John Donne
ÜHE KOLMESAJA-AASTASE MÄLESTUSPÄEVA PUHUL.
Viimaste aastakümnete kestes on inglise kirjanduses nagu igalpool mujal sündind suuri ümberorienteerumisi. Suhteline tasakaal, mis valitses sõjaeelses kirjanduslikus toodangus, on ammu kadund – vähemalt sääl, kus lüüakse käesoleva põlve otsustavaid lahinguid. Kuna enne esikohal oli välisilma vaatlus ja traditsioonilistes piirides püsiv hingeelu käsitlus, on nüüd psühholoogiline analüüs võrratult teritund ja väljaspool ennast oleva maailma peegeldus võtnud hoopis uue laadi – maailma ei nähta enam inimpsüühhist lahus. Enese muljete kaudu tuleb tunnetamine – see impressionismile omane põhilause on leidnud rakendust kaugelt üle impressionismi piiride. Asjade objektiivne maksvus on muutund igati küsitavaks, ja kui mõni Galsworthy või Bennett annab sugupõlvede kroonikaid, mis on kirjutet loodusteadusliku korralikkuse ja lõplikkuse pretensioonidega, siis nähakse selles positivistliku ajastu kõikteadvuse kajastusi. Enese mina olemasolusse usutakse veel, ja kuna see asjade muutuvuses näib olevat ainuke enam-vähem kindel lähtekoht, siis viskutakse selle mina elamuste jälgimisse tolle eksklusiivsusega, mis tipule on jõudnud näiteks Dorothy Richardsoni või eriti James Joyce’i mõnikord arusaamisele otse hermeetiliselt sulet teoseis. Ükski kummalisus ei üllata, sest ollakse harjund hingeelu kaevandustest ootama kõige hämmastavamaid uudiseid, mida pole ehk võimalik seletada, kuid mille olemasolus ei saa kahelda. Psühhoanalüüs on õpetand neid nähteid arvestama, kuigi see oma mitmesuguste teooriate ja suundadega veel ei ole välja jõudnud kõrgustikule, kust kõike saaks haarata erapooletu ja üleulatava pilguga. Nii siis kobatakse nii oluliseks tunnetet alateadliku elu suhtes veel pimedas või vähemalt hämaras – seda enam, et sõda oma hiiglamurranguga paiskas segi nii mõnegi eksistentsi ja määratult suurendas meie sugupõlve neurootilisve. Inglismaal tunduvad need muutused vähemalt sama selgesti kui mujal. Säälne ennesõjaaegne haritlaspõlv elas rahulikumalt kui muu Euroopa intelligents – mida imet siis, et see sõja instinktide eruptsioonist vapustus suhteliselt võib-olla veelgi tugevamini kui muu maailm. Endise selguse ja tasakaalsuse asemele on astund puurlev, otsiv, ebakindel vaim, kes end sageli meeleheitest pääsmiseks maskeerib irooniaks. Hinges peituvad kuristikud on saand nähtavamaks, ja tunduvam kui enne on niihästi kaos, kui ka tahtlik, vägivaldne reaktsioon selle kaose vastu.
Need, kes on kaootilisvest väsind ega viitsi enam võidelda, otsivad päästvat õlekõrt kaheksateistkümnendast sajandist ja klassitsismist; teised, kes teavad, et unustamine pole veel lõplik lahendus, tunnevad ikka enam ja enam seitsmeteistkümnenda sajandi suurt kaasakiskuvat jõudu.
Need kaks on vastandid. Kaheksateistkümnenda sajandi klassitsism Inglismaal ei erine väga oluliselt muude maade klassitsismist. See on rahunemine, läbipaistvus, kindlate mõõdupuude maksmapääs, täpsuse, ratsionaalsuse ja antiiki miniatuurselt jäljendava mütoloogitsemise võiduaeg. Suured probleemid näivad olevat lahendet, mõistuse ja mõistusepäraselt lihvit elegantsuse primaat on leidnud täieliku tunnustuse, ja kindlates piirides töötav inimene saab rahu ja mahti viljelda oma rohtaeda. Sotsiaalsetel võõrustel on võimalus õitsele puhkeda, sest ei tundu mingit tarvet taga ajada müstiliste tunnetiste tühja tuult. Maapäälsus ja loodusteaduslikult täppis kalkulatsioon pühitsevad üha uusi ja uusi triumfe, mille võib-olla ideaalseimat heerost sajand jumaldab hergas, kuid piirat Alexander Pope’is. Samasugune oreool kujuneb ümber inglise keele ja maitse diktaatori Samuel Johnsoni pää. Varsti hakkavad maa-alused jõud küll uuesti töötama, kuid mõneks aastakümneks on kindlustet stabiilsus. Inimese kindlalt valitsev käsi näib vääramatu, ei aimatagi, et on määritlematuid energialätteid, mis võivad vaevalt ehitet hapra hoone täiesti purustada. On arusaadav, et sellane puhkepaik veetleb neid, kes kaasaegse skepsise heitlusist tüdinult otsivad sadamat, või ka noid, kes üldse ei julge välja minna ulgumerele.
