Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

1.

„Maakera pole inimesele ometi kuidagi rohkem kui lillele taimelava, vaevakasele soo. Nende vahekorra algelisem, kandvam idee – nende vaheline võitlus,” kirjutas A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” I ilmumisel, vihjates oma suurromaani põhiideele – võitlusele. Seda inimese lakkamatut võitlust loodusega ja üleaedsete taluperemeeste omavahelist kemplemist oli kirjanik maast-madalast jälginud ja kogenud ei kuski mujal kui oma kodukohas Järvamaal Albu (loe: al’bu) vallas.

A. H. Tammsaare vanemad asusid Järva-Madise kihelkonda Vetepere külla elama „läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul”. Nad mõlemad põlvnesid Eesti jõukamast maanurgast Viljandimaalt. Kirjaniku vanaisa Peeter Hansen pidas Suure-Jaani khk. Vastemõisas suurt Kolgaoja talu. See iseteadlik eesti taluperemees juhatas oma poegi kooliteele, andes neile kõigile kihelkonnakooli hariduse. Isatalu päris poeg Hans, kes ehitas endale vesiveski. Ta suri kõrges vanaduses, jäädes habetpidi veski kedervarre vahele. Teised pojad lahkusid kodutalust: Jaan hakkas Albu vallas Alel koolmeistriks ja Peeter (sünd. 30. X 1841) ostis endale sessamas vallas Tammsaare-PÕhja talukoha. Kirjaniku ema Ann Backhoff (sünd. 2. VII 1852) oli pärit samuti Vastemõisast Jüriõue saunast. Ta laulatati Peeter Hanseniga Suure-Jaani kirikus 27. veebruaril 1872. a., ja sama aasta varakevadel siirdus noorpaar uude asukohta – soodetagusele Tammsaarele -, kaasas kaks märahobust, teine neist kõrbhall, noorperenaise kaasavara, mõned loomad ja talukraami eluhakatuseks. Rännak oli pikk, esimesel päeval ei jõudnud teelised pärale; nad ööbisid Järvamaa Alliku kuusikus ja alles järgneva päeva lõuna paiku saabusid nad Vetepere põhjast lõunasse suunduvaile väljamägedele.

     

  

     

Oma vanemate asumist Albu valda Tammsaare-Põhja tallu on kirjanik kaunis tõetruult kujutanud „Tõde ja õigus” I alguses. Alles päikese loojakul jõudsid Andres ja Krõõt Vargamäe mägisesse ümbruskonda. – „Seal ta ongi, see Vargamäe.” lausus Andres ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid,” loeme romaanist ja A. H. Tammsaare monumendi küljereljeefilt. Saabumishetkel tõmbus vankris istuva noore naise süda valus kokku, nagu oleks ta ette aimanud kõiki neid raskusi, hädasid ja muresid, mis uustulnukaid Vargamäel varitsesid.

Küsime, kust pärineb Vargamäe nimetus. Albu vallas igatahes ei leidu säärast kohanime. Vargamäe-nimeline mäenõlvakuline koht asetseb Aegviidu ja Pillapalu vahelise maantee ääres, otse teelahkme kohal, kust käändub kitsas teeharu Koitjärvele. Vargamäe metsakoopais on vanasti end varjanud teeröövlid ja vargad. Seepärast hakatud seda kohta nimetama Vargamäeks. Vargamäega tutvus kirjanik, kui ta parandas oma tervist Koitjärvel, kus ta vanem vend pidas metsavahi ametit.

          

2.

