Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

        

obeli käesoleva aasta kirjandusauhinna määramine Sillanpääle ei tulnud ootamata, vähemalt mitte põhjamail. Ja veel vähem võib keegi väita, et ta oleks tulnud teenimata või eeskätt poliitilistel põhjustel, Soome vastupanu-heroismi julgustuseks ja toetuseks. Juba 1931. aastal, kohe pärast Silja ilmumist tõstetakse päevakorda sellise auhindamise võimalus, ja just rootslased hakkavad juba varakult Sillanpääd hindama ehk enamgi kui soomlased. Kõigi viimaste aastate jooksul on Sillanpää püsinud võrdlemisi paljukaitstud kandidaadina, kuigi enne veel temast ette jõudsid Galsworthy, Lunin, Pirandello, O’Neill, Du Gard ja Pearl Buck.

See Nobeli eelmiste laureaatide nimestik pole oma kvaliteedilt just päris ühtlane, kuid siiski väga palju kohustav. Et Sillanpäägi nüüd – esimesena soome soost – on väärt arvatud asetada nende maailmakirjanduse surematute hulka, seda ei saa põhjendada mitte ainult tavaliste kirjanduslike voorustega. Välispõnevat fabuleerimist, usutavat olude kujutust, enamvähem elavaid kujusid, kujukat stiili ja kompositsiooni – seda osatakse ju anda massiliselt. Sillanpää teeb tähelepandavaks ja suureks just see, et ta peale nende hüvede (või isegi nende puudulikkuse kiuste) oma teostesse on osanud valada kogu oma haruldase isiksuse, ühe täitsa omapärase – ja ühtlasi ometi ka soomepärase ja üldinimliku – elutunde. Veel enam: selle toodangu teeb aktuaalseks ja üldtähtsaks see, et siin oma kunstilise kehastuse ja valdava sisendusjõu leidnud elusuhtumine ka sellisena on aktuaalne ja üldtähtis, ka omal alal edasi juhtiv. Just sellega tõuseb ta üle ainult kunstilise, ainult lõbustava ja ainult elamusi andva kunsti taseme. Ja ka ainult ideoloogilise kirjanduse taseme: ideed elavad intellektuaalsed pinnal, elutunne haarab sügavusi, vaistlikke hinnanguid, kogu olekut.

Ent kõneleme sisulisemalt: Sillanpäa looming, see saab oma sügavama väärtuse just sellega, et annab haruldase sünteesi moodsa intellektuaalse kultuuri ja sellest muidu nii eemale jäänud vaistude elu vahel, et ta meie uueaegset, loodusteaduslikku maailmateadvust süvendab peagu müstilise loodustundega, et ta puht-bioloogilistele alustele ehitab uue sünteetilise eetose ja nii meie aja karistet hingele võimaldab uuesti peaaegu religioosset kontaktitunnet kõikeluga – ja niisiis ka viimasest hoovavat elurõõmu ja rahu. Ta on üks hinnatavamaid väljapääsunäitajaid kultuurikriisist, üks huvitavamaid ja kultuursemaid näiteid käesolevaid aastakümneid iseloomustavast püüdlusest meie sügavpsühholoogilise vaistudeelu tunnetamiseks ja kultiveerimiseks.

Kuidas selline isik on kujunenud? Milles seisab ta loomingut kandev põhidünaamika? Milline on selle kirjanduslik kujundus? Eks need küsimused peaks olema küllalt huvitavad meiegi publikule, kes ju kõiki Sillanpää nelja tähtsamat romaani võib lugeda ka omas keeles.

  

1

Soome kirjanduse varasemad suurmehed põlvnevad enamikus kas segaasustusega Uusimaalt (Agricola, Lönnrot, Kivi, Linnankoski), niisamuti pooldi-segaverelisest Oulust (Koskenniemi, Pakkala) või kergeloomulisemast Ida-Soomest (Aho, Leino, Manninen, Lehtonen). Alles Sillanpääs, võiks öelda, on oma hingele väljendaja leidnud Lääne-Soome soomelisim süda, tema võib-olla varaseim ja võimakaim asustuskeskus, Satakunta, ja selle hämeline rahvas, raskevereline, jäik ja jõuline. Siin valitseb vanade suurtalunike psüühe, mida juhivad kõigepealt praktilised vaistud ja mis raskesti tõuseb luuleliseks sõnahelinaks. Aga kui see nüüd viimaks on leidnud omale õige luuletaja suu, loob ta omale vormi, mis on ühtlasi mehiselt raske ja naiselikult hell, teaduslikkuseni sügav ja hurmunult lennukas.

Satakunna südamest, Kauvatsalt rändas välja kirjaniku isa, Frans Henrik Koskinen, vana jõuka, aga siis äkki laostunud suurtaluniku soost. Siit võib-olla põlvneb tema poja töödeski sageli esinev suurtaluniku allakäigu motiiv ja autori endagi paiguti nagu „budden-brookslik” resignatsioon lõtvuvast ülimusverest. Sest ka ema Lowisa Wilhelmina Mäkelä oli endist „talutõugu” – kuid näitudes samuti vaid teenija nagu isagi. Hämeenkyrös, Tampere läheduses, suutis noorpaar endale vanast küünist kohendada kehva popsitare vana veskisilla juure. Viimase järgi saadi ka uus perekonnanimi (Sillan pää – Silla ots). Siin sündis Frans Eemil, tulevane kirjanik, 16. septembril 1888.

Nagu Goethel, nii näikse ka Sillanpääl olevat isalt päritud „Statur” ja tõsine eluhoiak, emalt aga „Frohnatur”, pehme tundelaad ja jutustamisrõõm. Isas nähtavasti domineeris põhja rass, ta oli blond, sinisilmaline, suur ja tüse, loomult iseteadlik, raske ja umbmeelne, kinnine. Kuigi deklasseerund, säilitab ta siiski oma suguvõsa endise seisuse vaateviise, austab kõike vana, püsib ülemeelselt eemal küla töölisliikumisest ja hindab inimesi peamiselt selle järgi, palju neil on maad ja vara. Loomulikult ei saa ta nii ka oma seisukorda kõrgelt hinnata ja on võrdlemisi sünge. Laps on rõõmus, kui ta viibib pikemat aega välistöödel.