Seitsmeteistkümnes sajand on midagi hoopis muud. Selle ajalooline foon on suurem. Ees on käind arutu hulk avastusi võõrail mandreil, Inglismaa tõus maailmariigiks, mis oli võimalik vaid Francis Drake’i ja sir Walter Raleigh’ taoliste avantüürleja- ja vallutajatüüpide tegevuse tõttu. Meeles on veel väga selgesti kogu Euroopat ja Ameerikat hämmastav võit Armada üle. Londonis kihab uus ja äge suurriiklik ja magnaatlik elu. Maailma üldpilt on muutund ääretuks – mitte ainult meretaguste maade, vaid ka kogu taevalaotuse lisakstuleku tagajärjel. Inimene ja maakera ei ole enam universumi keskused, vaid müriaade ja miljoneid samaõiguslikke maailmu tiirleb lõpmatus ruumis. Inimese anatoomia on hakand selguma, vanu eelarvamusi puruneb. Teadused sammuvad kiiresti edasi. Skepsis hakkab maad võtma. Vanad õpetused maakera ja maailmaruumi üle kisuvad varisedes ühes ka usu ja filosoofia. Kui piibel neis asjus ei räägi selget tõtt, kuidas siis muul puhul? Hamleti kuju näitab, kui küsitavana tundub tõotus elust pääle surma. Tugev individualism levib näiteks Christopher Marlowe’ kangelaste kaudu, kes kuulutavad kõikvõimsa isendi tormi ja tungi. Itaalia kunsti ja kirjanduse uputav rikkus ja aristokraatne hiilgus ja muidugi antiik oma tühjendamatute varaaitadega õhutavad vaimsele rünnakule täiuse poole. Kindlaid piire määrav katoliiklus on ammu maha jäet. Elu kihab igas soones, füüsiliste ja psüühiliste tungide rahuldamiseks on rohkem ainestikku kui kunagi varem, ent mis puudub, on kindlus ja selgus. Vaim käärib – käärib harukordsel jõul. Inglise kirjandus saavutab mõne sugupõlvega oma kõrgeimad tipud, kuid mitte rahuliku, aeglase arengu, vaid otsekui mõne geniaalse hüppe varal. Ei ole stabiliseerumist, vaid kõik rühib – sagedasti kaootilises udus, milles ometigi särab vikerkaari ja päikest. Suurim optimism, suurim pessimism käivad kõrvuti näiteks Shakespeare’is. Füüsilised aistid on elevil, nad rõõmustavad värvidest, briljantsetest vaatemängudest, rikkast, kuigi sageli korratust, pakitsevast stiilist, milles vaim ja keha leiavad subtiilse ja jõulise kajastuse. Teater võidutseb, isegi muusika areneb praegu ebamusikaalseiks peetavail britlasil kõrgele. On ajuti äärmist rafineerumust, kuid see pole dekadentne, vaid selles küllatseb elu, ja rahvapärasuse vaimust ei olda kunagi liiga kaugel. See on aeg, mille jäädvustised trükis ajasid järgneva sajandi peaaegu vihamarru – aeg, millele nüüd ollakse mõnes suhtes lähemal kui kunagi enne.
Sest neile, kes elasid nii ägedalt ja vahel nii kaunilt, ei olnud võõrad meeleheide, inetus, masendus ja surm. Oma tungidele anduv indiviid läks äärmusest äärmusse. Mõistus ei suutnud ajada sirgeid sihte sellesse lokkavasse loodusse. Ning väsimuse moment oli alati ukse ees. Tuletagem meelde Shakespeare’i sonettide ahastushüüdeid. Sellastel puhkudel kõik ümbritsev toredus – mille kõrval käisid räpasus ja viletsus – võis tunduda vaid laiba kriiskava näovõõpena. Leidus rida luuletajaid, kes päämiselt just sellesse elupalgesse keskendasid oma loova jõu. Nende häält kajastab otsivam osa nüüdispõlve.
*
Itaalia luule meloodiline, piltide ja võrdlustega küllastet stiilitraditsioon oli leidnud endale Inglismaal rea jätkajaid, kellest mõjuvaimad Sir Philip Sidney ja Edmund Spenser. Nende värsside siledus, kavaleerlikkus ja võlu võitsid inglise hoovlaskonna südame. Kogu London kirjutas sonette, põimis võrdlustikke, laulis madrigaale. Aja küsimused, hinge tõsi elamused, kuhu kuulusid paratamatult ka ebakõlad, kippusid moeluuletajail unuma. Sellele tekkis tugev vastuvool kirjanikes, kes tahtsid tõde ja hülgasid kunstliku ilu. Selle liikumuse varaseimaid mehi ja suurim esindaja – kui välja arvata Shakespeare; kes väljaspool rühmi oma pääteostes harrastab sama suunda – oli käesoleva aasta viimsel märtsil kolme sajandi eest surnud John Donne, poeet, kelle kuulsus tema eluajal tõusis kõrgele, et saja aasta pärast vajuda ja alles viimase nelja-viie aastakümne jooksul ikka enam kerkida esirinda ja saavutada endisest veelgi värskem helk. Kõik tema aja intensiivsus, selle elujõud, selle dissonantsid tunduvad temas kehastund. Tema isik on sama huvitav kui tema ajajärk.
