Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

27 Sep

Tunnetuse tund.

 

 

Valmar Adams: Tunnetuse tund. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1939. 62 lk. Hind 1 kr. 50 s.

 

Valmar Adamsi luuletajaisiksuses on imponeerivaks jooneks olnud see, et teda ei rahulda valmistõed ega valmisarvamused. Oleme võinud märgata temas fanaatilisele loomusele omast tungi püüelda nii oma mõttes kui ka tundes juurteni, kuigi see võib valu teha endale ja häirida teisi. On siis ka arusaadav, miks pessimismi kude tema luules on nii tihe.

„Tunnetuse tund” pole oma ilmeilt nii rikas ja reageeringuilt nii mitmehelgiline kui sellele eelnev „Põlev põõsas”. See „jahtuv lõõsk”, millest „Põlevas põõsas” käskis tõtt taguda luule, on jahtunud siin veelgi enam. Kibeduspuhangud, mis johtusid sellest, et ei olnud leitud küllalt rahuldavat kontakti tõelusega, on jäänud harvemaks, vihasööstid vähemaks. Aga tagasihoidlikum on siin ka see dekoratiivne sädelus, mõttekujutuse „kergemeelne” mänglus, mis on ikka sillerdanud teatavates Adamsi värssides. Oma mõttele ja tundele Adams tahab nagu leida mitte enam ilusat ega efektset, vaid võimalikult täpset sõnavastet.

Üldse see raamat on vaiksem ja väiksem kui „Põlev põõsas”, kuid just selles vaikuses ja suletud olekus paistab Adamsi pessimism veelgi tumedamana. Püütakse leppida paratamatusega, luua mingisugunegi vahekord tõelusega, kuid selles pole põrmugi mingi lahenduse õnnestavat sära, vaid pigemini küll enam tumma kannatust, mis teinekord virgub nagu mingiks uhkeks ja kõrgikski hoiakuks. Luuletuses „Vita et miracula”, kus on kõige selgemini fikseeritud Adamsi praegune hoiak, ta vahekord maailmaga, öeldakse: „Tundliku südame / pidev põletushaav / on nüüd kokku surutud / ükskõiksuse rusikaks.” See on püüe välja isiklike solvumiste ja ahistuste ahtast ja valusast ringist. Kaugel on see ükskõiksus flegmaatsest lõdvakslaskumisest, üldisest huvide jahtumisest. Möödunud on küll nooruse ulmad, öeldakse, et tühjusest on haaratud kõrgusi, „kuid hingest ei lahku veel / olemapidava igatsus. / Uimast ja lihast / tahan veel / – kainuses kirglik – taguda tõtt”. Kaks väljendust siin, nimelt „olemapidava igatsus” ja „kainuses kirglik”, lubavad pilku heita Adamsi luuletajanatuuri kahele põhilisele kalduvusele, mis küll siinses kogus avalduvad tagasihoidlikumalt, kuid annavad ometi ennast tunda kõikjal. Kui esimene kõneleb looja tahtmisest kujundada maailma oma näo järgi, mitte sallides, et maailm tahab olla teisstugune, ja mitte kaheldes omaenda näo ainuõigluses, siis teine annab tunnistust teatavast intensiivsuse igatsusest. Isegi kainuses ja loobumises, ükskõiksuses ja endassesulgumises püütakse viimsete piirideni, tahetakse sellest välja pigistada viimast.

„Tunnetuse tunni” tuum jaguneb õigupoolest kaheks, ühes osas peetakse kohut endaga. Sellest kõnelevad tsüklid „Üle elu keskme” ja „Vita et miracula”. Hirm tühjuse ees kummitab kõikjal ja pettumused heidavad oma varje. Ollakse nagu ärganud nägema, et käed on haaranud tühjust. Edasi minna pole nagu enam mõtet ja tagasi minna ei ole enam võimalik. Pettumuste pessimistlikest helinaist kostab läbi igatsus mingi endise lihtsuse järele, lapsepõlvekodu järele. Selle süütut lihtsust võidi vahepeal küll põlata rumalaks, kuid ta oli ometi hea. Ja igatsus headuse järele on ikka elanud Adamsi värssides.

Igatsust headuse järele võib samastada osaliselt igatsusega jumala järele. Adamsi luuletajamina on olnud ikka ja on ka siin väga tugevasti usku janunev. „Krampidesse mõeldud pea” on küll tõuganud troonilt lapsepõlvejumala, kuid meile antakse aimata, et see on olnud pikk ja ahastusrikas võitlus. Tähendusrikas selles mõttes on siinses kogus luuletus „Jumalagajätt Jumalaga”.

„Tunnetuse tunni” teiseks palgeks on tsüklid „Värsse kerguse vaimust” ja „Ex libro amoris”. Kuigi siin on heledamaid laike, oleks ometi ekslik arvata, et siin Adamsi pessimism on nähtamatuks hajunud. Adamsi kerguse vaim on õigupoolest üleküllastunud raskuse vaim. Kuigi ta siin kultiveerib teatavat kerget elegantsi ja ta värss ei põlga mänglevat graatsiat, reedab ometi õige sageli mõni käänak, mõni varjund, mõni salamahti sisselipsanud lemmikmotiiv, et see näilikult kergejalgne mänglus kasvab välja üsna tumedast pinnast. Eriti tugevasti on märgata tungi välja argipäeva hallide müüride vahelt. Teadmine, et see vähemalt vaimus, unistustes on võimalik, annab mõnikord rõõmsama jume Adamsi värssidele.

Nagu varemgi nii on ka selles kogus just Adamsi armastuslüürikas enam dekoratiivset sillerdust kui tema muus filosoofilises luules. Ta kinnistab tihti üsna tabava elegantsiga armuelamuste efektseid detaile, kuid ometi kostab tema rütmikast läbi, nii fokstrotlik kui see mõnikord ongi, igatsus mingi tundmatu ja olematu naise järele, kes võiks täiuslikult rahuldada ta nõudlikku hinge. Seni aga kui seda pole leitud, jäädakse armastuses üksi, ollakse vaatleja ja mõistuslik eritleja. Adamsi armastuslüürikas vibreerib enamasti mõte, mitte tunne. Kuigi siin on mõnikord pinnalist ja edevatki sära, ei saa ometi salata, et Adams tihti suudab paari joonega vägagi nõtkelt tabada seda ürgselt naiselikku omapära, mis tõstab lendu mehe meeled.

Adamsi teadlik ja tahtlik efektiarvestus ei ole selles kogus nii silmapaistev kui mõningates tema varasemates värssides, sest ta näib püüdlevat kaine täpsuse, mitte nii väga enam särava mõjuvuse poole. Ometi on siingi paiguti tunda, kuidas mõte ei juhi mitte riimi ja rütmi, vaid riim ja rütm juhivad mõtet. Adamsi vaimne nõtkus ja rikkus ainult päästab, et ei jää sõnadetegemise muljet.

Adamsi luules avalduv vaimne erksus teeb teda huvitavaks ja hinnatavaks luuletajaks. Ka tema siiruses ei ole põhjust kahelda. Et tema värssides aga on enam mõttesära kui tundesoojust, pisut enam ka vist küll endaarmastust kui maailmaarmastust, siis see on põhjuseks, et ta pole mitte niivõrd armastatud kui just vaimselt erutav luuletaja.

Erna Tilleman

Eesti Kirjandusest nr. 3/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share