Emas näikse olevat enam „soomeugrilist”, idapoolsemat ainest, kergust, liikuvust, pehmemeelsust, suurt lüürilist tundlikkust, suurt sisseelamise võimet, tähelepandavalt suurt seltskondlikkust, ärareageerimise kiirust ja sõnavalmidust. Aga ka esteetilist ilujanu: nii kehv kui oligi see popsikodu, ta õu oli kuulus oma lilledega. Võibolla on selles „frohnatuuris” juba koguni pisut haiglase meeleolukuse elemente, mis päri tuna soodustasid kirjanikku ta korduva Silja-tüübi, passiiv-hella hingekuse viljelemisel. Peale kehvuse masendas nooruse armastusõnnetus, mitteabieluline laps. See kõik surus seda avameelset ja usaldavat hinge veel enam maa, looduse ja – laste ligi. Neist aga suri esimene, Anna, noorelt õnnetu juhtumise läbi, suri ka teine, Kalle, kel näikse olnud hüsteeria kalduvusi. Nii jääb emale ainult ta noorim, pesamuna, Frans Eemil. On loomulik, et sellesse kiindutakse erakordse hellusega – ja et see vastab samaga. Ema ja poja suhe ligineb intensiteedile, mida käsitleb Freud. Kontakt teiste laste ühiskonnaga on aga võrdlemisi nõrk. Nii näikse juba siit põlvnevat tulevase kirjaniku teatud panteistlik-müstiline loodustunne ja idülli-õrnuse igatsus, teatud alamustunne ja eluargus, hirm külma, avara, kalgi välismaailma ees, mis pole hell nagu ema.

T. Vaaskivi oma huvitavas monograafias F. E. Sillanpää (Helsinki, 1937) kujutab, nähtavasti autorilt endalt saadud andmeil, lapse esimesi suuri looduselamusi, „algpilte”, mis kajastuvad ikka jälle ta toodangus: säravast suvehommikust, mis paneb end imetlema, ja idüllilisest veskijõe orust selle lopsaka ja rikka väikeeluga ja igivahelduva veevooluga. Võib-olla on Vaaskivil õigus, kui ta juba neis varase lapsepõlve elamustes arvab sündinud tulevase kirjaniku elu- ja loodustunde, ta kontemplatiivse eluarmastuse ja idülliiha. Et need elamused ise aga võisid tekkida, selleks peame eeldama küll juba sügavamaid ja kestvamaid mõjutusi ning perekondlikke dispositsioone, nagu neid eespool püüdsime iseloomustada.

Esimene suur elamus, mis autorile meele jäänud, on mälestus järvest, mille juure poisike pääses ema keelu vastu. Oma välkuva avarusega saab see järv temale nagu sümboliks kogu keelatud maailma elurikkusest – ja hiljem ka erootilisest elamusintensiteedist. Aistlik elurikkus omandab üldse nagu keelatud ilme, selle nautimisel ühinevad rõõmu ja patu tunne. See sisemine tõrje ning sisevastuolu saavad nii üheks tähtsamaks dünaamiliseks teguriks kirjaniku järgnevas kujunemises. Sellest „patu” tundest pääseb ta nähtavasti alles siis, kui ta oma tungide ja vaistude elu tunneb laienevat nagu kogu loodusele, kui ta „erotiseerides kogu looduse”, tunneb nagu kõikjal mujalgi hoovavat samu igatsusi, kui ta võib sukelduda sellesse nagu kõik-ema hella sülelusse, kui ta eluhirm kaob kontakti tõttu jumaliku kõik-eluga.

Isa kontemplatiivne asjalikkus ja ema tundeherksus ühinevad selles elu- ja loodustundes haruldaseks sünteesiks kahest väga vastakast poolusest. Ja nii kasvab sellest hiljem ka haruldaselt omapärane looming, omapärane proosaluule, teaduslik lüürika, äärmiselt asjalik, žestitu ja tagasihoidlik ühelt, äärmiselt passiiv-anduv, vastuvõtlik ja tundeerk teiselt poolt, tume, raske ja õrn ühtlasi. Nagu kontrabassi serenaad.

        

2

Kirjaniku hilisem areng soodustab neid sünnipära ja varasema lapsepõlve dispositsioone. Koduümbruse argipäevane, aga siiski võrdlemisi idülliline Sise-Soome loodus meelitab endasse, ümbruse jõukate suurtalude ühiskond aga suurendab popsipoja eluvõõristust ja alamustunnet. Kümneaastaselt pääseb ta Haukijärve rändkooli, ja varsti kolivad ka vanemad sinna, püüdes pidada väikest poodi. Varakult algavad siin tulevase laureaadi kirjanduslikud katsetused: juba esimesel kooliaastal, liigutatud „Jenovevast”, teeb ta sentimentaalseid laule ja võidab nii oma õpetajanna südame. Saadakse „headelt inimestelt” toetust ja otsustatakse poiss viia edasi õpiteile – Tampere reaalgümnaasiumi. Samal a. 1900 ilmub esimene kirjutis lastelehes Koitto.

Järgnevaid aastaid täidab intensiivne töö, koduigatsus ja võõrustunne tööstuslinna kalgis ümbruses. Poiss elab kehvas tööliskodus, kus kaheksa hinge magavad ühes toas, kuid ta edeneb siiski koolis, suurepäraselt, loeb palju, käib sageli looduses ja luuletab. Varsti leiab ta omale ise teenistust Tampere Sanomate suvitoimetuses ja koduõpetajana tööstur Liljeroosi pojale. Valitseva humaanse ja haridussõbraliku ajavaimu tõttu saab ta abi ka muult seltskonnalt – ja võib a. 1908 nii astuda edasi Helsingi ülikooli. Siitpääle liigub ta juba püsivamalt kodanlikus seltskonnas, suvitab oma koolivenna juures Sotavalla mõisas jm. Ning siis aa. 1910-12 on ta püsiv külaline kunstnik Eero Järnefeldi villas Helsingi lähedal Järvenpääs, mis on tolleaegse kunsti- ja kirjanduselu üks keskkohti. Siin liiguvad Juhani Aho, Sibelius, Pekka Halonen jt. oma aja juhtivad vaimud, siin vahelduvad rõõmsad külaskäigud intensiivsete loomingutundidega. Siin saab ka Sillanpää oma parima stiilikoolituse ja pääseb kontakti kaasaja parimate kultuuripüüetega.

