustil loost Tallinna metsakaitse-komiteele. Protestkirjas nõudis Vaarask, et laastamine kõige kiiremas korras seisma pandaks, sest kui hilistutakse, on kogu mets laastatud. Protesti põhjendas ta sel­lega, et kui laastatakse see põlismets keset saart, siis tekib tõmbetuul ja kogu saare kliima muutub ebatervislikuks.

Kolm päeva hiljem olidki ametnikud kohal, metsalaastamine pandi seisma, asja kohta koostati protokoll, kuid 3000 kännu ümber oli juba siiski metsas. Metsalaastamislugu läinud hiljem kohtusse, süü langenud selles asjas Kiltsi mõisaomanikule Hunniusele, kes tollal olnud ka ühtlasi Vormsi mõisa rentnik ja kiriku patroon. Puud aga jäänud metsa vede­lema ja mädanenud nii metsas 4-5 aastat.

Vormsi ja varasemad Vigala sündmused näitavad juba võrd­lemisi suurt rahva iseteadvust ja julgust seni võimutsenud pastorite-parunite vastu.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 10/1935

2

Olukorra muutumine sügisel.

Vigalas, kus protesti- ja rahutuste laine juba aasta algul oli hakanud liikuma, arenesid sündmused ka üha kiiremini edasi va­rasügisel, mujal Läänemaal aga polnud samal ajal märgata eri­list rahutut, käärivat meeleolu.   Mõisnikule esitatud   tingimuste täitmatajätmine ja Aitsama   sündmused   olid kütnud   palavaks rahva hinge; katsuti oma pahameelt ja vaenlikkust näidata mõis­nikule ja politseile igal võimalikul juhul.  Üks selleks kohane ju­hus leiti olevat Vigala sügislaat 9. septembril, kus aset leidnud sündmustik on järgmine).

Politseil oli varakult andmeid, et Vigala laadal tahetakse tekitada rahutusi, seepärast ilmus politseiülem Brisinsky kohale isiklikult ja kõik kolm urjadnikut Märjamaa politseijaoskonnast: J. Vaus Märjamaalt, Mar-ley Vigalast ja Elend Kullamaalt. Varahommikul oli veel kõik rahulik, kuid kella 11 ajal päeval hakanud rahvas lärmitsema, revolvrit paugutama, tõusnud tülitsemisi, mis olnud .provotseeritud peamiselt vaid  selleks, et meelitada politseid tülitsejaid  rahustama.   Oleks aga politsei  julgenud vahele astuda, siis oleks neile „köetud saun soojaks”, nagu tähendatud. Ise­äranis kardetavaks muutunud Brisinsky ja Marley seisund, sest neil olnud rahvaga läbisaamine halb.   Kella 12 paiku juhtinud J. Vaus Brisinsky tähe­lepanu sellele, et parem oleks tal koos Marley’ga laadalt lahkuda, – muidu võidaks ka kõiki politseinikke tüli sekka kiskuda.   Nad lahkunudki tähele­panematult laadaplatsilt, Marley varjanud end kaupmees Tamberg’i elu­ruumes, Brisinsky aga veetnud järgmise öö heinaküünis.

Laadakaupmehed lõpetasid kauplemise.   Karussell, mis edasi töötas, kisti puruks.   Laadaplatsil liikunud ainult märatsejad paugutades revolv­reid, ja teotsenud viinamüüjad-naised päris avalikult.   Kui keegi laadal viibiv aktsiisiametnik seganud end ühe viinamüüja-naise tegevusse, pekstud ametnik üleni veriseks; ta tuli hiljem posthobustega ära saata.   Veel videvikuski ei lahkunud rahutu rahvahulk.   Urjädnikud Vaus ja Elend varjasid end kaupmees Tamberg’i korteris.   Kümnemeheline salk lõi korraga ukse maha ja tahtsid saada Marley’d kätte. Urjädnikud suutsid siiski vihase rah­vahulga tagasi tõrjuda paljastatud mõõkadega.   Hiljem teatati, et õuel on üks mees surmatud; taheti meelitada seega Marley’d redust välja.   Õues olnud maas vana palitu, mida käis vaatamas Vaus. Urjadnikuid majast välja saamata valgus rahvas lõpuks laiali.   Alles järgneval päeval said politsei­nikud lahkuda.   Asja üle alustati hiljem juurdlus ja süüaluseil  tuli anda vastust Lihula rahukohtuniku juures.

See sündmus andis pastoreile-paruneile võimaluse jälle tea­tada, et Vigalas on „mäss lahti”, ja Vana-Vigala mõisa toodi aju­tiselt salk kasakaid.

Oli saabunud sügis 1905. Vigalas oli järgnenud üks põnev sündmus teisele, mis hoidis ärevil rahva meeli. Sügisel vastuhakkamised, streigid kogu riigis sagenesid; rahvas elas üle esmakord­selt seesuguseid põnevaid aegu, ja selline olukord oli ühtlasi esma­kordne balti aadlile ja tsarismile. Rahva huvi kogu revolutsiooni­lise tegevuse vastu tõusis, katsuti ajakirjanduse kaudu jälgida sündmustikku ja olukorda ka mujal. Eriti avas rahva silmad tsa­rismi vanadusnõrkuse suhtes 23. augustil sõlmitud Vene-Jaapani rahuleping, mis oli häbistav Vene riigile.

Üks kaasaegne iseloomustab tolleaegset meeleolu ja olu­korda Läänemaal:

„Kõik tumedad jõud, mis enne despootliku riigikorra kukutamiseks olid töötanud põranda all, teotsesid nüüd enamvähem avalikult ja leidsid rahvahulkade poolt kaitset ning vaimustatud poolehoidu.” 16. oktoobri veresaun Tallinnas Uuel turul näitas, millist taktikat mõtleb pidada valitsus, kuid läänlastel oli sellega vähe otsest ühendust. Läänemaa idaosa, mis moodustas revolutsioonilisele liikumisele soodsa pinna oma rahvahariduse kõrgema taseme ja vähema usulise fanatismi tõttu, üha kasvas revolutsiooniline meelsus. Soodsa pinna vabamale teotsemisele lõi 17. oktoobri manifest. Rahvas, kes seni oli nõudnud majanduslikku laadi uuendusi, hak­kas nüüd kõnelema poliitilistest küsimustest. Seni olid protestid sihitud parunite-pastorite vastu, nüüd aga julgeti juba arvustada Vene valitsust. Linnast kandus rohkesti revolutsioonilisi lendlehti ja võitluslaule maale. Rahva arusaamine ja suhtumine ususse oli muutunud. Tollele ajajärgule iseloomustava nähtusena lauldi väga üldiselt revolutsioonilisi sündmusi kirjeldavaid laule koraali viisidel. Sõnad olid maale toodud vist enamasti linnast.  Olgu näiteks tollal Vigalas koraali viisil sageli lauldud laul.

    „Nüüd paistab meile kauniste

    ja paugud kuulda selgesti,

    sealt Uue turu nurga pealt –

    seal rahvas langeb hulgana.

    Oh küll on armas vaadata!

    Hästi!   Kästi!   Lasta rahvast,

    maha vahvast, au ja tänu

    kõigile, kel vere janu…”

Olukord suures Venes oli võtnud väga tõsise revolutsioonilise ilme, ehkki 14. oktoobril Peterburi tänavail oli kleebitud kindral-kuberner Trepov’i kuulutusi, kus öeldud, et igasugu korratuste puhul on käsk antud sõjaväel anda tuld. „Padrunitest kahju ei ole ning tühje pauke ei lasta.” Sama põhimõtte järgi käidigi näh­tavasti Tallinnas Uuel turul. 16. oktoobril algab ülevenemaaline streik, post, telegraaf lakkavad töötamast.

Sellises olukorras kirjutabki peaminister Witte nõudel keiser alla 17. oktoobri manifestile. Manifestis lubati: „… rahvale kodanliku vabaduse kõikumata alused täieliku isikupuutumatuse, südametunnistuse, sõna, koosolekute ja ühisuste vabaduse näol anda, misjuures enne ära määratud riigivolikogu valimisi mitte seisma ei jäeta, vaid juba nüüd selle võimaluse järele, mis riigi­volikogu kokkukutsumise lühike tähtaeg lubab, need rahvaklassid osa lasta võtta, kes seni sootuks ilma valimisõiguseta olivad”.

Eestimaa kuberner, kes manifesti ilmumisel kas pea kaotab, või käsu saab manööverdada, teatab, et edasipidi: „… ei pea politsei ennast asjasse segama kui keegi oma isiklikke olgugi kõige käredamaid usulisi ja poliitilisi vaateid avaldab, neid suusõnalikult, kirjalikult või trükitult laiali laotab. Sel põhjusel ei tohi inimesi, kes sotsialistliste õpetuste üle kõnesid peavad, mitte ainult, et läbi otsida ega aresti alla panna, vaid ei tohi neid ka ülekuulamise või uurimise alla võtta.” Kuid muidugi tuleb süüteoks pidada „üleskutsumist avalikule vägivallale ülemuse vastu” ja „elanikkude varanduse julge seisukorra ähvardamist”.

17. oktoobri manifestiga ja kuberneri korraldusega oli nüüd antud Eestis avaram mõtte-, sõna- ja trükivabadus kui kunagi varem sajandite jooksul. Politseile tehtud korralduse tõttu, mitte segada end poliitikasse, ei ilmunudki Läänemaal politseiametnikud poliitilistele koosolekutele, mis nüüd muutusid igapäevasteks nähtusteks.

17. oktoobrist algasid nn. „vabaduse päevad”, mis kestsid 10. detsembrini. Rahvas, kes seni oli julgenud oma poliitilisi mõt­teid avaldada ainult omavahel, ametlikult lubatud lugemisõhtuil, karskusseltside koosviibimistel salasi, võis nüüd avalikult kõnelda, mida soovis, mida mõtles. Igapäevasteks nähtusteks muutusid koosolekud Velisel, Vigalas ja osalt ka Märjamaal; muu Läänemaa osa aga oli rahulikum ja vaatas sündmusi pealt. Tolles Läänemaa osas leidus enam agaraid ja haritud juhte, revolutsioonilisi tege­lasi esmajoones Velisel kooliõpetaja j. Paulus, Pipra talu pere­mees Mihkel Aitsam, kaupmees J. Oviir, Vigalas Bernhard Laipman, Mihkel Aitsam sen. jt.

Tallinnas oli alanud aktiivne organiseerimistöö tööliskonnas; töötati lubatud vabaduse piirides, et võita kätte täielikku vabadust. Mõned töölistesalgad, kasustades vabamaid teotsemisvõimalusi, tungisid 25. oktoobril Tallinnast välja Harjumaa mõisadesse, rekvireerides relvi ja raha. Need rüüstavad salgad, kel polnud nähtavasti kindlat korraldust ega juhti, kavatsesid tungida edasi ka Läänemaale, kuid suudeti lüüa tagasi.

See tööliste algatus oli küll revolutsiooniline aktsioon, kuid kindla korralduse ja juhi puudusel muutus plaanituks rüüstami­seks, millesse eriti mõju avaldas asjaolu, et salkade seas leidus ka kuritegelikku elementi,: Üldiselt Harjumaad rahustama saadeti Heinrich von Sivers, kes kasakate abiga suutis Harjumaal peatselt seada korra jalule.

Tööliste rünnak Harjumaa mõisadele pani rüütelkonna ettevaatusabinõusid tarvitusele võtma. Rüütelkonna peamehe Ed. v. Dellingshauseni isiklikul mõjustusel Peterburi sõjaväeringkonna ülemasse, suurvürst Nikolai Nikolajevitšisse läks tal korda saada Eesti kubermangu kaitseks Peterburist sõjaväge. Igasse maakonda paigutati dragunite salgad: Raasikule, Ambla, Jõhvi, ja Lääne­maal Märjamaa kihelkonda Orgita mõisa. Ühtlasi täiendati ka Tallinnas jalaväge kuni 500 meheni; peale selle toodi Tallinna salk draguneid ja sadakond kasakaid. Orgita mõisa asetatud korterisse umbes 15 dragunit ühe ohvitseri ja allohvitseri juhatusel. Dragunid ei avaldanud küll koha peal mingit tegevust, sest selleks polnud juhust ega põhjust. Dragunite salk jäi Orgita mõisa det­sembrikuu alguni, siis oli suurvürst Nikolai Nikolajevitš teinud korralduse Kuramaa revolutsiooniliste sündmuste mõjul, et kõik sõjaväeühikud tuleb koondada linnadesse.

