Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kiriku asend ja ülesanded iseseisvusaegses eesti ühiskonnas on suurel määral tingitud eeliseseisvusaegsest taustast – mille ulatust ei tule mõõta aastakümnete, vaid sajanditega. Omaette probleemiks on kasvõi seegi, millal ja kuivõrd eesti talupoegkond üldse kristianiseerus. On väidetud, et tõsisemast kristianiseerumisest võib juttu olla alles Rootsi ajal, mil kiriklikud reformid võimaldasid uut elu senisesse hangunud institutsionaalsusse. Kui aga pidada silmas vanade rahvausundi elementide visa edasipüsimist kuni kõige hilisema ajani – siis ei ole kaugeltki liial­datud seegi, et ristiusu usulis-kõlbelistest eluväärtustest eesti talupoegkond laiemas ulatuses osa saama hakkas alles vennastekoguduse liikumises.

Põhjused? Kirik oli usuline institutsioon, keda huvitas esma­joones välispidine kirikliku kombe täitmine. Ega katoliiklus ise oma polüteistliku pühakuteaustamisega ja maagilise sakramentalismiga nii väga järsk uudisvorm polnud eestlaste usundile. Tema peapahe seisis senise pideva usulise arengu purustamises. Talupoegkonna hingelisele tasakaalule oli antud uute kujutelmade sissetoomisega saatuslik hoop, ilma et neid oleks püütud tihedamalt seostada rahvausundi kõlblelise ja hingelise taustaga. See oli põhjus, miks hiljem protestantlik kirik alatasa pidi nentima kohutavat „ebausu” levikut talupoegkonnas. Aga veel paar aastat tagasi tahtsid meie moodsa katoliikluse pioneerid ühes ajakirjan­dusele antud intervjuus veenda, et eestlaste laiemate hulkade usuline ilme olla säilinud veel muistseist aegadest katoliiklikuna ning osutuda see­tõttu eriti soodsaks taaselustuvale Rooma misjonile!

Ka protestantluse saavutusi eestlaste kristianiseerimise alal ei tule üle hinnata. Oma peatselt dogmatismi ja õigeusklusse takerduva külmu­sega jäi ta tegelikult võõraks laiematele hulkadele. Distants kiriku ja rahva vahel püsis pärast reformatsiooni vahest selgemaltki kui katoliiklu­ses. Isandatekirikuna jäi ta ka protestantiseerununa edasi kleerusekirikuks, keda juhtisid käsikäes mõisnik ja kirikhärra. Viimaseid omakorda huvitas esmajoones vaid masside truualamlik kuule­kus ja oma huultemoraaliga nad polnud võimelisedki rajama „õitsevaid viinamägesid” Maarjamaale. Arusaadav, et vennastekoguduse teadli­kuma kristluse programm ei leidnud säärase kiriku juhtkonnas üksmeelset tunnustamist.

Olulisim tegur, mis, ligemalt vaadelduna, soodustas distantsi säilita­mist kiriku ja rahva vahel, oli tema võõrrahvusest juhtkond. Mõeldagu, et see on pea ainulaadne seik kogu maailma protestandi kiriku ajaloos: sajandite vältel on kiriklik kuulutustegevus isikute käes, kellede rahvakeele oskuski oli mõõduandvamas osas puu­dulik. Juba see asjaolu ei võimaldanud säärase kontakti tekkimist rahvaga, millele oleks võinud tugineda viljakas hingehoiutöö kui ainus eeldus kristliku meelsuse ja eluvaate kasvatamisel. Kuigi talupoegkond alistus ilma suuremate ekstsessideta kiriku karile – siis ei tule ometi uskuda, et eesti talupoeg oleks olnud nii ilmetu olend, kes kergekäeli­selt oleks usaldanud oma hingevarasid vihatud isandaile. Orja kuu­lekus on hoopis midagi muud kui usaldus. On täiesti arusaadav, miks säärane süraloomuline rahvuslane nagu C. R, Jakob­son iseteadliku põlgusega avaldus kirikliku institutsionalismi vastu.

Säärane olukord kirikus kestis iseseisvuseni. Kuigi möödunud sajandi lõpust alates võrsus rida eestisoost hingekarjaseid – siis jäid needki rahva silmis „kirikhärradeks”, keda võõristati. Ta oli enamikel juhtudel „saks”, nagu ta saksasoost ametivennadki. Võib-olla, et mõnigi kord säärane võõristamine oli enam kui põhjendatud eestisoost vaimulikkude eneste saksastumise tõttu. Pastoraadid ja saksa keel ning saksik meel on aegade kestel kujunenud nagu mingiks keemiliseks ühendiks, mida isegi iseseisvusaeg pole suutnud täiesti lahutada.