Aho ja Järnefelt, Hamsun ja Maeterlinck, Tolstoi, Dostojevski, Gorki ja Strindberg on ta lemmikautorid ja tähtsaimad mõjustajad. Eetiline tõsidus liitub nii juba varakult uusromantilise elamuskultusega ja loodusmüstikaga. Hamsuni mõju all kirjutab ta ka oma esimese novelli, mis saab võistlusel II auhinna. Tõsisemaks elusihiks on noormehel siiski teadlase kutse ja nimelt loodusteaduse alal, kuhu teda veab ta kontemplatiivne, rahulikult vaatlev ja šizotüümiliselt üksikasju nägev vaimulaad. Ta on seejuures ometi liiga alahinnanud oma emapoolset, tundmuspärast, laialivalguvat, passiiv-unistavat „teist mina” ja selle lapsepõlvekomplekse.

Ta omandab ülikoolis küll Ostwaldi monistlik-panteistliku maailmavaate ja võime ka inimelu vaadelda morfoloogina, teda käsitleda, lähtudes samadest bioloogilistest põhiseadustest kui looduselu. Kuid juba oma esimesel üliõpilasaastal 1909 tunneb ta suurt siserahutust, muutub närviliseks, ei suuda end koondada tööks. Järkjärgult arenevad need sisehäired raskemaks, tulevad ajutine surmahirm või haiglane kartus avaruse eest (Platzangst, agorafobia). Mis on nende põhjus? Arvatavasti juba eelvaadeldud lapsepõlvest pärinenud eluargus ja alamustunne, mida suurendasid õppimisaja viletsused ja alandused, oma vanemate pisikese toanurga-poe võrdlus oma koolivendade jõukate kodudega, hilisem viibimine kõrgkodanliku seltskonna tahtmatult alandava heategevuse õhkkonnas jms. Nüüd, raskeimal elu murrangul, kus teaduslik töö nõudis aastate pikkust kõigi jõudude pingutust, kus võlad kasvasid juba masendavaks, lõi usk endasse viimaks kõikuma. Paljunõudliku ümbruse kõledus äratas endise eluhirmu, lapsepõlve kompleksid tungisid alateadvusest esile tõsise neuroosina.

Pikkade võitluste järgi lõppes kriis sellega, et õpinguis takerdunud tudeng 1913. a. jõulu õhtul põgenes Helsingist tagasi maale oma vanemate juure ja jäigi sinna aastaiks. Alles siin Töllimäe kitsas vabadikuonnis ta saab tagasi oma tasakaalu, siin kaob hirm võõra, karmi, liiga suure maailma ees. Ühes oma hilisemas novellis (Unelma joulusta) kujutab Sillanpää ise jõuluõhtust sauna otse sümbolina, mille soe, piiratud kodusus kaitseb väljas laiuva talveöö ja jäise, määratu avaruse eest. Ainult nii endasse tõmbunult, sündimiseelses asendis, tunneb ta hing uuesti, et ka see talveöö avarus ei tarvitse veel tähendada surma.

Sügavama elukindluse saavutab ta aga alles siis, kui ta minevikuga siduva emaarmu täienduseks omandab ka tulevikku juhtiva naise- ja lastearmu. On sümptomaatiline ta alamustundest tingitud tagasihoidlikkuse ja endapiiramise püüdele, et ta oma armastusobjektikski valib lihtsa noore teenijapiiga lähedasest talust ja sellega 1916. a. abiellub. Kuid kõik intellektuaalne kooliharidus on ju tema teadlikulegi väärtustundele vaid kõrvaline asi, pealeehitus. Oluline on ainult elu sisim, bioloogiline alus, põhiinimsus, hing, mis just lihtinimesel võib olla ehtsam ja õilsamgi kui intellektuaalsel. Loodusteaduslik maailmavaade, biologism või vitalism ei tähenda Sillanpääle „animalismi”, nagu nii sageli varem ja ka tol ajal näit. Wedekindile jt., vaid just tervet, puhast „elu looduse nõuete järele”, bioloogilise elu kestmist ja edasiarendamist elule endale põhinevate kultuuriseaduste järgi. Ta näeb Erose maailmavalitsust, aga ka tema pühadust, ta tõelist sihipüüdlust elu igavese kestvuse ja kasvamise poole. Temale ei ole naine ainult naudinguobjekt, hetäär, nagu valdavale osale tolle aja „egogeniaalseist” uusromantikuist, vaid eelkõige ema, elu igavese kestvuse ja kasvu esindaja. Armastus oma ema ja oma naise ja laste vastu on oma olemuselt õigupoolest seesama: kontaktielamus, igatsev ühtekuuluvus elu igavese põhielaaniga.

Ja Sillanpääle vähemalt ei jää see tõetunnetus ainult teooriaks. Hoolimata kõigist majanduslikest raskustest, kasvab perekond oma looduslik-loomulikku rada nagu aastatuhanded varemgi. Kahekümneaastase abielu lõpul võib surev ema maha jätta kaheksa elujõulist last. Ja isa kirjutab: „Inimese mõte on ju metsikuim kõigist tema elutoimlustest ja mängib vahel oma ettevaatlikumalegi valitsejale kohutavaid vingerpusse. Aga ei mingi mõte ole meie majast nii ilmtingimata välja suletud kui see, et laste rohkust tunnistataks nende vanemate elu rikkuvat” (Omistani ja omilleni).