Albu valla vanemad inimesed, kes on omal ajal tähele pannud kirjaniku isa Peter Hanseni ja tema üleaedse Jakob Sikenbergi omavahelisi hõõrumisi, kinnitavad üksmeelselt, et ega Tammsaare taluperemehed asjatult kembelnud: nende talukrundid olid nii üksteise vahele kiilutud, et kõige rahulikumgi mees oleks pidanud seal tülitsema hakkama. Paljud tülid ja kohtuprotsessid oleksid ära jäänud, kui Tammsaare väljamägi ühes juurdekuuluva heina- ja karjamaaga oleks olnud kas pikuti või põiki poolitatud kaheks talukrundiks. Kuigi maamõõtja tahtis esialgu nii toimida, astus sellele kavatsusele vastu Jakob Sikenberg oma isaga, nõudes endale parema põllu-, heina- ja karjamaa. Sikenbergid maksid maamõõtjale head jootraha ja tegid kõrtsis suupärased liigud, või nagu romaanis kirjutatakse: „Pearu oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada”. Tammsaare väljamäel laiuvad põllud jaotati risti neljaks maalapiks. Põhja ehk Eespere sai „enamasti kõrgema kivise kärka” (vt. joonisel I, IV), Lõuna ehk Tagapere „madalama ja lausalisema maa, kus kive vähem ja mulda rohkem” (vt. II, III). Samuti heina- ja karjamaast jäeti soisem osa, kus kasvas lepavõserikku, vaevakaski ja kääbusmände, Tammsaare-Põhja talule (vt. V, VIII), jõeäärsem ja metsarikkam osa aga määrati Tammsaare-Lõuna talule (vt. VI, VII). Jõeäärsest heinamaast anti Põhja talule vaid väike lapike (vt. IX), kuhu ei pääsenud muidu kui läbi Lõuna karjamaa Kitsesaare tagant. Külavaheline tee jäi tervenisti Tammsaare-Lõuna maasse, tujukate Sikenbergide valdusse. Tammsaare talukrundid ajas ja „pani kaardi peale” 1869. a. maamõõtja G. M. Gnadeberg.

Kui Peeter Hansen tuli kolme aasta pärast Tammsaare-Põhja talu ostma, seisis ta sündinud tõsiasja ees. Ta pidi leppima kivisema põllumaaga ja soisema karjamaaga, lohutades end sellega, et teised ümberkaudsed talukrundid olid veelgi halvemad. Et Sikenbergid polnud oma talukohta veel päriseks ostnud, pakkunud pärishärra A. v. Lilienfeld P. Hansenile mõlemat talukohta müügiks. Rahanappus aga sundinud noort Vastemõisa talupoega piirduma ainuüksi Tammsaare-Põhja talu ostuga. Hiljem, olles tüdinud alatisest kemplemisest Jakob Sikenbergiga, kirjaniku isa korduvalt kahetsenud, et ta pole mõlemat talu ostnud.

Tammsaare talukrundid erinesid teineteisest suuresti pinnase headuselt ja viljakuselt, aga suuruselt olid nad peaaegu võrdsed, nagu osutavad järgmised arvud tiinudes.

Tammsaare -Põhja:               Tammsaare -Lõuna:

põldu ja aiamaad     14,28 tiinu               14,92 tiinu

heinamaad               21,03                       „ 19,76 „

karjamaad                81,18                       „ 83,67 „

metsamaad              3,61                         „ 2,45 „

sood ja raba             6,05                         „ 11,65 „

hoonete ja teede all 1,02                         „ 1,76 „

Kokku 127,17 tiinu Kokku 134,21 tiinu  

Peeter Hansen maksis oma koha eest 2325 hõberubla. Talukoha vastuvõtmisel 23. IV 1872 tasus ta 250 rbl., 1. III 1874 — 250 rbl., 1. III 1876 – 300 rbl. ja 1881. a. ülejäänud summa ühes 5% lisamaksuga. Nii ostis ta üheksa aasta jooksul oma talu päriseks.

      

3.

Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg, Tammsaare kohaomanikua, etendasid silmapaistvat osa oma koduvallas. Kirjaniku isa on sealsele talurahvale meelde jäänud haritud, mõistliku ja tõsise taluperemehena. Ta oli käinud Viljandimaal kihelkonnakoolis, luges ajalehti ja elas kaasa tolleaegsele rahvuslikule liikumisele. Jakob Sikenberg oli täiesti kirjaoskamatu. Protokollidele ja kirjadele märkis ta ikka kolm risti alla. Ristidele oli lisatud märkus: „Jakob Sikkenberg ei oska kirja.” Kuid hoolimata kirjaoskamatusest oli Sikenberg küllalt nupukas mees. Krutskite väljamõtlemiseks oli tal eriline anne. Ta tundis hästi pühakirja, mitmed laulud ja piiblisalmid olid tal jumalateenistustel pähe kulunud. Joobnuna ta muutis nii mõnegi kirikulaulu rõvedaks vemmalvärsiks, mille ettejorutamisel põgenes naispere punastades toast.

