Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

Kirjanduslikust kultuurist võib kõnelda kitsamas ja laiemas mõttes. Kui seda teha laiemas mõttes, siis peab kirjaniku ja ta teose ning arvustaja kõrval arvestama ka harilikku lugejat. See peaks olema selge. Kuid lugeja tähtsus saab veel selgemaks, kui vaadelda kogu kirjanduselu tulunduslikust vaatenurgast: kirjanik on valmistaja, teos – saadus ja lugeja – tarvitaja. Kuidas saaks näiteks olla valmistaja ja milleks saadus, kui pole tarvitajat. See oleks küll pisut labane võrdlus, aga nii see on, kui lige­malt süveneda asjasse.

Nii siis, kui me kirjandusliku kultuuri vaatepiirkonda ei tõmba kirjaniku ja ta teose kõrval ka lugejat, oleks meie vaatlus ühekülgne. Kuidas saab kujutella kirjanduselu ilma lugejata. Iga raamat, iga kunstiteos on surnud, niikaua kui teda ei loeta. Alles raamatu lugemine teeb selle elavaks.

Eelmainitust järgneb, et lugeja on kirjanduskultuuris paratamatu komponent, ilma temata ei saa areneda ega süveneda kirjanduselu. Kirjanik, kirjandusteos ja lugeja peavad olema kõige ligemas sõltumuses. Seda ei ole raske tõestada. Kui näiteks on lugejaskonna vaimline tasapind madal ja maitse arenematu, ei saa juttugi olla kirjanduskultuuri kõrgest tasapinnast. Ja kui kõneldakse meil just viimase madalast tasapinnast, siis põhjustab selle peamiselt lugejaskond. Mitte kirjanduslik looming ei seisa meil niivõrt madalal astmel kui kirjanduse lugemine, ja mitte nii just lugemine üldse kui väärtusliku kirjanduse lugemine. Muidugi on meil ka palju niisuguseid inimesi, isegi haritlaste seas, kes ei loe üldse, ei halbu ega häid raamatuid. Selle tõenduseks on meie raamatute vähene minek, nende väikesed trükid. Kui raamatut trükitakse juba 1500 eksemplari, siis on see küllalt suur trükk; üle selle ei tohi minna, ehk olgu siis, kui raamatul on eriline minek. Harilikult jäävad raamatud suuremate trükkide puhul kauemaks seisma, nagu seda sünnib eriti väärtus­likkude raamatutega.

Raamatute lugemise ja ostmise suhtes oleme kaugele maha jäänud oma naaberrahvaist soomlasist ja lätlasist, rääkimata muidugi suurist kultuurrahvaist.  Kui meil puu­duvad suured kapitaalsed entsüklopeedilised teosed, siis mitte seepärast, et me ei suudaks neid luua ega soetada, vaid lihtsalt seepärast, et meil pole neid tarvis.  Pole tarvitajaid.   Kui vähe on meil isegi haritlaste seas neid, kes tunneksid huvi kirjandusteoste vastu ja kes ostaksid süstemaatiliselt raamatuid ning soetaksid enestele isikliku raamatukogu.  Just isikliku raamatukogu mõte on meil nii vähe läbi löönud. Huvitav oleks statistilisi andmeid koguda selle kohta, kui palju on meil isiklikke raamatukogusid ja kui palju on neis raamatuid.  Tulemused oleksid igatahes üllatavad, eriti haritlaste juures. Raamatuid ostetakse vähe; just need, kes suudaksid ja võiksid osta, ostavad vähe või ei osta üldse.

Kes aga raamatu vastu siiski huvi tunnevad, need on noored, üldse noorsugu.  Kui suurem osa meie haritlastest raamatust palju ei taha teada, siis leidub noorsoo seas vähe neid, kes sellest ei hooli.  Enamasti on igal õppival noorel oma isiklik raamatukogu, olgu seal siis kas või ainult 3-4 raamatut.   Toogem selleks mõned andmed.   Need käivad ühe tütarlaste-keskkooli õpilaste kohta, kus ei käi eriti rikaste vanemate lapsi.  Arvestatud on 532 õpilast. Neil on kokku nende isiklikus raamatukogus 15 864 raa­matut, välja on jäetud kooliraamatud ja ajakirjade üksikud numbrid.  Õpilasi, kel pole ühtegi raamatut, on 35.  Õpi­lasi, kel on raamatuid 1-10, on 154; 10-25 raamatut on ,   189 õpilasel; 25-50 raamatut – 91 õpilasel; 50-75 raa­matut – 31 õpilasel; 75-100 raamatut – 11 õpilasel; 100-200 raamatut – 14 õpilasel; 200-400 raamatut – 3 õpilasel; 400-750 raamatut – 2 õpilasel.  Üle 750 raamatu omanikke on 2 õpilast.

