Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

Kaasaegne inimpõlv peab rahu nimel teiskordselt maailma­sõda. Seejuures miljonitesse ulatuvate inimmasside kõrval võit­levad vastakuti ka vaimsed-ideoloogilised jõud. Mõlemate poolte sihiks olevat rahu toomine ühiskonda. Tulevik näitab nende võitluste vaimseid ja materiaalseid tagajärgi.

Olgu käimasoleva sõja hävitustöö materiaalsed tagajärjed kui suured ja vapustavad tahes, üks näib olevat kindel, ühis­kondlikes tegutsemistes seisab lähema tuleviku ühiskond suurte sotsiaalsete murrangute ja probleemide ees. Juba praegu me näeme nende tagajärgede „eelmänguna” ühiskondliku elu fun­damentaalsete probleemide kerkimist tavalisist „pühapäeva”-arutlustest pakitsevate päevaprobleemide tulipunkti. Ja juba on näha, et ühiskondlike küsimuskomplekside homne tõusetamine ja lahendamine saab olema laiem ja sügavam kui nende tänane ja eilne lahendus. Mida laiemalt ja lõikavamalt haarab käimas­olev sõda kaasaegset ühiskonda, seda põhjalikumalt ja laiemalt tulevad selgitamisele ja revideerimisele inimese ja ühiskonna su­hete senised alused ja vormid.

Isiku ja ühiskonna vastastikuste suhete ja sotsiaalse korra probleemistik pole uus probleem. Meil on teada, et sellega on tegeldud juba sellest ajast peale, kuhu ulatuvad meie tsivilisatsi­ooni juured: eeskätt antiik-kreeka filosoofia. Aga ka muistse hiina, egiptuse ja india filosoofias leiame vastavaid arutlusi.

Iga tsivilisatsiooni generatsioonid on pidanud pühendama neile probleemidele suurt tähelepanu ning kõigi ajastute mõtle­jad on arutlenud ja lahendanud neid vastavalt oma ajastu tsivilisatsiooni ja kultuuri tingimustele. Õieti keerlebki kogu sotsiaalse elu põhiline sündmustik kahe pooluse – isiku ja ühiskonna – suhete reguleerimises vastavalt tsivilisatsiooni ja kultuuri  tingimustele.

Kaasaegne ühiskond seisab täna samase ülesande ees, kui ta ei taha näha, et sõjalaine langedes see ei tõuseks homme uuesti. Oleme kuulnud ütlusi, et sõda on ühiskonnas paratamatu näh­tus. Meie ei tohi leppida selle lihtsa lahendusega. See õieti ei lahenda midagi. Sotsiaalselt sõda on väärnähtus ja inimühiskonna väärnähtustele tuleb ikkagi vastu astuda selge mõistusega ja kindla parandamise tahtega. Sest inimene on mõis­tuslik olevus – homo sapiens – ja mõistus ongi see, mis lahu­tab teda loomadest. Sotsiaalset elu tuleb seepärast parandada ka mõistuslikkude tõsiasjade selgitamise kaudu.

Jälgides ajalugu võiksime öelda, et sõda on paratamatu ai­nult ühiselu teatud tingimustel. Ent millistel? Vastust sellele tuleb otsida ja leida ei kuskilt mujalt kui alustest, millele basee­rub meie tsivilisatsiooni ühiskondlik kord. Ühiskondliku korra aluste selgitamine on seda tarvilikum, et kaasaegses massipsühholoogiliste hetkeliste mõjutuste ajajärgus unustatakse sa­geli need alused, millele toetutakse.

Aristoteles väitis, et inimene on olevus, kes oma loomu poolest ühiskondlikult elab: väljaspool ühiskonda võivad elada kas jumalad või loomad, kuid mitte inimene. Tänapäeval ei mõtle ka vist keegi, et inimisikuid saaks eksisteerida väljaspool ühiskonda. Ei ole inimisikut ühiskonnata ja ühiskonda inim­isikuta. Selliste paratamatute fenomenidena eksisteerivad kõr­vuti isik ja ühiskond juba ajastust, kuhu ulatuvad meie tsivili­satsiooni ja kultuuri juured. Ajaloolis-sotsioloogiliselt võttes on inimisik seetõttu alati olnud mingi inimkogu või inimkollektiivi üks osakene – ühiskondlik aatom.

