Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

25 Jun

Andres Saal 70-aastane

 

 

andres-saal3.JPG 

 

Üsna järsku ja ootamatult puhkes õitsele möödunud sa­jandi 80-ndate aastate lõpul ajalooliste jutustiste kirjutamise komme ja sama äkki, kui oli tekkinud, andis see taas aset uutele suundadele kirjanduses. Umbes viie aastaga oli õit­seng läbi. Otsekui üksteist taga kihutades ilmusid tihedasti 1889. ja 1893. a. vahel Eduard Bornhöhe’ „Villu võitlused”, „Vürst Gabriel”, Jaak Järv’e „Ristitütar”, „Karolus”; August Kitzberg’i „Maimu” ja Andres Saal’i „Vambola”, ,,Hilda”, „Aita”, „Leili” jt.

Kui mitte arvesse võtta „Perno Postimehe Jututoa” aja­looliste romaanide tõlkeid ja paari ajas ette rutanud algupä­rast teost, siis ei märka me mingit erilist ettevalmistust sellele ootamatult lopsakale kasvule. Teiselt poolt ei jätnud ajaloo­liste romaanide romantika pealetungiva realismi eest tagane­des mitte mingeid märgatavamaid jälgi hilisemasse kirjan­duse arengusse. Ja sellepärast võib see ajajärk näida puht­kirjanduslikult vaadeldes päris juhulise episoodina, pidevasse arengusse sobimatu vahelülina meie kirjandusloos. Aga kui me kirjandust hindame ka ta mõju vaatekohast ühiskonnaellu, siis tuleb suhtuda ajaloolistegi jutustiste ajajärgusse hoopis teisiti. Kui 80-ndate aastate venestava seaduseandluse vastu osutusid abituks või keelatuks kõik muud relvad, siis oli just ajalooline romaan see, mis tõhusalt aitas säilitada rahvuslikku ideoloogiat ja kiuste ajale seda koguni äratada märksa laiemais kihtides, kui oli sündinud enne seda. Veel kaugemalegi on küündinud selle kirjandusliigi rahvus­liku maailmavaate juurde juhatamise missioon. Veel täna­päev ammutab meie noorsugu oma rahvusliku idealismi algeid E. Bornhöhe’ ja A. Saal’i teoseist, kui ta pärast muinas­juttude lugemist siirdub lugemismaterjali järgmise astme juurde, ajalooliste juttude lihtsaks stiliseeritud ja idealiseeri­tud maailma.

Häiks noorsoo- ja rahvaraamatuiks jäävad Saal’i jt. aja­loolised jutustised ka edaspidi ning küllap need juhivad luge­jaid kaugemalegi nende teoste juurde, mida arenenud maitse hindab kõrgemaks kõnealuseist.

1.

Meie noore kultuuri kiire ja hüppeline areng on viinud meie kirjanikud ajalukku, enne kui need on saanud vanaks. Veel rohkem kui tavalisesti on see sündinud ajalooliste ro­maanide tähelennulise ajastu kirjanikkudega. Ei olnud siis ka ime, kui viimase elavate keskel viibiva ajalooliste romaa­nide autori Andres Saali 70. sünnipäeva hiljuti vaevalt mee­les peeti avalikkuse ees, niivõrt kui see puutub ajalehtedesse. Kuid seda sõnakehvust lepitab teadmine, et Saali lugejas­kond on ka praegu suurem kui nii mõnelgi moodsel autoril.

Andres Saal sündis Pärnumaal Tori vallas taluomaniku pojana 21. (9.) mail 1861. Ta kooliskäik algas tolle aja kohta üsna varakult, 8-aastasena, esialgu Selja valla-, hil­jemini Tori kihelkonnakoolis. Õpiaastate arv venis tavali­sest pikemaks, seetõttu olid aga ka teadmused tavalisest põh­jalikumad, ja a. 1880 võis ta mõningate lisaõpingute järele sooritada vallakooliõpetaja kutseks vajalise eksami. Selle järele sai ta kodukohas vastava ameti. Aga rahuldust see ei pakkunud. Ent mingi teise kutse valikuks kas polnud väljavaateid või ei jätkunud Saalil usku endasse ega kind­lust. Seetõttu algas umbes neli aastat kestnud rahutu otsimisaeg, mil Saal on (Kampmanni andmeil) katsunud pääseda Peterburi õpetajateinstituuti ja konservatooriumi, ilma et kumbki katse oleks õnnestunud. Samale ajale langevad ka esimesed tõsisemad katsetised kirjanduse alal. Nähtavasti esimeseks trükiristimiseks on talle Th. Körner’i järele eestis­tatud jutustise „Woldemar’i” avaldamine Riias ilmunud sak­sameelses J. Nebocafi toimetatud ajalehes ,,Kündja” 1882, nr. 23-24. Aga sellele esimesele kirjanduslikule jõuproo­vile ei tule niipea järge, ei tõlgetena ega algupäranditena, kuigi nimetut ja lihtsamat kaastööd ajalehtedele arvatavasti oli. Igatahes sunnib viimast oletama see asjaolu, et Saal kutsuti a. 1884 A. Grenzstein’i poolt Tartu „Oleviku” toime­tusse, mis eelnevate sidemeteta vaevalt on mõeldav.

