Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Üldiselt on sõjategevuse käik meie kodumaal Suure Põhjasõja ajal tuttav; ka leidub kirjandust üksikute sõjasündmuste ning -järkude kohta, kuigi veel kõik sõjafaasid ei ole üksikasjades lõplikult selgitatud. Suuremais monograafiais ning vanemais kirjutisis, leidub mõningaid üksikandmeidki, mis heidavad valgust sõja mõjule ning tagajärgedele kohtadel. Ometi on kindel, et arhiivides veel küllalt on varjul sedalaadi materjali. Kasutan juhust, et edasi anda mõningaid teateid üldistest sündmustest ning eriti kiriklikest oludest Lõuna-Eestis, peamiselt Tartumaal ning osalt praegusel Võrumaal, nagu need silma puutusid Rootsi Riigiarhiivis töötamisel (1926. a. suvel), millele on juurde lisatud paar täiendust Eesti Vabariigi Keskarhiivist.

Suure Põhjasõja algusega ühenduses tekib Läänemeremail ärev meeleolu ning mõnesugused segadusedki. Eriti põhjustab ärevuse sündimist Poola ja Saksi sõjameeste ilmumine Riia alla 1700. a. algul. Inimesed põgenevad linnadesse ja metsadesse, nii et maa jääb pea täiesti lagedaks. Konsistoorium kirjutab kirikuõpetajatele praostide kaudu ette „talupoegi ja elanikke” (die Bauren u. Einwohner) tõsiselt manitseda ning julgustada Jumalale, kuningale ja isamaale ustavaks jääma ning ühes meeles ja vahvasti võitlema ülekohtuse vaenlase vastu. Vaenlane on aga osav ja püüab rahvast oma poole võita. Rootsi riigi vastaste teenistuses seisev kindralleitnant v. Fleming avaldab avaliku kuulutuse, milles seletatakse, et rootslased on ülekohtused kallaletungijad, kelle vastu tema Poola kuninga ülesandel Liivimaale tuleb. Seejuures kinnitab Fleming kuninga käsul, et kõik Liivimaa elanikud – „rüütelkond, kodanikud, talupojad ja kõik teised” – võimalikult säästetakse; sõjamehed ei tohi elanikele üldse mingit ülekohut teha.

Nädal hiljem – 27. II – peab konsistoorium kaebama, et kirikuõpetajate manitsused vähe on vilja kannud: Lätimaal kuulavad talupojad suurelt osalt rohkem vaenlaste „tühiseid ja petlikke” üleskutseid kui oma ülemuse ja õpetajate manitsusi. Kui kindralleitnant Fleming ühes „meeleheitliku mässaja ning neetud maa äraandja, selle Patkuliga” ja umbes 1000 ratsamehega tungis maale ning trükitud „kaitsekirjades” ja suusõnal andis suuri lubadusi, ei leidnud ta mitte ainult mingisugust vastupanu, vaid paljud läinud koguni tema poole üle. Seetõttu on Fl. võinud maal talitada oma tahtmist mööda, ennast toita lasta ning „arvamata hulk vilja ja loomi” talupoegade abil laagrisse toimetada. Kirikuõpetajad peavad sellekohasel nõudmisel koguni kantslist vastavaid kuulutusi avalikult teada andma. Peale selle kasutavad talupojad seisukorda ning osutuvad „kõige pahemateks vaenlasteks”: tungivad mõisatesse ja pastoraalidesse, „murravad aidad ja keldrid lahti” ning võtavad kõik, mis kätte puutub.

Varsti algab sõjaline tegevus Eesti maa-ala piiridel ning puudutab otsekohe üksikuid maakohti. Juba 1700. a. algul kuuleme, et venelased Peipsil ettevalmistusi teevad, nii et sealtpoolt iga silmapilk võib oodata kallaletungi. Vaenlase tegevus Peipsil mõjub isegi kuni Aksini, kus juba tuntakse, et enam ei või tund aegagi kindel olla oma elu eest. Rootsi vägede operatsioonide tagajärjel hoiduvad venelased siiski veel eemale. Aegajalt korduvad Peipsi äärsetel maadel ärevuse silmapilgud ning ei jää tulemata raskemadki katsumised. 1700. a. sügisel peab Lohusuu õpetaja ühes talupoegadega „võsastikku” põgenema, sest vaenlane on liginemas; kui selgub, et vaenlane jääb Pungerja juures oma piiridesse peatuma, tullakse jälle võsastikust välja. Mõisnikud on tervest Tartu praostkonnast suuremalt osalt, põgenenud Tallinna või Tartu, nii et ettekirjutatud kiriklike  korjanduste tulu on väike.