Meeleliselt tajutav on siiski ainult inimisik või selle me­haaniline paljus – inimkogumid. Inimkogum, mis ühendatud mingi ühendava elemendiga, on meeleliselt tajumatu ja seega, vastandina realiteedina esinevale inimisikule, i d e a l i t e e t. Me võime näha kõikjal erinevaid inimkogumeid, kuid ei kuski näit. perekonda, suguharu, riiki. Meie ei näe ka seost inimeste vahel, kuigi tunnetame seda kui faktitsiteeti.

Eristavaks momendiks inimkogumite ja minikollektiivide vahel on vastavate isikute paljuse kokku- ja ühtekuulu­vus. Inimkogumit kui reaalselt tajutavat isikute paljust eris­tab inimkollektiividest just see, et vastaval kogumil puudub seos, kokku- ja ühtekuuluvuse seos. Ning sama seose tõeline eksisteerimine loob inimkogumist inimkollektiivi. Kokku- ja ühtekuuluvus omakorda baseerub vastavate isikute homogeensusel – olgu need siis ühised vaimsed või füüsi­lised tegurid. Ning ainult sellise seose kaudu muutub isikute me­haaniliselt summeeritav paljus sotsiaalseks inimkollektiiviks. Kuna homogeensust loovaid, säilitavaid ning arendavaid sotsi­aalseid tegureid on tohutul hulgal ja vägagi eriloomulisi, siis sotsiaalses elus eksisteerib ja on eksisteerinud sotsiaalsete minikollektiivide hulk loendamatu. Olgu need merehädalised päästepaadis, turistide rühm, kaevanduses töötavad töölised, jahiseltskond, kõnet kuulav auditoorium või perekond, kogu­kond või riik – kõik on selliseid tajutavaid isikutepaljusi, mille liikmeid seob kokku- ja ühtekuuluvuse seos.

Inimene sotsiaalse indiviidina omab ürgset tungi arengule, vabadusele, võrdsusele ja materiaalsele heaolule. Vastavalt neile sihtidele on loodud ja luuakse ühiskonnas eetilis-poliitilisi ide­aale ning nende saavutamiseks inimkollektiive. Ent inimkollek­tiivi sihtide saavutamine eeldab korda ja korraldatud inimkol­lektiivi. See tähendab inimkollektiivi, kus on määratud üksik­isikute positsioonid ja relatsioonid, üheks selliseks kõikehaaravaks korraühikuks on tänapäeval riik. Ürgses minevikus võis selleks olla ka perekond, sugukond või sugu­haru.

Riik on seega tänapäeva sotsiaalsete minikollektiivide üks kuju, mis on iseloomustav esiteks sellega, et ta on korral­datud sotsiaalne inimkollektiiv, s. t. kus juhti­vast keskusest sätitakse kollektiiviliikmete suhteid ja käitumisi nii, et säiliks kollektiivi homogeensus. Ta on seega juhitav inimkollektiiv. Juhtimine eeldab juhtijaid ja neile alistujaid. Seega esinevad siin kollektiivi liikmete vahelise koordinat­siooni seose kõrval veel kollektiiviliikmete ja juhtkonna vahelised subordinatsiooni   suhted.

Teiseks iseloomustab riiki see, et ta on õiguslikult korraldatud inimkollektiiv, mis on õigusli­kult juhitav. Õigusliku juhtimise võimega eraldub riik neist kollektiividest, mis on rajatud muile juhtimise põhimõt­teile ja normidele, näiteks religiooni ja moraali alusel juhitavaist minikollektiividest.

Religiooni abil saab juhtida vaid pühakute inimkollektiive.

Moraali abil saab juhtida vaid täismoraalseid inimkollektiive.