„Oleviku” toimetusse asumisest peale said ilukirjanduslikudki katsetised uut hoogu ja veel 1884. a. jooksul ilmus Saalilt paar novelli „Olevikus” („Tee taevasse” ja „Juhan ja Salme”); aga ka „Kündjaga” pole suhted katkestatud ning sealgi ilmus nii sel kui ka järgneval aastal Saali kirjanduslikku kaastööd, kõik tähistatud saksapärase nimekujuga: A. Sahl. Hilisema Saali tundjaile on vahest üllatuseks, et kaastöö „Kündjale” koostus neil aastail peaaegu erandi­tult – luuletistest. Arvult pole neid palju, kõigest viis; sisult ühtluseta ja vormiltki ebatasane materjal. Ta algas valmiga „Kaks kurge, kes õppida ei tahtnud” ja ilutses siis sentimentaalseis loodusepiltides, sattudes luuletises ,„Põllu peal” („Kündja” 1884, nr. 21) Koidula „Üürikese” tunduva mõju alla, nagu peaks selguma juba ühe ainsagi stroofi tsiteerimisest:

    õieke, õieke,
    Õilmitse, pudene, viljaks saa.
    Viljake, viljake,
    Hakka ju ükskord kaa valmima.

Ka armastuslüürikas pole Saal jäänud esinemata; aga sama postkaartlik ja sahhariinne, nagu ta on oma looduslauludes, on ta ka armastuslaulus „Seal pärnapuude vilus” („Kündja” 1884, nr. 28):

    Ma võtsin julgest kaenla sind
    Seal pärnapuude vilus.
    Ma hoidsin sind, sa hoidsid mind,
    Suud muisutaevas silus,
    Ja sügav armu seadus seal
    Meil panni truuus’ pits’ri peal.
    Tooks magus tund
    Nii ilust und
    Veel pärnapuude vilus!

Halbade värsside tagumisest sai Saal siiski üsna kergesti üle. Küll ilmus talt luuletisi veel hiljeminigi „Olevikus” ja ühes segakogus, kuid kogusummas on neid ikkagi õige vähe.

Tagajärjekamalt esines Saal proosas ja ta esimene eri raamatuna ilmunud jutustis „Põgenenud kloostrikasvandik” (1885) leidis üldiselt väga heatahtlikke arvustajaid. Ainult „Meelejahutaja” ironiseeris selle nimeliselt suuremalt osalt küll kodumaaga seotud, kuid tegelikult ikkagi väga võõramoelise jutustise puhul. Kui sündmustekeerisel lastakse paisata peategelased teineteise lõplikuks leidmiseks Aafri­kasse, siis tähendab kriitik: „Minu arvates on see natuke pikk teekond peiule pruudi leidmiseks; kas ei oleks võimalik olnud kadunut lähemalt leida? Nii suurt vaeva nägemist ei oleks ehk Eesti peiule ja neiule tarvis olnud?” („Meelejahutaja” 1885, nr. 25).

Hoopis suurema pahanduse tõi kirjanikule sama teos; palju aastaid hiljemini, kui K. A. Hermann selle märkis tõl­keks oma ,,Eesti kirjanduse ajaloos” ja Saal küsimuse selgi­tusele oli sunnitud „Postimehe” juubelialbumis.