Donne ei kuulund juba päritolult ja kasvatuselt aja üldvoolu. Üks tema elu paljudest vastakustest seisab selles, et ta sündis kitsas, väljaspoole sulet ringkonnas, kust hiljem väljus, kuid ilma et oleks kunagi saavutand täit kooskõla teda ümbritseva maailmaga. Tema perekonna juured küündisid kaugele tagasi inglise katoliikluse eliiti, mille valju paavstimeelsust temasse immutati maast madalast pääle. Ta oli sugulussidemeis Henry VIII-da poolt surma mõistet rigikantsleri Sir Thomas More’i suguvõsaga, ja kaks tema ema venda surid maapaos jesuiitidena. Katoliiklased, keda inglise kuningad kiusasid osalt ainult oletatava riigivastasuse pärast taga, olid liitund tihedaks, vastupidavuselt ja märtrimeelsuselt varakristlastega võrreldavaks korporatsiooniks, kes tundis end uskliku saarena keset vaenliku ketserluse merd. Rooma doktriinidest peeti kinni fanaatilise valjusega, keeldudes kuningale vandumast kirikliku ülivõimu vannet. Pamflette ja traktaate, milles riigikirik püüdis tõestada kuningliku võimu õigustust, ei loet üldse, ja maast välja ning vangi või isegi tapalavale mindi üleolevaina ja tõrkumata. Kuna isegi ülikoolidesse – s. o. tol ajal Oxfordi ja Cambridge’i – pääseti tavaliselt ainult paavsti võimu tunnustusest loobumise varal, ainukesiks erandeiks alla kuueteistkümne aasta vanuses sisseastujad, siis need vanad akadeemilised asutised peaaegu kihasid kahe- ja kolme-teistkümneaastasist noorukeist. Ka Donne, kes muide juba lapsena oli omandand „uue Pico da Mirandola” kuulsuse, astus Oxfordi, kui oli saand alles kaksteist aastat täis. Ülikoolis ta – mitmeti liialduseni arenend – seltskondlikud kalduvused, üsna ebatavalised vaimsed võimed ning „otse hüdroptiline” teadmusjanu võitsid talle silmapaistva koha nii lõbusates kui tõsiteaduslikes ringkondades. Tema sõpruskonda kuulus m. s. oma aja kuulsaim jesuiit, Henry Fitzsimon. Hiljem Donne näib olevat siirdund Cambridge’i. Enne ülikooli lõpetamist reisis ta mandril ringi, õppides prantsuse, itaalia ja hispaania keelt. Tagasi tulles ta otsustas pühenduda õigusteadusele, astudes Londoni juriidilisse kolledži Thavies Inn’i. Ometi ei piirdund tema huvid iialgi ainult ta erialaga. Ta omandas nime julge, sagedasti ülijulge, satiirilise poeedina, kelle värsid liiklesid päämiselt käsikirjades, ülepääkaela seiklusisse tormava elumehena ja entsüklopeediliste teadmustega erudiidina, kelle särav vaimukus elustas iga seltskonda. Sellesse sätendavasse karjääri langes süngeid varje varsti uuesti alustet jesuiitide tagakiusamisist, mis viisid Donne’i noorema venna vanglasse ja surma. Luuletajasse endasse mõjus see katastroof tugevasti, kuid mitte fanaatilise katolitsismi suunda juhtivalt, vaid usulisi mõtlusi süvendavana. Erakordse põhjalikkusega asus ta uurima rooma kiriku ja protestantluse vahekorda, omandades sellel alal tolle aja kohta peaaegu ainulaadsed teadmised, mis ei viind otsustele, vaid ainult kõhklevusse.
Saand riigipitserihoidja Sir Thomas Egertoni sekretäriks, sai Donne ikka rohkem võimalusi näidata oma teravameelsust, erandlikku mälu ja seltskondlikke võimeid, millega tutvusid kogu hoovkond, kuningas ise, aristokraatia ja kirjandusmaailm, kuni salajane abiellumine Sir Thomase teise naise sugulase Anne More’iga lõpetas ta väljavaated poliitilisel alal ja tõukas ta vaesusse ja hätta. Ta oli sunnit elama kord ühe, kord teise sõbra juures, ja katsed uut kohta leida ei õnnestund ka pärast leppimist äia Sir George More’iga kuninga otsuse tõttu temast teha anglikaani vaimulik. 1610. a. kaotas rikas Sir Robert Drury oma tütre Elisabethi, kelle surma aastapäevaks Donne kirjutas eleegia, mille tooni peeti kohaseks vahest ainult neitsi Maarjale endale, mitte tütarlapsele, kellega autor polnud elades kokku puutund. Donne’i isiklikku ellu mõjus see luuletus kasulikult, sest see hankis talle Drury kaaslase koha teekonnal saksa keisri kroonimispeole. Kuude kaupa oleskeldi enne seda Prantsusmaal ja Belgias. Selle sõidu kestes juhtuski Donne’i müstilisi kalduvusi süvendav intsident – unenägu tema naisest, kelle kätel oli lapse laip. Donne’i nõuet teda otsekohe Londoni lasta ei võet kuulda, kuid sinna saadet käskjalg ilmus tagasi teatega, et tema naine oligi sünnitand surnud lapse. See oli üks paljusid tegureid, mis viisid ta üha enam ja enam usulistesse mõtlustesse.
Näib, et Donne’i veendumused hakkasid kalduma protestantismi poole. Tema proosateosed näitavad dogmatismi vappumist ja vaadete ebatraditsioonilisve, nii enesetapmist õigustav Biothanatos. 1615. a. ta astus riigikiriku vaimulikuks ning sai hiljem James I-se kaplaaniks ja 1621. a. Pauluse katedraali dehhandiks. Inglise kiriku ajaloos on tal esmajärguline kuulsus pateetiliselt jõulise, mõtteid tulvava jutlustajana. Kuid võitlused endise ja uue usu vahel ei näi olevat sellega lõpnud. Kogu ta pärastine, väliselt monotoonne elu on siseheitluste viivistet. Jutlusis, mis kuuluvad tolleaegse inglise proosa pääaarete hulka, kajastub tema kirglik, leevendamatu ja otsiv mõte. Kahtlused ja vististi ka endiste liialduste tagajärjed näivad teda vaevand ja kurnand. 1629. a. ta haigestus tõsiselt, kuid ei loobund ametikohuseid täitmast, kuni 1930. a. sügisel oli sunnit Londonist lahkuma. Juba levis jutt tema surmast, mis tuli tal endal ümber lükata. Järgneva aasta algul, tundes lõpu lähenemist, laskis ta kujur Nicholas Stone’il valmistada enda raidkuju, jalad matuseurnil, silmad kinni, seljas, surnupalakas – ühe väheseid kunstteoseid, mis 1666. a. suure Londoni tulekahju ajal vana katedraali hävides pääsid tervena ja mis püsib uues pääkirikus veel tänase päevani, talvepäeval 1631 pidas Donne Whitehallis oma viimse jutluse, mis veel praegu tunt päälkirja all „Surma kahevõitlus”. Tema nimeka ja lihtmeelselt uskliku eluloolase Izaak Waltoni sõnade järele „paljud, kes siis nägid tema pisaraid ja kuulsid tema nõrka, õõnsat häält, kuulutasid…, et dr. Donne oli pidand iseendale hauajutluse”. Pärast viieteistkümnepäevast lõpuootust Donne surigi 31. märtsil. Enamik tema päämiselt nooreseas kirjutet luuletusi ilmus alles pääle tema surma.