Ent niikaua, kuni riigi kui inimkollektiivi liikmed pole ei pühakud ega täismoraalsed isiksused, saab seda teha vaid õiguse alusel. Sellega ei taheta veel väita, nagu poleks riikide praksises seni religioonil ja moraalil olnud ega saakski olema mingit osa­tähtsust. Juba ürgsetest aegadest alates on need mõlemad ju ol­nud eriti primitiivsemat laadi minikollektiivide tegutsemisaluseks. Oma osa on neil olnud aga ka arenenumate sotsiaalsete ühiseluvormide reguleerimisel, mis neile õiguse kõrval jääb tule­vikuski, nimelt aladel, millede korraldamiseks õigusnormid ei sobi või milledeni nad ei ulatu.

Kolmandaks – riik on kõrgeima võimuga inimkollektiiv, mis on õiguslikult korraldatud. Kõrgeim võim tähendab säärast organisatsiooni juhtimise õigustust, mille kõr­val ei ole põhimõtteliselt teist võimu, mis selle õiguse ulatust lähemalt määratleks väljaspoolt riiki. Selles mõttes on riigi­võim tuletamatu, ürgne, originaarne ja suveräänne ning põhi­mõtteliselt piiramatu. Kõigi teiste riigisse inkorporeeruvate po­liitiliste ühikute võim aga tuletub riigi kõrgemast võimust, s. t. nende võim baseerub riigi õiguskorrale, mille aluseks on iga riigi kehtiv põhikorraakt või -aktid. Põhikorraaktiga on antud need ideoloogilised pintsiibid, mille põhjal riigisse kuuluvad inimesed ja inimkollektiivid võivad arendada oma sihtide ja soovide täitmist. Riik oma sundiva võimuga määrab sellega sfääri, milles kodanikud võivad arendada oma aktiviteeti. Ta seega piirab inimeste absoluutset vabadust, kuid sätib selle eest oma liikmetele vajaliku korra nii omavaheliseks kui ka riigi­võimu käsitsejatega suhtlemiseks.

Ent ajalooliselt veel mõni sajand tagasi ei tuntud põhikordi, mis oleksid selliselt sättinud niihästi kodanike kui võimukäsitsejate suhteid. Riigivõimu aktid kohustasid ainult nn. ala­maid, ei sidunud aga valitsevat võimu ennast.

Nn. politseiriik oma äärmises kujus oli riik ilma iga­suguse siduvuseta. Kehtis printsiip: regis voluntas suprema lex est – valitseja tahe on seadus. Sellest väljudes ka haldus toime­tas vaid seda, mis valitsejale oli meelepärane: quod regis placuit. Isikuid võeti kui riigi alamaid (kodaniku mõiste on ikkagi õigusriigi idee sünnitus) ning neid peeti isegi riigivõimu objek­tiks. Valitseja kujutas endast n. ü. hooldajat, kelle eestkostmise alla kuulus kogu selline riik-inimkollektiiv. Poliitilises elus ei ol­nud kodanikul kaasarääkimist, kuna riigi juhtimine toimus „sõnakuulmise” põhimõtte alusel. Ajalooliselt on esine­nud ka säärane politseinik, mille juures võib nentida ka enama või vähema hulga haldusorganeile siduvate normide kehtimist. See siduvus seisis aga vaid selles, et vastavad organid olid superordineeritud organi ees vastutavad. Tipporgan aga oli igal juhul õigusnormidest sidumata.

Selline riigi kuju oli Euroopa kontinendil valdavaks tüübiks kuni XIX sajandini, mis ajast endised politseiriigid muutusid eranditult õigusriikideks.

Riigivõimu käsitsejate omavolile mõeldi piir panna nn. konstitutsiooniliste riikide loomisega. Kodanike subjektiivsed avalikõigused fikseeriti põhiseadustes. Kuid see ei tähendanud veel nende teostamist. Niihästi keskhaldus kui ka kohahaldus kas ignoreeris neid või ei osanudki neid oma tege­vuses arvestada. Ei olnud tagatist, mis oleks sundinud riigivõimu käsitsejaid täitma neid sätteid.

