Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Sep

Liivimaa koloniseerimise kavatsus (1582—1584).

 

   

Vene-Liivi sõjas hääbunud orduriigi uhke päranduse, Maarjamaa, ja­gamisel puhkenud sõjas alul võrdlemisi tasavägiste vastaste vahel sulas maa- ja linnarahva arv kiiresti kokku. Varemete rohkenedes kasvas ka tühjade adramaade arv, aasta-aastalt käisid üle maa vaenuliste vägede parved ning ennenägematult vihane ja julm sõjapidamine peletas adra tagant pakku kohati viimsedki talupojad.

Vene stepisõdurite sõjajulmuste kaja kostis „uudsete, tõepäraste ja kohutavate” „newe zeitung’ite” kaudu üle kogu Euroopa. Tervete gar­nisonide mahatapmine vastupanijaile hoiatavaks eeskujuks, tervete linnade hävitamine (nii näit. viidi a. 1565 Ivan Julma poolt Tartu kodanikud Venemaale vangi), graafilistes kujutlustes lokkava fantaasiaga maalitud naiste- ja lastetapmine – kõik see pidi lõplikult sellest varem nii tõotet maast eemale kohutama iga rändkirgliku uustulnuka. „Livland” ei olnud enam kroonikates kirjeldet muinasmaa – ,,Blivland”.

Kestev sõda oli seega tõkestanud rahvastiku loomuliku juurdekasvu ja ühtlasi lõpetanud normaalse immigratsiooni. Neil põhjustel oli siin või­mule pääsenud riikide esimesi ülesandeid hoolitseda maa uuesti asustamise eest.

Millisel määral taasasustati Vene okupatsiooni ala, Tartu piiskop­kond, on meile teadmata. Võimalik, et uudisasundused vähemalt jaoti kujunesid militaarkolooniatena. Tartus tekkis garnisoni kõrvale nähta­vasti kaupmeestest ja käsitöölistest kodanike kiht, kellel võis olla ka teatavaid õigusi omavalitsuseks. Vähemalt tõestab seda teade tolle­aegsest rae tegevusest.

Rootsi vallutuse alalt Põhja-Eestist teame juba detailsemaid koloniseerimiskavasid. Laastet maa asustamismuredele pööras siin võrdlemisi varakult tähelepanu kuningas Eerik XIV, kes arendas püüdeid Soome talu­poegade toomiseks üle lahe. Need, kes soovisid kohtadele asuda uudisasunikena, pidid olema maksudest vabastet kolmeks aastaks.

Eeriku järglasel Johan III-ndal tuli teotseda samade küsimustega. 7. mail 1569 antud mandaadis lubas Johan neile Rootsi sõdureile, kes soo­visid siin maad, maksuvabaduse kolmeks aastaks, juhul kui vastav ala oli tühi juba pikemat aega, ja kaheks aastaks, kui oli laastet alles hil­juti. Kauemini mahajäetud maa võis olla enam võsastunud ja nõudis kindlasti rohkem vaeva ülesharimiseks.

Teistest hiljem võis koloniseerimisele mõelda Poola, Hertsog Magnuse ja Ivan Julma vallutused olid siin kestvamad ning ulatuvamad ja maa rahulikule ülesehitamisele lubas mõelda alles 1582. a. Kiverova Gorkas 10 aastaks tehtud vaherahu. Mõneks ajaks tegi veel nüüdki muret poliitiliste olude ebakindlus. Poola poolt nõuti avaramaid piire Põhja-Eestis, mille tulemuseks oli terav vahekord ja usaldamattus rootslaste poolt, ning aeg-ajalt kerkisid kuuldused ka Vene vägede koondamisest idapiiri lähedale.

Laiaulatuslikele maakorraldustele võis neist raskustest hoolimata asuda ainult nii sihiteadlik ja enesekindel organisaator, nagu seda oli energiline Poola kuningas Stefan Batori oma lähemate kaastööliste, kantsler Jan Zamoyski, paavsti legaat Antonio Possevino ja hilisema Lwowi peapiiskopi Joh. Demetrius Solikowskiga. Kõik nad olid juba esimesel rahu­aastal elavalt huvitet Liivimaa koloniseerimise võimalustest.

Batori ja Zamoyski olid koloniseerimismõttele juhitud eestkätt polii­tilistest ja majanduslikest motiividest, Possevino omakorda esindas kõige energilisemalt vastureformatsiooni huve. Viimasel alal läks ta koguni nii kaugele, et ei pooldanud liivimaalastest sõjavangide väljavahetamist Venemaalt. Muidu suurenevat aina siinsete hereetikute arv!

