Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Apr

Üliõpilasseltsid peale Eesti iseseisvumist.

 

    

Nagu kogu eesti rahvale, nii ka eesti üliõpilaskonna saatuskäigule on Eestile iseseisvuse toonud 1918. aasta olnud jõulise tähtsusega. Veel enam aga otseselt eesti soost üliõpilasele on tä­hendanud 1919. aasta, millise oktoobrikuus teadusejanusele noorsoole esmakordselt avanesid Eesti Alma Materi igivanad, uuesti pealkir­jastatud uksed. Vanasse kuulsasse astjasse, põlisesse teadustemplisse, valati vastne eestikeelse teaduseviljuse õli. Eesti üliõpilastest, kes äsja olid pidanud leppima oma koduses teadusasutuses kõrvale tõrjutud vähemiku osaga, paisus mõne aasta jooksul üle nelja tu­hande ulatuv valitsev üliõpilasvägi. Tartusse valgusid kokku enne kogu Venemaale, eriti Peterburisse, Riiga ja Moskvasse, laialipilla­tud õppivad eesti akadeemiakodanikud, ja peatselt hakkas uue-vaimne emakeelne kool iga aasta andma saduti värskeid teaduse harrastajaid. Samuti kui rahvuskultuuriliselt soodsamaks muutu­nud oludes teisenesid ja süvenesid akadeemilise töö viisid, suunad ja mõte, niisama lühikese aja jooksul uuendus ka selle töö tegijate koostis nii isikuliselt kui rühmituslikult. Ligi viiekümneaastasele eesti üliõpilaselu traditsioonidele on iseseisvusaegse Tartu Ülikooli esimene aastakümme rajanud uue aja nõuete kohase mitmepalgelise eesti üliõpilaselu.

Järgnevate ridade ülesandeks ongi vaadelda seda elu ja lii­kumist, mis iseseisvusaegses Eesti Ülikoolis on kihanud selles osas eesti üliõpilasi, kes on olnud koondunud eesti üliõpilasseltsidesse.

     

I. Eesti üliõpilasseltside tegevus üldiselt.

Eesti üliõpilasseltside tegevust äsjamöödunud aastail jälgima hakates kerkib esile kõigepealt ü l i õ p i l a s s e l t s i  mõiste küsimus. Tartu Ülikooli juures teotseb praegusel momendil 9 seltsi ni­melist intiimüliõpilasorg-i: Eesti Üliõpilaste Selts, EÜS Ühendus, ÜS Liivika, EÜS Põhjala, Eesti Naisüliõpilaste Selts, ENÜS Ilma­tar, EÜS Veljesto, ÜS Raimla, ÜS Concordia; lisaks veel Eesti Akadeemiline Kogu Kaleva, mida võiks pidada seltsidele lähedaks. Seltsitüüpi org-i eriilme määramisel on tavaliselt lähtutud pea­punktidest, mis kujundavad nende korporatsioonidest erinemise alused: „seltside püüd on areneda koos ajaga”, balti üliõpilastraditsioone vähem respekteerides; koondumisideaalis seltsid edustavad eriti seotust ühiskondliku eluga”, nõudes oma liikmeilt ümb­rusega kaasaelamist ja taunides enesessesulgunud eraldumise; kas­vatusideaalis seltsid pooldavad individualiteedi vaba kasvamist”, vähe rõhku pannes liikmestiku assimileerimisele ühtlaseks massiks; uute liikmete kasvatamisel „seltsid püüavad kahandada vahet noor- ja tegevliikme vahel”; peale selle olevat „aumõiste seltsides enam indi­viduaalne, korporatsioonides valjult traditsiooniline, tunnustades „au­tasu printsiipi” ja lõpuks olevat „koondumisalus seltsidel koopera­tiivne, sidudes liikmeid ühistööks, kuna korporatiivne printsiip taot­leb ka töötamist üksteisele”. Need on I. Tõnisson’i järgi (Üliõpilase käsiraamat, lk. 154-155) põhimõttelised alused, „kuus kardinaalpunkti”, mis iseloomustavad üliõpilasseltse, kuid seegi korporatsioonide ja seltside vahede loendus olevat vaid „ajalooline abstraktsioon”, kuna „tegelikus elus kunagised teravad vastolud tüüpide vahel üha vä­henevad”. Üldiselt puudub seltsidel välismärk (välja arvatud ainult seltsi ruumes kantavate värvidega Eesti Üliõpil. Selts ja Harjumaa Üliõpilaskogult pärandatud värvipaelaga Concordia). Ja kõigi põhi­mõtteliste vahede kõikudes ongi see välismärgi küsimus lõppeks ikkagi seltside ja korp!-ide kõige kindlamaks vahemüüriks. Üliõpilasseltside eeliseseisvusaegadest pärandunud tähtsaks tunnusjooneks tuleks aga küll pidada neile omast alkoholi keeldu seltsiruumes, millest loomulikult tugevasti on tingitud kogu siseelu ilme. EÜS on ainuke, kus tarvitatakse alkoholi seltsiruumes, mis muidugi on pärandus endistest aegadest, mil see otsis kinnitust ja tunnustust korporatsioonina. Nagu üksikute seltside all hiljem näeme, on üli­õpilasseltsides alkoholi tarvitamise suhtes, välja arvatud mööduvad üleminekuajad teatavais organisatsioonides (vt. alamal Ühenduse, ENÜS-i, Liivika puhul; Raimlas on vilistlaste korraldatud  pidus­tusil alkoholsete jookide tarvitamist), ikka oldud eitaval seisukohal. Ka EÜS-i juhtiv element on olnud alati avalikel esinemistel karskusmeelne.

Üliõpilasseltside ideoloogiat on avalikkuses sõelutud peamiselt neis rohketes vaidluskirjutistes, mis seltside ja korp!-ide ideoloogide vahel alguse said juba möödunud aastakümne „Üliõpilaste Lehes” ja on ajuti soikudes jätkunud kogu iseseisvusaegsegi „Üliõpilaslehe” ilmumise kestul tänini.

Seltside poolt on ette heidetud korp!-idele välise vormi harras­tust, sisekorra salapärast kinnisust, liiale minevat joomakultuuri, kuluma kippuva aumõiste ja võõraste balti üliõpilaskommete viljust, kultuuripassiivsust, ebademokraatsust ning rahvavõõrust jne. Korporatsioonide poolt on vastu vaieldud, viidates nende pahemõistete relatiivsusele ja samade näiliste (joomise, värvide harrastuse, passiivsuse) esinemist ka mõnikord seltsides ning on viidatud seltside kasvatusliku külje nõrgemusele, sisemise distsip­liini nõrkusele ning vabadusharrastustele kui vene (sic!) mõjus­usele. Õieti igatahes on sealtpoolt tähelepanu juhitud sellele, et ka meie üliõpilasseltsid on laiemas mõttes oma sisekorralt korpo­ratiivse alusega ühingud. Võitlus seltside ja korp!-ide vahel on olnud tavaliselt võitlus mingi ebamäärase „seltside vaimu” ja „korp!-ide vaimu” pärast, objektiivselt seda praegu nii väikesest kaugusest vaa­delda on võimatu. Tähendatagu ainult, et oma haripunktile see võit­lus tõusis aastail 1924-1926, kus äsjaasutatud E. Üliõpilasseltside Liit 1925. a. 27. IX ja 8. X korraldas avaliku kõnekoosoleku ü-org-ide tüüpide selgitamiseks, mis oli tugevasti sihitud korp!-ide vastu (esi­nesid seltside poolt „liidrid” nagu R. Janno, H. Kukke, J. Jans, N. Kä­bin, H. Evert), samal ajal esineb ÜL-s teravaid kirjutisi korp!-ide vastu (H. Kukke, A. Anni, R. Janno jt. sulest). Korp!-ide poolt pareeritakse ja manitsetakse rahulikule koostööle. Aastal 1929 jälle vilksatab ÜL-s seltside sõjameeleolu (A. Palm’i ja E. Roos’i kirjutis­tes eriti), kuid siiski just tollest ajast peale on märgata vahekordade tasanemist, mis osalt vähemasti seletub sellega, et konp!-ides on mär­gata enam aktiivsust kultuuri ja üliõpilaskonna küsimusis.

Teise, iseseisvusajal tekkinud eesti üliõpilasorganisatsiooni tüübi, maakondlike üliõpilaskogudega on seltsidel olnud kogu aeg hea läbisaamine ja koostöö Üliõpilaskonna organites, kus kogud seltsidega (ja organiseerumatute üliõpilaste esindajatega) tavaliselt on blokeerunud.

Üliõpilasseltsid pole käsiteldava ajavahemiku (1918-1932) kestel esinenud kaugeltki mitte ühtlase massina, vaid neis on taoti ilmnenud enam või vähem märgatavaid rühmitisi ja killundeid. Eesti Ülikooli algaegadel paistab Peterburist tulnud Põhjala silma mit­mes suhtes erimõttelisena teiste seltside seas, esinedes eri ettepane­kutega üliõpilaskonna loomisel (mis sai korp!-ide toetuse osaliseks) ja võttes esimesist Edustuse valimisist osa oma erinimekirjaga. Üliõpi­laselus, eriti selle parlamentlikus Edustuses, kujuneb aga juba tollest ajast peale „seltside rühm” oma „liidritega” vastukaaluks eriti „korp!-ide rühmale”. Tähelepandavaimaks koondumiskatseks seltside va­hel on olnud Eesti üliõpilasseltside Liidu (EÜL) asutamine sügisse­mestril 1924, millesse kuulusid kõik Tartu Ülikooli juures regist­reeritud üliõpilasseltsid. Liidu algatus lähtus EÜS-i ringkondadest, pikkade arutluste järgi valminud ja Ülikooli Valitsuse poolt märtsis 1925 kinnitatud põhikiri aga kajastas lähemalt väikeseltside soove. EÜL „seadis peale üld- ja rahvuskultuuriliste ülesannete endale veel sihiks üliõpilasseltside põhimõtete levitamise ja omavahelise koostöö süvendamise, millele lisandus veel üliõpilasseltside liikmete vaheline sõbralik ja ausameelne kooselu üliõpilaspõlves, mis aluseks oleks üks­teise mõistmiseks ja vastastikuseks tolerantsiks tuleviku töös”. Liidu tegevust juhtis igast liikmeksolevast seltsist proportsionaalsuse alusel valitud Edustajate Kogu ja viimastest moodustatud 3-liikmene juhatus. Seltside põhimõtete propageerimiseks Liit korraldas kõnekoosoleku II sem. 1925, Liidu liikmete vastastikuseks lähendamiseks korraldati isikliikmete vaheline piduõhtu I sem. 1925, üldkultuurilisel alal II sem. 1925 kontsert-ball rahvaviiside kirjastamiseks jne. Liidu algsemestrite tegevus kulus suurelt osalt sisemiste korraldusküsimuste käsitlemi­seks. Lahkhelisid tekitasid üksikute seltside erinevad seisukohad suhtumises Tartu üliõpilastraditsioonele, nimelt ei tunnustanud ü-seltsid Veljesto ja Ahava aukohut ja tuli ette näha teisi teid võimalike tüliküsimuste lahendamiseks. 1925. a. II semestril tekkis kahe Lii­dus oleva seltsi, EÜS-i ja Veljesto vahel viimase 5-ndaks aastapäe­vaks ilmunud erinumbri pärast (see sisaldas EÜS-ile vastuvõetamatuid selgitusi EÜS-ist väljaastunute poolt asutatud Veljesto sünnipõhjuste kohta) Liidu rahulikku arengut suuresti segav konflikt, ja kui lisaks sellele umb. samal ajal Liidu juhtivail organitel tuli arusaamatusi Ülikooli Valitsusega ühe viimasele adresseeritud protestkirja käreda tooni pärast, mis tõttu Liidult nõuti seniste juhtivate organite liikmete asendamist uutega, ning Liidu lagunemist soodustavalt EÜS ilma EÜL-i juhatuse teadmata organiseeris seltsidevahelise nõupidamise Liidu edaspidise tegevuse määramiseks – siis oligi asjadekäigu loo­mulikuks tagajärjeks Liidu likvideerumine märtsis 1926, peale seda kui ühisel kokkuleppel üksteise järgi lahkus Liidust enamik liikmeid. Kuid juba rööbiti EÜL-i likvideerimisega käisid uue koondise asutamis-eeltööd, mille tagajärjeks oligi uue Üliõpilasseltside Liidu asutamine (see registreeriti Ülik. Valitsuse poolt 26. IV 1926), mis praegugi tegutseb. Uude Liitu kuulusid algselt kõik endise liikmed-seltsid peale Ilmatari ja EÜS-i, uudiseks selles on vaid, et Edustajate Ko­gusse kõik seltsid saadavad esindajad võrdselt, endi liikmetearvust sõltumata, ja et rohkem rõhutatakse üliõpilasnoorsoo süvenemise tar­vet rahvuskultuuri ja ühiskonna probleemidesse. 1926. a. II semestril pannakse alus Liidu toimkondadele (muusika-, kõne-, spordi- jne. toimk.), korraldatakse seltsidevahelisi tutvumisõhtuid ja astutakse Eesti Haridusliidu liikmeks. Liidu liikmete enamusel tuleb aga peat­selt vastuolusid liikmete vasaku tiivaga, maailmavaateliselt radikaalsete seltside Veljesto ja Ühendusega, kes lähevad Üliõpilaskonna Edustuse valimistele a. 1926 eri nimekirjaga „radikaalsete üliõpilaste” nime all, küll aga Edustuses blokeeruvad teiste seltsidega. Seltside liidu ühistöö tulemusist Edustuses mainitagu, et „V Edustuses viidi Liitu kuuluvate seltside esindajate algatusel ja õhutusel läbi üliõpilaskonna haigekassa ja kehvemate üliõpilaste toetamise fondi loomine, luues selleks erilised peatükid üliõpilaskonna eelarves”. Asudes mit­mes põhimõttelises küsimuses oma kaaslasist radikaalsemal seisu­kohal lahkub Veljesto Liidust 1928. a. I semestril, samal semestril lahkuvad mitmesuguseil põhjusil veel Huljehiis, Ahava ja ENÜS (vii­mane leides, et Liidu valimisnimekirjas naiskandidaate esikohtad?! ei taheta näha meestega üheõiguslikena), hiljem Concordia, nii et viimaseil aastail Ü. Liitu on kuulunud vaid neli seltsi: Raimla, Liivika, Põhjala ja Ühendus, kes ka on olnud kogu aeg rahulikus ja lähedas koostöös, arendades eriti Liidu sisetegevust liikmetevaheliste referaatõhtute, spordivõistluste, tutvumisõhtute jne. korraldamise näol. Mai­nitagu ka, et Ü-seltside Liitu kuuluvate seltside vilistlasilt (eriti Raimla Vil-kogust) on pärit Üliõpilasseltside Vil-kogude Liidu mõte, mis teostus 1931. a. lõpul. Liidu asutajateks olid EÜS-i, Ühenduse, Liivika, Põhjala, Veljesto ja Raimla Vil-kogud, 1932. a. on liitunud nendega muid.