Nagu näha, tuleb iga õpilase kohta läbisegi ligi 30 taamatut.  See ei ole väike arv, kui arvestame, et paljud neist õpilastest elavad väga raskeis majanduslikes tingimusis ja et neile suuri raskusi sünnitab raamatute ostmine.

Noorsugu, peamiselt koolinoorsugu, on kõige anduvam kirjanduslik publik, on innuline kirjanduse armastaja rahvas. Teda ei tohi alahinnata, temale tähelepanu pööramata. Muidu teeksime kahju kirjandusele, ülekohut noorsoole. Viimasele peaksime kirjanduskultuuri arendamisel ja süven­damisel juhtima erilist tähelepanu. Sest tõeliselt on lugu nii, et kui me noorsoo juures ei otsi pinda kirjanduskultuurile ja kui me tema kunstimeelt ja -maitset ei arenda õiges suunas, siis võib viimati küll nii juhtuda, et meie kirjanikud peavad viskama sule nurka ja minema mullatööle, nagu tähendas viimasel Eesti Kirjanikkude Liidu aastakoosolekul kirjanik O. Luts. Aga seisukorra päästavad just noored. Noorsoo kirjanduslik huvi on võltsimatu ja ta suhtumine kirjandusse õilis ning vahenditu. Noored on kirjanduse tüdimatud huvilased, suured raamatute lugejad. Enamasti sünnib see muidugi arvustamata ja arvestamata, millist kirjandusteost loetakse.

Enamik noorsugu loeb raamatuid, harrastab kirjandust; see on vastuvaidlematu tõsiasi. Aga iseasi on lugemine ja iseasi see, mida ja kuidas loetakse. Ja siin tuleme teise tõsiasja juurde: hoolimata sellest, et meie noorsugu loeb võrdlemisi palju, on ta kirjandusliku kultuuri üldine tasa­pind ometi kaunis madal. Selles pole aga mitte tema niivõrt ise süüdi kui just vanemad ja kasvatajad, üldse vanem põlv.

Meie noorsoo kirjanduselu ei arene kirjanduskultuuri süvendamise suunas, vaid jätab ses suhtes palju soovida. Meie noored loevad ilma juhtimiseta ja valikuta, loevad tihti seda, mis on väärtusetu, või seda, mis ei ole vastav nende arengule ega eale. Põhjuseks on muidugi see asja­olu, et meie noorsool puudub tõsine kirjanduslik ning kunstiline kasvatus, ja see kestab juba varasest noorusest kuni täisealiseks saamiseni. Noorsoo kirjanduslik ja kunsti­line kasvatus peaks olema meie praegusaja suuremaid kultuuriprobleeme, kui tahame, et meie kirjanduskultuur tulevikus süveneks. Praegu seisab see ala meil söödis. Selles on süüdi meie kodu, kool ja kirjandus ise, lubatagu öelda – ka kirjanikud.

Esiteks kodu. Juba eespool oli juttu sellest, et meie kodudes harrastatakse vähe kunsti ja kirjandust. Isegi meie haritlaste enamiku kodudes on kirjanduslik kultuur madal, kõnelemata muidugi lihtrahva kodudest. Kuidas saame siis kõnelda noorsoo kirjanduslikust ja kunstilisest kasvatusest kodus, kui seal ei ole huvi kirjanduse ja kunsti vastu; ometi peaks aga just kodus sellele kasvatusele kindel alus pandama. Siin tuleks juhtida laste lugemis­huvi õiges suunas. Selle asemel aga, et õieti juhtida, juhitakse halvasti või ei juhita üldse.

Teiseks kool. Kui kodus ei ole kirjanduslik ning kunsti­line kasvatus alanud, siis on kooli ülesanded väga rasken­datud; pealegi avaldab kodu oma mõju ka kooliajal. Kuidas saab kool üles ehitada, kui kodus jälle kõik maha kistakse; see on aga võimalik, sest laps viibib suurema hulga aega ometi kodus. Siiski ei saa kooli süüst vabaks mõista. Meie koolid ei tee ses suhtes kõike seda, mida nad võiksid teha. Kirjanduskultuuri arendamine ja süvendamine ei seisa siin mitte nii kõrgel, kui ta peaks seisma. Palju paha sünnib oskamatusest, palju ka hoolimatusest. Niihästi kirjanduse kui aine käsitlus ja õpilaste koduse luge­mise jälgimine ning juhtimine seisavad meil õige madalal järjel. Kooliraamatukogud on viletsad, koostatud ilma kindla kavata ja oskuseta. Nii ei saa kool praegu kunsti­lise ja kirjandusliku kasvatuse heaks palju korda saata.

