Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Oct

Sologub.

 

     

1

Ljeskov ütles:

„On märgatud, et 5. detsember on – eriliste õnnetuste päev.”

Fedor Sologub suri 5. detsemb­ril – õnnetus, mis vene kirjandu­sele ei ole harilik. Juba 1913. a. ta aimas ühes omas trioletis:

    Detsembrikuus ma lakkan elamast.

Sologub on kõige peenekoelisem vene luuletajaist. Omas „Ööbikus” ma laususin tema kohta a. 1918:

Poeet, ei kelle sarnast enam:

Ta peenem veel kui peen A. Feth.

Ta on väga raske omas välises läbipaistvas kerguses. Tõepoolest luuletaja väheseile. Võhikule ta on lihtsalt igav. Aru saab tema selgeist värssidest igaüks, – mitte igaüks ei taju nende värsside veet­lusi, nende alliteratsioonide meister­likkust. Just seda märgib ka Brjussov omas suurepärases kirjutises Sologubist raamatus „Далекiе и близкiе” (Kauged ja ligidased). Vene Baudelaire’iks nimetab Sologubi J. Aichenwald, ja tõepoolest, mõlemaile omane peen „selgus” teeb nad sugulasteks.

Raske on kujutleda, kuidas see­sugusest tüüpilisest proletaarlasest, milline oli sünnilt Sologub, võis areneda peenim esteet, tõeline gourmand loomingus ja elus. Isegi mitte tema näos teie ei oleks leid­nud plebeilise päritolu jälgi. Tar­vitseb meele tuletada vaid Somovi maalitud pilti, mis sarnasuselt harul­dane : inglise dandy vaatab teile sellelt pildilt.

Ma unistan kord kirjutada eri­uurimuse Sologubi loomingust. Prae­gusel silmapilgul mul puudub ena­mik ta raamatuid. Ja saada on neid raske: „kultuuriline” sajand annab end tunda, – need raamatud ei ole ju mitte Vertinski laulukeste noodid.

    

2

Täna lugesin Sologubi raamatust „Очарованiя земли“(Maa veetlu­sed) uuesti luuletusi, mis kirjutatud Toilas a. 1913, mil luuletaja esimest korda siin suvitas. Lihtsaid luule­tusi on vähe – enamasti kõik trioletid. Enne seda, kui omas valikus peatusid kohal, kus mul on tõeline lõbu ja rõõm elada varsti juba kümme   aastat,   kavatses   Sologub A. N. Tšebotarevskaja, oma naisega, asuda „Liivimaa Schweitsi” -Võndu või Siguldasse. Nad sõitsid sinna kevadel, vaatasid sealseid maakohti, kiitsid neid, kuid valisid ometi Ees­timaa Toila. Leonid Andrejev oma reisimärkmeis „Liivimaa Schweitsist”, ülistanud sealse looduse ilu, lausub, et läänemeremaade sakslased selle rüvetanud… puhtusega. Ma mõis­tan täiesti, mis ta sellega tahtis ütelda. Ka Sologubide paari mõjus ebameeldivalt seesama puhtus.

Toilas on kõik tarvilikud mõnusused, kuid siin te ei leia ei seda masendavat „siledust”, ei lauakesi pealkirjaga ,,verboten”, ei pügatud põõsaid, ühe sõnaga – mitte midagi sellest, mida koos nimetatakse „saksa puhtuseks”. Toila on nii väliselt kui sisemiselt lihtsalt puhas, väga mõnus ja väga ilus mereäärne eesti küla, enne sõda ta oli koguni midagi kuurordi taolist, sest siis olid siin soojad soolased merevannid, muru-tõnise platsid, pansionid, millest, muide, kaks püsivad tänapäevani. Suvitama sõitsid siia ainuüksi intelli­gentsed, mitte rahvahulka, vaid loodust armastavad inimesed ja mitte üksi Peterburist, vaid sageli ka Moskvast ja koguni Kaukasusest. Viimaseil aastail suvitab siin mitmeid tähtsamaid eesti kunsti ja ühiskond­liku elu esindajaid.

