Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Eestlased on tõuliselt segarahvas, nagu teisedki Euroopa rah­vad. Sest miski ei isoleeri meid naaberrahvaist, mistõttu me oleksime saanud püsida „puhtatõulistena” või mistõttu siin oleks saanud kujuneda mingi ühine inimtõug. Meie tõuline ebaühtlus on bioloogiline paratamatus!

Tõepoolest, juba umbes 2000 a. e. Kr. tungib siia Kesk-Euroopast indoeuroopa rahvaid, sulades lõppeks pärisrahvaisse, meie soome-ugrilastest esivanematesse. Pronksiaja lõpul siirdub meie rannikualadele vähesel arvul germaani asunikke, arvatavasti Skandinaaviast. Esimesel sajandil p. Kr. tekib Põhja-Eesti ranni­kule idagermaani – gooti asundusi. Hilisemail kokkupuuteil naabritega meie esivanemad loovad sõjavangide-orjade kihi, mis hiljem sulab ühte oma valitsejatega. XIII sajandil algab meie looderanniku asustamine rootslaste poolt. Ja kui palju ei ole hiljem meie maad koloniseeritud venelastega, soomlas­tega jne.!

Niisiis, ei saa olla küsimust: millisesse tõugu me kuulume, vaid: millistest tõuelementidest koosneb meie rahvas?

Vanem arvamine, nagu kuuluksime „mongoli tõugu”, on juba seetõttu aluseta. Ta on õieti igapidi aluseta. Ja kui meil siin seda legendaarset „vaadet” veel tarvitseb mainida, siis see­pärast, et väga paljud meist on seda siiski kooliraamatuist õppi­nud ja et on teadlasi, kes meid veel tänapäevalgi asetavad mon­golite ridadesse. Meenutaksime kas või soome teadlast U. T. Si­reliust, kes hiljuti soomlastest tegi mongolid, mis valmistas soom­lastele ilmaaegseid raskusi. Või võtaksime teatavaks, et soliidseis leksikonideski, nagu seda on Meyeri oma (1928. a. välja­anne), eestlased, soomlased, laplased jne. asetatakse koos ihte ja samasse „ürgaltai-mongoli” rahvaste perre…

Ometi on kord aeg mõista, et tõu mõiste on loodusteaduslik mõiste, et tõutunnused on päritavad kehalised iseärasused. Mongoliidseile e. kollastele inimtõugudele on näit. omased: mustad jäigid juuksed, pruunid silmad, kollakas nahk, lame nägu, kitsas, viltune silmapilu, mongolivolt (nahavolt. mis katab silma siseserva). mongolilaik (sinakas pigmendilaik nahas, selja alaosas), vähene karvakasv jne. Ja öelgem nüüd: kas eestlastele on nii­sugused tunnused omased? Muidugi ei. Et üksikuil on mõnin­gaid mongoliidseid jooni, see ei tähenda veel, et kogu rahvas oleks „mongoli tõugu”. Meie rahva hulgas elab praegu mitmeid hiinlasi ja isegi jaapanlasi, ning kindlasti võib neid varemgi ja korduvalt siia „tilkunud” olla. Et meie keelehõimud ida pool ja nimelt seda enam, mida kaugemal nad on meist, omavad mongo­liidseid jooni, on täiesti mõistetav, sest nende juures on olnud kontakt Siberi mongoliidsete rahvastega tihedam, kuid see ei tähenda veel isegi nende juures kuuluvust mongoliidsetesse inimtõugudesse.

Meie kuuluvus valgete inimtõugude rühma on vastuvaid­lematu. Ärgem öelgem: aarialaste rühma. Sest „aarialane” on keeleteaduslik mõiste. „Aaria tõugu” ei ole iial olnud ega ole praegugi, on vaid aaria keeli kõnelevad rahvad, kes, samuti kui hulk teiste keelkondade rahvaid, kuuluvad koos val­gete inimtõugude rühma.

Ja me küsime: milliste valgete inimtõugude elemendid meie rahva koostises esinevad?

Üldjoonelise vastuse sellele küsimusele annab meile Põhja-Euroopa ja meie naaberrahvaste antropoloogilise (tõulise) koos­tisega tutvumine. Põhja-Euroopat iseloomustab kaks heledavärvuselist inimtõugu: põhja ja idabalti. Põhja tõugu inimesed on kõrge- ja sihvakakasvulised, pikliku peaga, pika ja kitsa näoga, längus laubaga, kitsa, sirge või veidi kumeraprofiililise ninaga ja nad esinevad peamiselt Skandinaavias, Islandil ja Inglismaal, rohkem segatuna Soomes, Põhja-Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas, Põhja-Saksamaal jne. Idabalti tõug on mitmeti põhja tõu vastand: kasvult keskmine, tugeva kehaehitusega, jäs­sakam, lühema peaga, madalavõitu ja laiema näoga, püstjama lau­baga, laiema ja otse või nõgus profiiliga ninaga jne. Tema le­vilaks on eeskätt Läänemere idapoolsed alad: Soome, laiad alad Põhja-Venemaal, Lätis, Leedus, Taanis, Saksas jne.