Üliõpilasseltside ringkondades esinenud eri vooludest on kestvaim ja silmapaistvaim olnud radikaalselt mõtlevate, sotsiaalsete küsimuste vastu enam huvi tundvate ja balti üliõpilastraditsioonide vastu eriti sõjakate „radikaalsete” üliõpilaste kokkuhoidumist, alates aastaga 1925, mil Veljesto algatusel kujunes Üliõpilask. Edustuses Ühenduse, Veljesto ja ajuti Ahava ligem koostöö, mille juures esineti „radikaal­sete”, „radikaalsete ja sotsialistlike” ning (1932. a.) „demokraatlike üliõpilaste” nime all. Radikaalsed seltsid Ühendus ja Veljesto on olnud läbikäimises läti samalaadiliste progressistlike ü-seltsi-dega, tehes külaskäike Riiga ja võttes kahel korral vastu läti kaasvõitlejaid. Üldistes küsimustes on see erirühm aga Üliõpilaskonnas teiste seltsidega kaasa läinud. Teistkordse üliõpilasseltside liidu loomise jä­rele, mil EÜS jäi välja seltside liidust, on EÜS-i ümber olnud märgata, eriti Üliõpilaskonna Edustuse töö järgi otsustades, teatavate lähe­daste seltside koondumist – on olnud a. 1926 koguni „EÜS-i ja Ilmatari rühm”, EÜS-iga on olnud ligemas kontaktis ENÜS ja Huljehiis. EÜS-i ja tema kitsama sõprusringi ning väikeseltside (Liitu kuuluvate), iseäranis aga radikaalsete seltside vahel on Edustuses jm. üliõpilaselus vahetevahel tundunud teatavat möödaminevat pingevahekorda, mis on olnud enam isiklikku kui põhimõttelist laadi.

Üliõpilasseltsidele on omane nende kõrvaltüübi korp!-idega võr­reldes suurem avalikkus ja liikmestiku suurem aktiivsus väljaspool oma organisatsiooni. Seltsidel on sel alal tugevad traditsioonid eeliseseis­vusaegses Eestis. Eesti riigi loomisega eesti rahvuskultuurilised ette­võtted said riikliku huvi ja hoolduse osaliseks, igale alale on vähe­haaval asunud elukutselised jõud ja üliõpilaste osavõtul pole sellest peale enam olnud endist tähtsust, tarvet ega hoogu. On rõhutatud kõikjal ikka enam ja enam erialasse süvenemise tarvet, mis omariik­lusega koos päev-päevalt enam on esile kerkinud. Puhtteaduslike huvide ja harrastuste olemasolu eeliseseisvusaegseis üliõpilasseltsides, mis leiab tõestust üliõpilasseltside teaduslikest ja populaarteaduslikest väljaande-üritustest noil aegadel, näikse olevat pärandunud ka iseseisvusaegseisse seltsidesse. Seltside liikmeskon­nast on pärit rohked ülikooli auhinnatööde kirjutajad, eriti näit. on teada ÜS Raimla kohta, et seal viimaseil aastail on kir­jutatud  läbisegi 3-4 auhinnatööd   (arstiteaduslikel ja õigustead. teemadel), rohke on aastate jooksul kirjutatud auhinnatööde arv muidugi ka EÜS-is, terve rida vastavaid töid on kirjutamist leidnud Veljestos, Liivikas jm. seltses. Iseseisvusaegses eesti ülikoolis valminud nooremaid ülikooli õppejõude (nii määralisi kui ülemääralisi ning ajutisi abijõude – assistentidest rääkimatagi) on suurel arvul tulnud just seltsidest, mainitagu eriti EÜS, Raimla (eriti loodustea­duste alale), Veljesto (eriti filoloogilistele aladele).

Teadusliku süvenemise ja spetsialiseerumise nõue ning üliõpi­lase välistegevustarbe kitsenemine eesti kultuuri hoolduse ülemine­kuga rahvusriiklikule aparatuurile on nii siis üheks olulisemaks tegu­rite selle juures, et iseseisvusaegne eesti üliõpilane on jäänud pas siivsamaks ümbruse

   

raimla.JPG

Raimla ksv! Sõrve poolsaare uurimistööde „laboratooriumis”.

      

vastu, eriti rahvuskultuurilise tegevuse vastu üliõpilaspõlves. Me näeme allpool üksikuid seltse vaadeldes, kuidas kogu aeg varemalt väga vabakorralistes üliõpilasseltsides kõikjal annab tunda järkjärguline intiimistumine, klubistumine, kinniseks sõprus­ringiks sulgumine. Näeme, kuidas seltsi sisekorra- ja kasvatusküsi­mused mõnes väikesemas seltsis semestrite- ja aastatekaupa püsivad esiplaanil, välismaailma mõnikord nagu varjates. Selles on õigusega nähtud seltside liginemist korporatsioonidele väliselt, kuid sisemiselt võetuna see on siiski enamal jaol juhtumeid midagi hoopis muud, kui traditsionaalse baltilis-korporantliku org-itunnuste võidukäik, vaid siin on. olnud tavaliselt ikka tegu uute teede otsimisega üliõpi­laskasvatuses. Kasvatus- ja distsipliiniküsimuste üleskerkimine leiab seletuse  selles,   et  üliõpilase   keskmise  vanuse  tublisti   laskudes on üliõpilaskasvatuse tarve saanud tunduvamaks. Karske, töö- ja kultuuritahtelise sõpruskonna vastastikuse üksteisemõjustamise kaudu oludekohast eesti intelligentsi kasvatada, see ongi üldiselt seltside püüd ja peaülesanne. On üksikuid arvustavaid hääli kuuldunud seltside ringkonnast selle kasvatusmeetodi puhul, on isegi viidatud ülikooli osavõtu tarvidusele sellest kasvatustööst umbes nii, nagu see sünnib Soome osakondades ülikooliõppejõududest „inspektorite” kaudu. Teatavaks abiks organisatsioonidele selle juures on Tartusse koondunud vilistlaste (paaris vähemas org-is neid on umbes 50% kogu vilistlaste arvust, näit. Raimla ja Veljesto) osavõtt seltsielust, vilistlasõhtute korraldamise ja perekondlike vastuvõttude kaudu vilistlaste juures jne. Enne Eesti Ülikooli aegu oli vilistlaste osa üliõpilasorg-ides igatahes vähem, kuna polnud võimalik kuigi suure hulga akadeemilise haridusega eestlaste Tartusse koondumine.

Avalikust rahvuskultuurilisest elust osavõtmist on varemate aegade pärandina eriti iseseisvusaja esimese aastakümne jooksul üliõpilasile peetud igalt poolt soovitavaks. See selgub näit. koguteoses „Mõtteid valmivast intelligentsist” lisana il­munud silmapaistvate Eesti avaliku elu tegelaste ankeedivastuseist. Seltsidele varemail aegadel omane sellealaline aktiivsus ei ole aga iseseisvusajal leidnud soodsat pinda, nagu äsjaöeldu põhjal võib arvatagi. Mainitud koguteoses, ÜL veergudel jm. ajakirjanduses selt­side tegelaste poolt propageeritud rahva sekka minemine on õieti vähesel määral teoks saanud. Üksikuil väikesil org-el lihtsalt pole olnud selleks jõudu, ja ühisaktsioone sel alal on olnud vähe. Siiski kuivõrd üldse, seda just seltside poolelt. Tuletatagu meelde Üliõpilas­seltside Liidu kaudu a-il 1925-26 süstemaatiliselt Tartus sõdureile korraldatud üldhariduslikke loenguid, üksikute seltside liitumist E. Haridusliiduga ja viimasele ning rahvaülikoolidele töötoetuse and­mist. Seltside karskusmeelsete liikmete kõnereisid (Üliõp. Karskusühenduse jm. karskusorg-ide korraldusel) on viinud seltse lähemale rahvale. Koolinoorsooliikumisele on seltsidesse astunud endised juh­tivad koolinoored üliõpilastenagi kaasa tundnud ja aidanud ning mõ­nikord ka seda – üliõpilaskonnas valitsevate lahkhelide koolinoorsukku edasikülvamisega – segavalt ja käärimapanevalt mõjutanud. Alates 1925. aastaga Vabariigi aastapäevadel korraldatavast rahvusli­kust kõnelennust on seltsid osa võtnud ülekaalukalt teiste org-tüüpidega võrreldes. Üliõpilaste rakendamisel avalikku kultuurtöhe on andnud end tunda kaheldamatult sellesuunalise töö organiseerumatus ja keskendamatus, kuna Üliõpilaskonna Edustus on tugevasti rõhku pannud sidemete sõlmimisele välisüliõpilaskondadega (nagu selle kohta ka ÜL-s on esinenud arvustavaid sõnavõtte) või teispoolt ol­nud töös üliõpilaste viimaseil raskeil kriisiaastail erilist tähelepanu pälviva majandusliku olukorra ja töötingimuste parandamisega.

Üliõpilaste välise kultuurtegevuse loidumise üheks põhjuseks tohiks ülemal kõnesolnud asjaolude (akadeemilise töö süvendamise tarve jne.) kõrval küll pidada iseseisvusaegse üliõpilaselu suurt sise­mist intensiivistumist. On loodud Tartu Üliõpilaskond, ja selle kül­lalt ulatusliku terviku enese piirides on kerkinud üliõpilasile rohkeid koguni uusi või varemini vähetuntud ülesandeid. Loomulik, et ka üliõpilasorg-ele töö üliõpilaskonna enese raamides on olnud kõige

  

pohjala.JPG

Põhjala oma suvepäeval koos soome ksv!-ga „palke parvetamas”.

  

lahedam ja kohustuslikum. Ja üldiselt võetuna on üliõpilasseltsid aktiivsuse suhtes siin sammunud muude organiseeritud ja organiseerumata üliõpilasringkondadega võrreldes esirinnas.