Ses väljaspool konkreetset aega ja olustikku toimuvas romantilises seiklusjutus ei ole Saal siiski veel sattunud oma kalduvuste õigele soonele ja alles järgmisel aastal (1886), kui ta astus vabakuulajana Tartu ülikooli, jälgima eeskätt ajaloo ja arheoloogia loenguid, hakkas ta tõeliselt lähenema oma hilisemale menukale suunale. Ülikooliloenguid kuulas Saal kolm aastat. Vabakuulajana loengutest osa võtnud Saali õpingute edu pole väliselt märgitav ega dokumenteeritav, kuid igatahes avardus ta silmaring tunduvalt ja kirjanik ise on hiljemini tähendanud, et tema ainsaks tõeliseks hari­duseallikaks on õieti Tartu. Muidugi tuleb arvesse võtta üiikooliõpingute kõrval ka A. Grenzsteini – tolleaegseist lehetoimetajaist kõige harituma mehe – Saalile väga tulusat lähedust ja mõju.

Järgmises jutustises, Lembitu aega käsitlevas „Vambolas” (1889), leiavadki juba kasustamist Saali ajaloolised teadmused, ja rohke ning kiitev sõnavõtt – „Vambola” öel­dakse äratavat otse „valusat põnevust” – määras siinvõetud suuna kindlaks ka edaspidiseks.

Ajalehetöö kõrval oli Saal õpetajaks Jaani koguduse koolis, ja see ühes muude kohustustega andis vähe mahti kirjanduslikuks loominguks.

Vahest mitte niivõrt tulunduslikud huvid kui arvatavasti tagamõte, saada vabamaid käsi kirjanduslikuks tegevuseks, viis Saali kavatsusele siirduda ärialale. Ja 1890. a. lahkuski ta „Oleviku” toimetusest ning asutas ühes Joh. Grenzstein’iga toiduainetekaupluse. Äritegevus äpardus, seevastu oli kirjanduslikuks tegevuseks siiski rohkem võimalusi kui enne, ja Saali loomingus algas võrdlemisi lühike, kuid eriti produk­tiivne ajajärk. Veel samal aastal ilmusid 1343. a. mässu käsitlev „Hilda” ja „Sõstra-silmad”, jutustis nõiaprot­sesside ajast, täpsamalt XVII sajandi lõpult ja järgmise alult. Mitte vähem viljakas oli 1891. a. Läänemeremaade vallutamise varasemat ajajärku kujutava „Aita” ja puht-ajaloolise ,,Päris ja prii” I osaga.

Eelmiste aastate õnnestunumate tööde kõrval jäid varju 1892. a. ilmunud ajaloolised „Uudu ja Meeta”ning „Kunstniku paleus”; veel kahvatum on novellide- ja luuletistekogu ,,Ämariku tunnid”, millest kirjutas juba tolleaegne kriitika, et „Pegasus sünnitab enam vuhinat kui kõrgele saamist” („Olevik” 1893, nr. 7). Samal aastal hakkas Pai­des vihkudekaupa ilmuma viimane väärtuslikum Saali teos „Leili”, aga lõpule jõuti sellega alles järgmisel aastal.

Võrdlemisi lühikest aega kestnud äritegevuse järele asus Saal a. 1892 jälle „Oleviku” toimetusse. Sedapuhku ei saa aga sellestki kauaks. 1893. a. sõitis Saal välismaale ja õppis Kronenbergis ning Viinis tsinkograafiat. See oli kir­janikul esimene ja veel palju aastaid hiljeminigi väga muljeterohkena meeldetuletatud välismaareis.

Esialgu kavatses Saal oma värskeid kutseoskusi kasustada enam-vähem iseseisvas ettevõttes, kuid kapitali puudusel on ta sunnitud astuma tagasi Grenzsteini teenistusse, seda­korda trükikotta.

Saali tehnilisele alale siirdumisega muutus ta looming hõredamaks ja väärtuseltki juhulisemaks. Ka publik oli vaheajal juba üle jõudnud esialgsest vaimustusest ajalooliste jutustiste vastu ja kriitika võttis teravama tooni, postimehes” 1893, nr. 116-118, ilmus Eduard Wilde’lt pikem arvustis „Leili” kohta, mida isegi tänapäeva nõuete seisuko­hast võib pidada asjatundlikuks ja milles küllaldaste tõendistega oli valgustatud ajaloolises žaanris harrastatud käsitlus­viisi puudusi. Aga tõhusamalt kui Wilde teoreetiline sõna­võtt tõrjusid ajaloolisi jutustisi siitpeale järjest rohkem kõr­vale Wilde enda ja teiste realistlikud teosed.