Niisuguse ajaloolise pärandiga koormatult astus kirik iseseis­vusaega. Kui a. 1919 peetud ülemaaline kirikukongress võttis vastu otsu­sed, mille järgi eesti kirik pidi kujunema eestkostevabaks koguduskirikuks ja saama seeläbi demokraatliku ühiskonna põhimõtteile kohandatuna selle orgaaniliseks osaks, siis põrkus selle otsuse elluviimine ootamatutele raskustele. Alles nüüd, mil olid varisenud kõik ametlikud toed, selgus kirikupubliku usuline kurb­loolus hämmastava tõsidusega. Palju võidi veeretada pärastsõja­aegse üldise meeleolu arvele, kuid ilmne oli selle „Joosepi haava” ole­masolu, mis oli tekkinud koguduste usulise siseelu söödisseisnud põldu­dest. Laialdane usuline ükskõiksus näitas, et kirik oli asutuseks, ilma milleta elus väga hästi läbi saadi. Teda kasutati üksnes kombe pärast teatud puhkudel. Linnakodanike ja eriti töölisringides paisus see ükskõiksus peamiselt sotsialistliku propaganda tõttu põhimõtteli­seks vaenulikkuseks kiriku ja kristluse vastu üldse. Kirik ja ta ametikandjate pahed osutusid paljupakkuvaks aineks karikaturistidele – ja seda kahjuks igal juhul mitte ilma põhjuseta. Säärane kõmu loomuli­kult ainult süvendas ükskõiksust. Seda üldpilti ei muuda kuigi palju ka sageli meie rahva usulise elavuse kaitseks ette toodud usuõpetuse rahvahääletus oma positiivsete tulemustega. Viimast peab käsitlema ikkagi enam vana harjumuse inertsse avaldumisena.

Teise tüüpilise nähtusena mainitagu haritlaste võõrdumist kirikust, mis osalt oli tingitud samast kallakust poliitilisse pahempoolsusse nagu tööliskonnaski. Sellele lisandub tõik, et tookordne avalik vaenutsemine oli õieti vana, aastakümneid mahasurutud kriitika ürgjõuline aval­dumine. Ja allasurumisega hilistatud kriitika on alati vaenulikum kui õige­aegne ja soodustatud kriitika. Nii ka tolleaja haritlaskond ei suutnud näha kirikul mingeid positiivseid ülesandeid ühiskonnas, vaid käsitas teda poliitilise ja maailmavaatelise tagurluse kantsina, keda paremal juhul tea­tud sündsustunde tõttu vahest küll salliti, kuid keda millalgi tõsiselt ei arvestatud. Maailmavaateline reaktsioon, mis mujal juba oli lakanud, kees meie iseseisvuse algaastail alles täie hooga, püüdes karikeerida ja naeruvääristada usulisi eluväärtusi „iganenuina” igal soodsal võimalusel, isegi rahvaesinduse kõnetoolil. Huvitaval kombel elas meie usuteadlaskond noil aegadel üle mingit salapärast vaikimistõbe – mistõttu kirik jättis tihti mulje, nagu oleks ründajail õiguski…

Kõigi kirjeldatud nähtuste ilmsiks tulek tabas kirikut täiesti ettevalmistamatult. Seepärast ta mõjus esialgu halvavalt ja vaikimapanevalt. On väga tähelepandav, kuidas tolleaegsete jutluste ja kirikuelu käsitlevate kirjutiste toonis valitseb mingi põhjatu lootusetus,nördimus ja väsimus. Korduvalt kõneldakse vaid raskustest, kaevatakse huvi- ja usupuuduse üle. Kiriklike konverentside päevakordi paisutavad majandusküsimused, milliste kõrval kõik muu tahab osutuda teisejärguliseks. Pettumusmeeleolu, mis valitses vanas, „head põlve” maitsnud vaimulikkonnas, nakatas ka eesti ülikoolist tulnud noorpõlve, kes oma vastutusrikka kutse jaoks oli saanud aga liiga pinnapealse usulise ja usuteadusliku (selle viimase koguni eelsõjaaegse šablooni järgi!) kasvatuse ega olnud küllalt iseseisev vastu panema nendele mõjustustele.