Tundma saanud Toilat, asusid Sologubid siia ja hakkasid seda armastama. Mina tutvusin Toilaga aasta varemini kui nemad – 1912, mil viibisin siin kaks päeva ja kirju­tasin kaks luuletust. Kord esinesime Sologubiga Toilas koguni kirjandus-muusikalisel õhtul. Müürileht sellest on mul säilinud tänapäevani.

  

3

1921. a. sügisel tõi Henrik Visna­puu mulle Peterburist Sologubilt kirja, kuid see kiri konfiskeeriti piiril, – ja mis oli selles? Kas kutsus Sologub mind Venesse, kas unistas ta ise sealt pääseda – see jääb igavesti saladuseks, ja selles saladuses on õud. Õud kuni mu viimse tunnini. Tema kiri oli vastu­seks minu kirjale, mille saatsin sama Visnapuu kaudu ja milles kutsusin teda enda juurde. Ma teadsin, kuidas ta mind armastas. Ma teadsin, kuidas ta armastas Toilat, kus kavat­ses omandada koguni majakest. Ma teadsin, kui heas arvamises ta üldse oli eestlastest – rahulikest, tööarmastajatest, sünnilt intelligentsetest inime­sist. Ma teadsin, kui palju kauneid värsse ta oli kirjutanud Toilas. Ja lõpuks ma teadsin, et kõige pare­mini ta, väsinu, oleks võinud puhata meie kaunis mereäärses külakeses, kus ta kunagi oli nii täielikult, nii küllastunult õnnelik oma Anasta­siaga, oma teise ja viimse armsa­maga. Jah, nimelt siin, võõrsil, sest – Venemaa oli ta „päevad tumes­tanud sõimuga”, nagu ta kirjutas Toilas a. 1913. Ja samal ajal ta hüüdis vaimustatult:

    Kesk siinseid kohti veetlevaid
    mis päev ei tõuseks selge meile ?

  

4

„Torm merel kajab täna nagu Rimski-Korsakovist”, ütleb Tiiu, kui läheme temaga läbi hämarduva pargi. Pedakate kolonnid seisavad peadpööritaval kallakul. All müriseb tume vesi.

Ma mõtlen kuuldavalt:

„Suur on komponist, kelle muusi­kaga võib võrrelda looduse meele­olusid. – Näib nii, et Sadko on täna külas meie merijumalal, armu­nud mõnda uude – seekord soome või eesti – merineitsisse: sure­matud on muutlikud…”

„Aga Sologub ?” tusaneb Tiiu minu sõnadest: „kas ta ei ole sure­matu, ja ühtlasi kas ta ei olnud kogu eluaja truu ainsale Anastasiale?”

Mul hakkab tahtmata piinlik sel­lest meeldetuletusest: jah, seesugune oli Sologub. Kuid see on erand meie surematute keskel…

Ja meie kõneleme Sologubist. „Sadko” veealuse ilma kajastus meie ees looduses juhib mu mõtted oope­rile üldse, ja mul tuleb meele, et Sologub mulle avameelselt tunnustas, et ta ei armasta ega mõista muusikat, kuigi ta teistes hindas ja austas ka muusikaarmastust ja -mõistmist.

  

5

Valge maikuu öö. Neliteiskümmend aastat tagasi. Lal ja M., Dora N. ja mina oleme koduteel surnu­aialt, kus käisime lugemas peeneid värsse primitiivsetele surnutele. Kogu õhtu veetsime pargis – samasuguses, milline see on praegu – pikutasime kividel mere ääres, naersime, fantaseerisime, flirtisime, aga keskööks läksime surnuaiale. Nüüd käime küla vahel. Saadan kaaslasi koju. On valge nagu päeval. Põllu taga helgib sireline meri, kõik aiad on täis puhkenud sireleid. Lõhnab uimastavalt, noorte tütarlaste näod õhetavad vaimustusest, ärevast rõõm­sast nukrusest.

„Sologubid tulevad vastu”, hüüab Lalja: „nad jõudsid täna tagasi Hispaaniast!”