*
Donne’i isik on tolle ajajärgu lõhestunumaid. Alul ta oli katoliiklane keset protestante – katoliiklane, kellesse oli näkand kahtlus – hiljem protestant, kelles veel aegles katoliiklus. Põhjalik tutvumine skolastikaga, mille pärandust ta kandis kaasas kogu oma elu, ei takistand teda põnevalt huvitumast uue aja skeptilisemast, teaduslikumast vaimust. Veelgi enam kui kaasaeglastes liitus temas suur aistilisus haruldase transtsendentsuseihaga: renessansi maapäälsus põletas tema keha, usuekstaas tema sagedasti siiski nii kahtlevat hinge. On ilmne, et tema närvielu oli ebanormaalne. Ta oli tüübiline neurootik, kes oleks olnud eeskujulikuks esemeks praegusile psühhoanalüütikuile. Kuid tol ajal puudusid vahendid hingeliste sõlmede teaduslikuks lahendamiseks. Inimpsüühh oli mõistatuste võrk, millesse analüüs väljapääsmatult takerdus. Ning Donne oli sunnit kobamisi teed otsima sellest labürindist, hälbides alatasa umbtänavaile ja kajastades oma otsinguid kummalistes värssides. Kõik see skolastikute poolt ettenägemata rägastik pidi talle tunduma fantastilisena ja hämmastavana, ja on loomulik, et tema luule on täis närvihaigeid visioone – seda enam, et Donne jälgis end haiglasel täpsusel ja tol ajal ebahariliku introspektiivsusega. Erakordne inimene, keda vaevab neuroos, meelte palanguist vaimu tulekahjudesse viskuv geenius – sellasena tundub see luuletaja, kelle värssides leidub mõndagi normaalsele hingeelule otse uskumatut. Ometigi on tema leegitsustes hoogu, mõnikord meeleheitlikkust, mis osutavad nende ekstreemsuste siirust ja paratamatust. Ta oli otsekui enda temperamendi kurjast vaimust vaevatu, kellel polnud võimalust ette näha oma sisemisi prahvanguid. Tema stiili superlatiivsus ei ole hüljatav ainult pea alati ilmselt sellel nähtuva elamusehtsuse pitseri tõttu. „Ei ole kunagi võimalik kahelda,” ütleb üks tema äsjane arvustaja, „et tal kirjutamise hetkel tõesti olid tunded, mida ta kirjeldab, olgu need kui imelikud tahes.”
„Ma ei või öelda, et armastasin, sest kes võib öelda, et eile tema tapeti? Armastus tapab liigse kuumaga – noori sagedamini kui vanu-, surm liigse külmaga; sureme üksainus kord, ja kes viimati armastas, see suri, ning kes ütleb, et on armastand kaks korda, valetab: sest kuigi ta näib veel pisut aega liikuvat ja oimlevat, on see vaid meeltepete.”
Need ekstravagantsused tunduvad kuuluvat tema olemusse. Kui ta väljenduks nagu teised, mõjuks see ebaloomulikuna. Kuid ekstravagantsus kui sellane ei ole tolleaegsel Inglismaal haruldane. Donne’i uudsus keset renessansi ja baroki jõulisi inimesi, kes ägetsesid, tuiskasid, tormlesid, on selles, et ta on esimesi, kes nii pidevalt ekslevad uute painavate tunnete läbipääsmatus laanes, mitte seevõrra väliselu, kui enda uuriva vaimu sunnil. Donne on ise valusasti üllatet oma elamuste intensiivsusest:
„Oo, kui pisuke on süda, kui see satub armastuse kätte! Kõik muud valud lubavad ruumi ka teistele valudele ja nõuavad endile vaid teatava ala: nad tulevad meie juurde, kuid armastus kisub meid, neelab meid ega närigi: nagu ahellaskest hukuvad temast terved read; ta on türanniline havi, ja meie parv väikeseid kalu.”
Mida enam Donne juurdleb, seda gigantsemaiks kasvavad tema tunded. Vähimastki assotsiatsioonist võib ta sukeldada ootamatusse, võlut pildistikku, milles iga tunne saab maksimaalse väljenduse. Kui ta naise niiskeis silmis arvab nägevat enda vastuhelki, liitub sellele kose sööstvusega uusi mõtteid – nii komplitseerituid, et neid peaks kunstlikeks, kui nad ei tuleks nii spontaanse jõuga: „Kinnitan sinu silmadesse oma silma ja näen neis põlevat enda kuju, enda kuju, mis uppund läbipaistvasse pisarasse. Oleks sul õel võime kujude loomise ja hävitamise kaudu tappa, kui mitmet moodi ei saaks sa teostada oma tahet.” Ning teises luuletuses väga sarnanev pilt areneb veelgi kaugemale. Pisarad – praegusele ajale sentimentaalsuse sümbol, tolleaegsele vähem enesetalitsust ja maneere nõudvale ajastule loomulik tunde väljend – kasvavad maakera suurusiks. Mõttekäik on küllaltki üllatav: nagu tööline ümmargusele kerale võib joonistada Euroopa, Aafrika ja Aasia kontuurid ja nii eimillestki teha maailma, nii pisar, mis peegeldab naist, saab seeläbi maakeraks, isegi kõiksuseks. Ka selle võrdluse peame aktsepteerima, kord sattund Donne’i hingeelu keerisesse. Tema luule on piiramatute võimaluste maa. Võimatuse võimalus on üks selle esimesi tingimusi. Ometigi on see kõik psühholoogiliselt ehtne, tundub kõiges tema viimse piirini laet hingeelu, mis iga hetk ähvardab plahvatuda.
