Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

Tõsine luule, nagu iga vaimset algupära olev ilu, on harukordne. Tõelist luulet, päris õnnestunud ja igielavaid luuleteoseid on võrrel­des õige vähe olemas, isegi maailmakirjanduses. On õigusega esitatud, et suurteski kirjandustes, mille ajaraamatud üle poolegi tuhande aasta ulatavad, mõni kümmekond tõesti suuri kirjanikke, luuletajaid on esindunud. Ei ole siis ime, et tõepoolest suuri kirjanikke vaevalt võime eesti kirjandusest leida, kirjandusest, mille tõeline iga, valjult võttes, isegi täit aastasada ei käsita. Vastu maailmakirjanduse suurt ja hiilgavat tagapõhja võime õige vähenõudlikult omadest kirjanikest ja luuletajatest kõnelda. See kõik ei takista meid sellegipärast tun­nustust ja au andmast neile, kellel eesti luule ajaloos tõsiseid teeneid on, mis väljaspool igasugust sõpruskondade ülistust ja mahategijate kriitikat seisma jäävad, neile, kes tõelist luulet, olgugi suhteliselt ka­sinasti ja piiratult, on loonud, oma südameverega, neile, kes tõesti omapärased, algupärased tõsiluuletejad on.

Ei ole kahtlust, et kui nüüd või edaspidi eesti luulest, lüürikast, juttu tehakse, siis ka eesti auväärilise naisluuletaja Anna Haava nime, kes nüüd üle seitsmekümnenda aasta künnise on astunud, millalgi nimetamata ei jäeta. Võime kindlad olla, et selle ühe kõige suurema eesti naisluuletaja aukoht eesti kirjanduses ja ühtlasi eesti naishari­duse ajaloos ikka kindlustatud on.

Me võime ju selle luule saaduste, loomingu kohta, mis Anna Haava oma pika, ligi 50 aastat juba kestnud kirjandusliku tegevuse kestes on soetanud, üksikasjus paljugi isearvamistes olla, kuid üks asi on siiski kindel, nimelt see, et austatav luuletaja oma arvukate armastuselauludega eesti kirjandusele kauni päranduse tõelist luulet on annetanud.

Anna Haava luule, ja seda on luuletaja ise mitut puhku nii laidu­des enestes kui muidu toonitanud, moodustab tähtsalt osalt, et mitte ütelda suuremalt osalt, otsekui kirjandusliku päevaraamatu ta elu­loole, ta elu vahelduvatele sündmustele, ehk neile mõtetele ja mõlgutustele, mis üksikud siseelulist laadi tõeasjad on juhutanud. Sellevõrra subjektiivne on see luule – asjaolu nii arusaadav ja iseenesest­mõistetav lüüriku juures. Seda spontaanset iseloomu, mida ta vahest rahvaluule omaga armastab kõrvutada, on luuletaja täie teadvusega rõhutanud, nähes, nagu ilmne, selles tõeasjas oma luule elulisust, mil­lel tegu ei ole, kuida ta ütles, „kunstikõlaga” ega surnud, hingetuma vormiga; mis muidugi välja ei sule, et mõni väline asi, tähele­panek vahest ta mõne vägagi õnnestunud luuletuse aineks on võinud saada. Eelpool esitatud väide on teisipidi õige ja pooldatavgi, kui vor­miga tõesti midagi välispidist, mehaanilist, surnut on mõteldud, kuid teisipidi ka väär, kui mööndama kallutakse, et mõni laul, ehk luuleteos, olgu missugusest vapustavast hingelisest juhtumisest sündinud, puhtasti hingeelulise, psühholoogilise nähtusena, ilma miski väljalausutud vaimse protsessita, kuju andva tegevuseta läbi saab ja kunstitoote moodustab. Luule ei ole, nagu tuttav, miski ajalooline ega samuti mitte psühholoogiline tõeasi seesugusena, olgu see muidu kui väärtus­lik tahes, nii palju kui kirjanduses juttu psühholoogiast tehakse, sage­dasti psühhologismi eksides, vaid luule on esteetiline tõeasi, elamus, sisemine nägemus, kujuvõte ja väljendus, mis, vaimuprotsessi läbi käies, seletatuse saab; mis läbi ta üksnes, erilise kunstilise vormi tõttu, hin­gestuse ja elu, igielu saavutab. Nii pikalt kui miski luuleteos ehk luu­letus on suutnud tolle vaimset laadi loomiseprotsessi läbi teha, saab ta kunsti, ilu mõttes, oma olemasolu õiguse, õigustuse. Kõik, mis väl­jaspool seda, on kirjandus vägagi harilikus tähenduses. Sellel ei ole sagedasti kunstiga palju või mitte sugugi tegu.

Nii subjektiivset algjuurt kui Anna Haava luule, üleüldistes joontes võttes, ongi, ei või selle kirjutuse raamidesse mahutada ta elulooliste andmete üksikasjalist esitust, veel vähem ta üksikute luuletuste ehk luuletustesarjado ühteseadmist nende elulooliste, psüholoogilist laadi olevate tõeasjadega. See ülesanne jääb muude kirjutuste ja uurimiste teha, korra hiljem. Alamal järgnev kirjutus ei taha muud kui luule­taja elukäigust ainult mõned õige üleüldised momendid anda, mis otse­kui raamistiku ta laulude mõistmisele sünnitavad, ja ennegi lugejate tähelepanekut luuletuste eneste väärtuste pääle juhtida, nii pikalt kui selle kirjutuse koostaja neid kordunud juurdluste puhul on märganud.

Väliselt ei ole Anna Haava – kodanliku nimega Anna Rοsalie Haavakivi – elukäik, elulooline lõimestik kuigi kirju ega keeruline, kirendav, kiirgav. Nagu suurema osa eesti tegelaste oma, joondub A. Haava algupära eesti maaühiskonnast, külast, taluümbruskonnast. Luuletaja on pärit Peipsi rannamailt, kust muidki nimekaid luuletajaid on tulnud, nende seas J. Weitzenberg ja ennegi Liivid, kes Haavakividega lähedases sugulussuhetee olla. A. Haava sündis 15. X 1864 Kodavere kihelkonnas, Pala vallas, Haavakivi talus, millest sugukonna nimi. Oma kodutalu oludest, niisama kui vanema­test ja muudest omastest, kasvupõlisest ümbrusest, on kirjanik hulga elavaid jooni annud omas juttudekogus Väikesed pildid Ees­tist (1911).

Pärast seda, kui tulevane kirjanik kodu pool algõpetust oli saa­nud, esiteks Patastel, siis Vanamõisas, piimarentniku tütre prl. E. Markowi ülalpeetavas kodukoolis, viidi ta, 1 ½ a-aastase koduolu järele,

Anna Haava ema 53-aastasena.

      

Tartu. Seal õppis ta esmalt paaris ettevalmistavas koolis. Hiljem astus A. Haava kõrgemasse saksakeelsesse tütarlastekooli. Viimase lõpetas ta 1884. Suure eksami tegemine andis talle kodukooliõpetaja õigused. See oli selleaegne kõrgem naisharidus.

Hoopis selle vasta, mis tavaliselt muud lõpetajad tegid, ei läinud A. Haava Venemaale, vaid jäi Tartu. Ta tegutses esiotsa Krüdeneri lasteaias ja pidas hiljem, eratundegi andes, väikest kostikohta. Selles leidsid peale omade laste võõradki hoolitsemist ja vastuvõttu.

Neil aegadel sündisid ka A. Haava esimesed luuletused, spontaan­selt, otsekui iseenesest esile puhkedes. Selleks oli ta küll juba koolipõlves kalduvust avaldanud. Isegi mõni arg katse oli varasemalt sün­dinud. Nüüd tuli esimene luulehoog, tõsine ja kaugele kandev. Luule sai sedamaid A. Haavale eluliseks vajaduseks.

See esimene nooruslik järk A. Haava loomingus on õige viljakas olnud. Luule tuli sündimata. Paari silmapilguga olnud mõned laulud valmis, kuna teised nädalate kaupa haudunud, enne kui nad üles kirju­tatud. Neist lauludest sai suur hulk juba 1886 ajalehte, „Postimehesse”. Nad kütkendasid kohe lugejat oma ebatavalise värskuse ja isikulise ilmega. Oli ilmne, et uus silmapaistev laulik oli ilmunud.

Esimene kogu Luuletused, honorariks 10 rubla, võis siiski alles 1888 ilmuda. See sündinud muude nõuandest. Luuletajale ene­sele ei tulnud meelegi seda mõtelda. Selle võrra oli talle kirjanduslik auahnus, teisiti kui meie päevil, kõrvaline asi. Pigemini oli enese­avaldamine luules miski liik enesepihtimist, nagu see lüürilisele luu­lele sagedasti omane on.

Eesti luule ei olnud sel ajal, kui A. Haava esimest korda esindus, päris kirjutamata lehekülg enam. Oli juba olemas tähelepandav vara omakeelist kirjandust, juttusid, näitemängusid, kuid ennegi luulet, laulusid. Kõnelemata Fr. Kreutzwaldist, kes saksalaadiliste luule­tõlgetega eesti luule, vanema luulelaadi, rajas, ainult Kalevipoeg on kuidagi ja osaliselt väljavõttelises seisukorras, ja kõnelemata Koidu­last, oli rida muidki laulikuid, luuletajaid, kelle tooted, viisidele seatud, luule rahva laiades ridades õige populaarseks ja lugupeetuks olid tei­nud. Siin on enne muid mõteldud M. Wcsket, Fr. Kuhlbarsi ja A. Reinwaldi, iseõppinud talupoeglaulikut, kelles tõeline luulesoon huvitava ja omalaadilise edustaja oli leidnud.