Liivimaa koloniseerimise mõtte konkreetne algatus kuulub Zamoyskile. Juba enne vaherahulepingu allakirjutamist pöördus ta kuninga poole üksikasjaliku märgukirjaga, milles rõhutas, et venelaste võimu all olnud linnad, eriti Tartu ja Pärnu, on kodanikest tühjad. Endised kodanikud on viidud Venemaale vangi ja neid asendanud venelased loomulikult lah­kuvad koos okupatsioonivägedega. Zamoyski arvas selletõttu kohaseks avaldada mõningaid soodustavaid tingimusi lubavat üleskutset, mis võiks maale tuua hollandlasi ja „muud seesugust rahvast”. Et maa okupat­sioonivägede lahkudes ei jääks koguni tühjaks ja vaenlastele kergesti ava­tuks, selleks pidi jäetama erakordselt suuremaid garnisone kohale, eest­kätt jällegi Tartusse ja Pärnu.

Ärevad kuuldused kolonistide kutsumisest ja maaderevisjonist olid juba õige varakult saanud teatavaks üle maa. Zamoyski võis kuningat informeerida neist „maa meeleoludest” ja teatada, kuidas kardetakse ja oletetakse kuningal olevat kavatsust kõiki endisi liivimaalasi (omnes pristinos Livones) maalt välja ajada ning nende maavaldused jaotada võõrsilt kutsutud kolonistele või siis eestkätt ungarlastele. Zamoyski kartis sääraste meeleolude tulemusena pöördumist Rootsi poole, kus poolavastane kihutus leiaks soodsa pinna.

On muidugi väga ebatõenäoline, kas Batoril üldse oleks olnud mingi kavatsus „liivimaalaste” – siinsete sakslaste – eemaldamiseks. Kui tugeval ja ägeda iseloomuga valitsejal tuli tal küll kohati õige tera­vasse vastollu sattuda senise kohaliku ülimusklassiga, mille juures võis langeda ka mõningaid erutavaid lauseid, kuid Batori kogu edaspidine te­gevus ei anna alust tsiteeritud kuulduse tõekspidamiseks. Kuninga opo­sitsiooni kohalike kõrgemate klasside vastu aitas mõnevõrra lepitada Zamoyski, kes koloniseerimismõtet algatades tunnistas vajalikuks vallutet provintsi õiguslike olude korraldamise ja maapäevade, kohtute ning magistraalide organiseerimise. Zamoyski tegi kuningale ettepaneku varakult mõelda nende koosseisudest ning soovitas, et liivimaalasi ei tõrjutaks neist koguni eemale, samuti nagu neile ei võiks mainitud asu­tustes anda täielikku võimu.

Kuuldused seniste peremeeste väljaajamisest kestsid edasi veel kaua. Kevadel, pärast Batori viibimist Riias, teati, et ta on pöördunud Rootsi kuninga Johan III-nda poole ettepanekuga, ühiselt puhastada maa kergemeelseist ja truudusetuist baltlastest. Paar aastat hiljem erutas teade ku­ningale esitet soovitusest tagasi kihutada üle mere kõiki, kes omal ajal Liivimaale kogunenud merede tagant.

Suurejooneline kava maa asustamiseks nõudis ulatuslikke eeltöid. Riigil puudus veel ülevaade uue provintsi maavaldussuhetest, polnud teada eramaade ega riigimaade ulatus. Kestnud sõjad olid soodustanud piiride muutumist ja valdusõiguse üleminekut. Säärases olukorras sai vajalikuks üldine maaderevisjon.

Ka siin võttis algatuse enda pääle Zamoyski, kes esialgses maakor­ralduse kavas tegi kuningale ettepaneku maaderevisjoni korraldamiseks.

Ettepanek oli tingitud ja väljendet kõigiti fiskuse ja maakaitse huvides. Revisjon pidi erilist rõhku panema kindluste uurimisele ja kirjeldamisele. Linnuste maavaranduse annotatsioon pidi näitama, kas need suudavad meeskondi, fortifikatsiooni ja varustust omadest summadest tasuda või tuli lisa hankida riigilt. Maade loendamine oleks ühtlasi nende kindlustami­seks riigi nimele. Militaarhuvide rahuldamine sai kohati ka koloni­seerimise juhtmõtteks. Linnuste lähima ümbruse asustamisel võisid uudisasundused tarbekorral anda vajaliku kaitsemeeskonna, mis oligi mõnes asunduses otse ametlikuks tingimuseks. Militaarkolooniad käsitel­daval ajastul ei jäänud mõneks erandiks, teame neist Eestis hiljemgi, nimelt Rootsi ajast. Ka siis tehti katset kolooniasüsteemile rajada maa sõjalist kaitset. Tunneme näiteks Tartu, Helme ja Põltsamaa kolooniaid Gustav Adolfi ajast, millised küll ei suutnud püsima jääda pikemaks ajaks.