1701. a. puudutab sõjategevus juba ligemalt praegust Võrumaad. Põlva kihelkonda tungivad venelased sügisel sisse, hävitavad selle täiesti („totaliter ruiniret”); oktoobrikuu alul on kihelkond veel venelaste valdamisel. Vastseliina ja Rõuge õpetajad langevad venelaste kätte ja viiakse Venemaale vangi; Räpinas muudetakse kirik, pastoraat ja mitu küla tuhaks. Tartumaal peab Lohusuu õpetaja vahete vahel põgenemisel olema, Kodavere õpetaja ei saa enam oma pastoraadis julge olla vaenlase eest ja kolib Tallinna, Vara õpetaja lahkub samuti ning läheb sõjaväe õpetajaks. Laiusel, Tormas, Äksis on ikka veel teatav elamisvõimalus olemas, sest samal sügisel ettekirjutatud korjanduse puhul „vanemateta vaeslaste heaks” on valmis andma vilja: Laiuse õp. 4 tonni, Äksi õp. 5 tonni, kuna Torma õpetaja 2 riigitaalrit on saatnud. Üldine majanduslik seisukord on aga vilets. Järgmisel, 1702. aastal, kirjutab kuningas ette, et kirikuõpetajad peavad andma senise ühe draguni kõrval veel teise draguni sama varustusega mis esimeselgi; põhjuseks on mitme õpetaja sellekohane vabatahtlik pakkumine. Selle nõudmise täitmine läheb aga paljudele õpetajatele raskeks, „sest vilja on võidud vähe saada ja sedagi ei ole võidud ära müüa, pealegi ei ole ta palju väärt olnud”; „õiguse” maksud saadakse väga puudulikult nii mõisatelt kui talupoegadelt. Õpetajad on üldiselt vaesed, leidub aga ka neid, kes ehk on „natuke kangekaelsed”, need peavad ise vastutust kandma.

Üldise meeleolu tõstmiseks korraldatakse Rootsi vägede võitude puhul tervel maal tänupühi pidulike  jumalateenistustega kirikutes. Nii peeti 1700. a. suvel (7. pühap. p. Kolm. J. p.) tänupüha vaenlaste Düüna jõe äärest taganemise eest Rootsi sõjaväe ilmumise tõttu. Arusaadavalt pühitseti erilise pidulikkusega ning ülevas meeleolus rootslaste suurt võitu venelaste üle Narva juures (18. XI. 1700). Selle „kuulsusrikka ja varemalt tundmata suure võidu” puhul kirjutatakse ette 5. veebruaril 1701 tänupüha pidada: kogudused peavad igalpool kirikutes kokku tulema, kus muuseas ette loetakse konsistooriumi poolt kokkuseatud „tänukiri”.

1701. a. tuleb 10. septembril üldist tänupüha pidada Rootsi vägede Düüna jõest ülemineku ja õnnelike  operatsioonide puhul saksilaste vastu.

Järgmisel, 1702. aastal, peetakse kuninga käsul neli üldist tänu-, paastu-, patukahetsemise- ja palvepäeva.

Kõigele sellele vaatamata püsib meeleolu nähtavasti üldse halvana. Sõjaraskused mõjuvad masendavalt, erilist vaimustust Rootsi riigi kaitsmiseks näib olevat vähe. Inimesi on vähe, neid on palju surnud suurel nälja ajal; kes elavad, on vaesed. „Talupoegade pered on siin väga nõrgad”, kirjutab Laiuse õpetaja 1701. a. alul kindralkuberner Dahlbergile, „nii et vähe häid ja kõlbulikke mehi leida”. Põhjuseks on, et nälja-aastail paljud on surnud.

