Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

04 Apr

Kultuurprobleemid.

 

    

ÄRI JA MORAAL.

  

Üldse võime tänulikud olla oma esivanematele, kes meid asuma toonud ja jätnud meie kodusse, ilusasse mereranda, mis võimaldab kokkupuutumist Lääne-Euroopaga, teisalt looduslikult rikka idaga. Kahtlemata on selle kasuliku maalapi pärast väga, väga vanast ajast saadik võideldud, igaüks igatses teda endale – sest ta võimaldas ja võimaldab vastu võtta kultuurilaineid. Vanasti tulid need kultuurilained idast üle Konstanti­noopoli (500 a. e. Kr. kuni 400 a. p. Kr.), nüüd tulevad need lained läänest: meie kodumaa on lainete murde­kohal. Kultuurilained panevad meid ka siis liikuma, kui meie ise magame kultuuriliselt.

Kui meie senist Eesti kultuuri vaatleme, siis selgub, et peaasjalikult on katsutud kinni püüda kultuurilaineid, mis tulevad läänest, ja juhtida nende energiat meie kodu­sele veskile. Meie kirjanduslugu võiks olla õpetlikuks näiteks sellele väitele: meie kirjanduslugu on lühidalt vaadates kujutus sellest, kuidas need kultuurilained lää­nest meie kaldale laksuvad, kord tasakesi, kord kõvemini pajatavad, nagu Juhan Liiv seda kuulnud: „sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike!…”

Nimelt nii: meie oleme neid impulsse, vaimseid tõu­keid, saadud läänest, katsunud oma peaga ära seedida, ilma endalt palju juurde lisamata.

Selgemaks näiteks võib olla kõige arenenum meie kultuurinimestest lauluisa Kreutzwald. Ta on suut­nud Euroopale järele tunda, temaaegsed ei ole sedagi suutnud. Oma suuremas teoses „Kalevipoeg” katsus ta laineid, mis tulid üle Soome lahe, ära kasutada eesti loo­minguks, kuid see ei õnnestunud.

Ainsaks Eesti eriliseks loominguks on ikka veel mõ­ned rahvalaulud, rahvaviisid. See väline impulss, mis meid ärkvel hoiab, maksab iga ala kohta: kirjanduse, maali, helinduse, ärielu, usu kohta. Ärielus oleme nii rippuvad läänest, et selle üle vaidlusi ei või olla. Kahe­kümne viiest asjast, mis praegu inimese kirjutuslaual, on vahest vaid neli Eestist pärit: Taska ilus nahkne mapp, lambikate, veeklaas ja „Astoria” paberossid, kõik muu on väljamaalt, suurem osa Saksast: sulg ja tint, millega kirjutad, on Inglismaalt, paber, millele kirjutad, on Soo­mest, raamatud laual on Saksast ja Prantsusest.

*

Ei ole ärimeest olemas, ühesugust kõigil pool, vaid on igal rahvusel oma tüüpi ärimehed. On olemas õige tuttava erijumega saksa, juudi ärimees, inglise ja vene tüüp, ja õige laialt tuttav „ameerikaliku” ärimehe tüüp. Nii siis rahva iseloom muljub ka ärimehele oma jume – ja renomee. Venes olid hästi kardetud armeenlase ja kreeklase ärimeeste kujud.

Inglise kaupmees võitis Ameerikasse asudes varsti Ameerika pärismaalaste poolehoiu, sest et inglise kaup­mees esines seal „kveekeri” näol, kes oli põhimõtteliselt aus ja korralik äris oma usulise ilmavaate poolest: need ei ütelnud mitte, et „äri on äri”, vaid: „äril on oma mo­raal”, millepärast nad ei katsunud oma kundesid „pügada” igal juhtumil, vaid olla korralikuks vahetalitajaks kaubaainete kättemuretsemises ja valmistamises.

Saksa ärimees, võitis ülemaailmalise kuulsuse sest­saadik, kui saksa suurärid rajasid kauplemise nn. teadus­likule alusele, ärisse rakendades suurt intellektuaalset jõudu, õppides tundma iga turu ostja iseloomu ja tema tarbeid ning seades end selle järele, muretsedes temale suurtööstuslikult odavat ja igapäevasele elutarbele vastavat kaupa. Seepärast tungis ta igale poole sisse, nii Euroopas kui Aasias, tugevasti võisteldes teiste maade kauplejatega.

Nii näeme siis, et äri ei ripu mitte üksi „ärist”, vaid rahva iseloomust, tema vaimsest ja kõlbelisest tasapin­nast, ripub ära usaldusest, „krediidist”, mis teatava rahva vastu teiste rahvaste äriringkondades on. „Äri ei ole äri”, vaid äril on oma moraal.

*

Äri soliidseks põhjendamiseks ei ulatu ühe püüdja inimese iga, vaid kulub mitu põlve. Seal seisab teine põhjus meie äride kiires kõdunemises: lapsed pillavad, mida isa kogunud, pojad ei loo isa ettevõtet edasi, vaid teevad ta isiklikuks sissetulekuks. Või naine kulutab äri sissetulekutest toreduse peale, mida mehel tarvis läheks äri laiendamiseks või võlgade maksmiseks.

Või ärimehed ise tarvitavad oma äri tulud mõnususe või priiskamise või toredate eluruumide peale.