1582. a. revisjoni instruktsioon määras lähemalt kuninga poolt ka­vatsetud agraarpoliitika ja maakorralduse juhtmõtete põhijooned. Esi­meses järjekorras nõuti komissaridelt nende maksude kirjeldamist, mida sai fiskus linnadelt, kodanikelt ja talupoegadelt, kusjuures maksude jao­tamist nõuti nii, et see ei oleks maksjaile koormav. Vastureformatsiooni huvisid kaitses juhtnöör kirikute, kloostrite ja nende maavaranduse revi­deerimiseks. Revidendid pidid arvestama ja otsima võimalusi kirikute sissetulekute suurendamiseks maadest ja kuningale tegema sellekohaseid ettepanekuid. Edasi nõuti kroonumaade kindlakstegemist. Tuli täpselt kirjeldada, millised linnustest, linnadest, vakkudest ning alamaist kuulu­sid kuningale. Linnuste maavaranduse uurimine ja kirjeldamine oli ette nähtud täpselt Zamoyski poolt algatet mõtte kohaselt. Revidentide üles­andeks jäi ka nende maade tagasinõutamine, mis varem kuulusid lin­nustele, kuid vahepeal olid võõrandet. Säärane revisjon võis näidata asustuse tihedust ja kindlaks teha tühjade põldude ulatust ning asukohta, seega nõutavaid eelandmeid esitada koloniseerimiseks. Kuid juba sama instruktsioon andis komissaridele õiguse kohe vastu võtta neid koloniste, kes, ükskõik mis rahvusest, siirduvad siia, ja varustada neid majade, aedade, põldude ja muuga.

Kahjuks ei ole meil praegu käepärast kogu selle revisjoni käiku ja tulemusi valgustavaid andmeid vastava protokollina kõigi maakondade kohta, vaid ainult Tartu staarostkonna ulatuses. Kuid juba sellegi lühikestest teateist võime ammutada uudisandmeid maa asustamisküsimuses.

Paari senist katset käsiteldava revisjoni protokollis esinevate isiku­nimede uurimiseks ei saa veel pidada küllaldaseks ja küsimust lahen­davaks. Nii võiksime siinkohal, keeleteaduselt abi nõutamata, viidata vaid neile juhtumeile, kus asundamist on mainitud otseselt. Isikunimede uuri­misest lisanduvate koloniseerimisteadete puhul ei või me liiatigi kindlad olla, kas vastav asundamine pole toimunud juba Vene ajal, või otseselt Poola aja algul. Teatavat vahemaad koloniseerimisest revisjonini tõendab nende puhul seegi, et nad enam ei esine maksuvabalt.

Uutest maksuvabadest asunikest on meil otseseid teateid Räpina piirkonnast, kus Jeparas mainitakse kolonistidena-veerandadrikutena Mius Pepoik, Piep Maiopoik, Pap Thomapoik ja Mik Andryspoik, ilmselt kõik eestlased. Kaluritest mainitakse samas piirkonnas uutena Jak Hanspoik Trosciankas, Henrych, Petrik ja kaks Iwanit Räpinas, ja Grygier Tochowiczes. Võimalik, et siin eestlased ja venelased esinevad segi.

Õieti on see revisjon Poola valitsuse algupäevil Eestis toimunud kolo­niseerimise ja ümberasumise valgustamiseks liialt varajane. Kuni sügiskülvi ajani oldi vabad uue asula valimiseks, ja nii võis asustuse pilt oluli­selt muutuda juba otseselt revisjoni jälgedel. Kuidas aga maaküsimus oli arenenud Poola aja alguseks, selle küsimuse valgustamiseks oli revidentide matkal õige oluline tähtsus.

Revisjon selgitas vahepeal toimunud suure murrangu maavalduses – üksikud isikud olid oma kätte koondanud suuri maa-alasid ja kohati ka talu­maid mõisastand, et tõsta suurenenud nõuete tõttu kasulikku viljaproduktsiooni.

Kolonistide nõutamine siia oli antud oludes võimalik ainult iseseisvaile talumaadele ja sedagi ainult kroonumaadele, kus maksude suurus ja tingimused olid ametlikult lubatud sobivatena. Minek eramõisatesse lihtsate maatöölistena või viimse võimaluseni maksustet taludesse ei võinud omada mingisugust tõmbejõudu, kui riigi poolt oma maade sood­sat pakkumist kuulutati publikaatidega meelitavalt kaugel ja lähedal.

Linnadesse võis koloniste kergemini saada kui maale. Siin oli või­malus uustulnukaile anda maju ja neile võimaldada maaharimisest kerge­mini algatatavat kauplemist või käsitööd.