Pisut hiljem esindunud kirikuõpetajaid ei tarvitse siin üksikult nimetama hakata. Olgu ainult M. Lipp tüüpilisena esile tõstetud. Ta on järelaja magususesse ja vesisusesse, konventsionaalsesse laugusesse vajunud luule kõige suurem kuju. Nad ei viinud, isegi J. Bergmann oma kuiva võitu vormikusega, ärkamisaegist luulet edasi. Vastuoksa eelmisele tõusuajajärgule, täitus luule, vesistus, labastus, kaotas tõhu ja maigu, elukuike, sellegi elujõu, mis tal aastakümneid varemini oli ol­nud, selleaegse varase luule saksalaadilisest ilmest hoolimata.

Kui A. Haava esikkogu Luuletused 1888 ilmus, pidi see selle­aegses luulekirjanduses oma viisi märgitavat sündmust tähendama. Seni vägagi konventsionaalse, mittemidagi ütlevasse armastuselaulu lamedusesse, milles arvati H. Heine tooni jäljendatavat, tõi A. Haava hoopis uue elutundmuse, uue elutuike, saadud oma isikliku siseelu rikkusest, värskusest, vahenditusest. Otsekui nõiavitsaga juhatas A. Haava eesti lüürika luule algupärase eluallika juure.

Nii palju kui luulekogus veel algajat tundubki ja siin-seal ühtlasi mõnesuguseid järelekõlasid eelmisest ajajärgust, on luuletaja tegu­mood, ta isikuline luuleilme täiesti valmis münditud. See on selge ja kindel ja jääb kauaks püsima.

A. Haava luule on oma olemuse poolest romantiline, nukratooni­line, seotud igatsuste ja tagakaebustega pilvetaguse, unistuste maailma järele. Seda asjaolu tõlgitsevad kõige kujukamalt read seesugused kui:

    Kaugel, laia laante taga

    Sini-taeva piirilla,

    Nagu kaunis unenägu,

    Haljendab üks imemaa.

    Luuleriik tal’ nimeks pandud;

    Sinna tõttaks minu vaim,

    Sääl ehk elu mured kaoksid;

    Sääl ehk kosuks rahu-taim.

    (Maru, vaiki.)

Selle luule, nagu iga romantilist laadi luule juur, on sügavasti uputatud kurvameelsusesse, mis talle tumeda tooni, ütleksime moll-akordi annab, selle talle iseloomuliseks teeb. Luuletaja ise kinnitab meile seda üsna õigesti oma noorusliku pessimismiga:

    Noorus’-nurmelt okkaid leidsin,

    Kurbtust vara eluteelt;

    Sügavasse põue peitsin

    Õnne-ilma, rõõmust meelt.

    (Peipsi kaldal.)

See asjaolu on üleüldse tuttav romantikaaegistest luuletajatest, ala­tes Kreutzwaldiga, kes selle mündi isegi Kalevipoja lugulaulule peale on vajutanud omas Ossiani ihaluses. Ta võib vahest luuleajaloos kirjan­dusliku võttenagi esinduda, kuid ei tarvitse seda vajaduslikult. Ta on pigemini temperamendi, hingelaadi küsimus.

Sarnasena on see luule ka sügava usulise tundega, mis ennast aeg­ajalt vaimulikes lauludes väljendab. Neid leiame A. Haava esime­sest kogust ja hiljemgi. Eriti esimeses projitseerib ta luuleline meelekujutus tagakaevatava ime pilvetagusesse ideaalsesse olukorda, imemaad, luule imemaad otsekui üliilmse valdkonnaga sarnastades. Rahutumalt nagu romantika meelekujutus eksib luuletaja fantaasia hea meelega tühjadel nõmmedel ehk sügava metsa pimedikus ühes rahutuma kaebliku linnuga.

Selle luule sümbol – kujutav küll – on nõmmelill – kanarbik kurb tagasihoidlik sügiseõis, mis ei taha silma paista, vaid vähenõüdlik, alandlik on, vrd. Νõmmelill. Selle motiivi kõlasid esindub hiljemgi.

Spontaanne nagu A. Haava luule ülepea on, ei ole ta ühtlasi mingisugustest teoreetilistest vaatlustest välja kasvanud. Niisugu­sena ei taotle ta ka mingisuguseid teoreetilist laadi eesmärke. Selle­pärast ei leidu A. Haava luules palju kokkupuuteid suurte eeskuju­dega ega järskude ja kõrgete kunstiprobleemidega. Tõlkedki, mis ei puudu, ei ole eriti tähenduslikud ega viita kuhugi erilisesse suunda.

Tarve elunähtusi ja ennegi omi isikulisi elamusi, kunstinägemusi tõlgitseda, on talle luule eneseavalduse abinõuna, vabastajana, seleta­jana kätte juhatanud.

    Mull’ Vanemuine kandle andis

    kesk pilksel ööl,

    kätt õnnistades päha pandis,

    kui surm ju tööl:

    „Mu tütar, laula kurval tunnil, –

    saab aitama.

    Kui rind sul paisub õnne sunnil,

    siis laula ka.”

    (Sissejuhatuseks.)

Juba esikkogus esinduvad kõik A. Haava luulevaldkonna peaained: armastus, kas nukras ehk kelmikas-vallatlikus toonis, kodu, selle igat­sus, mälestused, isamaa, ta kaebused ehk viletsused, loodus, ennegi kevade, argielu, humoristiliselt ehk pilkega esitatud, mõnes väikses eepilises pildis.

Eriti viimane on visa püsima A. Haava luules, pärastpoole isegi paisudes, nii väheandlik kui ta muidu tõsisema luule mõttes on. Hiljem kasvab selle kõrvale satiirilist laadi eluvaatlus, sarkastiline olukujutus, kibe pilkeluule.

Naiskirjaniku teadaannet mööda olnud tema emal erilist andi ini­mesi iseloomustada ja selleks tabavaid kõnekäändusid ja võrdlusi leida. Osa sellest arvab luuletaja omalt emalt pärinud. Igatahes aga humoorimeele, mis A. Haava armastuselauludeski siin-seal esindub ja teda inimestetundjaks ja optimistiks lubab nimetada.

Kuna koduluule ja isamaaline lüürika rahvuslikul ärkuseajal eriti kaunilt oli võrsunud ja õitsenud, selleaegseid kõige paremaid luulesademeid andes, oli aastasaja lõpp selle poolest hoopis teisesugune, kehv. Kui rasked tsensuuriolud Eestis olidki, ei või kõike ometi väliste olude siiliks panna.  Nähtavasti oli luule huvikeskpunkt ise ka hoopis teise paika nihkunud, nimelt isikulise sisetunde kujutusesse, tundeelu edasi­andmisesse, armastuselaulu. Ka A. Haava paar kodu- ja isamaalaulu (Ehitagem rahukojad ja Isamaja) esikkogus ei paku muude seas kuigi palju nimetatavat. Nad on enam mõistusliku vaimutegevuse saadus kui tõsise luulelise inspiratsiooni sisendatud. Toodagu näiteks siiski luuletaja kodukoha kujutus:

Anna Haava noorena.

    – – – – – – – – – –

    Künkad kõrged päikse paistel,

    Mets nii haljas, org nii vaik:

    Läikiv laine, vete pinnal, Vesililled valgemad,

    Kaasik kaunis jõe kaldal. Haavad aias kohavad.

    Kuusk ja lõhmus, põlist põlve

    Jutustamas; künnilind,

    Kes end toming’ õite varju

    Peitsid, kohutasin sind.

    – – – – – – – – – –

    (Isamaja.)

See ei paista eriliselt silma oma sisu ega tegumoodu poolest.

Teisiti on lugu armastuselauludega, mis selle nagu mitme muu A. Haava kogu peaväärtuse moodustavad. Luuletaja tunne on õige ta­gasisurutud, diskreetne oma laadi poolest, isegi häbelik. Nii lastakse lille – sellest nagu liblikast on sagedasti juttu – tõlgitseda omi tund­musi, see on igivana luule sümbol, tuttav varasemastki Eesti luulest:

    „Sind ma, päike, unes nägin,

    vaatsin silma sulle! –

    Sulle hõõgan, sulle õitsen –

    Anna andeks mulle!”

    (Lill III.)

Selles suhtes läheb A. Haava tundeskaala hoopis lahku sest eroo­tikast, mis Eestisse maailmasõja päevil sisse murdis sensatsiooniliste ennekuulmatustega.

Armastus saab A. Haava luules oma arglikkuse tõttu miski senti­mentaalse ehk romantilise ilme, mida tumedad igatsevad, kurtvad, kaeblikud toonid loorivad.

Muude enam ehk vähem harilike, ajajärgule omaste armastus­laulude seas leiame rea tõsiseid lüürilisi saavutusi, mis silma paista­vad.   Tsiteeritagu neist Ν ä e, m i s lendab, lehvib läbi ööde: Näe, mis lendab, lehvib, läbi ööde, luige tiivul, – kohab akna all! Kas on arm, kas surm, kas ime sõnum ? – Süda põues mul on põksuval.

Rahul’ jään; eks lehvi rahu õues – kadund luigetiivul lendaja. – Aga vaata, hiilgav täht sääl langeb. Süda, mis nüüd soovid salaja? Selles on osavasti edasi antud pelglik ärkava tunde värin mõnede kergete, kuid osavate, tabavate joontega, mida märgivad läbi öö kuu­luv kohin otsekui luigetiibade löök, hirm tundmatuma ees, rahu ühes tähelangusega ja südame salasoov.  Selles on psühholoogilist tõtt, kuid peale selle esteetilist mõju, kõik nii keskitatult.

Nimetaksin veel psühholoogiliselt nii õigesti tabatud meeleolu edasiandi laulus Haige I, mille aine üks „Eesti Postimehe” jututoa lugu luuletajale sisendanud. Ometi on selles kõik nii lihtsate abi­nõudega esile saadud. Selles avaldubki tõeline kunst. Lubatagu tsi­teerida esimene stroof:

    Vii ära need ehted – vii äia nad kõik!