Nagu eliisabetlasel kunagi, ei ole Donnel teravat vahet naturalistliku ja idealiseeriva käsitluse vahel, kuid mõlemad suunad lähevad hoopis kaugemale kui enamikul tema kaasaeglasil. Ta ei tunne tavaliselt eufemisme, vaid nimetab asju nende õige nimega, kui käsitleb konkreetset elu, ja idealiseerimisel ta läheb kõigist piiridest üle. Need kaks stiili ristuvad, on segi põimit, aitavad teineteist rõhutada. Ei ole igakord sugugi selge, kas Donne taotleb koomilist või ülevat effekti. Kui ta oma armsamat keelab tapmast tollal vist praegusest laiemalt levind graatsilist kodulooma – kirpu, sellepärast et see on imend nende mõlema verd ja seega muutund nende armastuse ühissängiks ja pühaduseks, ei ole päris kindel, et see on mõeld paroodiana. Täiesti ilmne näib käsituse tõsisus järgnevas tormialguse kirjelduses, milles lähtekohaks on Inglismaa võrdlemine emakssaamise lootusi andva naisega: Inglismaa õhkas oma tiinest sisemusest esile tuule, mis nii tugevasti põrkas vastu õhu keskmist marmorkoda, et paiskus uuesti tagasi; kui see tuul nägi, kuidas me laevad sadamas kaotasid kallist aega, närbudes vangidena, kes kinni vaid võlgade pärast, suudles ta leebelt meie purjeid ning värskena ja magusana nagu tuleb liha nälgivasse kõhtu, mille mõlemad küljed riivavad teineteist, tuli ta meie keskele ja paisutas purjeid, nii et rõõmustasime nagu rõõmustas Saara, vaadeldes enda paisumist.” Siin kõneleb sama loomulik loomulikkude asjade käsitusviis nagu meie maarahval või piiblis. Ei ole mingit tahet lugejaid šokeerida või neile erilise hoolimatusega imponeerida. Robustsed võrdlused peavad tegema kujutlused käegakatsutavamaks ja silmilvaadeldavamaiks, purjede lõtvust ja tuule vitaalsust tahetakse kujutada suurima sisendavusega. Võrrelge tormist närudeks kist purjede kirjeldust: „Meie katkirebit purjedelt kukub räbalaid alla nagu laibalt, mis aasta eest poodi ahelais üles.” See kalduvus valusasse üliteritamisse võimaldab säälsamas kõrval hoopis teiselaadseid, sageli suurepäraseid hüperboolsusi: „Valk oli kõik meie valgus, ja sadas rohkem kui siis, kui päike oleks enne joond tühjaks kogu mere…” „Merre pumbat meresid imeme uuesti sisse”… „Võrreldes nende tormidega surm on vaid väike pööritus, põrgu päris kerge, Bermuda vaikne.” Ent kui tahetakse tutvuda Donne’i idealiseeriva stiili äärmustega, tuleb lugeda tema „Aastapäevi” (Anniversaries) Elizabeth Drury surma puhul. Nende stiili siiruses on rohkem põhjust kahelda kui eelpool tsiteerit juhtudel, sest nagu juba tähendet, ei tunnudki Donne oma ülistuste eset, kuid siiski on need eleegiad täis omapärast inspiratsiooni. Palju Donne’i meeldejäävaimaid ridu esineb nende peaaegu groteskses raamistikus. Kuid leina väljendus ise on piiripidamatu. Surnut samastetakse maailma valguse ja eluga, ilma milleta kõiksus on haige ning mäda. Nüüd, mil see päike kustund, ei ole maa pääl enam midagi. Maakera oleks surnud ja inimestel kui kaassurnutel oleks võimatu isegi kurta selle nõrkusi, kui lahkund tütarlapse vaim ei kõnniks maailmas ringi vilkuva tulukesena ,kust paistab uut nõrka vooruse ja hääduse kuma, ja kui kadunu mälestus ei püsiks videvikuna keset üldist ööd, luues vana maailma korjusest uue maailma ja uued olendid. Kuid see uus maa ei ole täiuslik, sel on lõpmatult puudusi. Omal ajal inimesed elasid vanemaiks kui põdrad, kaarnad ja puud, nad olid nii suured, et kui eksisid metsa või laevahukul sattusid merre, siis elevandid ega valaskalad ei julgend neile kallale tungida. Nüüd oleme väikesed, ja kääbused on saand usutavaks asjaks. Me pole vähenedes tihenend, vaid ainult kokku kuivand. Jumal lõi meid ei-millestki, ja meie püüame ei-millessegi tagasi. Kõiksuse alused on löönd vankuma; uus teadus kahtleb kõiges; päike ja maa on kadund, sest on avastet nii palju uusi päikesi ja maakerasid, et vanad on täiesti minetand oma väärtuse ja esikoha. Ei ole enam sidevust, ega proportsioone, ja see, kes pidanuks andma kõigele sidet ja harmooniat, see, kes oli kõige kauni eeskuju, kelle silmad ja rind andsid kulda Lääne-Indiale ja lõhnu Hommikumaale, nii et kogu rikas India on otsekui tema kullast lööd rahatükk, tema, kelle mikrokosmoseks oli kogu maailm, on nüüd surnud! Nii jätkub see liialdavuse viimse piirini tormav luuletus, milles leidub olulisi kohti.
