Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Johannes Semper: Tuuleratas. Luuletused. Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastus, Tartu, 1936. 80 lk. Hind 2 kr. 50 s.

Üle mitme aasta – neid on vist juba möödunud tervelt viis – avaldab Johannes Semper jälle luuletuskogu. Ning ta ilme on muutunud, kuigi mitte täiesti ootamatus suunas. Juba „Päike rentslis” osutas n. ö. kuuenda meele juurdetekkimist endisele viiele – kobamist sügavusse, enda alateadvuse, enda hämarate impulsside jälgimist, visionäärseid hetki, ning hoopis suuremat emotsionaalse soojuse kraadi kui varasemad Semperi värsivihud. Siiski armastas autor siis veel intellektuaalset mängu ning julget katsetust luule vormisugemetega, rütmi- ja riimitrapetsil kiikumist ning üllatavaid akrobaadipoose, kuigi hoopis vähemal määral kui enne. „Alasti kevad” ja mitmed muud luuletused näitasid pöördumist millegi intiimsema, avarama ja seesmisema poole, ning läbi silmaga nähtu oli ikka rohkem märgata metafüüsilisi elamusi, filosoofilist luulet selle sõna paremas mõttes.

Praegu leiame intiimsust veelgi rohkemal määral. Veelgi enam tundub soojust peagu terveni läbi raamatu – isegi selle satiirilises osas. Jääb mulje, et Semperi suures ja väärtuslikus toodangus moodustab luule praegu selle puhkejaama, kus autor saab aega mõlgutleda, anduda tundelainetele, teha kokkuvõtteid keset laiemat, kuid proosalikumat ja kärsitumat päevatööd. See nagu ei oleks enam tema peamiseks väljendusvahendiks, sest enamiku oma impulssidest ning peaosa oma energiast ta paneb praegu mujale, kuid selles ilmneb siiski sagedasti peenim ja hergim osa temast. Vormimine, heitlused pealetuleva mõtte-ja vaatlusmaterjaliga toimuvad tal peamiselt teisal, kuid värsivormis kipuvad nagu iseendast tekkima pihtimused, aruanded iseenesele, enda sisepilgule määratud kokkuvõtted läbielatust. Viimastel seetõttu nagu puuduksid tunnused, et neis üldse veel pöördutakse publiku poole. Neis pole midagi demonstratiivset, pole vaimukate puäntide taotlust, leidub väga harva suuri žeste. Isegi poliitilised luuletused on neis valitsevate vaatekohtade järjekindlusest ja seisukohavõttude mehisest selgusest hoolimata kuidagi endassepöördunult vaiksed, nagu ei olekski enam lugejaskonda, kellelt neis asjus oleks oodata vastukõla. Kui hulkade psühhoos sunnib neid puuslikele järele, ei jää siiralt mõtleval ja tundval vaimul muud üle, kui iseendale selgesti fikseerida oma seisukohad, et leiduks vähemalt üks kindel punkt keset keerlevat pilgarit. Nii reageerib Semper näiteks Rahvasteliidu kriisi ning viimaste aastate veristesse vallutussõdadesse. Omal ajal temale meeldis futuristide metsik, kuigi temperamentne paraad – nüüd ta hülgab paraade, vastandina neile autoreile, kes vastu tulles oletatavale „sotsiaalsele tellimusele” paraadide trummipõrinas näevad väärtuslikuma tõe kui intellekti süvenevas, kuigi vähem vulgaarses töös.

Vastavalt oma laadi nüüdsele intiimsusele on Semper osas oma luuletustes teinud pöörde sinna, kuhu teda varem kunagi ei oleks oodanud säärase hardusega pöörduvat – maale, kodutallu, looduseelamuste idüllikasse maailma. Tema kogu esimeses, koduluuletusi sisaldavas osas on midagi puhast ning meeleolukat, sõna otseseimas mõttes „lüürilist”, mida talt seni oleme saanud ainult õige harva. Peagu kõik on sordiini all, kuid rütmides on laulvust, mis paiguti juba meenutab Verlaine’i. Verhaerenlik element, mida Semperil tänini oli õige palju, on nüüd taandunud tagapõhja. Terav pilk, millega ta alati on jälginud meeltega tajutavat maailma, ilmneb siingi detailide tähelepanelikus lükkimises, kuid ilma et sealjuures oleks märgata kaldumist kirjeldusliialdustesse:

või

Aga vahetevahel paelub ka mõni väga julge ja omapärane võrdlus või metafoor, kuid seekord kooskõlas kõige muuga mitte enam kaugelt võetud, vaid kodusesse ümbrusse kuuluv, näiteks: „Lõi taevasse lõo / oma laulva kruvi” või „Ja kuhje puudub / kui puhevil rindu / läbi heinamaade”. Need pildid saavad mõjuvaks just tagasihoidlikkuse tõttu, millega neid tarvitatakse. Endistel aegadel Semper armastas neid puistata nagu küllussarvest, ja võib-olla oli siis mulje ergutavam, kuid vaevalt plastilisem või peenem.