    Mu silmad ei taha neid näha. –

    Mu meel on nii hale – mu süda nii arg –

    Ei rõõmupidule läha. –

    Vii ära, mu õde!

    Vii ära!

Ehk siis see üks kõige ilusamatest lauludest terves kogus Ära küsi, mille lõpus tundmus kaasahaarava hellumiseni ulatab. Selles on suurt kunsti juba:

    Ära küsi, emakene,

    kullakupu eidekene!

    Õnnista mind, ema, ema!

    Minu valgus, õnn on tema, –

    Täht sääl üleval.

Samuti huvitava näite luuletaja õigest psüholoogilisest tabavu­sest, kuigi mitte samal määral kunstilisest tõlgitsemisest, annab laul Sinu silmad:

    Imelikud sinu silmad: –

    Nagu pehmed ööde ilmad, –

    Säravad kui taevatähed,

    Näen neid ikka, kui ka lähed

    Ära kaugele, –

    Imelik! Imelik! –

A. Haaval, kes enamasti omas luules nii harras ja tõsine on, on veel teinegi varjund armastuseluulest. See on humoristilik ehk kelmikas-vallatlik. Tüüpiline ja omaviisi üsna õnnestunud näide on Tuksuv süda:

    Tuks, tuks, tuks, tuks –

    „Vait mu süda, tuksu tasa!

    – – – – – – – – – –

    Tuksud valjult, lä’eb kõik segi.

    Ema küsib: „kes nii tegi?”

    Ütlen: süda!

    Sõitleb siis.

    Vait! vait!”

Kuid teise korra võib seda koketeerivat, kelmikat tooni varitseda hädaoht liig igapäiseks, argipäiseks, lamedaks minna. Nii on lugu laulus Sina oled k e l m. Omal ajal oli see liik õige käidav. Ta oli suurelt osalt ka süüdlane aastasaja lõpu luule laokiliminekus, kuna tõsise sisu asemele miski mänglev, tühine maneer sai.

Mitmed esikkogu lauludest, nende seas mõni tundeline kevadelaul, on muusikale seatud ja nii üleüldse tuttavaks saanud, nõnda: – Mis sa tahad kevade, Hinge hellal igatsusel, Kõik kal­lile, V a l ν a d e s. Need edustavad A. Haaval luule algaegadele nii iseloomulist sentimentaalist liiki, millel palju ilmesugulust saksa vas­tavat laadi toodetega tundub.

Ei kestnud kuigi kaua esikkogu tulekust, siis ilmus teine, Luu­letused II, samast hoost kantud kui esimene.  See oli a. 1890.

Oluliselt püsib A. Haava luulelaad teiseski kogus muutumata. See on armastusolaul, mis nüüdki predomineerib. Ta on peaasjalikult nuk­ratooniline, nooruslikult pessimistlik, romantiline oma meeleolu poo­lest. Väsimuse kurtmised, rauged õnnekaebamised, pettumuseavaldamised ja surratahtmised on korduvad motiivid selles A. Haava nooruslüürikas.

Seda tumedatoonilist elevust tõlgitseb õige tüüpiliselt ja õnnestu­nultki lauluke Üksainus kord:

    Üksainus kord veel tahaks

    Su hääle magust kõla

    Su silmi vaadata,

    Veel korra kuulata.

    Üksainus kord, mu armas,

    Veel mulle laula sa! –

    Oh sinu laulu kuuldes

    On õnnis sureda.

Ja samuti tuleks nimetada Tsähkna veskil loodud Kartus – lootus, mille looduse raamistikus, tumedas ja aimuslikus, salapärane igatsemise voogamine osavasti esile on saadud.

    Küll kohab vesi veski all,

    Tuul tõstab tiibu tuhinal! –

    Mu süda nagu tormilind,

    Kas saan veel, kallis, näha sind?

    Ma nägin eile unes sind:

    Sa jumalaga jätsid mind, –

    Torm tõusis, pimedaks läks ilm,

    Sa läksid – minul kustus silm.

    Küll kohab vesi veski all,

    Mets mühab öösel pimedal,

    Kuid vaikseks, vaikseks jääb mu rind.

    Vist saan veel, kallis, näha sind.

Abinõud selle meeleolu loomiseks on õige lihtsad, tahaks ütelda peaaegu äärmiselt lihtsad, algelised: mõned tõmbused, mõned õnneli­kud võrdlused, mõned peaaegu liigki tuttavad riimide paarid.

Endine on ka uues kogus hardus, usulise tundeni latvuv, ja see härras, nukrutsev alatoon. Sest, kuigi vahest kelmikas-vallatlevasse laadi ehtides, isegi naljatlevasse ja humoristlikku, millest kõne aluseski kogus siin-seal küllalt näiteid leiame, on A. Haava lüürika ometi oma olemuse poolest tõsine, vägagi tõsine, kurbtõslne. Õnneli­kult on eelmised tundeollused liitunud laulus Ü l e i l m l i k õnn:

    Üleilmlik õnn ei või siin kesta kaua –

    Päev laeb looja koidu kumaga,

    Ole vaik, mu süda, ei vist kaua

    Pole sinul enam võidelda.

    Valgusele on mind Jumal loonud,

    Pimedus ei tohi võita mind!

    Õnnistust kõik võitlused on toonud.

    Issand, selle eest ma tänan sind.

  

Anna Haava õde.

Arm on siiski selles luules ikka see keskine tunne, mille ümber kõik muu keerleb kui paratamata gravitatsioonipunkti ümber. Nii väljendab seda m. s. otsekui musikaalse fraasina sõnastatud Küll h i i l g a ν a d  t ä h e d :

    Küll hiilgavad tähed,

    Ei näe ma neid;

    Küll tormavad tuuled,

    Ei kuule ma neid:

    Sind näen, sind kuulen ainult ma!

    Sa oled mu õnn, mu õnnetus ka.

    Las’ hiilgada tähed!

    Ei näe ma neid;

    Las tormata tuuled!

    Ei karda ma neid:

    Ma tahan kõik ilma unusta –

    Ma tahan sind igavest armasta.

See on armastuse ülemlaul, nii loomuomane A. Haava luulele, ta lüürika tõeline inspireerija vaim.

Sagedasti võib luuletaja mõnes argielu pildis ehk tavalises kerges lühidavõitu laulus vallatlikku tooni taotades üsna lähedale igapäeva proosale eksida, tavaliseks minnes. Aga teise korra saavutab tema erk teravmeelne tunne tõelisi effekte naeratleva tooni värinaga. Väga huvitav näide selles laadis on Μ a olen näinud:

    Ma olen näinud muste silmi,

    Kui tähteööd nad säravad,

    Pea vaikivad kui jutt on huultel,

    Pea vaikselt palju sõnuvad.

    Ma olen näinud sõstrasilmi,

    Kes armsad olla mõistavad,

    Kes aga iga tuule tõstel,

    Pea oma juttu muudavad.

    Ma olen näinud mustjaid silmi,

    Kes nagu pilved tumedad:

    Sääl arm ja viha, rõõm ja valu,

    End ainult välgul näitavad.

    Ma olen näinud sini silmi,

    Kes päikseselgelt sõnuvad,

    Kõik’ hinge salaõhkamisi

    Just nagu peeglis näitavad.

    Ma olen näinud halle silmi,

    Kes südant kartma panevad:

    Sa hääd ja paha puhkamatalt

    Näed nende läikes heitlevat.

    Siis olen näinud halle silmi,

    Kes targad ja ka kavalad,

    Kes säravad kui haljas teras,

    Kes vihatujul naeravad.

    Veel olen näinud halle silmi,

    Kes vaikselt, rahul vaatavad,

    Ja siiski sala igatsusel

    Su juures hellalt viibivad.

    Kus rohelist on silme hallis,

    Sääl näkineiud valvavad;

    Sa vaata ette! Häda sulle,

    Kui kudagi neid pahandad!

    Veel palju silmi olen näinud,

    Kõik oma kohast ilusad –

    Mis võin ma teha et mull’ ühed

    Neist kõigist kõige armsamad?

See on väike psühholoogiline skits luule kujus, osalt ehk isegi pi­sut arutlev, mõistuslik. Luuletaja ütleb ühes erateates, et ta inimesi kõige paremini tunda oskab nende silmadest. See ongi õige: silm on hingcpcegel, nagu hääl ta kajastaja on.

Märgitagu veel iseloomulike armastuselaulude seast: Ma olen õppinud, muusikale seatud Ei saa mitte vaiki olla, roman­tiline Μanägin unes, mahedatooniline Emajõe idüll See oli kord ilusal õiekuul, mille kõrval muud lauliku looduselaulud, muidu kasinad, võrreldes harilikud ja pisut kulunud, lauged tunduvad, ja lõ­puks Weske tuttava karjaselaulu teisendused Juba k u i ma karjas käisin ja Laul.

Varsti pärast teise luulekogu ilmumist valmisid luuletaja elukäigus mõnesugused sügavamat mõju avaldanud sündmused. Siis suri kir­janiku isa ja järelejääjatel läks kodu ülekohtuselt käest. Mõttega kosu­tada oma nõrgaksjäänud tervist, puhata leinast ja muredest ning seni­sest küllalt vastutusrikkast tööst, ühtlasi lootuses, oma silmaringi veidi laiendada, reisis A. Haava 1892. a. Saksamaale, esiteks Leipzigi, siis Berliini lähedale asudes. Seal Fürstenwaldi diakonissiasutuses õppis ta m. s. majapidamist, mille algeid ta juba erakoolis oli omandanud, lapse­eas. Pärast tegi kirjanik teekonna looduse poolest ilusasse Harzi ümb­ruskonda. Vanema õe surm kutsus pea kirjaniku kodumaale tagasi. See oli 1893. Kevadel 1894. oli A. Haava Peterburis, suvel Novgorodi kuber­mangus, sugulaste pool. Sügisel hakkas ta Strelnas, ligi Peterburit, ühe Rootsi sugu kindraliproua seltsidaamiks. Nii tutvus ta Vene kõrgema seltskonna eluga. Seda kestis paar aastat. Suvel 1897 elas luuletaja Tuula kubermangus, Vene kirjaniku Tolstoi sugulaste perekonnas, kodukooliõpetajaks olles.