Mõlemad üleaedsed püüdsid osa võtta ka valla omavalitsuse tööst. Nagu tõendab Albu valla protokolliraamat, valiti Peeter Hansen esmakordselt peremeeste volinikuks valla täiskokku 1875. a. detsembris. Samadel valimistel kukkus Jakob Sikenbergi kandidatuur läbi. Volinike hulgas oli P. Hansen neid väheseid talunikke, kes oskas oma nime ise alla kirjutada. Sikenberg pääses alles 1881. a. peremeeste volinike hulka. Rõhuva häälteenamusega sai neil valimistel Peeter Hansen vallakohtu esimeseks „kõrvasmeheks” kolmeks aastaks. Sellest nähtub, et kirjaniku isa hinnati palju rohkem kui tema üleaedset, olgugi et ta polnud Albu põline elanik.

Peeter Hansen oli nagu Eespere Andreski tugevate sidemetega ühendatud maaga. Põlluharimine kujunes ta elumõtteks ja eluunistuseks. Kogu oma järjest suureneva perekonnaga pidas ta väsimatult võitlust tõrksa maaga: kõrvaldas kive põllult, kaevas kraave ja tegi uudismaad. Kive oli ta põldudel rohkesti. Neist jätkus uute taluhoonete alusmüürideks ja neid jäi suured virnad veel kasutult seisma. Kuid sellest hoolimata ei vabanenud Põhja talu põllud kividest. Siin ilmnes sama nähtus, mida kujutatakse teoses kandvama motiivina: „Puhastad ja puhastad põldu, aga väljavõetute asemele ilmuvad uued ja suuremad”. Heitlust üha üleskerkivate kividega on peetud Tammsaare-Põhja talus tänapäevani.

     

4.

Ülepääsematuid raskusi tekitas Peeter Hansenile sookuivatamine, sest ta ei saanud vett kuidagi teisiti jõkke juhtida kui Sikenbergi krundi kaudu, mis asetses jõe ääres. Nii laskis Hansen kaevata oma krundi kagupoolsele piirile sügava emakraavi ühes mitmete harukraavidega, et vett alla lasta oma Palgisaare heinamaalt ja hobusekoplist (vt. VIII). Vesi nirises heinamaalt ja koplist harukraavidesse ja sealt jooksis emakraavi kaudu Louna krundi poole. Kuid Jakob Sikenberg, selle asemel et jätkata emakraavi kaevamist oma talupiiri mööda kuni jõeni, hakkas kokkuvoolavat vett tagasi juhtima Hanseni krundile. Selleks laskis ta kaevata maailmatu sügava ja laia umbkraavi oma maasse Põhja talu piiri äärde. Kraav algas mõisa heinamaa äärest ja ulatus väljamäe lõunapoolse tipuni (vt. S-i kraav). Omapoolsele kraavikaldale püstitas ta mättaist ja mullast tugeva tammi ja istutas sinna pajusid, kaski ja kuuski, et vesi ega üleaedse sulased ei saaks seda ära lõhkuda (vt. S-i tamm). Hanseni emakraavist voolas vesi Sikenbergi 35 sülla pikkusse ja 6 sülla laiusse umbkraavi, täitis varsti selle ja ujutas üle Põhja heinamaa ja hobusekopli. Kevaditi ja sügiseti oli seal vett nii palju, et hobused ja loomad olid kõhuni vees. Uputusohu kõrvaldamiseks polnud midagi tõhusat ette võtta. Paar korda õnnestus Hanseni sulasel lõhkuda tammi. Kuid Sikenberg laskis valli uuesti korda seada ja pani õhtuti valve välja. Kord tabas ta üleaedse sulast tammi lõhkumise momendil. Sulane sai ära joosta, kuigi ta kraavist ülehüppamisel kukkus rinnuni vette. Ka kohtuprotsessid ei andnud mingeid tagajärgi, sest õigeks mõisteti ikkagi Sikenberg, kes olevat kraavi ja tammi teinud oma heinamaa kaitseks.

Üle viieteistkümne aasta (1877-1893) ujutas kokkujooksev vesi varakevadest hilissügiseni Põhja talu heinamaad ja hobuse-koplit. Nii polnud kaevatud kraavidest mingit kasu, pigemini nad sünnitasid kahju, sest nende kaudu valgus ka mõisa heinamaalt vesi Põhja talu krundile. Sellekohase kirjaliku lepingu põhjal nõustus Sikenberg 3. mail 1893. a. suveks (alates 9. juunist) kaitsevalli osalt kõrvaldama, et vesi jõkke pääseks. Sellega vabanesid Põhja talu koppel ja heinamaa suvekuudel veest. Ent sügiseti ja kevaditi töötas Sikenbergi umbkraav ehk nn. „vesiveski” endiselt täie koormatusega. See „tülikraav” on püsinud ummistatuna tänini. Tammil kasvavad praegugi noored kased ja mõned kuused. Suuremad puud on maha saetud. Samuti on veel näha tammi lõhutud koht, kus omal ajal heideldi elu ja surma peale.