1893. a. ilmusid Saalilt veel kaks ajaloolist jutustist, ni­melt „Saare piiga” („Olevik” nr. 1-23) ja „Dan ja Singa”, mis ei märgi küll otse langust, kuid ei lisanda ka mitte midagi endisele. Veelgi hilisemad „Romaanlik kosi­mine ehk karistav kihlvedu” (1894) ja kaks algupäraste ning tõlgenovellidekogu, „Vaimude vallas” (1894) ja „Elu tormid” (1897), ei luba öelda sedagi. Liiga segavalt asja­armastusliku iseloomuga on ka Saali ajaloolised teosed „Üleüldine isamaa ajalugu” I (1893), mille järg on jäänudki tulemata, ja „Päris ja prii” II osa (1893). Nende kõrval pakub vähemalt isikuloolise materjalina juba rohkem huvi K. E. Söödi poolt Saalile omistatud pamflett H. Prants’u pihta „Sala lehed Räbala Hansu eluraamatust ehk kõige kurja juur” (1897).

Oktoobri lõpul 1897 lahkus Saal kodumaalt ja reisis lühemate peatuste järele Kesk-Euroopas järgmise aasta alul Itaalia kaudu Jaava saarele, kus esialgu sai koha Surabajas ühes eratrükikojas. Juba esimesed muljed saare valgest valitsevast klassist on õige pessimistlikud, ja oma vastu­meelsust Jaava olude suhtes ei dokumenteeri ta „Olevikus” ilmunud kirjeldistes mitte üks kord. Veel rohkem: ka Jaaval oli ta nii avameelne, et juba sekeldustesse kartis sattuvat. Samuti oli kliima alul üsna raskesti talutav, nõnda et kir­janik ajuti kaalutles koguni kodumaale tagasi tuleku või­malusi ja oli väga tänulik Grenzsteinile, kes sõbralikult nõus oli Saali igal ajal „Oleviku” juurde tagasi võtma. Teenistustingimused olid Surabajas siiski väga head ja pikapeale kohandus kirjanik ka muuga.

1899. a. mais abiellus Saal Emilie Maksi’ga Peterburist, kes sama aasta alul oli sõitnud Surabajasse. Perekonna kas­vades juurdus Saal üha kindlamini uues kodus ja riigi­teenistusse saamisega a. 1902 oli kestvam eemalejäämine kodumaalt lõplikult otsustatud. Ühes sellega kaotas Saal ka kontakti eesti kirjanduse arenguga, ja sellest hoopis väl­jaspool seisavadki ta hilisemad teosed. Käesoleva sajandi alul ajalehe joone all ilmunud kaks romaani „Priiuse ja isama eest” („Olevik” 1902-03, eri raamatuna 1903), buu­ride sõjast, ja jaava-aineline ,,Valge vanne” („Teataja” 1904 ja „Olevik” 1911, eri raamatuna 1912) kaovad keskpärase ajalehematerjali hulka. Midagi olulisemalt neist erinevat ei suuda pakkuda ka kõige uuem „Valgus hommikust” (1929).

Soikunud kirjanduslikkude harrastuste asemele oligi Saa­lil vaheajal astunud teravam huvi Jaava looduse ja päris­maalaste vastu ning neilt aladelt pakkus ta kodumaalastelegi väga tihti kirjeldisi nii ajalehtede veergudel („Olevikus”, „Teatajas”, „Postimehes”, „Virulases” jt.) kui ka eri brošüüridena.

1920. a. pensioneeriti Saal Hollandi riigiametnikuna ja samal aastal siirdus ta Kaliforniasse, sest et Jaaval sündinud lastele ei sobinud Euroopa kliima.   Kahel puhul on ta üle 30 a. kestnud väljarändaja-elu kestel külastanud kodumaad: esimene kord pikemalt õppereisult kõrvale põigates a. 1912/13, teine kord 1925. a.; kolmas katse – maailmasõja ajal – nurjus.

Eriti kodumaalt lahkumise järele on Saali elu olnud väga vahelduv ja kogemusterohke, nii et ta elulooliste andmete pärijale on võinud teatada: „Olen mitmel maal ära elanud, pikki reisisid teinud, paar korda ümber ilma olnud, kord kõige perega, kõiki maailmajagusid näinud – ja sa küsid elulugu! Minu elu on nii täis lugusid, et juba paljas üleslugemine ära väsitaks.”

Vanadus ja haigus on lõpuks sellegi rahutu vaimu suru­nud Los Angeles’is koduse elu rahusse, nagu kinnitavad peale varemini kuuldud teadete ka Karl Kaups’i andmed, trü­kituna vist küll kõige värskemad sõnumid kirjanikust:

„Kirjanikul omal on ilus maja aedeeslinnas. Ta on jõud­nud siin jõukale järjele. Lapsed on kõik iseseisvad jõukad inimesed ja tegelased.