Juba Tartu Üliõpilaskonna sünnilugu, mille käsitelu leidub käesoleva teose teises kohas, on suuresti ühenduses üliõpilasseltside aktiviteediga, Üliõpilaskonna korralduse asjus on aastate viisi just sealtsamast poolt avalikkuses (eriti ÜL-s) sõna võetud. Üliõpi­laskonna ühistööd on peetud nii tähtsaks, et suures osas seltse noor­liikmeid eriliselt tutvustatakse Üliõpilaskonna funktsioonide ja üles­annetega. Üliõpilaskonna Edustuse töö kohta on öeldud: „Seltsid on küsimust kogu aeg tõsisemalt võtnud, sest see on nende algatus, ja suuremalt jaolt on ikka, et kes annab mõtte, see peab andma ka töölised.” See üliõpilaskonna kauaaegse juhtiva tegelase lausung sisaldab tera kaheldamatut tõtt, kuigi viimasel 3-4 aastal on korpo­ratsioonide aktiivsus Üliõpilaskonna ettevõtteis märgatavalt tõusnud, nii et praegusel momendil oleks raske väita, et seltsid neid võtaksid kuigi palju „tõsisemalt”, ja Üliõpilaskonna juhtimine on olnud vahel­dumisi kord seltside, kord korp!-ide käes.

Peatugem ligemalt üliõpilasseltside osal tähtsamais Üliõpilas­konna eluavaldustes ja ideelistes üritustes.

Üliõpilaskonna välise tervikluse eest on üliõpilasseltsid (koos organiseerumatutega) väljas olnud kui Tartu üliõpilaste ühise välis­märgi (valge üldmütsi) läbiviijad ja kaitsjad ning propageerijad nii sõnaga (ajakirjanduses, eriti ÜL-s) kui teoga, nad on nõudnud selle tunnustamist kõigi Tartu Üliõpilaskonna ametlike esindajate ainuõiguslikuna välismärgina. Viimastel aastatel on üliõpilas­seltsides huvi selle välismärgi vastu ilmselt kahanenud, tema massi­line kandmine piirdub peamiselt pidulike ja ametlike puh­kudega.

Üliõpilaskonna vaimseist ühisüritisist paistab eriti silma „Üliõpilasleht” niisugusena, mis palju tänu võlgneb seltsidele. Aastate viisi on seltsid olnud ÜL peatellijad, osa neist on kohustanud väheste eranditega kõiki oma liikmeid tellima ,,Üliõpilaslehte”, et viimasele või­maldada ilmumist. Nii on 1924 II semestril ÜL-1 tellijaid 10 seltsist 444 (nest üksi EÜS-ist valdav enamik – 294), neljast korp!-ist (need teatavasti sihilikult boikoteerisid ÜL-e, pidades selle üldist tooni en­dile vaenulikuks) 7, mujalt 50. 1926. a. II poolaastal on tellijaid ÜL-I 11 seltsist 690 (selles arvus EÜS-ist 333) ja 6 korp!-ist 231 (peale selle kolmest maakondi, üliõpilaskogust 17 tellimist ja juhuslikke üksiktellimusi), nii et toimetusel on põhjust rõõmutseda: „korp!-idest tellivad kolm juba terves koosseisus… See on suur samm edasi!” Kaua aega on ÜL toimetuse aktiivsem pool (peatoimetaja, toim. sekr.) ja sageli ka enamus olnud seltsidesse kuuluvate või seltsimõtteliste isikute käes (mainitagu A. Oinas, R. Janno, J. Pert, E. Raudsepp, E. Roos, G. Saar jt.) ja ka kaastööst on lõviosa tulnud seltside ring­konnast. Korporantide kohta tähendab nende suhtumist ÜL-Ie kibe­dasti arvustades E. Roos,et „nad võtavad sõna ainult enese ja oma mütsi kaitseks ja – leplikkuse vaimu propageerimiseks. Muu neid ei huvita, välja arvatud 10 aasta jooksul paar-kolm kirjutist”. Kuid alates aastast 1929 on olukord tublisti muutunud – korp!-ide osa­tähtsus ja aktiivsus ÜL toimetamisel ja kaastööga varustamisel on tugevasti kasvanud. Muude Üliõpilaskonna ettevõtete juures ei ole üliõpilasseltside osa nii ilmne, kuigi ka neis üliõpilasseltside poolt just sageli on lähtunud algatusi ja sealt on tulnud suur hulk juhtivaid tegelasi (välissuhete arendamise alal H. Laretei, R. Övel, E. Kaer, H. Kukke jt., majandusala juhtidena A. Mägi, A. Marmor jt.). Üks ÜL-e kaastöölisist (Ο. P.) möönab: „Kahtlemata mängivad seltsid üliõpilaselus esimest rolli, kuid tuleb ka teiste suu­rustega rehkendada, kelleks on korporatsioonid.” Kuid nagu ÜL suhtes, nii ka muil üliõpilaselu aladel on viimase 4-5 a. jooksul korp!-ide aktiivsus ja teened suuresti lisandunud ja seltside üleoleku teinud küsimuseks, mille üle juba mõnikord võib vaielda.

Iseseisvusaegse eesti üliõpilaselu üheks iseloomustavaimaks ja ühtlasi kandejõuüsimaks uudisnähteks on hõimuliikumine, ja selles on üliõpilasseltsid olnud juhtiva osa etendajad. A. 1920 asutatud Soome-Eesti Üliõpilasklubi, hiljemini uue nime all Akadeemiline Hõimuklubi, on oma algaegadel olnud ainuüksi seltside liikmete (Vel­jesto, EÜS, Ilmatar jt.) kanda, kuigi laiemail kokkupuuteil (näit. soome üliõpilaskülaliste vastuvõtud) küll ka muud üliõpilasringid osutasid hõimuhuvi. Pole ime, et hiljem populaarseks saanud sõp­ruslepingu algatus tuli seltsidelt (EÜS-ist, a. 1928, mil viimane sõlmis sõpruslepingu Helsingi Põhjala osakondadega). Veel a. 1924 suvel Tallinnas peetud esimestel Ungari-Soome-Eesti üliõpilaspäe­vadel on seltsid ja neile lähedased ringid Eesti poolt ainukesed osa­võtjad, nii et etteheitvalt võidakse korp!-ide kohta öelda, et seal „teatav rühmitus jällegi oma puudumisega hiilgas”. Kuid juba kor­duvalt mainitud aastal 1929 korporatsioonide agara sõpruslepin­gute sõlmimise puhul on olukord niivõrd muutunud, et üks seltside tegelane manitseb seltse: ,,. . . tuleb, et senised hõimutegelased ja -teoreetikud, kes vist erandita kuuluvad seltsidesse, jäävad laiemas ulatuses loodavaist tegelikest suhetest kõrvale… Osutamata viimase ajani vähematki huvi hõimuküsimuse vastu, on nad (s. o. korp!-id; J. Mg.) äkitselt tõusnud hõimusuhtlejate esirinda… Kus on siis eesti üliõpilasseltsid ja kogude jäänused.” Tõsiasi on aga, et selt­sidest mitmel (Liivika, Raimla, Ilmatar, Concordia) puuduvad veel lähemad lepingusidemed Soomega, ent kõigil mõõtuandvail eesti korp!-idel on sõlmitud sõpruslepingud soome kaasvõitlejatega. Ilm­sesti on siin tegu põhimõttelise tagasihoidlikkusega formaalsete kok­kulepete suhtes, mitte vist küll ükskõiksusega hõimusuhete aren­damise vastu. Mainitagu siiski veel, et ka oma hegemooniat Ak. Hõimuklubis jagavad samast 1929.-30. aastast saadik seltsid um­bes võrdselt korp!-idega. Peale seltside liikmestiku üldiselt suurema välise aktiivsuse on seltside elavam osavõtt hõimutööst olnud osaliselt põhjendatud sellega, et filoloogiat õppivad üliõpilased on koon­dunud eriti seltsidesse ja (naiskorp!-idesse ning maakondlikesse kogudesse – mitte meeskorp!-idesse), loomulikult siis viimastes ka hõimuala kui rahvuslikule filoloogiale lähedalseisev on olnud enam päevakorral. Osaliselt samal põhjusel on filoloogilisi alu esindavad akadeemilised seltsid kui tähtsad rahvuslike teaduste töökolded olnud asutamisest alates (esimesed neist asutati a. 1920) olnud üli­õpilasseltside lükmestiku (ja muidugi ülikooli õppejõudude) kanda, eriti Akad. Emakeele Selts, Akad. Kirjandusühing, Akad. Rahvaluule Selts, vähem juba Akad. Ajaloo Selts. Ülikoolile vähe kaugemate org-ide, E. Kirjanduse Seltsi ja Õpetatud E. Seltsi Iiikmestikku ja te­gevusaladele on üliõpilastest ulatunud just seltside liikmeid (E. Kirj. S-i näit. eriti EÜS-ist, Veljestost, Raimkist ja Liivikast). Mittefiloloogilistes akadeemilistes seltsides (Akad. Põllumajanduslik Selts, Akad. õigusteadlaste Selts jm.) on seltside liikmeskond olnud sageli juhtiv ja algatav, – eriti asutamisaegadel -, kuid mitte nii ainudomineerivalt nagu filoloogilistes seltsides.

Karskustöö Üliõpilaskonnas (ja karskuskõnede kaudu väljas­poolgi) on olnud endiste aegade pärimusena lähedane eesti üliõpi­lasseltsidele iseseisvusajalgi. Üliõpilasseltside (peamiselt äsjaasutatud Ilmatari ja Veljesto  liikmed olid need, kes koos ülikooli õp­pejõududega ja viimaste (eriti soomlaste) õhutusel asutasid Eesti Üliõpilaste Karskusühenduse sügisel 1920 ning kes aastate viisi on pidanud võitlust Üliõpilaskonna karskendamise nimel. Seltside liik­mete eestvõttel ja nende ideoloogiale lähedal seisvate maakondi, ko­gude ning organiseerumatute kaasabil (korporantide vastu hääleta­des) tehti 1923. a. märtsis Üliõpilaskonna Edustuses otsus, mille järgi „T. Üliõpilaskonna Edustus tunnistab karskuspõhimõtet, mille järele tema oma avalikel esinemistel, võõraste vastuvõtmistel, bankettidel jne. ei luba alkoholi.” Ka peale seda, kui aastast 1924 ala­tes E. Ü. Karskusühendus on poolintiimorganisatsioon (klubilise küljega) ja sellesse kuulumine intiimorganisatsioonidest palju aega nõudvana raskendatud, on just üliõpilasseltsid see osa organiseeritud eesti üliõpilaskonnast, millest on kõige enam aktiivseid tegelasi E. Ü. Karskusühenduses. Rääkimatagi sellest, et aastate viisi ka meie noorsookarskusliikumise juhtideks on olnud üliõpilasseltside tegelased. Seltside võitluses korporatsioonidega on kogu aeg üheks olulisimaks loosungiks olnud alikoholipahede üliõpilaskonnast kõrvaldamise nõue, oli see siis seltside protesteerimisel Üliõpilaskonna Edustuse soome lauljate-külaliste alkoholiga kostitamise vastu Üliõpilaskonnas mais 1921, kui ka hiljem, kus seltside rühmast Edustuses on alati valvatud Üliõpilaskonna „kohaliku keeluseaduse” täitmise järele ja on esinetud karskusmõtteliste ettepanekutega (näit. a. 1926 märtsis Üliõpilaskonna Karskustoimkonna asutamise esildusie). Tartus 24.-26. VII 1926 korraldatud 3. ülemaailmalisest karskuskongressist on osa võtnud esindajatena 5 eesti üliõpilasseltsi (ja 1 korp!). Alates aastast 1930 on üksikuis väikeseltsides neisse rohkearvuliselt kogunenud täiskarsklaste liitumiseks karskustoimkonnad (Liivikas, Ühenduses, Veljestos). Radikaalsed üliõpilasseltsid on kord valimiste-eelses programmis esinenud nõudega, keelatagu joomine üliõpilasorg-ides, mille hiljem on omaks võtnud ka osa naiskorp!-e. Filoloogilistest ringkondadest (Akad. Emakeele Seltsist ja Akad. Hõimuklubist) lähtunud ideelise liikumisena on nimede eestistamine ja Akad. Nimede eestistamise Toimkond olnud just seltsides eriti populaarne ja toetatav, näit. a. traditsionaalsel nimedemuutmispäeval 1. V 1924 on 29-st akadeemilisest nime eestistajast seltside (Veljesto, EÜS, Põhjala, Concordia) liikmeid 13 (võrdluseks: korp!-ide liikmeid 1 ja maakondlikest kogudest -6), 6 aastat hil­jemini (1. V 1930) kuulub 13-st nime eestistajast 6 seltsidesse (EÜS, Veljesto, Concordia), 1 korp!-i ja 1 maakondi, kogusse.