Romaanis on autor kirjandus-kunstilistel kaalutlustel valinud „tüliõunaks” piirikraavi, mis läbib Tammsaare-Lõuna karjamaad (vt. kahasse kaevatud kraav). Kirjaniku mõttekujutuslik kraav võimaldab arendada naabritevahelisi kemplemisi suuremas perspektiivis, kui nad tõelises elus toimusid. Kitsesaare-nimelise soosaare on kirjanik teoses nimetanud Jõessaareks ja nihutanud selle lõuna poole, kahasse kaevatud kraavi suudme kohale (vt. joonisel).

Kraavikaevamise ja veepaisutamise kirjeldustes on tõsielust pärit vaid üldmotiivid (kraav on Pearu maas ja mätas tema pool küljel), üksiksündmusi aga on autor vabalt kujutanud. Romaanis lisatakse uusi motiive, näiteks loodheinamaa motiiv, et veepaisutamist enam põhjendada (vt. Pearu tammid 1 ja 2).

Nagu romaanis nii ka tõelises elus ei pidanud Tikenberg silmas veepaisutamisel mõnd üksikut kraavi, vaid ta kasustas seda võtet harjumusepäraselt igal pool, et aga saaks naabrit kiusata. Üleaedsel Hansenil lõppes nii mõnigi kord kannatus ja ta pöördus kohtu poole.

31. mail 1902. a. esitas ta Albu vallakohtua järgmise kaebuse: „Jakob Sikkenberg on oma maa sees välja ääres ühe kraavile paisu ette teinud ja niisamuti on ka tema tee äärde kraavide sisse mitmesse kohta paisud teinud. Tema rikub sellega minu kiriku tee ära ja vesi rikub minu noort metsa ja teeb minule kahju.” Kaebaja palus Tikenbergi kohustada „paisusi ära lahutama”. Kuid kostja Jakob Sikenberg ei tunnistanud nõudmist õigeks ja seletas: „Kraav on minu hobuse karjamaa ümber tehtud ja ma panin kraavi ühest kohast kinni, et hobused üle ei hüppaks ja nad juua saaksivad. Hanseni raja on sellest paigast 250 sülda eemal. See vesi ei tee Hansenile kahju. Minu kraav tema maa peale vett ei aja ja teed ei riku.”

Kutsuti ette tunnistajad, kellest Jaan Grosthal tõendas peale vandetõotuslehe allakirjutamist: „ Jakob Sikkenbergi Palgisaare heinamaast käib kiriku tee läbi. Paaris kohas umbes kokku 60 sammu pitkalt on tee liiga kitsas ja on kraavid kõrval ja on tee ääred tükati aukuseks kaevatud, nii et pimedal ajal kardetav on sõita. Minul omal on selle läbi õnnetust tulnud. Kraavidele on paisud ette tehtud ja see on kahjuks.”

Peeter Hanseni nõudmisel korraldati kohapealne järelevaatus. Kuid enne seda kõrvaldas Sikenberg paisud, nagu see tal oli tavaliselt kombeks. Järelevaatuse tulemustest tunnistas asjatundja Hans Nurme: „Sikkenbergi maa sees välja ääres kraavi sees paisu ei olnud, sest see oli ära lahutatud. Kraavi põhjas oli vett, aga seda ei tea, kui kõrgel see vesi enne oli olnud.” Teine järelevaataja Jaan Tamsaar seletas täiendavalt: „Kiriku tee ääres Palgisaares nägin ma 7. Juunil teeäärsetes kraavides kummagil pool teed paisud olema, mis vett heinamaa peale sundisivad jooksma. Tee peal roobaste sees oli vesi. Välja ääres kraavi sees oli ka pais, mis aga maapinnast madalam oli. 11-maks juuniks oli see ära lahutatud. Sikkenbergi ja Hanseni põldude otsas Lõhmu pool on Sikkenbergil üks kõrge kraavikallas ette tehtud [meile tuntud umbkraav ühes valliga], mis seda vett ei lase üle Sikkenbergi heinamaa joosta, mis Hanseni maa seest üks kraav Sikkenbergi raja peal oleva kraavi sisse toob. Kraavi sees paisu ei ole. Selle vee ärajooksmiseks ei ole kraavi kaevatud.”