Kirjanik ise on täiesti pime, kuid soe süda Eesti vastu tuksub tal endiselt.”   („Rändelamusi Ameerikas”, lk. 279.)

I osa Eesti Kirjandusest nr.6/1931

2.

Andres Saali pöördumisel eesti ajaloolise ainestiku juurde võime kindlamini arvestada kahte välist tõukejõudu: ühelt poolt mõjustasid kirjanikku ses suunas ta ülikooli-õpingud, loengud arheoloogia ja ajaloo alalt, nagu märgitud juba ees­pool, teiselt poolt aga on tõenäoline, et ka Eduard Bornhöhe „Tasuja” (1880) ja Jaak Järve „Vallimäe neitsi” (1885) menu teataval määral õhutas järeletegemisele. Lisaks sellele võime oletada vastava alateadliku kalduvuse olemasolu, kui peame silmas, et ta õnnestunumad teosed kuuluvad kõik just ajaloolise jutustise alale ja katsed mõnes muus žaanris on andnud eranditult negatiivseid tulemusi. Igatahes pole juba ta esimenegi, enne lähemaid ajaloolisi õpinguid eri raama­tuna ilmunud teos „Põgenenud kloostrikasvandik” hoopis üma minevikuvärvinguta, kuigi ajaloolistest tõsiasjadest pole kinni peetud vähimalgi määral. Samuti ei puudu „tõesti­sündinud loo” ilme andmise katseid teisteski varasemais Saali juttudes. Ainult ajalooline ilme on neis kas liiga vähe konkreetne või siis jälle nii võõras:, et kuigi Saal oma tolle­aegseid jutustisi pole märkinud tõlgeteks, siis lugeja tahtma­tult ometi kaldub neid selleks pidama.

Aga vaatamata teatava ajaloolise ilme olemasolule Saali katsetusaja teoseis tundub „Vambolas” esilepuhkenud terav ajaloolisus siiski väga järsuna ja ettevalmistamatuna ja ai­nestikuline side selle teose ning Saali varasemate jutustiste vahel hajub peaaegu olematuks. Kahtlematult tundub sisu­line üleminek ,,Põgenenud kloostrikasvandiku” juurest „Vambola” juurde järsuna enne kõike sellepärast, et Saal nende jutustiste vahel, nii siis a. 1885-1889, pole avaldanud ühtegi märkimisväärset teost. Ometi langeb just neile aastaile Saali ajaloolise hariduse omandamine, ja kui tal 1885. a. paigu võisid olla üsna ebamäärased kujutlused eesti-ajaloost, siis „Vambola” ilmumiseks oli ta jõudnud sel alal igatahes õige laialdaste teadmusteni tolleaegse eesti intelligendi kohta.

Esialgu oli Saal eesti ajaloost sel määral vaimustatud, et ta kaldus kirjanduse iseseisvaid ülesandeid hoopis maha sal­gama ja selle rakendama täielikult ajaloo populariseerimi­seks.  Sellele viitab vähemalt „Vambola” eessõna, kus Saal kirjutab järgmist:   „Eesseisva jutu kirjutamist on see mõte sünnitanud, et selle läbi Eesti vana aja ja aja­loo  tundmist  edendada. Pisut  pehmendavalt mõjub küll sealsamas eespooltoodule järgnev lause, ilma et see siiski kuigi palju võimalusi avaks kirjanikule ajaloolise ainese kasustamisel vabalt talitada:   ,,Sellepärast on ka ta kirjutaja hoolega selle peale vaadanud, et ta nii õiget ajaloo värvi kannaks, nagu seda sarnase jutu juures iganes või­malik o n.”   Ta kavatses koguni kõik tõendisi vajavad kohad varustada joonealuste märkmetega ning allikajuhatistega; alles mõningate kaalutluste järele jäi see kavatsus ära. Siiski on Saali ajalooline tõepärasus ka neil tingimusil ainult suhteline.   Muidugi on Saal ajaloolisele tõele lähemal kui Bornhöhe või Järv ja jämedais joontes võttes ei satu ta fakti­dega vastuollu, kuid sündmuste valgustamises ja ajaloolise peenkoe põimimises jätab ta endale siiski õige suure vaba­duse.   Mõnelgi juhul oli see vabadus igatahes otse peale sunnitud, kui võimalik polnud leida tarvilikke andmeid; tei­selt poolt aga oli Saal seotud valmisoleva eelotsusega, mis nõudis tingimatut eesti  orientatsiooni  sisseviimist ajaloo­liste faktide käsitlusse ja sündmuste värvimist sellele orien­tatsioonile vastavalt rohkemgi,  kui lubab erapooletus.   Ja lõpuks ei olnud tolleaegses eesti asjaarmastuslikus teaduseski fantaasia piirid tõmmatud nii kitsaks kui praegu.