Kolmandaks kirjandus ise. Meil pole noorsoole vastavas eas anda vastavat kirjandust. Näiteks puuduvad pea täiesti tähtsate isikute elulood, mis on noortele ihaldatud lektüür. Tuleb igatahes tervitada Eesti Kirjanduse Seltsi kavatsust, hakata välja andma biograafiaid, mille esimene number ilmub juba vara sügisel käesoleval aastal.

Mis puutub ilukirjandusse, niihästi algupärasesse kui tõlkelisse, siis on sel alal palju kahtlase väärtusega teo­seid : sisu tühine, keel halb, stiil maitsetu. Ei taha praegu selle küsimuse juures pikemalt peatuda, aga niipalju tähendaksin küll, et õpetajatekongressidel saab meie kir­jandus tihti kibedaid etteheiteid. Öeldakse, et meie kir­janduses on vähe raamatuid, mida võib anda täie rahuldus­tundega õpilaste kätte niihästi esteetilises kui eetilises mõttes.  Eriti takistav on liiga esiletungiv erootika.

Kõik need põhjused näitavad vist küllalt selgesti, miks meie noorsoo kirjanduslik maitse areneb üldiselt negatiivses suunas. Isiklikult ei rõhutaks nende ridade kirjutaja nii­palju eetilist kahju kui just esteetilist, olgugi et eetiline moment peab tulema kindlasti arvesse. Mitte niipalju ei rikuta ära meie noorsoo kõlblat tunnet kui esteetilist maitset. Noorsoo enamik oskab vahet teha, mis on kõlblas ja mis ebakõlblas, aga seda ei teata kaugeltki mitte, mis­sugune teos on kunstiteos ja millel on esteetiline väärtus ja millel ei ole seda mitte.  See on ka arusaadav, sest noori on mõjustamas peamiselt tunde- ja fantaasiamomendid. Neile ei ole niipalju tähtsad vorm ja stiil kui just sisu; mitte see, kuidas kirjutatakse, vaid see, mida kirjutatakse. Ja siin on juhtimist tarvis, et noored loeksid kunstipäraseid teoseid. Kui on loetavad teosed ilma kunstiväärtuseta või koguni rämps, siis pole midagi imestada, kui õpilaste kunstimeel ja -maitse ei arene paremusele, vaid koguni halveneb, ilma et õpilane seda ise teaks või tahaks. Ja seda on raske pärast parandada. Seepärast seabki saksa noorsoo psühholoogia uurija Wolgast üles kategoorilise nõude: „Iga teos, mida õpilane loeb, olgu kunstiteos.” Selle väite vastu võib mõnes suhtes vaielda, aga üldiselt on ta ometi õige.

Noorsoo kirjanduseharrastus on üliväga seda väärt, et temasse tõsisemalt süveneda. Tõsiselt saab temasse süve­neda kõige paremini aga siis, kui lähtuda noorsoo psühho­loogiast. See tee on uuemal ajal kasvatusteaduses kõikjal üldiselt õigeks tunnistatud. Peab tungima noorsoo hinge­ellu, ta psühholoogiasse; siis selguvad ta huvid, kalduvused ning võimed ja neile vastav peab olema ka loetav kirjandus. Igas vastavas arenemisjärgus olgu lastel lugeda ka vastavad raamatud, kirjandusteosed. Kui seda ei sünni, siis ei too raamat lapsele mingit kasu, küll aga kahju. Lugeja ei saa sel puhul sealt mitte seda, mis seal on, vaid tihti seda, mida seal ei ole; tihti ei saa ta sealt üldse midagi. Mitte­vastav raamat on lapsele lihtsalt ajaviitmine ja energia kulutamine, otse lapse rikkumine. Igatahes on see suur pahe, kui noored ei saa vastavas eas lugeda vastavat kirjandust. Parem on siis juba, kui nad üldse ei loeks, olgugi et ka see on pahe.

Nii siis tuleb noorsoo lugemisel jälgida kahte asjaolu: ühelt poolt olgu loetav teos väärtuslik kunstiteos, teiselt poolt olgu ta vastav teatavale arenemisjärgule. Peatume viimase küsimuse juures veel pisut pikemalt.

