Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Selma Lagerlöf 80-aastane

  

esk-Rootsis, Wärmlandis, on Mårbacka mõis. Mårbackas elab praegu Selma Lagerlöf. See oli ka Mårbackas, kus Selma Lagerlöf sündis a. 1858 20. novembril eelviimase lapsena. Ise ta ütleb sellest sündmusest: „Võib kergesti kujutada, et neil oli vaeva ja tegemist vanas Mårbackas. Laps sündis sel päeval kaunis hilja õhtul ja selline asi toob ju ikka kaasa rahutust ja segadust sarnaseski kohas, kus on harjutud võtma elu rahulikult ega tegema rohkem kära ühest asjast, kui see tõesti väärt on.”

Lagerlöfid olid pärit vanast kirikuõpetajate suguvõsast, kus kolm generatsiooni oli olnud järjest praostiks Arvikas. Viimase Arvika praosti pojapoeg oli Selma isa, leitnant Erik Gustaf Lagerlöf, kellest ta tütar hiljem jutustab: „Midagi paremat ta ei arvanud leiduvat maakeral kui Esaias Tegnéri Fritiofi saaga. Parema meelega kui olla Prantsuse keiser või Vene tsaar oleks ta tahtnud olla see professor Lundist, kes oli laulnud Fritiofi ja Ingeborgi armastuse saatusest. Ta pidas ka lugu Soome luuletajast Runebergist ja kuulas heameelega loetavat Lipnik Ståli lugusid. Aga talle ei meeldinud, kui keegi ütles, et Soome luuletaja oli suurem kui Tegnér.” Selma tütrele sai päranduseks isa luulemeel.

Ema oli praktiline, töökas, vaikne, ja ta eriliseks iseärasuseks oli mõista inimhinge saladusi. Ta läheduses olevad inimesed tulid tema juure oma hingeliste võitluste ja hädadega. Tütar pärandas ka midagi emalt.

Mårbacka magamistoas oleva diivani nurgas aga istus vanaema (isa ema) ja jutustas lastele muinasjutte; lastele tundus, et ta ei teinud muud kui jutustas, jutustas hommikust õhtuni. Aga ühel hommikul oli diivani nurk tühi. Pojatütar Selma ütleb hiljem: „Mul oli nii suur mure. Ma ei tea, kas mul hiljem ongi olnud suuremat.” Vanaema jutud jätsid lapse fantaasiasse kustumatuid jälgi, Gösta Berlingi saaga idud olid külvatud.

Wärmlandi metsarikkas maakohas elas rahvas vaest ja vaevalist elu. Vaeserahva võitlus igapäevase leiva eest ei olnud kerge. Mõisad ja metsatööstuskeskused koondasid enese ümber nii hulkade tööjõudu kui ka mõtteilma. Ja rahva fantaasia suurendas enesest paremini elavate inimeste hiilgust, nende seiklusi ja auahnust. Wärmlandi sisemetsades elas veel võõrast keelt rääkivaid inimesi, kes tundsid nõidusekunsti ja kaitsesid ennast salapärase jõuga enesest suurema arvulise rahva vastu. Need olid Wärmlandi soomlased, kes oma äkilise ilmumisega külaskäikudele tihedamalt asustatud kohtadesse ja oma nõiaoskusega panid rootsi rahva fantaasia käärima. Kõik see peegeldub Selma Lagerlöfi toodangus.

Aga need lapsepõlve ümbruskonnas saadud mõjud vajasid kaua valmimist. Isa suri a. 1885. Lapsed pidid otsima enesele töövõimalusi. Selma oli juba aastast 1882 riigi Õpetajaseminari õpilane Stokholmis ja lõpetas oma õpingud isa surma-aastal 1885. Samal aastal avanes võimalus pääseda õpetajaks tütarlaste keskkooli Landskronas, kus Selma Lagerlöf töötas 10 aastat.