Rahva seas kasvas ärev meeleolu ja rahulolematus; kus seni töötatud rahulikult, sinna sõitsid sageli kõnelejad ümbruskonnast ja linnadest olukorda selgitama. Nii olevat eriti mõjunud väliskõnelejad rahulikku Haimresse, millest kirjutab kohalik mõisa­valitseja.

„Sügisel 1905. aastal reisis üks üliõpilane maal ringi ja pidas vallamajades loenguid. Ka mina käiski kord pealt kuulamas, Taani alamana hoidsin end igasugusest poliitikast eemale. See üliõpilane, mulle tundmatu [rahvasuust saadud andmeil olnud see kõneleja A. Keskküla, A. L.], tegi selgeks, kui ülekohtuselt eesti rahvaga käiakse ümber. Tollest ajast peale algas siin ja seal rahva seas käärimine. Iseenesest mõista tuli mõisnikele ja ka nende ametnikele hirm peale, sest ei võidud ju teada, kui kõrgele see lai­netus lüüa võiks, ja paistis kõikidele selge olevat, et midagi on tulemas.”

Näiteks Mässu vallas 1905. a. novembrikuus hakkas valla rahvas seisukorrast aru saama ja oldi juba avalikult arvamisel, et mõisnikud on ikka kõige kurja juur. Ühel suuremal koosolekul kutsus tolleaegne Mässu koolmeister Jaan Oks (1884-1918) – ka kirjanikuna tuntud – rahvast üles mõisnikke hävitama. Ta ra­jas oma üleskutse kümnendale käsule: „Kui Jumal juba lubab kätte tasuda mitmendast põlvest, mispärast siis see väike inimese hing seda mitte ei teeks, ja aeg on selleks küps!” Jaan Oks ei olnud Mässus küll mitte aktiivne revolutsiooni organiseerija ega juhte, kuid ta sõnavõtud ja üleskutsed olid alati omapäraselt sapised, paradoksaalsed, valitsevale võimule vastu hakkama õhutavad.

Velisel aga muutusid koosolekud eriti sagedaks. Kooliõpetaja J. Paulusel olnud revolutsiooniliste asjade korraldamisega nii palju tegemist, et ta koolitööd polevat saanud teha ja enda ase­mele õpetama kutsunud A. Palmi (1887), Tartu seminari õpilase. Novembri- ja detsembrikuus aga Velise kool üldse seisnud, sest koolimajas ja õuel peetud pea iga päev koosolekuid. Revolutsioo­nilisele liikumisele on kaasa tundnud või juhtivalt osa võtnud mitmed õigeusu koolide õpetajad, näit. Mässus K. Kokla ja Velisel J. Paulus. Velisel juba esimene selle kooli õpetaja A. Schuman (1884-1887) õhutas rahva seas mõisnikkudevastast meelsust. (Nähtavasti sama A. Schuman oli tuline revolutsionäär 1905. a. Saaremaal.)

Sellises ärevas meeleolus loodeti huviga kuulda saada kindla­maid ja selgemaid seisukohti 27., 28. ja 29. novembril peetud üle­maaliselt rahvaasemikkude kongressilt. Sellest kongressist võtsid osa ka Läänemaa valdade ja seltside esindajad. Nagu üldiselt teada, jagunes kongress kaheks: J. Tõnissoni koosolekuks Bürgermusses ja käremeelseks J. Teemandi koosolekuks ülikooli aulas. Läänemaa saadikuid leidus mõlemas leeris ja oli ka neid, kes viibisid informatsiooni mõttes kord ühel, kord teisel koosole­kul. Nii on kuulunud Bürgermusses peetud rahvaasemikkude kogu komiteesse Läänemaalt: A. Heide, P. Verner, H. Laas, Joh. Reets ja J. Preibach. Velise saadikud on aga juba enne kongressile sõitu pidanud Rapla meestega nõu ja otsustanud kindlasti kõige käre­dama voolu poole hoida ning olidki Tartus kindlad Teemandi mehed. Mässu saadik K. Kokla valiti aula koosoleku täidesaatvasse komiteesse, kuigi ta tegelikult selle komitee koosolekuist ega tööst hiljem osa ei võtnud.

Kui saadikud olid kongressilt tagasi tulnud, teatati rahvale kongressi otsuseid, kusjuures mõnel pool neid omakorda veel heaks kiidetud ja vastu võetud.   Velisel olnud neil koosolekuil rahvast tuhandeid, koosolekuid peetud koolimaja õuel, sest et rahvas kooli­majja polevat mahtunud. Rahvale saadetud käsk kokkutulekuks külakubjaste kaudu. Sageli kasustati neid aruandekoosolekuid agitatsiooniks. Nii olnud Mässus. Kui saadik K. Kokla kõnelnud vallamajas püsti laual seistes objektiivselt Tartus tekki­nud olukorrast ja sündmusist, küsinud rahvas, et mida peab siis nüüd tegema. Kokla seletanud, et midagi pole vaja praegu teha; soovitanud rahval minna koju ja asuda rahulikult tööle. Seal hüpa­nud korraga Jaan Oks Kokla kõrvale lauale ja hõiganud rahvale:

„Mis teete teie pükstega, kui nad vanaks saavad?

Viskate nurka!

Ka keiser on vanaks saanud – mis peate tegema temaga? Ka keiser on tarvis nurka, kolikambrisse heita!”

Oksa sõnavõtu järel katsunud K. Kokla Oksa ja rahvast rahustada, et ega see ikka nii kergesti ei lähe.

Kuna aula koosolekute otsuste seas oli ka punkt, et tuleb valida uued ajakohased vallavalitsused, siis olnud Mässus Oks üks ägedamaid nõudma, et tuleb sisse seada uus revolutsiooniline vallavalitsus.

Kongressil tutvusid maa saadikud linlastega ja nii soovitanud Ants Laipman Läänemaale kõnelema noort Friedebert Mihkel­soni (= Tuglas), ning Velise valla Pipra talu peremehe Mihkel Aitsama kutsel ja korraldusel sõitiski F. Tuglas 30. novembril Tartust välja Läänemaale kõnelema koos kongressilt koju sõitvate saadikutega. F. Tuglase enda mälestusse on see kõnereis jäänud järgmiselt:

„Esimene koosolek oli Velisel, kohe päralejõudmise päeval, üldse pidasin seitsme päeva jooksul seitse koosolekut. Kohtadest mäletan Veli­sel, Vigalat, Märjamaad ja Raplat, kolme aga ei suuda kuidagi meelde tule­tada. Märkisin tookord küll kõigist koosolekuist ühte-teist üles, kuid arreteerimisel pidin need märkmed hävitama. Siin nimepidi mainitud kohad olid kas suuremate keskustena või kohalikkude tegelaste agitatsiooni tõttu poliitiliselt ärksamad. Kuid ma sattusin ka paari metsatagusesse kolgasse, kus vabam sõna oli varem kuulmatu ja kus sellele esiotsa reageeriti ainult kohmetusega. Tundsin Lõuna-Eesti maaelu juba lapsepõlvest peale, kuid siin oli mulle kõik võõras. Läänemaa mõjus võrratult vaesemana ja maha­jäänumana. Koosolekukohtadeks olid kooli-, valla- ja seltsimajad, ühes kohas ka palvemaja. Viimase võtmed olid tudiseva rauga-palvevenna käes, kes ei tahtnud esiotsa kuidagi ruumi anda säärase ilmliku ettevõtte jaoks. Suure vaevaga suutsid kohalikud inimesed teda nii kaugele meelitada. Ja palvemaja ise oli seest masendavalt madal, suitsunud seintel kirjud piibli­ainelised laadapildikesed.

Kõikjal pidasin umbes ühe ja sama kõne. Peaaineks olid need koor­mad, mida kõige selgemini tajuti: Vene riigivõim, härraste kirik, mõisade meelevald. Kuid märkasin ka varsti, kui madalalt siin pidi vahel algama, et täitsa arusaadav olla.   Tuli kõnelda üldse riigist ja rahvast, alamast ja kodanikust ning selgitada kõige lihtsamaidki mõisteid. Lähtusin siis hari­likult vallast, kus volikogu oli parlamendiks, vallavanem presidendiks, aga vallakool ja -kohus, magasiait ning vaestemaja ühiskondlikeks asutisteks. Ja sealt ikka ülespoole, kuni riikideni ning rahvusvaheliste küsimusteni. Ainult üht igipõlist vaenlast tunti seletamatagi – mõisnikku! Kuid siin just oligi hädaohtlik punkt, kust vägisi kiskus kättemaksu-aktsiooni poole. Ja nii tuli lakkamata seletada, kui vähe on kasu organiseerimatust, purusta­vast mässust, mis üksikuna puhkeb ja niisama üksikuna lämmatatakse. “Enne vaja teadmisi, korraldust, sisemist jõudu!”

Vigalas peetud Tuglase kõnest on jäänud ühel koosolekul olnul järgmine mälestus: „Ta ei kihutanud mitte inimesi üles purustama ega põletama, vaid kõneles Vene valitsuse pahedest. Ta ütles: „Meid saadeti Jaapani vastu sõtta Mandžuuriasse keisrit, usku ja isamaad kaitsma. Keiser on Peterburis, usk on meil südames ja isamaa on meie kodumaa. Mis on meil Mandžuuriaga tegemist?” Rahva seast küsiti, et mis peame meie siis tegema? Ta vastas: „Teil ei ole midagi teha muud, kui olge valvel, kui revolutsioon tuleb, et oleksite valmis minema kaasa.” Ants Laipman ütleb F. Tuglase kõne kohta: „Aga (Tuglas) ei kõnelnud rusikaga, vaid sooja paatosega, sonoorse, veidi pehmesse bassi püüdva häälega, nii sooja ja sonoorsega, et Vigala tüdrukud talle nimeks panid „Jeesus”.”

Tuglas jätkab oma mälestustes samas edasi: „Aga nii arenematud kui paiguti oldi, seda suurem oli ometi käärimise ärevus ja huvi. Mulle jäi õieti arusaamatuks, kuidas need koosolekud nii ruttu organiseerusid ja rahvas teadis murruna kokku tulla. Liiatigi, et koosolekukohtade vahet oli kümneid versti. Vist kolmes kohas oli Aitsam ise kaasas ja korraldas asja. Kuid siis viidi mind juba tundmatute poolt edasi. Mäletan, et Raplas olin pühapäeval ja teatasin ise kiriku ukse ees ühel vankril seistes õhtusest koosolekust. Korteris olin seal vallakirjutaja Maksim’i pool. Samuti ööbi­sin Märjamaal preester Antson’i pool, keda ennast aga siis kodus polnud.

Kuues koosolek oli juba kusagil üsna kaugel, versta 40 ligemast vaksalist, mille nimi mul aga enam kuidagi meelde ei tule. Nüüd oli mul juba kavatsus tagasi pöörduda. Hilja õhtul pärast koosolekut hakkasin sõitma. Küüdimeheks oli vana, sõnaaher taat, kes valla poolt mulle viijaks antud. Sõitsime ja sõitsime; öö oli kottpime, maa külmanud, kuid must; ainult mõni harv lumehelves liugles pimedas. Pidime oma teada enam kui vara rongi ajaks vaksali saama, kuid kui viimaks pärale jõudsime, siis nägime, kuidas rong sädemeid pildudes parajasti ööpimedusse kadus. Vaevalt sain aga tühjenevas vaksalis ringi vaadata, kui kaks tundmatut mees minu poole pöördusid: ärge sõitke ka päevase rongiga, jääge siia ja korraldage õhtul koosolek. Ja nii jäingi veel ööks-päevaks sinna ning pidasin järgmisel õh­tul koosoleku. Asja korraldajad olid kohalikud tegelased. Imetlesin, kust võisid nad teada, mis mees ma olen. Seletati naerdes: keegi kohalik nuuskur olla mu kohe ära tundnud ja mind neile soovitanud! See sündis muidugi revolutsiooniaegses karvamuutmise meeleolus.

Alles 9. detsembri hommikul jõudsin ma Tallinna. Rongis märkasin, kui palju ärevamaks oli muutunud üldine meeleolu selle nädala jooksul, mil ma ühtki ajalehte polnud näinud. Mul oli kavatsus veel sama päeva õhtul Tartu sõita, kuid just 9. detsembril kell 12 päeva algas raudtee streik ja ma ei saanud enam edasi. 10. detsembril pandi maksma sõjasea­dus ja 11. detsembril areteeriti mind Põhja-Eesti valdade kongressil Volta vabriku keldris. Järgnes kaks ja pool kuud kestev vangistus Toompeal ja pärast seda üheteistkümneaastane maapagu.”