Et meigi kuulume heledavärvuseliste tõugude (põhja ja ida­balti) hulka, on selge. Eestlaste nahavärvus on ju üldiselt valge, varieerudes roosakasvalgest kahkjasvalgeni. Silmade (vikerkile) värvus on umbes 90% hele (sinine või hallikas jne.). Tub­listi üle poole rahvast on heledajuukselised.

Küsimus seisab nüüd selles, milline neist tõugudest on meil suurema, milline vähema esinemisega.

Kasvu (pikkuse) andmed lubaksid oletada õige tugevat põhja tõu ülekaalu. Sest eestlased on keskmiselt pikakasvuline rah­vas.   Eestlaste keskmine pikkus on (senistel andmetel) 172,3 sm. meestel ja 160,1 sm. naistel. Meie pikkus võrdub seega peaegu täpselt põhjatõuliste rootslaste omale (172,23 sm.). Meist pikemad on vaid liivlased, islandlased, inglased. Kõik teised naaberrah­vad – soomlased, venelased, lätlased, leedulased, poolakad, taanlased, sakslased jt. on meist lühemad.

Kasvu territoriaalne levik aga näitab, et päris pikakasvuliste alaks on meil vaid saared (eriti Muhu!), Lääne- ja Loode-Eesti ning paiguti põhjarannikualad, kuna Kesk-Eesti ja eriti Kagu-ning Kirde-Eesti on asustatud lühemakasvulisist. Ka on esimeste alade elanikkond sihvakama kehaehitusega. See lubab oletada, et põhja tõu elemente tohiks meil esineda vahest eeskätt läänepoolseil aladel küllalt arvukalt, kuna kesk- ja idapoolne Eesti on rohkem idabaltilise algupäraga.

Kui nüüd edasi võtaksime vaatlusele pea vormi, siis selgub peajoontes sama: idapoolseil aladel on meil pea ümmargusem (kaldub lühipealisusse), kuna ta lääne pool on piklikum. Eriti pikapealised on muhulased. Kuid üldiselt on eestlased siiski nn. keskpealised, pea pikkuse-laiuse indeks e. pea laiuse % pea pikkusest (seniseil andmeil) on 80,8 meestel ja 81,9 naistel. Meist pikemapealised on: liivlased, rootslased, islandlased. Rootslaste juures on pea pikkuse-laiuse indeks koguni 77,7. See näitab, et erineme pea vormilt üldiselt siiski kaunis rohkesti põhja tõu normist.

Ka näo ehituselt me osutame üldiselt tunduvat erinevust tüü­pilistest põhja tõugu rahvaist: meie nägu on madalam resp. laiem kui nende oma.

Neist kui ka veel reast teistest faktidest, mis me siin peame kõrvale jätma, tuleb järeldada, et eestlaste tõulise põhielemendi moodustab idabalti tõug. Teiseks suuremal määral esinevaks tõuks on meil põhja tõug.

Aga pruunisilmalised ja tumedajuukselised? Oletatavasti on meil neis eeskätt tegemist nn. alpi tõu elementidega. Too Kesk-Euroopa tõug on meile kandunud lõuna poolt, suurelt osalt ka venelaste kaudu. Alpi tõugu tulnukad on meil aga peaaegu täiesti tõuliselt laostunud, assimileerunud. Muidugi ei ole sel­lega öeldud, et meil teised lõunapoolsete tõugude elemendid puuduksid.

Mis meie tõuliste andmete vaatlemisel ja analüüsimisel aga veel silma torkab, on see, et nad ei ole üksteisega sageli kooskõlalised, s. o. mingi tunnuse suhtes on teatud tõuelementi roh­kem kui mingi teise tunnuse suhtes. Nagu  juba  tähendatud, võisime me näit. ainult kasvu arvestades tulla järeldusele, et põhja tõug on meil tugevas ülekaalus teiste tõuelementide üle. Kuid nagu ka nägime, pea ja näo mõõtude järgi ei ole see nii. Tähendab, eestlased peavad, vähemalt paiguti, moodustama mingi omaette tüübi või, mis on tõenäosem, mitmeid maa-alalisi tõutüüpe.

Millised need tüübid on, – see küsimus peab praegu jääma lahtiseks.

Ka on neist suurtest rahvaste rännakuist, mis tõid meie esi­vanemad oma praegustele kohtadele, aastatuhanded möödunud ja, võib-olla, ei ole õigegi katsuda paigutada meid nende tõu­gude normide raamidesse, mis mujal on viimaseil aastatuhandeil niisugusteks kujunenud. Samuti ei tule arvata, nagu oleks tõud kunagi „puhtamad” olnud, nagu oleks tõug midagi igavesti püsivat, midagi absoluutset. Siit tekib omaette rida küsimusi, mis meil tuleb edaspidi lahendada.

Loodetavasti tulevik toob meile siin paljugi selgust. Asja­omaste materjalide kogumine on praegu käimas.

Juhan Aul

Koguteosest „Tähiseid. Eestluse aastaraamat”, 1935