Muist iseseisvusaegse eesti üliõpilaselu kõigist avaldusist on üliõpilasseltsid elavusega osa võtnud, kuid et üliõpilasseltside osa neis on ligikaudselt võrdne muude organiseeritud eesti üliõpilaste omaga, siis piirdutagu siin ainult nimetamisega. Kodukaitseks valmisolu on nad osutanud kaitseliidu Üliõpilasseltside Maleva loo­misega (pärast 1. XII 1924). Akadeemiline ühistegevus on neis leidnud tõhusat toetust algatusliku osavõtuga Akad. Ühistegevuse Seltsi tegevusest ja Akad. Kooperatiivi tarvitajaskonda liitumisega (osa seltse, nagu näit. Liivika jt., in corpore). Värskem üliõpilas­konna ideeline nähe, 1931. a. sügissemestriga alanud rahvuslik lii­kumine on kaasa tõmmanud seltside ühe osa liikmed in corpore (EÜS-ist), kuna seltside radikaalsem tiib näikse selle suhtes esi­algu asuvat arvustaval seisukohal. Pole olnud mõttevirvet Eesti Üliõpilaskonnas, millele poleks reageerinud üliõpilasseltside erk teo­tahe. Pisiniitide harutamiseks aga pole neil ridadel mahti.

Võiks siiski lõppeks veel peatuda iseseisvusaegsel üliõpilaslau­lul, kui selle aja üliõpilaselu peegeldajal. Üliõpilaselu iseloomustava laulu- ja muusikaharrastuse suhtes on Eesti iseseis­vusaegsed üliõpilasseltsid suuresti arenenud ja olnud mõjustajaiks kogu Üliõpilaskonnas. Üliõpilaslaulu repertuaari eestistamise alal on just seltsidel eriti teeneid. „Korp!-ides on esikohal pidu- ja joo­malaulud, kuna seltsides üldisemad meeleolulised laulud esikohal sei­savad”, konstateeritakse 9 korp!-ist, 8 seltsist ja 3 üliõpilaskogust saadud statistiliste andmete põhjal ja edasi ka, et „korp!-ides lauldakse saksa laule rohkem kui seltsides”. Akadeemilisest Hõimuklubist levines selle tegevuse algaastail seltside tegelaste kaudu soome laule üliõpilaste üldtarvitusse saksa lauluvara asemele ja kõr­vale, ning seltside ringkonnist (EÜS-i liikmeilt) välja antud üliõpilaslaulikud on olnud suure tähtsusega eestilisema lauluvara levita­misel endise traditsionaalse saksa repertuaari asemele. Üliõpilas­laulukooridest osavõtt on seltside poolt olnud tugev, näit. a. 1929 tehtud statistika järgi leiame Akad. Meeskoori koosseisus mõnest väikesest üliõpilasseltsist (eriti Raimlast ja Liivikast) kümmekonna koorilauljaid. Rääkimatagi sellest, et – nagu osalt allpool näeme – mitmes seltsis on tegutsenud omad koorid, ja muusikalised ettekanded on seltside korraldatud õhtuil mänginud tähtsat osa. Seltside poolt on avalikult hurjutatud liigset saksa buršilaulude kul­tiveerimist, samalt poolt olevat pärit ka üliõpilaskonnas tähtsaiks te­guriks saanud Üliõpilaskonna Muusikasektsiooni asutamise mõte: „Alles aastal 1920, 10. okt., jällegi EÜS-i initsiatiivil, eesotsas ka­dunud ksv! Josep Teinmaniga asutati üliõpilaskonna Muusikasektsioon”.

     

II. Eesti Üliõpilaste Selts.

Suurim ja vanim eesti üliõpilaste org! EÜS astus üle uute iseseisvusaegade künnise arvuliselt märksa tugevnenuna (1918. a. I semestril 196 liiget, 1919. a. Il sem. – 232, 1920. a. I sein. 252 1., 1925. a. II sem. maksimum – 371 1., 1932. a. I sem. 337 1.), nagu seda oodatagi võis eesti üliõpilaste üldarvu järsult tõustes noil ae­gadel. Seltsil tuli üle elada tunduv uutele oludele kohanemise prot­sess: möödunud ajajärgu rahvuskultuurilised harrastused (rahvavalgustustöö, populaarteaduslikud üritused, E. Rahva Muuseumi toe­tamine, oskussõnastikud, albumid, „Sirvilauad” jne.), milledes EÜS-i liikmeskond mängis juhtivat osa eesti üliõpilaskonnas ja mis ka EÜS-ile oli olemasolu üheks pooleks, langesid üliõpilaste õlult. Selle asemele tõusid esiplaanile üliõpilaskasvatuse ja sisemise seltsitegevuse küsimused, ja sel alal on üldiselt püsitud endisaja traditsioonide raamides. Esimesil aastail peale Vabadussõda peegeldus EÜS-iski nagu kogu kaasaegses ühiskonnas pealesõjaaegseid meeleolusid – naudingutarvet ja suuremat nõudlikkust noorliikmete vastu. Kogutakse uudsusi ja püütakse anda seltsielule traditsioonirikkamat ilmet. Kuna varemini EÜS-i liikmekandidaadiks võis pääseda iga eesti soost meesüliõpilane, ollakse liikmetetulva survel sunnitud kodukorda muutma nii, et aastast 1925 peale liikmekandidaate võetakse vastu hääleta­mise teel. Iseseisvusajal Tartu Ülikooli juures registreerudes EÜS sai endise 1883. aastast maksnud põhikirja asemele uue, ajakohastatuma. Viimases on ms. vähendatud tähtsamail otsusepuhkudel tar­vilikku häältehulka, arvestades seda, et EÜS-i liiikmeist iseseisvus­ajal väga paljud teenistuse huvides peavad semestri kestes Tartust eemal viibima.

EÜS-i sini-must-valge lipp on (üldisema arvamise järgi) meie riigilipu otsene eelkäija, ja selle 1884. aastast pärit originaalile on EÜS-is pööratud erilist tähelepanu, töötades välja tema säilitamise ja tarvitamise kohta käiv spetsiaalstatuut. Need värvid on Ülikooli Valitsuse poolt a. 1924 EÜS-ile kinnistatud. Seltsi sisetegevuses on iseseisvusajal uudiseks „osakondade” (s. o. harrastusringide) te­gevuse lõpetamine, kuna liikmestik on siirdunud erialaliste harras­tuste süvendamiseks tööle akadeemilistesse eriorganisatsioonidesse, kus viimastes EÜS-i liikmete aktiivsust on tunda olnud. Ainult õigus­teadlaste „osakond” on vähesel määral tegutsenud Eesti Ülikooli alg­aastail. „Osakondade” poolt varemini korraldatud kõne- ja ettekandekoosolekud nii siis soikusid vahepeal, hiljemini on nende ase­mele astunud neljapäevaste üldkoosolekute päevakorda võetud – algul sporaadiliselt, hiljem mõnel semestril koguni alaliselt esinevad – ettekanded üliõpilaste päevaküsimusist, majanduselust, rahvus- ja üldkultuurist jm. Vahetevahel on korraldatud näitlikku kohut, kirjan­duse-, kunsti- ja hõimuõhtuid. Eriti viimasel paaril aastal on peale seltsiruumide avardamist peetud aastas umbes kümme laiemaulatuselist avalikku hõimu- ja kunstiõhtut. Seltsi laialise pere kooshoiuks on endiselt korraldatud kitsamaid traditsioonilisi kohvi- ja lõbuõhtuid, vilistlaspäevi ning ulatuslikumaid aastapäevi; viimastest oli eriti Seltsi 50. juubeliaastapäev (aprillis 1920 ja vähemal määral ka 55. ning 60. aastapäev) sündmuseks, mis kajastus laiemaltki eesti akadeemi­lises seltskonnas. Suurt tõusu on näidanud sport EÜS-is, töötab eriline „kehakasvatuse eestseisja” L. E. liikmena ja liikmete hulgas on olnud silmapaistvaid üliõpilassportlasi, ning Seltsi meeskond on korduvalt tulnud Üliõpilaskonna meistriks pallimängude alal. Muusikaharrastuste alalt mainitagu peale üliõpilaskooridest osavõt­mise EÜS-i oma kvartettide ja kooride ning klaveri- ja laulusolis­tide olemasolu, kes Seltsi olenguil on olnud tähtsaiks tegureiks. Eestikeelse üliõpilaslaulu kultiveerimisel ja levitamisel on EÜS-il teeneid. Hõimutööst on EÜS pidevalt osa võtnud Akad. Hõimuklubis kaasa töötades ning sõlmides peale 1924. a. alanud läbirääki­misi 28. okt. 1928 esimese sõpruslepingu  soome  kaasvõitlejatega (Pohjalaste osakonnaga Helsingis), millele on järgnenud korduvaid vastastifeke külastusi.

EÜS-i tähtsast osast Eesti Üliõpilaskonna loomisel ja viimase ning selle organite tegevusest määravalt osavõtmise kohta on olnud juttu juba ülemal ja seda puudutab veel enam üliõpilaskonda eriliselt käsitlev artikkel. Nimetatagu ainult EÜS-i osa illustreerimiseks, et Üliõpilaskonna Edustuse 30-st liikmest tavaliselt on kuulunud EÜS-i 4-5, kord isegi 9 (a. 1924, kolm neist maa-alaliste kogude esinda­jad) ja üks neist tavaliselt on olnud Edustuse esimees või abiesimees ning et ,,Üliõpilaslehe” peatoimetajaks või toimetuse sekretäriks on olnud EÜS-i liige ja iseseisvusaegse ÜL-e algaastail EÜS on paaril semestril andnud selle tellijaist ligi pooled. Väljapoole üliõpilaskonda ulatuvaist üritisist on samuti EÜS võtnud osa enda suurusele vasta­valt, näit. andes rahvuslikele kõnelendudele tunduva protsendi kõne­lejaid, organiseerides Üliõpilaskonnas Kaitseliitu jne. Seltsitüüpi org-ide koondamisel (Üliõpilask. Edustuse ,,seltside rühmas”, Üliõpi­lasseltside Liidus jm.) on EÜS mänginud juhtivat rolli, seejuures olles radikaalsete seltsidega vahetevahel polemiseerivas vahekorras, seda eriti Veljestoga. Viimasega on EÜS ülemal puudutatud kon­flikti tõttu koguni ajuti (1925. a. II sem. – 1930. a. I sem.) vahe­korrad katkestanud. Korporatsioonidest on – mainitagu siin möö­daminnes – EÜS-il olnud Eesti Ülikooli aegu sõlmitud sõprusleping Vironiaga, millisest sõpiusvahekorrast aga Selts loobus 1931. a. sü­gisel. – EÜS-i maja on aastate jooksul olnud paigaks, mida on eesti   üliõpilaselu   esinduskohana   külastanud   välismaa   võõrad.

EÜS-i väljaannete avaldamine on Eesti Ülikooli ajal endiste aegadega võrreldes soikunud: tema Albumid pole ilmumist jätka­nud. „Sirvilauad”-kalender ilmus kuni aastani 1920. Eesti kul­tuurloole tähtsaks lisandiks on Seltsi poolt välja antud rektor J. Kõpu teos „Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I” (1925), EÜS-i trükitooteina on mainitavad ka oma ulatuselt rekordilised „Üliõpilaslehe” erinumbrid EÜS-i 55. (a. 1925) ja 60.-ndaks (a. 1930) aastapäevaks.