Nähes palavikulist agiteerimistööd ning rahva revolutsiooni­lise meelsuse tõusu, ei jäänud ka mõisnikud pealtvaatajaiks, vaid asusid tegema reaktsioonilist kihutustööd.   Detsembrikuu   algul levitati Läänemaal rahva seas nn. Matsalu paruni proklamatsi­ooni; levitajaiks olid mõisade ametnikud,  kirikuvöörmündrid jt. kirikule ja mõisale sõbralikud   elemendid.   Seda   brošüüri – „AvaIik kiri Eesti rahvale”  – levitati Läänemaal sadades ek­semplarides.   See on huvitav ja omapärane dokument mõisnik­kude tolleaegse arusaamise   ja mentaliteedi   hindamiseks.   Brošüüris, mis alla kirjutatud Matsalu paruni   N.   Hoyningen Huene poolt, tungiti ägedalt kallale vene  ametnikele,  keelel jne. – selle eest tuli parunil küll hiljem kohtus anda vastust; ta mõisteti algul paariks aastaks kinnigi, kuid lõpuks senat vaba, tas paruni karistusest.

Brošüüris võrreldakse: „Parun on põder, talupoeg jahikoer, ja jahipidaja on see, kes soojas tuas istub ja need valgega ärakihvtitatud kuu­lid valab, mida ta iga päev veeretab. Jahimees oota, ega sul veel põdra soolikaid kätte ei anta! Kas sa ei näe, et mõni sinu koertest lonkab, et mõnda sinu süü pärast muld katab ja et sadade elu rikutud on?” Siis tuletab parun rahvale meelde Menenius Agrippa kõnet Rooma pleebsile streikivaist kehaliikmeist ja võrdleb meie rahva elu kellaga, mis 700 a. käinud ning kus iga ratas ja kivi on tarvilik. Tuletab pikalt meelde vene kindrali Šeremetjev’i hävitustööd. Edasi räägib ta, kui hästi on hoolitse­nud parunid ja nende prouad „oma” rahva eest ning^– kuidas on talitanud Vene valitsus. „Teie teate, et vana aeg oli toores, ja kui teie saaksite mineviku nii tundma, kui ta saab õieti õpetatud, siis teie saaksite kuulda, et ühel suurel Vene kuningal oli asutatud üks piinamise hoov, kus ta iga­päev sulaseid suretas ja igaühe isemoodi surnuks piinata laskis. See rõemustas tema südant. Kahesaja aasta eest lõi üks suur keiser oma prouat piitsaga ja piitsutas oma poja, kes pealegi troonipärija oli, oma käega sur­nuks. Et niisugune toores aeg mitte ühe korraga ei lõpe, võib igaüks ise­enesest arvata.” Ta katsub seisuslikku korda kõigiti õigustada ja kurdab: „Kusagil pool maailmas ei kanna mõisnikud ehk parunid nii suurt koormat kui just Baltimaal.” Ning kirja lõpul ütleb: „See aeg on alanud, kus suur Jumal jälle oma nisu sõelub ja aganad tulesse viskab, ja sellepärast lepitame ruttu oma kodust riidu, anname üksteisele kõik andeks ja astume kui ühemeelne Jumala rahvas vaenlase vastu.”

Brošüüri levitati eriti Matsalu ümbruskonna valdades, kuid ka sealne rahvas lugenud seda naiivset rahvale määratud „avalikku kirja” muiates, sest rahvasse oli sajandite jooksul kasvanud enam viha mõisnikkude kui Vene valitsuse vastu, kerge polnud seda arvamist muuta.

Enam rahustavalt mõjusid rahvasse Haapsalu talurahvaasjade komissari Tõnis Jürise omas rajoonis peetud kõned. Ta toe­tus Eestimaa kuberneri 2. dets. 1905. a. nr. 1704 ettekirjutusele ja püüdis rahvale selgitada, et nüüdsest peale on kõiki hädasid võimalik lahendada seaduslikul teel, kusjuures pani suuri lootusi tulevasele riigiduumale.

Üldiselt aga rahva meeleolu oli muutunud palju ärevamaks; teatavat mõju olid avaldanud ka Tartu, eriti aulakoosoleku otsu­sed. Kongressi otsuste seas olid ka vastavad punktid nekrutite ja sõjaväe korralduste kohta. 1. detsembril esitasidki Haapsalu nekrutid 31 nõudmist ja saatsid need sõjaministrile. Järgmisel päeval korraldasid Haapsalus nekrutid meeleavalduse, sammudes läbi linna 4 meest reas; rongi ees mängis üks harmoonikamees marseljeesi.

Mõisade põletamine.

Järgnevaisse sündmusisse suure mõjuga oli nn. Volta kong­ress. Tavalise vaate järgi peetakse seda kongressi Tallinna radi­kaalsete ja sotsialistlikkude haritlaste ja tööliste algatuseks, et astuda käremeelselt vastu Tartus Tõnissoni poolt algatatud üle­maalisele rahvaasemikkude koosolekule. Tõeliselt oli aga selle kongressi kokkukutsujaks Rapla vallavalitsus  sekretär J. Mak­simi juhtimisel, sest kongressikutsed on välja saadetud Rapla val­lavalitsuse poolt Eestimaa kubermangu vallavalitsustele 5. no­vembril 1905. a. Selles kutses on öeldud, et kongress, kuhu va­litakse igast vallast kaks esindajat, tuleb kokku selleks, et välja töötada Eestimaa kubermangu omavalitsuse kava. Hiljem võtsid „Teataja” ringkonnad asja juhtimise enda kätte, ja „Teatajas” ilmunud lähem kongressi kava sisaldab ka otse revolutsioonilisi punkte.   Kongress pidi astuma kokku „Estonias” 11. detsembril.

Ärevus ja revolutsiooniline meeleolu kasvab päev-päevalt. Kui 11. dets. valdade saadikud raudteel Haapsalust Tallinna sõit­nud, siis laulnud terve rongitäis rahvast „Kauem raudu me kanda ei taha”, seni kui Tallinna lähedal saadud teada, et sõjaseadus on välja kuulutatud.

Sel rahutul ja revolutsioonilisel ajal ei leidunud meest, kes oleks veidigi püsivalt seisnud Eestimaa kuberneri kohal. Kolm aastat Eestis kubernerina valitsenud Aleksei Valerianovitš Bellegarde’i (6. VII 1902 – 19. II 1905) asendab Aleksei Aleksandrovitš Lopuhhin (4. III 1905 – 8. XI 1905), ja nüüd, peale Lopuhhini lahkumist, teotseb kuberneri asetäitjana A. N. v. Giers.

Giers nägi maa rahustamiseks ainsat pääseteed sõjaseaduse maksmapanemises ning ööl vastu 10. detsembrit ilmusidki Tal­linna tänavaile vastavad teadaanded.

Samal päeval ilmus ka esimene uue kindralkuberneri mää­rus, mis keelas ära igasugused miitingud, meeleavaldused jne., ähvardades kõiki selle määruse vastu eksijaid kõige kõrgema ka­ristusega.

Saadikud sõitsid küll Tallinna, kuid koosolek „Estonias” oli vahepeal keelatud. Peale lõunat koguneti loata Volta vabriku keldrisse. Seal aga ei tulnud üldse arutusele maaomavalitsuse seaduseelnõu küsimus, vaid arutleti Tallinna sisemisse revolutsi­oonilisse võitlusse puutuvaid küsimusi. Maa küsimuste arutusel kutsus H. Pöögelmann saadikuid üles „läti keelt kõnelema”, s. o. Läti eeskujul ette võtma üldist mõisade põletamist. Koosoleku ajal tormas sõjavägi keldrisse. Enamik seesolijaist pääses küll põgenema, 23 koosolijat aga langes vangi. Vangilangenute seas oli ka Läänemaa saadikuid, näit. Märjamaa valla saadik, ja Mihkel Sakkeus Martnast.

Tallinnast kojuruttavad saadikud viisid maale teateid olukor­rast Tallinnas, jutte ning üleskutseid mõisade põletamiseks. Ei olnud vaja oodata kaua, kui juba üleskutseile järgnesid teod. Töö­liste ja rahva viha tõstis veel asjaolu, et 7. detsembril oli kokku astunud rüütelkonna maapäev ja neid lasti koosolekut pidada, talupoegade kokkutulek aga keelati.

Tallinna töölised, olles juba harjunud vabamate päevade ja teotsemisvõimalustega, ei suutnud leppida sellise olukorraga. Dvi­gateli vagunikuuris peetud tööliste salajane koosolek. Seal aru­tatud: „Kui sõda, siis sõda. Parunid nõudsid sõjaseadust – meie aga kuulutasime neile sõja. Aga kust saada relvi? Mui­dugi mõisadest, seal pidi neid ju küllalt olema. Tarvis need sealt ära tuua”. Nii liikusidki 11. detsembril Tallinnast välja mitmed tööliste salgad Harjumaa mõisade suunas.

Sama päeva ööl Kohilasse jõudnud, teatas telefoniteel v. Lueder Kohilast rüütelkonna peamehele, et see katsuks saata ko­hale sõjaväge. Rüütelkonna peamees Dellingshausen läks ot­sekohe kindralkuberner Voronov’i juurde, paludes, et see saa­daks erarongiga sõjaväesalga Kohilasse. Voronov aga keeldus sõjaväge andmast, kartes, et Tallinnas endas, kus vähe sõjaväge, võiks jõuda kokkupõrkeid. Dellingshausen teatas telegraafi teel olukorrast siseministrile ja palus kaitset „omandile ja elule”.

Töölistega liitusid talupojad ja mõisade töölised. Kohila mõis põletati maha ja liiguti edasi. Põletati ja lõhuti mõisahoo­neid, mässajail õnnestus vangistada Harjumaal mõisnikud Ernst v. Ramm, Victor v. Kotzebue ja Karl v. Lueder; neid koheldi sa­geli ebainimlikult. 12. dets. andis Voronov siiski järele ja laskis saata Kohilasse pool roodu jalaväge parun Georg Wrangell’i juhatusel. Salk ei kohanud aga revolutsionääre ja pidi sama päeva õhtuks olema tagasi Tallinnas. Kokkupõrkeid revo­lutsionääridega oli aga 13. detsembril Hagerisse saadetud dragu­nite salgal Heinrich ja Georg v. S i v e r s’i juhatusel. Suureni kokkupõrge dragunite ja mõisadepõletajate vahel oli Alu mõisas 14. detsembril, kus sai paar mässajat (üks maamees ja teine linlane) surma ja ka sõjaväelasi haavata.

Seega olid mõisadepõletajate salgad jõudnud juba Läänemaa piirile. Velise mehed aga ei jäänud ootama linlasi, vaid tegid ise põletamisega algust. Velisel oli asutatud ümbruskonna meestest kohalik sõjavägi – kaitseliit, kes käinud ka harjutusi tegemas. Üks selline kaitseliidu salk läkski 14. detsembril kella 9 ajal õhtul parun T. Pilar von Pilchaule kuuluvasse Valgu mõisa ja süütas selle põlema – see oli esimene tuleohvriks langenud mõi­sahoone Läänemaal.

15. detsembril jõudis Velisele Harjumaalt kümnemeheline linlastest koosnev mõisadepõletajate salk; nende seas olid ka mõned Veliselt pärinevad mehed. Linlaste ilmumine oli nagu õli tulle valamine; linlastega liitusid kohe mitmekümnepealised meestehulgad, et sõita välja mõisu põletama. Üks suurem salk sõitis Veliselt Märjamaa kihelkonda, teine Vigala suunas. Ettetulevaist mõisust võeti hobuseid, ja teel liitus põletajatega ikka ja ikka uusi salku. Salkadel olid ka omad juhid, kuid ei valitsenud kindlat korda ega polnud mingit plaanikindlust.