Donne’i ilmavaate määritlemisaks, kuid mille leinatunde siirus ei ole uskumapanev. Sellastel puhkudel hakkab pää tõesti pööritama nagu professor Legouis’l tema inglise kirjanduse ajaloos: „John Donne’i värsid pakuvad näiteid kõigest, mida klassikalised kirjanikud hurjutasid halvaks maitseks ja ekstsentrilisveks, kõik viid säherduse äärmuseni, et hukkamõistval arvustajal käib pää ringi.”
Ometigi on need vaid Donne’i vooruste varjuküljed. Nad tuletuvad kõik tema põhiomadusest, rahutust intensiivsusest. Otsiv, ekslev, sageli kõhkluste ja kahetsuste piinat vaim ei saa väljenduda klassiliselt tasakaalses stiilis. Ning kui Donne’ile tõesti ilmutub ülimaiseid nägemusi, siis ta mõnikord vaid bizarrina tunduv julgus võimaldab talle kõrgeimad lennud. Võib-olla rohkem kui kuski mujal selgub see tema religioossete luuletuste lugemisele Need on täis sama kirglikku tunnet kui kõik muu, kuid aine ülevus annab neile mingi suure lisapaatose, mis teinekord mõjub vapustavalt. Donne oli seda üliherka tõugu, kellele usulised sisekonfliktid võivad muutuda saatuslikeks, ja tema Pühades sonettides (Holy Sonnets) kajastub võitlus elu ja surma pääle, mis mõnikord näib lõppevat võiduga enese ja kahtluste üle, kuid millest jääb üldine veendumus, et nii raskeid lahinguid on harva löödud. Need on otsekui Püha Augustinuse enesepiinangud, milles pole jälgegi näiteks hilisema Rousseau sentimentaalsusest. Professor H. J. C. Grierson ei eksi, kui ta neid võrdleb Taaveti kahetsuslauludega. Concetti’d, mis mujal võivad paiguti tunduda liigse, tahtliku ornamendina, on siin ülima liigutuse vahendajaiks, ja ajutised kergendushüüud mõjuvad vabastavalt ja lohutavalt uskmatussegi lugejasse. Siin on tegemist sügavaima inimlikkusega – inimlikkusega, mis jõudnud inimelamuste piirini ja ainult veel fantastiliste, irratsionaalsete piltidega suudab väljendada oma suuri sisemisi voogamisi. Viimse kohtupäeva hirmsus ja ülevus, võit surma üle, kes ise sureb, jumala purustavad hoobid südamele, mis peab uuesti sündima, tunduvad reaalsustena, mida meie põlv suudab aimata ainult sellases tõlgitsuses ja esituses. Sonett, mis algab:
At the round earth’s imagin’d corners blow Your trump ets, Angels, and arise, arise From death, you memberless infinities Of souls, and to your scatered bodies go…on suurimaid inglise luule saavutusi. Selles ja mõnes sarnases tõuseb Donne juba vanatestamentlike prohvetite või Ilmutuse raamatu Johannese võimsuseni, kelle seletet pilk näeb igavikku ning jumalat ennast, – jumalat, kelle nägemine toob surma või vähemalt ekstaatilisi piinu, meile kujutlematuid.
Ainult Shakespeare on oma sonettides jõudnud nii suure võiduni enese ja hävivustunde üle kui Donne mõnes enda palas. Ning ometi põle need võidud lõplikud. Nad on pendlivõngete üheks piiriks. Donne’i ilmavaade, mis ei ole kujunend kindlaks ega ümmarguseks luuletaja alaliste enesepuurimiste tõttu, on just selleläbi saand nüüdisajale lähedaseks ja omaseks. Ta ei ole materialist ega idealist, vaid aimab mingit mõlema elemendi ühendust, mida ta lähemalt ei suuda defineerida, kuid mille tarvet ta tunneb iga ihu ja ninge narmaga. Tema meelteelule pühendet stroofid tõestavad, kui teravalt ja ägedalt ta seda läbi elas. Ometigi igatseb ta kõiges hinge. Ühtlasi ta teab, et hing ilma ihuta ei ole täielik – et ihu on hinge aken ja väljendusvahend. Ka armastus peab olema nii füüsiline kui psühhiline. Oma luuletuses „Ekstaas” on ta selle veendumuse kõige selgemini ja ilmekamalt sõnastand. Hing on seks liiga peen ja ebamaine substants, et see puhtal kujul sobiks inimellu. Ihu on see segu, mis teeb hinge kallismetalli tarvitamiskõlvuliseks. Taevaski ei mõju inimesse otsekohe, vaid käib enne õhu kaudu. „Veri näeb vaeva, et sigitada vaime, nii hinge sarnaseid kui võimalik, sest sellaseid sõrmi on tarvis tolle keeruka sõlme sõlmimiseks, mis alles teeb meid inimesteks. Nõnda peavad puhtad armastajad laskuma tunneteni ja võimeteni, mida aist suudab saavutada ja mõista, muidu suur vürst vaevleb vangis.” „Else a great prince in prison lies” – see kuulus rida sisaldab Donne’i teooria kvintessentsi. Hing, meie parim osa, on vanglas, senikaua kui see pole aistide ja keha kaudu pääsnud tegelikku ellu. Armastajadki ei suuda täielikult armastada, seni kui see sünnib ainult hingeliselt. „Ekstaas” kirjeldab säärast hingelise armastuse episoodi. Mees ja naine istuvad kaldal, mis paisub rasedana, otsekui padjaks sinililledele, mõlemail käed ühte põimund, silm kinnistund