Kõik soliidsed ärid meil – on tekkinud sellest, et mitu põlve on töötatud äri süvendamiseks, sondeerimi­seks. Nii on Tallinnas Stude, Luther, „Puhk ja Pojad”. Selles seisabki ärielu raskus, soliidsete äride loomise pea­rõhk, et ta ei nõua mitte üksi asutajalt tublit, ausat tööd, vaid kogu perekonnalt, – soliidne äri nõuab palju kõlbelisi momente kasvamiseks. Ja just sellepärast on vähesed eesti ärid kauemaks püsima jäänud, et seal moraal, isiklik kui perekondlik palju soovida jätab. Ärimees-kelm, kes endale juhuslikult suure vara kogunud, ei saa luua kõlbelist õhkkonda ümbruses, sünnitab puuduliku meelsusega järeltulijaid, kes ta varanduse pillavad. Erandeid võib ju alla, aga enamik nii meil kui välismaal tõestab, et soliidseid ärisid ei saa luua ebasoliidses ümbruses; eba­soliidse iseloomuga isikute poolt asutatud ärid ei ole pika eaga. Ärid seisavad krediidil, usaldusel, ebasoliidsed ärimehed rikuvad krediiti, tekitavad umbusaldust nii lige­mas kui kaugemas ümbruses, nii sise- kui väljamaal.

Kuidas saab selles ümbruses midagi omapärast luua?

Meie ärimehed ei katsugi luua, vaid ära kasutada konjunktuuri.

Meie tüüpiline „ärimees”, vähemalt suur hulk neist, ei katsu luua uusi aineid, väärtuseid, mis kasulikud ümb­rusele ja mis selle tõttu kasu annavad ettevõtjale, vaid katsuvad otsekohe kasu saada, vara koguda, ükskõik mis abinõudega.

Aga niisugune „äri” ei ole äri, vaid hangeldamine, kasusaamine ilma väärtuste loomiseta, on eitav, õõnestav tegutsemine.

Ja just sellepärast ei ole enamasti meie äridel pikka iga, ei seisa nad kaua omal jalul, vaid otsivad toetust riigikassast, s. t. üldsuse summadest. Kui sealt ei saa, siis on varsti lõpp.

Riigikassa, meie rahva keskkassa, meie rahva väärtus, püsib peaasjalikult meie asunike ja põllumeeste töö saadustest, või, liha jm. väljaveost

Nii siis on osa eesti suurärimehi, kuigi nad põllu­meestele näikse silmi tegevat, sellesama maamehe kaud­sed tüssajad, selle asemel, et põllumehele toeks olla.

„Lindast” peale on meie suuremad ärid vähe arene­nud, sest et seal liiga suured „äritegijad” eesotsas olid, kes juhtisid kasud kõrvale.

Ma olen kaasa teinud paar kirjastusühingu algatust ja tõusu. Niikaua kui ettevõte oli idealistide mõjul, läksid kirjastused ka majanduslikult. Kuid see oli ette­võtete õnnetuseks, et nad hästi läksid ka majanduslikult: Kapitalistidel mammonasse on hea haistmine, kuhu võib oma raha kasuga mahutada, ja varsti on nad kasuga töö­tavat äri piiramas ning ei kesta kaua, kui vaklade pead paistavad äri rammusast kehast ja keha liigub edasi, kuid mitte enam omal jalul, vaid usside jalul, nagu hea juust „liigub”, liigub ja lehkab.

Viga ei seisa mitte selles, et rahamehed äri ümber koguvad, vaid selles, et nad ärist valesti aru saavad, ning ei tööta mitte äri kasuks, mis pikapeale ka „ärimeestele” kasu toob, vaid kohe töötavad enda kasuks, äri kahjuks. Tõsine ärimees kavatseb ette pika peale, annab üles­andeid mitmele põlvele.

Võiks õige pessimistlikuks minna Eesti suurlinna suuräride saatust vaadeldes, kui ei leiaks lohutust meie rahva loomust, mis end pikapeale ka meie ärielus maksma paneb, kuna ta sõjavapustusest kosub ja lahti saab vene­aegsest meelsusest, kuhu teda juhtinud meie vanemad veneaegsed poliitikamehed.

Võrreldes teiste rahvastega, oli eesti inimestel hea renomee näiteks Piiteris: neid peeti korralikeks, usaldusväärilisteks asjaajamises. Loodame, et noorem põlv toob tervendust meie ärielusse, pannes rakkesse oma kõrgema intellekti ja korraliku meelsuse, mida vanem põlv ärielus väga kardab, lootes ärile tulu peaasjalikult kavalusest ja osavusest teist tüssata. Ka Eestiski tõuseb see „tüssamise” osavus seda enam hinnas, mida vähem arenenud ümbrus: Petseri ärimees on selle poolest näi­teks Tartu ärimehest palju ette. Kuid tulevik ei ole mitte petserlasel, vaid tartlasel. Et meie ärimeelsus paranemisel, näitab ühistegelike asutuste jõudne kasva­mine, kus äri seisab väärtuslikul alusel.

Nii näeme, et viljakaid tõukeid kultuurile oleme saa­nud tänu oma esivanematelt loodud geograafilisele sei­sukohale, – väljastpoolt. Sisetõuked, tõuked omast jõust on negatiivset laadi, allapoole kiskuvad olnud seni, mis meid viiks hoopis „põhja”, kui jälle väljastpoolt ei oleks loota äratust.

On siiski andmeid olemas, et oma energia võib kord viljakaks muutuda.

15. III 1925.          Juhan Luiga

„Päevamured” II, 1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share