Peale eespoolnimetatud Valgu mõisa süüdati mässajate sal­kade poolt Läänemaal põlema ja põlesid maha järgmiste mõisade härrastemajad. 15. detsembril 1) parun Maydellile kuuluv Velise, 2) Eduard von Lueder’i Mõisamaa, 3) parun Ernst Stackelberg’i Kasti, 4) parun Aleksander BuxhoevdenM Haimre, 5) Max Drögemüller’i Vana-Märjamaa, 6) Evald v. Wetter-Ro-senthal’i Orgita, 7) Helene v. Wistinghausen’i Sõtke. Teisel põletamispäeval, 15. detsembril, põletati 7 härrastemaja, ja 16. det­sembril järgmised: 1) Georg v. Rennenkampffi Paeküla, 2) Alek­sander Buxhoevden’i Sulu karjamõis, kus suudeti aga hiljem tööliste poolt tuli kustutada, 3) krahvinna Marie Sivers’i Tolli, 4) parun Maydelli Teenuse mõisa tiibhoone,  5) parun Uexkülli Vana-Vigala, 6) Georg von Rennenkampffi Mõrraste (Murraste), 7) von Lilienfeld’i Jädivere,8) von Mohrenschild’i Luiste (sama omaniku Loodna härrastemaja jäeti sellepärast põletamata, et seal asus kool). 17. detsembril, viimasel põletamipäeval, süü­dati järgmised härrastemajad: 1) Ernst von Wetter-Rosenthal’i Sipa, 2) Hermann von MohrenschildM Sooniste, 3) krahv Leo Buxhoevden’i Koluvere loss ja 4) parun Otto Budberg’i Võhma-Vanamõisa loss.   Kokku 20.

Enamik härrastemaju põletati maha kogu seesoleva sisseseaduga; vähe ainult veeti kraami välja. Üldiselt hindasid mõisni­kud oma kahju 800 000 rbl-le; Koluvere krahv üksi hindas oma kahju 250 000 rbl. suuruseks. Peale mõisade härrastemajade lõhuti kõik viinavabrikud ja lasti reservuaarides seisev viin maha, purustati ka Kullamaa ja Päärdu monopolikauplused. Ühtlasi põletasid mässuliste salgad Velisel 15. detsembri õhtul kell 8 ja Vigalas 16. detsembri õhtul vallavalitsuste arhiivid ja kõik vallaraamatud.

Põletamine oli toimunud palavikulise kiirusega. Läänemaal töötasid kolm suuremat põletajate salka. Neist hargnes hiljem ka väiksemaid. Veliselt väljunud üks Vigala, teine Märjamaa suunas; kolmas koosnes peamiselt Kullamaa meestest. Meeste arv salkades polnud kuigi kindel – neid tuli juurde ja kadus teel ning jäi mõisusse maha. Lõhkumine ja põletamine sündis pea kõikjal samal viisil: algul lõhuti losside uksi, aknaid, mööblit, ot­siti relvi; olles nii natuke aega purustanud, pisteti hoonele tuli otsa. Enamikul põletajail olid kaasas relvad, kas jahipüssid või revolvrid. Mõni salk olnud võrdlemisi väike, kuid mõisades ei julgetud astuda vastu, sest ei teatud, kui palju võib tulla eelsal­gale järele. Nii põletas parun Budberg’i Võhma-Vanamõisa lossi väga väike salk. Sõidetud Vana-Vigala mõisast välja kaunis rohkearvulise meestesalgaga, kuid mehi jäänud teel ikka vähe­maks ja vähemaks ning lõpuks hakatud lugema üle mehi ja leitud, et kokku on ainult 16 meest, nende seas 4 linlast.

Võhma-Vanamõisast, kuhu jõuti 17. detsembril kell 4 öösi, leiti parajasti noorparun O. Budberg õuelt 3 mehega. Parunilt võeti ära kuulipüss ning revolver ja ta vangistati. Loss pisteti põlema. Meestesalk sõitis peale lossi süütamist vangistatud pa­runiga ära. Teel aga märgati, et loss polegi põlema läinud, – siis sõitnud osa salgast tagasi ja süüdanud uuesti; esimene tuli olnud teenijate pooit kustutatud, nüüd aga põles loss maani maha. Noorparun Budbergi aga veeti vangina kaasas, hoiti teda kinni nii Vigala kui ka Velise vallamajas ja mitmes saunas. Edasiküüditamise ajal lasti teda joosta küll ree järel ja aisa kõrval. Söögiks visati talle ette kartulikoori ja mõnel pool heinu. Olnud noormehi, kes armastanud paruniga teha tükke, mis ei kannata trükimusta.

Mõisade põletamise laine oli läinud ka üle Läänemaa piiri Pärnumaale. Üks salk oli leidnud vastupanu Kõimas ning pida­nud sealt tulema tagasi. Pärnumaal põletati maha läänlaste poolt Kaelase mõisahoone. Kaelase härrastemaja põletamine sündis väga omapäraselt. Olnud teada, et mõisapõletajad tulevad; rah­vas oodanud. Korraga sõitnud mõisa ette üks ratsanik hallil tä­kul – Veliselt pärit olev Tõnis Praaker, lasknud 2 pauku õhku, läinud härrastemajja, süüdanud selle põlema ja sõitnud jälle tuldud teed tagasi. Pärnu-Jakobis aga leidsid mässajad eest vastupanu kohaliku rahva poolt. Osa mässajaid, Velise mehi ja linlasi, vangistati ja paigutati Halingi vallamaja vangikongi. Ants Pedajas tõi aga teate Velisele ja sealt sõitsid Velise mehed Mihkel Aitsama juhatusel vangistatud seltsimehi päästma. Ha­linga vallamaja juures löödi 17. detsembri õhtul vänge päästma tulnud Velise meeste ja halinglaste vahel korralik lahing – tulis­tati mõlemalt poolt; halinglased sunniti taganema ja vangid pääs­teti valla.

See mõisahoonete ja sageli ühes hoonetega ka väärtuslikkude arhiivide, raamatu- ja kunstikogude hävitamine näitab töötava rahva kannatuse katkemist; taheti teha maatasa kõik orjapere­meeste uhked eluasemed. (Seda ei tulnud muidugi meelde, et need hooned võiksid tulevikus saada rahva omandiks!) On veel vara hinnata, kohut mõista revolutsiooniliste põletavate tööliste ning talupoegade ja hiljem karistussalku juhtivate parunite üle, sest mõlemate poolte tegelasi viibib veel meie keskel ning ka arhiivid ei luba avaldada kõiki andmeid. Olen piirdunud vaid revolutsioonikäigu objektiivse kirjeldamisega. Parunid tollal ei suutnud ega tahtnud mõista eestlaste püüdeid ja teotsemisi, ning kõiki re­volutsionääre, mässajaid, põletajaid, kes hiljem saadi kätte, ka­ristati armutult. Kuid leidus ka balti aadli seas teisitimõtlejaid; üks sellistest oli Läänemaalt Vormsi mõisaomaniku poeg parun Friedrich Stackelberg, kes prantsuse ajalehes kirjutas tollal järgmist:

„Juba kolmkümmend aastat või enamgi on Baltimaa rahvas kääri­mas ja valmistub kukutama saksa landlordide vihatud hirmuvalitsust…

Kõik need inimesed [balti parunid; A. L.] sarnanevad mentaliteedilt Louis XVI-ndaga, kes sel ajal rahulikult jahti pidas, kui Pariisi rahvas Bastille’d ründas ja monarhiale surmahoopi andis. Vist ei ole liiga julge loota ja soovida praegusaja aristokraatialegi sama saatust ja sama lõppu, mis osaks sai Louis Capet’le…

Nagu vanasti talumehed kevaditi võtsid ette hundijahte, nii korral­dasid nad nüüd jahi mõisnikkude, kodanlaste ja pappide peale – koos oma seltsimeeste, linna proletariaadiga. Kõikjal sai härrastele osaks just selline vastuvõtt, mida nad olid teeninud, s. t. püssipaugud.

Teatav osa aadlivõsusid löödi võllaroogadena maha, mõned – nagu parunid Kotzebue, Budberg, Lueder, Ramm – võeti talupoegade poolt vangi. Rahva kohtumõistmise alt pääsenud põgenikud katsusid raudteele jõuda, et varju minna Eesti pealinna Tallinna…

Käesolev jaht aadlile ja põletamised ei tähenda aga sugugi vanda­lismi ega metsikust, nagu pealiskaudselt võib paista; see tähendab lihtsalt sotsiaalset sõda, mida peab kirjeldamatute kannatuste ja alanduste läbi meeleheitele aetud proletariaat käputäie kurjategijate vastu, kes inimsu­sega just kiidelda ei või. Üliküllastus piitsahoopidest on põhjuseks olnud, miks puhkesid tulikahjud, lammutati mõisnikkude varjukantsid.

Ori on muutunud inimeseks. Varem nii alandliku, nüüd nii heroilise balti proletariaadi ridades on kajanud tasumise hüüd: ühes mälestistega minema pühkida kantud häbistused, hävitada monarhistliku prostitutsiooni urkad, lüüa vana ühiskonna institutsioone, sümboleid ja esindajaid.”

Sellest parun Stackelberg’i pikemast kirjutisest esitatud mõ­ningaist katkeist nähtub, et oli ka tollal aadlikke, kes oskasid ette näha tulevikku.

Kolme päeva jooksul olid 20 mõisa härrastemajast järele jäänud suitsevad varemed. See oli piiritu vihahoo avaldus, mil­lega taheti tasuda rõhuva parunite klassi aastasadu kestnud või­mutsemist. Samase vihaga, millega põletati losse, lõhuti ja pu­rustati ka viinakööke ning -keldreid. Need olid ka kõige lähema vaenlase varjupaigad! Kõik mõisa majapidamishooned jäeti aga täielikult puutumata, – selline olnud ka J. Pauluse korraldus, kes ise põletajatega kaasas ei käinud, vaid peamiselt liikumist Velise koolimajast juhtis. Põletamata jäeti ainult Päärdu mõisahoone, mis kuulus eestlasele Lüdig’ile, kel olnud rahvaga väga hea läbi­saamine, ja, nagu eespool juba öeldud, von Mohrenschikfi Loodna mõisa härrastemaja, kus asus kool; kõik teised teel ettejuhtuvad härrastemajad süüdati põlema.

Vabariigi väljakuulutamine ja mustsada.

Revolutsioon näis kestvat, see vististi andiski Velise revolut­sionääride juhile, õpetaja J. Paulusele, julgust välja kuulutada Eesti vabariik. Kohalik rahvas teab kõnelda vabariigi väljakuu­lutamisest Velisel, kuid ma pole juhtunud leidma ühtegi isikut, kes teaks sellest lähemalt ja täpsalt kõnelda. Andmeid Eesti va­bariigi väljakuulutamisest j. Pauluse poolt on aga Haimre mõi­sas. Haimre mõisa valitseja, taanlane J. P. Andersen oli vangis­tatud ja toodud Velise koolimajja ülekuulamisele; sellest kirjutab Andersen varem-mainitud kirjas järgmiselt:

„Seda ülekuulamist juhtis Paulus (ta nimetas ennast Eesti presidendiks) ja tema abilised kirjutasid selle üles. Ülekuulamine lõppes kõikide rahulolemisega.   Minu naisega   käidi   viisakalt ümber, ja kui viimane veel tõsise kõne oli pidanud ning tõendanud, et meil poliitikaga tegemist ei ole ja meid süütult taga aetakse, pakkus Paulus talle lõpuks saadiku kohta oma asutatavas Eesti vabariigis – seda kõike puhtas tõsiduses. Minu naine lükkas pakkumise tagasi selle põhjendusega, et tal 7 leeritamata lapsega endal küllalt tegemist.” Hiljem lasti Andersen vabaks ja hulk mehi koos Paulusega sõitis Haimre mõisa. Seal lasknud Paulus lüüa Haimre mõisa kella, kutsudes kokku kõik ümbruskonna elanikud. Mõis kuulutatud rahva omandiks ja seatud sisse uus valitsemiskord. Andersen tähendab kirja lõpus: „Õieti on Pau­lus 18. detsembril 1905. aastal Haimre mõisa kella all Eestimaa avalikult kuulutanud iseseisvaks vabaks maaks.”

Kuid see vabariigi aeg oli liiga lühike. Rahva seas olid juba varem hakanud liikuma jutud mingisugusest salapärasest must-sajast, mida mõnel pool rahvas nimetanud ka mustaks sõjaks. Eriti suur oli olnud sellise mustsaja hirm Lõuna-Eestis; ei teatud õieti, mis see mustsada on. Sellist teadmatust aitas levitada isegi tolleaegne ajakirjandus. Kõneldi mingisugustest salapärastest põletavaist ja tapvaist jõukudest, kes pidid hävitama kõik ettejuhtuva.