Lapsed hakkavad varakult lugema, mõned isegi juba 5-6-aastaselt. Tõeline lugemisind algab aga üldiselt 8-aastaselt ja eluiga 8.-16. eluaastani on lugemisharrastuse suhtes just kõige tähtsam. Siin kasvab ja areneb noor inimolevus, teeb läbi mitmed murrangud. Selles elu­eas on mitu arenemisastet, kus lapse huvid ja kalduvused on igal puhul juhitud kindlasse suunda. Kui neid kaldu­vusi õieti ei jälgita ja huve ei rahuldata, siis tehakse seega suur eksisamm.

Charlotte Bühler märgib inimese elueas 8.-16. eluaas­tani kolm pea-arenemisastet: varane noorus, hilisem noorus ja puberteediaeg. Varane noorus on muinasjuttude huviaeg ja lõpeb üldiselt 9. ja 10. eluaastal, tihti 11. eluaastal, linna lastel varemalt, maa lastel hiljemalt. Sel astmel areneb lapse kujutlusvõime ning fantaasia ja vastav kirjan­dus peab arendama siin laste kujutlusmaailma. Siin huvitab last peamiselt muinasjutt, mille sündmustik viib imede­maale, viibib ebatõelises maailmas. Kõik, mis siin sünnib, on tõevõõras. Aga lapsele ei olegi sel arenemisastmel tõde tähtis; laps ei uuri siin, kas teatav sündmus võib olla tõeliselt nii või ei. Ta annab piiritu voli ja otsatu vabaduse vaid oma luulelennule. Kõiki elunähtusi põhjustab siin ime.  Ühtlaselt on see nii tütarlastel kui poeglastel.

10. ja 11. eluaastal sünnib laste arengus teatav pööre, tuleb esile mingi murrang. Muinasjuttude vastu kaob huvi korraga; need hüljatakse tihti üsna järsku. See on hilisema lapseea algus. Mainitud eluiga kestab kuni 14. eluaastani, tihti veel hilisemagi ajani. See on n. n. seikluskirjanduse ja kangelasisiku aeg, mis arendab lapse intellekti ja mõtteelu, mitte enam niipalju fantaasiat. Siin ei pea kirjandusteoses pakutavaid elunähtusi põhjustama enam ime, vaid kehaliselt ja vaimliselt väljapaistev isik, kangelasisik. Vastavaid kirjandusteoseid lugedes kandub lapse fantaasia ebatõelisest maailmast järk-järgult tõelisse maailma, kuid ei jõua sinna käesoleval arenemisastmel veel mitte täiesti. See on nagu ülemineku-ajajärk, sest seikluslood ei vii lapse vaimuelu veel päris tõelisse maa­ilma, vaid ainult tõeligidasse.

Sel astmel tuleb ära märkida veel üht momenti, ja nimelt, et siin algab erinemine tütarlaste ja poeglaste huvides. Kuna poiste huvi kaldub kindlasti seiklusromaani­desse ja kuulsate isikute elulugudesse, ei tunne tütarlapsed seiklusromaanide vastu erilist huvi, küll aga huvitsevad nemad innukalt eriliste tütarlastejuttudega, kus jutus­tatakse põnevalt ja võluvalt vahvate tütarlaste elukäigust, nende saatusest, üldse kangelasnaistest. Eriliseks kirjan­duslikuks maitseaineks on tütarlastele armastuslood. Üldse armastavad poisid sel ajajärgul lugeda kirjandusteo­seid, kus esikohal on kangelasseiklus, tütarlapsed aga, kus esikohal on armastus. Poistel kestab see areng kaue­mini kui tütarlastel, s. o. kuni 15., isegi 16. eluaastani, järelikult 4 kuni 5 aastat. Selle ajajärgu lõpul hakkavad poisid erilist huvi tundma ajalooliste romaanide vastu; ajaloolised romaanid seisavad 14. ja 15. eluaastal poiste lektüüris esikohal, on maiuspalad, just need ajaloolised romaanid, kus  kõneldakse  suurist  ajaloolisist  isikuist.

Tütarlastel ei ole erilist huvi ajalooliste romaanide vastu, või olgu siis kui seal kõneldakse kuulsaist ajaloolisist naisist. Ajalooliste juttude asemel hakkavad nemad vare­mini kui poisid huvitsema psühholoogiliste juttudega, tõsi­elu kujutavate realistlikkude teostega. Järelikult lõpeb tütarlastel see arenemisaste varemalt kui poistel; nad are­nevad ja küpsevad varemalt, nagu see üldiselt teada. Mui­dugi on erandeid igal pool. Kahtlemata on tütarlapsi, kes erilist huvi tunnevad seiklusjuttude, samuti ka ajalooliste romaanide vastu. Palju on ka tütarlapsi, kes huvitsevad reisilugudega, kes on vaimustatud meeskangelastest.