Juba enne seda, Stokholmi tööaastail teadis ta, mis ta elus tahtis teha. Tung kirjanikukutsele selgus talle kord momentaanselt peaaegu nagu sundidee. Ta jutustab sellest ise kolmandas isikus järgmiselt:

„Ta käis ühel hommikupoolel Malmskillnads tänavat mööda, raamatud kaenla all. Parajasti oli olnud kirjandusajaloo tund. Oli vist käsitletud Bellmani või Runebergi, sest ta käis ja mõtles neile mõlemaile ja neile kujudele, mis nende luules liikusid. Ta ütles enesele, et Runebergi heatujulised sõjamehed ja Bellmani muretud joomavennad olid luuletajaile parimaks materjaliks, mida võis soovida. Ja järsku ärkas temas mõte: „See maailm, kus sina Wärmlandis oled elanud, ei ole vähem imelik kui Fredmani või Lipnik Ståli oma.” Sel hetkel otsustas too noor tütarlaps, et ta kirjutab Wärmlandi kavaleridest muinasjutu, ja ta ei jätnud kunagi seda mõtet”.

Landskrona ajal kirjutaski Selma Lagerlöf oma Gösta Berlingit. Osa sellest saatis ta ajakiri Iduni novellivõistlustele a. 1890 kevadel ja sai selle eest 500 krooni.

Aga sellega ta veel ei olnud Gösta Berlingist vabanenud. Ta tahtis siiski teha midagi suuremat oma Wärmlandi mälestustest, oma laia materjali kuidagi koondada ja ühtlustada. Julgustajaks oli proua Adlersparre, Rootsi naisliikumise ja sotsiaaltöö alal tuntud naine. Tema toetusel ja abil algav kirjanik julges paluda ametist vabastust aastaks Gösta Berlingi romaani lõplikuks kirjutamiseks. Loomisrõõm, valdas ta meele. Sellest leiame tõendusi ta kirjades. Ta lapsepõlve Wärmland, kirjanduslikud mõjutused, ta oma eetiline ja esteetiline isiksus ühinesid tervikuks selles raamatus, mis läks rootsi lugejate kätte nimega: Gösta Beilings saga, aastal 1891.

Gösta Berlingi saagal oli olnud pikk arenemislugu. Selma Lagerlöf oli varem, juba enne kui ta osa sellest novelli kujul oli saatnud võistlustele, tahtnud kirjutada Gösta Berlingist näidendi. See ei rahuldanud. Isa surma järele a. 1888 pidi perekond müüma Mårbacka. Kui tütar viimast korda enne müümist külastas oma kodu, selgus talle, et nüüd peab ta kirjutama selle raamatu ja oma moodi, nagu kirjanik ise ütleb:  

„Kirjutada see enesele, et päästa enesele nii palju kui veel võib kodust päästa, need vanad lood, muretute päevade rõõmsa rahu ja ilusa maastiku, pika järvega ja sinetavate küngastega.”

Missugune on siis see oma moodi kirjutatud Gösta Berlingi saaga? Selle kuju ei ole hariliku romaani sarnane. Iga lugu moodustab omaette terviku, vahel on arvustajad kutsunud Gösta Berlingi saagat romansside koguks. Ja siiski on side olemas, mitte ainult Gösta Berlingi isiku kaudu, vaid ka kirjaniku tungis leida ühine ilmavaade, leida tõde nende kõikide erisuguste inimeste ja inimsaatuste keerisest. Eri lugusid tihendab probleem: kuidas ühendada inimkohustus ja elurõõm? Peaaegu kõik tegelased Gösta Berlingi saagas on haruldased inimesed, nii allakäinud ja mahajoonud noor pastor Gösta Berling, kui kõik teised kavalerid, kes vabalt elasid Ekeby majoriproua armust. Neid ühendas suur joon, nad ei kaubelnud elu väiklustega. „Kõik või mitte midagi” on nende seesmine tahe. Nad ei jõua täita oma igapäevast kohustust, aga kui tuleb ohverdada, siis tuleb rüütellikult kõik anda, kas või oma elutöö nagu tegi onu Eberhard, suur filosoof, kes oli oma teoses tõendanud, et Jumalat ei ole. Aga kui ta nägi, et see teeks noore naise, isalikult armastatud lapse õnnetuks, kui ta peaks kaotama oma usu, andis Eberhard oma paksud poognad kiriku laekasse hoiule ja loobus kuulsusest. See on südameheaduse suurus.

Aga imelik viiuldaja Liljecrona! Ta jättis naise ja lapsed, et elada Ekebys, „mis oli tuhat korda halvem” – nagu ta ütleb – kui ta oma kodu, aga Ekeby, kavaleride kodu, oli sündmuste keerises. Kui palju seal võiks unistada, kui palju seal võiks mängida! Liljecronas on kavaleri rahutu veri, mis nõudis pidude hiilgust ja seikluste hädaohtu, vaheldust!