EÜS-i ligi 400-liikmeliseks paisunud Vilistlaskogu oma laia­lise liikmeskonnaga on iseseisvusajal osutanud elavnenud osavõttu Seltsi elust. Vil-kogu peab ülal Seltsi maja ja toetab rahaliselt järje­kindlalt S-i 10 000 köitelist raamatukogu (mis muide on suurim üli-õpilasorg-i rmtkogu Tartus) ning ka muid S-i ettevõtteid. Varemail aegadel jagas Vil-kogu abiraha üksikuile seltsiliikmeile, viimastel aastatel on selle asemel Selts vabastatud majaüüri maksmisest Vil-kogule. Alates a. 1929 on Vil-kogu ja Seltsi vahel tihe kontakt loodud vilistlaste iganädalaste klubiõhtute ja aegajalt korraldatud kõneõhtute kaudu, millest Seltsi liikmed võtavad osa rohkearvuliselt. Seltsi pere kasvamisega teravaks läinud seltsiruumide kitsuse küsi­muse lahendas Vil-kogu Seltsi maja laiendamise ja ümberehitami­sega, mis lõplikult teostus 60-ndaks aastapäevaks a. 1930. Seltsi ruumide kaunistamisele kunstiesemetega ja sisustamisele on Eesti Ülikooli ajal tublisti rõhku pandud.

Iseseisvusaegne uudis EÜS-is on väljaspool Tartut elutsevate teenistusesolevate liikmete ja vilistlaste koondamine kohalikesse Koondistesse kõigis suuremais Eesti linnades (Tallinnas, Viljan­dis, Narvas jm.), koondumise katseid Tallinnas tundub juba a. 1919-20. EÜS-i Tallinna Koondis rajatakse tegelikult a. 1921-22, hiljemini tekivad Koondised mujal, arvult 7. Selts legaliseerib Koon­dised a. 1925, sisse seades „koondusasjade valitseja” ameti, milline kuulub S-i laiendatud eestseisusse ja mille ülesandeks on ühenduse pidamine Koondistega ja nende informeerimine Seltsi tegevusest. 1926. a. võetakse Vil-kogus lõplikult vastu Koondiste kord. Peale hari­like seltskondlike koosviibimiste korraldavad Koondised ettekandeid mitmesuguste S-i ja vilistlaskonda puutuvate küsimuste üle kui ka muilt aladelt. Tallinna Koondise püsivaks asukohaks on Seltskondlik Maja ja see on ms. teinud S-ga vastastikke külaskäike. S-i liikmete ja vilistlaste lähendamisel ning sidumisel S-iga on Koon­distel suur tähtsus, seda nähes on ka mitmed teised ü-seltsid asu­tanud väljaspool Tartut omi koondisi.

  

III.   EÜS Ühendus

on a. 1906 asutatud samanimelise üliõpilasseltsi vahetu jätkajana registreeritud Tartu Ülikooli juures 22. XII 1920. Uue tegevusjärgu alguses on Ühenduses tugev sisemine käärimine, mille põhjuseks on olnud seltsiliikmete võõrdumine üksteisest ja seltsist vahepealse üli­koolitöö katkestuse ajal ning seltsi uue ajakohase sisekorra väljatöötamisel tekkinud lahkhelid. Selle käärimise juured ulatuvad juba aas­tasse 1916, kus endise puht-käremeelse liikmestiku sekka oli kogune­nud konservatiivsem vähemusrühm. Intiimse lähedakontaktise sõpraderühma koondamise nõuded ja püüded senise „maailmaküsimuste kallal juurdlemise asemele” sisekorda rahvustada, distsiplineerida ja uuendada tekitasid suuri sisetülisid a. 1921, mille järeldusel seltsiuuendajate rühm Ühendusest lahkus (1922. a.) ja pani aluse uuele üliõpilasseltsile Raimla. Ühendusse jääjad fikseerisid seltsi lõpliku sihina oktoobris 1921: EÜS Ühenduse siht on: „Kasvatada poliitiliselt vabameelseid haritlasi ja õpetlasi, radikaalseid mõtlemises ja de­mokraatlikke olemises, selleks ühendades mees- ja naisüliõpilast üheväärtuslikkuse ja vastastikuse lugupidamise aluseil”. Raimla lahku­misel võeti kodukorda ka seltsi ruumides alkoholi tarvitamise keeld, kuna 1917. a. märtsis oli õlu lubatud Ühenduses, millise loa olemas­olu küll revolutsiooni- ja okupatsiooniaegse seltsi soikumise aegu oli unustatudki. Alkoholi tarvitamine väljaspool seltsi on igal ajal olnud seltsiliikmete isiklikuks asjaks. A. 1926 maksma pandud kodukorras valitseb täielik alkoholikeeld seltsi ruumeids, 1931. aastast peale tegutseb seltsis karskustoimkond.

1922.a. aset leidnud käärimisele järgnes esialgne seisak seltsi arengus, liikmete arvgi püsis juurdekasvuta, 30 ümber kuni a. 1926. Siitpeale on see näidanud kasvutendentsi, ulatudes praegu 60-le, neist umbes 25% naisliikmeid. Seltsis peetavate ettekannete arv on järje­kindlalt tõusnud; kolme sem. jooksul 1931/1-1932/1 on ettekandeid peetud 20, neist vilistlastelt 6; ettekanded on viimasel ajal puudutanud esmajoones maailmavaatelis-kasvatuslikke, sotsiaalpolitilisi, kunsti ning kirjanduse jm. küsimusi. Üliõpilaskasvatusideaal on Ühendusel jäänud endiselt vabaks: ühenduslane kasvagu vabana survest, liikme­kandidaat on (välja arvatud hääleõigus) üheõiguslik tegevliikmega, oma „seltsimehega”. Seltsi kohus on kaua aega olnud tegevuseta viimasel ajal – pole olnud kaebusi. Akadeemilise töö hõlbustami­seks grupeeruvad liikmed omavahel teaduskondade järgi, millega või­maldub akad. töö intensiivistamine liikmeskonnas (milles, muide, praegu enamus on juriste, kuna 1927. a. paigu olid ülekaalus filoloo­gid ja iseseisvuse algaastail arstid).

Seltsi üheks tähtsaks sihiks on „äratada huvi ühiskondlikele probleemidele ja liikmeid virgutada osa võtma ühiskondlikest, kul­tuurilistest ja majanduslikest eluavaldustest”, vastavalt on ta ka osa võtnud aktiivselt kõigist üliõpilaskonna (Üliõpilaskonna algaastail taoti tooniandvaltki) ja üliõpilasseltside liidu ühisettevõtteist, kuuludes viimaste vasakusse, radikaalsete üliõpilasite tuba. Seltsi vä­listegevusest mainitagu, et ta on oma liikmete kaudu osa võtnud hari­duslikkude, noorsoo-, karskus- ja tööliskultuuriliste org-ide tegevu­sest. Ühenduse vanem liikmeskond (peamiselt vilistlased) töötab ühingus Humanitas, võtab aktiivselt osa ,,1905. a. Seltsi” tööst, kogu­des materjale 1905. a. kohta Eestis. Vil-kogus, mis a. 1922 killustus, oli liikmeid a. 1927 – 47, 1932. a. I sem. – 61.

Ühenduse toimetusel on ilmunud 80-leheküljene 25-a. juubeli.-väljaanne „Eesti Üliõpilaste Selts Ühendus”.

  

IV. ÜS Liivika.

REÜS-i liikmed ja vilistlased, kes olid Vabadussõja lõpuks koon­dunud Tallinnasse, otsustavad 5. XII 1920 jätkata seltsi tegevust Tartu Ülikooli juures, milline otsus teostubki seltsi registreerumisega Liivika nime all Tartus 21. II 1921. Seltsi varandused olid jäänud Riiga ja Moskvasse. Liikmete vähesuse tõttu on aastail 1921-1923 seltsi eluavaldused nõrgad. A. 1924 tõuseb liikmete hulk juba 39-le, asutakse noorliikmete kasvatuse süvendamisele (selleks oli juba a. 1922 asutatud vanamehe instituut), üliõpilaslaulu tundide korral­damisele, peetakse omavahelisi teeõhtuid ja seltsi elus alles esimene võõrasteõhtu. 1925. a. alul pääseb isegi alkohol seltsi ruumidesse, kuid alkoholivastaste mõjule pääsedes ja ilmsesti ka vilistlaskogu ainelise ning moraalse toetuse ärajätmise ähvardusel tõrjutakse ta juba paari kuu pärast Liivikast lõplikult välja. Sest ajast peale on selts käinud nii sisemise kui välise edu teed. 1921-1925/11 semestrist on Liivika arhiivis andmeid vaid 6 ettekande kohta, 1925/11 semestrist kuni 1932/1 semestrini seevastu on andmeid 98 referaadist, mis jagunevad 2-le semestrile (keskarv niisiis üle 8 ) ning käsitlevad enamikus Eesti tulunduse ja põllunduse küsimusi, reisumuljeid, stuudiumi- ning üliõpilasorganiseerumisküsimusi, seltsi ajalugu ja põhimõtteid jm. Ette­kannete sagenemine tõenäoselt seletub sellega, et 1925-ndal aastal kodukorda võeti määrus, mille järgi iga liige on kohustatud pidama seltsis vähemalt 2 ettekannet, ühe enne tegevliikmeks vastuvõtmist ja teise enne vilistlaseks saamist, ja need ettekanded peavad olema seltsi kõnetoimkonna poolt tunnustuse saanud. Kõnede ja ettekannete vormikülje arendamiseks (a. 1929) kasutatakse retoorilise analüüsil ta­beleid ja on asutatud (1930 I-II sem.) „retoorika leksikon”. Seltsi distsipliini ja liikmetekasvatuse rõhutamine algab eriti 1926. a. I se­mestriga, mille aluseks oli kodukorra peensuste väljatöötamine, kuid mis tõi ka enesega seltsist lahkumisi (1926. a. I sem.). Kasvatusalalise ettevõttena mainitagu ka „isiku arvustamiskoosolekuid” (1927. a.) ja „vastastikuse meeldivuse ankeeti” (1929. a.). Seltsi Vanamehe kasvatustegevust on arendatud teoreetilise kasvatusteaduse alusel ja põhimõtteil. On toodud seltsi „akadeemilise isa” instituut (a. 1926). Liikmete kehalisele kasvatusele on Liivikas pandud rõhku eriti 1927. aastast peale, mida tõendavad üikmetevahelised spordiharrastused kui ka Liivika spordimeeskonna väga tagajärjekad avalikud esinemised. Muusikaharrastuste alal on mainida peale Üliõpilaskonna laulukooridest arvuka osavõtu 1932. a. I semestril 3-kordse meeskvarteti ja 1931 II sem. Üliõpilas­konnas populaarseks saanud jazzorkestri asutamine. 1932. a. I sem. alates töötab Liivikas fotoring, 1930. a. II semestril seal asutati üliõpilaskonna esimene karskustoimkond, mis kuulub üle­maalisse karskusühingute võrku. Selle toimkonna aktiivliikmeist on algatuse saanud Noorsooliikumist Tervendav Rühm. Seltsi raamatu­kogu sisaldab üle 1000 köite ja on korraldatud kümnendiksüsteemile järele.

Seltsi välistegevus kandval määral seisab Üliõpilaskonna eluavaldusist osavõtmises, sellest mainitagu eriti, et Üliõpilaskonna toetus-nädala korjandustulemuste suhtes (a. 1929 ja 1931 II sem.) Liivika on olnud absoluutselt ja relatiivselt esimesel kohal; Liivika poolt on algatatud 1926. a. II sem. kitsama Üliõpilasseltside Liidu mõte (vt. ülemal) ja ta on in corpore astunud Akadeemilise Kooperatiivi liik­meks (1929. a.), samuti on ta rea aastaid in corpore „Üliõpilaslehe” tellijaks. L-a liikmeid võtab juhtivalt osa akad. ühingute tegevusest (A. Põlluni. S., A. Majandust. S., Üliõpil. Karskusüh. jne.). Liikmete arvult Liivika osutab kindlat kasvamise tendentsi: 1928. a. II sem. lõ­pul 75 1., 1929. a. I sem. 80 liiget, 1932.a. I sem. alul 106 1. Selt­si! on koondis Tallinnas, 1928. a. II sem-st peale funktsioneeriva „abivanamehe” juhtimisel.

Liivikal on REüS-ilt üle tulnud ja omast juurdekasvust täiene­nud Vilistlaskogu, asukohaga Tallinnas (liikmeid 88), mille antavast tunduvast majanduslikust toetusest läheb seltsi „pikaajalise laenu kas­sale” 90%, muu osa raamatukogule. A. 1921 Vilistlaskogu asutas Bergmanni Abiraha juurde Vabadussõjas langenud REÜS-i liikmete Jaan Naarise ja Arn. Jürgensi nimelised toetusrahad (a 10 000 mk., praegu kokku 2 317,08 krooni).