Luuletaja meeleolu oli neil aegadel tunduvasti masendunud ja raske. Võõrsilolu, kui ka koduta jäänud omaste eluolu, tõi hoolt ja muret. See välgatas meele ka koduigatsuse tunde, mida laulik ühes jutustuses nii kujukalt on esitanud.

Neis oludes ilmus Luuletused III, 1897. Selles luulekogus on miski traagilise tundmuse algus kuidagi juba märgatav, endisega võr­reldes ilmsem. Nüüd esindub A. Haavale nii kesine aine, armastuse motiivid, määravalt. See luule on nüüd täitsa väändunud, oma erilise mündi saanud. Endised ebakõlad, tehnilised ja muud konarused on peaaegu täiesti kadunud, peale mõne kerge sõna ehk mängleva allite­ratsiooni, luuletseva vormi.

A. Haava iseloomustab ise oma luulet Luuletused III alguses järg­miselt:

    Rahutumad lauluvaimud

    Äkist’ jälle ärkavad –

    – – – – – – – – – –

    Üks on rahutum kui teine,

    Igal ühel ise meel,

    Ühed hõiskehäälil hüüdmas,

    Teised surma radadel.

    Ühed püüdvad taeva poole,

    Teised põrmus kõnnivad.

    – – – – – – – – – –

Sellegipärast ei sisalda kolmas kogu kaugelt enam samas määras kui esimene ja teine tormitseva romantika meeleolusid sünkade taga­põhjadega. Kuigi siin-seal surmamälestusega seotud, vrd. Kutsu koju ja Surmaroosid sinu palgel, tundub rahutu tundepais kogus palju taltunum. Selle kõrval esinduvad üsna sagedasti A. Haavale ka muidu iseloomulikud sentimentaalsed toonid, näit. Ju õit­sevad jälle sinililled, isegi mahedad, kevadetunde tekitatud ilutsemised. Viimast liiki edustab näit. Oh kevade, oh õnneaeg. Aga kõik need ei kerki silmapaistvalt esile, ei paku harilikust palju lahkuminevat, ei ole iseloomulikud.

Kõige enam ahastavat meele tungi tunnukse vaimulikes lau­ludes. Neid leidub jälle õige ohtrasti luulekogu lõpus. Aga needki ei ole omased eriliselt tähelepanekut kinnitama. Veel vähem suudavad seda algupoole paigutatud humoristlikud argipildid oma tavalise eluproosaga ehk mõned vähesed satiirilised laigud, millelt veel teravust ja keskitust, vaimusoola puudub. Alles hiljem areneb A. Haava sa­tiir silmapaistvaks liigiks, isegi mitmeti iseloomuliseks ja eelvalitsevaks.

Nagu ennegi, nii esitab nüüdki armastusemotiiv peaosa. See on see eluluule, millest üteldakse:

    Luule see on leekiv tõde,

    Veri minu südamest,

    Seda pean ma ilmutama,

    Hoolimata enesest.

    (Ei tule luule tuulest.)

    See on ühtlasi igatsus, millest lausutakse:

    Mu igatsus on surmast kangem,

    Inglitest ja dämonitest vägevam,

    On igavene leekiv tuli,

    Õnnis valgus, surm ja rahu sügavam.

    (Minu igatsus.)

   

Anna Haava vend.

See on kõnealusegi luulekogu kõige ilusamad laulud esile mana­nud. Mõtlen siin koduigatsuse tiivalöögi kantavaid laulusid Kesk sügavat Venemaa metsa I ja II, millele Võõrsil nimeline luuletus ridadega:

    Siin haljendavad uhked metsad,
    Mäed pilvini siin tõsfvad pääd,
    Siin vaiksed, lillerikkad orud,
    Siin hõbelätted, laiad jõed,
    Kuid keskel selle ilu sees
    Mul põues kojuigatsus.
    – – – – – – – – – –

    Oh kodumaa, oh tuttav kõla,

    Mu armsad, kus te olete?

    Oh teie päralt on mu süda,

    Mind ärge saatke kaugele!

otsekui eelastme moodustavad. Kõik, mis A. Haava sügavamõtteliselt, tumedasti toonitatud romantiline muusa võluvat ja hurmavat pakub, võrreldes lihtsate, kuid seda mõjusamate abinõudega, on eelpool nime­tatud kahte luuletusesse kui miski kvintessentsi keskitatud, tihenda­tud.

Kesk sügavat Venemaa metsa.

I.

    Kesk sügavat Venemaa metsa

    On imeilus aas –

    Küll õitsevad sääl kevadel lilled,

    Sääl nagu paradiis maas.

    Ja mööda voolab säält jõgi,

    Nii vaikselt salaja,

    Tad peitvad põlised pärnad,

    Ta sügav otsata.

    Säält ööbik hõiskab ja kaebab,

    Et süda sulab sul,

    Ja nagu teisest maailmast

    Sääl lehvib hommikutuul.

    Kuid ära sa mine sinna,

    Kui igatsus sul suur,

    See jõgi on liig sügav

    Ja tema ilu liig suur.

    Jah, vaikne vesi on sügav

    Ja vaikne igatsus suur,

    Ja igavene rahu,

    Küll see võib olla suur.

II.

    Kesk sügavat Venemaa metsa

    Kuupaistel hiilgab aas,

    Külm, sügav, vaikne lumi

    Sääl särab ja hiilgab maas.

    Mets ümberringi on härmas,

    Kui oleks õisi täis;

    Kui tume marmor sääl paistab,

    Kus laine tasa käis.

    Ja sügav rahu paistab

    Kuupaistel üksinda,

    Kõik loodus on raskes unes,

    Kõik vaik ja hääleta.

    Kesköösel aga lõhkeb

    Jääkate jõe pääl.

    Pea pärnade varjult kostab

    Üks kurblik lauluhääl:

    „Oh vaikne vesi on sügav

    Ja vaikne igatsus suur,

    Ja igavene rahu,

    Küll see võib olla suur!

    Kord keset kevade ilu

    Siin kaldal istusin,

    Mu omakseid, kadunud armu

    Ma taga leinasin.

    Ja kurbtus ja igatsus kasvis

    Liig suureks südames,

    Ja vesi see hiilgas ja läikis,

    Ma nägin taevast vees.

    Kuid rahu oi leidnud ma vöödest.

    Sest taevas ei olnud sääl,

    Ja tuhat aastat siin heljub

    Mu kahetsev laulu hääl.

    Ei tohi päeva ma näha,

    Ei kevadest ilu ka:

    Kesktalvel siin keset ööset

    Ma rändan rahuta.

    Oh vaikne vesi on sügav

    Ja vaikne igatsus suur –

    Ja igavene rahu,

    Küll see võib olla suur!”

    Ja üle lageda lume

    Üks vari lennul laeb,

    Kuu varjutab oma palet,

    Kõik jälle vaikseks jääb.

Pean neid laulusid A. Haava romantilise luule tippsaavutuseks ja üheks kõige kõrgemaks harjaks Eesti luules, teatavast vormi ebatasasusestki hoolimata.

Eelmised luuletused, kuigi hoopis teist laadi, on saamasuguluses Koidula koduigatsuse lauludega, mis ta kõige isikulisemaid tundmusi tõlgitsevad, vahendituma värskusega. Need on armastust ja koduigat­sust kaebava naissüdame väljendused võõrsil.

Oma harda tooni poolest on tähelepandav Vaiksemaks ja sügavamaks.

    Vaiksemaks ja sügavamaks

    Muutub minu igatsus,

    Minu hinge sisse paistab

    Tasa taeva valgustus.

    Ei nii hellalt enne, armas.

    Ei nii õrnalt iialgi

    Sind mu süda armastanud,

    Ei nii kindlalt kunagi.

    Ja see armastus, ma tean,

    Pole vandeks sinule,

    Tähena ta sulle paistab,

    Õnnistab sind, armuke.

Nimetatagu veel võitvalt lihtne, kuid ilus, lüüriline laul Kuu­paistel, millele lapsepõlve imelikult tunduv tagasitulek ained on annud, nagu teisele samasugusele: Õnnis lapsepõli. Samasugu­sest, isegi sügavamast tundepõhjast on esile võrsunud Anna Haava üle­üldiselt tuttav Järv leegib eha paistel, mida ei tarvitse siin tsiteerima hakata, see on selleks liig tuttav.

Oma viisi huvitav on vallatlik-kelmika tooniga käsitletud Sere­naad, mille kõrvale teine samasisuline ja -nimeline laul liitub, sugu­lane Veske haruldaselt elevuslikule ja kuulsale serenaadile. Need on mitmes suhtes omalaadilised ja tähelepandavad.

Pea kolmanda kogu ilmumise järge tabasid luuletajat uued rasked kaotused, m. s. suri kirjaniku oma. A. Haava läks nüüd Peterburisse ja hakkas halastajaksõeks. Töötas seal saata. Siis tuli kodumaale, hakkas abiks oma vennale, kes temast palju noorem. Vend nimelt, kodutuse tõttu ka Venemaale teenima sattunud, tuli ja võttis ajutiseks rendile Haavakivi veski ühes maadega. Seal, endise isatalu lähimas naabruses, töötas A. Haava 4 ½ aastat. A. 1904 tabas luuletajat raske haigus. Põdemine kestis kaua. See andis aega mõtlemiseks, meeliskle­miseks ja luuletamiseks.