     

3

Elukontakt ja elujulgus taasleitud, puhkeb nüüd 1915/16. a. õitsele ka Sillanpää kirjanduslik looming. Seni on ta katsetanud ainult novellidega, mis nüüd valmivad koguks Ihmislapsia elämän saatossa (Inimlapsi eluvoolus). Neis tundub ajajärgu impressionistlikku muljeerkust ja- tahteväsimust, tugevat vene „ülearuste inimeste” kirjanduse mõju, teatud estetistlikku ja aristokraaditsevat nüansinautlust, kuigi ka juba püüdlusi ligema kontakti poole oma ümbruse reaaleluga ja meeleolukaid loodusekuj utusi.

Kuid veel enne kui see katsetus- ja otsimisaja kogu, ilmub samal 1916. a. peagu kahe nädalaga valmis kirjutet romaan Elämä ja aurinko (Elu ja päike). See kajastab otseselt autori enda hiljutisi armuelamusi, kogu ta õhk on täidetud loodusmüstilisest Erose päikesest, mille salapärases valguses liiguvad oma vaistudest juhitud inimesed samuti nagu neile nii lähedane muu loodus. Sageli nagu kaobki see vahesein, looduse ja inimese vahel, nii ergalt tajub autor loodusmeeleolusid, nii intensiivselt elab ta kaasa sellegi elus avalduvate jõududega. Nõnda on sündinud meeleolurikkaid ja sugestiivseid looduspilte, millega soome kirjanduses võivad ehk võistelda ainult Aho omad. Just nende oma paremate osade tõttu kujuneb raamat paiguti lüüroeepiliseks hümniks loodusele, kuigi ta paiguti on veniv ja ta peategelane veel ei jaksa äratada suuremat sümpaatiat ega huvi. See on looduslapse hingega, harjumatu kultuuri mõjudest lõhutud ja segi paisatud, isetegevuseks kindla tahte kaotanud mängupall oma tungide ja tunnete käes, kuigi seetõttu ka äärmiselt hell tajuma igat meeleolu varjundit nii endast kui oma ümbrusest.

On ilmne, et selle raamatu kirjanduslikuks eeskujuks on olnud Hamsun oma Paani ja teiste tolle ajajärgu teostega. Kuid ühtlasi kajastab Sillanpää tolle aja toodang kogu seda uusromantilist aega ja on seetõttu hästi võrreldav ka näit. eesti vastava vooluga ja umb. samaealiste autoritega.

Kõigile ühine on olnud nende eluvaate kujunemine 1910. a. ümber valitsenud impressionistlikus õhkkonnas, üldiseks miljööks maailmasõja eelne umbsus, intelligentsi pisut eluvõõras humanism ja endasse tõmbunud sensualistlik elamusteharrastus või müstiline äraigatsus väljavaatetust kodanlikust seltskonnast ja selle praktilisusest kas müstikasse (Maeterlinck), loodusse (Hamsun) või sotsiaalsesse müstikasse, paljas jalgsuse ihalusse (Gorki) jne.

Nii meenutab ka noore Sillanpää loodusromantika ja sümbolism meie teise kümnendi kirjanduse mõningaid jooni. Elu ja päikest võib mitmeti võrrelda Tuglase Toome helvete ja eriti pisut varem (1915) ilmunud Feliks Ormussoniga: sama suvitusromaani ehitus, sama sensualistlik atmosfäär, sama tahtejõuetu kõikumine kahe naise vahel, sama impressionistlik lahtiolek pisimailegi loodusmuljeile jms. Ainult on soomlase hoiakus enam passiivset rahu, enam ebamäärastegi vahetoonide kuulamist, enam loodusteadlase ja loodusmüstiku analüüsi ja tõsisust, eestlasel enam rahutust ja nietzschelikku paatost, teadlikumat ornamentaalstiili harrastust, selgemaid äärjooni.

Ja edasi: eestlasele lõpeb see suvitusromaan ainult masendusega ja põgenemisega oma illusoorse „Pariisi daami” juurde. Soomlane aga on kõikunudki edvistava härraspreili ning looduslihtsa popsitütre vahel – ning valib viimase, nagu autor isegi. See on sümboolne ka kogu soome ja eesti uusromantika arengule. Kui Eestis veel osalt mitmeks aastaks jäädakse „prantsuse daami” ja uusromantilise hoiaku juurde, pääseb Sillanpää juba siitpeale elulähedasse, uusrealistlikku kontakti oma maaga ja selle ühiskonnaga.

Elu ja päikene oli autori viimane romantiline minakeskne raamat. Selle (ja eelmainitud novellikogu) avaldusele järgnenud väike paus revolutsiooni ja kodusõja ajal lõpeb uue loomingulooga, mida on inspireerinud ja mõjustanud just need ajaloolised ühiskondlikud sündmused. Näib nagu need oleks äratanud ta loomuse peidetud mehelikud jõud, mis aitasid ta üle endisest udusest impressionismist. Ja selle endvõitva pingutuse tagajärg on ka kujutusviisilt hoopis teise, puhteepilise ilmega mehelik ja kindlapiiriline arenguromaan, realistlik-psühholoogiline joonistus sotsiaalsel tagapõhjal. Selle nimi on Huiskas kurjuus (Vaga viletsus), „üks lõpule jõudnud soome elulugu”, 1918.

Enne Sillanpääd on enamvähem kõik silmapaistvamad soome kirjanikud (peale Lönnroti ja Kivi) tõusnud haritlastikust või vähemalt talunikest ja vastavalt sellele kujutanud elu ka nende sotsiaalsest vaatevinklist. Eriti kodusõda kujutades nähti nii peamiselt valge, s. o. kodanlise poole õigust, vahvust ja kangelastegusid (näit. Koskenniemi Nuori Anssi, Talvio Kured jne.). Alles Sillanpää on esimene (ja praeguseni ainus) suur maatamehe esindaja uuemas soome kirjanduses. Ja vastavalt sellele näeb ta ka kodusõja veriseid sündmusi tublisti erinevalt, püüab ja jaksab mõista ka vastasel, punasel poolel võitlenud soomlaste hingeelu paremini kui keegi „valge”.