15. ja 16. eluaastal algab noorte elus kolmas arenemis­aste, n. n. puberteediaeg, tütarlastel varemalt, poistel hilje­malt, nagu juba oli mainitud. Siin on mõlemate huvid juba tõelise maailma juurde välja jõudmas, on sinna õieti jõudnudki. Muinasjutt on kaotanud igasuguse huvitavuse. Ka seiklus- ja kangelaslood on kõrvale jäämas. Noored tunnevad end sellest ajast alates juba enam-vähem täis­kasvanutena ja neile tulevad täiskasvanute huvid. Kogu huvi koondub psühholoogilisse ja realistlikku kirjandus­teosesse. Loetakse peamiselt neid romaane, kus kujuta­takse elu ennast kõigis ta avaldusis sellisena kui ta on, otsitakse tõde, juureldakse eriti selle küsimuse kallal, kas tõelises elus on nii, kui teoses kirjeldatakse. Kirjandus­teoses esinev elukäsitus ei pea olema tõevõõras, ei ka tõeligidane, vaid tõetruu. Sündmusi ei pea põhjustama enam ime, ka mitte kangelasisik, vaid mingi sügavam eluloogika, kas pime saatus või süü, ühe sõnaga elutraagika, eluõnn. Lemmikteosena esineb psühholoogiline romaan või novell. Olgu näiteks toodud mõned arvud eespoolmainitud koolist. Arvestatud on 282 õpilast, kes on üle 15 aasta vanad. Neist harrastavad fantastilist romaani 14 õpilast, kriminaal­romaani 10 õpilast, ajaloolist romaani 15 õpilast, miljöö-romaani 17 õpilast, seiklus- ja reisiromaani 50 õpilast ja psühholoogilist romaani 167 õpilast. Nagu arvud näitavad, on suures ülekaalus need õpilased, kes harrastavad psühho­loogilist kirjandusteost.

Puberteedi-ajajärgul areneb noore inimese tunde- ning tahteelu ja seepärast harrastatakse ka sellist kirjandust, mis neid võimeid arendab. Ei huvita niipalju enam see, mida teeb kirjandusteose tegelane ja kuidas ta seikleb ning võitleb, vaid mida ta tunneb ning sisemiselt läbi elab, kuidas ta kannatab või õnleb. Noore lugeja huvi on koon­datud teose tegelase sisemaailma. Nii tuntakse siis suurt huvi ühelt poolt tundeisiku vastu, teiselt poolt tõmbab enesele samasugust tähelepanu aga ka tahteisik. Ei tungita mitte üksnes kirjandusteose tegelase tundeellu ja -maailma, vaid hinnatakse tema samme ja toiminguid ka eetilise isiku seisukohalt; vaadeldakse teda kui moraalset või ebamoraalset inimest, taunitakse või ülistatakse. Üldse on noored, nagu üldiselt teada, sel ajajärgul väga nõud­likud moraalses suhtes, süüdistavad eksijaid tihti raskesti. Nad on kurjad kohtumõistjad ja ei andesta vanemaile ini­mesile nende eksimusi nii kergesti.

Puberteediajal on tunde- ja tahteelamused noorte elus kulminatsioonis; varsti aga tuleb siin teatav reaktsioon ja huvi kaldub rohkem ühte uude elamusse ja nimelt esteetilisse. Esteetiliste elamuste harrastamine on enam-vähem vaimlise küpsuse tunnus. See ajajärk saabub 17. ja 18. eluaastal. Kirjandusteoses hakatakse otsima nüüd peamiselt esteetilisi väärtusi ja hinnatakse teda eeskätt viimaste järele. Ühtlasi hakatakse huvitsema ka õpetliku, teadus­liku ja kriitilise kirjandusega. Just viimane liik kirjandust aitab arendada ja kasvatada esteetilist meelt ning maitset. Eksiarvamuste ärahoidmiseks olgu tähendatud, et psühho­loogiline huvi ei kao, vaid areneb rööbiti esteetilise huviga.

Et noorte kirjanduslik arenemine läheks esteetilise meele ning maitse suunas, selleks tulebki igal arenemisastmel anda neile kunstilist ja kirjanduslikku kasvatust. See on parata­matu ja vajaline. Kui me seda ei tee, siis ärgem nurise­gem, kui meie noorsoo kunsti- ja kirjandusemaitse on halb.