Selline pime metsik hirm rahva seas ei leidnud üldiselt maad Läänemaal. Velisel ja Vigalas olid kohalikud juhid, eriti J. Pau­lus seletanud, et mustsada on väike jõuk relvastatud paruneid ja need tulevat lüüa tagasi. Paulus olnud kindlal arvamisel, et kui ka soldatid tulevad, siis nad ühtegi revolutsionääri ei surma, kui näevad, et see on rahvuslik vabadusliikumine. Samuti kõnel­dud ka Martnas, et mustsada koosneb mõisnikest ja tuleb rahvast hävitama.

Kui mujal ainult kõneldi mustsajast ja tunti hirmu selle ees, sai Läänemaa seda näha ja tunda. (Rahvas koha peal nimetab veel tänapäevani seda mustaks sõjaks; kõneldakse üldiselt min­gist hirmsast salapärasest jõugust, kes tappis ja läks siis jälle edasi.) Rüütelkond oli hirmul oma varanduse ja paljud ka pere­kondade pärast, kes maal viibisid, kuna ise nad olid koondunud peamiselt Tallinna. Rüütelkonna peamees tegi küll katseid kind­ral Voronov’ilt saada sõjaväge maa rahustamiseks, kuid viimane ei julgenud anda, kartes jätta hädaohtu Tallinna linna. Saadi ainult Harjumaale saata lühemaks ajaks mõned salgad. Astuti samme Peterburist abi saamiseks, see aga viibis. Voronov asus kindlal seisukohal, et Tallinna garnisoni ei tohi nõrgendada. Mõisnikud olid juba oktoobris hakanud organiseerima omakaitset; nüüd läks Dellingshausenil lõpuks korda sõjaväe-ülemust niikau­gele viia, et Tallinnas asuvaile mõisnikele jagati sõjariistu; taheti minna maale kaitsma oma perekondi, kellest ei teatud midagi.

17. detsembril oldi niikaugel (kirjutab Dellingshausen edasi), et 30 härrat, abistatud jalaväe ja kasakate poolt, rongiga Haap­sallu saadeti. (Tänini on balti-sakslased ikka tagasi tõrjunud, öeldes, et see oli sõjaväesalk. Et Dellingshausen aga kinnitab, et see koosnes esmajoones mõisnikest, siis oli rahval täielik õigus ristida seda mustsajaks, sest selle nime all tunti tollal aadlikest koosnevat reaktsionääride organisatsiooni, mis tahtis teotseda revolutsioonilise liikumise vastu.)

Laupäeval, 17. detsembri   õhtul liikuski see   mustasajaliste mõisnikkude salk (kellele Haapsalus kindlasti lisa tuli seal paos olevaist aadlikest), 40 kasakat ja mõnikümmend soldatit Haapsa­lust välja). („Päevaleht” nr. 4, 1905. a., kõneleb küll, et olnud „pool tosinat kasakaid, osa jalaväge ja vabatahtlikud”.)   Sõja­väelaste juhiks olnud staabikapten Edmund Augusti p. Toomel. Juhiks aadlikele ja nende poegadele, kellest paljud tagavaraväelastena olid ohvitseri mundris, oli Paeküla mõisa omanik Olaf Georg von Rennenkampff.   Tähtsamaist mõisnikest selles salgas tunti ära:   Lihula parun Buxhoevden, Teenuse parun  Maydell, Putkaste mõisa rentnik Kurt von Fersen, Ehmja mõisnik parun Hoyningen-Huene, von Rosenthal Maidlast ja Märjamaa mõisnik Drögemüller.

See kombineeritud mustasajaliste salk liikuski laupäeva õh­tul Haapsalust välja Martna poole. Oli kõle, külm kuuvalge talveõhtu. Martnas Ehmja küla vahel kohtas see salk 4 külapoissi, kes olnud minemas ehale ja laulnud; teisalt kõneldakse, poisid paugutanud revolvrit, et hirmutada Haapsalust tulevaid killavoore. Mustasajalised tormasid poistele kallale. Püssikuulist ta­batuna langes maha surnuna Gustav Ostermann, maha jäid lamama mõõgaga purustatud õlaluuga noormees Aalmann ja purus­tatud pealuuga Kustas Kuusov. Neljas noormees sai aga põge­nema tervena. Esimeste süütute veri oli valatud, üks laip ja kaks raskesti haavatut jäid põllule lamama, mustasajalised sõitsid edasi. Laupäeval ööbiti Ehmja mõisas parun Hoyningen-Huene juu­res; pühapäeval liiguti edasi Liivi mõisa ja jäädi sinna peatuma kuni 19. detsembri hommiku kella 3-4-ni. Liivi mõis oli koonduspaigaks, kuhu kogunesid kõik mõisnikud ühes poegadega, et tun­gida Velisele, kus teati kinni hoitavat revolutsionääride poolt noorparun Budberg’i; viimase vabastamine oligi mustasajaliste si­hiks. Liivi mõisa jõudis ka urjadnik Marley, kes oli mässa­jate eest põgenenud. On väga tõenäone, et mõisnikud võtsid endaga kaasa ka mõisade ustavaid ametnikke, valitsejaid-sakslasi jt. Rahvasuu kõneleb üldiselt, et selle salga seas olnud ka pas­toreid. Selline süüdistus langetati ka end. Märjamaa pastorile G. Hallerile, teisalt aga tõendatakse, et mustasajaliste seas olnud pastori vend, mõisavalitseja Karl Haller; vennad olnud väga sar­nased, mis võinudki olla äravahetamise põhjuseks. Öösel kella 3-4 paiku hakkas see salk liikuma edasi üle Tolli, Konovere, Päärdu Velisele. Kakskümmend kasakat aga keeranud Tollilt vale teed ja sõitnud Vana-Vigala mõisa; need ei võtnud mitte osa Velise lahingust.

Pühapäeval, 18. detsembril, oli ka Velisel teateid, et must­sada kavatsevat rünnata Veliset. Kohalik revolutsioonilise liiku­mise üldjuht õpetaja J. Paulus teinud palavikulist korraldusi oma kaitseväe ja kogu valla meeste kokkutulekuks; käsk anti perest peresse, et mustsada läheneb: tuleb relvadega rutata koolimajja, kust minnakse mustsajale vastu. Samasuguseid teateid levitatud ka Vigalas, et mustsada on juba Tolli küla maha põletanud, tuleb rutata Velisele mustsajale vastu; siis ruttasidki Vigalast sajad pe­remehed ja sulased Velise koolimajja. Pühapäeva õhtul kell 9 ajal hakanud helisema Velise õigeusu kiriku kell, mis olnud juba varem kokkulepitud märgiks, et mustsada on tulemas ja tuleb ru­tata võitlusse.

Nii kogunes koolimajja kogu öö läbi mehi, kus tehti palavikulisi ettevalmistusi vastuhakkamiseks. Ettenähtud plaani järgi pidi mindama Velise mõisa juurde kuusetara taha ja sealt avatama kogutuli mustsajale, kui see ilmub nende kohale. Suurem meestesalk oligi seal kogu öö valvel. Seal toonud aga Vigalast Mihkel Varbu (nagu hiljem selgub, salapolitsei agent) teate, et mustsada ei tulegi Velisele. Uskudes seda, lasknud Paulus salga ära tulla, jättes välja üksikud vahid. Koolimajas aga ootas vähemalt 300-400-pealine meestehulk; raske on nende täpsat arvu kind­laks määrata, koolimaja ruumid olnud igatahes kõik tungil mehi täis.

Esmaspäeval, 19. detsembri hommikul, kui hakkas veidi val­genema, võis olla kella 8-9 ajal, kostis korraga püssipaukude ragin. Mustasajalised parunid, kasakad ja soldatid olid aleviku kolmest küljest ümber piiranud ja avanud koolimaja pihta tule; vahipostid olid Velise mõisa vahel vangistatud, – need ei saa­nud tuua koolimajja mustasajaliste ilmumisest teateid. Vahetpida­mata püssitule all algas koolimajast põgenemine läbi õpetaja aia jõele, kustpoolt tee vaba oli, kolmest küljest aga tulistati. Ena­mikul meestel õnnestus pääseda jõele ja sealtkaudu põgeneda kõrgete jõekallaste varjus. Tulistati koolimaja seni, kui kooli­maja kõrval preestrimaja trepil preestri proua tõstis üles valge lipu (preester Allik ise oli saanud peast kergesti haavata).

Nüüd tormati koolimajja. Need vähesed, kes ei teadnud põgenemisteed, jäädes koolimajja, mõned otsides seal varju kap­pides, laste magamistoas magamiskottide all jm., torgati tääki­dega läbi või pekseti poolsurnuks. Igat ettejuhtujat koheldi sel­lise metsikusega, mida kohapealsed vanad sõjamehed kinnitasid mitte kunagi näinud olevat. Kõneldud üldse vähe, teotsenud peamiselt püssitääk ja -pära. Nii Jüri Vajakat peksetud kooli­majas seni, kuni ta lamama jäänud, siis lohistatud välja, riisutud saapad jalast ja torgitud mitmed haavad täägiga; arvates meest surnuks, jäetud ta lumele lamama, kus ta surnut teeseldes pidi haavatuna lamama mitu tundi. Kõige metsikum olnud Mihkel Tanneberg’i surnukspiinamine. Mees leitud koolimaja kapist, tor­gitud sealsamas tääkidega läbi ja lõpuks, kui ta lamanud õpetaja toas veres, tulnud sisse 5 mustasajalist (üks neist juudi-ilmeline “); nähes maas veres visklevat meest, tõstnud üks oma püssi ja löö­nud Tannebergile nii pähe, et pealuu purunes. Jüri Veidei, kes saadi kätte surnuaial, tallati sisse rinnakorv ja piinati hirmsasti.

Surnult jäid lamama peale lahingut: 1) Jaan Kaimur, 2) Jüri Matsokse (f 21. XII), 3) Jüri Rooste, 4) Kustas Seiler, 5) Mihkel Tanneberg, 6) Jüri Veide ja 7) Mihkel Varbu (suri haavadesse Märjamaa haiglas 20. XII). Haavatuid oli mitukümmend, neist raskemalt: 1) Jaan Kalju, 2) Peeter Maasing, 3) Jaan Mittus, 4) Jüri Vajakas, 5) Ants Suurman i”i), 6) Mihkel Uuberg, 7) vana kerjus hüüdnimega ,,Tooni-vana” jpt.

Pärast lahingut otsiti läbi kõik ümbruskonna talud, igalt poolt nõudes välja Paulust, Aitsamat jt. revolutsiooni juhtivaid te­gelasi; need said aga põgenema. Mõne tunni pärast lahkuti Veli­selt, võttes kaasa mõned vangid. Haavatuist võeti kaasa ainult Mihkel Varbu, kes viidi Märjamaa haiglasse. Et Mihkel Värbut süüdistatakse üldiselt provokaatorina, siis laseb seegi fakt oletada, et siin on tegemist nuuskuriga, sest miks võeti raskesti haavatuist ainult tema kaasa, teistele aga keelati koha peal igasugu arstiabi andmine.

Mustasajalised olid tulnud Velisesse päästma noorparunit O. Budbergi, kuid teda ei leitud kõigist otsimistest hoolimata. Budbergi hoiti kinni väikeses Liiva saunas, kus ta viibis ka koolimaja tulistamise ajal, pääses aga sealt hiljem põgenema. Pärast lahin­gut ja mustasajaliste lahkumist teinud Mihkel Aitsam kahele mehele korralduse viia Budberg metsa ja seal surmata, kui aga määratud mehed kohale läinud, ei olevat nad enam leidnud Budbergi Liiva saunast.

Juba varem oli Rapla meestega Harjumaal kokku lepitud, et kui abi vaja, siis ahistatakse vastastikku. Pärast lahingut viisidki kohe kaks käskjalga, Adu Riiberg ja Ants Taiberg, teate olu­korrast Harjumaale.

Veliselt sõitsid mustasajalised Märjamaale, kus peatuti mõni tund, ja korraldati läbiotsimisi kohalikkude tegelaste juures, kes enamikus olid põgenenud ning kust midagi ei leitudki. Märja­maalt liiguti edasi Vana-Vigalasse ja sealt kella 10-11 paiku Lihulasse, kuhu jäädi peatuma mõneks ajaks, tehes sealt haaran­guid ümbruskonda.