Palamusel on samuti „pool kihelkonda” surnud, ülejäänud vähesed talupojad on vaeseks jäänud paljudest „kontributsioonest”, mis eriti raskelt on lasunud kohalikul rahval sõjaväe talvitamise tõttu ümbruskonnas. Kirikuõpetajalt on sõjavägede läbiminemise puhul juba 3 hobust võetud, seepärast ei jõutud suvel vilja maha teha.

On arusaadav, et talupoegadegi meeleolu ei võinud olla ülev. Võimalik, et eriti Tartu maakonnas, kus venelastega varemalt oli olnud rohkem kokkupuutumist (XVI ja XVII sajandil), nendes mitte erilist vaenlast ei nähtud; vähemalt näib puuduvat vaimustus Rootsi riigi vastu. 1702. a. alul kirjutab Tartu praostkonna praost, Laiuse õpetaja Broocmann, kes ise on väga truu ja otsekohene Rootsi sõber ning oma kolm poega annab riigiteenistusse raskel ajal, oma praostkonna kohta, et „mõned talupojad lähevad väga julgeks, võtavad väejooksikuid oma juurde, palkavad neid koguni sulasteks, arvates, et see midagi ei tähenda…” Seisukord aga on hädaohtlik: vaenlane on piiri ligidal ja kaitse võib õige nõrgaks muutuda, kui „sõjamehed, kes iialgi heameelega sinna ei ole läinud, peaksid ära jooksma”. Peipsi saarele on koondatud suured vaenlase jõud – ja iga silmapilk võib Alatskivil oodata nende kallaletungimist.

Aimdus läheb täide. Venelased tulid varsti Alatskivi juures maale, põletasid maha „mõlemad mõisad”, mõned külad ja üksiktalud, samuti abikiriku (Capelle). Rahva seas tekkis suur kabuhirm, paljudest kihelkondadest põgeneti „läbi päeva ja öö” Virumaale, sellest hoolimata, et vaenlane samal päeval, mil ta maale tuli, läks pärast hävitamise tööd omale maale tagasi ja rahvale „küllalt üteldi”, et häda juba mööda.

Suvel muutub seisukord ikka kindlusetumaks ning Torma ja Kodavere õpetajad viivad oma perekonnad Tallinna varjule. Muret teevad nn. „uued venelased ehk Roselsken”, kes mõnda aastat Mustvees elanud, nüüd aga, kuuldes Rootsi piiriväe kaotusest Sangaste juures, ühes naiste ja laste ning kõigi kaludega Venemaale on tagasi läinud. Kuna nende suust on kuulda olnud mõnesuguseid ähvardusi, tuleb karta, et nad võõraid „külalisi” siia võiksid tuua.

Varsti ilmubki suurem venelaste sõjasalk Tartu maakonda, „laastab ja muudab tuhaks” terve Tartu piirkonna, nii et mõnes kohas ühtki maja enam ei leidu, kus elada võimalik. Edasi tungides ei säästa „moskvalane” ei kirikuid, mõisaid ega külasidki, vaid põletab maha vahet tegemata, mis aga ette juhtub.

Laiusele ilmus vaenlane 29. juulil vara hommikul. Õpetaja praost Broocmann läks kaks päeva varem (27. VII) ühes perekonnaga eest ära. Vaenlased panid kiriku, pastoraadi ning ligemad külad põlema; samal päeval põletati ka Laiuse loss ja terve Jõgeva piirkond sootumaks. „Minu ilus, hästi ehitatud kirik, mille ehitamisel mul palju vaeva ja kulu olnud, on täiesti tuhaks muudetud, samuti terve pastoraat, kus rohkem ei ole üle jäänud kui üks väike ait, kus ma nüüd häda sunnil pean elama”, kirjutab praost Broocmann.