Seepeale teatas Jakob Sikenberg, et 3. mail 1893. a. tehtud kirjaliku lepingu alusel on tal õigus kuni 9. juunini kraavidele paisusid teha. Nõudja Hansen esitas kohtule nimetatud kirjaliku lepingu ja deklareeris: „need paisud, millede pärast nõudmine on sisse antud, nõudjale mitte tarvilikud ja kasulikud, vaid on kiusu pärast tehtud”.

Peeter Hansen suutis küll kohtus tõde jalule seada, aga õigust talle ei mõistetud. Ta nõudmine jäeti „Keiserliku Majesteedi käsu järele” tagajärjetuks. Hansen esitas küll apellatsiooni korras edasikaebuse Paide Kõrgemale Talurahva Kohtule, kuid kohus jättis ta põhjendatud edasikaebuse tähele panemata ja kinnitas vallakohtu otsuse.

Kirikutee, mille Sikenberg auklikuks ja läbipääsematuks muutis, on tuntud soosilla nimetuse all (vt. joonisel). Romaanis kerkib soosild unustamatu pildina esile, kui Pearu seda parandab ja tasandab, et kadunud Krõõda surnuvanker ei põruks viimsel teekonnal. Kuid peale Krõõda matuseid jäeti soosild endiselt hooletusse. „Sillapakud mädanesid ikka enam ja enam ja nende asemele raiuti risu ning pandi labidaga muda peale”. Pearu moodi talitanud ka Sikenberg: ta vedanud turbaaukudest muda soosillale, mille tagajärjel muutunud see vihmastel aegadel läbipääsematuks. Sikenbergi oskamatuse pärast kannatanud ta ise kui ka üleaedne Hansen. Kirjanik mäletab, kuidas nende jahukoorem õhtupimeduses soosilla mudasse kinni jäänud. Toodud talust kohale uus vanker, laotud osa kotte sellele, ja siis alles suutnud hobune vankri mudaga sillutatud soosillast läbi vedada. Täiesti läbipääsematuks muutus soosild, kui Sikenberg teeäärsetele kraavidele paisud ette tegi ja teeservad auklikuks kaevas, nagu selgus eespoolesitatud kohtuprotsessist. Siis ühtlasi olid õnnetused vältimatud. Ehkki Sikenberg oli ise purjuspäi mitu korda hobusega seal turbaauku sattunud, ei jätnud ta oma jonni. Jah, Vargamäe mehed olid vänged, nad tahtsid mudast maanteed teha. Pole siis imestada, et veel A. H. Tammsaare monumendi avamise aegu veoautod, koormatud kirjaniku rohkete austajatega, jäid Sikenbergi kaevatud soosilla salaaukudesse vihmase ilma tõttu kinni.

      

5.

„Tõde ja õigus” I järgi algavad naabrite „rehnutipidamised” sageli piiriaedade pärast. Neid viimaseid lõhutakse, et üleaedse loomad pääseksid omaenda vilja, või jälle tehakse talvteele aed ette. Aialõhkumised ei andnud küll igakord soovitud tagajärgi, aga siiski nähti selles soodsat vahendit naabri kimbutamiseks.

Tammsaare taludes on piiriaedade pärast veel sagedamini protsessitud kui mõttekujutuslikul Vargamäel. Tülisid tekitas ühine karjatee, mis oli Põhja talu krundis ja mida mõlemad kemplejad pooled ühiselt kasutasid. Kui Sikenberg vee allalaskmisel võis etendada juhtivat osa, siis pidi ta karjatee puhul leppima pealtvaataja osaga. Siin avanes Hansenil võimalus kätte maksta veepaisutaja Sikenbergile.

Lõuna talu karjamaa põlluäärne riba oli niivõrd madal ja vesine, et Sikenberg koguni paremal tahtmisel ei saanud karjateed oma krunti rajada. Seepärast oli ta sunnitud kokkulepet sobitama naaberperemehega.

Vastastikuse vahekorra lahendamiseks leplikkuse suunas läheb Jakob Sikenberg üleaedse juurde viinapudeliga ja kutsub ta endaga kaasa metsaülem A. Kunsteini majja, et sõlmida omavaheline kirjalik leping käemeeste juuresolekul. Peeter Hansen, kellele Sikenberg annab lubaduse vett edaspidi suvel mitte paisutada, nõustub alljärgneva lepituse tegemiseks.