See oli parunite omakaitse esimene aktsioon, mis võeti ette enne Läänemaa kuulutamist sõjaseaduse alla ja enne ametlikkude karistussalkade ilmumist ühes sõjakohtutega. Harjumaal ja Tal­linnas kehtiv sõjaseadus laiendati kogu Eesti kuberrhangule alles 27. detsembril.

19. detsembri Velise lahinguga olid suutnud parunid paisata segi revolutsiooniliste talupoegade ja tööliste read. Osa ettejuh­tunud kohapealseid tegelasi vangistati peale lahingut Velisel ja Märjamaal, ning hiljem korraldati haaranguid Lihulast Vigalasse. Kõik kohalikud revolutsiooni juhtivad tegelased hoidsid end kõr­vale, sest ei teatud, milliseks olukord võib kujuneda. Selline nõutu äraootav seisund kestis kuni esimeste karistussalkade saabumiseni.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 11/1935

3

Karistussalgad Läänemaal.

Rüütelkonna peamees Dellingshausen püüdis saada abiväge karistussalkade näol Peterburist. 14. detsembril 1905 telefoneeris ta Peterburi kindraladjutant v. Gruenewaldfile ja järgneval päeval saabus sellelt vastus, et salkade saatmine on otsustatud. 13. det­sembril oli läkitatud saadikuna Peterburi teele parun Otto Budberg Võhma-Vanamõisast. Raudtee töötas korratult ja Rakveres tekita­tud raudteeõnnetuse tõttu Budberg jõudis kohale alles 15. detsemb­ril. Ta pääses keisri juurde audientsile ja tema palvel määratigi kindralmajor Bezobrazov samade õigustega Eestimaale, kui seda oli kindral Orlov Liivimaal. Maaväelaste puudusel määrati karistussalkadesse kindral Bezobrazovi käsutusse ka osa mereväe­lasi Baltimaalt pärit olevate kaptenite Otto v. Richter’i ja Hans Wil­liam v. Fersen’i juhtimisel. Raudteel valitsevate korratuste tõttu jõudsid esimesed karistussalkade osad Eestisse 19. detsemb­ril ja suuremad üksused saabusid järgnevail päevil.

Samal ajal, kui organiseeriti karistussalku ja oodati neid Pe­terburist, teotses Läänemaal edasi mustasajaliste salk, kes peatus Lihula mõisas. Lihulast tehti haaranguid lähemasse ümbrusse ja Vigalasse. Nii vangistati ööl vastu 22. detsembrit Vigalas Mihkel Aitsam jun. (praegune ajakirjanik ja kirjanik) ja Jüri Kilvak; vangistajate juhiks olnud Teenuse parun Maydell. Et tollal ei keh­tinud veel Läänemaal sõjaseadus ja mustasajaliste salgad, kel oli väike kaitseväe toetus, polnud mingit õigust anda vangistatuid sõjakohtu alla, siis saadeti nad tapikorras Haapsalu vanglasse, kuhu jõudsid jõululaupäevaks.

Üks peatus vangistatuil oli Maidla mõisa keldris, kus 22. det­sembril sündis kurb vahejuhtum: seal surmati metsikult van­gistatud kingsepp Karl Evald (46-a., naisemees) – üheksas mustasajaliste ohver.

Jõulu ja uus-aasta vahel juba hakkasid saabuma ametlikud karistussalgad. Esimesed koosnesid madrustest, kes rändasid läbi maakonna siia ja sinna, vangistades või ihunuhtlust andes, seega hirmutades rahvast ja seades jalule üldist korda ja rahu. Üks sel­line Märjamaalt läbisõitev madrustesalk leitnant Zarubajev’i ju­hatusel andis ihunuhtlust Märjamaa vallamajas juhuslikult kätte­juhtuvale abivallavanemale Veltmann’ile. See esimene ihunuhtluse juhtum viinud peksasaanu meeltsegadusse ja ärevad tea­ted kandusid kulutulena rahva sekka.

Selliste läbisõitvate salkade teid, tegevust ja teotsemispiirkondi on praegu pea võimatu rekonstrueerida. On vaid teateid, et sama leitnant Zarubajev töötas oma madrustest koosneva salgaga 26. jaanuaril 1906 Piirsalu mõisas. Tollal ajakirjandusse pääsenud andmeil olnud ta võrdlemisi humaanne mees. Nii öelnud ta Piirsalus, et keegi Tartu kongressi saadik P. Valk on küll maha­laskmise ära teeninud, kuid kohus on talle määranud vaid 75 vitsahoopi. Hiljem vähendati rahva soovil ihunuhtlust 75 hoobilt 40. Zarubajev öelnud oma kõnes, et nad ei ole tulnud rahulikku rah­vast nuhtlema, vaid röövlid, kes hulguvad ja rahvast mässama ki­hutavad, saavad karistada.

Velisele saabus 30. detsembril umb. 100 madrusest koos­nev salk kapten parun Ferseni juhtimisel. See salk jäi Velisele mit­meks päevaks peatuma. Parun Fersen pidanud rahvale eestikeelse kõne, kutsudes rahvast üles alistuma endiselt keisrile ja mässajaid välja andma ning andnud käsu 31. detsembriks kõik püssid valla­majja tuua, käsu mittetäitjaid ähvardades karistusega.

Karistussalk oli endaga toonud kaasa Mõrastest ühe vangi, Kustas Kõrs’i (27-a., poissmees). 31. detsembril kell 2 päeval lasti see mees vallamaja lähedal, Sopaaugu talu põllul madruste poolt maha. Surnu maeti koha peale, kust omaksed ta hiljem välja kaevasid ja matsid Kullamaa kalmistule. Milles seisis manalastil süü, oli ta kurjategija või poliitiline tegelane, sellest ei kõneldud ega saanud teada kohapealne rahvas.

See karistussalk korraldas peamiselt jooksusolevate revolut­siooniliste tegelaste otsimisi. Käsutati terved külad kokku eriti Pipra talu peremehe Mihkel Aitsama ja õpetaja J. Pauluse tabami­seks. Viimane peale selle, et oli juhiks koha peal, pidas ka ühen­dust Harju- ja Pärnumaa meestega, nii et Pärnumaalt Kaelase me­hed läkitasid oma saadikuid J. Pauluse juurde, et teada saada, milline on see „uus õigus”. Kui palju M. Aitsama ja J. Pauluse tegevusest oli karistussalkadel aimu, on teadmata, kuid nende ta­bamiseks tehti kõik, koguni ähvardati ja lubati võtta liisu läbi val­last kaks meest pantvangideks, kui vald välja ei anna neid juhte või neid ei tabata. Käsutati välja sajad mehed ja otsiti läbi ka kõik ümbruskonna metsad. Talumehed muidugi ei mõelnudki nende tabamisele, vaid oleksid aidanud neid pigemini põgeneda. Nii üks salkkond M. Aitsama tabamiseks väljakäsutatud mehi olnud koos tagaotsitavaga Pallase külas Selja talus; mängitud lõ­busalt lõõtspilli ja löödud koos kaarte. Mõttetu oligi relva­deta talupoegade salkade otsimistöö, sest M. Aitsam liikunud ala­liselt laskevalmis relvaga ja lõpuks, olles väsinud alalisest revolvri käes hoidmisest, sidunud selle endale käe külge. Mõlemad mehed jäid karistussalkade poolt tabamata; nad vangistati alles aastate pärast.

Veliselt lahkus see parun Ferseni juhtimisel teotsev läbisõitev karistussalk jaanuari esimestel päevadel, ilma et oleks mõist­nud kohut kohapealsete tegelaste üle. Käsutati välja vallaküüt ja karistussalk sõidutati Keava jaama.

Need läbisõitvad karistussalgad andsid kõikjal käsu relvade äratoomiseks, ähvardades vastasel korral raske karistusega. Relvade ärakorjamist toimetasid samuti ka hilisemad karistussal­gad. Ärahirmutatud rahvas kandiski palju püsse ja revolvreid kokku, julgemad peitsid need metsa või õlgkatustesse. Kui palju Läänemaalt üldsummas sel viisil relvi ära korjati, ei ole teada, kuid Lihulast üksinda saatis karistussalk Tallinna 1341 püssi, 391 revolvrit ja 9 pistolit.

Püsivaks rahustamiseks ja revolutsionääride karistamiseks ja­gati Eesti kubermang 8 ringkonda. Igas ringkonnas pidi rüütelkonna peamees kahele mõisnikule ülesande usaldama selles ringkonnas sõjaväe juhtidele orienteerumiseks ja nõuande otstarbel olla käepärast. Läänemaa oli jaotatud peamiselt kahe karistussalga vahel. Revolutsioonilisemad kihelkonnad Vigala ja Mär­jamaa olid määratud kindralmajor Bezobrazovi rahustada, suu­rem osa Läänemaast aga kuulus Lihulas asuva leitnandi Dobroljubovi karistussalga piirkonda. Kindral Bezobrazov jõudis Tallinna 20. detsembril, sõitis aga veel Peterburi tagasi ja võttis tegelikult enda kätte karistussalkade juhtimise 24. detsembril.

Bezobrazovi karistussalk, mis koosnes 1 eskadronist dragunitest, 1 roodust soldateist ja 2 kahurist vastava meeskonnaga, liikus läbi Harjumaa lõuna poole. Karistussalk jõudis Läänemaale Suure-Jaani kaudu ja 9. jaanuaril mõistis kohut Vana-Vändras. Edasi läbi Lelle tulles jõudis Valgu mõisa 11. jaanuaril. Esmajoones asus kindral Bezobrazov oma karistustööle kõige re­volutsioonilisemas Velise vallas, olles ise kogu karistussalgaga korteris T. Pilar von Pilchau Valgu mõisas. Karistussalk asus tööle: väiksemad üksused sõitsid ringi mõisnikkude juhtimisel, sest kuis võisid siis teed tunda umbvenekeelsed soldatid, ja vän­gistasid revolutsioonilisi tegelasi kui ka kõiki, kes olid kuidagi pa­runi viha alla sattunud. Erilise kategooria viimastest moodustasid need, keda kahtlustati salaküttimises. Tähtsamad üldtuntud revolutsioonitegelased olid Veliselt põgenenud või varjasid end metsa­des. Tabatuks osutusid ainult väiksemad süüdlased, tegelased ja vihaalusd, kes arvasid, et neid üldse ei karistata, ja seepärast jäid paigale. Suuremate tegelaste puhul, kus võimalik, tarvitati pant­vangide võtmist, ähvardades pantvange maha lasta, kui tagaotsi­tav ei ilmu välja.

Kuu aega tagasi olid talupojad ja töölised põletanud mõisade härrastemajasid, jättes alale siiski majapidamishooned; nüüd ta­susid parunite poolt juhitud karistussalgad sellesamaga. Erine­vus oli ainult selles, et viimased põletasid tuhaks enamasti ka ta­lumajade kõrvalhooned; revolutsionäärid aga olid need mõisades säilitanud. Rahva hirmutuseks põletati Velisel maha järgmised elamud: 1) Tõnis Piisangi Niglase talu, 2) Jüri Oviiri kauplus, 3) Ants Lurichi Kalase talu, 4) Mustu saun Valgus, 5) Kima sauna ait ja 6) Mihkel Aitsama Pipra talu. Taludepõletajate salga juhiks oli Paeküla parun Rennenkampff.

Vangistatud viidi Valgu mõisa, kus sõjakohus pidas oma is­tungeid. Sõjakohtu koosseisu kuulusid: kindral Bezobra­zov eesistujana, mõisnikke ja ohvitsere kaasistujaina; viimaste mõõgad asunud risti kohtulaual. Prokuröri kohuseid täitis Har­jumaalt Parkhofi mõisnik Victor von Kotzebue, keda aga polevat peetud varem elus ega ka prokurörina päris normaalseks. Ülekuulamine ja kohtumõistmine toimunud väga kiirelt, enda kaitseks polevat lastud paljut kõnelda. Kui aga keegi kaebealustest juh­tunud nimetama „mustsaja” nime, siis vihastanud see niivõrd koh­tunikke, et mees otsekohe välja käsutatud ja otsus tehtud ilma täieliku ülekuulamiseta. Otsuseid kellelegi kohe teada ei an­tud, vaid kõigile loeti need ette ühiselt kohtupäeval, mil otsused saadeti täide.