Sellega pole öeldud, nagu ta ise olnuks tolleaegsete venepäraste punaste pooldaja. Ei, juba isas sallinud peremehevaim ja enda küpsemine kodanlikus seltskonnas on ta kasvatanud selleks liiga kõrgelt hindama rahvuslikku rippumatust ja liberaalset isiku vabadust, ühes hilisemas töös (Maan tasalta, lk. 124) usub ta küll, et „dividendidest ja sahkerdustest pimestamata töölisklassil on teistest klassidest suuremad eeldused inimsuse aadete teostamisel”. Kuid tookordset bolševismi Soomes nimetab ta siiski ainult katkuks, mille vastu soome töölisel puudusid kaitserõuged. Tal on pisut endalgi kaevata punaste võimupidajate üle, kes ta rahulikus kirjanikukodus korraldasid läbiotsimise. Aga kui rinne nihkub üle ja võidurikkad valged ta omakorda kutsuvad staapi aru andma, on nende käitumine nii solvav, et kirjanik siitpeale nendega asub veelgi teravamasse vastollu, seda enam, et ta näeb ja kuuleb nendegi julmusest punaste vangide kohtlemisel ja tapmisel. Sest kõigepealt on Sillanpää, nagu pea kõik eestigi kirjanikud, ka sõja pöörises siiski ennekõike humanist, kes tülgastudes protesteerivad tarbetu ja rumala metsikuse vastu, ükskõik kelle poolt see sünnib.

Vaga viletsus ongi ideedünaamiliselt otse humanisti kaitsekõne soome kehvikule, kes laskis end kaasa tõmmata punamässu psühhoosist. Selleks avatakse meile peategelase, vana saamatu popsi Toivola Jussi kogu masendav elukäik, alates suurtest näljaaastaist 1860-ndate lõpul ja lõpetades kodusõja ühishauas. Väheste, aga väga esindusjõuliste joontega näidatakse ta majanduslikku ja vaimset kängu jäämist jõukamate ja vägevamate rõhumise all, tema kasvavat viletsust ja alateadvuses käärivat alamustunnet ning viha, kuni see teda punase aasta tulles nagu iseendast viib uute võimupidajate käsutäitjaks – ja nii peagu ilma isikliku süüta valgete kättemaksukire kuulide ette.

Ent see pole siiski tavaline naturalistlik sotsiaalpahede paljastus ja õiglusenõue, ta on palju enam. Toivola Jussi pole lõppeks väga esindavgi kogu Soome mässavale maaproletariaadile – selleks on ta juba pisut liiga saamatu ja borneeritud. Aga just sellisena esindab ta selle kõige haletsusväärsemaid, õiglust- ja abi vajavamaid elemente. Ja just sellisena lubab ta autoril kõige paremini analüüsida seda „spetsiifiliselt inimlikku”, seda elu elaani, bioloogilist ürghinge, mida ta siitpeale püüab jälgida ka tema kõige looduslikumais, madalamais, alateadlikumais avaldusvormides. Sest just seal on vaja kõige enam mõista tema kannatusi.

Ka siin võime märkida Sillanpää üht põhiomadust: ta äärmist endapiiramist, enda „kindlustamist” võimalikult kitsasse „jõulusauna”, vähenõudlikku asendisse, hoidumist igast liialdavast väitest, igast suuremast žestist. See püüe esineb isegi alateadlikult ta sõnastusstiilis, mis on lihtsus ja tagasihoidlikkus ise, paiguti meenutades enam loodusteadlase kui luuletaja oma. Kuid selles lihtsuses peitub ometi omapärane varjatud luule, selles tagasihoidluses paiguti väga mõjuvgi paatos. Selle stiili põhiprintsiip on sama, mis autori kogu loomingus: näidata väikeseski suurt, juhuslikus detailis igavest ja üldinimlikku, „põhiinimlikku”. Selle oma lihtsuse, žestituse, vähesõnase mõjukuse, vaikimise paatose poolest on Sillanpää stiil vist küll kõige soomelisem kõigi soome kirjanike hulgas, vähemalt kõige hämelisem.

Kuid sellest tagasihoidlusest sõltuvad ehk ka selle loominguviisi nõrkused: mitte riskeerides suurema haardega, kipub ta vähema loomisjõu puhul üldse jääma viljatuks või piirduma ainult väikeasjadega. Nii algabki varsti pärast Vaga viletsuse ilmumist Sillanpää arengus teatud surutis, mis järjest süvenedes kestab ligi kümme aastat. Tõsi küll, romaaniga umb. ühel ajal valmib ka kogu novelle samul kodusõja aineil Rakas isänmaani (Mu armas isamaa), 1919. Siingi on tegelasteks peamiselt külakehvikud ja nende kannatused, mille taga nagu müstiliselt kajastuks kogu inimkonna kannatus, kõigepealt „rõhutute ja solvatute” eneste alamustunde loodud saamatus ja häda. Need novellid on Sillanpää toodangus kõige eepilisemad, enamikus väga head.

Aga sellega on ka autori selle perioodi loomisjõud ja julgus nagu lõpukorral. Spenglerist inspireeritud ajalooline suurromaan juutide elust Kristuse ajal, kaua kavatsetud, suuri eeltöidki nõudnud, jääb lõppeks ometi kirjutamata. Uuesti ärganud alamustunne, ülearenenud endakriitika ei luba riskeerida nii paljunõudliku ainega, nii suure pingutusega. Aastad lähevad tulemusteta, jälle hakkab ilmnema endise neuroosi tunnuseid ja depressiivseid surmameeleolusid. Üldsus aga ootab senise suurejoonelise töö jätku, kirjastaja – uut romaani paljude avansside tasumiseks. Võlad kasvavad. Sünnib aga ainult väiksemaid jutukesi, laaste, arvustusi.