Kavalerid ei vanane. Nad on viletsad, allakäinud, aga elu ei ole neid orjastanud. Kord raskel hetkel mõtleb Gösta Berling:

„Julgust ja rõõmu! On ju nagu oleksid need esimesed kohustused elus. Sa ei ole neid kunagi petnud. Kas sa oled halvem kui teised kavalerid? Sa tead hästi, et mure ei ole neid kedagi säästnud.”

Rõõm ja mure ja seiklused on seal, kus kavalerid on, mitte väiklus ega äripäev! Kui majoriproua jätab oma Ekeby kavaleride hoolde, et ise patukahetsejana rännata ringi, jääb kirjanikule suur probleem lahendada: Milleks kõlbab elurõõm? „Jumalatorm” vapustab Wärmandi kavaleride valitsuse ajal. Ikaldusaastad, töötus, korratus, kõik on rahva viinud meeleheitele. Kõige sümbolina põleb veel Ekeby peahoone rusudeks. Seal nad kohtavad üksteist, rahvas ja kavalerid, põlevate varemete ääres. Siis alles algab uuestisünd, inimeste meelemuutus ja uus, üksmeelne ühiskond. Pidude ja suurte žestide rõõmu asemele peab astuma sotsiaalne rõõm, alandlikkuse rõõm, teenimise rõõm. Kavaleride suuremeelsus, nende kustumatu rõõm kõlbab moraalseks eeskujuks, nende elu oskamatus on hoiatuseks. Gösta Berlingi saaga on oma lõpplahenduses sügavalt moraalne teos.

Huvitav on jälgida rootsi arvustust Gösta Berlingi saagast. Mõned, nagu Carl David af Wirsén, teeb raamatu maha kõige jämedamal viisil, mõni, nagu Karl Warburg, suhtub üleolevalt, aga siiski pooleldi heatahtlikult. Kahtlus Landskrona õpetajanna vastu on kaunis üldine. Ainult rootsi kirjanduse suured nimed tunduvad nagu ärkavat. Nad tunnevad loomisvõimelise talendi suurt hõngu. Oscar Levertin kirjutab kohe Verner von Heidenstamile:

„Aga see teos on tõesti väga iseäralik – kõige imelikum segu head ja halba. Sinule see vahest meeldib veel rohkem kui minule, kuigi võibolla sind segab vormitus, ebatasasus, aga sarnased asjad, kui Uue Testamendi uus sõnastus ehk matuserongi ja surma kirjelduse lõpp, on nii suurepärased ja hiilgavad, et tahaksin, et oleksin need ise kirjutanud.”

Otsustava ja julge sõna Gösta Bertingi saaga kohta ütles tolle aja suurim arvustaja põhjamail, Georg Brandes: „Esimese tööga, Gösta Bertingi saagaga on preili Selma Lagerlöf juba võitnud oma koha rootsi kirjanduses, tabanud uue iseseisva kõla. Tema raamatut iseloomustab haruldasim ja otsustavaim kirjanduslik omadus, stiili algupärasus.” Nii Brandes! Autor ise ütleb hiljem, et Brandes on talle avanud ukse mitte ainult Taani, vaid Brandesi arvustus mõjus tagasi Rootsi ja hankis ka esimese tõlkija saksa keelde. Selma Lagerlöfi elus kordus vana tõde, et prohvet ei ole suur omal maal. Isegi kirjastamise alal tulid taanlased talle appi. Gösta Berlingi saaga teisest trükist pakkus Kopenhaageni kirjastaja rohkem kui Bonnier Stokholmis. Alles Taani kaudu pakuti raamat tagasi Bonnierile, ainult et hind oli tõusnud ja honorar mitmekordne.

