Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

August Sang: Müürid. Luuletusi. 1939. Eesti Kirjanike Liidu kirjastus. Kaas Ott Kangilaskilt. 63 lk. Hind 2 kr. 50 s.

Oma esimese, omapärast pealkirja kandva luuletuskoguga „Üks noormees otsib õnne” osutus August Sang mõtlikuks, süvenevaks, kogu aja justkui midagi pinevalt kuulatlevaks poeediks. Läbi muljepiltide, läbi väikeste meeleolukajastuste ja epigrammidegi oli järjest tunda tõsiseid, kuigi esialgu veel selgemalt formuleerimata otsinguid. Autor „otsis õnne”, kuid nähtavasti mitte seda õnne, mis tuleb vaid elamuste küllusest ja rõõmsast ilutsemisest. Mingi tugev eetiline moment, mingi igatsus oma isiksuse järele ning tung seda isiksust panna millegi kõrgema, otsekui transtsendentset laadi ülesande teenistusse kõlasid juba siis läbi nonde osalt veel nooruslikult kobavate värsside. Ei olnud veel filosoofilist sisu, kuid oli selgesti näha temperamenti, mil oli eeldusi filosoofilise põhikõlaga luuleks. Oli tahet ennast koguda ja sisemiselt koondada, tahet oma olemasolu mõtte defineerimiseks. Ning võis juba saada aimu, et see mõte ei olnud külmaverelise siitmaailma kodaniku lihtne „positiivne” ideaal, vaid et autori igatsustel oli mingit hämarat religioosset tooni, et ta ei olnud mitte väga kaugel müstiliste elamuste taotlusest.

Sanga uus kogu „Müürid” näitab neid meeleolusid veel selgemini. See on täis arvetegemisi endaga ja maise olemasoluga, kuid selles näib peagu täielikult puuduvat vihase arvustuse element. Mitte viha ja rünnak, vaid pettumus endast ja ümbritsevast hallusest ning püüd sellest hallusest üle saada sisemise kirgastumise kaudu on selle väikese, kuid väärtusliku raamatu domineerivaks noodiks. Maailm on rusuv nagu kõrgete, üksluiste müüride vahele suletud aguliõu. Inimene elab selles nagu kääbus, kes päevast päeva kannab oma väiksustunde rasket koormat, kuid siiski on ebamääraselt teadlik vabanemisvõimalusest. Igapäevane elu on vaid orjamine, konnakarpide kogumine, väikese roojasõnni ronimine mööda tolmust ning pikka rada. „Loobumine, norg ja hääb” moodustavad selle oletsemise iseloomustavaima tulemuse. Selles on vähe vaheldust: „Kunas päikest nõrab teile, / kunas aknal Vihmaraks. / Nõnda eile, üleeile, / üle-tunaeile läks” („Müürid”, lk. 31). Õhtul taevast vaadeldes hakkab hingel külm: „Maailm on kõle / kui sõtkutud rukis” („õhtu”, lk. 26). „S i i n on tühi, / siin on rahu” (seals.) on meeleolu, mille teisendeid selles värsikogus leidub mitmel pool. Varased vaimustused tunduvad La Mancha rüütli tühja endapettena: „ja ma mõistsin alles pärast, / mis on tuulik, mis on narr” („Tuulikud”, lk. 25). Pisut nukralt tuletatakse meelde poisikesepõlve indiaanimänge, mis on ununud nagu „kaunid noorusplaanid” („Indiaanid”, lk. 24). Hällilaulgi on vaid valmistuseks tulevastele kannatustele: „Ära mine, kergem on meil / kannatada üheskoos” („Hällilaul”, lk. 29). Kuid sellesse lootusetusse meeleollu kõlab vahel ka teistsuguseid, rahutuks ning otsivaks tegevaid hääli. Kevad äratab teadvusele, „et vaba linnu lend / on ikka tormis, vastu tormi” („Kevad I”, lk. 16), ja ka kui tänavad on kergelt kahutanud ja mõtted liiguvad rahulikumalt, on „täis kaotusõndsust härras meel / ja tahab miskit kallist päästa” (seals.). Ja kui algavad hoogsad, külmad kevadsajud, nii et „tuules nagu trumme taotaks”, võib uue elu tunne puhkeda hõiskuseks (lk. 18). Kuu üle vaikse linna kisub meele nimetusse kaugusse („Öös”, lk. 32). Ning vahel need unistused võtavad kindla kuju. Ilmutusena näeb autori pilk Kolgatal sõdurite leeri tuld ja ristilöödud Jumalat („Kolgata”, lk. 35), või ta kujutleb end Issanda viimse vasallina, kellele Tema „punaste pilvede all / taevast ulatab lipu ja mõõga” („Nägemus”, lk. 37):

Ta näeb end muistse vägilasena, kes süütab võlulõkke ning on valmis võitma vürstitare ja riike („Vägilane”, lk. 39). „läki teele, nüüd tuul on peri, / läki teele, nüüd tuul on peri!” hüüab talle laht tormisel õhtul, kutsudes teda eemale ududes paistvatest saatanlikest silmapettudest („Pagulased”, lk. 43). „Must kapten” saab talle igavese otsiva rühkimise võrdkujuks (lk. 44).