Lõpulikult paranenud, asus A. Haava Tartu ühe „Postimehe” toimetuseliikme asetäitjaks. See kutse siiski luuletajat ei köitnud. Ta ei vastanud luuletaja iseloomule. A. Haava hakkas nüüd oma käe peale. Ta püüdis ennast iseseisvalt ära elatada, m. s. tõlketöid tehes. Teenistus oli seda mööda üsna kasin ja olud kitsad. Vaheldust pakkus suvitus Saaremaal a. 1906.

Neis õige muutlikes oludes, enne haigust, tõvevoodil ja toibu­mise aegu, valmis uus paks köide luulet, paarsada laulu. See sai pealkirjaks Lained ja ilmus 1906.

  

Anna Haava ajutine isakodu Tahkna veski Võrumaal.

Lained-nimelist kogu iseloomustab kõigepealt argielupiltide, humoristlike ehk satiiriliste, rohkus. Mõnes ühiskondlikus pilkes saavutab luuletaja moraalne põlastus juba keski tatud teravuse ja tõhu. Edasi leiame kogu alguses mõned lühikesed laulud, milles laulik oma suhteid ühiskonnaga esitab. Nende paatos, kuigi mitte päris uus, on tähelepandav. Need nagu mõned teatavate elulooliste kudedega läbi­põimitud tooted pakuvad siiski enam isikukohast kui puhaskirjanduslikku huvi. Armastuselauludesse, mida kogus kesteab kõige enam on, kipub, nagu vareminigi, kuigi see endises laadis ei avaldu, isegi harva kerge kurb kelmika tooniga, miski resignatsioonitunne, loobumise meeleolu, koguni miski hauatagusus. See mündib A. Haava hilisemad armastuselaulud pisut raugeks, kalmu tundeliseks, seda enam, et arutav toon ikka enam esile tikub, lauludele sagedasti mõistupärase toonituse andes.

Luulekogu üleüldist pisut laugevõitu ilmet aitab vormivabadus, või õigemini miski katsetused vaba värsimõõduga veelgi süvendada. Kui A. Haava rütm ja eriti riim varasemas järgus üsna sundimatu, loodusepärane oli, siis on see lihtsus abinõude poolest Lainetes veelgi kaugemale viidud. Riimid on kogus ülepea üsna lihtsad, harilikud, vahest isegi puudulikud, kui neid hoopis kõrvale ei ole heidetud. Mitte harva tunduvad nad kulunud ja selle tõttu tohutumad. Vaba­värsiga, ja seda on paiguti üsna hästigi, on rütm hoopis kõrvale hei­detud. Ülepea ei ole A. Haava vormi uuendused millalgi häid taga­järgi annud. Hoopis selle vastu. Nad ainult on tähelepaneku vormikeskituse pealt, mis tarvilik oleks olnud, kõrvale juhtinud.

Kogule kõige iseloomulisem ja ühtlasi selle kõige ilusam laul on kahtlemata Mägede põues, milles A. Haava romantiline luule veel korra muude lisaks kauni väljenduse on leidnud, kuigi kõigiti mitte päris täieliku:

    Mägede põues puhkab järv,

    Suur sügav, sinine,

    Kui oleks taevas heitnud end

    Ta vilu vöödesse.

    Mägede põues. –

    Metsroosid, uhked palmipuud

    Ta kaldal kasvavad,

    Ja läbi laante laiad jõed

    Ta hõlma tõttavad.

    Mägede põues. –

    Oh seda päiksepaistet sääl!

    Oh haljust, õitsemist!

    Ei tea talv, ei tule torm

    Sääl hävitama vist.

    Mägede põues. –

    Sääl laulvad lained lugusid

    Ja õhud heljuvad,

    Ja aimamata imesid

    Sääl palmid kohavad.

    Mägede põues. –

    Sääl Looja tarkust, heldust, armu

    Sa tunned, aru saad,

    Sääl elu tühjust, viletsust

    Sa hoopis unustad.

    Mägede põues. –

    Oh jõuaks sinna järvele

    Mu kõikuv elulaev,

    Sääl saaksin terveks korraga,

    Sääl unuks oht ja vaev.

    Mägede põues. –

    Ei jõua – laiad laaned ees

    Ja mäed pilvini –

    Ei rada sinna, ega teed

    Vist leia iialgi –

    Mägede põues. –

Aeg-ajalt pääseb Lainetes veel esile A. Haava nooruseluulele omane endine hoogus lüüriline laad. Nii on lugu nooruse mälestustele pühendatud, kuid resignatsiooniga lõppevas Küll oli õnnis noor u s a e g !

    Küll oli õnnis noorusaeg,

    Küll oli kaunis ta!

    Küll tundis taevaimesid

    Mu süda otsata.

    Küll kumas koit,

    Küll hiilgas päev,

    Küll helkis kõik maailm.

    Küll tuksus, hõiskas, kaebas rind

    Ja säras õnnel silm!

    Küll oli õnnis noorusaeg,

    Täis taevaimesid!

    Öö tuli – pilkne leinaöö –

    Kõik tähed kustusid. –

    Küll kumas jälle kuldne koit,

    Kuid noorus oli läin’d –

    Ja tagasi teda taevalist

    Ei keegi tuua võin’d. –

Armastuselauludest nimetatagu ennegi traagilise tagapõhjaga Jäälilled, Kas m ä l e t a d ja samuti nukrameelsuse toonitatud Miks on sinu silmad nii muutunud?

    Miks on sinu silmad nii muutunud,

    Nii suureks ja hiilgavaks läin’d?

    Ei seda suurt valgust, nii valulist

    Ma ennemalt iial sääl näin’d.

    Ja sinu hääles on midagi uut,

    Nii valusat, vägevat! –

    Ja nagu kustuv päike on see,

    Kui sina naeratad.

    Oh kuidas nii surmani-valusalt

    Sind elu on haavanud küll!

    Ja ometi oli nii vägev hing

    Ja vahva süda sul?

Võrreldes sügavasti, kuigi ühtlasi traagiliselt tuntud luulelaadi edustab Laula mulle unelaulu, milles isesugune musikaalne, laulev toon eriti mõjub:

    Laula mulle unelaulu,

    Kui ma pean lahkuma,

    Anna mulle oma käsi,

    Las’ mind õnnel uinuda.

    Nagu õnnis unenägu

    Oli meie armastus –

    Oli nagu hõiskav palve! –

    Igavikust ilmutus.

    Ehk vast oleks tumestanud

    Meie õnne elutorm –

    Ära seletades tõttab

    Sellepärast ingel surm.

    Nagu õnnis unenägu

    Oli meie armastus –

    Oli nagu hõiskav palve…

    Igavikust ilmutus. . .

Nimetatagu samuti veel Sügise r ο ο s i d I ja II ja ennegi A. Haavale iseloomuline sügav, harras Suur armastus:

    Suur armastus on õnn ja valgus –

    Suur armastus ei ihalda –

    Vaid kõrgelt nagu päikse kiired

    Su eluteele paistab ta.

    Suur armastus on õnn ja valgus –

    Suur armastus ei ihalda –

    Vaid sinu õnnest, sinu rõõmust

    Suurt sügavat õnne leiab ta.

    Ehk samuti Üks ainus kord:

    Üks ainus kord tahaksin olla

    Su silmade valgus,

    Su südame ilu –

    Üks ainus kord pää sinu rinnale peita

    Ja kõik muu õnne meelest heita

    Ning nuttes ja naerdes suil’ tunnistada,

    Et süda ei suutnud sind unustada! –

    Üks ainus kord – kuni surmani. –

Kui hallivõitu humoristlised elupildid ja ennegi pilkelaulud, satiirilised soeted pisut kalmuliseks muutuva armastuseluule kõrval Lai­netele miski raskevõitu ja mõrkja ilme annavad, siis on R i s t l a i n e d, 1910 ilmunud, hoopis kergem, valevani, selgunum – ütleks. Ta laad eraldub üsna põhjalikult eelmise luulekogu omast. Paksu köite asemel ilmub jälle tavaline luulevihk, nagu Luuletusedki, millega tal palju sarnasust on.

Peale mõne harva väljavõtte sisaldab luulekogu Ristlained armastuslaule. Nad jätkavad neid toone, mis eelmisest luulekogustki oleme leidnud. Hulk huvitavaid hingeelu seisukordi, enamasti traagi­lisi, leiab neis käsitluse vormis, mis osalt pateetiliselt tõstatatud, osalt päris retoorilist, sagedasti harutlevat laadi on. Tumedate romanti­liste meeleolude kõrval võidab miski hauatagune, isegi kalmuline tumemeelsus ikka enam maad. Mis ennemalt otsekui väljavõtteline oli, saab nüüd üsna valitsevaks. Sellest luulekogu võrreldes ühtlane ilme, eriti kui ta Lainetega kõrvutame. Sellegipärast ei saavuta Rist­lained esimeste kogude varanooruslikku värskust ja nende lüürilist elevust. Midagi on terves häälelaadis otsekui murdunud.

A. Haava hilisemat armastuseluulet iseloomustab m. s. juhtlaul Mu süda usub:

    Mu süda usub õnne,

    Suurt – meresügavat! –

    Kus sügavad muinasjutud

    Ja imed puhkavad.

    Mu süda usub valgust,

    Mis tõuseb säält sügavast –

    Mis kutsub tuhanded õied

    Kõik elusse uinumast! –

    Mu süda usub elu,

    Mis solge õnnistus on! –

    Mis maine ja okkaline,

    Kuid siiski taevane on.

    Mu süda usub surma,

    Suurt, sügavat, õnnist ööd –

    Kuhu mahuvad ära kõik õndsus

    Ja valgus ja elutõed.

Vahest võib A. Haava harras, tõsine, kergevõitu armastuselaul nüüd miski kurvalt naeratleva helgi saada, millel siis oma isesugune, eriline, naiivne sarm on. Seesugune on Me olime nagu lap­sed, mis luuletaja varasemaid toone meele tuletab.

    Me olime nagu lapsed,

    Kes mängivad lilledes,

    Ja kuldane päikene ise

    Meil sätendas silmades.