Küsimused, nagu ametikandjate tõhusam ettevalmistus, hea vaimuliku kirjanduse hankimine, kiriku usulise tegevuse sisustamine, hingehoiutöö arendamine jne. – need osutusid nagu ülearuseiks kõige muu kõrval.

Vaatamata sellele tagasitõmbumismeeleolule teeb kirik siiski katseid oma ühiskondliku positsiooni kindlustamiseks. Need katsetused teostu­vad peamiselt kahes suunas:

1. Osa meie kiriku juhtkonnast arvas selle võivat saavutada polii­tilise võitluse teel. Seks rajati „kirikurahva” huvide kaitseks kiriklik (ei julge väita, et see oleks olnud ka kristlik!) erakond ja anduti poliitilisele võitlusele teiste rühmituste eeskujul. Leidus ka neid, kes arvasid paremaks loobuda iseseisvast tegutsemisest ja siirdusid teiste, suuremate erakondade hõlma. Ent nii ühel kui teisel juhul ei saavutatud loodetud tulemusi: omati Riigikogus paaril juhul kaalukeele osa etenda­nud vähene arv kohti, kuid anti võimalus kirikut poliitilise asutisena veelgi tõhusamalt karikeerida kui enne. Võiks öelda koguni, et kiriku politiseerimine oli suurimaks karilejooksuks tema iseseisvusaegseis enesekindlustuskatseis. Ilmsesti oli meie kiriku sellesuu­nalistel ideoloogidel silmis vastavad välismaa eeskujud – kuid unustati, et need olid kujunenud elujõulisteks alles pikema ja sisuküllase mineviku taustal.

2. Teise mainimisväärse katse meie kiriku ühiskondlike ülesannete ja asendi selgitamisel tegi uusprotestantlus oma peamiselt õpetusliku reformprogrammiga. See sisuliselt saksa teoloogilisele libaralismile toetuv uudisvool oma temperamendiga näis esialgu äratavatki loodetud huvi. Seks mõjus kaasa ka tollekordse üldkiriku ettevaatamatult helde märtrioreooli paisutamine pikkades ketseriprotsessides uue voolu juhtide vastu, millise seiga tekitatud pinevus oli vahest ainsaks õhkupuhastavaks äikesehooks kirikliku siseelu suigutavas põuasombas. Ometi ei saavutanud uusprotestantlus oodatud tulemusi. Võib-olla oli selles süüdi taotluste kirikupoliitiline maik, võib-olla aga ka see laiutav kriitika, mis oma rahvapärasuses tihti kippus saama maitsetuks sõimlemiseks. Igatahes ekslik on süüdistada uusprotestantlikus karilejooksus eesti rahvast, kes polevat olnud võimeline mõistma ta taot­lusi.

Nii üks kui teine taotlusterühm ei päästnud meie kirikut varjusurmast. Abi saabus ent ootamatult sealt, kust seda küll kõige vähem oodati: meie sisepoliitiliselt ümberkujunemiselt. Kirik on nüüd silmapaistev tegur avalikus elus. Ei möödu ühtki avalikku suuremat sündmust, millest kirik oma esindajate kaudu ei võtaks osa. Sagedasi avalike hoonete ja asutuste pühitsemisi toimitakse nüüd koguni kahe rii­tuse kohaselt. Usukommete täitmine tahab kuuluda teatud mõttes hea tooni juurde.

Ometi ei ole nenditud muutega toimunud midagi erakorralist kiriku ja ühiskonna vahekordades. Side nende vahel ei ole muutunud usukommete täitmise toonitamise tõttu kaugeltki orgaaniliseks – nagu seda mõnel juhul armastatakse esile tõsta. Miks?

Esmalt peetagu silmas, et seda asendit ei ole kirik ise ene­sele kätte võidelnud, vaid see on talle annetatud, heas usus, et ta paremas välispidises olukorras oma ülesandeid tõhusamalt täi­daks. Kiriku esiletõus on tegelikult õnneliku juhuse, mitte aga kavakindla, kirikliku töö tulemus. Riik kindlustas ta majandusliku olu­korra, lubas talle oma ülesannete täitmisel muudki abi, likvideeris aastaid päevakorral seisnud kirikumaade tasuküsimuse temale soodsalt, tunnustas teda isegi poliitilise tegurina, mida kinnitab kiriku esindajate määramine rahvuskogusse jne.