Mõned rootsi arvustajad, nagu Stellan Arvidson, on lausunud sellesuunalisigi mõtteid, et hiljem maailmakuulsuse saavutanud Selma Lagerlöf on oma toodangu peaaegu tippsaavutuse annud juba esimeses teoses. Loomisrõõm, värviküllus, inimkujude mitmekesisus, alatisi üllatusi esile kutsuv fantaasia veetlevad lugejat ja panevad arvustuse vaikima. Tundub, nagu alles autori kolmas suur romaan Jeruusalem oleks talle annud kindla positsiooni kodumaal Rootsis. Gösta Berlingi saaga täieliku väljaande ilmumise järele oli S. Lagerlöf teinud julge otsuse, jätnud oma koolitöö ja andunud sule varal elama. Esikteost arvustades oli ka olnud etteheiteid sellest, et Landskrona õpetajanna ei tunne maailma, on vaid oma kõrvalises urkas fantaseerinud. Selma Lagerlöf tahtis ka ise muu maailmaga tutvuda ja sõitis Itaaliasse aastaks. Sitsiilia olude kirjeldamine hakkaski teda veetlema. Tulemusena oli Antikrists mirakler (Vastkristuse imeteod), ideeromaan, kus on vastamisi seatud imedesse uskumine – tagapõhjana katoliku kirik – ja uueaegne maailmavaade sotsialismi näol. Raamat kirjeldab Sitsiilia sotsiaalsete olude viletsust, iseäranis on kirjaniku hella südant puudutanud ja kutsunud esile ta protesti laste töö kaevandustes. Neid lapsi kutsutakse „väikesteks vankriteks”. Lagerlöf kirjeldab järgmiselt Margherita Cornado mõtteid:

„Ta ei lakanud mõtlemast kõike seda viletsust, mis valitses kaevandustes, enne kõike pidi ta mõtlema lastele, kes kandsid maaki maapinnale. Neid kutsuti väikesteks vankriteks. Need sõnad ei ununenud temal. Väiksed, väiksed vankrid, kaevanduse vankrid!

Nad tulid hommikul ja järgisid igaüks oma töölist. Kui ta oli küllalt lõhkunud maaki, andis ta väiksele vankrile korvi kanda ja nii see algas tõusmist ülespoole. Mitmed sarnased vankrid kohtasid teel ja laulsid vastamisi.”

Selma Lagerlöfi temperament on kaastundlik, aga see ei ole sünge. Sitsiilia oludegi kirjeldus lõpeb lootusrikkalt. Uskliku katoliiklase donna Micaela ja sotsialisti Gaetano vaheline armastus on raamatu peaintriig. Maalt põgenemiste, vangikaristuste ja kannatuste järele saabub Gaetano Sitsiiliasse tagasi. Kahe üksteisele võõra ilmavaate, katolitsismi ja sotsialismi vaheline konflikt lahendub lõpuks sellega, et Gaetano pöördub tagasi rahvajuhina ja tahab õpetada inimesi teenima enese ja teiste hüvangut. Inimarmastus ja kokkukuuluvus on eri ilmavaadete ühine loosung. Tolleaegne tuntud rootsi sotsialistliku partei juht Hjalmar Branting arvustab Vastkristuse imetegusid valjult ideeromaanina, aga annab sellele kunstiteosena kõrge hinnangu. Tsiteerin Brantingi arvustusest järgmised laused:

„Et Vastkristuse imeteod meie käsituse järele on oma suuna poolest ebaselge ja nõrk ja et mõte selle taga on viltu kistud, see ei takista meid tunnustamast, et ta raamat kuulub nende hulka, mis saavad elama, sest see on kaasa aidanud suurte küsimuste esiletõstmisele ja vaidluse alla võtmisele, mis küll kiiresti ei lõpe.”

Selma Lagerlöfi peaaegu kõik teosed on ideede eest väljas, nii ka siin juba varem mainitud Jeruusalem. Selle kahejaolise romaani teine osa on seda veel varjatumalt kui eelmised romaanid, Gösta Bertingi saaga ja Vastkristuse imeteod. Jeruusalem on osaliselt usuküsimuste vaidlusromaan. Välise tõuke on andnud sellele ajalooline fakt, et Dalarne maakonnast a. 1897 siirdus 37 inimest Palestiinasse usulistel põhjustel. Nende juhiks oli kapten Olof Henrik Larsson, kes Ameerikas oli sattunud kokku Spaffordi liikumisega. Larsson jutlustas oma kodukohas Dalarnes ja, nagu öeldud, 37 inimest vaimustus Spaffordi liikumisest, mis oli peaaegu kommunistlik-usklik-ühiseluline sekt. Selle teema võttis nüüd Selma Lagerlöf oma suure romaani aineks, tehes liikumise algatajaks ameeriklanna mrs. Gordoni (alias Spafford) ja kutsudeski ta usu kaaslasi gordonistideks.