Eesti ajaloo kõige heroilisema ja dramaatilisema ajajärgu on valinud Saal käsitlusaineks „Vambolas”. Lätlased ja liivlased olid sakslaste poolt juba vallutatud, sõjategevus kandus Eesti alale, kuid veel võideldi vahelduva õnnega, veel võisid eestlased hellitada lootust sakslaste vääramiseks. 1212. aasta, mil lõpeb „Vambola” sündmustekäik, märgib eestlaste vabadusvõitluses aega, mil lahendus võis kalduda veel siia-ja sinnapoole ja seetõttu võimaldas Saalil sündmustikuniidid kokku vedada õnnelikuks lõpuks. Ainult epiloogis pääseb Saalis ajaloolane täiesti maksvusele ja seal on lühidalt puudutatud hilisemaid traagilisi sündmusi ja romaanitegelastegi kurbloolust ses sündmustekeerises. Epiloog ei tundu siiski paratamatusena ja jutustise üldmeeleolu on optimistlik. Teis­sugune meeleolu ei sobinudki Saali kavatsustesse, ta üles­anne polnud mitte rahvusliku traagika kujutamine, vaid just selle avastamine, mis venestusajajärgu pettumusi üleelava rahva enesetunnet võiks tõsta.

Juba enne Saali oli meie kirjandus ja ajakirjandus õhuta­nud tungi samaväärsusele valitsevate rahvakihtidega, oli unistatud juba eestigi haritlaskonnast ja eesti aadlist. Aga Saal läks veel kaugemale ja näitas, et minevikus pole eestlased olnud mitte ainult samaväärsed teistega, vaid on teisi isegi ületanud. Nad on olnud paremad, suursuguse­mad ja kangelasmeelsemad kui nende võitjad ning hilisemad, valitsejad sakslased.

Laiale lugejaskonnale oli see üllatav, meeliülendav ja meelivangistav pilt, mille avastas Saal. Liiatigi kui seda, mis võimalik oli minevikus, vähemalt unistustes oli lubatud projitseerida tulevikkugi. Ei olnud siis ime, et Saal vallutas vähem otsustusvõimelise laia publiku kõrval ka teadlikuma arvustajatepere juba palja ainestiku ja ideestikuga, ilma et oleks märgatud Saali vormilisele küljele tähelepanu pööratagi ja leida, et mitte ainult Saali ajal, vaid vareminigi on kirjutatud paremat proosat, kui seda esindas Saal.

„Vambola” väline edu oli suurem kui ühelgi teisel Saali teosel ja see õhutas kirjanikku hiljeminigi mitte ainult edasi teotsema samas ajaloolises laadis, vaid ka tagasi tulema sama ajastu juurde. Kahes jutustises, nimelt „Aita’s” ja „Leili’s”, kujutab Saal pärast „Vambolat” Läänemeremaade vallutamist sakslaste poolt ja seob need kolm teost ühest teise ulatuva sündmustiku ja tegelaskonnaga ühiseks tervikuks. Ometi pole nende teoste sünnijärjekord vastav teoste sisulisele jär­jekorrale. Triloogia esimeseks lüliks on „Aita” eestlaste ja liivlaste ühise aktsiooni kirjeldamisega sakslaste vastu, teiseks liivlaste heitlusi kujutav „Leili” ja alles viimasena liitub nendega „Vambola”. Orgaanilisest järjestusest erinev loomisjärjekord on toonud triloogiasse aga mõnedki segavad vastu­oksused, nii näit. kaks teineteisest põhjalikult erinevat suhtu­mist liivlastesse. Kui „Vambolas” näidatakse liivlasi saks­laste abilistena õige halvas valguses, siis „Aitas” on sama rahvas eestlaste lahingukaaslastena ka sama õilis kui eest­lased. Kui kogu triloogiat ühtejärge lugeda, kõigutavad need vastuoksused igatahes usaldust autori hindamisvõime vastu.