Kuidas rakendab kirik ise uut olukorda? Mida üritab ta vanade võla vahekordade likvideerimiseks?

1934. a. jõuluks andis Riigivanem kirikule uued põhimääru­sed. Neis avaldub kõige selgemini see suund, millist taotleb kirik. Ja seda võiks lühidalt iseloomustada kolmeti: uus kiriku valitsemissüsteem on kõigepealt põhjalikult institutsionaalne – s.t. ta on üle küllastatud mitmesuguseist juhtimisasutustest, mille üles­anded ja otstarvegi eemaltvaatajale tihti jäävad arusaamatuks. Tuleb küsida, kas meie oludes, eriti ka meie kiriku endiselt kitsapiirilise tegevus­raadiuse juures säärasel keeruliseks paisutatud valitsemisviisil on üldse mõtet? Miks peab meil tarvis olema kõiki neid kirikukogusid ja piiskop­likke nõukogusid – kus meie piiskop kiriku üldjuhina ju niikuinii isiklikult tunneb kõiki temale alluvaid vaimulikke? Kas meie olukord ei ole palju ideaalsem ses mõttes võrrelduna mõne suurriigi kirikuga, kus säärane isiklik vahekord on tõepoolest võimatu? Ja kas just seesuguse usaldusele põhistuva isikliku kontakti abil ei ole kiriku juhtimine ja valitsemine viimaks ka kõige kristlikum? Milleks meie paarisaja vaimuliku tarvis kõik need mitmeastmelised vaimulikud kohtud jne.?

Teise iseloomustava asjaoluna ilmneb uues kirikukorralduses klerikalism. Kogudused on iseenese juhtimisest peagu täiesti välja tõrjutud ja asetatud juhitavate seisukorda. Kas ei ole seegi samm ilmne tagasiminek ajalukku? Iseseisvuse suurim võit meie kiri­kule – koguduste tähtsuse rõhutamine – on olematuks tunnistatud ja nagu tundub, ilma eriliste põhjendusteta! Kui õnnetud nähtused ligemas minevikus – nagu õpetajavalimisil ilmnenud pahed – seda on põhjus­tanud, siis oleks olnud enne õiglane küsida, kas neid kurbi nähtusi poleks saanud likvideerida teisiti? Kas lõppeks just ametiisikud ise polnud suuremad süüdlased nendes pahedes kui kogudused – sest kui valitavad oleksid kategooriliselt nõudnud igasuguse meeliärritava propa­ganda lõpetamist – eks siis mõnedki pahed oleksid likvideerunud hoopis lihtsamalt! Nüüd on aga kogudused asetatud oma õpetaja-juhi eestkoste alla. Klerikalismi iseloomustab ligemalt veel episkopalism, millise põhimõtte järgimine uutes kiriku põhimäärustes tagab kiriku üldjuhile – olgu see piiskop või peapiiskop – peagu monarhilise võimu ja õigused. Sest: kui piiskopil on igas asjas ümberotsustamise ja seismapaneku õigus – millised õigused tal siis veel peak­sid puuduma? Ka see on samm tagasi ajalukku.

Mainitud asjaolud panevad tõsiselt mõtlema. Kas siis tõesti arvatakse minevikupatte heaks teha võivat seesuguste võtetega? Kas siis tõesti juhtimise keerukus ja ametiisikute võimu suurendamine aitab kaasa sellele kiriku kõige põhilisemale ülesandele: kasvatada meie kogudusi teadlikuma kristluse poole?

Ainult selle ülesande kiire ja õige lahendus tagaks kirikule ka eesti ühiskonnas auväärse ja arvestatava asendi ja usaldaks talle kõige suurema ülesande sooritamise riigis: rahva kõlbelise kasvatamise. Kui aga selle asemel kirik loob üha uusi institutsioone ja tahab end kindlustada seadustega – siis tekib paratamatult küsimus, kas ka selle kiriku ja ta kasvavate tseremooniate kohta ei maksa valusa tõena muistse prohveti sõnad:

„ma vihkan ja põlgan te pidusid,

ega tunne rõõmu te peokoosolekuist…

vii eemale minust su laulude kära,

su kandlemängu ei taha ma kuulda …”

Akadeemiast nr. nr. 4/1937

Civis Ecclesiasticus