1582. a. kevadel kuulutas Batori Läänemere linnades, et kõigile, kes soovivad asuda Tartusse, doneeritakse seal maju ja maid. Sama aasta aprillis moodustati eriline neljaliikmene komisjon, koosseisus Stanislaus Loknicki, Stanislaus Pekoslawski, Johann Grölich ja Wilhelm Tödwen, ja tehti sellele ülesandeks Tartu linna ja maakonna olude korraldamine. Linnas võtsid organiseerimistöö endale Loknicki ja Grölich, kuna teised Tartus viibisid ainult paar esimest kuud.   Kui palju Tartus maju ja ees­linnas aedu doneeriti, ei ole täpsalt teada. Koopiatena on säilinud 117 donatsiooniürikut, kusjuures vastavas revisjoniraamatus on jäetud lün­gad 93 juhul pärastiseks ürikukoopia sissekandeks. 1582. a. revisjonilist loendab 190 sakslast ja umbes 50 poolakat majaomanikena. Kahetsetavalt puuduvad lähemad andmed eeslinna aedade doneerimise kohta. Neid võeti eriti meelsasti, sest neid võis kergesti edasi müüa ja nad ei kohustanud millekski. Esimene donatsioon on teada juba 24. veebruarist 1582, järgmine 22. märtsist ning edaspidised Loknicki kõrvale teiste komissa­ride kohalejõudmisest saadik.

Komisjoni kõrval mõnel üksikjuhul otsustas donatsiooni kuningas. 20. aprillil 1582. a. Loknicki ja Pekoslawski nimele antud eeskirjas käs­kis kuningas Vilno kaupmehele Stanislaus Balaskowiczile anda ühe hea kivimaja kaupmehe soovide kohaselt. Balaskowicz saigi komissaride poolt vastava maja Laial tänaval.

Järgmiseks sammuks oli nii rajatud koloonia õiguslik korraldamine. 14. mail 1582 antud „Cautio Dominorum Revisorum” teatas, et kuninga poolt on 4 revidendile ülesandeks tehtud Tartu linna ja maa revisjon ning antud võim kodanikke kutsuda Tartusse ja neile doneerida maju, kus nad ise peavad elama. Kuninga nimel kindlustatakse kodanikele kõik vanad õigused, immuniteedid ja privileegid koos lisanduvate õigustega, kuivõrd need vastavad Poola, Leedu ja teiste kristlike maade õigustele ning statuutidele. Hoonete ülesehitamiseks ja parandamiseks lubatakse mak­sudest vabastamine mõne ajaks. Lõpuks lubatakse jumalateenistus Augsburgi konfessiooni kohaselt.

Cautio’s lubatud privileeg kirjuteti kuninga poolt alla Varssavis 7. detsembril 1582. Privileegi kavandis rõhutatakse kuninga tahet lammutet ja laastet Tartust teha uuesti inimeste asupaika. Kuninga tahe olnud selle tõttu Tartusse kutsuda koguni uut kodanikkonda ja anda neile koguni uus õiguslik kord. Privileeg on kavandist mõningais osis eri­nev, uue kodanikkonna nimetusena tarvitetakse siin „colonos”.

Järelejäänud tühjade majade doneerimise õiguse sai linn 1583. a. mais Riias peetud konvendil asehaldur Georg Radziwilli poolt antud dekreedi kohaselt endale, millist õigust tegelikult ongi tulnud kasustada. Nii siis ei jõudnud esimese aasta kolonistide juurdevool veel kõikidele majadele peremeest muretseda! Linnale antud doneerimise õigus ei tähendanud tookordseis kompetentsi ja jurisdiktsiooni alal tekkinud hämarais vahekorda­des linna ja Loknicki vahel veel seda, et viimaselt nüüd enam ei võiks oodata donatsioone. Loknicki kasutas seda õigust veel a. 1586.

Rööbiti Tartuga arenes kolonistide juurdevool Viljandisse, Pärnu, Volmari ja Võndu. 1582. a. sügisel Riiast Danzigi kirjutet relatsioon Daniel Hermanni poolt teab, et asunikud on sakslased ja mahutuvad kergesti siin, kus maa on rahvast jäänud nii hõredaks. Solikowski, kes tookord­sete kuulduste kohaselt pidi saama Liivimaa piiskopiks, öelnud Daniel Hermannile, et ta on nõus meeleldi vastu võtma kodanikke Preisist, juhul kui neid peaks leidma, ja neid Volmaris varustama majade ning põldudega. Esialgse kavandi kohaselt pidi Volmari endale saama koguni piiskopilinna au. Solikowskil oli siiski üks eriline tingimus – kolonistid peavad vastutasuks tunnustama katoliku usku.

Solikowskile ja kastellaan Firleile oli kuninga poolt tehtud ülesandeks ettevalmistusi teha Liivimaa katoliikliku piiskopkonna rajamiseks. Nende poolt määrati suve kestel kindlaks piiskopkonnale soovitavad kinnis­varad, mis kuninga poolt hiljem ühe erandiga kinnitatigi. Nende eel­tööde juures võis Solikowski põhjalikult tutvuda maa olukorraga ja näha, et siinne piiskopikoht ei olnudki nii väga ihaldatav, ning kõrgemale püüd­likuna õnnestuski tal peatselt saada kõrgemat ja tulukamat kohta Lwowis. Liivimaal sai Solikowskile ta teenete eest donatsioonina kuninga poolt osaks Volmari linnus, linn ja külad, milliste ülesehitamine ja asustamine kogu ulatuses jäi tema hooleks. Nii oli Solikowski kolonistide saami­sest Volmarisse otse isiklikult huvitet.