   

Albu Vettebere metsaüleniku maeas 3 tal Mail 1893. aastal.

Auustud Albu kogukona kohtule saab siin Tammsaare kohaomaniku Jagup Sikkenbergi kaebtuse asjas, koha omaniku Peeter Anseni vastu karja tee nõudmise pärast teada antud. Ülemal nimetud 3 tal Mail olivad koos, metsaüleniku A. Kusteini jures.

Kaebaja Jagub Sikkenberg

Kaebtuse alune Peeter Ansen

Käemehed Jüri Tandorf

„ Jagup Tandorf

„ A. Kustein

Tammsare koha omanikud on ülemal nimetud meeste juures olemisel alamal ülespandud leppitus ära teinud.

I. Peeter Ansen annab Sikkenbergi raea ärest oma maast 14 (neliteistküme) jalga lai karja teeks kunni saunani kust Sikenberg oma õiged karja teed möda alla keerab, igaveste käidavaks teeks.

II. Peeter Ansen aitab ka Sikenbergile seda teed parandada mis Tamsarest Kaarli krunti tuleb siis kui Sikenberg seda soovib, aga Sikenberg ei pea oma karjaga mitte seda teed ära sõtkuma. Tee parandamise madrihal saab Sikkenbergi poolt antud.

Peale selle on mõlemad koha omanikud nenda kokku lepinud et naad keiksugused üheteise vastu kiusamesed maha jättavad, olgu kraavide tegemine ehk vee paesutamised kuni 9 Juunini iga aasta, peale 9 sat Juunid ei ole enam paisu tarvis. Kui naad kraavidega peaks midagi mudatust tegema, siis ei tohi kumb kumbakile kahju teha, vaid et nisugused asjad peavad kahe vahel leplikult tehtud saama et teine teist ei tohi kiusata.

Tammsare koha omanikud Jagup Sikenberg ja Peeter Ansen on kindlaste keik kiusamised ja kiuste tööd ühe teise vastu maha jätnud, ja tahvad kuni surmani rahus elada. Mõlemad koha omanikud paluvad Auustud Albu kogukona kohut seda leppituse kaupa kohtu raamatuse sisse kirjudada et see assi kindlaks jääb.

Kumb seie leppituse rikkub et hakkab jälle teist kiusama, see saagu kohtu poolt seaduse järele keigekõrgema trahviga mis seadus selle kohta nõuab trahvitud. Leppituse täientamiseks kirjutavad mõlemad koha omanikud omad nimed alla. Nisama on ka käemehed isse oma käega omad nimed alla kirjutanud. See jagu maad mis Sikenbergi maea kohas tee P. Anseni maa peal on, annab Sikkenberg omast karja teest keige maea ligemalt P. Ansenile tagasi.

٭ ٭ ٭

Jagup Sikkenberg tegi ristid.

P. Hansen

I. Tandorff

J. Tantorit

A. Kustein.

(Allkirjad)

  

Vastavalt sõlmitud lepingule kaotati ühine karjatee ja rajati Lõuna talule eri karjatee (vt. joonisel), mis on püsinud tänini. Juba kirjaniku noorpõlves muudeti see ühine karjatee (vt. karjatee 1) põlluks ja Põhja talu rajas endalegi uue karjatee (tee 3). Lepingu II punktis ettenähtud soosilla sillutamisega J. Sikenbergi poolt antava „madrihaliga”, s. o. turbaaugust kaevatava mudaga oleme juba eespool tutvunud. Samuti teame, kuidas lepingust hoolimata jätkusid veepaisutamised. Üleaedsed olid küll lepituse sõlminud ja kindlad vastastikused tõotused andnud, aga „vaen hõõgus ometi nagu tuli lees tuha all”. Sikenberg leidis ikkagi mõne ettekäände, kuidas „rehnutipidamist” alustada. Tal polnud ju Pearu hella hinge, mis kirikukellade helina mõjul vabanes vihast ja vimmast. Ei tulnud tuimenenud südametuksega Sikenberg sellega toime, et ta oma väraval seistes, kuhu paistab Järva-Madise kirikutorn (vt. joonisel), oleks sosistanud heldinud Pearu taoliselt: „Väga veart kellad… üle raba … üle soo … üle heinamaa … veart kellad … pirn-parn, piu-pau, pirn-parn, piu-pau …”.