Tartumaa kirikuõpetajad on kõik vaenlase eest ära läinud ja on varanduslikult palju kahju saanud. Hädaohu möödumisel tulevad nad jälle teineteise järel välja; elu läheb mõni aeg teataval määral rahulikult edasi. Praost Broocmann hoolitseb Lohusuu õpetaja koha täitmise eest, kavatseb 1703 a. suvel praostkonnas „ringvisitatsiooni” ette võtta ning praostkonnakohut pidada. Sama aasta sügisel aga muutub seisukord jällegi raskeks. Just enne mihklipäeva (1703. a.) tuleb vaenlane Vasknarva juures üle piiri, tungib laastades ja põletades Virumaa kaudu Järva- ning Harju-, Viljandi- ja Tartumaale, võtab ära mitu tuhat sarvlooma ning hobust ja viib palju rahvast Venemaale.

Laiusel nähtakse seda hirmsat hävitamist ööl ja päeval oma silmadega; kirikuõpetaja oleks peaaegu langenud vaenlase kätte, ainult põgenemine „võsastikust ja soodest läbi”, metsikuid kohti ja sellaseid teid mööda, mida enne seda ükski inimene ei võinud hästi teada, päästis ta. Parajasti enne jõuluid ilmuvad venelased öösel jällegi Lohusuu randa, viivad vangidena kaasa kohaliku kirikuõpetaja lese, ühe leitnandi ja palju talupoegi. Laiuse õpetaja põgeneb ühes perekonnaga Tartu, tuleb sealt jaanuarikuus tagasi, peab aga otsekohe jälle ära minema, sest venelased on Torma tunginud „põletamise ja hävitamisega”.

Vangiviidud talupojad tulevad aegamööda jälle kahe ja kolme kaupa Venemaalt tagasi, kus nendega mitte liiga halvasti ümber ei käidavat; noori vange kavatsevat venelased oma usku pöörda ja selles kasvatada. Ikkagi peavad elanikud elama ning vaevlema alalises hirmus ja ahastuses.

1703. a. sügisel talle osaks saanud hädast kirjutab ka Helme koguduse õpetaja: tema kaotanud vaenlase tule ja mõõga läbi terve oma varanduse ja väärtusliku raamatukogu, sest põgenedes olevat võimalik olnud päästa ainult paljas elu ühes sellega, „mis ma oma naise ja lastega ihu peäl kannan”.

Veel tumedamate värvidega kujutab Kodavere kirikuõpetaja oma seisukorda: vaenlase hävitav tegevus on Kodavere kihelkonda „koledasti tabanud”, mõisad ja talupojad on täielikult paljaks tehtud (total ruiniert), kõik, mis õpetajal oli kogutud, on hävinud, pastoraat maha põletatud ja „täiesti tühjaks ja lagedaks” tehtud; õpetaja ei ole ometi kogudust maha jätnud, vaid suurt puudust ja nälga kannatades kohal viibinud. „Õiguse maksu”, ei ole võimalik saada: mõisate valitsejad seletavad, et talupoegadel ei ole midagi anda, sest sellest, mis nad on saanud neil halbadel aastatel, kus lõikus kehv olnud ja vaenlane palju ära võtnud ning hävitanud, pidanud nad mõisale maksma, mõisad aga edasi andma „kuninglike ks maksudeks”. Seejuures on talupojad oma naiste-lastega ise ka elada tahtnud. Õpetaja peab lõpmata viletsuses vaevlema ühes talupoja ütis suitsu ja auru sees. Uue maja ehitamine ei ole mitte mõeldav. Õpetaja tahaks aga läbi ajada, kuidas saab, kui konsistoorium korraldaks, et ta saaks oma ülespidamise. Pikalise sõja ja lisaks tulnud suure näljahäda läbi on kogudus ise nii vaeseks jäänud, et ei suuda kokku panna, mis tarvis armulaua leiva ja viina ostmiseks, ja õpetaja palub sellekski konsistooriumilt abi.

Üldse on kõigi kirikute aineline seisukord kehv ja nende ülalpidamiseks suudavad kogudused vähe teha: talupojad ja härrased on liiga vaesed. Ka on vaenlane mõned kiriku kellad ära viinud ja tükkideks tagunud (in Stücken zerschlagen), kuna teised, alles olevad kellad on maa sisse maetud või vette lastud ja neid võimata on praegusel kindlusetul ajal välja tuua.