Need on kangastused, mis ainult painavad meelt. „Issanda viimse vasalli” nägemus kaob „allavoogavas raskes sajus”. Kuid on aegu, mil lunastus on lähemal. Öö võib olla ümber nagu surnuaed, ent neile, kes kaua nutavad ja paluvad, võib tulla kirgastuse hetk: „Kas nüüd võib veel kaksiti mõtelda meel? / Ah, öö kõige külmem on koidu eel” („Tagasi”, lk. 51). Kui on küllalt püsivust ja julgust, nii et ei põgeneta avaneva värava eest, siis silme ees löövad koidus kiirgama „tänavail tammuvad karjad / ja aedades küpsevad viinamarjad” (seals.). Sõnatu õnnehoog paneb naerma ja tantsima. Tornis meistri laiba juures valvav õpilane, kes kuulab trummalina täristavat tuult, näeb aknast valgenema lööva maailma piirjooni, tajudes ärevile ajavat rüsinat ja kära, ta küünal kustub, ta aken prantsatab lahti, all löövad rüüd lehvima ja ta peab minema välja, pagedes umbsusest ja surmast ning otsides ahvatlevat avarust („Tormis”, lk. 49).

See kirgastus tuleb ainuüksi neile, kes võib-olla on eksinud, kuid kõiges siiruses püüavad oma eksimusist vabaneda. Otse lapselikus lihtsameelsuses tuleb pöörduda lunastava võimu poole, kes on olemas ja kes ei jäta avitavat kätt sirutamata. Siis tuleb lepitus ja elujõud, siis võib-olla leitakse rohtunud Eedenilaas, mere vesi köidetakse, taevas rullitakse kokku purjedeks maamullast vormitud laevale, ning võidakse minna otsima maailma leidmata tuuma; ja viimaks, kui vastu lööb valgus, päikesest heledam, „siis väsind purjed hõiskavad: Lõpp! / ja laevamehed: Algus!” („Ootel”, lk. 55-58).

Nagu eelnevast nähtub, on kogu kõnesolev luuletusvihk sügavalt pihtimuslik, sõna parimas mõttes subjektiivne ning ühtlasi maailmavaateline. Sageli, õieti enamasti, on kõla sordineeritud, tagasihoidlik, sumbunud, kuid miski käärib ja kumiseb läbi vaiksete toonide. Siin-seal tunne järsku lööb valla tugevates rütmides ning üllatavalt ilmekas sõnastuses (vt. näit. „Kevad III”, lk. 18). Siis hääl jälle vaibub resigneeruvaks, et uuesti vastupanematu ekstaasi mõjul omandada otse orelikõla, nagu võimsana mõjuvas „Nägemuses”, ühes meie viimaste aastate monumentaalseimaid luuletusi. Teisal see muusika võib muutuda üsna haaravalt sulavaks ja pehmeks, nagu imeilusas „Otsegu laps” (lk. 54), mis on lüürilisimaid ja läbi tuntuimaid asju, mida juba mitmel ajal on meie keeles olnud lugeda. Siin on Sangas peituv ehtne religioossus – mil ei tarvitse olla mingit konfessionaalset ilmet – avaldunud liigutava inimliku ja kirjandusliku dokumendina. Nii puhtalt, võltsimatult ja otsekoheselt on meil harva tundeid väljendatud. Siin ei saa öelda muud, kui et see luuletus on tulnud otse hingest. Ning imeliselt seletatud valgus näib lebavat ka raamatu lõppsarjadel „Ootel” ja „Lepitus”. Neis näib kõnelevat anima naturaliter Christiana. Need luuletused säravad sisemiselt. Erakordset lihtsust ja kaunidust on tunnistuses, et „murepäevadki on kaunid / nagu marjad raagund pihlas” (lk. 59). Ja suurimat andumuse rõõmu kuuldub raamatu viimsest stroofist:

Kogu selles raamatus ei ole midagi braveerivat ega hooplevat. Selle kunst, nii küps ja vormikindel kui see ongi, on toonilt vähenõudlik ning endasse pöördunud. Ükski liiga valju kõla, ainuski vaid virtuositeedi pärast tarvitatud värv ei häiri selle siirust ja puhtust. Kõik on lihtne, läbipaistev ja siiski täis suurt hingelist resonantsi. Vaevalt kuskil on otsitud uusi vorme, kuid rütmi nõtkuses, nüansside suures peenuses on tunda äärmiselt herka keeletaidurit. Virtuooslikkus on mõnikord väga suur, kuid see liitub veenvaima loomulikkusega. Riimid võivad näida väga lihtsatena, kuni mõnest üllatavast näitest märkad, millise peensuseni autori kunst ka sellel alal on arenenud (vrd. näit. „kunagi vist – munakivist”, lk. 31, ja „lumme vaotaks – trumme taotaks”, lk. 18). Põhilaad, sõnavara, stroofivormid, pildistik on hergalt traditsioonilised, kuid väike uuendus, ettevaatlik virvendus võib järsku muuta kõik väga uudseks ja mõjuvaks. Autor näib palju olevat õppinud saksa romantikuilt, näiteks Heinelt, kuid keegi ei vahetaks teda nendega – tal on omal subtiilsel viisil täiesti oma toon. Oma nappuses, vahesõnalisuses, õrnas säästlikkuses ta mõjub täiesti isikupäraselt ja tihti sügavalt. Nende värsside kõla pole kerge unustada.

Ants Oras

Eesti Kirjandusest nr. 1/1940