Semperi ajalaulud, millest oli juba juttu, tarvitavad muidugi kõigest oma endassepöörduvusest hoolimata mitmeti teistsuguseid, drastilisemaid vahendeid kui loodusluuletused. Ei ole kuski kriiskavaid toone, aga satiir saab vahel lennuka teravuse, puurdub noolena märklauda, kuigi iroonia on looritud. „Oktoober 1935″ näiteks on Heine vääriline, kuid selles peituv indignatsioonipaatos on tõsisema, sirgema inimese oma kui Heine. „Võidukisa kuuldes” on täiesti ilma žestideta, kuid seda siiramana ja mõtlemapanevamana see mõjub. Selles hoiatussõnas on rohkem tõsist patriotismi ja „positiivsust” kui tosinais ülespuhutud oode. Sama juurdlema sundiv oma kontrollitud grotesksuses ja allegoorilisuses on „Uni” – tõega kalevipoeglik sangarlusenägemus! Ning omas laadis vist ületamatu on „Ebamugav kevad” oma kuldnokkade „rahvusvahelise vilega” ja ruunade „tööpaatosega” (et seda viimast mõnel pool just ruunade tasemele kiputakse vajutama!). Meil ei ole luules viimasel ajal olnud midagi, milles ehtsalt demokraatset vaimu hõõguks nii isikupäraselt, nii veenvalt ja nii kujukalt kui selles sarjas.

Oma põlistele tungidele annab Semper maad rännuluuletuste tsüklis, milles kajastuvad tema äsjase transatlantilise matka muljed. See algabki „Oodiga rännule” – rännule läbi kõigi meridiaanide tolle viimse uhke retkeni täis riski, mis viib ei-millessegi. Kuid selleski žanris on autor muutunud. Vanasti ta välismaa tähelepanekud peegeldusid meeleldi impressionistlike momentülesvõtetena, täis kirjeldavaid detaile, mis küll sugereerisid tundeid, kuid enamasti põgusaid, kergesti vibreerivaid. Praegu seda laadi üldse enam ei leidu. Oma detailmuljed reageerib Semper nüüd kõik ära proosas. Värssidesse surub ta ainult veel mõned sügavamad, ürgsemad elamused – näiteks nägemused troopika ookeani lämmatavast loidusest ja mere ääretust, ühetoonilisest jõulisusest. Niihästi „Ekvaatori all” kui „Merel” kuuluvad minu arvates meie luule väärtuslikemate aarete hulka:

Niisugused read nagu need on klassilised, nad ei unune, nad on täielik vastand Semperi värsside omaaegseile tenniselöökidele, „läbipaistvad kui igapäevased tõed, häbelikud ning vaevalt riietet särki”, vastavalt autori eelmises värsikogus formuleeritud ideaalile. Neis Semperi uus laad leiab eriti spontaanse, eriti ehtsa teostuse. Nad voolavad lahtiselt, laialt ja loomulikult nagu meri ise. Pisirähkluste mured ei häiri nende avarat rütmi.

Sellevastu kogu lõppsari on peagu tervikuna pühendatud süngusele ning katsesarvesirutustele hingeelu varjatud aladesse. „Astus keegi”, võib-olla selle kogu parim luuletus, igatahes üks Semperi ja eesti luule parimaid, oskab kummalise, õrna sugestiivsusega maalida pildi läbi sügishämariku ruttavast enesehukkajast. Nii hapraid, diskreetseid ja ühtlasi sügavalt inimlikke luuletusi leidub meil ainult väike näputäis, – vaevalt ühtegi tugevat toonitust, ning ometi värelevad selles palas „lacrimae rerum” kogu olemust haaraval viisil. Suurepärane on piibellik lõpp-pilt – õrn nagu hiina akvarell või mõni Li-Tai-Po värss, kuid metafüüsilise ulatuslikkusega. Ka mitmel pool mujal heidab Semper oma loodi väga sügavale hingeellu, näiteks sügiseselt läbipaistvas „Teises selguses” ja hardas, lihtsas „Nägemuses pimedast”. Need palad ja resigneerunud, kuid mehiselt julge väljakutse saatusele ,.Sügislehed” oleksid nagu pandiks, et Semperis on toimumas paljutõotav kunstiline ning inimlik uuestisünd, et ta on endas avastamas uudismaid, kus võib peituda jumal teab kui palju pärlpuhast ja väärtuslikku.

Ei saa öelda, et see uuestisünd leiaks aset täiesti ilma valuta, või et selle puhul ei rebeneks mõndagi. Semper näib olevat pööranud selja eksootilisele kirevusele, kuid kristalse läbipaistvuse ning endastmõistetavuse otsingul ta on mõnikord võib-olla liiga teadlikult maha surunud oma vaimu intellektuaalse vetruvuse ja leidlikkuse. Ornamente hüljates ta on vahel muutumas isegi pisut primitiivseks. Niisugustel puhkudel ta ei tundu end kogu oma olemusega pannud olevat oma värssidesse. Sääraselt mõjuvad näiteks „Tusk”, „Atlandil”, „Mispärast”. Midagi oleks neis luuletustes nagu küljest ära tahutud. Kuid see ei takista meid seda kogu tervitamast aimuandena hingelisest rikastumisest ja süvenemisest, mis ilmsesti veel ei ole andnud täit saaki, kuid mille praegusedki tulemused on oma paremikus otse teedrajava väärtusega.

Ants Oras

Eesti Kirjandusest nr. 1/1937