Sikenbergi- ja Hanseni-vahelistel tülidel polnud kunagi pikemat vaheaega, kinnitavad albulased. Need olnud harvad juhtumid, kui kolme aasta jooksul polnud nende vahel tõsisemat „rehnutipidamist”. Ainult viljaikaldusaastail püüdnud nad leplikumad olla, sest siis ei piisanud raha kohtukuludeks. Nagu kohtuprotokollid tõendavad, protsessisid Tammsaare üleaedsed 1902. a. suurima agarusega, kuigi mõlemad olid üle kuuekümne aasta vanad.

Kohtuprotsesside sarja algatab J. Sikenberg 21. mail 1902. a., esitades kohtule järgmise kaebuse: 

  

„Kostja Peeter Hanseniga on minul rajad vastastikku. Minu karja käimise tee käib tema koha maast läbi. 3-mai Mai k. p. 1893 aastal sai minu ja Peeter Hanseni vahel kirjaline leping tehtud, mille järele see tee teise koha peale sai seatud, nii et vana tee koht Peeter Hanseni tarvitada jäi. Seda uut teed olen ma künni seia ajani takistamata tarvitanud, aga 20 Mai k. p. s. a. lahutas Peeter Hansen minu karja tee äärest aia ära, nii et ma oma loomi ei saanud koju ajada ja loomad ka öössete peavad karjamaal olema.”

Kaebekirjale lisab ta pruunile pakkimispaberile pliiatsiga kirjutatud 1893. a. lepingu.

24. mail peetud kohtuistungil ei tunnista Peeter Hansen nõudmist õigeks, seletades, et Sikenberg teinud tee pikema kui õigus ja seepärast löövat ta „ennast sellest lepingust lahti”. Kohus, üle kuulanud tunnistajad, otsustab: „Peeter Hansenile kohuseks teha tema koha piiretest läbi käidavat Jakob Sikkenbergi karja teed 48 tunni aja sees selle otsuse kuulutamise ajast arvates endisesse korda seada ja ära lahutatud aiad uuesti ülesse teha. Vastasel korral seda tööd kostja kulu peal ära teha lasta”.

27. mail teatab Sikenberg, et Hansen pole 48 tunni jooksul aeda korda seadnud, ja palub kohut viibimata Peeter Hanseni tallu ilmuda. Kohus läheb koha peale otsust täide viima. Seal koostatud protokollist loeme järgmist:

  

Kostja Peeter Hansen avaldas, et tema ise mitte ei soovi ära lahutatud aeda ülesse teha ja et tema soovib et see töö tema kulu peal [saaks] ära tehtud.

Järele vaadates oli näha, et Peeter Hansen on Jakob Sikkenbergi karja tee äärest 62 sülda pitkalt püstand puu aia ära lahutanud ja roikad ning teibad tee peale pannud, nii et see täieste läbi käimiseks kõlbmata on.

Et võimata oli töölisi leida, kes selle töö oleks ära teinud sellepärast sai tee laius (14 jalga) ja aia koht teivastega ära märgitud ja nõudja Jakob Sikkenbergi hooleks jäetud töölisi palgata ja seda tööd kostja kulu peal lasta ära teha …

29. mail esitab Sikenberg kohtule üksikasjalise aruande kohtuotsuse täitmisel tekkinud kuludest:

  

Gustav Tandorfile maksetud aia ülesse tegemise eest ….      3 rubla

150 aiavitsa raiutud ja juure toodud                                      1 „

Kokku 4 rubla

Peale selle oli minul Hanseni teu läbi kulusi:

6-ue sia söötmiseks, kes karjamaale ei peäsenud 8 päeva jooksul 16 tsetveerikut kartuhvlid ära kulutatud, a’ 25 kop. . . 4 rubla

8 päeva ajasin lambad üle herjape põllu ja sain kahju …. 3 „

Sellesama aja jooksul oli minu sarvloomade kari karjamaal, ja nende lüpsmas käimise ja lehmade jootmisega ära kulutatud aja ning piimalehmade külma käes seismise kahju arvan 1 rubla päeva pealt 8 „

Loomade kaitseks karjamaale häda pärast aeda tehtud … 1 „ 8 ööd loomi karjamaal vahitud ja hoitud a’ 50 kop 4 „

Kokku 24 rubla

  

Kohtuistungil 31. mail seletab kostja Peeter Hansen, et Sikenbergi kahju ei ole nii suur, ja palub nõudmisest liialdatud osa tühistada. Pooled lepivad omavahel kohtus nii kokku, et Hansen maksab Sikenbergile nõutud 24 rbl. asemel 7 rubla.