Kõigest hoolimata esindab see triloogia Saali loomingu väärtuslikumat osa, kuna üheski teises teoses, välja arvatud vahest ainult „Hilda”, pole ta sel määral süvenenud kujuta­tavasse aega kui siin. Aga „Hildas” käsiteldud ajaloolised sündmused ongi sama suurejoonelised ja huvitavad kui aja­loolise triloogiagi omad, kaasakiskuvad mitte ainult lugejale, vaid autorile endalegi. Teiselt poolt oli „Hilda” ajalooline ainestik Saalile kergesti kättesaadav Renner’i Liivimaa kroo­nika kaudu, nagu oli olnud käepärane ka triloogia ajalooline materjal Läti Hendriku kroonikas.

Nii suurejoonelisi ajaloolisi dekoratsioone kui „Aitas”, „Leilis”, „Vambolas” ja „Hildas” ei lähe Saalil korda enam leida ja ta jutustised ei muutu kahvatuks mitte ainult oma ajaloolise ilme poolest, vaid ka üldse. Kord pisut tugevama, kord pisut kergema ajaloolise värvinguga juhtumusjutt – see on Saalil domineeriv laad mainitud nelja teose kõrval. Siia kuuluvad „Uudu ja Meeta”, „Saarepiiga”, „Dan ja Singa” jt. Mitte sündmuse ajalooline tähtsus, vaid selle erakordsus meelitab nüüd Saali. Ta vajab „tõestisündinud lugu” ja mitte rohkem. Eriti kujukalt illustreerib seda Saali maitsekalduvust „Kunstniku paleus”, milles on kasustatud üht Hupel’i „Nordische Miscellaneen’is” kirjeldatud kummalist lugu, sellist, milliseid võime tänapäev leida ajalehe „Seda ja teist” nurgas. Mõnes vähemas palas on ta asunud isegi oma kaasaeglaste „ajalooliste” seikluste kasustamisele, nagu näit. näljajutus „Hans Hantsaka Jõulukingitus” kogus „Elu tormid”.   Suurejoonelisemate sündmuste juurde   ja ka suurema süvenemiseni jõuab Saal taas romaanides „Priiuse ja isamaa eest” ning „Valge vanne”, aga neis käsiteldud sündmuste tähtsus piirdub ikkagi Lõuna-Aafrika ja Jaava lokaalsusega ning huvitab üsna vähe eesti lugejat.

Oma ainevalikuga lõi Saal teravalt lahku varasemate romantikute üldkombeist. Kui viimaste proosa käsitles ees­kätt kaasaegseid päevaküsimusi, talude päriseksostmist, väl­jarändamist jne., siis Saal taganes kaugesse minevikku. Aga mitte ainult sisuliselt, vaid ka vormiliselt puudub side Saali ja varasemate romantikute teoste vahel. Ka ses suh­tes olid varasemad romantikud Saalist elu- ja tõelisuselähedasemad oma vahenditu elukujutamisega, ja kui neid miski teravamalt eraldab hilisematest realistidest, siis suur pateeti­line pinge, erakordne dünaamika, mitte muu. Saal seevastu ei kujuta oma teoseis elu mitte vahenditult, vaid otsib sellele lihtsustatud, abstraktset väljendist. Abstraheeritud tegelased, abstraheeritud kõne, abstraheeritud sündmused moodustavad Saalil iseseisva maailma, mis on tegelikust elust väga kaugel ja milles maksab oma, tegeliku elu loogikast erinev seadusepärasus. Õieti ainult üks ainus püsiv, igavene seadus – voorus võidab igal juhul (see on siin just vormiline, mitte maailmavaateline reegel!) – juhib Saali mõisteliselt lihtsustatud maailma.

Saali tõeline vormiline eeskuju peitub aga XIX sajandi keskel suurel hulgal tõlgitud ja laialt loetud rahvaraamatuis. Saali poeetika, see on üldjoontes „Jenoveeva”, ,,Appolooniuse” jt. rahvaraamatute vormiõpetus.