Reede, 13. jaanuari hommikuks oli antud Velise vallarahvale käsk koguneda vallamaja juurde. Vallaküüt tõi karistussalga ühes vangide ja vitsakoormaga Valgu mõisast vallamajja. Kindral Be­zobrazov luges vallamaja ees ette kohtuotsused – neli meest oli mõistetud surma, teistele oli määratud ihunuhtlus. Viimaste arvu pole võimalik määrata kindlaks, kuid see ulatus mitmekümneni.

Surmamõistetud eraldati ja ihunuhtlusele määratud asetati rivvi karistuse suuruse järjekorras.

Surmamõistetud olid: Ants Jeeser, Jaan Kochtitsky, Ants Lansberg ja Kustas Valdek. Vigala pastor M. von Busch võttis kõik vallamajas armulauale ja siis algas nende viimne teekond. Mehed surmati Äksi talu põllul kogupauguga. Neist üldise revo­lutsioonilise tegelasena oli tuntud J. Kochtitsky, J. Teemandi lä­hedasi sugulasi.

Ihunuhtlust anti vallamaja õuel selleks sinna asetatud pingil. Seda toimetas Bezobrazovi karistussalk juba kujunenud harju­muse järgi. Hoopide arv ei olnud mitte määratud kindlaks, vaid teatati, kas „rasked”, „keskmised” või „kerged vitsad”. Mehed tulid peksmisele süü suuruse järjekorras. Mees käsutati pingile – tagakeha ja selg tõmmati paljaks ning peksetav pidi ristamisi kä­tega hoidma pingi alt kinni. Siis asus üks soldat turjale, hoides ka käed pingi all kinni, ja teine soldat asus jalgadele. Peksid neli meest, kaks kummaltki poolt. Millise mõisa mehi pekseti, selle mõisa parun seisis Bezobrazovi kõrval ja andis sageli märku Bezobrazovile „davolno” (küllalt) ütlemiseks.

Vitsad, millega pekseti, olid lõigatud soldatite poolt Valgu mõisas, olid katusevitsa pikkused ja sõrmejämedused, neid oli kee­rutatud kolm tükki kokku ja seotud roguskiga kinni ise. Juba esimeste hoopide järel alanud metsik karjumine, aga 100–150 hoobi järele jäänud mehed vait, peks aga kestnud ikka edasi. Hoopide arvu polevat keegi ametlikult lugenud. Pingile pidid minema kõik järjekorras, kuid kes ise pingilt enam üles ei jõudnud tõusta, see visati aia äärde lumele, kust omaksed ta ära koristasid. Ihunuhtlusest ilma jäi ainult 16-aastane Adu Jeeser, kes seisis rivi lõpul – ta vastavat palvet oli võetud kuulda. Peks­mine lõpetatud, surmanuhtlused täidetud, sõitis karistussalk tali­teid kaudu K. Marley teejuhiks olles Vana-Vigalasse. Teed olnud hanges ja kahurid kippunud jääma lumme kinni. K. Marley saa­nud ülemuselt pragada, et kas ta tahab meid siin eksiteele viia, nagu Ivan Susanin.

Samal ajal kui Bezobrazovi karistussalk teotses Velisel koha­pealsete tegelaste vangistamise ja karistamisega, ei unustatud aga K. Pätsi, J. Teemandi jt. juhtivate, üldtuntud eesti tegelaste taba­miseks kõiki abinõusid tarvitusele võtmast. Et enne kohtuotsuse täitmist Valgu mõisas kinnipeetav J. Kochtitsky oli J. Teemandi sugulasi, siis kas ainult oletuse tõttu või kellegi pealekaebusel nõuti, et J. Kochtitsky andku välja, kus asuvad Päts, Teemant ja Pung.

Päts ja Teemant olid tõeliselt peale sõjaseaduse kehtima hak­kamist Tallinnas. Kui neid ähvardas vangistamine, põgenenud nad koos ja peatunud teel J. Kochtitsky vanemate juures Nurtu karjamõisas, kust nad olid saanud hobuse edasisõiduks.

Noort 22-aastast Kochtitsky’t piinanud karistussalga tegela­sed hirmsasti, peksnud teda koguni kettidega. Lõpuks ühel päeval astunud vangistatute juurde keegi kohalik mõisnik ja nõud­nud, et K. annaks välja, kus on Teemant, Päts ja Pungi, öel­dud K-le, et surma ta on niikuinii mõistetud ja nüüd tunnistagu üles kõik süüd. K.. vastanud siis – ei tea kas hirmutatult piina­dest või tahtes segada jälgi -, et kahe nädala eest olid nad Pärnus Pätsi majas; kus nad nüüd on, seda ta ei tea.

Seepeale tehtud kohe Valgusse kutsutud urjadnikule J. Vausile ülesandeks minna Pärnu tabama tagaotsitavaid. J. Vaus, va­rustatud Bezobrazovi poolt erilise volikirjaga, asus teele. See reis ei andnud aga mingeid tulemusi. Ühed andmed kõnelevad, et ei korraldatudki Pärnus enam Pätsi majas läbiotsimisi, sest et seda varem olevat juba tagajärjetult korduvalt tehtud; teisalt on tea­teid, et selle Bezobrazovi korralduse peale korraldatud Pärnus eriliselt suur haarang.

Kui J. Vaus jõudis tühjade kätega Valgu mõisa tagasi, olid vahepeal sõjakohtu otsused juba täidetud ja karistussalk asus Vi­galas. Urjadnik teatas oma reisu tulemustest Vigalasse telefoniteel.

Kui J. Vaus edasi Märjamaale sõitis, astus ta ametiasjus sisse Haimre mõisa valitseja juurde. Urjadniku imestus olnud suur, kui ta leidnud sealt eest salkkonna kohalikke mõisnikke, kes istunud kaardilauas, ja viierublased kuldrahad aina lennanud ühe eest teise ette. See on iseloomustav pilt, mis valgustab kujukalt tolle­aegsete mõisnikkude meelsust ja ellusuhtumist karistussalkade te­gevuse ajal.

Vigalas asus karistussalk parun Uexkülli Vana-Vigala mõi­sas, kus ta alustas tööd juba kujunenud traditsiooni kohaselt. Sal­gad kohalikkude mõisnikkude ja mõisa-ametnikkude juhtimisel sõit­sid ümber ja vangistasid kõik kahtlustatavad, mõisas aga mõisteti kohut.

Denuntsiatsioon oli parunitel Vigalas peamine võitlusvahend. Karistussalgal olid käes juba pikad nimekirjad, keda karistada. Kuidas karistussalgad tollal teotsesid, sellele heitis valgust 1908. aastal Tallinna ringkonnakohtus peetav Läänemaa mõisade rüüs­tamise protsess. Tunnistaja Jüri Taubolt selles protsessis oli ka­ristussalkade ajal Vigalas andnud üles rea tegelaste nimesid. Pä­rast karistussalkade lahkumist võttis Taubolt kohtu-uurija juures oma tunnistused tagasi.

Kohtus seletas Taubolt järgmist:

Mind viidi karistussalga ja Boström’i (Vigala metsaülem; A. L.) ette ning kästi tunnistada. Ma ei teadnud midagi ja olin vait. Metsaülem Boström luges lehelt nimed ette ja käskis mind iga nime peale „jah” öelda. Venelased eesti keelt ei mõistnud. Mina olin ikka vait, osalt hirmu pärast, osalt meelega, sest kindlasti ma sain aru, et need mitte süüdlased ei olnud, kelle nimed ette loeti.

„Kas ütled jah?” käratas Boström.

„Ma ei tea, see pole õigus,” vastasin mina.

Seepeale kutsus Boström soldati ja see andis Boströmi käsul mulle rusikaga hoobi näkku. Nägin, et midagi enam teha ei ole, ütlesin nii palju kordasid jah, kui nõuti.   Hirm oli suur.

Kohtu esimees:   „Teie ainult jaatasite, nimesid ei öelnud?”

Taubolt:   „Mina ainult jaatasin.”

Kohtu esimees:   „Mida või keda teie siis kartsite?”

Taubolt: „Kartuseks andsid põhjust peksmine ja vägivaldne sundimine.”

Selliseid inkvisitsiooni võtteid tarvitades tunnistajate juures, vangistati Vigalas kõik, kellest teati, et nad on Velisel mustsaja vastu käinud, seltskonnategelasi ja kõiki teisi, kes olid sattunud kui­dagi vastuollu parunite või pastoriga. Vangistatuid hoiti kinni endises mõisa kontoris ja teistes ruumides, kus nad pidid lamama ja magama põrandal õlgedel. Mehed olnud kõik väga vaiksed ja rahutud, vesteldud omavahel ning arutletud olukorda. Ainuke rõõ­mus mees olnud Velise aktiivne revolutsionäär Mihkel Palm (1884-1929), kes luuletanud, kirjutanud tütarlastele armastus­kirju ja kiidelnud, et ta ei karda surma – talle määrati hiljem ai­nult ihunuhtlus. Mehi viidi kohtusse kordamööda ülekuulamisele ja toodi siis jälle tagasi. Nii kestis vangistamine ja kohtumõist­mine Vigalas kolm päeva.

Vigalas ei põletanud karistussalk taluhooneid mitte nii palju kui Velisel. 14. jaanuaril põletati maha vaid Aitsama talu hooned: mõisale kuuluv rehemaja, laut, hobusetall, ait ja uus elumaja, mis kuulusid rentnikule. Süütajate salga juhiks olid leitnant Schmidt ja metsaülem Valter Boström.

Esmaspäevaks, 16. jaan., oli käsutatud vallarahvas vallamaja juurde kokku. Karistussalk ja vangid küüditati ka sinna. Kolm meest oli mõistetud surma, teistele oli määratud ihunuhtlus – ihunuhtluse saajaid oli mõningate andmete järgi 64 meest. Vi­galas peeti parajasti poisteleeri ja pastor laskis anda ihunuhtlust ka neljale leeripoisile: Jüri Rumma, J. Taubolt, H. Reeman ja A. Varbu. Leeripoisse karistati nii kergelt, et nad ilmusid järgneval päeval jälle leeri. Peksmist toimetati vallamaja õuel juba ku­junenud viisi järgi, nagu Velisel.

Vigalas olnud peksetavate seas kartmatu mees Tihkani Kus­tas, kes pärast peksu võtnud mütsi maha ja kummardanud Bezo­brazovi poole, öeldes: „Tänan, härrad!” Selle eest antud mehele uus „nahatäis” veel, kuid nüüdki polevat mees veel mitte vaikinud, vaid öelnud nii, et kogu rahvas kuulnud: „Ühe muti peale anti vabadus, teise peale priius!”

Surma mõisteti: Hans (Antoni) Kolumbus, Madis Lensman ja Bernhard Laipman ja otsus saadeti täide vallamaja lähedal Antsu koplis.

Enne mahalaskmist võttis Velise preester J. Allik vallamajas armulauale õigeusulise Hans Kolumbuse. B. Laipman’i kuju on aga muutunud Vigalas väga legendaarseks sangarikujuks, kuid uurimisel tulevad ilmsiks otse diametraalsed arvamused. On Vi­galas üldine arvamine, et B. Laipmanile määratud ihunuhtlus, kuid ta öelnud uhkelt: „Vaba meest ei pekseta” ja palunud endale sur­manuhtlust. Sama vaade ja teated on pääsenud ka kõikjal seni ilmunud kirjalikkudesse ülestähendustesse ja ka ilukirjan­dusse. Seevastu on aga tolleaegne Vigala pastor M. v. Busch (Vigalas 1898-1925) hiljem seletanud, et B. Laipman on kohe surma mõistetud ja on teda palunud kosta Bezobrazovi ees, et teda jäetaks ellu.

Teiseks, kui küsida Vigalas ükskõik kellelt, kes B. Laipman’ist midagi teab, siis igaüks ütleb, et ta polevat enne mahalaskmist mitte võtnud v. Busch’ilt armulauda. Sama motiivi on kasustatud ka „B. Laipmani laulus”, mida Vigala rahvas veel tänapäevalgi laulab:

    „.. .Siis tuli õpetaja Busch

    ja ütles temale:

    „Oh tule laps ja kinnita

    end püha sakramendiga.”

    Siis ütles Laipman temale:

    „Ei seda taha ma,

    kui süüta pean surema

    küll Jumal andeks annab ka

    kõik minu patusüüd…”.

Ent kõige selle vastu, millest kõneleb rahvas, seisab Vigala kirikuraamatuis, et B. Laipman on võetud armulauale.