Ristiusku, algristiusku katsub too imelik koloonia tõestada. Kirjanik kiidab heaks, et selles vihaga immutatud maailmas katsutakse püstitada kogudus, kus valitseb kristlik armastuseõpetus. Aga usurühma viib nukrusesse selle asketism ja elu eitamine, omadused, mis on võõrad Selma Lagerlöfile, elu ülikülluse ja ilu jaatajale. Sellepärast laseb ta Dalarnest tulla ühe uue isiku, Ingmarssoni, kelle suur töörõõm, suur seesmine tahe heaks teha oma eksimused muudab aegamööda terve elu tolles kaugel maal elavas rootsi koloonias. Jeruusalem-romaanis on pandud vastamisi gordonistide hulgausk ja askees – ja teiselt poolt Ingmarssonide individuaalne usk, mille juhiseks on käia iga kord ja igal juhtumisel eraldi Jumala teed. See on südametunnistuse hääle kuulamine!

„Ingmarssonidest” on Selma Lagerlöf loonud rootsi talupoja ideaalkuju, realistlikkude võtetega ja realistliku usutavusega ideaalkuju. Kõrgema kunstiväärtusega on need osad, kus tegevuskohaks on valame. Ingmarssonide talupoja ideaaltüüp nähtavasti sai mõõduandvaks terve rootsi publiku suhtumisele Selma Lagerlöfisse, sest selle järele tundub ta seisukord olevat kindlustatud Rootsi rahvuskirjanikuna. Aastal 1901 ilmunud Jerusalemast sai Selma Lagerlöfile see, mis oli olnud Juhani Ahole ta a. 1897 ilmunud Panu. Mainigem siin, et Jeruusalem sai eeskujuks soome kirjaniku Johannes Linnankoski parimale teosele Pakolaiset.

Selma Lagerlöfi neljast suurest ideeteosest on neljas sihitud sõja vastu. See on Bannlyst (Neetud), mis ilmus aastal 1918. Esseist Stellan Arvidson, kes on Selma Lagerlöfi väga hästi analüüsinud, leiab, et arvustajad ja võib-olla ka lugejaskond ei saanud kohe aru, kui sügavalt autor selles teoses tahab teha rahu propagandat. „Neetud” on rootslane, kes noorena on sattunud kasupojaks Inglismaale, sealt osa võtnud ühest hädaohtlikust ekspeditsioonist, mille kestes kord hirmsa nälja sunnil söödi ühe oma kaaslase surnukeha. Kui ekspeditsioon pöördub tagasi, käib selle liikmete kannul imelik sosin: „Nad on inimliha söönud”. Nii ei saa ka Sven Elversson kuskil rahu, ei Inglismaal ega oma kodukohas Rootsis. Ta äratab kõikides vastikust, kuhu ta ka ilmub. Ta kaotab ka inimväärtuse oma silmis. Ta katsub ennast päästa heategevusega. Miski ei aita. Ta on neetud. Aga siis juhtub, et Bohusläni kalurid saavad kord üle kolmekümne inimese surnukeha oma võrkudesse. Need on surnukehad lahingutest Põhjamerel aastast 1916. Need on sõja mälestusmärgid! Ümbruskond on põrutatud. Surnukehad tahetakse matta, ja inimestele selgub, et see patt, mis tehakse elavatele inimestele, on veel suurem, kui patt surnute vastu. Matusetalitusel räägib kirjanik õpetaja suu kaudu järgmiselt:

„Nüüd on need surnud tulnud meie juure, et näeksime, kui vastik on sõda. Ja mõningatel teist on olnud kasu sõjast, ja mõningad teist on arvanud, et suured ja õnnelikud muudatused tulevad sõjaga kaasa, ja mõningad usuvad, et rahvad saavad tugevaks ja õilsaks sõja läbi. Ja keegi teist ei või hoida omi ega oma laste mõtteid kaugel sõjast.

Aga nüüd on need surnud tulnud, et meile näidata, mida meie varem ei ole nii suutnud tunda kogu olemusega, et sõda on õudne ja vastik.”

Nii mõtles ja kirjutas 60-aastane Selma Lagerlöf. Neetud on süngemaid aineid, mida ta on käsitlenud.