Ma võpatan ja kähvatan: olen ju süüdlane nende ees, olin väga tujukas sel hooajal. Ei tahtnud Kutaisist jätkata ringreisi nendega, ehkki oli käimata ainult veel Batumis, ja sõitsin, hoolimata kõigist vastuväiteist ja lahketest palvetest, Peterburi. Vähe seda: mõni kuu hiljemini, kui müürilehed mu nimega rippusid juba Dvinskis ja Liibavis, sain jälle millegi pärast närviliseks ega sõitnud üldse Peterburist välja. Sologub oli kuni Dvinskini veendunud, et sõidan kaasa teises vagunis: ta oli mulle aegsasti teatanud väljasõiduaja ning määra­nud kohtamise rongis. Dvinskist sain temalt telegraafi teel ultimaatumi:

„Kui ei sõida, ei ole me enam tuttavad.”

Ja sellepärast, et see oli ultimaa­tum, ei sõitnud ma üldse.

Ning äkki – Sologubid tulevad vastu!

Kui hea oleks nendega leppida: armastan ju neid nii väga! Vihas­tuda „ultimaatumite” pärast nõnda kaua, pealegi sellasel sirelisel ööl, koguni tütarlaste seltskonnas, kes erutatud sellest valgusest ja sirelite uimast, – vihastuda siin oleks met­sik. Mitte Sologubid ei ole süüdi, vaid ainuüksi mina.

„Tere, Anastasia Nikolajevna! Tere, Fedor Kuzmitš!” hüüan, liginedes neile.

„Tere, Igor Vassiljevitš!” vasta­vad Sologubid ühe korraga.

Meie peatume. Kuna Lalja ning Dora satuvad vestlusse Tšebotarevskajaga, vaatab Sologub mulle kaua õrnalt ja irooniliselt silmadesse.

Ta lausub midagi pilkavat meie surnuaial käimise kohta, kuid sealsamas ta heidab iroonilise maski ja vaatab vaid õrnalt, õrnalt, nagu see omane ainult temale.

„Tulge homme hommikueinele!” pigistab ta pehmelt mu kätt.

     

6

Rõdu Sologubi suvilas. Einetame neljakesi: luuletaja, tema naine, ümberkirjutaja-preili ja mina. Eine on väga lihtne: munaroog, riisipuder, minu jaoks viina ja kilu. Vana Pärnik – hiljemini Sologubi poolt ühes jutustuses Keemiku nime all jäädvustatud – toob jalgrattal Jõh­vist posti. Sologub kutsub ka vana­mehe lauda: see istub aupaklikult tooli äärele.

Anastasia Nikolajevna kavatseb väljasõitu.

„Kahju, et väikest ei ole siin!” kõneleb ta Olga Sudeikinast, keda kõik väga armastavad. See on nii vaimselt kui välimiselt eriliselt huvi­tav naisterahvas.

„Tarvis talle kirjutada”, jätkab perenaine: „ta suvitab oma mehega Utrias. Siit ei ole sinna rohkem kui 25 versta.”

Meie Sologubiga toetame kavat­sust. Rõdule astub prof. Stšegolev, tuntud Puškini-uurija.

„Meie valmistume vähipüügile”, pöördub Tšebotarevskaja tema poole. „Kas tulete kaasa?”

Heasüdamlik Stšegolev on seltskonnainimene ja alati valmis kõigeks.

Pärast einet läheb Sologub kirjutajannaga üles töötuppa, et teostada igapäevast programmi: uued luule­tused, tükike romaani, tükike jutus­tust, veerand vaatust näidendit, pisut tõlget saksa keelest. Nõnda kuni lõunani.

Toast avaneb vaade ääretuile põl­dudele ja metsadele, mis sinendavad kauguses.

 

7

Tee Jõhvi jaama. Sinna saab Toilast kaheksa versta. Meie Sologubiga sõidame: tema – Peterburi, mina – Veimarni. Tihe mets. Hämarik.   Järsk pööre.

„Vaadake, seal kraavi kaldal istub mõnikord eit”, näitab Sologub kraavi pahemal: „istub, hall teine, küürus, hambutu. Istub ja itsitab, tead, rusi­kasse. Hi-hi-hi ja hi-hi-hi! Ja kutsub näpuga enda poole. Kaval on, teate, seesugune eit. Kas teie ei ole teda näinud?” pöördub ta järsku minu poole. Ta kuldprillide klaasid säravad õudses iroonias.

„Aga kas olete ka Peredonovit näinud?” vastan ma õelterava küsi­musega tema küsimusele.