A. 1923 ilmub siiski Hiltu ja Ragnar, pikem novell Toivola Jussi tütre hukkumisest egoistliku härrapoja kiusatuna. See on oma ehituselt ja ka üldmõjult autori parimaid novelle, kuigi ta peategelanna abitus ja saamatus esmalt nagu tunduks pisut nigelana. Juba siin esineb sama vaistlik, ilma intellektuaalse ja tahtekultuurita, aga sellest Koolimata õrnahingeline „põhiinimsus”, mille apoloogiaks hiljem kujuneb Silja. Vaga viletsuse Jussis nägime selle kõige tumedamat, segasem-sogasemat arenguastet, nüüd tema kirkamaidki esinemisvorme, kuigi niisama ainult vaistuliselt juhitud.

„Põhiinimsus”, bioloogiline hing, vaistude hing – see on oluliselt hea, see on kõikjal nagu lapse hing. Seda ei tohi hukka mõista ega põlata, seda tuleb mõista ja säästa, see nõuab juhatust, abi ja halastust. Ja imetlust ühtlasi: sest lõppeks see on, mis kannab elu, inimlikkust kui niisugust. Alandatuis ja solvatuis on Sillanpää seda vaadelnud seni, nüüd vaatleb ta seda just lastes. Ta järgmine teos on Enkelten suojatit (Inglite varjualused, 1923), „laaste lastest ja nende saatustest”. Ning selle lõppu on liidetud päris moraalfilosoofiline följetonlik arutlus „Omistani ja omilleni” (Minu omastest ja omastele), kirjutus, milles kokkuvõtlikumalt kui mujal on väljendatud autori „bioloogilise” eetika põhivaated. Imetlus ja pieteet elu ees on selle esimesi nõudeid. Ja sellele järgneb kohe teine: pieteet ka igipõliste eluhoidvate moraaliseaduste ees, headuse ja armastuse ees, enne kõike selle bioloogilise põhja, emaarmastuse ees, pieteet laste ees. Need on põhiväärtused, alused ja eeldused kõigile muile. Alles nende abil võib elu ise järkjärgult jõuda ikka suuremale selgusele oma lõplikust eesmärgist, mille mittetundmine on üks seniste kannatuste ja ülekohtu peamisi põhjusi. Sillanpää isegi ei julge väga kindlasti määratleda seda elu lõplikku, peamist eesmärki ja mõtet. Kuid näib, et ta selleks peab võimalikest suurimat elu kirgastumist, vaimu avardumist kogu elu rikkuse ja sügavuse õigemaks tajumiseks, elu terviku nägemiseks, võiks ütelda ka: religioosseks kontaktiks elu kõiksusega, ehk sama tähendava Jumalaga.

Mida lähemal sellele kirgastumisele on keegi, seda arenenum ta on, seda enam kuulub ta ülimustikku, aadlisse, olgu ta väliselt ka kõige alam. Piiratus ja egoism on alatute kihtide, vulguse peamine tunnus. „Individuaalsus lõpuni mõelduna juhib paratamatult trööstita pessimismi. Inimliku ühtsuse tunne aga võib ka puudulikuks jäävale isiklikule elule anda teatud lõpptröösti.” Kui seda elu kirgastumist ei saavutata küllalt ise, siis lohutab vähemalt lootus, et seda saavutatakse enam oma „tulevases”, „igaveses” elus – oma lastes, või nende lastes. „Ülimus on see, kes püüab näha elu tervikut, vulgaarinimene askeldab osade maailmas,” vahendite maailmas, nagu on seda varandus, võim, teadmised, kuulsus jne.

Eks ole, see bioloogiline eetika jutlustab siiski midagi muud kui tavalise antiintellektualismi „põrunud aru õnnistust” või fašistlikku-rahvuslikku võimutahte hullustust?

        

4

1924 kutsub Söderströmi suurkirjastus Sillanpää oma juurde Porvoosse ja paneb ta toimetama populaarset ajakirja Panu. Kindla kuupalgaga tahetakse parandada kirjaniku rappajooksnud majandust, võimaldada temale võlgade tasumist ja rahulikumat elu. Kuid see heatahtlus ei anna ometi palju tulemusi. Väline töödistsipliin ei lase areneda spontaanseil luulekujudel, väikelinn mõjub kitsamana kui küla, alkoholi kiusatus aga on suurem. Sügisel 1927, saades rootsi kirjastajailt laenu, põgeneb kirjanik uuesti maale oma sünnikohta, ja hiljem, 1928, kui võlauskujad ta kodu sulevad, Tamperele, elades ajuti oma suure perega peagu nälgides. Siis, 1929. a. märtsis „müüb” ta end otsustavalt kõigi oma võlgadega teisele suurkirjastusele „Otavale” ja asub selle toetusel Helsingisse. Ning alles siin algab 30-nda aasta ümber ta loomingus uus suur tõus.

Sellega pole öeldud, et ka 20-ndate aastate lõpupool olnuks viljatu. 1924 ilmub uus novellide, mälestuste ja laastude kogu Maan tasalta (Maa pinnalt), 1925, peamiselt kodukoha mälestusi viljelev Töllinmäki (Popsimägi), 1928 peamiselt isiklikke meeleolusid ja analüüse sisaldav Rippi (Pihtimus), ja 1930 samasugune Kiitos hetkistä, Herral (Tänu hetkede eest, Issand!). Siingi on mitmeid üsna häid novelle. Veel enam, neis kujuneb välja teatud väga omapärane, sillanpääliku laastustiil, palju tagasihoidlikum ja lüürikatum kui Ahol, aga oma loodusteaduslikus või filosoofilises kuivuses siiski paiguti väga südamlik ja haarav. See meenutab neid pidevama eepilise jooneta eluvaatlusi nagu seda on viljelnud näit. Rousseau oma Meditatsioonides, Strindberg oma Üksi’s, Axel Karlfeldt ja teised kultiveeritud, intensiivse siseeluga autorid, kes oskavad huvitavalt kõnelda ka „eimillestki”, enda elu ja ümbruse pisiasjadestki.