  

V. ÜS Põhjala

asutatud segaseltsina Peterburis, siirdus Eestisse iseseisvuse aluks, kus Tallinnas ja Narvas juba Vabadussõja ajal moodustusid Põhjala liikmete ja vilistlaste koondised, mis korraldasid sõjas viibivate kaasliikmete ainelist toetamist. Eesti Ülikooli avamise järele hakkas põhjalasi koonduma Tartusse õpinguid jätkama, kus siis ka Põhjala uuesti registreeriti org-ina. Peterburist polnud korda laimud seltsi vara (isegi mitte raamatukogu) nimetamisväärselt kaasa tuua, tuli alata seltsi majanduslike aluste loomisega uuesti otsast peale, mis aastatepikkust vaeva on nõudnud ja välist esinemist on tõkestanud. Algusest peale Tartus hakati rõhutama seltsis liikmete suuremat lähedast kontakti, mille kõrval kerkib päevakorrale Põhjala puht-meesorg-iks kujundamise küsimus. Naisliikmete vastuvõtu piiramistendentsiga aastast 1922 peale jõuti a. 1925 puht-meesseltsi alusele, mis ka põhikirjas fikseeriti. See uuendus tõi esialgu liikmestiku tunduvat vähenemist (50-lt 30-le a. 1925) ja jõukaotust, kuid peale liikmestiku suurema ühtluse saavutamist algab liikmete arvu pidev tõus (1932 I sem. Tartus üle 60). Seltsi sisetegevuses on erilist rõhku pandud liikmete seltskondlikule ja vaimsele kasvatusele, korraldades seks tavaliselt iga laupäev semestris referaat-, vaidlus­õhtuid, „elava lehe” õhtuid (eriliste kõneringide korraldusel), raa­matukogu (üle 2 000 köite), lisaks omavahelisi ja külalistega koos­viibimisi ning olenguid. Põhjala spordiharrastus on väljendust leid­nud seltsiliikmete üliõpilaskondlikest spordivõistlusist osavõtmisega, samuti iga-aastaste Tartu-Tallinna põhjalaste vaheliste viievõistluste korraldamisega; liikmete kehaliseks värskenduseks on korraldatud aastate jooksul matku, väljasõite ja järjekindlalt suvipäevi. Seltsiliikmete majanduslikuks toetamiseks on jagatud stuudiumilaene ja -stipendiume, nende abistamiseks ja õhutamiseks teaduslikul tööl on sellekohasest sihtfondist antud stipendiume ülikoolis õppimise ajal ja hiljemgi. Ülikooli auhinnatööde kirjutajaile on antud ülikooli auhinnale võrdselt lisatasu. Muusikaliste harrastuste alalt on mai­nida seltsi orkestri asutamine (1931. a. sügisel). On käimas eel­tööd Põhjala 25-ndaks aastapäevaks (1934) välja antava ajaloo koostamiseks. Seltsile loodetakse oma maja muretseda 1932. a. lõpuks, aastate jooksul on selleks kapitali kogutud.

Väljaspool üliõpilaskonna ettevõtteid (vt. eespool) pole Põhjala seltsina avalikust elust just palju saanud osa võtta. Nimetatagu eraldi siiski etnograafiliste uurimiste korraldamist (Virumaal) 1924 ning Põhjala jõudude poolt Koidula ausamba heaks Tallinnas ja Pärnus korraldatud balli ja piduõhtut.

   

VI. Eesti Naisüliõpilaste Selts.

ENÜS-i aasta 1911 sügisesse tagasiulatuvad juured said legaalse põhikirjakinnituse 14. nov. 1919.   Eesti  Ülikooli  töö  alates asuti Seltsi reorganiseerimisele ja liikmestiku koondamisele ning ajakohaste põhialuste väljatöötamisele. Segastel aegadel oli kaduma läinud ko­dukord, seegi tuli uuesti luua (valmis kevadel 1921) erilisel kodukorra toimkonnal, edasi samal 1919/1 sem. asutatakse kõnetoimkond ettekannete korraldamiseks Seltsis ning Seltsi spordiosakond. Seltsi siseelu rajati liberaalseile, isikuvabadust piiramatuile aluseile: noorliikmeile anti ühesugused õigused (välja arvatud hääleõigus) ja ko­hustised tegevliikmetega  (1920) ja rõhutati vabat vaimu Seltsis. A. 1923 asutakse distsipliini kõvendamisele S-is, täiendatakse kodukorda, eriti noorliikmete kasvatuse kohta käivas osas (noorte vanema instituut, noorte õhtute korraldamine Seltsi ja üliõpilaseluga tut­vustamiseks, noortele sunduslikud lauluharjutused ja referaadipidamised – viimane  nõue küll hiljemini tühistati). Seltsi liikmes­konna paisumise tõttu loodi üldkoosolekutele kergenduseks ENÜS-i „laiendatud juhatus”, mille   „ülesandeks on põhimõtteliste küsi­muste igakülgne kaalumine ja hiljem  vastava materjali esita­mine Seltsi üldkoosolekule”. ENÜS-i aasta-aastalt   enam  rõhu­tatud  üliõpilaskasvatuslike  sihtide ja vahendite   kohta  loeme: „Arendades oma liikmetevahelist sõprust ja solidaarsust – on E. N. Ü. S-i tegevuses esikohal olnud püüd kaasa aidata oma liikmete vaimsele arenemisele, ilmavaate kujundamisele, kasvatada neid ise­seisvalt mõtlejaiks ühiskonna liikmeiks, teadlikeks riigikodanik­kudeks. Silmas pidades Seltsi sihti üldarendavast seisukohast, on peetud aastate jooksul vil! vil! ja ksv! ksv! poolt rohkel arvul ette­kandeid nii puhtteaduslike kui ka majanduslike, poliitiliste, kir­janduslike küsimuste üle, samuti on olnud ettekandeid kunstiala­delt, muusikaõhtuid jne.” Samade arendamissihtide teenistuses algusest peale on seisnud Seltsi raamatukogu (1932. a. I sem. 782 köi­det mitmes keeles) ja lugemislaud. „Seltsi sisemist elu juhib demo­kraatlik vaim. On kujunenud endastmõistetavaks, et Selts hindab ja kõigiti püüab hoida alal üksikliikme omapära. . .   Selts püüab omades liikmetes kasvatada üksteise mõistmist ja lahkuminevate vaadete vas­tastikust respekteerimist.” Seltsi liikmete arvulisest rohkusest tingi­tult on tekkinud harrastusrühmad: juba mainitud spordiosakond, naisküsimuse ja päevaküsimuste ring, laulukoor ja doppeltkvartett. Siis on liikmete omavaheliseks liitumisaluseks veel „akadeemilised pe­rekonnad”, mis põhinevad iseseisvusaegsel tegevusperioodil tekkinud „akadeemilise ema” instituudil.

ENÜS-il kui vanimal eesti naisühõpilasorgauisatsioonil on suuri teeneid oma algaegadel võitluses akadeemilise naise tunnustuse han­kimise ja prestiiži loomise alal. Selts on algusest peale lähtunud naiste üheõiguslusnõudest meestega, mis enneiseseisvusaegse ja ise seisvuse algaegade seltskonnas veel

 

enus.JPG

Eesti Naisüliõpilaste Selts 20. aastapäeval 14. XI 31.

      

äratas võõrastust. Naisüliõpi­laste majanduslikuks toetamiseks ENÜS-i algatusel kevadel 1923 asu­tati ENÜS-i ja naisüliõpilasselts Ilmatari poolt Lilli Suburg’i Abiraha eesti naisüliõpilasile toetuslaenude jagamiseks (algkapitaliga kr. 500), mille heaks ENÜS ja Ilmatar ning ENÜS-i Vilistlaskogu on korral­danud, piduõhtuid, korjandusi ja loteriisid. Ka naiskorp! Filiae Patriae liitus 1932/1 sem. selle abiraha toetajate hulka. Kapital on kasvanud tänini kr. 2 908.19-le ja alates 1927/11 sem. on sellest toetuslaene antud 55 korral 2 430 krooni ulatuses. ENÜS on teinud al­gatuse eesti naisül-org-ide omavaheliseks lähemaks läbikäimiseks a. 1921 korraldatud erivastuvõtuõhtuga. Algusest peale on ENÜS innukalt osa võtnud Üliõpilaskonna tegevusest (järjekindlalt tööta­nud Edustuse juhatuses,   kauemat   aega juhtinud välistoimkonda, toetanud Üliõpilaskonna ettevõtteid, nii tellides in corpore „Üliõpilaslehte”, samuti in corpore astunud Akadeemilise Kooperatiivi liikmeks 1929. a.). Kogu üliõpilaskonda haaravaiks traditsiooniks on kujunenud ENÜS-is tärganud organisatsioonidevaheliste kü­laskäikude mõte. ENÜS-ile on alates juunist 1923 vaimseks ja majanduslikuks toeks Vilistlaskogu (asukoht enne Tallinnas, nüüd Tartus). A-st 1925 peale see igal kevadsemestril peab vilistlaspäeva, kus alus pandud (a. 1925) Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingule, ENÜS-i omavahelisele Laenukassale (asutatud 1926. a. algkapitaliga kr. 368, praegu suurus kr. 2 184.46), mil tähtis koht ENÜS-i sisemises majanduslikus abiandes, ENÜS-i majaehitamisfondile (asutatud a. 1931, selle kogumisel on arvestatud 10-15 aas­tat). Vil-kogu enda liikmete toetuseks haiguse või õnnetusjuhtumi korral ning teadusliku edasitöötamise puhuks on Vil-kogul eri toe­tusfond. 1. dets. ülikooli poolt auhinnatud tööde autoreid ENÜS-i liikmeid toetab Vilistlaskogu niisamasuure summaga kui ülikoolgi.

1930. a. sügisel sõlmis ENÜS sõpruslepingu Eteläsuomalainen Osakonnaga Helsingis.

ENÜS on suurimaid naisüliõpilasorganisatsioone, kuhu kuulub praegu 132 naisüliõpilast. Vilistlaskogul on 76 liiget.

     

VII.   ENÜS Ilmatar

on asutatud 7. mail (registreeritud 19. mail) 1920, aktiivseimaks algatajaks oli seejuures ENÜS-ist lahkunud neli liiget. ENÜS-i karminevad distsipliininõuded tundusid neile liigse isiksusepiiramisena. Uue seltsi kord pidi alguses põhinema peamiselt enesedist­sipliinil, kusjuures karskusnõue leidis tugevat rõhutamist. Hõimuküsimus leidis eriti algpäevil elavat harrastust, oli ju seltsis rida soomlastest vilistlasi ja auvilistlasi: korraldati soomeilmelisi õhtuid, soome ettekannete ja soome võõrastega jne. Ilmatar on algusest peale pööranud peatähelepanu siseelule. Välistegevuses on Ilmatar osa võtnud Üliõpilaskonna ühiskorraldusist (edustusetöö, Üliõpilas­seltside Liit, peod, Kaitseliidu toetamine jms.) ja eesti naisüliõpi­laste omavahelistest harrastustest (Lilli Suburgi nimeline toetus­kapital – vt. ülemal ENÜS-i puhul – naisüliõpilasorg-ide vastuvõtuõhtud). Aasta 1926 sügisest tegutsevad Ilmataris sektsioonid liikmete arendamiseks: muusika-, kirjanduse- ja spordisektsioon.