„Peredonov on loodud kolmest isikust”, toonitab Sologub: „üks on pärit Võitegrast, teine – Võišni Volotšokist, kolmas – Velikije Lu­kist. Kõik kolm on elanud. Ja kõik rõvetsesid oma jõu ning või­mete kohaselt.”

„Tähendab, seesugune nurjatu on olemas”, lausun mõttes.

„Mitte ainult seesuguseid, vaid veel halvemaid on nurjatuid maises nurja­tuses”, paiskab Sologub, nagu sütti­nud äkki mingist vihast.

„Tõstke krae üles: udu ei hooli talentidest”, lisab ta pehmemalt, kuid mitte veel rahustunult, seepärast ikkagi vihaselt.

  

8

Peterburis elas Sologub Razježžaja uulitsal belletaažis, kus mõnikord korraldas õhtuid, millel võis kohata pealinna tähtsamaid kirjandus- ja teatritegelasi. Kokku tuldi harili­kult hilja: kella 10-11 paigu ja lah­kuti kell 4, 5 hommikul, kodusemad inimesed jäid teinekord kuni talvise hilise koiduni kohale.

Kokku tulnud ja avaras eestoas üleriided ära võtnud, astusid külali­sed suurde valgesse saali ja istusid pisut kohmetult valgeile toolidele, mis asetsesid piki seinu. Ühes saali nurgas, söögitoa lähedal, seisis pehme siidist diivan ja rida samasuguseid tugitoole ümmarguse laua ümber. Ukse juures, mis viis peremehe tuppa, asetses klaver ja nahkkušett. Seinal Kalmakovi päikeseküllane maal ja Sudeikini suur pannoo .. .

Külalised vestlesid rühmade kaupa, poolsosinal, peremees astus kord ühe, kord teise rühma juure, võttis vahel silmapilguks istet ja poetas teiste jutu sekka mõne tähtsuseta lause. Siis vaikisid kõik nagu iseene­sest, ja poeedid ning näitlejad hak­kasid Sologubi soovil lugema luuletusi. Kiiduavaldusi ei olnud vii­siks, ja nii tekkis iga ettekande järele paus, mõnikord pisut piinlik. Enamasti esines luuletustega Sologub ise, lugesin ka mina, mõnikord – Anna Ahmatova, Teffi, Gljebova-Sudeikina (luges Sologubi värsse), Vl. Bestužev-Hippius ja K. Ehrberg. Kella 1 paigu öösi anti õhtusöök, alati väga pidulik ja peen. Teeni­jaiks olid sageli kelnerid moodsast restoranist. Joodi palju viina, valit­ses lõbus meeleolu. Elavas jutuaja­mises tühjenesid klaasid kiiresti: Sologub ise täitis need jälle.

Õhtusöögi ajal armastas ta pidada lauakõnesid. Need olid küllastatud hiilgavate, peamiselt irooniliste afo­rismidega. Kannatlikult ja pisut muheldes oodanud, kuni laudkond vaikinud, algas kirjanik, klaas käes, oma kõnet, ja varsti kogu seltskond vabises tagasihoidmatust naerust või aga lõi piinlikkusetundes silmad maha. Kuid Sologubi lauakõne vastu uut aastat 1914 oli pisut teistsugune. Õhtusöögi ajal kadus kirjanik kor­raga oma kabinetti. Sellele ei pöö­ranud keegi tähelepanu: nõnda oli ta talitanud sageli varemgi. Tagasi tuli ta ikka puhanuna, värskendatuna.

Kirjeldatud ööl pöördus ta oma kabinetist seltskonda äsjakirjutatud luuletusega ja luges selle ette hari­liku kõne asemel. Lõppes see järgmiselt:

    Ja nüüd kesk selle saali kära,
    kus võimul naer ja viinaving,
    su poole, Isa, pöördud ära
    on vaikses palves minu hing.

Jumala meeldetuletus peo ajal näis kõigile veidrana, ebaharilikuna. Rõõm lakkas. Uuel aastal algas maailma­sõda, ja ma mõtlen, et paljud neist, kes võtsid seda aastat vastu Solo­gubi söögitoas, pärastpoole õuduse­tundega mäletasid tema hoiatavaid värsse.

Toila.                                                                           Igor Severjanin

Loomingust nr. 1/1928

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share