Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

      

Henrik Visnapuu: Põhjavalgus. XI kogu luuletusi. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1938. 78 lk. Hind 1 kr. 75 s.

     

Uues luuletuskogus võib tähele panna kaht erinevat, teataval määral koguni vastakat arenemissuunda. Ãœks neist – lihtsuse ning südamlikkuse taotlus, mis ilmnes küllalt nähtaval kujul juba eelmises luuletuskogus, – on andnud ehedaid võite; teine suund taotleb silmapaistvate tulemustega mõttelist ja kujundilist pregnantsust, millel on, nagu ikka, ilmset kalduvust peituda tunduvasti komplitseeritumasse vormi.

Kahes avaluuletuses – „Põhjavalgus” ja „Kabelikell” – avaldub ilmne püüe väljendada tunnet ja mõtteelevust siira lihtsusega, kusjuures enesestmõistetavalt on lubatud astuda üle vormikammitsa, kui see takistab. Näeme juba algusest, et luule vormiline külg ei moodusta enam luuletajale eri probleemi, mis vajaks efektikat lahendust või oleks kuidagi esileküündivalt huvialuseks. Nagu iga vabadus, sisaldab muidugi ka see tõsiseid ohte ja kohustusi. Võivad ühelt poolt ähvardada proosastumine ja vormikaos, teiselt poolt on paratamatu sisukus ning värskus. Nii sisu kui ka vormi kujundamises suurte kogemustega luuletajana saavutab Visnapuu eesmärgi – enamasti üsna hästi, paiguti otse täiuslikult, vahel ka mõningate puudujääkidega.

H. Visnapuule eriomast tundesooja, pehmet lüürikat pakuvad kõige puhtakujulisemalt luuletuskogu esimene ja neljas sari, kusjuures esimese luuletusi ühendab pühendumine elu varjupoolele, teist kannab teatav optimistlik häälestus.

Esimeses sarjas on tervikuna esileküündivalt hea luuletus „Emale”, mille lihtsalt sõnastatud tundesoojus on kätketud tihedasse ning ühtsasse vormi, õnnestunud luuletused on ka „Kerjuselaps” ja „Vanaema surm”. Viimase algusstroofides avaldub liigutavas lihtsuses ning konkreetsuses individuaalselt nähtud surmaeelne tõelisus. Tulemus olnuks esmajärguliselt ehtne, kui sellest oleks kinni peetud luuletuse lõpuni. Häirivalt mõjub luuletuse lõpupoolne järsk siirdumine karmis realiteedist üsna konventsionaalset laadi legendilise sümboolikaga fantastikasse. Legendaarne ja tõeline tänapäeva inimeses enam ei ühtu, ebakõla on paratamatu. Aga seda pehmendavad siiski tunduval määral luuletaja siiras tundejõud ja värsside ehtne kujukus. Puudusena võiks märkida esimese sarja puhul mõnedes luuletustes, nagu mütoloogilisi motiive sisaldav „Vari”, „Võõras hingus” ja „Tühi maja”, esinevat nähtust, mis on sageli iseloomulik meie luulele ka väljaspool seda kogu: luuletuste lõpp lahjub ega vasta kõigiti õnnestunud ning mõjukale algusele. Puänti luuletuste lõpul kohtame liiga harva. „Tühja maja” lõppstroof tundub ülepingutatud – nähtus, mida käsiteldavas kogus esineb siiski hoopis piiratumalt kui varemini.

Neljandas sarjas tundub H. Visnapuu lüürika astme võrra tihedamana. Silmapaistvalt head on eriti luuletused „Õnnis suvine öö”, mille elav kujukus suudab tunnetele lühidalt palju ütelda, ja ,,Vanad talud”, milles värske pildikuse kõrval paelub meeldiva aktiivsusega mõttekallak. Siin avaldub ühtlasi markantsemalt H. Visnapuu uue luuletuskogu teatav keelelis-stiililine uudislikkus: primitiivsema keskkonna tüseda ning lihtsameelselt siira väljendusviisi tarvituselevõtt ilma selliste subjektiivsete ning ühekülgsete naturalistlike liialdusteta, nagu neid omal ajal esines jämedalt-sensuaalses laadis, eriti ,,Amorese” ja ,,Hõbedaste kuljuste” üksikuis luuletustes. See uuendus, kirjaniku loomingus küll mitte täiesti esmakordne, aga ulatuslikumalt ning kunstilisemalt kasutatud, tähendab H. Visnapuu luulekeele esteetika avardumist. Mujal oleme võinud tähele panna pisut teises laadis proosaelementide teadlikumat ning märgatava kunstilise mõjukusega sissetungi eesti lüürikasse juba G. Suitsu 1922. a. ilmunud luuletuskogus „Kõik on kokku unenägu”.