13. (14) juulil 1704 langes Tartu linn kuuenädalase piiramise järel venelaste kätte. Kuna venelased Rootsi vähemate väesalkade juhuslikest tülitamistest hoolimata jäid siia kindlasti peatuma, sündis linna ja maakonna seisukorras mitmeti põhjalik muudatus. Kirikuõpetajad on nähtavasti kõik (või pea kõik) põgenenud. Varsti tekkis küsimus, mis nad peavad peale hakkama ning kuidas jääb lugu kogudustega. Laiuse õpetaja asetäitja Reinerus Broocmann noorem (vanem suri suvistepüha nädalal 1704) on Tallinna põgenenud ja on valmis ajuti sõjaväe õpetajaks hakkama; Tartu linna õpetaja Andreas Willebrandt on samuti linnast lahkunud, sest ei ole tahtnud võõra kasu all seista ega ustavuse jutlust (huldigungspredigt) pidada, milleks teda katsuti sundida osalt heaga, osalt võimuga, kuna tema kaplan kui välismaalane on vaenlastega varsti sõbrustanud ja selleks (s. o. ustavuse jutluseks) kohe valmis olnud. Õpetaja Willebrandt on isegi sellest vähesest, mis akkordpunktide põhjal lubatud kaasa võtta, ilma jäänud: osa on läbivaatamisel ära võetud, osa on viimaks „meie oma maatalupojad” (unsere eigene Landesbauern) temalt ära röövinud.

Küsimus, kuidas jääb lugu kogudustega vaenlase kätte langenud maa-alal, areneb õige teravaks probleemiks, mille lahendamine tuleb päevakorrale varsti pärast Tartu langemist.

Otepää koguduse õpetaja Adrian Verginius pöördub konsistooriumi poole küsimisega, kas ta võib tagasi minna oma koguduse juurde, kes venelaste alla on jäänud. „Kuna vaenlane kogudustele seda armu on üles näidanud, et ta neile jätab nende usu ja südametunnistusevabaduse, kogudused ka jälle on koondunud (s. o. redust on välja tulnud) ja vajavad tarvilikku hinge eest hoolitsemist”, peab tema, õp. Verginius, oma kohuseks kogudust teenida „ajal, kus teda ähvardab kõige suurem hingehäda ning kiusatus”. Tema ei taha mitte Rootsi kuningale truudust murda ega vaenlase poole üle minna, vaid ainult koguduse kasu nõuda ja oma kohust täita. Õp. Verginius teab, et tema vaade ja seisukoht mitte ei ole vastuvõetav kõigile ametivendadele, seepärast palub ta konsistooriumilt luba Otepäässe tagasi minemiseks.

Konsistoorium annab küsimuse kuningliku valitsuse otsustada terves ulatuses: Tartu kreisi 31 koguduses on ainult 6 kirikuõpetajat jäänud vaenlase kätte sattunud maa-alale ja olevat kuulu järgi ustavust tõotanud, enamik on põgenenud – Tallinna või Pärnu ning „vaesed, ilma selletagi väär- ja ebausule kalduvad talupojad” on ilma tarvilikust hingehoolekandest. Seepärast palub konsistoorium kuninglikke nõunikke otsustada, millisel määral oleks võimalik kohustada vaimulikke, eriti Tartu maakonna omi, koguduste eest oma ameti seisukohast hoolitsema ja kuidas tuleks neil endid seejuures ülal pidada. Erilist raskust sünnitab õpetajatele vanne, mis venelased nõuavad. Õpetaja, kes tahab oma koguduses edasi töötada, peab vandega tõotama, „Jumala ja tema püha evangeeliumi juures”, et ta tahab olla tsaar Peeter Aleksejevičile ustavaks alamaks; ja „kui ma mingit hädaohtlikku äraandmist tean, tahan seda truult avaldada. Ka ei taha ma tsaarliku majesteedi vaenlase, Rootsi kuninga ja tema väe ülematega pidada mingit kirjavahetust, vaid alati jääda linna või maale, kus ma elan ning mitte kedagi omastest ära saata. Peaksin ma seda vannet mitte pidama ja midagi selle vastu tegema, mis mitte avalikuks ei tule ilmaliku ülemuse ees, siis karistagu mind Jumal ihu ja hinge poolest; peaks see aga avalikuks tulema, siis karistatagu mind ilma armuta kõige häbistavama surmaga. Sellele vandele kirjutan ka oma käega alla. Nii tõesti kui Jumal mind aidaku ihu ja hinge poolest”.