silma, hinged terve päev rippumas teineteise vastas. Hinged peavad kahekõnet, kuid ihud sarnanevad hauasambaile; kahe hinge ühinemisest sünnib uus ja puhtam hing. Ometigi on otsustav liitumine, tunde lõplik teostus võimatu ilma kehade kaasabita. Siin, neis mõttekäikudes, väljendub ülevamal kujul see aistide rahuldamatus, see suur meelte tung, mis põleb igalpool Donne’i värssides – sageli moel, mis teeb need peaaegu tsensuuri- ja trükivastaseiks. Ka selles on tal kokkupuutepunkte meie Freudi tähe all elava ajastuga – kuid ta ei lähe meie sugupõlve konsekventsideni. Thomas Stearns,Eliot summeerib selle Donne’il tavaliselt kooskõlastamata jäänd ja ainult mõnikord harmoonilise sünteesini jõudnud kahekülgsuse oma sagedasti tsiteeritavates stroofides luuletusest Whispers oi Immortality:
Donne oli teine, kelle hinge Ta teadis üdi surmapiina, ei saand suigutada aist: . luie tuima ahastust; ta otsis, kahmas, haaris, puuris ei suutnud liha kokkupuuted teatmeid, mis ei muldseist maist, leevendada lõkkuvust.„Üdi surmapiin” ja „luie tuim ahastus”, keha valusad ihad, tuikavad igalpool läbi Donne’i värsside – nii tugevasti, et nad sageli ajutiselt võidavad kõik muu. Siiski jääb ülimaks hing ja transtsendentsus. Kõigist armastusekstaasidest hoolimata saavutatakse lõplik eneseteostus alles surmas. Et seda otsust pole luuletajal kerge teha, on ilmne tema ägedast kehalise ja vaimse elu janust, ja häving tundub talle instinktiivselt süngena, jubedana, ähvardavana. Sellegipärast ei jää üle muud pääsu. Maapäälse armastuse võim võib olla kujutlematult suur, kuid langema peab ta ikkagi. Tasuks on midagi kirkamat ja kaunimat, kuid see ei suuda Donne’i taolist vitaalset hinge täiel määral lohutada enne kirjeldet ilmutusmomentidele vaatamata. Ta küll püüab end trööstida, nimetades surma teenriks, kes kusagilt kaugest toast toob küünla, millest paistab alul vaid nõrk, vaevalt vilkuv, kuid siis aegamööda üha helenev valgus, ja surisängil viibimist ta võrdleb kompsu avamisega, millest võetakse välja kallisese hing. Kuid, nagu juba ütlesime, see usumõjuline resignatsioon ja lootus ei jaksa siiski alati kaotada heitümust hävingu mõtte puhul. Ühtelugu tuleb surma idee fixe esile, ning mitte ainult abstraktselt, vaid otse mädanemislehaga: „Kui olen surnud, ja arstid ei tea, miks, lõigatakse mind lahti minu sõprade uudishimu rahuldamiseks.” Isegi pulmalaulus, Epithalamionis, mõtleb ta surmast ja võrdleb mõrsjasängi hauaga. Maailma sarnandamine laibale („carcase”) on temal sagedaimini esinevaid pilte. Ning suur osa tema nii kuulsaks saand jutluste jõulisemaid ja meeldejäävamaid lehekülgi kõneleb surmast, õudusest „… näha mõne suure ja uskliku nõuniku pääaju…, mis leidis vahendeid vaigistamaks tuule iile nõukogude laudades, torme parlamendes, marusid rahvaliikumisis, näha säherdust pääaju tootvat üksnes ussiparvi, ei üleskutseid nende hajutamiseks; näha auväärseid prelaate, kes kogu oma eluea panid vastu ketsereile ja lahkusulisile, langevat surma käe läbi, otsekui oleksid nad nende sarnased, ja võib-olla kuulda neid nimetatavat üheks noid-sinatseid siis, kui nad surnud!” See on toon, mis sobis Londoni katedraali kantslile, kuid sellest kõneleb salahirm. Mõnikord suigutab viimast Donne’i igavese teema, armastuse apoteoos – selleski kahtluse sappi: „Kui minu haud lõhutakse uuesti lahti teise külalise vastuvõtuks (sest hauad on õppind naiseliku võtte olla voodis rohkemaile kui vaid ühele), leiab hauakaevaja särava juuksevõru ümber minu luu…” Kuid järgmisel hetkel võib uuesti tärgata kartus hävingu ees: „Minus on patune hirm, et kui saan kudund oma viimse lõime, hukkun kaldal.” Nii maadlesid Donne’is instinktiivne ja mõistuslikult seletet spirituaalne mina. Nagu Baudelaire oleks ta võind enesest öelda, et temas peitusid „saatanlik”, lihalik, maine, ja „taevane” algus. See võitlus on vägagi meieaegne ja vägagi sarnane inglise nüüdispolve parimate esindajate sisemistele lõhenemistele, kuigi keskpärasem publik ei aima seda. Lohutus, mille Donne leidis kirikust, ei olnud ilmsesti täielik, vaid veel viimsete viivudeni pidas ta tarvilikuks end otsekui flagellandina piinata, et hinge patud kaoksid. Nende enesepiitsutuste sümbolina tulebki arvatavasti võtta tema sünget raidkuju surnupalakaga – süngeimat pildistust, mis ükski inglise luuletaja ise lasknud enesest teha. Donne’i olemuse populaarseima kehastusena ongi see morn kuju sööbund inglaste mõttekujutusse, ja sellasena see vist jääbki sinna püsima.