Peale eespool mainitute on neljandas sarjas rida häid luuletusi, nagu ,,Maa”, „Endeline öö”, „Looja kellad”, ,,Pardi pesakond”, ,,Kuhjapesas”, ,,Suveöö”, ,,Talvine päev”, ,,Leegitsev liiv”, ,,Aastate ring II”. Need on rõõmustavaks lisaks luuletaja loomingule. Ãœlejäänut on vähe ja seegi pole halb. Teistega võrreldes on vähima mõjukusega ,,Maailma hääl”, mis tõlgitseb raadiovaimustust sügiseselt sajuse külakolka mahajäetuses. Selles luuletuses avaldub ilmne propagandalik tendents, eriti sellistes liialdustes, nagu: „Lahtikapitset raadio laual. / Elu on ärganud surnuhaual: / inimen kõneleb – maailma hääl”.

Luuletuskogu teine sari on pühendatud eepikale. Siin on kõigepealt haruldaselt musikaalne, omas laadis kõigiti täiuslik legend ,,Laul lumest”, kus H. Visnapuu senine omapära avaldub täiesti individuaalsel kujul. Teine, legendilähedane ballaad, mis esindab H. Visnapuu luule uuemat arengusuunda võib-olla veelgi mõjukamas ehtsuses, on vähem musikaalne, aga keeleliselt värskem. Kahest eelmisest jääb maha kolmas luuletus, ballaad „Vilbus”, mis sisaldab siiski muistendilise aine küllalt sugestiivset ning nägelikku käsitlust.

Nende ridade kirjutaja arvates esineb kolmanda sarja luuletustes H. Visnapuu eepika parimik. Niivõrd selgunud, tervikulisel ning ehtsal kujul pole H. Visnapuu eepika seni avaldunud, vahest vähese ulatusega erandid välja arvatud. See on väga lähedane lüürikale, pehme, hämar-valge, soe, paiguti sumeda helinana kuulduv.

Kaalukas on ka luuletuskogu neljas, juhuluulele pühendatud sari. See koosneb kahest pikast luuletusest: tertsiinides kirjutatud „Raamatuaasta proloog” ja „Kelchi kroonikat värssides”. Eriti esimene neist sisaldab sisutihedamat ning kaalukamat mõtteluulet, kui seda oleme H. Visnapuult kunagi saanud. Selle pregnantsus üllatab ja on erakordseks elamuseks. Haaravalt elamuslik, kujukas ning mõtestatud on ka ,,Kelchi kroonikat värssides”, mis muide on ehtsamaks tõendiks luuletaja sügavast kiindumusest oma kodumaasse. Mis puutub sõnastusviisi, siis esineb see selles sarjas kõige komplitseeritumalt.

Juhuluuletajana on H. Visnapuu, arvestades ka tema varasemaid saavutusi sel alal, meie luuletajate keskel kahtlemata esikohal. Tänu tõeliselt aktiivsele kaasaelamisele ulatuvad ta hetkereageeringud tavalisesti tunduvalt sügavamale pidulike puhkude põgusaist meeleolu avaldustest.

Nagu juba alguses märkisin, tundub vormiline külg „Põhjavalguse” sisulise rikkuse kõrval olevat tagaplaanil, kuigi ka siin ei puudu nähtavasti hoolitsetuni viimistlus. Irdriim, eriti visnapuulik räti-roti, kurgust ikargust, küsi : k ä s i, malda:mulda jne. on selleski kogus riimitehnikalt kõige iseloomustavam ning sellega, kui ta ei pääse domineerima, võib lõpuks harjuda. Mõnelgi momendil on riimide samakõla jäänud õige puudulikuks, nagu: monotoonselt hooned, r i i v a : t i i b k i, kurat murud jts., kuid tavaliselt tasub seda sisuline värsikus. Ãœldiselt on sisu ja vormi vahel saavutatud silmapaistev  kooskõla.

Bernard Sööt

Eesti Kirjandusest nr. 1/1939