Maade doneerimise õiguse jagunemine mitmele võimule, mis oli tin­gitud võimalikult kiire asustamise õhinast, tekitas ka mõningaid sega­dusi. Mitmed Balti aadlikud, kes olid teeninud Batori vägedes ja nüüd tasuks soovisid donatsioone, saidki need viimaks kuningalt Poolas viibi­des, kuid pidanud läänikirjad ränkade summade eest kantseleist hankima, kõnelemata summadest, mis kulusid kantslerile ja tema sekretärile. Kuid nende läänikirjadega ei olevat nad siin midagi saavutanud, osalt olnud maa liig halb, osalt olnud kohtadel juba varemalt õiguslikud peremehed, kelle kaitseks astunud välja asehaldur Radziwill. Mitmed pettunud ja kibestunud aadlikud, nagu Uexküll, Dönhof jt. rännanud selle tõttu Liivimaalt ära, Rootsi kuninga juurde, ja saanud sellelt head donatsioonid. Sääraseid juhtumeid võis tõesti esineda. Veel 1589. a. pidi Sigismund III lohutama Georg Stackelbergi, kes oma pärusmõisad Tartumaal oli kaotanud Zamoyskile. Talle lubati need tagasi pärast Zamoyski surma või staarostkonna tagasiandmist. Mõni aasta hiljem, 10. okt. 1592, lubas Sigismund endiste Stackelbergi mõisade asemele, mis pididki jääma Tartu majandusringkonnale, vastutasuks 10 endist Liivimaa adramaad „Bikast’i” ja „Janotgerue”‘ külades. Need maad polnud vahetuseks ometi küllaldased, ning kuningas lubas Stackelbergile maid veel edaspidigi.

Need juhud võivad enamikus olla siiski vaid üksikud. Esitet juh­tumeil on Rootsi poole üleminekut motiveeritud küll majanduslikel põhju­sil, kuid seda on tehtud ka rekatoliseerimissurvele viidates. Teame siiski, et enamik Liivi aadlikke jäi Poolale truuks ja Rootsi-Poola sõja puhul taganes koos poolakatega maalt välja, „tulles Rootsi alla tagasi alles siis, kui oli enam-vähem selge, et Poolasse jäädes nad igavesti kaotaksid oma maavaranduse. Teiseks aga moodustasid suurema jao ülejooksikuist Balti aadlimehed, kes olid Stephan Batori ja Sigismundi reduktsi­ooni läbi oma mõisad kaotanud ja lootsid Rootsi abiga nad tagasi saada”.

Liivimaa aadli pool kardeti ennekõike suurema arvu poolakate ja leedulaste asumist siia, kuid ühtlasi sooviti ka enda kohta maksvaiks mõ­ningaid tingimusi, mis kuninga poolt olid mõeldud just kolonistidele.

Võnnu piiskopkonna asutamise ja ,,Constitutiones Livoniae” and­mise järele 1582. a. detsembris pöördusid Liivimaa saadikud Zamoyski poole ja kaebasid, et nende õigusi ja privileege pole arvestet antud seadustes. Saadikud soovisid, et tunnistajate ning vande abil lubataks kind­laks teha nende omandusõigusi, kes sõja kestel vastavad ürikud on kao­tanud või neid ei ole oma kätte saanud tookordse alaeasuse tõttu. Kui seda ei võimaldetavat, jäävat suur hulk aadlikke ülekohtuselt mõisadest ja muist varadest ilma. Zamoyski endise lubaduse kohaselt paluti siinsete riigiametnike („praesidenten, kemmerer” ete.) määramist ainult siin­sete aadlike hulgast ja protesteeriti selle vastu, et nüüd on lubatud vaid arvestamist nendega. Kaevati ka usuvabaduse takistamise üle, kuna kõigis paigus, kirikuis ja kooles, olevat maksvusele määratud kato­liiklikud kombed. Nuriseti, et aadlikel ei lubatud enam ehitada kindlaid kantse ja nii oma „naisi ja lapsi varaste ning röövlite vastu kindlustada”. Sõjaviletsusest kosumiseks paluti mõneks ajaks maksunõudest loobu­mist. Sellel palvel ei olnud tegelikult mainitavaid tulemusi.

Nende ,,sisekolonisatsiooni” küsimuste kõrval kerkis pinevamalt kuninga huvipiiridesse kolonistide massilisem hankimine Kesk-Euroopast. Kuninga kõrval asusid kavandite teostamise juurde aktiivsemalt paavsti esindajad, nuntsius Alberto Bolognetti ja legaat Antonio Possevino.