Ilmatari algaegadele omasest vabast, sunni- ja trahvimäärusteta, ainuüksi iga üksikliikme enda kohusetundel põhjenevast sise­korrast on liikmetearvu kasvades pidatud loobuma: tehti sundusli­kuks koosolekuil käimine, määrati kohustust noorliikmele ja asuti noorliikmete kasvatusele (enne see teostus abijuhataja kaudu, aastast 1928 peale on selleks „noortevanem”, asutati „akadeemilise ema” ins­tituut jm.). Liikmete kohustuste ligem fikseerimine ja distsipliininõuded olid vastuvõetamatud 12-le seltsiliikmele, kes nägid selles isiksuse vaba arengu tõkestamist ja lahkusid Ilmatarist, et asutada uus naisüliõpilasselts Ahava. 1923. a. kevadsemestril teatav väike liikmeterühm nõudis llmatari asumist aktiivsema karskuse alusele, ette pannes võtta kodukorda lause: „Ilmatari liikmed on täiskarsklased ja ei suitseta”. Enamus pooldas alkoholiküsimuse jätmist isiku eraasjaks, ja kodu­korda võeti ainult: „Ilmatari liikmeil on llmatari ruumes suitsetamine ja alkoholitarvitamine keelatud.” Seepeale lahkus seltsist 2 liiget ja 1 vilistlane. llmatari asudes distsipliini maksmapaneku ja noorte kasvatamise teele liikmetearv näitab tunduvat tõusu (1924. a. I sem. – 35 1., 1925. a. I sem. – 48 1., 1927. a. I sem. – maksimum 54 1.), viimaseil aastail aga on selles näha seisakut, koguni väikest taandumistki (1929.a. I sem. -48 1., 1932.a. I sem. -27 1,), mis seletub ilmsesti üliõpilasvilistlaste arvu järsu tõusmisega (1932. a. I sem. 19). Ilmataril on aineliseks ja moraalseks toetajaks Vilistlaskogu, asuta­tud a. 1927 (10 liiget), selle praegune (1932 I sem.) liikmete­arv 35.

     

VIII. EÜS Veljesto.

Selts on asutatud EÜS-ist lahkunud 11 liikme ja nende mõtte­osaliste poolt (kokku 22 üliõpilast) sügissemestril 1920, registree­ritud 13. X 1920. Uue seltsi asutamise põhjustas rahulolematus pä­rastsõjaaegse õhkkonnaga Tartu ü-organisatsioonides, liigse joomaharrastusega, eluvõõraste traditsioonidega, suletusega ja vaimsete harrastuste loidumisega. Veljesto esimesed semestrid 1920-21 möödusidki üliõpilastraditsioonide täieliku eitamise tähe all, kodu­kord koostati ülilühike, tunnustati vaid sõpradevahelist vastas­tikust enesekasvatust, ei mingit noorliikmete assimileerimistööd. Uue liikme vastuvõtmisel oli küllaldaseks takistuseks juba ühe senise liikme ei-hääl, veto. See ainult algaegade intiimses ringis (I tegevussemestri lõpuks oli Veljestol 30 liiget, neist 4 naist) teos­tatavaks osutunud piiramatute vabaduste taotlemine seltsis lõppes pärast teatavaid katsetusi, kui nähti, et säärases olukorras raskeks muutus luua püsiva liikmetekoostisega seltsi. Kujuneski siis 1921.- 22. a. seltsi sisekorda fikseeriv kodukord, mis mitmekordsete muutmiste ja täienduste kaudu püsimajäänud kuju sai 1927. a. II semest­ril (oktoobris). Sellegi järele on seltsi tunnuseks liikmekandidaatide erikohustuste puudumine ja ligipääs kõigile seltsi eluavaldustele, iga­suguste kohtuinstantside puudumine, kasvatusinstituudi lihtsus jne. – jooned, mis Veljesto korra teevad vabamaks, kui see on enamasti teistes seltsides. Seltsis on „onu”-instituut, millel lasub liikmekandi­daatide liikmeksvalmistamise eest hoolitsemine, liikmetevaheliste tülide lahendamine ja ka muidu mitmed ülema korravalvuse funktsioonid. Veljesto liikmete koondamisel on enam kui muis ü-organisatsioonides rõhku pandud koosseisu maailmavaatelisele ühtlusele. Maailma­vaatelist ühtlust poliitilises mõttes pole aga Veljestos kunagi taotletud ega saavutatud, selles suhtes nõuded liikmete vastu on piir­dunud demokraatliku rahvusriigikorra tunnustamisega, ja algpäevade „põhilauseist” peale on liiikmeile asetatud rahvapärasuse (demokraatlikkuse ja sotsiaalsuse) ning rahvuspärasuse nõuded. Seltsi alg­päevil on enam esiplaanil olnud viimased, alates, aastaist 1924-25 esimesed. Mainitud teataval murranguajal oli seltsis lahkhelisid, mille tõttu rida liikmeid lahkus osalt isiklikel, osalt maailmavaatelistel põhjustel. Tollest ajast peale tundub Veljestos teatavat radikaalistumist, aga ka liikmestiku suuremat ühtlust.

Veljesto sisetegevuses on, eriti tegevuse algupoolel, katsutud piirduda minimaalselt lühidate asjaajamiskoosolekutega (neljapäe­viti), varudes selle asemel enam ruumi laupäevaõhtustele (võõrastega korraldatud või omavahelistele) ettekannetega sisustatud koosviibimistele. Viimaseil on semestri kohta peetud keskmiselt 8-10 ettekan­net mitmesuguseilt aladelt. On harrastatud tublisti laule, kogu aeg eitavalt suhtudes Tartu traditsionaalsele buršilaulule ja selle asemele repertuaari võttes eesti rahvapäraseid ning rohkesti soome laule. Ajuti on olnud seltsi koori- ja kvartetiüritusi, kord ka (a. 1922) teoreetilist lauluõpetust. Seltsis on töötanud mõningaid huviringe. 1924-25 maa­ilmavaateline õpiring süstemaatse ettekanneteseeriaga; 1924. a. II sem. – 1925. a. teotses naissektsioon omavaheliste referaatide ja vaidlusõhtutega; 1930. aasta sügissemestrist alates teotseb seltsis vil! Joh. Aaviku algatatuna ja juhatatuna keeleuuendusring; 1931. a. kevad­semestril kutsuti ellu karskusring, sama aasta sügissemestril moodus­tas osa liikmeid sotsiaalpoliitilise õpiringi. Veljesto siseelu omapära­sustest mainitagu 1923. a. lõpust peale traditsiooniks kujunenud ise­laadi tseremoniaaliga „promotsioonid”, 1928. a. sügisest alates seo­tudkõnelised „mardiooperid”, 1920.-1932. a. jooksul 57. köiteni jõudnud rohkete maailmavaatearutluste ja kirjanduslike sugeme­tega päevik, mõningaid käsikirjalisi paljundamata väljaandeid. Ala­tes 1924. aastast on Veljesto (vist järjekindlalt esimesena ü-org-na) iga aasta korraldanud suvipäevad kodumaa eri paigus.

Veljesto on algusest peale nõudnud välisaktiivsust oma liik­meilt, need on tegevalt osa võtnud Akad. Ajaloo Seltsi, Üliõp. Karskusühenduse, eriti filoloogiliste akadeemiliste seltside asutamisest ja tegevusest (Akad. Emakeele Selts, Akad. Rahvaluule Selts, Akad. Kirjandusühing, Akad. Hõimuklubi – iseäranis kahes viimases on veljestlaste osa kogu aeg olnud tunda), jõudu mööda ka muudes akad. organisatsioones. Üliõpilaskonna töist on Veljesto alaliselt osa võtnud ühe esindajaga, on eriti „Üliõpilaslehe” ilmumisaja esimesel poolel andnud sellele rohkesti kaastööd, sageli ka toimetuseseikretäri või muu toimetusliikme. 1925. a. peale seisab Veljesto radikaalse üli-õpilasliikumise eesotsas, on Edustuses ja üliõpilasseltside liidu orga­niseerimisel rahvuskultuuriliste kõrval rõhutanud sotsiaalseid ideid, mille tõttu ka teiste väikeseltsidega vastuollu sattudes 1928. a. märt­sis lahkus liidust. Peale osavõtu Akad. Hõimuklubist on Veljesto hõimutöö alal astunud sõprtisvahekorda Helsingi ülikooli Satakunna osakonnaga, tehes vastastikke külaskäike ja kavatsedes välja anda ühist soome-eesti kirjanduslikku albumit. Veljestol on algaegadel ol­nud tugev isiklik kontakt soomlastega Tartus tegutsenud soome professorkonna kaudu, kellest mitmed (4) kuulusid Veljesto vilistlas­konda, millest tingitud ka seltsi mitmes suhtes skandinaavialine orientatsioon.

Veljesto elukäigu algupoolel tugevasti propageeritud rahva sekka minemise programmist on selts ise oma väikese koosseisuga vähe suutnud teostada, siiski on elavalt osa võetud üliõpilaskonna sellekohastest üritustest, Eesti Kirjanduse Seltsist jm. üldkultuurilisist ettevõtteist. Kuna tegevamad Veljesto asutajad olid pärit E. Rah­vusliku Noorsoo Liidu tegelaskonnast, on neil alguses tugev side noorsooliikumisega, huvi noorsooliikumise vastu on seal jätkunud tänapäevani. Kuna Veljesto radikaalselt mõtlevast liikmeteenamikust paljud kuuluvad Akad. Sotsialistlikku Ühingusse, siis on viimase asu­tamises ja tegevuses Veljestol olnud oma osa (ms. koguni on Veljesto ruumid olnud pikemat aega selle asupaigaks).

Oma vaadete tutvustamiseks üldsuses on peale „Üliõpilaslehe” kahe juubeli-erinumbri Veljesto avaldanud a. 1923 koguteose „Mõt­teid valmivast intelligentsist”, mis äratas omal ajal elavat tähelepanu Eestis ning Soomes. Veljestol on olnud kokkupuuteid „Dynamis I” (1928) albumiga. Teoksil on teaduslik koguteos Veljesto liikmete ja vilistlaste sulest albumina „tervituseks” Tartu Ülikooli 300-a. juubeli puhul.

Veljesto koosseis, välja arvatud 1924.-26. a. käärimisajad, on osutanud püsivat kasvutendentsi, 1932. a. I sem. kuulus sellesse 65 liiget ja 12 liikmekandidaati, lisaks 47 vilistlast. Viimased on liitu­nud 1925. a. kevadsemestril ametlikult registreeritud Veljesto Vilist­laskokku ning on toetanud seltsi majanduslikult ning vaimselt, esine­des sageli ettekannetega seltsis, mis seda loomulikum, et üle 50% vilistlastest asub Tartus.

  

IX. ÜS Raimla

on asutatud 1922.a. sügissemestril (registreeritud 22. sept. 1922) 13 Ühendusest välja astunud liikme ning nende 3 mõtteosalise poolt. Raimla asutajad ei pea Ühendusest lahkumise põhjuseks mitte nii­palju maailmavaatelisi lahkhelisid, kui just isiklikke arusaamatusi ja kokkukõla puudumist seltsi kasvatuslikes küsimustes. Sellele vasta­valt Raimla ongi püüdnud algpäevist peale osutada erilist tähele­panu oma liikmete kasvatuslikule küljele, selle kõrval aga on liik­meilt nõutud intensiivset akadeemilist tööd omal erialal, hoolitsemist oma maailmavaate kujundamise eest, rahvuslikku meelsust ja jõu­kohast osavõttu rahvuskultuurilistest ja rahvaelu avaldustest. Kasva­tustöö juhtimistöö eest hoolitseb kaks vanameest. Seltskondliku ja üldse välise kasvatuse ülesandeid täidab „korra- ja kombevanamees”. Teine vanamees – „vaimuvanamees” hoolitseb seltsi vaimse elu eest, õhutab noorliikmeid akadeemilisele ja eneseharimise tööle, nõustab neid jne.

Seltsi sisetegevusest peale referaatõhtute (mida semestris kor­raldatakse keskm. 4-5) mainitagu eriringide tegutsemist (juturing, mis korraldab eri ettekandeid üliõpilaskonna- ja päevaküsimustest, male-, matka-, muusika- ja spordiring). Suurt huvi on Raimla liikmed osutanud alati kodu-uurimistööle. On korraldatud suveti teaduslikke retki mitmele poole, mis töö tulemusena on valminud rida teaduslikke uurimusi. Et ka muidu teaduslikud huvid väljapaistval kohal seisavad, sellest annab tunnistust rohkearvuline üliõpilasauhindade arv, mis Raimla liikmed on ülikoolilt omandanud auhinnatööde kirjutamisel.    Ka on suur hulk Raimla liikmeid ja vilistlasi ülikooli teenistuses õppejõududena, assistentidena jne. – Liikmete ja vilistlaste vahelise kontakti pidamiseks korraldatakse 1929. a. alates suvipäevi mitmesuguste ettekannetega. – Seltsil on lugemislaud ja 1500-köiteline raamatukogu.

Välistegevusest – Üliõpilaskonna tööst ja väikeseltside koondamistööst on Raimla alati teiste kõrval osa võtnud.

Selts on arvuliselt tublisti kasvanud, praegu kuulub temasse 82 liiget. Ligi kümneaastase tegevuse kestel on ta andnud 63 üli­kooli lõpetanut.