Saali abstraktsioonid esindavad küll äärmiselt lihtsat ja sellega omal kombel imponeerivat, kuid samal ajal ka väga vaest vormimaailma. Oma tegelaste karakteriseerimiseks saab ta läbi ainult kahe abstraktsiooniga: voorusliku ja pa­helise tüübiga, kumbki neist kõige peenemate joonteni arendatud, igas olukorras püsiva kinniskarakteriga. Ta posi­tiivne tüüp ei ole mitte ainult täiusliku iseloomuga, vaid ka välimuselt ideaalne. Kui me juhuliselt loeme Saali positiivse naiskangelase välimusest: …„suurrätik oli üle õla tagasi langenud, mille alt paljad õlad välja paistsivad nii kaunid, nagu oleks neid kõige suurem kunstnik valgest marmorist välja raiunud”, siis pole see mitte ühekordne, sattumisi lan­genud kirjeldis, vaid reeglipärane nähis. Muidugi esindab negatiivne abstraktsioon äärmusse viidud kontrasti eelmisele tüübile, nii siseelu kui ka välimuse poolest. Ainult üks nõr­kus on Saali suursugusel kangelasel: ta suur naiivsus, mis teda järjest viib roimarliku tüübi lõksudesse, ja viimasel oma­korda on üks ainus voorus: suur teravmeelsus, nõnda et see paneb looja endagi imestama „Valges vandes”: „Imelik nähtus, et inimesi on, kes ühte ainustki auusat mõtet ei tunne ja ka muidu loogikalikult mõtelda ei oska, siiski aga oma kurja südame kihutusel kõige kavalamad plaanid välja oska­vad sepitseda”. Aga sellel reeglipärasuse puudumisel põhjenebki võimalus sündmustikku arendada, sest must mees peab ometi sisse kukutada oskama ja valge mees peab sisse kukkuma, et hiljemini taas võimalus oleks teda päästa.

Tüüpide abstraheerimise kõrval näeme lihtsustavate kompositsioonivõtete tarvitamist ka muus.   Õige piiratud hulk kinnisvõtteid juhib sündmustiku ülesehitust.  Lastevargus ja vanemate vangistamine paiskab rohkem kui ükskord sega­mini perekonna ja üksikute perekonnaliikmete kokkujuhtimine – mõnikord aastaid hiljemini, kui unustatud juba üks­teise välimuski – pakub külluses võimalusi sündmustiku kõige kirjumaks seadelduseks; elu päästmine või vangist vabastamine sõlmib armuvahekordi, negatiivse tüübi alaline luuramine saadab hädaohtu positiivseid kangelasi, üksindu­ses valjusti endaette kõnelemine paljastab luurajaile sala­jasemad kavatsused jne., jne.   Lõpplahendus toob alati lepituse vooruse võidu kaudu, mis ei tähenda küll igal juhul vooruslikkude tegelaste, vaid just abstraktse   voo­ruse triumfi.

Samasugust lihtsustamiskalduvust kui vormi alal laiemas mõttes, näeme ka sõnalises stiilis, mis taotleb enne kõike selgust, isikupärasuse vältimist, üldistele seadustele alis­tumist.

Saali vormivõtete vähene vahelduvus on toonud kaasa teatava monotoonsuse, mida ei päästa ka ükskõik milline virtuoossus väheste olemasolevate vahendite piirides. Mõ­ningate kompositsioonivõtete tarvitamises on Saal kahtlemata jõudnudki erakordse osavuseni ja vaevalt on meil kedagi, kes temaga suudaks võistelda põneva ja keerulise sündmustiku ülesehitamises. Kuid vaatamata sellele mõjuvad Saali teo­sed üksteist kordavana ja kaotavad mälus teravamad piirid omavahel õige lühikese aja kestel pärast nende läbilugemist.

*

Loomulik, et Saali laad suleb välja psühhologismi ja indi­vidualismi. Kõigele muule lisaks jääb meile seetõttu võõraks ka Saali enda isik. Ja kuigi ta, nagu märgitud juba eespool,, ütleb olevat oma elu väga kirju ning täis sündmusi, teame meie sellest kõigest siiski üsna vähe. Nagu pole kirjanik paljastanud enda isikut oma ilukirjanduslikkudes teostes, niisama jääb ta teisteski kirjutistes ses suhtes vastuse võlgu. Isegi ta saksakeelses käsikirjas olevad memuaarid ei juhata meid palju kaugemale, kui on võimalik jõuda avalikkusele käepärast oleva materjali põhjal. Ta jääb (vähemalt esi­algu) tõelise maailmaga seotamatuks nagu ta teosedki.

Tõelisest maailmast paremat, vooruse võidu maailma on Saal püüdnud ehitada kogu oma loomingu kestel ja kui ta peaks olema külvanud sama palju usku praegusest parema maailma võimalusse, nagu on leidnud endale lugejaid, siis on Saali ülesanne rohkem kui täidetud.

                                                                                    Oskar Urgart.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 7/1931

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share