Romantika ja realismi vahelise võitluse põhjused.
Peaaegu kogu 19. sajandi kestes võitlevad euroopa kirjanduses üksteisega vahetpidamatult unistus ja elu, fantaasia ja tegelikkus, ehk, sõna laias mõttes, romantika ja realism. Mõnikord mõlemad suunad lähenevad teineteisele, sagedasti romantismi jooned ilmuvad realistlike kirjanike loomingus, ja mõnikord pole ehtis realism võõras tõelisele romantikule. Mõnikord satuvad nad julma võitlusse teineteisega, ja siis saavad mõlemad suunad eriti selgeiks oma põhijoontes, kuna nad võitluse hetkel vaistlikult püüavad väljendada oma kõige järsemaid erivusi. Kuid on kindel, et mõista romantikat ja realismi – see tähendab mõista eelmise sajandi kogu kirjanduslikku arengut ja suurel määral üldse selle ajajärgu vaimset ning ühiskondlikku elu. Romantikud ja realistid ei tegutsenud mitte ainult kirjanduses; nad olid olemas ka riigitegelaste, poliitiliste mõtlejate, filosoofide ja teadlaste seas. Romantism pole mitte üksi teatud kirjanduslik suund, vaid ka teatav hingeline häälestus ja teatav poliitiline programm. Seda kõike võib öelda ka realismi kohta.
Seepärast tuleb hoiduda arvamusest, et romantiline vool algas 18. sajandi lõpul ja kadus Euroopa eri maades juba 19. sajandi esimesel poolel, kui kadusid või jäid varju kirjanikud, kes ise nimetasid end romantikuteks. Kui 19. sajandi lõpul ja 20-nda alul kõikjal Euroopas esinesid niinimetatud modernistid, siis neid nimetati õigusega uusromantikuteks, kuna nad elustasid neid tundeid ja meeleolusid, mis olid häälestanud 19. sajandi alguse romantilist luulet. Teisalt, realistlik suund hakkab pea kõikjal Euroopas võidule pääsema ühes 19. sajandi keskpaiga lähenemisega, ja saavutab oma suurima õitsengu sajandi teisel poolel. Ja sajandi lõpul, kui oli laialt levinud uusromantiline luule ja tõrjunud realismi tagaplaanile, kutsus ta välja samu etteheiteid, mida omal ajal olid põhjustanud endised romantikud; hakati jälle hindama realismi voorusi.
Kumbki neist kahest suunast vastas publiku maitsele, ütles palju lugejale – vastavalt selle hetke iseloomule, mida elati läbi ühiskonna arengus. Ühiskondliku energia tõusu aastail, poliitiliste vapustuste ja võitluste tormiseil päevil, kus igaühe ees kerkisid vältimatud, lahendust nõudvad tegelikud eluküsimused – sellisteil aegadeil eemaldus ühiskond luulest, mis kõneles igavikust, luulest, mis kutsus unistuste valda, mis uputas inimese tema enese seesmise maailma sügavikesse. Sellistel hetkedel eelistas ühiskond luulet, mis kujutas tõetruult elu, mis heitis valgust inimeste ja üksikute ühiskondlike rühmade omavahelistele suhetele, või isegi otse kaitses ühe või teise kihi huve.
Iseloomustades üht kõige ilusamaist romantismi tooteist, saksa luuletaja Fouque poeemi Undine, ütleb Heine: „Kuigi Undine on lõpmata kaunis, kuigi ta kannatab ja küllalt paindub maiste piinade koorma all nagu meiegi – kuid ometi ta pole õieti maine olend. Ent meie aeg ei salli neid õhulisi ja veelisi olendeid, isegi kõige kaunimaid neist; ta nõuab kujusid tegelikust elust. Kõige vähem vajab ta näkineitsisid, kes armuvad õilsateisse rüütliteisse.”
Heine elas ise oma hinges läbi selle murrangu, mis sündis euroopa kirjanduses – nimelt ülemineku romantikalt realismile. Ta oli viimne romantik ja esimene realist, ta lõi kõige nõidlikumad fantastilised laulud, ja sai esimeseks sotsiaalseks ning poliitiliseks luuletajaks. Romantilise kooli peaesindajaid süüdistab Heine selles, et nad kahetsesid taga lagunevat katoliiklust, püüdsid seda usutunnistust elustada massides, väljendasid kibestunud vastikusetunnet nende inimeste vastu, kes kandsid ellu ja kirjandusse ühiskondlikke ideaale; romantikud olid pilganud kodanikuteadvust kui viletsat väiklust, – nad vastustasid sellele keskaja feodaalide suurejoonelise ja kangelasliku elu.
Muidugi ei tühjenda need jooned romantismi sisu kaugeltki; ometi nad avavad meile olulisima seiga romantika ja realismi vahelises võitluses.
Mõlema suuna mitmekülgsemaks valgustuseks on tarvis iseloomustada nende peamisi ideid ja peamisi esindajaid euroopa kirjanduses. Me algame Saksamaast, kuna seal romantism väljendus sügavaimalt ja täielikemalt.
Harald Paukson
„Romantika ja realism”, sarjast Elav Teadus, 1933