Veel 1582. a. ilmus kuninga õukonda keegi liivimaalane, kes oli varem teeninud Don Juan d’Austria lipu all, ja avaldas soovi Liivimaale asundamiseks viia katoliiklasi. Bolognetti teades oli kuningal koloniseerimiskavand ammu juba mõttes, sest maa asustamine oli esimeseks tin­gimuseks selle säilitamisel Moskva suurvürsti ning Rootsi ja Taani ku­ninga vastu. Bolognetti rõhutab sellest veel enam – maa asustamine katoliiklastega tähendanud kuningale seal „kindlale jalale” toe­tumist. Bolognetti kaudu pääses liivimaalane kuninga lähedale ja sai loa sõita kohale nende maa-aladega tutvumiseks, mis olid eestkätt määratud kolonistidele.

Samal ajal oli ka Possevinol kuningalt vastav luba, ja legaat võis näha, Bolognetti arvates täiesti põhjendetult, et uus kavand võib tähen­dada temast ette jõudmist. Kolonistide hankimiseks kavatsenud Possevino nüüd kohe sõita Baierisse ja motiveerinud kardinal-riigisekretärile Tolomeo Galliole oma huvisid vanade roomlaste meetoditega, kes kind­lamaks abinõuks vallutet provintside säilitamisel tunnustanud koloniseeri­mise. Bolognetti ei olevat soovinud Possevinoga võistlema hakata ega lubanud eelmainitud liivimaalast enam mitte toetada, kes sellest saadik kadunudki Bolognetti silmist. Bolognetti püüdnud ka Batorile selgeks teha vajadust kõigi koloniseerimisküsimuste koondamiseks ühe isiku kätte, seekord Possevinole. Bolognetti ise asunud selles suunas tegevusse, ja kui pärale jõudnud kardinal Guastavillani soovitustega keegi kapten Do­menico Mora, kellel olnud koloniseerimise teostamiseks samasugune pro­jekt, siis piirdunud Bolognetti osavõtt asjast ainult kapten Morale soovi­tuse andmisega Possevino poole pöördumiseks.

Possevino sõitnudki oma kavandi teostamiseks Baierisse, kuid see käik ei andnud tulemusi. Bolognetti arvates polnud eriti delikaatne eba­õnnestumise põhjusi küsida. Kuid nüüd sai probleem juba dramaatilisema pöörde. Uuesti ilmus kohale eelmainitud liivimaalane ja teatas, et tal on õnnestunud Flandriast leida 115 perekonda, kes on nõus sõitma Liivi­maale. Possevino ärritunud teatest, käinud kantsleri, suursekretäri jt. jutul, kirjutanud siia-sinna ja kaevanud ,,autu” liivimaalase peale, kes kavatse­vat Liivimaad muuta hereetikute pagulaks. Kõigi kirjade koopiad läkitanud Possevino Rooma, kus olevat teatud Bolognetti ja mainitud liivimaa­lase omaaegseist suhetest ja võidud nüüd järeldada, kuivõrd ettevaata­matu on ta kõige tähtsamates usuküsimustes, kus pole tegu vaid ühe isikuga, vaid kogu Liivimaaga, selle hinnalise vallutisega, mis eriti kallis olevat paavstile!

Bolognetti kutsunud liivimaalase enda juurde ja hoolimata selle tõendustest, et kohale tuuakse ainuüksi katoliiklasi, nõudnud loobumist kogu asjast. Pärast soovinud Bolognetti koos Possevinoga minna kuninga juurde selles küsimuses nõu pidama, kuid Possevino palunud lasta teda minna üksinda.

Nii sündindki, ja tulemus olnud äärmiselt üllatav – koos kuningaga otsustanud nad lubada liivimaalasel koloniste tuua, tingimusel, et need oleksid katoliiklased! Kuidas Possevino säärast pööret Roomas moti­veerida suutis, seda Bolognetti ei teadvat, – üks on siiski selge, et kogu asjakäik Bolognettile tähendas kibedat diplomaatilist kaotust.

Järgmisel päeval näinud nuntsius kuningat lõunalauas, ja siis selgunud, miks Possevino oli soovinud kuninga jutule üksi – Possevino ei olevatki kunagi olnud liivimaalase vastu, ei olevat kartnud kolonistide toomist ka Flandriast – häid katoliiklasi ollagi seal kergem leida kui Baieris – ja lõpuks, Baieri partiile poleks karta vähematki konkurentsi: Liivimaale võivat tuua kas või kümme tuhat kolonisti, maad jätkuvat kõigile. Nüüd alles saanud Bolognetti teada, et Possevino on pärast ebaõnnestumist Baieris käinud ka teistes kohtades, nende hulgas samuti Flandrias! Lõpuks on kuningas andnud kategoorilise lubaduse, et Liivimaale lastakse ainult katoliiklasi ja kõik, kes ei tunnusta kohaliku piiskopi vaimulikku ülem­võimu, aetakse Liivimaa piiridest välja. Samasugused tõotused on Bolog­nettile andnud kantsler ja suursekretär. Olles nii veendund, et liivimaalase kõrvaldamist pole kellelgi kavatsuseski, kutsunud ta selle enda juurde ja nõutanud kirjaliku lubaduse, et ta Liivimaale viiks ainult katoliiklasi.