    Me olime nagu lapsed,

    Kes eksivad lilledes,

    Ja koduteed ei leia

    Ja silmad pisarais.

    Me olime nagu lapsed,

    Kes rännates raugevad

    Ja kuristiku kaldal

    Ööpimeduses puhkavad…

    Me olime nagu lapsed,

    Keda inglid valvavad –

    Kes kuristiku kaldal

    Veel näevad õnnist und…

Endist romantilist tõugu tuletab meele samuti laul Ühest vaik­sest, pühast hiiest.

Huvitavaid psühholoogilisi tähelepanekuid, kuigi vorm vabavärsi tõttu laokili, on Inimesed III ja enne muid Maria Magdal e n a…

Ristlainetega alustatud järku jätkab järgminegi luulekogu Põhjamaa lapsed, mis a. 1913 välja tuli. Esitab kõigepealt mõned luuletused, milles A. Haava oma luule olemust püüab seletada, analüüsida. Neist esitatagu katkeid, esimesest, otsekui eeskavali-sest laulust Μ e oleme põhjamaa lapsed.

    Jääb lumekargelt põue

    Meil südame sügavam õnn –

    Ja südame sügavam valu –

    Nad ainult aimata on.

    Jääb igavest ütlemata

    Meil südame õndsam õnn! –

    Ja südame sügavam valu,

    Mis vaikiv kui igavik on.

Selle romantilise laadiga, milles kaugemeelne kurtmine, ja ikka ja ikka korduv igatsemine olulist osa esitab ja sellele luulele sisu, hinge annab, toonitab A. Haava väljendusliku külje, vormi ebatähtsust, mitteolulisust luule enese hinge kõrval. Sellest vaate­kohast välja minnes on sündinud ideelist huvi pakkuvad satiirid, mis eelmises kogus leiduvat Noored raugad nimelist luuletust teata­val viisil jätkavad ja täiendavad. Need on: Auahnust ar­vatakse… – vähe õnnestunud Kalevipoja värsis, Euroopa kui vaataks ja samuti Valitud kunst, millest luuletaja väite seletuseks katke lisatagu:

    Kõik sile – kõik riimid ja rütmid,

    Kõik silbid ja sõnade käik:

    Kõik valitud „kunst”, kõik helin –

    Kõik virved ja värvide läik! –

    Kui ainult hinge neil oleks!..

Võrreldagu samuti Mu laulud ei „k u n s t i” kõlad. See on teataval viisil enesekaitse sisendatud.

Ideeliselt kõige huvitavama liigi luulekogus sünnitavad ometi need laulud, kus laulik oma osatust, oma saatuse raskust kur­dab. Miski sisemine paatos annab neile lauludele hoogu. Nimetatagu neist mitme muu kõrval Unustus, Kord oli, Troost. Nende juure liituvad paar isamaalist, positiivse suhtega laulu, milles sama­sugust tungi on, ja pisut kaugemas kaares paar satiiri, mille kodu­maine isamaaline meelsus on esile sundinud. Nende seas on Κ u 1 tuura kandjad, korporantide vaimu vastu sihitud.

Peaasjaliku osa moodustavad nüüdki armastuselaulud, mitmeti sar­nased Ristlainete omadele, nii laadi kui toonituse poolest. Laulik üt­leb m. s. ühes luulekogu kõige lüürilisemas laulus Ei igatse ka­dunud aegu:

    Ei igatse kadunud aegu,

    Ei kevadet tagasi:

    Suur, kohav, rikas elu,

    See tõmbab mind edasi.

   On elu palju võtnud –

   Kuid rohkem veel annud ta! –

   – – – – – – – – – –

Asja loomust enesest on mõistetav, et miski resignatsiooni toon, mis vahest kalmulise rahuigatsuseni ulatab, kõnealusteski armastuslauludes valitsevaks püüab saada, lootuslikumaid meeleolusid ja uusi kevadetundmusi tagaplaanile surudes. Erilise tooni, võrreldes koon­datud vormis, on see otsekui kõige maise traagika tunne saanud lau­lus Külm:

    Külm väljas, külm mu kambris –

    Ja külm mu südames –

    Külm väsinud, taline päike,

    See kaob sääl kauguses.

    All tänaval rändab elu

    Ja saatus oma teed –

    Külm, pilkne üksildus raskelt

    Mu ümber heidab käed.

    Jäälilled valged mu aknal –

    Ja õudselt käib õues tuul! –

    Kas sina, mu südame armsam,

    Nüüd saadad nii tervisi mull’!

Kõige õnnestunumaks seda laadi lauluks tuleb siiski pidada Ikka sõnatumaks huuled :

    Ikka sõnatumaks huuled . . .

    Aramaks kätt andes käed…

    Ikka nagu tõuseks, kasvaks

    Nende vahel kaugused…

    Kähvatades kustub eha …

    Kaob kaugustesse koit! …

    Närtsib suvi – langeb lumi –

    Langend surma õnnis loit? . ..

    See on põhjalas te luule –

    Öödevaikiv igatsus!

    Elupikad kannatused! –

    Surmaustav armastus. –

    Ikka sõnatumaks huuled…
    Aramaks kätt andes käed.. .

    Ikka nagu igaveseks

    Lahkumas on nende teed …

Hoolimata rasketest sõjaaegadest, mis ta luuleski siin seal kajas­tuse on leidnud, jätkas A. Haava kirjanduslikku tegevust. A. 1920 il­mus väike vihk laulusid pealkirjaga Meie ρ ä e ν i s t.

Meie päevist sisaldab osalt laulusid 1906 ja 1908, kuid suurelt jaolt maailma- ja vabadussõja aegadest 1916-1918. Armastuselaulud nihkuvad nüüd kuidagi tagaplaanile. Neid ei ole kuigi palju ja needki, mis olemas on, ei avalda erilist tähelepanekut. Kõige enam ehk siiski need, milles moodsale luulele nii omane tunderõhutus A. Haavale eba­tavalisi mõtteid ja ütlusi paneb esile tooma, nagu Midagi kat­kend on minu hinges ehk trotslik Αh, ainult mitte ki­viks ja jääks ehk Kuid tuhat korda hirmsam. Nende juure liitub samast tundepaisumisest ehk liig retooriline Mis, saatanlik saatus, mis tahad meist veel.

Laul S i i s helgas ja helises piduhoog esitab huvita­vaid psühholoogilisi ja eluloolisi andmeid, ja tuletab meele seda liiki laulusid pisut varasemast ajast. Aga nii selles, kui mitmes eelmises ei ole vormiline külg küllalt tihendatud. Nimetatagu eelmiste kõrval veel satiirilise okkaga Kui puhus mu katusekambris luul, edasi Nad matsid mu k o r d ju ma h a. Palju parem vormi poo­lest on pisut vanaaegses laadis kirjutatud Ma laulan üht vana laulu:

    Ma laulan üht vana laulu:

    Maailma algusest ju,

    See helises Eedeni hiites,

    Kus kohises elupuu –

    Laul igavest-vana ja igavest-uus,

    Maailmas ta nimeks on – armastus.

    Ma laulan, kui kohiseb kevad,

    Kui hoogab ja sosistab sui –

    Pean laulma, kui sügisehalla

    Ju härma mu juustesse tõi –

    Ka talvegi lumi hiilgaval a’al

    Vast vaimukauges veel sõuab mu laul.

    – – – – – – – – – –

    Sest süda mul tuhatvõrd surma

    Küll kannatand sellel a’al –

    Vaik valub nii, särab mu okaskroon –

    Ja selle, mu armsam, kõik sinule toon.

    – – – – – – – – – –

Harva küünib hardus vaimuliku lauluni. Seesugune, vormiliseltki, keskitatud näide on S i n u  hiilges.

Hoopis uudset ainet edustavad sõjaaegsed kujutused, millel sel ajal aktuaalne sisu oli. Neid on terve rühm, nagu: Sabasseisja visioonid (veebruaril 1917), samuti Sina Soodom ja Gomorra! ehk eriti subjektiivselt toonitatud ja mitmeti estoetiliseltki mõjuv Kel kodu ei ole:

    Kel kodu ei ole –

    Sel kurbub süda,

    Ja kurbub ihu, hing ning meel –

    Ja valu tad valdab võõraste leel! …

    Kel kodu ei ole…

    Kel leiba ei ole –

    Sel kurbub ihu –

    Ja kurbub süda, hing ning vaim,

    Nii kurbub mullatalt mullataim.

    Nii kurbusin kodutalt, Kodumaal;

    Pead nõrgutin leivatalt, Priiskuse a’al.

    – – – – – – – – – –

    Tund’s otsatu naljak see ilmaring

    Ja tõstis hirmsat naeru mu hing! . . .

Nimetatagu samuti üsna teravasti serviv ajaolude kujutus Kõik ebagraatsiad sinuga:

    Joo viina, naine!

    Joo! suitseta!

    Kõik ebagraatsiad sinuga,

    Nad valetavad su kiitust.

    Kõik mehe kored

    Ja pahed nii

    Kopeeri, nad eneses tippu vii!

    Nii õdub ju kõrgem „kultuura” …

    – – – – – – – – – –

    Su tütred, pojad

    Ju hällist nii

    Kõik viina ja suitsumiraakli vii:

    – – – – – – – – – –

Võib olla liiaks retoorilist rõhutust, vähem tõsist sisemist tundepaisu on isamaalist laadi lauludes, mille aine ajajärgu kohta aktuaalne oli. Tsiteeritagu ometi mõned read ühest seesugusest luuletusest:

    Maa müdiseb vaprate sammudest,

    Ja üle maa sõjasarv hüüab!

    Nad tõttvad kõik sõdima isamaa eest:

    Noort vabadust vaenlane püüab!

   – – – – – – – – – –

Luulekogu lõpus leidub terav okkaline satiir: Nüüd tulevad jälle nad, kirjatargad, millel oma vaimutera ei puudu:

    Nüüd tulevad jälle nad, kirjatargad,

    Nad mõõtma mu saatuse lauldud laulu.