Seda kasvatust tuleb anda seepärast, et noortel ei ole küllalt veel arenenud kriitiline meel. Nad ei oska valida teoseid, mida lugeda, ega oska lugedes jälgida seda, mida tarvis. Nagu juba tähendatud, on nendele omane lugedes jälgida seda, millest kõneldakse, aga mitte seda, kuidas seda tehakse; ometi on aga viimane palju tähtsam. Selle viimase mõistmiseni ja hindamiseni tuleb noori viia. Ei tule üksi tunde- ega tahteelu arendada, vaid ka kunsti­meelt ja maitset.

Nüüd tuleme küsimuse juurde tagasi: kas saab noor­sugu kirjanduslikult ja kunstiliselt kasvatada? Siin on vaid üks vastus võimalik: saab ja peabki saama. Selle kasvatusega tuleb alata juba varases lapse nooruses ja lõpetada küpsekssaamisega. Seejuures peab juhtimas olema ikka see juhtmõte, see teadmine, et „kunstiteos ei ole mitte”, nagu ütleb ka saksa kriitik H. L. Köster, „looduse-ese, vaid vaimutöö saadus, mida võib ka paremini teha, kui see on vahest tehtud”. Siin tuleb kirjandusteost igakülg­selt analüüsida, teda kriitiliselt hinnata.  Kõige pealt tuleb vaatluse alla teose ainestik, ainekäsitlus; siis tuleb tähele­panu alla võtta teose kompositsioon, ta ülesehitus, tuleb vaadelda, kas kõik üksikud episoodid on geneetilises sõltu­muses tervikuga, ühe sõnaga – kogu teose olemus kõigis ta komponendes: ainestikus, motiivistikus, ideestikus, vor­mistikus ja stiilistikus.

Mis puutub kirjandusteoste kujudesse ja tüüpidesse, siis peab noori õpetama neid alati võrdlema elavate inimes­tega elust enesest; seejuures selgub neile siis ka, kas nad on psühholoogiliselt usutavad. Sedaviisi saab võidelda muu seas ka ühe nähtuse vastu, mis tuleb esile nende juu­res, kes ei naudi kirjandusteost kunstilis-esteetiliselt: tihti pooldatakse neid isik-kujusid, kes on head ja vooruslikud, ühe sõnaga – positiivsed, ja eitatakse neid, kes on pahe­lised, on negatiivsed, hoolimata sellest, kuidas nad on kujutatud, kas tõetruudena või ebatõelistena. Sel puhul peaks küll Goethe’ sõnu meeles peetama, kui ta tabavalt ütleb: „Ei ole tähtis see, kas meile meeldib see või teine kuju, vaid see, kas ta on õieti ja usutavalt loodud ja kuju­tatud, et näeksime teda elavana oma silma ees.” Elavat inimest peame otsima kirjandusteosest, kuigi ta on eba­meeldivate joontega.

Samuti on tähtis miljöö kirjeldus. Arenematud lugejad seda ei armasta. Kes juba kirjelduse ilu, näiteks looduse­kirjelduse oma naudib, sel on arenemas ka kunstimeel ja -maitse.

Edasi tulevad vaatlusele kirjandusteose keel ja stiil. Erilist tähelepanu juhitagu sellele asjaolule, missugused on sõnastus, teose vorm, rütm, riim, kui see esineb, pildid, võrdlused, troobid, figuurid jne. Muidugi pole tarvis neid kõiki niipalju teada kui tajuda. Keele puhtusel, stiili musi­kaalsusel jne. on kõigil oma võrratu tähtsus.

Selline kunstiline ja kirjanduslik kasvatus peaks aset leidma niihästi kodus kui koolis, just mõlemais, muidu ei saa kõnelda produktiivseist tulemusist. See kasvatus peab olema süstemaatiline, siis on sellel tagajärgi. Muidugi on raskusi ees kodus kui koolis, aga neist peab üle saadama.

Meie kooli peapahe ja isegi kurbloolus seisab selles, et seal õpitakse, aga mitte ei naudita. Teame ju kõik, kuidas tihti on tehtud parimad kunstiteosed koolis vastikuks. Kui eemaletõukavaks tehakse mõnikord näiteks piibel usu­õpetuse-tunnis. Alles aastate järel võib temasse jälle era­pooletult süveneda ja teda nautida. Samuti on lugu mitmete muudegi kirjandusteostega.  Siia seltsib veel see pahe, et meie koolides ei vaadelda kirjandusteoseid kui omaette olevaid elavaid esemeid, vaid kui surnud kirjan­dusloolisi mälestusmärke. Meil õpetatakse ja õpitakse kir­janduslugu, aga mitte kirjandust ennast. Õpetatagu ja õpitagu koolis elavat keelt ja kirjandust, aga mitte keeleteadust ega kirjanduse ajalugu.