Konstitutsionalismiga astuti seega vaid samm ligemale ühiskondlikku elu reguleeriva korraühiku mõeldavale ideaal­tüübile, mille otsimine ja leidmine on olnud ürgsest ajast omane inimloomusele ning millel praktiliselt on olnud suur täht­sus. Kaasajal arvatakse see leitud olevat õigusriigi ideoloo­giaga.

Õigusriigi ideoloogia on õiguspoliitiline printsiip ja sama­sugune ideaal, nagu seda on kõik poliitilised õpetused. Ses suh­tes on näit. võrdsed õpetused, mis loodi omal ajal monarhide võimu selgituseks, kui ka sotsialismi ja demokratismi ideoloo­giad. Nad lähtuvad kõik sellest, kuidas riik peaks olema, mitte aga, kuidas ta tõelisuses eksisteerib. Ent kui samal ajal eksisteerivad ideoloogiad nagu demokratism, kommunism jne., siis ei käi need vastu õigusriigi ideele. Õigusriigi idee on idee ideaalsest riigikorrast, teised aga   selle   korra   sisust.

Filosoofias on ideaalset riiki käsitatud vägagi erinevailt seisukohtadelt ning segatud õ i g l u s r i i g i ideed õigus­riigi ideega. Ent õiglusriigi õpetusi arvestades saame ideaal­set riigikorda defineerida vaid korrana, mis rahuldab iga mõelda­vat kriitikut. Neile teoreetiline teadus suhtub kui utoopiatele või usulistele dogmadele. Sellised illusioonid annavad võib-olla küll tõuget evolutsioonile, ent nendele rajada sotsiaalset elu on teostamatu, seni kui kogu inimkond pole täielikult ja stabiilselt homogeenne. Elu saladus vististi aga seisab heterogeen­setes elementides.

Üldiselt ja sageli tuuakse õigusriiki vastandiks politsei­riigile. See pole alati õige. Oma funktsioonide sisu suhtes ei pruugi veel nn. politseiriik erineda õigusriigist. Näiteks nende majanduslik tegevus võib samavõrdselt olla suunatud ühiskonna mõne klassi teenistusse.

Sisu järgi me seega õigusriiki politseiriigist eristada ei saa. Diametraalne vahe ilmneb igal juhul vaid siis, kui vaatleme nende tegevusalasid vormilisest küljest: õigusriigi idee puudu­tab just riigifunktsioonide toimetamise vormi, mitte sisu. Sisu olgu vaid piiritletud õigusnormidega. Seega, abstraheerides nende erinevaist tuumadest kõik muu juhusliku ja ebaolulise, näeme politseiriigi eritunnusena tema võimukäsitsejate siduma­tust õigusnormidega. Õigusriik on riik, kus igale õigus­normi andjale on ka siduv ta enda poolt an­tu d norm. Tänapäeva juristile on see kõige endastmõisteta­vani nõue, sest iga õigusnorm peab juba eo ipso siduma ta välja­jat. Iga riik, selleks et teotseda õiguse alusel, peab omama mingi korra ja nimelt õiguskorra, mis ühtlasi sünnitab ja seob kõik ta funktsioonid.

Olgu siinkohal veelkord korratud, et õigusriik oma abso­luutsuses on ja jääb poliitiliseks ideeks, kui mitte lugeda õigus­riigi reaalsuseks põhiseaduse tekste. Tegelik elu on näidanud siiski kõrvalekaldumisi ka põhikorraaktide normistikest.

Põhiseadused saavad küll määrata, kuidas elu peaks korral­datama, mitte aga, kuidas ta tegelikult realiseerub. Põhiseaduste sisu on idealiteet – mitte tõelisus. Kuna iga tõeline ideaal on absoluutsena realiseerimatu, ei tule siingi kahelda selles, et üheski riigis pole saadud kätte fikseeritud õigusriiki oma reaal­suses täiuslikult. Tuleb aga toonitada, et normide tegelik täit­mine oleneb suuresti organina esinevate isikute   kvalitee­d i s t. Nii meil kui ka mujal on olnud suuremaid ja vähemaid patustusi normide vastu.