Et igasugused kangelasteod tekivad aastate jooksul, kuid B. Laipmanist kirjutab M. J ü r i s s o n (=M a r t n a) juba 1907. a., et ta valis peksu asemele surma ja pastor Busch on andnud oma seletuse rahvatraditsiooni kogujale 1924. a., siis võib v- Busch’i seletuse juures väga mitmel motiivil kahelda. B. Laipmani armu­lauale võtmise kohta on tehtud kirikuraamatusse sissekanne 1906. a. (käekirja järgi on teinud sissekande pastor Busch’i proua) ja siin ei saa tulla kõne alla hilisem sissekanne. Kust ja miks levisid aga rahva seas otse vastupidised teated, on seni selgitamata.

Mis oli B. Laipmani surmasüü? Ta ei võtnud osa mõisade põletamisest, vaid viibis sel ajal Tallinnas. B. Laipmani süüks tuleb arvata, et ta tolle aja kohta võrdlemisi haritud talumehena oli vallavolikogu liige ja muusikaseltsi asutajaid ja agara tegela­sena sattus vastuollu kohaliku pastori ja paruniga. Ta oli 28. märtsil Vigala parunile Uexküll’ile esitatud märgukirja koos­tajaid ja B. Laipmani kirjutatud eksemplar esitatigi parunile. Ta Võttis osa Vigala muusikaseltsi saadikuna Tartu ülemaalisest rahvaasemikkude kongressist aulas.

Peks ja mahalaskmine lõppenud, süütas karistussalk põ­lema vallamaja. Vallamaja süütamise põhjuseks olnud, et seal lõ­hutud mõisade põletamise ajal ära keisripilt ja nüüd tulnud siis kindral Bezobrazovi ütluse järgi „vallamaja puhastada”.

Vigalast sõideti edasi Märjamaale, kus kohtumõistmine toimus vallamajas, Bezobrazov ise aga asus korterisse dr. Hoffmann’i juurde. Vangistatuid hoiti kinni vallamajas, osa neist paigutati ruumipuudusel Pendi kõrtsi. Samal päeval, kui Bezobrazov Mär­jamaale jõudis, tulnud talle kutse sõita Peterburi. Bezobrazov sõi­tiski ja talle sõitis järele järgneval päeval Paeküla mõisnik Rennenkampff, kuna karistussalk töötas kahtlustatavate püüdmise ja ülekuulamisega ikka edasi. Kohus algas oma tegevust alles siis, kui Bezobrazov 21. jaanuaril jõudis Märjamaale tagasi. Vangis­tatuid oli üle saja, urjadnik J. Vausi mälestuse järgi. Koh­tumõistmine võttis aega, sest vangistatuid oli kogunenud palju.

Märjamaal ei teotsenud denuntsiatsiooniga mitte ainult parunid, vaid ka kohalik pastor Gotthard Haller esitas politseiülem Brisinsky’le pika kahtlustatavate nimekirja, mille peale Brisinsky tä­hendanud: „Küll on imelik, ka pastor on hakanud politseiks!”. Nii tõmmati niite ja juhiti karistussalkade tegevust. Kogu karistussalga juhtimine läks sel viisil parunite-pastorite kätesse, karis­tussalk ja sõjakohus muutusid vaid tööriistadeks, mida kasustati otsuste täidesaatmiseks.

Kohtuotsused kuulutati välja ja saadeti täide 25. jaanuaril. Tagaselja mõisteti surma 11 isikut ja 3, kes olid tabatud. Enamikule ülejäänuile määrati ihunuhtlus. Peksmine toimus valla­maja ees kokkukäsutatud rahva silmade all ja kestis mitu tundi. Vangistatud Haimre valla mehi ei peksetud mitte Märjamaal, vaid küüditati Haimresse ja pekseti oma vallamaja ees.

Surmamõistetud Tõnis Ervin, Madis Künnapas ja Jaan Polder seati vallamaja lähedale magasiaida müüri vastu ja surmati. Sur­mamine sündis 25. jaanuaril.

Täitnud oma otsused, sõitis Bezobrazovi karistussalk Haimre vallamaja juurde, kus täideti Haimre valla meestele määratud ihu­nuhtlus. Karistussalk sõitis samal päeval Harjumaale Järvakandi mõisa. Seega oli Bezobrazovi karistussalk lõpetanud oma töö Läänemaal – surmanud 10 meest ja ihunuhtlust andnud vähemalt paarisajale inimesele. Bezobrazov töötas Eestis veel poolteist nä­dalat ja lahkus Baltimailt 4. veebruaril.

Pärast Bezobrazovi lahkumist avaldas balti-saksa ajakirjan­dus ülevaate Bezobrazovi karistussalkade tegevuse kohta, kuid seal on kahtlematult kõiki arve vähendatud. „Rev. Zeitung” ütleb: 22 meest on karistatud surmanuhtlusega, 333 isikut saanud ihu­nuhtlust ja 3-5 talumaja on põletatud tuhaks. Ilmselt vale on, et põletati ainult’ 3-5 talumaja, sest Velisel üksi põletati 6 taluela­mut, pluss Vigalas üks talu ja vallamaja. 11.-25. jaanuarini, Be­zobrazovi Läänemaal viibimise jooksul (sellest välja arvatud 5-päevane äraolek Märjamaalt), viis ta täide 10 surmanuhtlust, ja ihunuhtluse saajaid tuleb arvestada vähemalt paarsada. Kõrvuta­des neid arve tunduvad „Rev. Zeitungi” arvud vahendatuna. Et karistussalkade tegevuse kohta arhiivmaterjal asub SSSR-is, siis tuleb uskuda enam tänapäeva vene uurijate esitatud arve, kus Be­zobrazovi poolt mahalastute arv ulatub 63.

Suurem osa Läänemaast kuulus Lihulas asuva leitnandi Dobroljubov’i juhatusel madrustest koosneva karistussalga tegevuspiir­konda, karistussalk asus korteris Lihula alevikus Jaani kõrtsis, kus toimetati ka peksmist (Lihulas avalikku peksmist ei lavasta­tud).  Seda toimetati väga mitmel korral.

Üldse surmati Lihulas 9 meest. 29. jaanuaril 24-a. Priidik Saller Märjamaalt. 3. jaanuaril surmati Lihula soos 33-a. Anton Kukers ja 19-a. Mihkel Kont, mõlemad Kloostrist. Karistussalk nõudis, et kõik vallad annaksid välja vallale kahtlased isikud, ja nii saabusidki ümbruskonna valdadest 6 väikest süüdlast. 17. jaanuaril viidigi need väljaantud süüdlased Lihula sohu ja surmati. Maha lasti: 1) Jaan Selg, 19 a., Võnnu vi., 2) Kustas Pommer, 27 a., Martna vi., 3) Ado Lepiman, 31 a., Haapsalu-Uuemõisa vi., 4) Jüri Loomsman, 33 a., Risti vi., 5) Anton Peet, 23 a., Võnnu vi., 6) Jaan Rui, 28 a., Võnnu vi.

Lihulas toimus isikute püüdmine samuti enamasti kohalikkude mõisnikkude näpunäitel ja kaasasõitmisel, karistussalga madrused olnud peamiselt ainult mõisnikkude käsutada. Mõisnikest, kes karistussalgaga kaasas käinud, võiks nimetada: Väike-Riude pa­run Bogdan Maydel, Vatla parun Charly Maydel, Kloostri parun Axel Fersen jt. Dobroljubov ise olnud võrdlemisi humaanne mees; ta öelnud: „Ma ei tapaks mitte kärbestki, aga ma ei saa parata: mind käsutatakse siia ja sinna!” „Mõisnikud ise aga olid koostanud juba varakult nimekirjad inimestest, keda tahtsid karistada. Nimedele, kelle kandjat sooviti maha tappa, oli tehtud rist ette. Olen selliseid nimekirju näinud oma silmaga” – nii mä­letab üks kaasaegne.

Lihulas teotsevad mõisnikud nii omapead, et karistussalga ülem nende tegevusest sageli midagi ei tea. Nii korraldas salk madruseid Mässus läbiotsimisi Lihula paruni Buxhoevden’i juha­tusel ja käsutas vangid Lihulasse. Kui aga Mässu vallavanem nõutud isikutega Lihulasse jõuab, „sääl aga ei tea leitnant Dob­roljubov, 5 jaoskonna sõjaväe ülem, sarnasest käsust ja Riiskama talu läbiotsimisest midagi. Lihulas olevatest ohvitseridest, keda vallavanemale näha tuuakse, ei tunne vallavanem ühtegi, kes eila Mässus oleks käinud. Asi on uurimise all.” – Nii kirjutab tollal ajakirjandus.

Dobroljubovi karistussalga piirkonda kuulus ka Haapsalu linn. Mõisnikel olnud kavatsus Haapsalus 25 eesti tegelast eesot­sas talurahvakomissar Tõnis Jürisega maha lasta. Et T. Jürine detsembris Eestimaa kuberneri ettekirjutuse kohaselt 2- XII 1905. a., nr. 1704, oli pidanud vallast valda sõites rahvale selgi­tavaid kõnesid revolutsioonilise liikumise vastu, siis nägid paru­nid selles revolutsioonilist tegevust. T. Jürise kõned kandsid aga tõeliselt rahustavat ilmet. Jaanuarikuus kutsuti Martna vallasek­retär J. Vessart Ehmja mõisa. Leitnant Dobroljubov ja parun Hoyningen-Huene nõudnud surmaähvardusel, et sekretär tunnis­taks, milliseid ässitavaid kõnesid on komissar Jürine pidanud. Lõ­puks, kui sekretär J. Vessarfil antud üks tund elada, kui ta mitte ei tunnista Jürise vastu, öelnud ta: „Jürine ei ässitanud kedagi. Ta ütles vaid, et Dobroljubov teeb kõik mõisnikkude näpunäidete järgi, et ta on vaid Peterburist saadetud mõisnikkude tööriist”. Sel­lest oli küllalt ja Vessart lasti vabaks.

Pääsenud ülekuulamisest, teatas J. Vessart loost otsekohe T. Jürisele Haapsallu, kes saatis sedamaid kaebuse kubernerile, et te­male alluvate ametnikkude juures toimetatakse väljapressimise Selle tulemus oli, et Haapsalu eraldati leitnant Dobroljubovi karis­tussalga piirkonnast ja 26. jaanuaril jõuab Haapsallu eriline karistussalk polkovnik Glembotski juhatusel.

27. jaanuaril 1906. a. kell 5 hommikul iso)  pandi komissar T. Jürise juures, keda mõisnikud olid arvanud surmasüü väärili­seks, toime läbiotsimine. Maja piirati sõjaväekomando poolt üm­ber ja läbiotsimist korraldasid tagavaralipnik Blumberg ja Lääne­maa 2. jsk. ülema noorem abiline Pavlov. Läbi otsiti komissari kantselei kui ka erakorter, kuid mingeid kihutavaid proklamat­sioone ei leitud, peale „Russkoje sobranie”, üleskutse riigiduuma valijaile, mis komissarile oli levitamiseks saadetud Eestimaa kubermangu valitsuse poolt kirjaga nr. 149, 23. jaanuarist 1906. a. Samal päeval kell 12 kutsuti komissar sõjaväesalga ülema polkov­nik Glembotski juurde, kes komissari üle kuulas. Komissar suu­tis veenda Glembotskit tõelises olukorras.

Glembotski oma karistussalgaga, kellele olid antud samad õi­gused kui teistele karistussalkadele, ei leidnud Haapsalus ühtegi surmasüü väärilist. Ajakirjandus võis rõõmustades teatada: „Üldse peab ütlema, et Haapsalu linn üsna kergesti läbi on peasenud.” Ainult üht meest, J. Neudorfi, karistati 20 vitsahoobiga, ja kaks vähemat süüdlast pidid seda vaatama pealt. „Riigivastalisi ja mässajaid Haapsalust ei leitud.”

Glembotski lahkus Haapsalust juba 31. jaanuaril, Haap­salu oli seega õnnelikult pääsenud Dobroljubovi karistussalga võimu alt.

Karistussalgad detsembri lõpul 1905. a. ja jaanuaris 1906. a. surusid veriselt maha revolutsioonilise liikumise Läänemaal. Re­aktsioon nõudis endale 29 meest surnutena (seni teada olevail andmeil); sajad said ihunuhtlust, kellest mitmed selle tagajärjel veel tänapäeval põevad või on tööjõuetud; paljudel tuli hiljem is­tuda vanglais aastaid, veel rohkemail viibida aastaid maapaos.

A. Looring.

III osa Eesti Kirjandusest nr. 12/1935