Alles 1931 ilmunud Silja tähendab kümme aastat hellitet lootuste teostust. Originaali pealkiri on õigupoolest raskesti tõlgitav Nuorena nukkunut (Noorena uinunu, ehk vana sugupuu viimane võsu). Nii kujutab siis seegi sillanpäälist „lapse” hinge, korrates mitmeti Vaga viletsuse ning Hiltu ja Ragnai’i süžeed ja isegi peakujusid. Romaani esimese poole täidab isa saatus: see vana suurtalu perepoeg on liiga „hingekas”, alistudes oma Erose alateadlikule sunnile, abiellub teenijapiigaga, lõdvaverelise popsi lapsega, ja laseb nii talu libiseda pankrotini. Alles romaani teises pooles tõuseb esile tütar, Silja, see Sillanpää lapseliku „põhiinimsuse” kõige kirgastatum esindaja. Näib, nagu autor otse naudiks ta intellekti- ja tahteelu saamatusest: siin elatakse kogu aeg nagu mingit unielu, lille saatust, teadlikule tunnetusele ja elujuhtimisele ärkamata. Kordub nagu siingi „Jenoveeva” lugu, mis autorit lapsena nii liigutas; kogu selle õilsa lihtsameeliku, teenijapiiga lühike elu on üks kannatustee elu julmuse all. Ja sellest hoolimata käib ta seda oma suure südame heleda jõuga, jumaliku Erose kuuleka käsualusena. Esmalt lehvib ta ümber armastatud isa ligioleku tunne. Siis astub selle asemele juhuslik suvitusvõõras, üliõpilane Armas, samuti peagu illusoorne, ainult mõned ilusad tunnid olnud füüsiliseltki lähedal. Mis sest? Oluline pole, keda armastatakse või kas see vastu armastab, vaid see, et ise armastatakse: see on, mis annab õnnestava ühtekuuluvuse elu kõiksusega, kosmilise Erosega. Mis sest, et edasigi järgneb tühine ja raske teenijapõlv, kord ühes, kord teises talus: temaga kaasas käib ta hõõguv süda ja soojendav mälestuskuju. Mis tähendab see, et tiisikus varsti hävitab üldse selle füüsilise keha: ka „bioloogiline hing” elab edasi – kosmilises Eroses, kes on igavene. Mis on üksik isik? Vaid tema juhuslik avaldusvorm, üks vahendeid tema igaveses pürgimuses oma vaevalt aimatavate sihtide poole. Just liigse intellekti poolt häirimata süda on see, mis teeb Siljale kergeks ka suremise; ta ei ole kunagi olnud egoistlikult paljunõudlik, ta tunneb, et elu olemus ja väärtus on mujal, on imetlemises, pieteedis, andmises.

Ta sureb talu saunatoas, peremees ei viitsi tulla teda isegi matma, vaid laseb seda sulastel teha. Ja ometi näitab autor teda pühakuna – ja me tunneme, et ta on seda – Erose pühak. Autor on valinud tema väljasureva soo mitte oma pessimismi, vaid oma optimismi kujutuseks: siin, egoistlik-intellektuaalse tahte kidunedes esineb seda selgemana ja võidukamana see kontakti tunne, mis on elu kestvuse ja kasvu tähtsaim kandja. Mis sellest, et selle ühekülgsuse, selle tunde ülearengu tõttu see sugukond sureb? Kõik pühakud ja märtrid on ühekülgsed, äärmusnähted – just sellega täidavad nad õieti oma ülesannet elu terviku ees, tunnistavad „Jumala au” oma elugi hinnaga, on võib-olla juhiks ja kinnituseks tuhandeile keskpärastele normaalseile eludele, või mis tähendab õigupoolest ühe üksiku sugukonnagi surm:

„Ei ole mingi soo lõplikku surma; kui nähtaks takistuseta läbi aegade, nähtaks ka kõigi sugukondade „oksi” elavat edasi… Päris kaugelt vaadates me kõik oleme sama sugu ja võime siis austada üksteise võitlusi kõigil aegadel” (lk. 477 j.).

Elu on tervik. Mitte meie „minad” ise ei ela, vaid meid kõiki ainult „elatakse” läbi tema poolt. Sillanpää stiiligi iseloomustab väga sagedane umbmääraste asesõnade „miski”, „kusagil”, „kuidagi” jne. tarvitamine. See, kes „meid” elab ja määrab lõplikult, on kusagil all, alateadvuses, see on eluvõitluse surve, „miski” meie sisimas. Ahaa! see on Freudi „Es”, võib olla üteldakse? Aga Sillanpää näikse selle tunnetamiseni jõudnud ka täitsa eraldi Freudist, pigem juba lähtudes Hamsunist, Maeterlinckast ja minupärast Schopenhauerist. Ja tema alateadvus-Erose ümber puudub peagu täielikult see haigemaja õhkkond, mis Freudi õpetust nii mõnegi maitsele laseb tunduda vastikuna. Ei ole selles ka teiste sugulasvaimude, Thomas Manni pessimismi ega Lawrence’i natuke liiga animaalset erotismi. Põhjamaa tervele talupojaverele ja vaistule on see võõras ja liialdav. Temale on elu erootiline jõud alati seotud ka elust endast kasvava eetosega.

Või miks tarvitada siin ikka veel ainult sõna „eetika”? Eetika sellisena ei sünnita pühakuid. Miks mitte siin pigem kõnelda bioloogilisest religioonist? Silja – see on uueaegne müüt Põhja neiust, kes sulab sinikuldsesse valgusse, oma isasse.

  

5

Silja romaanina ühendab endas nii autori eepilise kui ka lüürilise jõu tippsaavutusi. Järgmine romaan, Miehen tie (Mehe tee, 1932) on karmimalt eepiline. Ta tahab kujutada mitte pühakut, vaid ühe täitsa tavalise ja maalähedase mehe ja naise elu koos aastaaegade eluga, samade suurte loodusseaduste järgi. Siingi on peategelaseks suurtalu peremees, kes (pärast oma esimese naise surma) vastu omaste tahtmist lõppeks naib popsitütre, kellega tal juba varem olnud laps ja kelle poole ta alateadvus teda veab püsivalt. Aga siin pole see popsiveri lõtvuse ja laostumise, vaid nii erootilise jõu kui ka muu elutubliduse esindaja. Just tema on, kes juhituna oma vitaalsest vaistust võtab omale selle oma seisuse eelarvustes kõhkleva ja juba linna lõbustuskohtadesse laaberdama kalduva mehe ja tema jälle juhib kontakti terve ja tüseda talupoegliku perekonnaeluga.