Ühel ajal üliõpilasseltsi asutamisega loodi ka Raimla Vilistlas­kogu, millel praegu 78 liiget, kellest umb. 40% asub Tartus. Tartus elavad vilistlased käivad kaks korda kuus klubiõhtuil üliõpilasseltsi ruumides, kus peetakse lühikesi ettekandeid. Neist õhtuist võivad osa võtta ka üliõpilased. Kodu-uurimise edendamiseks on Vilistlaskogu poolt asutatud kadunud kaasvil! Jaan Rumma nimeline auhind-stipendium.

  

X. Eesti Akadeemiline Kogu Kaleva

on ülikooli juures registreeritud 25. veebr. 1927, liikmete arv on kõi­kunud 13-16 vahel. Asutajad ja praegune koosseis on reserv- ja tegevväe ohvitserid, organisatsiooni siht – isamaaline kasvatus rah­vuslike kommete alusel ja rahvusluse arendamine ning propaganda. Värviline (ainult ametlikel puhkudel tarvitatav) eesti murumütsi tüüpi peakate ja värvipael. Org. on kinnise klubi laadi, ettekanded jm. org-i korraldused on olnud ainult liikmetevahelised, välispoolseist suhteist on nimetada ainult kontakt Tartu Rahvuslusühinguga. Distsipliiniharrastuselt, kinnisuselt ja joomakeelu puudusega, samuti ka välismärgi omamise tõttu Kaleva on mingi vahetüüp seltsi ja korp!-i vahel.

  

XI. ÜS Concordia

on välja kasvanud 11. III 1923 asutatud Harjumaa Ü-kogust. Tege­likult kujunes juba samal kevadel uus org. seltsitüübiliseks üliõpilas-org-iks liikmete lähedase isikliku kontakti, akadeemilise kasvatuse ja distsipliini nõuetega. 1923. a. sügisel org. nimetatigi ümber selt­siks, nimega „Maa-alaline Üliõpilasselts Concordia”. Harjumaal kultuurtöö tegemiseks a. 1923-27 tegutses C-s „kultuurteaduslik sektsioon”, mille algajal seltsiliikmete poolt peeti ettekandeid Harju­maal, asutati hariduslikke org-e (3), võeti osa selliste tegevusest ja Rahvaülikooli loengute pidamisest, oldi Tallinna üldlaulupeo rong­käigu korraldajaiks (a. 1923), võeti Hamini ülesandel Tallinnas suvel 1923 vastu Poola üliõpilaste ekskursioon. Liikmete vähesuse ja ainelise piiratuse tõttu soikus selle sektsiooni tegevus peagi. 1927 II semestril mindi lõplikult üle puht-intiimorganisatsiooni põhi­mõttelisele alusele (vanamehe ja noorliikmete instituut jne.), kus­tutades põhikirjast sihtsõnad „Harjumaa kultuurilisele arenemisele kaasa aitamine” ja võttes seltsi peasihiks sisemise eesti haritlaste ettevalmistuskasvatuse. Seltsi lõplikul intiimorganisatsiooniks muu­tumisel soovis naisliikmete enamus seltsi likvideerimist, millele vas­tuseks seltsi püsimise pooldajad muutsid (sept. 1927) Concordia puhtmeesseltsiks.

Concordias on viimastel aegadel tegutsenud kunsti-kirjanduse-, kõne-, male-, spordi- ja raadiosektsioonid. On korraldatud raadiokursus, kolm kirjanduslikku kohut, deklamatsiooniõhtuid. Referaat- ja vaidlusõhtuid 1923-1932 (I sem.) on peetud 61 (3. aastap. hektograf. almanahh), peale selle muid koosviibimisi ja olenguid 3-4 korda semestris. Välistegevuseks viimasel ajal liikmete vähe­suse tõttu (1932 I 35, neist Tartus 19) pole olnud võimalusi, peale tegevuse Üliõpilaskonnas (sekretär) ja Ü-de Liidus.

Concordial on Vilistlaskogu, mille majanduslik toetus on mää­ratud seltsiruumide ülevalpidamiseks.

     

XII. Tegevuse lõpetanud seltsitüüpi üliõpilasorg-id.

Eesti ülikooli kestel ülikooli astunud noorsugu on, sageli mitte rahul olles olemasolevate org-idega ja otsides uusi, ajakohasemaid akadeemilise liitumise vorme, loonud ms. terve rea koguni uusi üli­õpilasseltse ja nende lähedasi org-e, millest aga ainult osa on püsi­nud tänapäevani. Majandusliku kandejõu nõrkus (liikmete vähesus, vilistlaste toetuse puudumine) jm. põhjused on aga palju uutest org-est viinud tegevuse lõpetamisele. Iseseisvusajal tegevuse lõpeta­nud uutest üliõpilasseltsidest ainult paar on aktiivselt osa võtnud üliõpilaskonna elust ja ka Eesti avalikust elust (Ahava, Huljehiis).

Socictas studiosorum Narvensium on asutatud maa-alalisel põ­himõttel Narvast pärit ja Narvas koolis käinud üliõpilaste koondamiseks ja ms. oma kodukohas kultuurtöö tegemiseks 14. X 1921, alguses segaorg-ina (asutajaid 27). Välismärgiks on asutamisel rinnamärk, ent juba kuu hiljem lisaks värvipael, 1924. a. aprillist peale ka värvimüts, mitte sunduslikult kantav. Org. läheb 16. IV 1926 üle puhtmeesorg-i põhikirja alusele uue nime all Societas Vicinia, viimane ühinenud korp! Vigiliaga 19. X 1928; korp! Viciniana likvideerub liikmete (8) vähesuse tõttu 1. VI 1931.

Petserimaa Üliõpilaste Selts on registreeritud üli­kooli juures 17. X 1924 segaorg-ina (18 liiget asutamisel); tekkinud on ta endisest (20. IV 1923 asutatud) „Petserimaa üliõpilaste abi­andmise kassast” ja sel on nagu eelmiselgi olnud maa-alaline värving ning välismärgiks sama a. novembrist peale värvipael ning -müts. Koosseis segarahvuslik (eestlased ja venelased). Org. on likvideeri­misele määratud 1932. a. I sem. liikmete vähesuse (5 1.) tõttu.

Setumaa Eesti Üliõpilaste Selts, puhtrahvuslikul alusel 12. II 1926 asutatud maa-alalise iseloomuga segaselts (asu­tajaid 12, 1926. a. II sem. 23 1.), mille ülesandeks on seatud Setu­maa kultuuri tõstmine, rahvustunde levitamine, karske maailma­vaate levitamine jne., on likvideeritud juba 1927. a.

Võrumaa Üliõpilaste Selts on jällegi maa-alalisena, sihiga oma liikmeid „rakendada Võrumaa kultuurilise tasapinna tõstmiseks” registreeritud 27. V 1927 (10 asutajat, 1927. a. II sem. 12 liiget), kuid kustutati üliõpilasorg-ide nimestikust 9. III 1928.

Eesti naisüliõpilaste selts Ahava on tekkinud Ilmatarist rahulolematutena lahkunud naisüiiõpilastesr, registreeriti ülikoolis org-ina 11. IV 1924 (14 asutajaliiget). Ahava on karskusmeelsete radikaalsemalt mõtlevate naisüliõpilaste koondisena ak­tiivselt osa võtnud üliõpilaskonna jm. avalikust tegevusest. Liikmete vähearvulisuse ja sellest tingitud majanduslike raskuste tõttu (liik­meid 1928. a. I sem. 24, 1930. a. II sem. 18) likvideerus novemb­ris (ametlikult 2. XI) 1930. a.

Eesti üliõpilaste selts Huljehiis asutati karskete eesti mees- ja naissoost üliõpilaste koondamiseks 3. IV 1925 (asutajaid 10, neist 3 naisliiget), asutajad olid skautide ringkonnist ja fiksee­risid põhikirja ka skautluse pooldamisnõude. Selts on osa võtnud üliõpilaskonna eluavaldusist ja nõudnud oma liikmeilt huvi rahvus­kultuuri probleemide vastu. Tõenäoselt liikmete vähesuse tõttu seltsi ülevalpidamise raskeks muutudes otsustati ühineda Akadeemilise Skautide Seltsiga, milline ühinemine teostus ametlikult 1. IV 1932.

Üliõpilasühing Viires on meesorg-ina asutatud (18 asu­tajaliiget ja 2 toetajat) 27. XI 1925 eriliselt kunstide ja teaduse harrastuste esiletõstmiseks üliõpilasnoorsoos. Nii on korraldatudki 1926/Ί sem. Valgas üks kirjandus- ja üks hõimurahvasteõhtu. Kuid aktiivsete kirjandushuviliste liikmete vähesuse tõttu (liikmeid a. 1927 II sem. – 14, a. 1928 I sem. – 15) likvideerub Viires I sem. 1928.

Eesti üliõpilaskoondis Mehiste on meesorg-ina al­gatatud 10 asutajaliikme poolt 31. X 1924 rahvusluse, eetilise kas­vatuse ja karske üliõpilaselu edendamise tähe all. Koondise sise­kord on olnud mõnes suhtes erisugune. Mehistel pole olnud liikmete juurdekasvu (1925. a. II sem. 11 1., 1927. a. II sem. 12 1., jne.), nii et ta 9. XI 1928 lõpetab tegevuse otsusega uuesti registreeruda laiemal alusel Eesti Rahvuslaste Klubi nime all.

Üliõpilaskoondis Väinola on 17 meesüliõpilase poolt asutatud 19. X 1928 peale muu „Eesti muinasajast huvitatud üli­õpilaste koondamiseks ja unustusse jäänud rahvakommete elustami­seks”, kuid värvipaela ja mütsiga, liikmele arv pole tõusu näida­nud (1929. a. I sem. 16 1.), lisaks tulid veel liikmetevahelised hõõ­rumised, nii et org. pidi likvideeruma 7. III 1930.

Eesti Akadeemiline Naisklubi on seltsidetüüpi intiimorg-ina registreeritud ülikooli juures 7. V 1926 (kultuurilise kodu, kasvatuse, kunstide jne. vastu huvi äratamiseks; asutajaid 10). Liikmete vähesuse tõttu (9 1.) iõpetab Ülikooli Valitsus juba 11. III 1927 Naisklubi olemasolu, kuu aja pärast uuesti registree-rituna (8. IV 1927) pidi see ikkagi lõplikult likvideeruma 30. III 1928 aineliste raskuste tõttu.

       

Seega jõuamegi lõpule üksikute seltsitüüpi organisatsioonide erivaatlusega. Lisaks kirjutise esimeses pooles (I) käsiteldud üldi­sema tähendusega üliõpilaselu nähtustele on siin veel üksikorg-idega ühenduses esile kerkinud mõningaid küsimusi, mis nõuaksid peatu­mist: sega-, mees- ja naisseltside vahe- ja arenguküsimusi (Eesti Ülikooli ajal on märgata segaseltsi meesseltsiks kujunemise ten­dentsi – org-ide suurema intiimistumise tunnus (Põhjala, Concor­dia), poliitilise maailmavaatevahe küsimusi seltsides ja teistes ü-or-ganisatsioones (on väidetud: väikeseltsides olevat enam progressistlik-sotsialistlikke elemente, EÜS-is ja teistes väikeseltsides enamuses keskerakonnad, korp!-ides olevat enamuses paremlased – milline väide küll võiks maksta ainult kõige üldjoonelisemalt) jne.   Ruum ega aeg ei luba siin asuda pikemate lõppkokkuvõtete tegemisele. Sü­venenum, ajaloolisem ülevaade eesti üliõpilasseltside iseseisvusaeg­sest tegevusest peab loomulikult jääma järelaja teha. Võime lõpe­tada seekord siiski kokku võttes konstateerides, et Eesti Ülikooli lü­hikese ajaloo kestes selle juures tegutsenud üliõpilasseltsid on teinud eriti tähtsat tulevikuintelligentsi ajakohastatud kasvatustööd, on kaasa põlenud oma kodumaa kaasaegsetele aateleekidele ja uue aja nõuete ning oma jõudude kohaselt on ka osa võtnud üldiselt rah­vuslikust kultuurtööst. On olnud paljugi häid saavutisi, veel enam muidugi häid nooruslikke püüdeid. See teadmine peaks eesti üliõpi­lasseltse kannustama veel paremat püüdma tuleviku teedelgi.

Prof. Julius Mägiste

„Tartu üliõpilaskonna ajalugu”, 1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share