Me saaksime rääkida õigusriigi tegelikkusest vaid relatiiv­selt, olenedes sellest, kuivõrd jälgitakse legaliteedi põhi­mõtet, s. t. kõigi loodavate normide sisu, ja sihi vastavusest kehtiva õiguse sellekohastele nõuetele. Legaliteedi printsiip on õigusriigi idee realiseerimise primaarne ja lahutamatu printsiip. Sellele implitsiivselt kaasuvad veel egaalsuse ja salus rei publicae põhi­mõtted. Esimene nõuab, et kodanikke ühesuguses faktilises olus­tikus koheldaks ühtlaselt, ning teine, et käitumine peab silmas pidama eelkõige ühiskondlikke huve – salus rei publicae suprema lex esto.

Kaasajal on õigusriigi idee tunginud laiadesse rahvamassi­desse ning eranditult on kaasaegsed riigid baseeritud sellele ja sellele kaasuvatele ideedele. Õigusriigi idee relatiivnegi reali­seerimine on loonud vajalikku korda kultuuri arenguks. Kaht­lemata see tõsiasi õigustab õigusriigi idee senist ja ka tulevast olemist ja levimist. Kuid olgu kohe tähendatud, et riigid on loo­nud ja loovad korda üksnes nende inimisikute ja minikollektii­vide ühiskondlikus elus, mis eksisteerivad riigis.

Pöörates pilgu praegu riikide ühistusse me näeme aga kalla­kut anarhiale. Me näeme, et riigid on hakanud hävi­tama üksteist. Ilmekamalt kui enne kehtib siin lause: kes on tugevam, sel on õigus. Kui eelriiklikus ajajärgus arva­takse olevat olnud ürginimeste vahel kõikide sõda kõikide vastu – bellum omnium contra omnes -, siis on tõsiasi, et analoogiana praegune olukord võimaldab sedasama riikide vahel. Riigid kui ühiskondlikult kordaloovad rakukesed, kõrgeima võimuga korraühikud, on oma vastastikuses võitluses hakanud hävitama seda, mille loomiseks nad ise on loodud. Nad on hakanud hävitama sotsiaalset korda.

Ergo – universaalse ühiskondliku korra seisukohast idee riigist kui korraühikust pole kaasaegse tsivilisatsiooni kõrgusel ja vajab revideerimist. See on seda tarvilikum, et hävitades sot­siaalset korda ta hävitab ka neid kultuuriväärtusi, mille loomi­seks ta ise on kaasa aidanud. Edasi peame konstateerima, et praegune universaalne ehk nn. rahvusvaheline „õiguskord” ja selle institutsioonid ja instituudid, mis sellist olukorda võimal­davad, ei ole samuti meie tsivilisatsiooni tasemel.

Ergo – ka praegune nn. rahvusvaheline kord vajab revidee­rimist. Selle revideerimise lõppsihiks olgu tänapäeval küll veel võib-olla lõpmata kauguses näiv siht, kuid siiski praeguse ja tule­vase inimsoo generatsioonide suurim ja lahendamist vajav prob­leem: jõuda terviklikult ja tõhusalt kogu inimühiskonda   normivale   õiguskorrale.

See probleem on seda enam kerkinud üha pakitsevamaks päevaprobleemiks, mida enam inimmõistusega loodud tsivilisat­sioon on lähendanud ja sidunud inimesi tsivilisatsiooni ja kul­tuuri sidemetega. Kuid selle küsimuse lahendamine on põrga­nud vastu tõsiasjale, et riik on kõrgeima võimuga korporatiivne korraühik. Õigusriigi ideoloogia seisukohast õigusteadus per­sonifitseerib riiki juriidiliseks isikuks, õigussubjektiks. See on aidanud inspireerida väärõpetusi riigist kui mingist kõikvõim­sast ja omaette elavast isiksusest – organismist. Siinjuures aga unustatakse see tõsiasi, et see on vaid õigusteaduslik termin ning et sellega ei tehta veel riigist olevust, vaid et ta on ja jääb üheks inimpsüühika väljendiks ning ühiselu vajadusest tingitud funktsiooniks. Riik on abinõu, mitte siht. Selles tõsiasjas on pimedad kõik kaasaegsed riiki jumaldavad väär­õpetused.