Asehaldaja Strömfeldt palub omalt poolt samuti kuninglikku nõukogu asja kohta otsuse anda, rõhutades, et kogudustel puudub Jumala sõna ning õpetajad on ise raskesse seisukorda sattunud. On tarvis selgust selle kohta, kas peavad õpetajad tagasi minema ja tsaarile vannet vanduma. Pikema aja järel, 1706. a. alul, tuleb kuninglikult nõukogult vastus. Konsistoorium kaalugu asi hästi läbi ja astugu kirjalikult läbirääkimisse Vene komandandiga Tartus, et saavutada tarvilikku kindlustust kogudustesse saadetavaile või minevaile õpetajaile. Käskkirja konsistooriumile teatades leiab asehaldaja, et asja korraldamine olevat õige raske. Kuigi saadaks Tartu komandandilt soovitav kindlustus, tunduks ikkagi alalist umbusaldust nii ühelt kui teiselt poolt.

Seisukord muutus vahepeal rahulikuks ja Tartumaal ei olnud vaenlasest vähematki kuulda. Seepärast soovitas asehaldaja Strömfeldt konsistooriumile, ta andku Tartumaa koguduste õpetajatele käsk, et nad tagasi läheksid oma kogudustesse, eriti neisse, kus Rootsi väeosad annavad kindlat kaitset. Tagasi läinud, võiksid nad kogudustes kuulutada „tänupatenti” Rootsi vägede hiljutiste võitude puhul Poolas ja Läänemeremail ja nõnda talupoegi julgustada ustavaks jääma.

Konsistoorium pärib redus viibivailt kirikuõpetajailt, kas nad on valmis oma kogudustesse tagasi minema, kui venelased annavad tarviliku tagatise (Paroll). Sellele vastab Laiuse õpetaja, Reinerus Broocmann noorem, et ta ei tunne ilmas suuremat rõõmu kui olla temale „usaldatud lammaste juures”, ei ole aga sugugi selgusel selle kohta, kui palju säärast tagatist võib uskuda: venelastel on Kreeka usk ja kõik nende lubadused on kõikuvad, sest on ju teada, et nende juures piinatakse inimesi lihtsa kahtluse pärast ja jäetakse igasugusest seaduse kaitsest ilma. Edasi on arusaadav, et „moskvalane” igaühelt, kes alistub tema võimule, olgu see mis tahes seisusest, nõuab truudusevannet. Tema, õp. Broocmann, ei ole kindel, kas tema südametunnistus lubaks teda tõotada truudust, millele ta niisama vähe võiks südames jääda ustavaks kui Delila Simsonile, kuna tema on sündinud ja kasvanud ning siitsaadik ülespidamise saanud oma „kõige armulikuma ja kõige õiglasema” kuninga all ja ametisse astudes temale truudust vandunud, millest teda ei või taganema sundida isegi surm. Ta ei ütle aga sellega mitte, et ta hädaohu kartuses tahaks oma kogudusest eemale jääda ja annab ennast seepärast täiesti ema ülemuse käsutada ning alistub selle korraldustele.

Samale järelpärimisele vastab Nõo koguduse õpetaja Laurentius Zwiste, et temagi südamest heameelega läheks tagasi oma koguduse juurde, kuid tema kahtleb väga venelaste lubaduste juures, seda enam et tal on nende suhtes kogemusi; samuti nagu raske on uskuda venelasi, ei usalda venelasedki neid, kes nende võimu all elavad. Nõo koguduse seisukord ei olevat mitte kõige halvem, sest Kambja õpetaja Timmermann õiendavat ka Nõo koguduse asju, nagu Riias käinud Kambja talupojad seletanud. Mitmed õpetajad-põgenejad on valitsuse korraldusest kogudustesse tagasiminemise asjus väga huvitatud ja paluvad konsistooriumilt selle kohta ligemaid teateid.