Oleme nüüd vaadelnud noorsoo arenemisastmeid, lähtu­des ta psühholoogiast, ning vastavat kirjandushuvi ja teiselt poolt jälginud kirjandusliku ning kunstilise kasvatuse mõtet. Veel kord tagasi tulles oma noorsoo juurde ja vaadeldes tema kirjanduslikku kasvatust pole meil mingit põhjust eriliselt rõõmu tunda. Meie noorsugu ei loe seda kirjan­dust, mida ta peaks lugema.- Mida kõike ei loe meie noored juba keskkooH alamates klassides ja isegi algkoolis., ning just algkoolis. Õpilased ise ütlevad, et nad juba alg­koolis on lugenud „Vaeste-Patuste alevit” kohe peale seda kui ta ilmus, samuti “Tallinna saladusi”, muidugi ka muudki pahna.

Laseme jälle arve kõnelda, toome mõned reaalsed and­med. Ka need käivad eespoolmainitud tütarlaste-keskkooli kohta.

A. Jakobsoni romaan „Vaeste-Patuste alev” võib omast kohast huvitav teos olla, kuid selge on, et ta ei ole õpilaste lektüür. Aga ometi loevad seda õpilased suure innuga ja isegi juba algkoolis. 532 keskkooli-õpilasest on seda teost lugenud 297, s. o. 55,82%; see protsent on ühtlane nii­hästi alamates kui ülemates klassides. Samal ajal on lugenud W. Scotfi „Ivanhoe’d” kõigest 102 õpilast; ometi peaks olema selge, et viimane sobib õpilastele palju rohkem kui esimene, aga ei tõmba. „Vaeste-Patuste alev” pole siiski nii hull. Veel hullemaid raamatuid loetakse. Olgu siin näiteks toodud Sipelga „Tallinna saladused” j. t. Nimeta­tud raamatut on 532 õpilasest lugenud 137, ja lugejad on peamiselt I ja II klassi õpilased, s. o. 13- ja 14-aastased lapsed. Vanemate klasside õpilased ei ole enam nii rumalad, et säherdust rämpsu lugeda. Nende maitse on juba rohkem arenenud. Sipelga raamatuid kooli raamatu­kogus muidugi ei ole.

Eelmistele lisaks toogem siin veel mõned raamatud, loetavad ja mitteloetavad. Arvestatud on ikkagi üks ja sama õpilaste arv, nimelt 532.

 

D. Defoe: “Robinson, Crusoe” on loetud 498 õpilasel
Borroughs: „Tarzani lood”                                   „      „    304

A. Saal:  „Leili”                                                   „      „    419

M. Metsanurk: “Valge pilv”                             on loetud     353 õpilasel

V. Hugo: „Jumalaema kirik Pariisis                 „      „         319      „
E. Wilde: „Kui Anija mehed käisid Tallinnas”   „      „         275      „

A.   H. Tammsaare: „Tõde ja õigus”               „      „          379     „

B.   Alver: „Tuule armuke”                             „      „         342       „
M. Metsanurk: “Jäljetu haud”                         „      „         223      „

P. Loti:  „Islandi kalur”                                   „      „         276      „

A. Kivi:  „Seitse venda”                                  „      „         413      „

J. Aho:  „Õpetaja proua”                                 „       „         342    „
R, Roht:  „See, millest avalikult ei

räägita”                                                          „      „         200     „

E.Zola: “Söekaevurid”                                     „      „         130      „

A. Kallas „Tähelend”                                        „      „         215     „

J. Semper: „Meie kirjanduse teed”                  „      „         42       „

Fr. Tuglas: “Grenzsteini lahkumine”                „      „        31        „

Need on üksikud raamatud noorsoo huvialadelt ja mitte-huvialadelt ja selle põhimõtte järele ka järjestatud. Neist raamatuist on erilisteks elamusteosteks ja maiuspaladeks õpilastele B. Alver’i „Tuule armuke”, P. Loti’ „Islandi kalur” ja J. Aho’ „Õpetaja proua”.