Samal päeval esitab Hansen Sikenbergi vastu kaebuse: „Sikkenberg tegi minu koha piire peale ühe sauna ja aida vahele tüki aeda ja on selle aia minu maa sisse teinud.” Et Sikenberg ei tunnista nõudmist õigeks, saadetakse asjatundjad kohale, kellest H. Nurme seletab järgmisel kohtuistungil: „Sauna ja aida vahel on 6 sülda aeda mis ühest otsast 54 jalga ja teisest otsast natukene rohkem Hanseni maa sees on.” Kohus otsustab 14. juunil : „Jakob Sikkenbergi kohustada äralahutama ühte aeda 6 sülla pitkuselt sauna ja aida vahelt”.

Nii protsessisid Sikenberg ja Hansen piiriaedade pärast kuni vanaduspäevadeni. A. 1903 pärandas Peeter Hansen talu oma pojale Augustile, praegusele Põhja talu omanikule, et vabaneda lõplikult kemplemisest üleaedsega.

     

6.

Tüse töömees Peeter Hansen kulutas võitluseks Tammsaarel oma paremad meheaastad. Ta tuli siia 31-aastasena ja loobus talu juhtimisest 62. eluaastal. Selles raskes pingutavas töös oli tal alatiseks abiliseks naine Ann, romaanis kujutatud heledahäälelise Krõõdana. Nad heitlesid käsikäes üle kolmekümne aasta (1872-1903) Põhja talu põldude viljastamisel ja soode kuivatamisel, tahtes luua paremaid tingimusi oma poegadele-tütardele. Kuid lastele näisid Tammsaare olud liiga kitsana – nad ihkasid siit eemale, kes kaitseväkke, kes suurkooli, kes mingisse kergemasse teenistusse. Neil polnud seda oma elu kaalulepanevat kiindumust maasse, mis oli sundinud nende vanemaid ohverdama võitluseks maaga kogu oma elu. See kibestas hauda varisevate vanakeste meeli.

Ema matuse puhul 16. veebruaril 1903. a. kogunesid kõik lapsed – 7 poega ja 3 tütart – viimast korda ühise perena isatallu. Pärast seda on nad külastanud oma kodukohta üksinda, ette teatamata, kui süda neid on sinna kutsunud. Ühes Vargamäe noortega on nad pidanud tunnistama: „Tammsaare ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud”.

Pärast seda, kui mõlemad Tammsaare vanaperemehed olid talud üle andnud oma poegadele, veeretasid nad vaikselt oma vanaduspäevi surmale. Jakob Tikenberg oli hädise tervisega, sooled käisid tal kubemesse, ta suri 15. okt. 1911. Kirjaniku isa elas veel kümmekond aastat. Ta igatses vanaduspäevil täielikku rahu ja asus sauna elama (vt. joonisel saun karjateede vahel). Suvel käis ta jõe ääres kalastamas ja kibedal tööajal oli ta täismehe eest väljas. Troostiks ja usukinnituseks luges ta sageli Piiblit. Peeter Hansen suri 29. okt. 1920.

A. H. Tammsaare mälestusmärgi avamise puhul 30. augustil 1936 oli Hansenite ja Sikenbergide suguselts sõitnud ligidalt ja kaugelt oma kodukohta. Suurpidustuste järelpäeval istuti ühises söögilauas ja käidi vängete Vargamäe meeste võitlusvälju – kraave ja karjateid – vaatamas. Kuid nii vee allalaskmise kui veepaisutamiskraavid olid kas ummistunud või täiesti kinni kasvanud. Peeter Hanseni ja Jakob Sikenbergi järglased pidid ühest suust kinnitama: „Kõik on kadunud, nagu poleks seda kunagi olnud” (nagu „Tõde ja Õigus” V, lk. 22). On veel olemas läbipääsematu soosilla tee, aga seegi kaob, sest lähemal ajal teostub Tammsaare kirikutee sillutamine.

Nii kaovad jäljetult kohad, kus omal ajal Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg heitlesid tõe ja õiguse nimel. Kuid unustamatuna püsivad eestlaste teadvuses nende võitlevate üleaedsete monumentaalsed kirjanduslikud kujud.

K. Mihkla.

Eesti Kirjandusest nr. 11/1936