Possevino on kogu aeg hoolsasti jälginud mainitud liivimaalase tege­vust ning kohe, kui selgus, et viimasel on õnnestunud Madalmaadelt leida 120 perekonda, informeerinud Zamoyskit oma seisukohtadest. Possevino pidas võõrastavaks, et Saksamaalt ja Belgiast, kus jesuiitide ordul on 40 kolleegiumi, võib veel koloniste tulla, kellel pole preestreid kaasas. Ka ei suuda ta sellega leppida, et nende kaudu võivad mitmed „lahkusud” kohapeal levineda, pahandavaks lisaks juba sellele, et Liivimaal isegi on luba­tud Augsburgi usutunnistus.

Possevino enda lähemaid kavu koloniseerimiseks teame ta huvita­vast memoriaalist („Livoniae Commentarius”) paavstile. Tema teadete kohaselt on kuningas lubanud Belgiast koloniste tuua Tartu ümbrusse tingimusel, et nad oleksid katoliiklased. Kuid salaja ning suusõnaliselt lubanud kuningas sallida ka luterlasi. Kuninga arvates olnud see tingitud tõeliselt vajadusest, sest kolonistide saamisel oli mitmeti raskusi. Masoovlastele oli küll tehtud ettepanek omi vähe viljakandvaid maid maha jätta ning Tartu lähedusest uusi asemele võtta, kuid ettepanekule pole keegi reageerinud. Vene sõjast saadik oli Tartu maakond nii laastet, et enne kõike just siia pidi juhtima ja igal tingimusel hankima koloniste, kui ei soovitud juba niigi söötijäänud põldudele lasta kasvada võsa. Kuid kolo­nistid Belgiast on Possevino arvates ometi halvemad kõigest, mis võiks sündida – sealt tulevad laevad tooksid kaasa kalvinismi ja levitaksid kõiki usulahke. Selle tõttu pidas Possevino paremaks võtta algatus enda kätte ja kirjavahetusse astuda kuninga ning Baieri hertsogiga, et Liivi­maale saada tõesti katoliiklasi. Kõige sobivamaks pidas ta asunikke Itaalia piirimaadelt, kaasa peaks tooma preestreidki, kes oskavad ka saksa keelt, kaupmehi, arste jt. Tingimata peaks kaasas olema ka raamatukaupmees, või – mis veelgi parem – raamatutetrükkija.

Suurema üleskutse koloniseerimiseks avaldas Batori 29. jaanuaril 1583. a., mis oma lubadustega kolooniatele tõotas rea privileege ning õigus­liku aluse.

Koloniseerimis-universaali läkitas Batori kõigile Saksamaa katoliiklastest vürstidele, juhtides tähelepanu, kui üldhuvides on Liivimaa asusta­mine kõigile. Universaalis kinnitab Batori, et ta pärast maa vallutamist on seal korraldanud siseolusid, kuid provintsi arenguks vajab veel põllu­mehi, käsitöölisi ja kaupmehi. Kolonistid pidid saama asumiseks küllalda­selt maad, heinamaid, metsa jne. põliseks tarvitamiseks. Neile pidi jääma õigus ehitada linnu, külasid jm., kirikuid, koole ja kõiki soovitavaid hoo­neid püstitada ning kaubelda. Juhul, kui asundustest mõni võrsub linnaks, saab see võrdsed privileegid teiste Liivimaa linnadega. Kolooniate raja­miseks lubatakse neid maksudest vabastada kümneks aastaks, millise aja kestel siis kokkulepe saavutatakse maksude määra suhtes.

Samasisuline ürik pidi kolonistide otsimisel kaasas olema ka sellel „liiviimaalasel”, kellest Bolognetti andmeil eespool kuulsime. Olles and­nud 1583. a. juulis Bolognettile vande (mille tekstist leiame ta nime – Franciscus Richard Schaden), et võimaldab Liivimaale tulla ainult katoliiklastel, võis ta siirduda pikemale propagandareisile riigi kulul. Aasta lõpul kuningale esitet aruandes kirjeldab ta lähemalt oma tegutsemist Kölni peapiiskopi, Baieri hertsogi, Münsteri administraatori jt. juures, kus teda kõikjal väga lahkesti olla võetud vastu. Nii on avaldet sellekohased üleskutsed Kölnis, Ravenburgis ja mitmel pool Baieris, kinnitusega, et kõrgemate võimude poolt väljarändamiseks ei tehta takistusi. Ainsaks tingimuseks pidi olema nõue, et igaüks, kes soovib välja rännata, võtaks kohalikust magistraadist tunnistuse oma katoliikliku ustavuse tõendami­seks. Möödunud poolaasta kestel oli Schaden nii suutnud koguda terve rea koloniste ja palus nüüd kuningat ühendusse astuda Taani kuninga ning Breemeni peapiiskopiga, et kolonistidele võimaldada läbipääsu nende aladest, olgu siis mere- või maanteid mööda. Saksamaalt tulevad kolonis­tid kogunevat Breemeni maadele, Madalmaade omad asuvat laevale Enckhusenis. Schadeni aruande lõpust selgub veel, et ta kolonistide kogumisel tegutses eriliselt tasutud palgalise agendina.