Eelpool puudutatud suurromaanide vahel on Selma Lagerlöf kirjutanud romaane, kus isiku saatused on tugevamini esiplaanil kui nimetatud ideeromaanides. Tahaksin siin mainida E,n herrgårdssägen (Jutustus ühest mõisast), Körkarlen (Kutsar) ja Kejsarn av Portugallien (Portugali keiser). Need kõik kolm teost on ülistuslaulud armastusele, kaks esimest armastusele naise ja mehe vahel, viimane isa armastusele lapse vastu. Armastuse võim nendes kirjeldatuna tundub üliinimlikuna. Esimeses päästab naine armastatu vaimuhaiguse pimedusest. „Portugali keiser”, kes on üks peast segaseks muutunud popsnik, ei saa uskuda, et ta ainus, ilus tütar oleks sattunud suurlinnas libedale teele, vaid hakkab fantaseerima, et tütar on kuninganna ja ta ise „Portugali keiser”. Traagikoomilise figuuri armastus tütre vastu lõpeb sellega, et isa viskab ennast vette silla ja laeva vahele, kui tütar on ära sõitmas. Matusetalitusest saame aru, et tütar on seesmiselt muutunud. Isa surm oli ohver, mis ei jäänud tulemuseta. Kui palju Selma Lagerlöf jutlustab ohverdamise tähtsust! See kordub alatiselt mitmesugusel kujul ta teostes.

Kutsarit pean üheks kirjaniku tervikulisemaks teoseks. Selles päästearmee suremas oleva halastajaõe armastus ühe allakäinud, viletsa joodiku vastu on nii suure intensiivsusega ja seesmise usutavusega edasi antud, et raamat jätab lugejasse sügava mulje. Selma Lagerlöfil võib armastus imesid teha. Kui joodikule tõesti selgub, et too puhas ingellik olend teda armastab, muutub ta. Ta ei peksa enam oma lapsi, ta ei joo enam maha naise viimase ööri. Ime on sündinud. Kutsarit lugedes mulle meenub soomlanna Mathilda Wrede elulugu, mida Selma Lagerlöf kindlasti ka on tunnud, sest ta on ise ka Mathilda Wredest kirjutanud. Mathilda Wrede oli vangide suurim sõber Soomes. Kui ta kahekümne-aastasena kord seisis akna juures ja vahtis kubernerimaja aknast välja – ta oli kuberneri tütar – nägi ta õuel noort vangi, kelle käed olid seotud. Vang tõstis hetkeks oma .silmad akna poole, kus mõisapreili seisis. See pilk oli otsustav Mathilda Wrede kogu elule. Kogu ta elu oli pühendatud vangide seisukorra parandamiseks. Kutsari ja Mathilda Wrede eluloo vahel on midagi ühist.

Märkan, et selle artikli kitsas ulatuses saan väga vähe selgitada Selma Lagerlöfi rikkaliku toodangu sügavaid probleeme.

Siiski lõpuks tuleks tema teostest veel mainida Nils Holgerssoni imelik teekond läbi Rootsi, haruldast koolilugemikku, millest välismaa arvustus on öelnud, et õnnelik see rahvas, kelle kirjanikud kirjutavad selliseid kooliraamatuid.

Mainigem veel Löwenskjöldide romaani tsüklit, romaani Liljecrona kodu ja hulk novellikogusid. Kõik need teosed tõendavad, et Selma Lagerlöf on inimarmastuse apostel, ohvrimeelsuse ülistaja, inimeste kokkukuuluvuse jutlustaja, elurõõmu hindaja, armastuse võimusse uskuja.

Veel mõni sõna 80-aastase kuulsuse elukäigust. Kuna ta teoste levik on olnud suur, on ta suutnud tagasi osta oma lapsepõlve kodu, Mårbacka mõisa. Liigutav on pilt, kus ta vanana seisab oma rahva keskel vankri kõrval, mis on viimas Mårbacka herkules-jahu müügile.

Aga suurem kuulsus kui Mårbacka jahul on Mårbacka omaniku loorberitel. Selma Lagerlöf on Upsala audoktor aastast 1907, aastal 1909 ta sai Nobeli auhinna, mida keegi naine enne teda polnud saanud, aastal 1914 ta valiti Rootsi Akadeemiasse. Teda on maailmakuulsused ülistanud. Tema enese kohta sobiksid siiski need sõnad, mida ta kord on kirjutanud oma eelkäijast, rootsi naiskirjanikust Fredrika Bremerist: „Miljonite südamed on tunnud tänu tema vastu. Tema sõnad on raskelt kaalunud, kui on olnud küsimus inimkonna suurtest aateist. Ja siiski ta on ainult üks vana mamsel.”

Selma Lagerlöf pole kunagi kaotanud oma usku, et head võimud maailmas võidule pääsevad.

Aino Suits

Loomingust nr. 9/1938