*
Kirjandusloos on Donne registreerit „metafüüsilise” luulekooli loojana ja suurima esindajana. Sõna on kahepaikne ega tohi seda mõista ainult ega päämiselt selle harilikus tähenduses. Tõsi küll, nägime, et Donne’i metafüüsiline iha oli suur, et ta taotles ülimaist tunnetust, et liha ja maapäälsus ei rahuldand teda. Kuid metafüüsika tähendab inglasele sageli filosoofiat üldse ja veel avaramas rakenduses võib see käia peaaegu igasuguse raske teoreetilisve kohta. Donne’i ja tema järglaste George Herberti, Abraham Cowley, Lord Herbert of Cherbury, piiskop Kingi ja teiste puhul tähendab see uuriva, otsiva, keeruliselt kombineeriva mõistuse esilenihkumist luules. Kaheksateistkümnenda sajandi keskpaiga inglise vaimuelu suur arbiter, Dr. Samuel Johnson, see kehakas, teravavaimuline, traditsioonilise, terve aruga, religioosne literaat, „metafüüsikute” mahategija ja nende reputatsiooni kauakestva languse põhjustaja, defineeris nende laadi, öeldes, see olevat „Mingi discordia concors; mingi ebasarnaste kujude ühendamine, ehk varjat sarnasuste avastamine näilikult erinevais asjades… Kõige heterogeensemad mõtted pannakse vägivaldselt samasse rakkesse…” See laad ei suutvat väljendada ei ülevat ega liigutavat. See olevat mingi kunstlik liigkasv, mingi anomaalia briti luule normaalsel kehal. Sellele keelati seega koht inglise n. n. „suures traditsioonis.” Praegune kirjanduse analüüs püüab „metafüüsikuile” seda kohta uuesti katte mõista.
Ei või olla mingit kahtlust, et vähemalt Donne’i luule võib mõjuda haaravana, liigutavana, otse vapustavana, kuigi mitte taltsutet ratsionalismi ajastu esindajaisse. Ning seda mitte selle „discordia concors” kiuste, vaid selle tõttu. Donne’i mõttekujutuse ulatus oli üllatavalt avar, sellesse mahtus kõik, mida käsitles traditsiooniline luule, ja lisaks kogu see päratu ja poeetilisele fantaasiale esiotsa veel võõrana tunduv materjal, mille ta oli kogund oma suurte ja mitmekülgsete õpingute ja uurimuste kestes. Pea kõik teadusealad vallutas ta luulele. See, mis muile tundus kuiv, elas temale, ja ta oskas selle oma värssides uuesti elama panna. Astronoomia, sõjatehnika, meresõidu spetsiaalterminoloogia, matemaatika satuvad temal traditsiooniliselt luulelisse assotsiatsioonistikku, kus võiksid mõjuda, ja alul sageli mõjuvadki, võõristavalt. Kuid Donne’i teravajoonelises, kuigi peaaegu ebanormaalselt liikuvas esitusviisis on kõik kontrastid stiilipärased. Neid seob sisemine hoog ja rahutus. Pseudoklassitsismi konventsionaalselt kitsale ja romantismi ühekülgselt pateetilis-sentimentaalsele stiilile on need vastandid ebaomased. Nende ühtesulatamiseks on tarvis konventsioonidest vabamat vaimu, vaimu, mille haare on laiem ja kindlam. Donne’i mõtte laavajõed kiskusid kõik enesega kaasa. Praegusel ajal ta oleks kindlasti luules kodundand hulga eriterminoloogiaid, oleks toond talle lähedale tehnika, filosoofia spetsiaalteadusena, zooloogia – oleks talle teind selle teene, mis temale ebatäiuslikumal moel on teind Verhaeren või Whitman ja mille tarvet nägi selgesti ette Wordsworth. Omal ajal ta juba teostas selle, mida nüüd on tulnud uuesti teha. Tema jõuline emotsionaalsus käis koos uuelaadse ainestikuga – kuid mitte ainult sellega, vaid ka analüüsimisvõimega ja täpse mõtlusega, mille teravus ületas näiteks Shakespeare’i oma ja mis oli tundeküllaseni Miltoni teoreetitsemisist. Tema luuletused on sageli ehitet otsekui teoreemidena, areng on vahedalt loogiline, põhistruktuur peab paika ka hoolsal eritlemisel – kuid tundemõju ei kannata selle all. Igalpool kääriv kirg, mis muidu hajuks kaoseks, voolab ainult seda hoogsamalt nende graniitkallaste vahel. Suur esprii ja suur paatos käivad käsikäes.
T. S. Eliot, kelle luule on vististi Donne’i vaimu täiuslikem uuestisünd, näeb viimases seigas tema suurima omaduse – omaduse, mille inglise luule hiljem kaotas. Seitsmeteistkümnes sajand mõtles kirglikult, tundis kirglikult ja saavutas mõlema elemendi sünteesi. Kuid John Drydeni ja Miltoni tõttu lõhestus see võimas vool kaheks – ühele poole valgus esprii, teisele paatos. Esimese tulemuseks on kaheksateistkümnes sajand, teise omaks romantism. Nüüd need kaks taotlevad uuesti ühendust – „läbitunt mõte” on nüüdsele luuletajapõlvele terendavaks ideaaliks. „Hüdroptiliselt” sügavatundelises, mõtte- ja tundeprahvanguist ikka uutesse prahvanguisse sööstvas Donne’is oli see eesmärk ammu saavutet, kuigi see vulkaanitsemine muutus talle traagiliseks, kurnavaks saatuseks. Seda mõjuvamalt kangastub ta praegusele põlvele inspireeriva sümbolina.
Ants Oras
Loomingust nr. 7/1931