Ühenduses sellega võiks tuua ka mõned arvud selle kohta, kui palju õpilased üldse loevad. Sel puhul on arvestatud ainult kooli üldraamatukogu ja arvestus käib ühe talve kohta. Õppeaineisse puutuvad kui ka väljast­poolt saadavad raamatud on siit välja jäetud. Kõige roh­kem on lugenud üks esimese klassi õpilane, tervelt 83 raamatut. Sellele järgneb II klassi õpilane 64 raamatuga, siis kaks III klassi õpilast 63 raamatuga. Harilik lugemine kõigub 25 raamatu ümber. See kõik tõendab, kui suur on õpilaste lugemisind.

Kui edasi küsida, mis huvitab peamiselt õpilasi kirjan­dusteoste lugemisel, siis võiks ka selle kohta tuua mõned arvud. 532 õpilasest huvitab 138-sat õpilast tegevus ehk sündmustik, kõigest 18-met õpilast – probleemid ja ideed, 50 õpilast – stiil ning sõnastus ja tervelt 326-t õpilast teose tegelased ja nende psühholoogia. Olgu äsja esile­toodud arvud õpilaste huvi illustreerimiseks.

Oleme asjast pisut kõrvale kaldunud. Tulgem tagasi selle küsimuse juurde, milliseid raamatuid õpilased vasta­val arenemisastmel ei loe või milliseid nad üldse ei peaks lugema. Me imestame, et meie noorsugu saab ruttu täiskasvanuks, läheb kiiresti vanainimeseliseks. Pole seal midagi imestada, kui teame, mäherdune kirjandus on ta õpetajaks.  Ja kõige imelikum on veel see, et mitte üksi omal algatusel ei loe õpilased mittevastavat kirjandust, vaid neid sunnitakse mõnikord seda tegema.  Kujutelge, kui kooli õppekavadesse võetakse sellised teosed, mis käi­vad lastele üle jõu, mis viivad neid mittevastavasse maa­ilma, teevad neid liiga vara küpseks. Kirjandusteoste valik, mida käsitellakse koolis, on liiga kergekäeline.  Ei minda välja mitte laste huvide ja võimete, vaid omade võimete ja huvide seisukohalt. Läinud aastal taheti võtta uude alg­kooli õppekavva sunduslikuks käsitlemiseks ja arutamiseks E. Wilde romaan „Külmale maale”. Mõtelge, algkooli selline raskesisuline teos! Keskkooli õppekavas figureerus senini E. Zola’ romaan „Söekaevurid” sundusliku teosena. Kas sel­line asi oleks näiteks mõeldav prantsuse omis keskkooles.

Ei ole midagi lubamatumat kui see, et noortelt ära võetakse nende maailm, neile vastav elu, võetakse ära see., mis on nende oma, saadetakse noor tasase sirgjoonelise tee asemel sohu ja rappa. Ei ole noorele midagi pahemat, kui palju läbi elada, kaotada kunstimeel ja -maitse ning enne­aegu vanaks saada. Sel puhul tuleks meelde tuletada L. Ziegler’i ütlust: „Lapsel on oma olevik ja tema on õigustatud seda läbi elama.” Ärgem asetagem last võõrasse olevikku, olevikku, mis ei ole mitte tema oma. Seal hävib noor.   Kõik hüpped on kahjulikud, nii ka siin.

Meid peaks tõsiselt huvitama see küsimus, mida loeb meie noorsugu. Kahjuks on see ala meil aga üsna uuri­mata, puudub igasugune statistika. Kõik, mis sel alal teh­tud, põhjeneb enam-vähem ainult arvamistel. Tarvis on faktilisi andmeid. Välismail on mõnel pool ses asjas kauge­male jõutud, olgugi et sealgi pole veel kuigi palju tehtud. Kõige esmalt hakati selle küsimuse vastu huvi tundma Ameerikas, juba läinud sajandi lõpul. Viimasel ajal on ka Saksamaal see probleem elavaid arutusi tekitanud, eriti 1925. aastast peale. Mujal mail pole erilist elevust selles suunas märgata.

Teeme kokkuvõtte. Meie noorsugu loeb palju, aga ta ei loe enamuses seda, mida ta peaks lugema. Tarvis on noorsugu kirjanduslikult ja kunstiliselt kasvatada. Selleks peavad ühiselt käed külge panema niihästi kodu, kool kui ka kirjandusinimesed.

Kirjanduslik ja kunstiline kasvatus on täiesti võimalik, ja väga vajaline. Ta on noorsoo kui ka kirjanduse huvi­des. Noorsoo kirjanduse- ja kunstimaitse arendamine tagab meie kirjandusliku kultuuri, üldse meie kultuuri tõusu.           

J. Roos.

Eesti Kirjandusest nr. 7/1929