Schadeni tegevus jätkus ka järgmisel 1584. aastal, kuid tema tegutse­mise tulemuste kohta puuduvad praegu andmed.

Loodetud külad, linnad jne. jäid kolonistide poolt siiski asustamata, sel lihtsal põhjusel, et koloniste jõudis kohale liiga vähe. Ainult üks alevik tõusis linnaks, Valga, millele anti vastavad õigused Stefan Batori poolt a. 1584. Valga ajaloo äsjase põhjaliku uurija R. Kenkmani arvates on Valga puhul meie ees tüüpiline poolaaegne uudisasundus, millist arvamust võime kõigiti pooldada. Valga esimene privileeg rõhutab kodanikkonna kujundamist samuti nagu eeltsiteeritud Tartu esimene privileeg Poola ajal. Valka elama asuvaile kodanikele lubati maad igale 1/2 adramaad, ning Sigismund III poolt 1590. a. kinnitet privileegis lubatakse maksudest vabastamist kümneks aastaks, arvates 1588. aastast.

Need kolonistid, kes ei jäänud peatuma linnadesse ning eelistasid maad, on Liivimaa Eesti alal paigutet olevate teadete kohaselt Tartumaale, eriti Laiusele ja Põltsamaale. Võime oletada, et siia oli suunatud ka sisekolonisatsioon ja talupoegade pagemine, niivõrd kui need nähted esinesid tol ajal. Sest võrreldes Liivimaa koloniseerimist Rootsi aja algul, näeme ilm­selt samalaadset nähet: uustulnukate protsent on suhteliselt kaasaskäiv sõdade läbi rohkem kannatanud aladele.

Laiuse kujunes staarosta Orzechowsky energilisel kaastööl militaarkoloonia kohuste täitjaks. Ringi ümber linnuse moodustus alevik 41 krun­diga, millistest küll veel 1599. a. mõni oli tühi ja hooneteta. Kodanikud olid poola, leedu, saksa ning vene rahvusest, nende suurimaks kohuseks oli linnuse abistamine sõja korral, kuna muud kohused olid võrdlemisi väikesed. Umbes samalaadne koloonia tekkis Lätimaal Rzezycas, kuhu asunikud tulid 1590. a., tookord Liivimaad revideerinud komissaride saatel. Maksudest vabasteti nad üheksaks aastaks. Põltsamaa asunduse kohta mainitakse 1599. a., et see on alles hiljuti kujunenud, ja maaderevisjoni teos­tava komisjoni poolt märgitakse nende vabastamist maksudest neljaks aastaks. Maksudest vabastamise periood vähenes seoses Poola raha­kursi langusega ja riigikassa seisundi halvenemisega, – kui 1583. a. selleks lubati 10 aastat, siis 1599. a. ainult neli.

Ulatuslik katse Liivimaa koloniseerimiseks andis siiski vaid kiduraid tulemusi. Nälg maa järgi ei olnud Flandrias, Baieris jm. nii tõsine, et oleks sealt talupoegi kihutanud lõpmata sõdade koldesse Liivimaale. Siinsed sõjajulmused peletasid eemale isegi lähedased poola talupojad, ning kolo­niste võis kergemini leida vaid linnadesse. Maale valgunud kolonistid olid nii liikuvaks elemendiks, et sõdade uuesti puhkemisel me kaotame neist kõik jäljed. Palju kirglikum oli ihk maa järele Liivimaa aadlikel, kes Sigismundi ja Karli sõjas kogunesid Karli lipu alla ja avalikult tunnistasid oma soovi, saada tasuks maad.

Koloniseerimise agarat propagandat Poola aja algul põhjustas riigi ja kiriku huvide kokkusattumine: kuningas ja kantsler soovisid siia tihedat asustust maa kaitseks ja edaspidiseks sõjaliseks baasiks Moskoovia vastu, kuuria, nuntsius ja Possevino nägid koloniseerimises paremat ja kindla­mat vahendit Liivimaa kindlustamiseks katoliku usule. Fanaatiliselt suu­red kavad surid oma loomulikku surma, kui tegelikult arenenud rekatoliseerimistöö nõudis kogu tähelepanu endale ning Batori surma järele Poola poliitika kaotas palju oma algatusvõimest ja nooruslikust ekspansiooni­tungist.

Nigolas Treumuth-Loone

Koguteosest „Kultuuri ja teaduse teilt”, 1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share