Seegi romaan on omaette müüt, jutustus mitte üksikindiviididest, vaid tugevast Mehest ja tugevast Naisest üldse, nende alateadlikust valikusugulusest (vrd. Goethe Wahlverwandschaften), mis neid tõmbab üksteise poole kõigi takistuste kiuste. Aga teose esitus on siiski nii loodusteaduslik, nii kuni närviaine värinate jälgimiseni füüsiline, et seda lugedes meil ei teki mingit sellist irreaalset, müstilist tunnet nagu Silja puhul. Selle eest ei ole selles ka seda „haiglust” ja isiklikku elunõrkust, mis mõnele ehk siiski laseb Siljatki tunduda pisut nigelana. Mehe tee – see on Sillanpää kõige „positiivsem” romaan, õige „mina” ja „vere” ürgjõudude apoloogia, – ja juba enne, kui tuttavaks sai saksa natside sellekohane loosung. Seda veidram, et just see romaan Soomes vitsutada sai, eriti lapua liikumise moralistide poolt: ta toonitavat liiga seksuaalse elu tähtsust ja kujutavat isegi peategelase bordelliskäimist! Tõepoolest, see on teos, kus „soome Lawrence” kõige enam läheneb oma inglise eelkäijale – kuigi mitte just eeskujule. Sest nagu mujal esineb ka siin tema Eros enamasti koos eetosega.

Paar aastat hiljem, 1934, ilmus Sillanpää viies romaan Ihmiset suviyössä (Inimesed suveöös), mis mõningal määral uuesti meenutab ta esimest, Elu ja päikest. Juba varemgi on ta tarvitanud oma kujutuses paiguti unanimistlikku meetodit, näidates paljude samaaegsete eluprotsesside ühist hinge, kõigi elavate olulist ühtekuuluvust. Nüüd ta teeb sellest oma kogu romaani ehitusprintsiibi: teos koosnebki reast sama suveöö jooksul juhtuvaist iseseisvaist sündmustest, mida kõiki ometi ühendab ja tervikuks liidab ühise elu põhijõud ja nende igavene ringvool samas rütmis. Rohkem kui kunagi varem läheneb siin autor otse loodusteadusliku müüdini, suveöö bioloogilise müsteeriumini, kus paralleelselt näeme sündimas last, suremas vanaema, ühinemas armastajapaari, tapmas juhuslikku (iseenesest süütut) mõrvarit jne. Kas õnnelikud või õnnetud, kõik nad on sügavalt juurdunud selles eluvoolus, mis neid kannab kord üles, kord alla, kord sündi, kord surma. Lõppeks on nad kõik õnnelikud oma elamise hurmas. Ainus, kes tõeliselt on õnnetu, see on üksik, intellekti läbi kõigist eraldet, ainult pealtvaataja, kes küll ka igatseb, aga enam täiel määral ei jaksa kaasa sukelduda sellesse imeteldavasse eluvoolu.

See on siis ka kompositsiooniliselt üks Soome huvitavamaid ja moodsamaid romaane, hulk naturalistlikke üksikpilte ühendet õrna, kuid tugeva, religioosseni ulatuva lüürilise põhitundega. Romaani tõeline peategelane on „kirkalt hämar kummitus”, ajatu ja liikumatu suveöö, nagu tumeheleda olemise, endas elu ja surma kõrvuti kandva olemise enda võrdkuju. Kõik oluline, mis siin sünnib, võinuks sündida ka aastatuhandeid tagasi, kuigi detailides ajaline lokaalkoloriit on väga täpne. Selle põhitoon on pisut eleegiline, öö on ju lõppeks ikkagi surma sümbol. Aga teiselt poolt see suviöö on siiski hele, peagu valge, mõistus ja instinkt mõlemad ei väsi kinnitamast, et igale  surmale ikka järgneb ka uus sünd. Kõik tarbetu surm aga, mõrv – (võiksime täiendada vist ka: kõik mõrvad, kõik roimad ja sõjad) – on ainult petliku suveöö eksitus, juhus, kus mõrvar isegi ei tea, mis ta teeb (just nagu Jeesusegi mõrvarid). Tapetu jääb lamama, näol „ääretu abituse tunne” ja mõrvari peaajuriks on tema orbus, üksiolek, tema ägeda vere seletamatu igatsus, mille õiget eesmärki ta veel pole tundma õppinud. – Kes analüüsiks nii sügavalt praegusaja soda kuulutanud või muidutapjate massimõrvarite hingeelu?!

Meil pole ruumi siin ligemalt vaadata kolmekümnendate aastate novelli- ja laastukogusid: Vinan pohjasta (Voolu põhjast, 1933) ja Viidestoista (Viieteistkümnes, 1936). Need on enamasti endiselt kõrgel tasemel, kuid ei lisa palju Sillanpää muu loomingu rikkustele. Ehk olgu siis eriti kultuuriajaloolise tähtsusega memuaarliku kujutuse osa juurekasvuga – ja miks ei ka mõne herga lüürilise laastuga.

Viimased aastad on Sillanpää elus jälle valitsenud paus, ka tema tänavu jõuluks reklaamitud romaan polnud vene sõja puhkemiseni ikka veel ilmunud. Kuid küllap see kord veel ilmub.

Üldiselt võib öelda, et Sillanpää bioloogilises eetikas liitub moodne loodusteaduslik kultuur vana põhjamaise tegeliku kristlusega ja tüseda talupojamoraaliga. Siin on lepitatavad moodne intellektualismi ja kirgivabastava irratsionalismi vastuolu; siin ehk sobiksid kokku ka läänemaade isikukultuur ja ida kollektivismi taotlus ilma isikut täiesti hävitamata.

August Anni

Loomingust nr. 10/1939