    Nad panevad tähised, piirid, margad,

    Et kuhu ta kuulub, ehk ei kuulu.

    – – – – – – – – – –

Maailmasõja lõppedeski ei võtnud A. Haava seisukord palju para­neda. Selleks oli ta kirjanduslik toodang ka kasin ja lisaks vähe tulu­toov. Ta sai küll vabariigi tulekuga väikese pajuki, aga see ei küün­dinud kaugele. 1921. aasta lõpupoole tabas luuletajat jälle raske ja ränk haigus. Ta sai osalise halvatuse. Eluvaimud olid siiski tugeva­mad.  Luuletaja toibus värsi jälle ja paranes valju dieedi varal.

1930 üllatas A. Haava lugejaid uue luulekoguga, mille pisut mood­salt pikk nimi on Siiski on elu ilus.

Juba kogus Meie päevist on märgata mõnesuguseid luulelise vormi uuendusekatseid. Uueaegsele luulele kuidagi lähenedes tarvi­tab A. Haava teistsuguseid rütme kui varem, uuendab sõnastikku ja teisendab stiili. Seesuguseid uuendusi taotab suurelt osalt ka Siiski on elu ilus. See on rikas uudissõnadest ja mitmesugustest keele­uuendustest. Üleüldse võttes ei ole need luulekeele uuendusekatsed ometi õnnestunud. Kui rütm küll paiguti ehk elavuse ja kerguse poo­lest on võitnud, ei ole keskituse mõttes kuigi palju edenemist sündi­nud, isegi endisega võrreldes. Veel vähem õnnestunud on katsed luulesõnastuse uuendamiseks. A. Haava võõrassõnad ehk mõnesugu­sed laenud ja ennegi uussünnitused mõjuvad pigemini eksitavalt ta lauludes.

Uute laulude peaasjaliku sisu moodustavad oma luule ja olukorra seletused, isikuliste suhete eritlused, nimelt aga ligimiste ehk lähema seltskonna inimlike nõrkuste kujutused. Sellest siis otse­kui iseenesest tekkiv satiir, mis paiguti sarkastilise tõhususeni küü­nib, eriti sotsiaalseid virildusi esitavates lauludes. Ülepea valitseb luulekogus satiiriline laad. Ainult siin-seal leiame veel mõne harrastõsise ilmelise armastuselaulu, mõne üksiku looduselaulu, isegi isa­maalise laulu endiste motiividega. Kõige enam sööbivad meele õige teravasti ja esteetilise mõjuga kirjutatud isikukohased, ja enese kodutuse ja üksilduse tunde sisendatud kurtmised. Tsiteeritagu katke:

    – – – – – – – – – –

    Kõndinud mina ka madalusteed,

    Juhtinud siiski mind jumalusväed;

    Keset ka saatuse pimeda,

    Loonud hing lootuse ilula;

    Võitlustes – surmagi varju all

    Minuga jäänud mu Elulaul.

    Armastan sind – Sina, minu Elu!

    Läbi kõigi taevaste kostab see ilu!

       – – – – – – – – – –

    (Siiski on elu ilus!)

Selles on huvitavaid ja ilusaid mõtteid. Ja üsna vabasti käsitletud rütmgi aitab neid vastavalt ja osavasti tõlgitseda. Neis ridades tun­dub otsekui miski tõsist vaimuvabastuse tunnet.

Niisamuti teenib tähelepanekut järgmine katke laulust Εlu vaid unenägu kõik:

    Heitis Jumal mu hingesse

    Eluleekiva tule –

    Astus Püha siis eemale:

    „Põle nüüd, inime, põle!”

    Mõistis mu välja Eedenist,

    Lapsepõlve Saalemist –

    Valmistet seisis mu elurist.

    – – – – – – – – – –

Enamasti valitseb eelpool puudutatud motiivides sügav, otsekui traagiliseni küündiv tundmus, kui mitte sordiini alla rõhutud resignat­sioon. See annab A. Haava hilisematele lauludele oma erisuguse toonituse, omasuguse varjundi. Mõnekorra murdub nagu läbi nutu uju helkiv kurb naeratlus. See on nii veetlik ja südameküllusest tulnud ja võib A. Haava hilisemale luulele oma isesuguse võluva helgi anda. Nii sünnib laulus Maise mu elu ääre p ä ä l. Haruldaseni mõjuni on viidud see käsitluselaad ka tundmuslikus laulus Kui saaks mullegi kord kodu, mis üks luulekogu kõige parematest ja omalaadilisematest näidetest on:

    Kui saaks mullegi kord kodu,

    Muldakaunis kambrike –

    Kas saaks alla kodu taeva,

    Kumavpäikse küllasse?

    Sinna jah kord nõuan kodu,

    Ehtimata aseme –

    Ehib ilmatütar ise,

    Mängib tuul ja päikene.

    Õitsvad ise metsaõied

    Põrmukssaand mu südamel;

    Kõik mu laulemata laulud

    Valuvad sääl vaikustel.

    – – – – – – – – – –

    Kodutaevas, kodupäike,

    Kodumuld ja kodumaa –

    Saaks sääl kodutusest, külmast

    Kaua, kaua puhata!

Eelpool puudutatud liiki luuletustes, nagu m. s. ka laulus Surm ei ole su r m, on A. Haava esitanud hulga väga ilusaid, sügavamõt­telisi meelisklusi, mida ta viimase ajajärgu luule kõige paremateks saavutusteks tahaksin pidada, sest satiirid, kuigi nad mõne korra oma teravusega tabavad ja salvavad, on siiski argipoole kujutus, otsekui luule, tõsise luule, aarmaa, enamasti kõle sööt ehk kesapõld.

Kui suurt värskust A. Haava, omast pikast tegevusest hoolimata, võib avaldada, ei tõenda mitte üks Siiski on elu ilus, vaid samuti veel käsikirjas leiduv luulekogu L a u l a n  oma Eesti laulu. Sellega ei ole mõteldud algusesse paigutatud isamaalise sisuga laulusid, mis luulekogule pealkirja on andnud, pisut komplitseeritu ja kes teab mitte päris kohase. A. Haava isamaalised laulud, niisama vähe kui muude ta kaasaegsete ja hilisema põlve omad, ei ole nii olulised ega sisemise avaldusetarbe dikteeritud kui ta sügavast subjektiivsest tundest esile kasvanud armastuselaulud. Nad kannavad pigemini miski juhuliku pidupäeva ja selle rõhutusetarbe münti. Neist ei tule igatahes ajajärgu algjõulist, algupärast luulesoont otsida. Nad jää­vad ikka eeskavaliseks ega ole kaitstud kõige kaduva saatusest.

Palju enam tuleb luuletaja tegumood nähtavale neis lauludes, milles ta oma olukorda ja omi suhteid ümbrusega, nii nüüd nagu vare­mini, mõne korra satiiriliselt, teise jälle mõistukujuliselt juurdleb, sü­gavamõttelisi juhtlauseid esitades, mis A. Haava viimaste ajajärkude luulele pisut mõistusliku, kuid teravasti joonistatud joone annavad. Nad on otsekui jätk tema juba Lainetest alganud seda laadi loomingule. Mõned looduselaulud ja meeleolukujutused tuletavad samuti varase­maid helitõugusid meele, kuigi vorm ja miski sisemine rõhutus pisut teist sugu on.

Tooda gu näiteks katke laulust Sa tuled kaugelt lapsepõlvemaalt.

    Sa tuled kaugelt lapsepõlvemaalt,

    Üht iluilma kaasas kannad säält:

    Su kadund kodust mälestusesära!

    Sa selle saatel võitnud ilma ära.

    Kõik ohud, vaevad pikal eluteel

    Sind seda enam hingestanud veel,

    Et murede ja kannatuste voos

    Sa mängind kannelt nagu võiduhoos!

    – – – – – – – – – –

    Ning õhtuvarjud pikenevad tasa, –

    Pea loojangule kaldub sinu päev,

    Kuid sinu laul veel heljub üle aasa

    Ja kaugustesse tõttab mõte-meel:

    Et kui joht jõuab üle viimse mäe,

    Ja lähed läbi sünge surmaöö,

    Mis uued ilmad avanevad sulle?

Haruldase tooniherkuse saavutab A. Haava intiimselt häälestatud luule eriti laulus, kerges ja gratsioosses Mu laual üks metsavirνeke :

    Mu laual üks metsavirveke,

    Veel urbade puhist see oksake;

    Ta sinavast salust tõi sõnumid siis,

    Kui talve ja kevade heitlus veel käis

    Ja lendlesid lumilinnud.

    – – – – – – – – – –

    Ma heidan ta tulle! Sääl muutub ta siis,

    Kui aknasse heliseb suviste viis;

    Saab vabaks ja uueks see taimegi hing,

    Kuis igavest jätkub kõik eluring,

    Loob lõputult uusi maailmu.

    – – – – – – – – – –

    Mu mahutud soovid – nii põlegu nad,

    Liiglootused, kellel siin maises ei maad,

    Mu inimilmatu igatsus. –

    Mu laual see metsavirveke –

    Ka mina üks kodumaa oksake,

    Kuid kummalgi meil ei mulda, ei maad,

    On ahtad ja ohtlikud meie aad.

Luulekogu kõige paremate hulka tuleks lugeda edasi Kus su päriskodu olnud. Selles on seda tõsiluulet, mis ikka nii värs­keks jääb ja alati lohutlik on lugeda:

    Ei sa taha orus olla,

    Oru udude ummikus,

    Päikesekehvalises padus,

    Kuhu ei Jumala tuultki tule!

    Sina vaatad mägedele,

    Valgusküllas väljadele!

    Taotled sinitaevastele,

    Jumala Enda õuedele!

    Oh sa uljas orulill,

    Ebatavaline taim!