Vaenlase käes oleval maal hakkabki Rootsi konsistoorium kirikute asja korraldama. Nii paneb Sangaste koguduse patron 1706. a. kevadel ette Venemaale vangi viidud õpetaja praost Rauscherti asemele, kelle tagasitulekust midagi ei ole teada, määrata usuteaduse üliõpilane Krüger, kes Tartust pärit ja Eesti keelt oskab. Asehaldaja on asjaga päri ja soovitab konsistooriumile eksamineerida mainitud üliõpilast ning seada ta Sangaste asetäitjaks õpetajaks.

Samuti esitab Torma koguduse patroon Tolcks sama aasta sügisel Torma koguduse õpetajaks Joh. Adam Weigeli; põhjenduses öeldakse, et õpetaja Schmalenbergi vaenlaste kätte langemisest saadik „vaesed talupojad” Tormas on sattunud väga viletsasse seisukorda: kaua aega ei ole neile avalikku jumalateenistust peetud, lapsed on osalt ristimata, osalt juba surnud, armulauda ei ole enam pikema aja kestel jagatud, „vaesed haiged ja surijad jäävad ilma troostita ning peavad lõppema nagu loomad (Vieh)”. Kõik kihelkonna talupojad on teda kui patrooni palunud muretseda neile hingekarjase. Kui konsistooriumi vastus viibib, pöördub patroon uuesti konsistooriumi poole tungiva palvega, et viimane „südamesse võtaks nende vaeste inimeste õnnetut seisukorda” ja lisab juurde: „ma võin tõendada, et ükski kogudus tervel Liivimaal ei ole nii maha jäetud kui see”.

1706. a. soovitab asehaldaja Otepää õpetaja koha täita, järgmisel, 1707. a., Vastseliina ja Puhja õpetaja koha.

Põgenejad kirikuõpetajad püüavad enesele ise leida äraelamise võimalust. Nii asub Rannu koguduse õpetaja 1707. a. Karksisse ühe talupoja juurde elama, ristib seal lapsi, laulatab abiellujaid. Kui endise Halliste koguduse õpetaja lesk nõuab „armuaastal” endale kuuluva osa sissetulekuist, ei anta talle seda, vaid vastatakse: kes vaeva näeb, tahab ka tasu saada. Lesk palub seepärast konsistooriumi tema lese õiguse katte saamist kindlustada.

Viimaks mainitagu, et sündmused Tartumaal ja Tartu langemine tekitas loomulikult kaugemalgi ärevust: kirikuõpetajad põgenevad linnadesse, jumalateenistuste pidamine jääb seisma, lapsed jäävad ristimata, nagu kirjutab asehaldaja Strömfeldt konsistooriumile 6. aug. 1704, paludes teha korraldus, et Tori, Vändra, Halliste, Paistu, Viljandi ja Tarvastu vaimulikud läheksid tagasi oma kogudustesse ning täidaksid oma kohuseid nii palju kui võimalik. Mõnes koguduses näib elu üldiselt endist viisi edasi minevat. Nii on Viljandi abikoguduses Kõpus 1705. a. kirikuehituse (või ümberehituse? Kirchen-Bau) tööd lõpetatud ning on tarvis ette võtta pühitsemine. Pärnumaa kogudused ajavad konsistooriumiga asju nagu rahuajal ning seisukord näib siin olevat võrdlemisi kindel. Muidugi ei puudu siingi sõjaaja raskused ja hädad. Mainiksin siin kohal näitena juhtu laialt praktiseeritavalt meeste püüdmise alalt. 1705. a. suvel võeti Audru kirikumõisa talupoja Põlluotsa Jaani sulane tööle minekul teel kinni ja viidi ära sõjaväkke paigutamiseks. Poisil õnnestus salaja püüdjate käest ära põgeneda. Viimased aga ei taha saagist ilma jääda ning nõuavad poissi tagasi. Kirikuõpetaja tõstab asehaldaja ees kaebust. Sellele antakse vastus, et mainitud sulast ei tohi enam kimbutada, sest kuninga kasu põhjal peab talupoja juures tõesti teenistuses olev sulane olema vaba igasugusest sõjateenistusse võtmisest. Kui püüdjail on nõudmisi mainitud sulase suhtes, siis peavad nad asja lahendama korralikul seaduslikul teel.

J. Kõpp

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1927