Sellest on osalt tingitud ka kaasaegse nn. rahvusvahelise õiguse iseloom, mis põhineb suhteosaliste koordinat­siooni tasemel. Rahvusvahelised õigusnormid kehtivad praegu vaid niivõrd, kuivõrd teda riigid tunnustavad. Nad kan­navad rohkem moraalsete kohustuste kui riikliku õiguskohus­tuste iseloomu. Rahvusvaheliste õigusnormide sanktsioonide tegeliku rakendamise probleem on lahendatud selliselt, et nad tegelikult on muutunud pinnatuiks. Pinnatuil normidel aga tegeliku elu seisukohalt pole mingit väärtust.

Maailmasõja järele loodud Rahvasteliidul puudus võim nende rakendamiseks. Nagu riikliku õiguskorra loomine ja selle tegelik rakendamine eeldab võimu, nii eeldab seda ka univer­saalse õiguskorra loomine ja tõhus rakendamine. Niikaua kui õigusnormide siduvus on ainult teoreetiliselt olemas, ei looda tegelikkuses korda, millist nad sisaldavad. Riigi õiguskorra aja­loolises arengus märkame seda nn. politseiriigi ja XIX sajandil loodud nn. konstitutsiooniliste riikide juures.

Et aga tuua korda riikide ühistusse ning tõkestada antisotsi­aalsete tungide levimist, tuleb edaspidises ühiskondlikus elus paratamatult lahendada universaalse õiguskorra loomise ning – mis veel tähtsam – selle   rakendamise probleem.

Me ei näe veel selle lahenduse konkreetset kuju. Kuid arvestades ajaloost tuntud võitlust isiku individualistlike ja ühis­konna kollektivistlike huvide vahel ning esimeste allutamist viimastele, me võime anda prognoosi, et samal kujul see sünnib ka selles probleemis. On ajalooliselt jälgitav tõsiasi, et sotsiaalsete minikollektiivide suuremad kujud on ikka söönud väiksemate tähtsuse. Samal teel peaks kaduma ka idee riigi kõikvõimsusest.

Sotsiaalse korra ideoloogiliste aluste tuleviku arengutee viib sotsiaalsete minikollektiivide kõigi kujude inkorporeerimise suunas universaalsesse inimkollektiivi, mis tegutseb õiguslikult tõhusalt ja terviklikult korraldatud õigus­korra alusel. Kuid olgu toonitatud, et sellegi universaalse inim­kollektiivi aluseks jääb riik kui kaasajal rasside ühisomadusil ja korra vajadusel põhinev inimkollektiiv ning viimase aluseks üksikisik. Sellise universaalse inimkollektiivi tekkimine võib saada samuti teoks vaid siis, kui kogu inimkonnale saab selgeks universaalse õiguskorra vaja­duse   kokku-   ja   ühtekuuluvuse   seos.

Seega selle idee realiseerimise kaugust tuleb otsida inimisikute mõtteviisi muutumises. Ideede senine areng on näidanud, et see võtab aega, enne kui idee jõuab pesitseda laiade inimmasside hinge ning mõjutada neid aktiviteedile, kuna ühiskond seisab varemate ideede mõju all. See­pärast on oleviku generatsiooni otsene ülesanne: võidelda mine­vikust päritud ja kaasajal levinud riiki ebajumaldavate väärõpetuste vastu, samavõrdselt kui seda te­hakse riiki eitavate õpetustega, et valmistada pinda kaasaja teh­nika ja teaduse tasemele sobiva universaalse korraühiku ja õigus­korra idee levimisele ja realiseerimisele.

Kas võidetakse see käimasoleva sõja vapustavate tagajärgede või veel mitmete sõdade ja vereojade hinnaga – see on meile varjatud veel tuleviku looriga.

Edgar Talvik

„Eesti Üliõpilaste Seltsi XI albumist”, 1940