    Kuuluta, kust sina tulnud,

    Kus su päriskodu olnud!

    Läbi raske madalrõhu,

    Läbi oru hämara

    Väike võluv lilleke,

    Tulvil sinu tuluke,

    Sinu igatsuse nuum

    Valub ala, nagu valve,

    Nagu võim ja nagu palve

    Ikka Jumala taeva poole,

    Valguskülla väljadele!

    Valgusväljad, eks nad kaugel!

    Sinitaevad, eks nad kõrgel!

    Jumala Enese õndsad õued,

    Eks nad säälpool meeltemõistu,

    Igavese sala süles!

    Aimad, mäletad säält mõnda,

    Et nüüd igatsed sa nõnda?

Tahaks tähelepanekut juhtida ka luuletuse kerge hõljuva rütmi peale, mis A. Haava vastses luules otsekui miski uus helielement mõjub.

Missuguse tõlgitsemise lihtsuse ja sügavuseni A. Haava hilisem luule võib ulatada, kurbselgunud meeleolusid edasi andes, tõendab m. s. laul Talve tulles. Selles on sama rütmilist hõljuvust kui eelmises:

    – – – – – – – – – –

    Ma seisan uksel ja vaatan välja:

    Suur rahu tulnud mu südame,

    Suur tänutunne olnu eest:

    Siin voogas kord kevad,

    Siin tulvis ta,

    Siin õitses ja hõiskas ja kaebas!

    Siin lokkas kord suvi,

    Siin säras ta!

    Käis äike ja kohasid pilved!

    Siin lähenes sügis

    Ja õhkas ta jahe

    Ning minema valmistus

    Suvine mahe.

    – – – – – – – – – –

Kõige heledamat tippu kõnealuses kogus ja kahtlemata ühte A. Haava luule kõige sügavamat laulu edustab ometigi Nii mälestage. See näikse nii vahenditult esile pulbitsenud sellest elavast allikast, mis A. Haava luulet otsekui elueliksiir kastab ja elustab, kõige inimeseelu traagilisest tundest.

Traagilisest tunde põhjast hoolimata, kuid teiselt poolt just selle tõttu, sest et see laulule igavese, aimamata kandvuse annab, mis müs­tiliseni küünib, lubatagu laulust vähemast esimene osa tsiteerida:

    Kui jõuab õhtule mu aeg,

    Kui lõpul minu elupäev

    Ja maine, mure, maine rõõm,

    Kõik eluaja töö ning vaev,

    Kui põgus unelm, viirastuse mäng

    Veel möödub vaimusilma eest,

    Siis valvel, ootvel seisab hing,

    Et kuis ta tuleb, ilmutub

    Suur saladus, kel nimeks surm?

    Ning loojenedes minu päike

    Veel viimsel hetkel naeratelles

    Ja kõik maailma õnnistelles

    Ta horisondi taha kaob.

    – – – – – – – – – –

Ei saa veel nimetamata jätta samuti ühte luulekogu teist ehet, mõtte ja kuju poolest algupärast, kurbhumoristlikult käsitletud Pa­lun väga: edasi, milles ustav ajamõõtja ja südame, elumõõtja tik­sumine nii ilusasti kõrvuti on seatud.

Enne A. Haava ilmumist Eesti kirjandusesse läinud aastasaja lõpu­poole võis vaevalt eestikeelsest armastuslüürikast juttu teha. Nii vähe isikukohased, konventsionaalsed ja ilmetumad olid need luuletooted, mis enne teda olid sündinud. Ka Koidula kirjutatud harvad armastuselaulud ei sünnita väljavõtet. A. Haava lõi esimest korda hoopis iseseisvalt isikulise tunde elustatud ja hingestatud armastuslaulu.

Eriti kui A. Haava loomingut ärkamisaja luulega kõrvutame, on edu, mis luule tema armastuslüürikaga on saavutanud, ilmne ja silma­nähtav. A. Haava kõige suurem teenus on ennegi see, et ta lüürikale selle õige algallika vallutas, õiguse ja õigustuse isikulisi elamusi, sü­gavasti koetud tundmusi edasi anda ja tõlgitseda. See subjektiivne külg on ühtlasi määranud ta lüürika elujõulisuse ja piiratuse samuti. Et naisluuletaja armastuseluule algatajaks ja rajajaks pidi saama, ei ole juhtumine. Pean seda täiesti arusaadavaks ja loomulikuks, eriti kui nii subjektiivselt toonitatud laad, kui armastuselüürika, küsimuse all on.

Kuigi A. Haava luulel, nagu Eesti vanemal luulel ülepea, teatavat sugulusilmet Saksa järelromantika lüürikaga võib olla, on A. Haava kirjandusliku nähtusena ometi täitsa algupärane. On raskeks osutu­nud mingisuguseid konkreetsemalt kindlaks tehtavaid mõjusid osutada tema laulude ja mõnede väliskirjanduse edustajate vahel. Mis Heinest A. Haava puhul kõneldud, on puhtasti välispidisus.

See ongi hõlpsasti mõistetav: A. Haava on loonud, nagu ta õigu­sega ise toonitab, spontaanselt, hoopis rippumata sest ehk teisest teo­reetilisest luuleprobleemi asetlusest. Nendega ei tehtud, nagu teada, varemini Eestis ka kuigi palju tegu. Ja neile ei ole luuletaja ka suu­remat tähtsust annud, vist küllalt teadlikultki.

A. Haava luule spontaansusest järeldub rida huvitavaid tõeasju.

Otsekui loomulik kõnekeel, nii voolab ta vars lauludes. Sellest see loomulik, ütleks looduslikki, sundimatus, vahenditus, ja teiselt poolt mingisugune karge ehtetus, peaaegu kainuseni ulatav hoolima­tus sõnakunsti välispidistest ilustusabinõudest, retoorilistest liikidest, stiilist ja kõigest sellest, mis moodsat luulet sagedasti mitte üksi ei ilusta, vaid moonutabki.

A. Haava on tihti peaaegu kõleduseni asjalik, kuigi ta vahest teises kohas ei tagane isegi mõne rõhutuse, liigagi tugeva, ülipingutatud sõnastuse eest. Mõni lihtne joon, sekka mõni harilikuvõitu võrdlus ehk mõni muu, üsna tavaline vahend, iluabinõu annab ta laulule oma ilme. Riim on samuti üsna lihtne, sagedasti alge­line, isegi kulunud ehk puudulik. Värsi virtuositeeti ei näi A. Haava millalgi taotlenud. Sellest tuleb, mitte harva, otsekui iseenesest tek­kiv’ tunne keskituse puudusest, vormi absoluutsuse olematusest. Vahest ei näi luuletaja ka tundvat ehk tunnistavat sõna, luulelise sõna, valiku suurt ja kandvat, sugestiivset mõju lüürika kohta. Ta võib isegi vääratada kas liig proosalisele poolele ehk teisipidi retoori­lisesse ülirõhutusesse. Siin-seal tahaks ikkagi midagi retušeerida, midagi viimistleda, midagi muuta, mis teisiti peaks olema. Sooviks ühe sõnaga mingisugust suuremat lõpetlikkust, täiuslikkust, tingi­matust.

A. Haava luule, ka omal ajal nii populaarsed armastuslaulud, või­vad mõne nüüdse aja lugeja ehk arvustaja meelest pisut algelised, lihtkorralised, naiivselt kodupärased, liig loomulikud ja loodusepärased tunduda, ilma suurema kunstita, nõueteta, nii sisu kui vormi, eriti vormi suhtes, mille peale ei näi luuletaja poolt liiaks rõhku pandud, spontaanselt, esimese hooga nagu ta omad laulud on loonud, hoopis teisiti kui seda Eesti uudne luule taotab teha.

Kuid see vaade on, kõigest hoolimata, ometi suures määras ühe­külgne, igatahes liialdatud ja selles mõttes väärgi. Peame ainult meele tuletama, missuguse külluse psühholoogilisi, olgugi vahest väi­keseid, tähelepanekuid, hingeelulisi olukordi ja elamusi A. Haava omas, meie olude kohta siiski õige silmapaistvas luuleloomingus on esitanud. See oli endisega võrreldes hoopis uus maailm, ja samuti algupärane, omalaadiline, kuigi mitte iga kord eriti eretav, ennast pealesundiv. Ja omas olulisemas osas, armastuselüürikas ja elutraagika esitluses, on A. Haava luule ikka sügavast tundest esile tõusnud ja võrsunud.  See­sugusena on ta eluterve, luuleterve ja eluline. Ja spontaansesse lihtsavõitu väljendusse ehitud, on ta luule samuti varustatud elama üle ühe päeva tänase ja homse, tunnussõnadest, muutlikest, kaduva­test ja vahelduvatest vooludest ja muust sellesarnasest hoolimata. A. Haava kõige parematele toodetele, armastuselaludele, omane tundmuse ehtsus ühes vormi lihtsuse, otsimatuse ja teesklematusega tagab neile eluea, mis ainult kunsti loodud ilu omile kehastusile võib anda, olgu see laul suur ehk väike.

Kord Tartus, võõrkeelses koolis, usaldas noor eesti tütarlaps, koolist välja saades, oma eestipärast isa-isade pärandatud sugunime tagasi nõuda, ja kui muulane kooliõpetaja talle soovi avaldas, et ta midagi kooli jaoks kirjutaks, siis vastas ta, et ta seda, kui teeb, üksnes omas emakeeles teeb. See oli A. Haava – Haavakivi.

Anna Haava on oma tähte jälginud, ustavasti, kindlusega. See täht ei saa teda jätma, ülev luuletäht, mis nüüdki veel heledasti helgib eesti kirjandusetaevas, selle kuldsel kummil, muude tähtede, suurte ja väikeste, seas.

Villem Grünthal-Ridala

Koguteos „Anna Haava, Miina Hermann, Aino Tamm. 70 a. sünnipäevaks”, 1934